3-1-1-57-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-57-10

Otsuse kuupäev

27. oktoober 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi A. R. süüditunnistamises KarS § 117

lg 1, § 118 p 1 ja § 136 lg 1 järgi; E. M. süüditunnistamises

KarS § 121 järgi; E. V. süüditunnistamises KarS § 209 lg 1 järgi

ja õigeksmõistmises KarS § 306 lg 1 ja § 307 lg 1 järgi; M. V.

õigeksmõistmises KarS § 306 lg 1 ja § 307 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu

8. aprilli

2010.

a

kohtuotsus

kriminaalasjas

nr 1-09-5386

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kannatanute As. M.-i ja Aa. M.-i esindaja vandeadvokaat Mart

Sikut,

Lõuna

Ringkonnaprokuratuur,

E.

V. kaitsja

vandeadvokaat Sirje Must, A. R. kaitsja vandeadvokaat Veljo

Viilol

Asja läbivaatamise kuupäev

8. september 2010

Istungil osalenud isikud

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör

Tatjana

Tamm,

kannatanute

As.

M.-i

ja

Aa.

M.-i

esindaja

vandeadvokaat Mart Sikut, E. V. kaitsja vandeadvokaat Sirje

Must ja A. R. kaitsja vandeadvokaat Veljo Viilol

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 13. novembri 2009. a ja Tartu Ringkonnakohtu 8. aprilli 2010. a

kohtuotsused A. R. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 136 lg 1 järgi.

2. Mõista A. R. KarS § 136 lg 1 järgi õigeks.

3. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 8. aprilli 2010. a kohtuotsus:

3.1 A. R. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 117 lg 1 ja § 118 p 1 järgi;

3.2 E. M. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 järgi;

3.3 osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata Tartu Maakohtu 13. novembri 2009. a otsuse As. ja

Aa. M.-i tsiviilhagi mittevaralise kahju nõude rahuldamata jätmises.

4. Saata kriminaalasi p-s 3 tühistatud osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

5. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus sisuliselt muutmata, kuid muuta kohtuotsuse põhjendusi M.

V. ja E. V. KarS § 306 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeksmõistmise kohta.

6. Kannatanute

As.

M.-i

ja

Aa.

M.-i

esindaja

vandeadvokaat

Mart

Sikuti,

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokuröri Tatjana Tamme ja A. R. kaitsja vandeadvokaat Veljo

Viiloli kassatsioonid rahuldada osaliselt. E. V. kaitsja vandeadvokaat Sirje Musta kassatsioon jätta

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.1 Tartu Maakohtu 13. novembri 2009. a otsusega tunnistati A. R. süüdi tapmises karistusseadustiku (KarS)

§ 113 järgi ja karistati kaheteistkümneaastase vangistusega. Samuti karistati teda KarS § 136 järgi

kaheaastase vangistusega seadusliku aluseta vabaduse võtmise eest. KarS § 64 lg 1 järgi loeti kergem

karistus kaetuks raskemaga ja mõisteti liitkaristuseks kaksteist aastat vangistust. Ka E. M. tunnistati KarS §

113 järgi süüdi tapmises ja teda karistati kümneaastase vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati tema

karistust Pärnu Maakohtu 26. novembri 2007. a otsusega mõistetud kolmekuulise vangistuse võrra ja

mõisteti liitkaristuseks kümme aastat ja kolm kuud vangistust. Elina V. tunnistati KarS § 306 lg 1 järgi süüdi

kuriteo varjamises ja teda karistati üheaastase vangistusega. E. V. karistati ka KarS § 209 lg 1 järgi kelmuse

eest, mõistes talle kuuekuulise vangistuse. KarS § 64 lg 1 alusel suurendati üksikkaristustest raskemat ja

mõisteti liitkaristuseks üks aasta ja kuus kuud vangistust.

KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti E. V. karistus tingimisi täitmisele pööramata, kui ta kaheaastase katseaja

jooksul ei pane toime uut kuritegu ega riku kohtu poolt määratud kontrollnõudeid. Kuriteo varjamises KarS §

306 lg 1 järgi tunnistati süüdi ka M. V., keda karistati üheksakuulise vangistusega. M. V. karistus jäeti

tuginedes KarS § 74 lg-tele 1 ja 3 täitmisele pööramata, tingimusel, et ta kaheksateistkümnekuulise katseaja

jooksul ei pane toime uut kuritegu ja täidab kontrollnõudeid. KarS § 307 lg 1 järgi esitatud süüdistuses

mõisteti nii E. V. kui ka M. V. teo tõendamatuse tõttu õigeks. Kohus rahuldas esitatud tsiviilhagid materiaalse

kahju osas, mõistes võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel A. R-lt välja 4391 krooni ja 37

senti L. P.-le, VÕS § 65 lg 3, § 129 lg-te 1 ja 2, § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1 järgi A. R-lt ja E. M-lt solidaarselt

46 758 krooni As. M.-ile ning samuti VÕS § 65 lg 3, § 129 lg-te 1 ja 2, § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1 alusel 8628

krooni ja 30 senti Aa. M.-ile. VÕS § 134 lg 3 ja kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 310 lg 1 alusel

jäeti As. M.-i ja Aa. M.-i tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes rahuldamata.

1.2 Tartu Maakohus leidis, et A. R. ja E. M. tapsid kaastäideviijatena 15.-16. novembril 2008. a A. R. poolt

üüritavas korteris peksmise läbi E. M.-i. A. R. vastutab peale tapmise ka seadusliku aluseta vabaduse

võtmise eest, kuivõrd ta lukustas samal ööl oma korteri ukse ega lubanud E. M.-il korterist lahkuda. E. V. ja

M. V. varjasid E. M.-i suhtes toime pandud kuritegu sellega, et nad ei teavitanud uurimisorganeid pealt

nähtud esimese astme kuriteost, vaid andsid neile tõele mitte vastavat infot. Kelmuses tunnistati E. V. süüdi

selle eest, et ta 18. detsembril 2008. a tellis kehahooldust, teades, et tal puudub raha selle eest tasumiseks.

Kannatanutest E. M.-i vanemate kasuks jättis kohus mittevaralise kahju välja mõistmata VÕS § 134 lg-s 3

sätestatud erandlike asjaolude puudumise tõttu.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid A. R. kaitsja vandeadvokaat Ann Saar, E. M. ja tema kaitsja

vandeadvokaat Rein Napa, M. V. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel, E. V. kaitsja vandeadvokaat Sirje Must,

kannatanute As. ja Aa. M.-i esindaja vandeadvokaat Mart Sikut ja ringkonnaprokurör Tatjana Tamm.

2.1 A. R. kaitsja taotles kaitsealuse õigeksmõistmist KarS § 113 järgi ning tema süüditunnistamist KarS §

117 lg 1 ja § 121 järgi. Kaitsja märgib, et maakohus ei ole põhjendanud, miks omistati nii A. R-le kui ka E.

M-le tapmise kuriteokoosseis, kui ei ole selge, kumma süüdistatava tegu saabunud tagajärje põhjustas või

tekkisid ekspertiisiaktis surma põhjuseks märgitud vigastused hoopis kannatanu enda kukkumisest. Ka

kohtuarstlik ekspertiis ei tuvastanud E. M.-i surma põhjustanud vigastuse tekkemehhansimi. Puudub alus

kõneleda A. R. ja E. M. poolsest kannatanu grupis peksmisest, kuna need isikud lõid või tõukasid kannatanut

erineval ajal. Arusaamatuks jääb, miks pidi A. R. E. M.-i surma saabumist võimalikuks pidama või vähemalt

möönma, kui seda ei uskunud ka professionaalsed meedikud, kellega E. M. vahetult enne oma surma rääkis.

Samuti palus kaitsja A. R. mõista õigeks KarS § 136 lg 1 järgi esitatud süüdistuses, kuna lukustatud korteri

võtme enda käes hoidmine pole käsitatav ebaseadusliku vabadusevõtmisena. E. M. ei pöördunud kordagi A.

R. poole korterist lahkumise sooviga. Rikutud on ka A. R. kaitseõigust, kuivõrd süüdistatavale ei

võimaldatud kaitsjat. Kohtu poolt avaldatud A. R. kahtlustatavana kinnipidamise protokollil (kd 3, tl 138-

139) on A. R. allkiri, millega ta avaldab soovi suhelda advokaadiga eesti keeles, valge markeriga maha

kriipsutatud ja võetud allkiri õigusabist keeldumise kohta.

2.2 E. M. kaitsja apellatsioonis paluti tunnistada kaitsealune KarS § 113 asemel süüdi KarS § 121 järgi, kuna

E. M.-ile saatuslikuks saanud vigastuse tekkimine ei ole tõendatud. E. M. ja A. R. lõid kannatanut erineval

ajal ja seetõttu ei ole võimalik kõneleda kaastäideviimisest E. M.-i surma põhjustamise osas. Ka E. M. leidis

oma apellatsioonis, et teda ei saa tapmises süüdi tunnistada ja et tekkinud kahtlused tuleb tõlgendada tema

kasuks.

2.3 M. V. kaitsja apellatsioonis paluti kaitsealuse õigeksmõistmist KarS § 306 lg 1 järgi. Süüdistatav ei

pidanud aru saama, et E. M.-i suhtes on toime pandud esimese astme kuritegu, kuivõrd ta ei näinud tapmist

pealt. M. V. ei varjanud kuritegu, vaid koristas enne kiirabi tulekult üksnes alkoholipudelid. Ta ei kõnelenud

enne ülekuulamist midagi väära ja avaldas kohe esimesel ülekuulamisel politseis kõik, mida ta asjast teadis.

2.4 E. V. kaitsja apellatsioonis taotleti kaitsealuse õigeksmõistmist KarS § 306 lg 1 järgi põhjusel, et ta oli A.

R. elukaaslane, kellele laieneb KarS § 306 lg-s 2 sätestatud privileeg. Ühtlasi paluti maakohtu otsuse

tühistamist ka E. V. süüditunnistamises KarS § 209 lg 1 järgi, kuna puuduvad tõendid, et E. V. oleks pettuse

teel tekitanud kannatanul eksimuse oma maksevalmiduses või -võimelisuses.

2.5 Kannatanute esindaja apellatsioonis paluti mõista As. ja Aa. M.-i kasuks A. R-lt ja E. M-lt välja

mittevaraline kahju 250 000 krooni. Esindaja märgib, et süüdistatavate käe läbi hukkus kannatanute ainuke

poeg, kellelt loodeti saada tuge vanaduspõlves. Kannatanute kahjuks ei saa hinnata asjaolu, et E. M. teatud

eluperioodil alkoholi kuritarvitas. Samuti puudub alus väita, et E. M. oli reaalsest elust arvutimaailma

irdunud. Nimetatud asjaoludest ei saa teha järeldust, justkui ei olnud vanemate lootus saada pojalt tulevikus

tuge põhjendatud.

2.6 Prokuröri apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse muutmist E. V. ja M. V. KarS § 307 lg 1 järgi

õigeksmõistmise aluse osas. Maakohtu otsuse kohaselt mõisteti süüdistatavad õigeks süüteo tõendamatuse

tõttu, jättes tähelepanuta, et prokurör loobus kohtulikul arutamisel KarS § 307 lg 1 järgi esitatud süüdistusest

põhjusel, et KarS § 306 lg 1 alusel süüdi mõistetavate isikute käitumine ei nõua täiendavat kvalifitseerimist

kuriteost mitteteatamist käsitleva paragrahvi järgi. KrMS § 14 lg 2 kohaselt vabastab süüdistusest loobumine

KrMS §-s 301 sätestatud korras kohtu menetluse jätkamise kohustusest ja süüdistusest loobumine on

õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise alus.

3. Tartu Ringkonnakohtu 8. aprilli 2010. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt. Ringkonnakohtu

otsusega mõisteti A. R. süüdistuses KarS § 113 järgi õigeks ja tunnistati ta süüdi KarS § 118 p 1 ja § 117

järgi, karistades teda kaheksa aastase vangistusega. Nimetatud karistusega loeti kaetuks ka A. R-le KarS §

136 järgi mõistetud kaheaastane vangistus. Samuti mõisteti ringkonnakohtu otsusega KarS § 113 järgi õigeks

E. M., kes tunnistati uue otsusega süüdi KarS § 121 järgi ja karistati kaheaastase vangistusega, millele KarS

§ 65 lg 2 alusel liideti Pärnu Maakohtu 26. novembri 2007. a otsusega mõistetud kolmekuuline vangistus.

Ühtlasi mõisteti ringkonnakohtu otsusega õigeks E. V. ja M. V. KarS § 306 lg 1 järgi. Hukkunu vanemate

tsiviilhagi mittevaralise kahju osas jättis ringkonnakohus maakohtuga nõustudes rahuldamata. Küll aga

muutis kohus kannatanute varalise kahju nõudeid A. R. ja E. M. vastu. Muus osas jäeti maakohtu otsus

muutmata.

3.1 Puutuvalt E. M.-i surma põhjustamisse luges ringkonnakohus tuvastatuks järgmise sündmuste ahela. 15.

novembri 2008. a õhtul viibisid A. R., E. M., E. V., M. V. ja E. M. A. R. poolt üüritavas korteris. Enamik

seltskonnast tarvitas alkoholi. Seetõttu ei saa juhtunule hinnangu andmisel jätta tähelepanuta E. M.-i rasket

alkoholijoovet. Tekkinud tüli tõttu lõi E. M. umbes kella 20.00 ja 21.00 vahel mõnekümneminutilise

intervalliga kaks korda E. M.-i. Hiljem ründas E. M.-i kahel korral ka A. R., tõugates teda esmalt vastu WC-

potti ning veelgi hiljem lüües teda rusikaga näkku. Seega leidis ka A. R. poolne E. M.-i kehaline

väärkohtlemine aset mitmes etapis - kõigepealt 15. novembri õhtul umbes kell 23.00 ja 24.00 vahel ning

seejärel 16. novembri hommikul umbes kella kolme paiku. Kogutud tõendid ei kinnita, et A. R. ja E. M.

oleksid tegutsenud ühiselt ja kooskõlastatult, seega kaastäideviijatena. Kuna E. M. löögid ei saanud

ringkonnakohtu arvates põhjustada E. M.-i surma, siis tuleb ta tunnistada süüdi KarS § 121 järgi kehalises

väärkohtlemises. Ringkonnakohus leidis, et E. M.-i surma põhjustas A. R. tegevus, kuid et viimasel puudus

kannatanu tapmistahtlus, ei saa ta KarS § 113 järgi vastutada, vaid tuleb tunnistada süüdi KarS § 118 p 1 ja §

117 järgi.

3.2 A. R. süüdistuses KarS 136 lg 1 järgi leidis ringkonnakohus, et tõendatud on E. M.-i soov korterist

lahkuda. A. R. sellele aga ei reageerinud ja hoidis jätkuvalt korteri võtit enda käes, soovides E. M.-iga

hommikul lahendada viimase poolt korteris lõhutu hüvitamisega seonduvat.

3.3 A. R. kaitseõiguse rikkumist ringkonnakohus ei tuvastanud. Maakohtus on süüdistatav

kinnipidamisprotokolli osas selgitanud (kd 3, tl 263), et ta alguses küll soovis kaitsjat, ent mõtles hiljem

ümber. Hilisematel ülekuulamistel kohtueelses menetluses ja maakohtus on olnud A. R-le vastavalt tema

soovile olnud õigusabi tagatud kokkuleppel kaitsja näol.

3.4 M. V. õigeksmõistmist KarS § 306 lg 1 järgi põhjendas ringkonnakohus sellega, et süüdistatav, olles küll

teadlik E. M.-i suhtes kasutatud vägivallast, ei saanud teada, et toime on pandud esimese astme kuriteoks

olev tapmine. M. V. ei näinud, kuidas A. R. varahommikul E. M.-i lõi. Samuti ei saa M. V-le ette heita seda,

et ta kohe hommikul politseile kõigest talle teada olnust ei kõnelenud. On arusaadav, et kuriteo

toimepanemisega piirneval ajal või kuriteo sündmusi ruumis vahetult tajunud isikud ei anna koheselt

detailseid ütlusi juhtunu kohta.

3.5 Ringkonnakohtu arvates ei saa E. V. vastutada KarS § 306 lg 1 järgi põhjusel, et ta oli A. R. elukaaslane

KarS § 306 lg 2 tähenduses. Seevastu E. V. süüditunnistamine ja karistamine KarS § 209 lg 1 järgi tuleb aga

jätta muutmata, kuna süüdistatav oli juba telefonitsi ilusalongis aega kinni pannes teadlik, et raha puudumise

tõttu ta teenuse eest maksta ei saa.

3.6 Prokuröri apellatsiooni osas leidis ringkonnakohus prokuröriga nõustuvalt, et maakohus oleks pidanud E.

V. ja M. V. KarS § 307 lg 1 järgi õigeks mõistes viitama mitte süüdistuse tõendamatusele, vaid

prokuröripoolsele süüdistusest loobumisele KrMS § 301 mõttes.

3.7 Ringkonnakohus nõustus kannatanute esindajaga, et E. M. ei olnud internetikeskkonda irdunud inimene.

Apellatsiooni jättis kohus siiski rahuldamata põhjusel, et kannatanute esindaja apellatsioonis toodud

põhjendused - mure ja kaotusvalu, ainukesest pojast loodetud heaolu vanaduses, kannatanu As. M.-il poja

surmast tingitult tõsise psüühikahäire teke - ei ole käsitletavad erandlike asjaoludena VÕS § 134 lg 3 mõttes.

Sellised asjaolud kaasnevad sageli noore inimese hukkumisega ja seda ükskõik millistel asjaoludel (kuriteo

tagajärjel, liiklusõnnetuses, tööõnnetuses jms). Viidates Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsusele asjas nr 3-2-1-

19-08, märkis ringkonnakohus, et VÕS § 134 lg 3 mõttes ei saa erandlikuks olla surma või raske

tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, vaid sellega peavad kaasnema täiendavad asjaolud, mis

õigustavad mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmist. Kahju hüvitamise nõuet VÕS § 134 lg 3

kohaselt õigustaks esmajoones lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju

tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu

pealtnägemine, samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste

nägemisest saadud hilisemad üleelamised, mida aga käesoleval juhul ei esinenud. Samas muutis

ringkonnakohus maakohtu otsust varalise kahju hüvitamisega seonduva osas, mõistes VÕS § 1043, § 1045 lg

1 p 5 ja § 132 lg 1 alusel E. M-lt välja E. M.-i prillide maksumuse summas 4000 krooni. Samuti mõistis

ringkonnakohus VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5, § 132 lg 1, § 137 lg 1 ja § 65 lg 1 alusel E. M-lt ja A. R-lt

solidaarselt As. M.-i kasuks välja kannatanu riiete maksumuse summas 5840 krooni. Eelnevast lähtuvalt

vähenes maakohtus A. R-lt ja E. M-lt solidaarselt välja mõistetud summa (46 758 krooni) prillide (4000

krooni) ja riiete (5840 krooni) maksumuse võrra 36 918 kroonini. Teo ümberkvalifitseerimise tõttu jäeti

viimasena nimetatud As. M.-ile võlgnetav summa VÕS § 129 lg-te 1 ja 2, § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1 alusel

üksnes A. R. kanda. A. R. üksi peab hüvitama ka Aa. M.-ile tekitatud 8 628 krooni ja 30 sendi suuruse kahju.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tartu Ringkonnakohtu 8. aprilli 2010. a otsuse peale esitasid kassatsiooni Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör T. Tamm, A. R. kaitsja vandeadvokaat Veljo Viilol, E. V. kaitsja vandeadvokaat S. Must

ja E. M.-i kannatanutest vanemate As. ja Aa. M.-i esindaja vandeadvokaat M. Sikut.

4.1.1 Prokurör taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja A. R. ja E. M. süüditunnistamist KarS § 113

järgi. Kassaatori hinnangul on kohus asunud meelevaldselt ümber hindama asjas kogutud tõendeid ega ole

ära näidanud maakohtu eksimusi tõendite hindamisel. Ringkonnakohus on liiga palju tähelepanu pööranud E.

M.-i joobele. Ei saa nõustuda, et A. R. ja E. M. ei tegutsenud kaastäideviijatena. Olukorras, kus kaks isikut

peksavad kolmandat teatud ajavahemike järel, mille tagajärjel pekstu lõpuks sureb, ei saagi täpselt kirjeldada

iga peksmises osalenu käitumist. Süüdlase tahtlus ei pea ulatuma kogu süüdistuses märgitud perioodile.

Korduvalt elutähtsasse organisse, s.o pähe, peksmisest järeldub, et süüdistatavad peavad tagajärje saabumist

pidama vähemalt võimalikuks. Grupilise peksmise korral on iga osavõtja tegevuse eraldamine motivatsiooni

ja ajalise intervalli alusel meelevaldne ja kohtupraktikaga vastuolus. Välisest teopildist nähtub, et mõlema

süüdistatava puhul oli tegu tapmisega. Arusaamatuks jääb ringkonnakohtu seisukoht, et kaks E. M. lööki

põhjustasid kannatanule kerge tervisekahjustuse, aga A. R. üks löök ja üks jõuline tõukamine tõid kaasa

kannatanu eluohtliku tervisekahjustuse.

4.1.2 Prokuröri hinnangul tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka E. V. ja M. V. õigeksmõistmises KarS §

306 lg 1 järgi ja nad selles kuriteos süüdi tunnistada. Ka selle süüdistuse osas pole ringkonnakohus näidanud

maakohtu eksimusi süüdimõistva otsuse tegemisel. Mõlemad süüdistatavad andsid sündmuskohale saabunud

politseinikele tõele mittevastavat teavet. Et E. V. ja A. R. kooselu polnud püsiv, ei saa E. V-le laieneda KarS

§ 306 lg-s 2 sätestatud süüd välistav asjaolu.

4.1.3 Et prokurör vaidlustab ringkonnakohtu otsuse süüdistatavate tegude ümberkvalifitseerimise ja

õigeksmõistmise osas, tuleb teisiti lahendada ka kannatanute tsiviilhagi.

4.2.1 A. R. kaitsja palub oma kaitsealuse KarS § 118 p 1 ja § 117 asemel süüdi tunnistada KarS § 121 järgi.

Ei saa nõustuda ringkonnakohtuga, nagu oleks A. R. esimene rünnak E. M.-i vastu kvalifitseeritav KarS §

121, teine aga juba KarS § 118 p 1 ja § 117 järgi. Ei ole mõistetav, miks pidas ringkonnakohus A. R. 16.

novembri varahommikul sooritatud lööki jõuliseks ja ohtlikuks ning surma kaasa toonuks. Pärast lööki

lahkus E. M. toast ise ja helistas veel mitmel korral adekvaatset juttu rääkides politseisse. Ei saa nõus olla ka

sellega, nagu pidas A. R. võimalikuks, et kannatanu elu tema löögi tagajärjel ohtu satub.

4.2.2 Samuti palub A. R. kaitsja mõista süüdistatav KarS § 136 lg 1 järgses süüdistuses õigeks. A. R. ei

olnud E. M.-i korterist lahkumise soovist teadlik. Ukse lukustamist iseenesest ei saa süüdistatavale ette heita,

kuivõrd kortermajades on uste lukustamine tavapärane. A. R. süü KarS § 136 lg 1 järgi kummutab ka

asjaolu, et A. R. üritas kannatanut samal õhtul varem kahel korral koju viia.

4.2.3 Kaitseõiguse rikkumise ümberlükkamisel on kohus jäänud paljasõnaliseks. Kohus ei ole välja

selgitanud, miks on A. R. allkiri protokollis valge markeriga maha tõmmatud.

4.3 E. V. kaitsja taotleb oma kaitsealuse õigeksmõistmist KarS § 209 lg 1 järgi esitatud süüdistuses.

Kassaator leiab, et süüdistatav ei petnud iluteenuse osutajat, kuna raha puudumise töö eest tasumiseks

avastas E. V. alles pärast teenuse osutamist.

4.4 Kannatanute esindaja palub rahuldada kannatanute mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Nõude

rahuldamist õigustavad erandlikud asjaolud VÕS § 134 lg 3 tähenduses on kassaatori hinnangul põhjendatult

loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus ja As. M.-il tekkinud psüühikahäire, mis vajab pikaajalist arstiabi.

4.5 M. V. kaitsja vandeadvokaat A. Pärtel leiab esitatud kassatsioonivastuses, et tema kaitsealuse

õigeksmõistmine on põhjendatud ja prokuröri kassatsioonis sisalduvad väited ei ole asjakohased.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Kolleegium käsitleb esmalt A. R. ja E. M. kaastäideviijatena vaatlemist (I), analüüsib seejärel nende

vastutust seoses E. M.-i suhtes vägivalla tarvitamisega (II), seejärel vaeb A. R. vastutust KarS § 136 järgi

(III), käsitleb E. V. vastutust kelmuse toimepanemise eest (IV), võtab seisukoha KarS § 306 lg 1 järgse

süüdistuse osas (V), lahendab tsiviilhagiga seonduva (VI) ja otsustab lõpuks kassatsioonide rahuldamise

küsimuse (VII).

I

6.1 Puutuvalt prokuröri kassatsiooni taotlusesse tunnistada süüdistatavad A. R. ja E. M. süüdi KarS § 113

järgi tapmise kaastäideviimises märgib kriminaalkolleegium järgmist. Karistusseadustiku eriosa

süüteokoosseisude ülesehitus peab üldjuhul silmas olukorda, kus tegutseb vaid üks teo täideviija. Seega on

seadusandja eriosa süüteokoosseise konstrueerides lähtunud eeldusest, et nende järgi vastutab täideviijana

isik, kes vahetult ja omakäeliselt koosseisus kirjeldatud tegevuse realiseerib. Mõistagi on ka võimalik, et

sama karistatava teo panevad toime mitu isikut koos. Sellisel juhtumil tuleb nende vastutuse küsimuse

lahendamiseks täiendavalt arvestada karistusseadustiku üldosa neid sätteid (KarS § 21), mis täpsustavad

täideviija mõistet. Nii tuleneb KarS § 21 lg-test 1-2, et tapmise täideviijana ei vastuta mitte ainult see isik,

kes omakäeliselt paneb toime kannatanu surma põhjustanud teo, vaid et tapmise eest võivad vastutada ka

need isikud, kes panid kirjeldatud teo toime vahendliku või kaastäideviimise vormis. Seejuures tuleb aga

silmas pidada, et aluse isiku karistamiseks vahendlikult või kaastäideviijana toimepandud süüteo eest annab

vastavate täideviimise vormide seaduses sätestatud eelduste tuvastamine tema käitumises.

6.2 Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kaastäideviimise mõistet KarS § 21 lg 2 tähenduses

tuleb sisustada funktsionaalse teovalitsemisena: isikud tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et

igaüks valitseb neist tegu ja igaüks eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast. Teo

valitsemine tähendab seejuures koosseisutunnustele vastava sündmuse kulgemise enda kontrolli all hoidmist.

Tähtis on, et iga isik, täites oma funktsiooni, valitseb oma teopanuse läbi tegu tervikuna ning et selle panuse

äralangemisel ehk funktsiooni mittetäitmisel ühe või mitme grupi liikme poolt, ei panda tegu kas üldse toime

või see ei leiaks aset sellisel kujul. Eeltoodust järeldub, et KarS § 21 lg 2 kujutab endast omistamisnormi,

mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 6. märtsi 2001. a otsus nr 3-1-1-23-01, 18. jaanuari 2005. a otsus nr 3-1-1-97-04 ja 19.

aprilli 2007. a otsus nr 3-1-1-108-06). Tunnistades süüdistatavad süüdi tapmise kaastäideviimises tuleb

kohtul seega tuvastada ja kohtuotsuses ära näidata need asjaolud, mille pinnalt ta järeldab, et isikute tegevus

kannatanu surma tahtlikul põhjustamisel vastab KarS § 21 lg-s 2 kirjeldatud kaastäideviimise tunnustele.

Eelnimetatut on rõhutatud ka Riigikohtu varasemas praktikas, märkides, et tunnistamaks isikut süüdi

kaastäideviijana peab kohus sellist seisukohta põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis

annavad aluse väita, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani

realiseerimisse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. oktoobri 2005. a otsus nr 3-1-1-101-05 ja 18. märtsi

2008. a otsus

nr 3-1-1-5-08).

6.3 Kolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuses väljendatuga, et maakohus, tunnistades süüdistatavad A. R.

ja E. M. süüdi tapmise kaastäideviimises, pole kriminaalasjas kogutud tõenditega seostatult põhjendanud,

miks nende tegevust tuleb käsitada grupilisena KarS § 21 lg 2 mõttes. Ringkonnakohtu otsuses on eeskätt

maakohtus uuritud tõendite pinnalt näidatud, et A. R. ja E. M. lõid E. M.-i erineval ajal ja ajendatuna

erinevatest põhjustest, tegutsedes seega teineteisest sõltumatult. Seega ei saa rääkida süüdistatavatel ühisest

teootsusest. Asjaolu, et mõlemad süüdistatavad peksid sama kannatanut - E. M.-i - ja et peksmine toimus

samas kohas - A. R. korteris -, ei anna veel automaatselt alust käsitada nende tegevust kaastäideviimisena.

Üksnes soostuda saab ka ringkonnakohtu seisukohaga, et A. R. ja E. M. käsitamine kaastäideviijatena

eeldanuks maakohtu otsuses nende ühise ja kooskõlastatud tegevuse tuvastamist kannatanu surma

põhjustamise osas. Seda aga maakohtu otsuses tehtud ei ole, mis kujutab endast materiaalõiguse ebaõige

kohaldamiseni viinud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu etteheiteid maakohtu otsusele ei kummuta ka prokuröri kassatsiooni

väide, et grupilise peksmise asjades toimepanijate tegevuste lahutamine on kohtupraktikaga vastuolus.

Tõenäoliselt peab kassaator siinkohal silmas kriminaalasjas nr 3-1-1-43-06 tehtud Riigikohtu lahendit ja

selles märgitut. Tähelepanuta ei saa aga jätta, et viidatud kriminaalasjas erinesid kohtute tuvastatud tehiolud

oluliselt käesoleva kriminaalmenetluse esemeks olevast kriminaalasjast. Nimelt leidsid kohtud kriminaalasja

nr 3-1-1-43-06 arutades, et süüdistatavad tungisid kannatanule kallale üheaegselt, pekstes viimase surnuks.

Sellest tulenevalt leidis kriminaalkolleegium põhjendatult, et asjaolul, kas isik lõi grupiviisilises peksmises

osaledes kannatanut ühel või näiteks kümnel korral, ei ole kaastäideviimise aspektist tähendust, sest

kaastäideviijatena vastutavad kõik peksjad (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. juuni 2006. a otsus nr 3-1-

1-43-06, p 9). Käesolevas kriminaalasjas tuvastatust nähtub aga, et süüdistatavad tegutsesid küll sama

kannatanu suhtes, kuid teineteisest eraldi, mistõttu KarS § 21 lg 2 lauses 1 sisalduva omistamisnormi

kohaldamiseks puudub alus.

II

7.1 Käesoleva kriminaalasja keskseks küsimuseks on, kuidas materiaalõiguslikult hinnata süüdistatavate A.

R. ja E. M. tegevust seoses E. M.-i surma põhjustamisega. Kui maakohus mõistis süüdistatavad selles osas

süüdi KarS § 113 järgi tapmises, siis ringkonnakohus asus seisukohale, et A. R. tegevust tuleb hinnata elule

ohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisena, millega ettevaatamatusest põhjustati kannatanu surm KarS §

118 p 1 ja § 117 järgi ning E. M. tegu on vaadeldav kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 mõttes.

7.2 Kolleegium märgib, et kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt tuleb süüdlase tegevus

kvalifitseerida KarS §-de 117 ja 118 kogumina juhul, kui kannatanule tekitatakse tahtlikult raske

tervisekahjustus

ja

seejuures

põhjustatakse

ettevaatamatusest

tema

surm

(vt

nt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2007. a otsus nr 3-1-1-77-07, p 4.2). Seejuures tuleb aga silmas pidada,

et KarS §-s 118 ette nähtud raske tervisekahjustuse tekitamine on alternatiiv-aktiline süüteokoosseis, mille

järgi kvalifitseeritakse toimepanija tegu juhul, kui ta on põhjustanud mõne selle sätte punktides kirjeldatud

tagajärje. Kui saabunud tagajärg vastab mitme punkti tunnustele, kvalifitseeritakse süüdlase tegevus nende

järgi kogumis. Olukorras, kus teise isiku tervise tahtlik kahjustamine ei toonud endaga kaasa ühtegi

nimetatud sätte p-des 1-6 toodud tagajärge, tuleb süüdlase käitumine kvalifitseerida KarS § 121 järgi. Tähele

tuleb panna sedagi, et kui KarS §-s 118 kirjeldatakse raske tervisekahjustuse tekitamise objektiivseid

tunnuseid, siis subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav tegu KarS § 15 lg 1 ja § 16 lg 1 kohaselt tahtlust, mis

võib minimaalseimal kujul esineda kaudse tahtluse vormis. Seega eeldab toimepanija teo õiguslik hindamine

KarS §-de 117 ja 118 kogumina vältimatult seda, et süüdlane pidas kannatanu tervist kahjustades kaudse

tahtluse tasemel vähemalt võimalikuks, et tema tegu toob kaasa mõne § 118 p-des 1-6 sätestatud tagajärje,

kuid ettevaatamatusest ei näinud ette kannatanu surma saabumise võimalikkust. Viimane võib kõne alla tulla

näiteks olukorras, kus isiku tahtlus eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise osas ei hõlma sellele vahetult

järgnevat ja surmani viinud põhjuslikku ahelat.

7.3 Piiritlemaks omavahel KarS § 117 ja § 118 p 1 mõttes tahtlikku elule ohtlikku raske tervisekahjustuse

tekitamist, millega ettevaatamatusest põhjustatakse surm, kaudse tahtlusega tapmist KarS § 113 kohaselt ja

surma ettevaatamatut põhjustamist KarS § 117 tähenduses, tuleb täiendavalt silmas pidada järgmist.

Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kuna objektiivsete tunnuste poolest on nimetatud

teokirjeldused kokkulangevad, on nende eristamine võimalik üksnes subjektiivse külje alusel (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 27. märtsi 2001. a otsus nr 3-1-1-28-01). KarS § 118 p 1 eeldab, et süüdlase tahtlus on

suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele. Selle tagajärjel kannatanu surma põhjustamise

puhul võib ettevaatamatus seisneda üksnes kergemeelsuses, kuna raske tervisekahjustuse tekitamine kaudse

tahtlusega KarS § 118 p 1 mõttes eeldab vältimatult, et toimepanija peab võimalikuks tagajärje eluohtlikkust.

KarS §-des 117 ja 118 sätestatud kuriteokoosseisude kogum ei tule niisiis kõne alla olukorras, kus süüdlane

tekitab eluohtliku tervisekahjustuse, kuid ei näe ette sellele järgneda võivat surma, kuna tagajärje suhtes

hooletuse tuvastamine välistab ühtlasi võimaluse, et süüdlane pidas kaudse tahtluse tasemel võimalikuks

tervisekahjustuse eluohtlikkust. Nägi seevastu toimepanija kannatanu surma saabumise võimalikkust ette ja

möönis seda (nt suhtudes sellesse ükskõikselt), ja see tegelikult tema teo tagajärjel saabuski, tuleb tema

käitumine kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena, mitte aga eluohtliku tervisekahjustuse

tahtliku tekitamisena, millega ettevaatamatuse tõttu põhjustati kannatanu surm (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 1. oktoobri 1996. a otsus nr 3-1-1-102-96 ja 28. oktoobri 1997. a otsus nr 3-1-1-106-

97). Ent olukorras, kus toimepanijal puudub eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamise suhtes kaudne

tahtlus ehk ta ei pidanud sellist tervisekahjustust võimalikuks ega möönnud seda, tuleb tema tegevust

vaadelda ainuüksi surma põhjustamisena ettevaatamatusest KarS § 117 tähenduses. Nimetatud sätte järgi

tuleb senise kohtupraktika kohaselt süüdlase tegevus kvalifitseerida ka juhul, kui tõendamist pole leidnud

tema

tahtlus

tekitada

juba

löögiga

kannatanule

eluohtlik

tervisekahjustus

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2002. a otsus nr 3-1-1-80-02). Tähelepanuta ei tohi jätta sedagi, et tahtlust

eeldavates tagajärjedeliktides peab süüdlase tahtlus lisaks teole hõlmama ka tagajärje ning selleni viinud

põhjusliku seose. Viimane on tahtlusega kaetud, kui toimepanija kujutab endale vähemalt üldjoontes ja

tavalise mõistliku elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost tema teo ja saabuva tagajärje vahel

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. märtsi 2001. a otsus nr 3-1-1-28-01).

7.4 Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Tuleb nõustuda prokuröri ja A. R. kaitsja kassatsioonidega,

et ringkonnakohtu otsuses puuduvad põhjendused, mille põhjal on kohus lugenud tuvastatuks, et E. M. poolt

E. M.-i kahel korral näkku löömine ei põhjustanud talle eluohtlikke tervisekahjustusi, samas kui A. R. üks

löök tõi endaga kaasa kannatanu surmani viinud eluohtliku vigastuse. Ringkonnakohus on küll viidanud

maakohtu istungil eksperdina ekspertiisiakti selgitamiseks üle kuulatud kohtuarsti I. D. ütlustele, et otseselt

pole võimalik määrata, milliste löökide või kukkumiste tagajärjel on tekitatud kannatanu elule ohtlikud

vigastused, kuid sellele vaatamata pidanud võimalikuks tunnistada A. R. süüdi elule ohtliku raske

tervisekahjustuse tekitamises, millega ettevaatamatusest põhjustati kannatanu surm, samas kui E. M. on

mõistetud süüdi kehalises väärkohtlemises. Ringkonnakohtu otsuses puuduvad põhjendused, mille alusel on

jõutud veendumusele, et nimelt "A. R. poolt viimasena kannatanu kallal tarvitatud vägivald oli ohtlik E. M.-i

elule ja kumuleeriva toimega seotud kannatanu surma saabumisega mõned tunnid hiljem" (kd 3, tl 170), ning

et "E. M. poolt kella 20-21 paiku löödud kaks lööki kannatanule näkku ei kujutanud endast ohtu E. M.-i elule

ja pole tuvastatud E. M. tahtlus ka tema raske tervisekahjustuse tekitamiseks" (kd 3, tl 171-172). Kolleegium

peab siinkohal vajalikuks osutada, et ekspert I. D. on maakohtu istungil kaitsja Rein Napa küsimustele

vastates muu hulgas märkinud, et kõvakelme alune verevalum ei pruugi tekkida kohe, vaid selle tekkeni võib

minna minutist kuni ööpäevani. Samuti on ekspert selgitanud, et kuigi kannatanu ei pruukinud peksmise

tagajärjel kaotada teadvust, ei välista see surmani viinud vigastuse olemasolu (kd 2, tl 255). Eeltoodust

tulenevalt ei saa ringkonnakohtu otsuse põhjendusi süüdistatavate A. R. ja E. M. käitumise kvalifitseerimise

osas pidada selgeiks, ammendavaiks ja vastuolusid mittesisaldavaiks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

22. mai 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-19-09, p-d 15-16).

7.5 Kriminaalasja uuel arutamisel peab ringkonnakohus lahendama A. R. ja E. M. vastutuse küsimuse

käesoleva otsuse punktides 7.3-7.4 märgitust lähtuvalt. Sealjuures sõltub süüdistatavate tegudele antav

hinnang eelkõige nende tegevuse subjektiivsest koosseisust. Kui uuel arutamisel tuvastatakse, et

süüdistatavad pidasid vähemalt kaudse tahtlusega võimalikuks, et kannatanu löömine võib kaasa tuua tema

surma, tuleb nende tegevust käsitada tapmisena KarS § 113 tähenduses. Pole nimetatud küsimusele võimalik

jaatavalt vastata, tuleb edasiselt otsustada, kas on võimalik A. R. ja E. M. vastutus KarS § 118 p 1 järgi.

Seejuures ei tohi aga jätta tähelepanuta, et selle sätte järgi saab A. R. ja E. M. süüdi tunnistada üksnes juhul,

kui leiab tuvastamist, et neil oli eluohtliku tervisekahjustuse põhjustamise - sh löömise kui teo ja

tervisekahjustuse eluohtlikkuse kui tagajärje vahelise seose - osas vähemalt kaudne tahtlus. Pidasid

süüdistatavad seejuures ühtlasi kergemeelsusega võimalikuks kannatanu surma saabumist, tuleb nende

käitumine täiendavalt kvalifitseerida ka KarS § 117 järgi. Seevastu olukorras, kui ei leia tuvastamist

süüdistatavate tahtlus tekitada juba löögiga kannatanule eluohtlik tervisekahjustus, tuleb lahendada küsimus,

kas nende vastutuselevõtmine on võimalik üksnes KarS § 117 järgi. Kolleegium märgib ühtlasi, et olukorras,

kus puuduvad otsesed tõendid selle kohta, milline süüdistatavatest kannatanu surmani viinud eluohtlikud

tervisekahjustused põhjustas, tuleb kõrvaldamata kahtlused kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio

pro reo põhimõttega tõlgendada süüdistatava kasuks.

III

8. A. R. süüditunnistamise kohta KarS § 136 lg 1 järgi märgib kriminaalkolleegium järgmist. Süüdistuse

kohaselt võttis A. R. E. M.-ilt seadusliku aluseta vabaduse seeläbi, et takistas viimast korterist lahkumast,

keerates korteri välisukse lukku ja jättes reageerimata korduvatele palvetele uks avada. Seega heidetakse A.

R-le süüdistuse kohaselt ette kahte erinevat tegu: korteriukse lukustamist ja selle avamata jätmist vaatamata

kannatanu sellekohastele palvetele.

9. Kolleegiumi hinnangul ei pannud A. R. korteri ust lukustades toime koosseisupärast tegu KarS § 136 lg 1

mõttes, kuna üksnes inimese kinnipidamine piiratud territooriumil ei täida veel ebaseadusliku vabaduse

võtmise objektiivset koosseisu. Vabaduse võtmise kui koosseisupärase teo sisuks on isiku liikumisvabaduse

piiramine tema tahte vastaselt. Ebaseadusliku vabaduse võtmise objektiivsed tunnused pole täidetud, kui isik,

kellelt see võeti, on liikumisvabaduse piiramisega nõustunud. Käesoleval juhul on kohtud tuvastanud, et

hetkel mil A. R. korteri ukse lukustas, ei soovinud E. M. korterist välja pääseda - selline soov tekkis

kannatanul alles hiljem. Eeltoodust tulenevalt soostub kolleegium A. R. kaitsjaga, et süüdistatavale ei saa

ette heita korteriukse lukku keeramist, kuivõrd selle teoga E. M.-ilt vabaduse võtmine toimus kannatanu

nõusolekul, mistõttu ei moodusta ukse lukustamine koosseisupärast tegu KarS § 136 lg 1 tähenduses.

10. Eelnevast lähtuvalt tuleb A. R. KarS § 136 lg 1 järgse vastutuse sisustamisel kõne alla vaid süüdistuse

teine alternatiiv, st vaatamata E. M.-i vastavasisulistele palvetele ukse avamata jätmine. Kolleegium märgib

esmalt, et sellisel kujul esitatud süüdistusega heidetakse A. R-le ette seadusliku aluseta vabaduse võtmist

mitteehtsa tegevusetusdelikti vormis, mille puhul tuleb vastutuse eelduste tuvastamisel lähtuda KarS § 13 lg-

st 1. Riigikohtu varasemas praktikas on juhitud tähelepanu sellele, et isiku süüdimõistmine mitteehtsa

tegevusetusdelikti eest eeldab esmalt nõutava teo konstrueerimist ehk sellise käitumise äranäitamist, mis

oleks olnud tegevusele vastav. Nõutav tegu peab ühtlasi olema objektiivselt võimalik. Järgmise sammuna

tuleb põhistada süüdistatava garandikohustus ehk näidata, millest tulenes toimepanija tegutsemiskohustus

konkreetses situatsioonis. Juhul kui mitteehtne tegevusetusdelikt kujutab endast ka tagajärjedelikti, tuleb

selle objektiivse külje raames kindlaks teha ka hüpoteetiline põhjuslikkus nõutava teo ja tagajärje saabumata

jäämise vahel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2006. a otsus nr 3-1-1-80-06, p 6.1; 20.

novembri 2006. a otsus nr 3-1-1-90-06, p 30; 4. juuni 2007. a otsus nr 3-1-1-13-07, p 10). Kirjeldatud

mitteehtsa tegevusetusdelikti tuvastamise nõudeid maa- ja ringkonnakohtu otsustes järgitud ei ole.

11. Kolleegium leiab, et selline minetus ei too endaga käesoleval juhul siiski kaasa kriminaalasja saatmist

uueks arutamiseks, kuivõrd kohtud ei ole tuvastanud A. R. käitumises ebaseadusliku vabadusevõtmise

subjektiivset külge. Karistusseadustiku § 15 lg-st 1 ja § 16 lg-st 1 tulenevalt eeldab ebaseadusliku

vabadusevõtmise koosseis subjektiivsest küljest tahtlust vähemalt kaudse tahtluse vormis. A. R-le omistatud

süüdistuse kontekstis tähendab see vältimatult selle tuvastamist, et süüdistatav pidas vähemalt võimalikuks

E. M.-i soovi korterist lahkuda. Maa- ja ringkonnakohtu otsustest nähtuvalt ei ole see aga leidnud

tuvastamist. Nimelt nähtub maakohtu otsusest, et E. M.-i soovist korterist lahkuda oli telefonikõneluse kaudu

teadlik viimase tuttav M. L. ja vahetu vestluse kaudu M. V. (kd 3, tl 74, pöördel). Nende teadlikkust E. M.-i

äraminekusoovist ei saa aga mõistetavalt omistada A. R-le. Viimase teadmist sellest, et E. M. soovib ära

minna, on maakohus lugenud tõendatuks tuginevalt E. M. ütlustele, mille kohaselt leppisid A. R. ja E. M.

kokku, et viimane jääb ööseks korterisse, et kõneleda hommikul katkise tualettpoti hüvitamisest (kd 3, tl 74,

pöördel). Kolleegium kordab, et KarS § 136 lg-s 1 sätestatud teo moodustab isiku tahtevastane

vabadusevõtmine. Sellest järeldub, et süüdistatava ja kannatanu vaheline kokkulepe viimase

ööbimajäämisest ei saa olla vaadeldav ebaseadusliku vabadusevõtmisena. Ka maakohtu otsuses refereeritud

E. V. ütlustest ei ole võimalik järeldada, et A. R. oleks olnud teadlik E. M.-i soovist korterist lahkuda (kd 3, tl

74). Ringkonnakohus ei ole tuvastanud A. R. käitumise subjektiivse külje osas uusi täiendavaid asjaolusid,

korrates valdavalt üksnes maakohtu sellekohaseid põhjendusi. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtute poolt

leidnud tuvastamist, et süüdistatav A. R. oli teadlik E. M.-i soovist korterist lahkuda, kuid sellele vaatamata

hoidis teda enda elukohas kinni, mistõttu tema süüditunnistamine KarS § 136 lg 1 järgi kujutab endast

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist KrMS § 362 p 1 mõttes.

IV

12. E. V. on KarS § 209 lg 1 järgi õigesti süüdi tunnistatud. Riigikohtu praktikas on leitud, et kelmuse

koosseisu ühe elemendi - pettuse - esemeks olevate asjaolude näol võib muu hulgas olla tegemist isiku

aspektist nii väliste (nt maksevõimelisus) kui sisemiste (nt maksmisvalmidus) asjaoludega (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 26. novembri 2009. a otsus nr 3-1-1-98-09, p 13). Ka on Riigikohus selgitanud, et

selliste juhtumite puhul on oluline, millal süüdlasel tekkis tahtlus lepingu tingimusi rikkuda. Kui on

tuvastatud, et süüdlane oli juba enne lepingu sõlmimist teadlik oma võimetusest lepingu tingimusi täita ning

varakäsutuse teostamiseks viidi kannatanu pettuse abil eksitusse, on teiste kuriteo koosseisu elementide

olemasolul tegemist kelmusega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. jaanuari 2001. a otsus nr 3-1-1-124-00,

p 6.2).

13. E. V. kaitsja leiab erinevalt kohtute poolt tuvastatust, et tema kaitsealune avastas raha puudumise teenuse

eest tasumiseks alles siis, kui ta asus töö eest maksma. Sisuliselt taotleb kaitsja seeläbi Riigikohtul uute

faktiliste asjaolude tuvastamist, mida kassatsioonikohus aga KrMS § 363 lg-st 5 tulenevalt teha ei tohi.

Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu seisukohad E. V. süüditunnistamises KarS § 209 lg 1 järgi on

olnud selged, ammendavad ja vastuoludeta. Maakohus märgib, et E. V. pangakontodel polnud raha juba kuu

aega enne iluteenuse teostamist ja seetõttu ei saanud raha puudumine olla süüdistatava jaoks teadmata.

Kohtud on pettuse tuvastamisel põhjendatult tuginenud V. M.-i ütlustele, mille kohaselt soovis E. V. teenuse

saamiseks luua endast muljet kui maksmisvõimelisest kliendist. Süüdistatava soovile teenuse eest mitte

tasuda viitab ka E. V. poolne hilisematest lubadustest mitte kinni pidamine ja maksmise kohta valeandmete

esitamine. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohtu arutluskäik selgesti jälgitav ja vastuoludeta.

Seetõttu tuleb kassaatori esitatud teistsugune sündmuste kulgemise versioon jätta tähelepanuta.

V

14. KarS § 306 lg 1 järgi on M. V-le esitatud süüdistus selles, et ta pani toime esimese astme kuriteo

eelnevalt mittelubatud varjamise, mis seisnes selles, et näinud pealt E. M.-i tapmist, aitas koristada kuriteo

toimepanemise jälgi ja varjas kannatanul esinenud vigastuste tekkemehhanismi. Maakohus jättis M. V-le

esitatud süüdistusest välja kuriteo toimepanemise jälgede koristamise, leides, et kuriteo toimepanemise

jälgede koristamiseks ei saa pidada vere ärapühkimist ja alkoholipudelite kokkukorjamist. Kohus tuvastas, et

vere koristamine toimus juba õhtuste sündmuste käigus ning oli seotud võõrustaja A. R. nõudmisega taastada

korteris kord (kd 3, tl 76). Seevastu luges maakohus KarS § 306 lg 1 mõttes tuvastatuks kannatanu vigastuste

tekkemehhanismi varjamise. Ringkonnakohtu seisukoha järgi ei saa aga M. V. vastutada ka nimetatu eest,

kuna ta ei saanud aru, et toime on pandud esimese astme kuritegu. Seega mõistis ringkonnakohus M. V.

esitatud süüdistuses õigeks subjektiivse külje tuvastamatuse tõttu.

15.1 Kolleegium nõustub maa- ja ringkonnakohtuga, et kuivõrd KarS § 306 lg-s 1 kirjeldatud süüteokoosseis

eeldab KarS § 15 lg 1 ja § 16 lg 1 kohaselt varjamisteo suhtes vähemalt kaudset tahtlust, siis ei saa kuriteo

varjamisena süüdistatavale ette heita tegusid (vereplekkide eemaldamine), mida ta on teinud enne kuriteo

enda aset leidmist. Tahtluse puudumise tõttu ei saa M. V-le ette heita ka alkoholipudelite koristamist.

Kolleegium selgitab, et kuriteo varjamisena on vaadeldav üksnes selline tegevus, mis võib raskendada

kuriteo avastamist. Subjektiivsest küljest peab toimepanija pidama seejuures vähemalt võimalikuks, et tema

tegu võib takistada kuriteo toimepanija väljaselgitamist. Maakohtu otsusest nähtuvalt on A. R. andnud ütlusi,

et M. V. ja E. V. koristasid alkoholipudelid laualt vahetult enne kiirabi tulekut, kuna oli piinlik (kd 3, tl 75).

Nimetatud ütlusi ei ole kohtud muudele tõenditele tuginevalt kummutanud. Seega on õige kohtute seisukoht,

et M. V. ei saa ka selles osas KarS § 306 lg 1 järgi vastutada, kuna subjektiivsest küljest ei tegutsenud ta

kuriteo avastamise raskendamise tahtlusega, vaid ajendatuna soovist korrastada tuba enne meedikute

saabumist.

15.2 Puutuvalt M. V-le sama sätte järgi esitatud süüdistusse selles, et ta varjas kannatanul esinenud vigastuste

tekkemehhanismi, nõustub kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga vaid osaliselt, leides, et M. V. tuleb

õigeks mõista mitte subjektiivse, vaid juba objektiivse koosseisu puudumise tõttu tema teos. Maakohus asus

seisukohale, et M. V. pani kirjeldatu toime, kuna ei teatanud sündmuskohal politseile toimunu tegelikest

asjaoludest (kd 3, tl 76). Et varjamine KarS § 306 lg 1 tähenduses kujutab endast üldjuhul tegevust, saab

isikule varjamist tegevusetusega ette heita üksnes KarS § 13 lg 1 tähenduses. Kolleegiumi hinnangul ei saa

aga KarS § 13 lg 1 ja § 306 lg 1 järgi mitteehtsa tegevusetusdelikti eest võtta vastutusele isikut, kelle tegu

seisneb kuriteo asetleidmise asjaolude kohta tõepäraste andmete avaldamata jätmises. Kuriteo asjaoludest

vaikimine võib olla karistatav vaid ehtsaks tegevusetusdeliktiks oleva KarS § 307 lg 1 järgi. Kuna kuriteo

asjaolude avaldamata jätmine kujutab endast kuriteost mitteteatamist KarS § 307 lg 1 tähenduses, siis on

nimetatud karistusnorm KarS § 306 lg 1 suhtes käsitatav kui lex specialis. M. V. süüdistusest KarS § 307 lg 1

järgi on prokurör aga loobunud ja seetõttu ei ole kriminaalkolleegiumil tulenevalt KrMS § 14 lg-st 2 alust

analüüsida süüdistatava käitumise vastavust nimetatud süüteokoosseisule.

16. Eelnevast tulenevalt ei ole süüdistuses ära näidatud ühtegi M. V. poolt toime pandud KarS § 306 lg-le 1

vastavat tegu ja süüdistatav tuleb esitatud süüdistuses õigeks mõista süüteo objektiivse koosseisu puudumise

tõttu.

17. Süüdistus KarS § 306 lg 1 järgi on kriminaalasjas esitatud ka E. V-le. Süüdistusakti kohaselt pani E. V.

KarS § 306 lg-le 1 vastava teo toime seeläbi, et olles näinud pealt A. R. ja E. M. poolset E. M.-i tapmist,

aitas koristada kuriteo toimepanemise jälgi ja teatas päästeametile tõele mittevastava versiooni kannatanul

esinevate vigastuste tekkemehhanismi osas. Maakohus tunnistas E. V. nimetatud süüdistuses KarS § 306 lg 1

järgi süüdi, jättes sellest analoogiliselt M. V-le esitatud süüdistusega siiski välja vere ärapühkimise ja

alkoholipudelite kokkukorjamisega seonduva. Ringkonnakohus aga mõistis E. V. talle esitatud süüdistuses

õigeks, lähtudes KarS § 306 lg-s 2 sätestatust. Et kuriteo jälgede koristamise osas on E. V-le ette heidetud

samu tegusid, mida M. V-le, ei peatu kriminaalkolleegium süüdistuse sellel osal. Kolleegium võtab

seisukoha üksnes süüdistusakti osa kohta, milles heidetakse E. V-le ette kannatanul esinevate vigastuste

tekkemehhanismi osas tõele mittevastava versiooni teatamist päästeametile.

18. KarS § 306 lg 2 järgi ei ole kuriteo eelnevalt mittelubatud varjamine süüline kuriteo toimepanija vanema,

lapse, lapsendaja, lapsendatu, venna, õe, vanavanema, lapselapse, abikaasa või tema vanema poolt.

Kriminaalkolleegium märgib, et isiku saab KarS § 306 lg-s 2 kirjeldatud süüd välistava asjaolu alusel õigeks

mõista vaid juhul, kui ta on toime pannud koosseisupärase ja õigusvastase teo. Et E. V. ei ole oma tegevusega

realiseerinud juba KarS § 306 lg 1 objektiivset koosseisu, tuleb ta kriminaalkolleegiumi hinnangul õigeks

mõista tema käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu, mitte aga lähtudes KarS § 306 lg-s 2 sätestatust.

19. Kolleegium leiab, et maakohtu ega ringkonnakohtu lahendist ei nähtu, millal ja mil moel E. V.

päästeametile väärinfot jagas. Maakohus on tuvastanud, et pärast E. V. poolset kiirabi kutsumist leppisid A.

R., E. M., M. V. ja E. V. kokku, et kiirabitöötajatele antakse juhtunu kohta valeandmeid (kd 3, tl 76, pöördel).

Selliselt tuvastatu ei vasta aga KarS § 306 lg 1 objektiivsele koosseisule, mille kohaselt karistatakse kuriteo

varjamise, mitte aga varjamistegevuses kokkuleppimise eest. Kolleegium selgitab, et KarS § 221 näeb küll

ette põhimõttelise võimaluse võtta isik vastutusele ka kuriteo kaastäideviimise kokkuleppe eest, kuid seda

üksnes väga piiratud kuritegude ringi puhul, mis on loetletud § 221 lg-s 1. KarS § 306 lg-s 1 sätestatud

kuriteo varjamine selliste kuritegude hulka ei kuulu, millest tulenevalt pole E. V-le ega teistele

süüdistatavatele esitatud ka vastavasisulist süüdistust. Eeltoodust tulenevalt pole E. V. karistamine KarS §

306 lg 1 järgi selle eest, et ta leppis teiste süüdistatavatega kokku kiirabitöötajatele juhtunu kohta

valeandmete esitamises, võimalik. Ringkonnakohus on kõnealuse minetuse maakohtu otsuses jätnud

kõrvaldamata, märkides, et korteris viibinute poolt kutsuti kiirabi ja A. R. ning E. M. ettepanekul avaldati

paanikas esmalt, et E. M. oli vigastatult tulnud juba ööklubist Atlantis (kd 3, tl 172). Seejuures ei nähtu

ringkonnakohtu otsusest, kes süüdistatavatest kiirabitöötajatele väljamõeldud versiooni edastas, täpsustades

vaid, et M. V. kiirabitöötajatega ei suhelnud ega andnud neile mingit infot (kd 3, tl 173). Tulenevalt

ülaltoodust asub kolleegium seisukohale, et lugedes E. V. teo koosseisupäraseks, on kohtud kohaldanud

ebaõigesti materiaalõigust.

20.1 Obiter dictum korras märgib kriminaalkolleegium seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks KarS §

306 lg 2 kohta järgmist. Ringkonnakohus on põhjendatult viidanud kriminaalkolleegiumi 14. oktoobri 2005.

a otsusele nr 3-1-1-97-05 ja sellest tulenevalt leidnud, et KarS § 306 lg-s 2 sätestatud abikaasa mõistet ei saa

käsitleda formaalselt, kuna nimetatud sätte mõte on vabastada isik ebaeetilisest dilemmast, kas riskida ise

karistusega või reeta selle hirmus enda lähedane isik. Kriminaalmenetluse seadustiku § 71 lg 1 p 5 ja

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 257 lg 1 p 5 tõlgendades jõudis kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-97-

05 järeldusele, et mõistet "abikaasa" tuleb KarS § 306 lg-s 2 tõlgendada laiendavalt. Eelnevalt märgitust

lähtuvalt ja tulenevalt KrMS § 71 lg 1 p-st 5 peab "abikaasadeks" KarS § 306 lg 2 tähenduses pidama ka

püsivas kooselus elavaid isikuid.

20.2 Käesoleva kriminaalasja pinnalt selgitab kolleegium täiendavalt, et abikaasadeks KarS § 306 lg 2

tähenduses saab lugeda selliseid formaalselt mitte abielus olevaid isikuid, kelle suhe on sisuliselt vormilise

abieluga võrreldav. Viimane eeldab üldjuhul inimeste kooselu. Samas ei piisa pelgalt kooselu faktist, et

rääkida süüd välistava asjaolu täidetusest KarS § 306 lg 2 tähenduses. Inimeste kooselamine ei tohi olla

ajutise iseloomuga. Nii ei ole näiteks ühe või kahe kuu pikkust kooselu veel alust pidada vormilise abieluga

võrreldavaks suhteks. Eelöeldule vaatamata on mõningatel puhkudel kooselu lühiajalisusest hoolimata

võimalik tõdeda, et kooselu on siiski alalise iseloomuga. Näiteks olukorras, kus tuvastatakse, et koos elavatel

inimestel on tõsine soov lähemas tulevikus abielluda. Käesoleval juhul on ringkonnakohus tuvastanud, et 22.

oktoobril 2008. a esitasid vaid kuu või kaks koos elanud E. V. ja A. R. abiellumisavalduse sooviga abielluda

28. novembril 2008. a. Sellise avalduse olemasolu korral saab kolleegiumi hinnangul kõneleda sellest, et

kooselu on alalise iseloomuga ja sisuliselt vormilise abieluga võrreldav.

VI

21. Kriminaalkolleegium leiab, et asja uuel arutamisel peab ringkonnakohus võtma seisukoha ka As. ja Aa.

M.-i VÕS § 134 lg 3 alusel esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas.

22. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. aprilli 2008. a otsuses nr 3-2-1-19-08 on märgitud, et VÕS § 134

kolmandas lõikes nimetatud "lähedaste" ringi pole seaduses piiritletud, mistõttu tuleb see määratleda kohtul -

iga üksikjuhtu tuleb hinnata eraldi, lähtudes mh isikute sugulusest, perekondlikest sidemetest, senisest

elukorraldusest ja muudest asjaoludest. Tsiviilkolleegiumi hinnangul kuulub lähedaste hulka üldjuhul surnud

isikuga koos elanud abikaasa. Käesolevas kriminaalasjas ei ole alama astme kohtud hinnanud, kas Aa. ja As.

M.-it saab pidada "lähedasteks" VÕS § 134 lg 3 tähenduses. Kriminaalkolleegium leiab, et üldjuhul saab

vanemaid pidada lapse jaoks lähedasteks isikuteks. Käesoleval juhul kinnitab E. M.-i ja Aa. ning As. M.-i

lähedasi suhteid ka asjaolu, et nad elasid koos, kuivõrd oma varasemast iseseisvast elust oli poeg tagasi

pöördunud vanemate juurde (kd 3, tl 80, pöördel).

23. Tsiviilkolleegium märkis ülalviidatud otsuses, et "erandlikuks asjaoluks" VÕS § 134 lg 3 tähenduses ei

ole lähedase inimese kaotus abstraktselt ega ainuüksi lein ja kaotusvalu kui selline. Kolleegium tõi välja

mõningad olukorrad, mille puhul "erandliku asjaolu" esinemist saab jaatada. Esiteks õigustaks lähedase

kahju hüvitamise nõuet VÕS § 134 lg 3 kohaselt lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või raskelt

kannatanuga kahju tekitamise ajal. Teiseks võib nimetatud sätte rakendamine tulla kõne alla nt hukkunud või

raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemate üleelamiste

korral. Kolmandaks võib VÕS § 134 lg-le 3 tugineda nt juhul, kui tegelikult soovitigi rünnata või mõjutada

kannatanu lähedasi. Viimaks võib VÕS § 134 lg-t 3 kohaldada ka siis, kui kannatanule tekitati kahju

tahtlikult ning lähedastel esinevad hiljem üleelamised.

24. Esiteks ilmneb eeltoodust, et VÕS § 134 lg 3 kohaldamise seisukohalt ei oma tähendust surmasaanud

inimese isik kui selline. Sellest lähtuvalt ei ole asjassepuutuvad kannatanute esindaja ja maakohtu arutlused

selle üle, kas hukkunu oli internetikeskkonda irdunud inimene, kas kannatanud võisid E. M.-ilt tulevikus

enda ülalpidamist oodata või oli selline ootus lähtuvalt hukkunu eluviisidest põhjendamatu. VÕS § 134 lg-le

3 võivad erandlike asjaolude ilmnemise korral tugineda nii noorte ja majanduslikult edukate kui ka vanemate

ja finantsiliselt kehvemal järjel olevate inimeste lähedased isikud.

25.1 Juhindudes Riigikohtu tsiviilkolleegiumi tsiteeritud praktikast tuleb ringkonnakohtul analüüsida, kas

käesoleval juhul saab VÕS § 134 lg-t 3 kohaldada sellele tuginevalt, et kannatanule tekitati kahju tahtlikult ja

lähedastel esinevad hiljem üleelamised. Tuvastatud on, et A. R. ja E. M. tarvitasid E. M.-i suhtes vägivalda.

Hoolimata sellest, millisele tulemusele jõuab ringkonnakohus selle vägivallakasutuse ja sellega kaasnenud

surma lõpliku karistusõigusliku kvalifikatsiooni osas asja uuel arutamisel lähtuvalt käesoleva otsuse teises

jaos antud juhistest, saab juba praegu kohtute poolt tuvastatu pinnalt tõdeda, et A. R. ja E. M. tegutsesid

kannatanut lüües tahtlikult mitte üksnes KarS § 16, aga ka VÕS § 104 lg 5 tähenduses. Kriminaalkolleegiumi

hinnangul ei eelda VÕS § 134 lg 3 kohaldamine tingimata seda, et tahtlikult pekstud kannatanu surm oleks

samuti põhjustatud tahtlikult. VÕS § 104 lg 1 kohaselt vastutab isik seaduses ettenähtud juhtudel oma

kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. Tulenevalt VÕS §-st 1043 eeldab isiku süüd ka kahju

õigusvastane tekitamine. VÕS § 104 lg 2 kohaselt on süü vormideks tahtluse kõrval ka hooletus ja raske

hooletus. Juhul, kui ringkonnakohus kriminaalasja uuel arutamisel leiab, et süüdistatavad vastutavad ka KarS

§ 117 lg 1 järgi E. M.-i surma ettevaatamatus põhjustamises, saab kriminaalkolleegiumi hinnangul tõdeda, et

- sõltumata sellest, kas tsiviilõiguslikult oli kannatanu surm põhjustatud hooletuse, raske hooletuse või

tahtlusega - kannatanule on tekitatud kahju tahtlikult. Seetõttu võib VÕS § 134 lg 3 järgse nõude

rahuldamine lähtuvalt otsusest nr 3-2-1-19-08 kõne alla tulla.

25.2 Peale tahtliku kahju tekitamise tuleb tuvastada ka lähedastel hiljem esinenud üleelamised.

Kriminaalkolleegium nõustub kannatanute esindajaga, et alama astme kohtud on ebaõigesti jätnud

analüüsimata menetluse käigus välja toodud As. ja Aa. M.-i seoses E. M.-i surmaga puudutavad asjaolud.

Ringkonnakohus on vaid ühe lausega leidnud, et kannatanute esindaja poolt apellatsioonis toodud

põhjendused mittevaralise kahju hüvitamiseks - mure ja kaotusvalu, ainukesest pojast loodetud heaolu

vanaduses, kannatanu As. M.-il tõsise psüühikahäire teke pärast poja surma - ei ole käsitletavad erandlikena

VÕS § 134 lg 3 mõttes, kuna need asjaolud kaasnevad sageli, kui on tegemist noore inimese hukkumisega

ükskõik millistel asjaoludel (kuriteo tagajärjel, liiklusõnnetuses, tööõnnetuses jt) (kd 3, tl 176). Ülaltoodust

lähtuvalt ei ole käesoleval juhul tõepoolest oluline see argument, mis puudutab poja võimalikku abi

vanaduspõlves. Küll aga ei saa kriminaalkolleegiumi hinnangul öelda, et noore inimese hukkumisega

kaasneb reeglina tõsine psüühikahäire hukkunule lähedasel isikul. Seetõttu võib selline häire olla vaadeldav

üleelamisena otsuse nr 3-2-1-19-08 p 17 tähenduses. Et alama astme kohtud psüühikahäire olemasolu As.

M.-il hinnanud ei ole, tuleb kriminaalasja uuel arutamisel võtta seisukoht ka sellise häire olemasolu või

puudumise suhtes. Kui ilmneb, et kannatanul tekkis poja surma tõttu psüühikahäire, tuleb

kriminaalkolleegiumi hinnangul - juhul, kui on täidetud ka käesoleva otsuse eelnevates punktides välja

toodud tingimused - eeldada, et kannatanul on esinenud üleelamised ja VÕS § 134 lg 3 on kohaldatav.

26. Puutuvalt võimalikku kahjuhüvituse suurusesse märgib kriminaalkolleegium, et Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi

korduvalt

väljendatud

seisukoha

järgi

puuduvad

moraalse

kahju

suuruse

kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid ja kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille

kujundamisel juhindub kohus õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast

(vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. veebruari 2001. a otsus nr 3-2-1-1-01 ja

25. mai 2005. a otsus nr 3-2-1-51-05). Käesoleval juhul on kassaator esitanud 250 000 krooni suuruse

kahjunõude. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatori poolt varasemas menetluses avaldatud seisukohtadega,

et nimetatud summa ei ole juhtunu asjaolusid arvestades ebamõistlikult suur ega vaadeldav

kannatanutepoolse alusetu rikastumissoovi väljendusena.

27. Kriminaalkolleegium selgitab täiendavalt, et isikul, kellele tekitati õigusvastaselt kehavigastus või

tervisekahjustus, kuid kes suri seetõttu alles hiljem, tekib VÕS § 130 lg 2 alusel mittevaralise kahju rahalise

hüvitamise nõue. Et selline nõue on VÕS § 166 lg 1 tingimustel loovutatav ja ka pärandatav, võivad selle

nõude esitada ka surnu pärijad. Praegusel juhul ei ole kannatanud nõudnud oma pojale põhjustatud võimaliku

mittevaralise kahju hüvitamist tema pärijatena - küll on aga mõeldav, et nad esitavad sellise nõude eraldi

tsiviilkohtumenetluses.

VII

28. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-dest 1 ja 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 8. aprilli 2010. a otsuse osaliselt. Ringkonnakohtu otsus tuleb

tühistada ja saata uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule A. R. ja E. M. poolt E. M.-i suhtes vägivalla

rakendamise osas ja As. ja Aa. M.-i tsiviilhagi mittevaralise kahju nõude osas. Kriminaalkolleegium muudab

ka ringkonnakohtu otsuse põhjendusi M. V. ja E. V. KarS § 306 lg 1 järgi esitatud süüdistuses

õigeksmõistmise kohta. Samuti mõistab kolleegium A. R. süüdistuses KarS § 136 lg 1 järgi õigeks.

Ülejäänud osas jääb otsus muutmata. Kannatanute As. M.-i ja Aa. M.-i esindaja vandeadvokaat M. Sikuti,

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokuröri T. Tamme ja A. R. kaitsja vandeadvokaat V. Viiloli

kassatsioonid rahuldab kolleegium osaliselt, E. V. kaitsja vandeadvokaat S. Musta kassatsioon jäetakse

rahuldamata.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe