3-3-1-61-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-61-10

Otsuse kuupäev

21. oktoober 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Harri

Salmann

Kohtuasi

H. L. kaebus Viru Vangla direktori 1. aprilli 2009. a käskkirja

nr 6.-3/760-D tühistamiseks ja Viru Vangla toimingu

õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2010. a otsus haldusasjas

nr 3-09-1576

Menetluse alus Riigikohtus

H. L. ja Viru Vangla kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada H. L. kassatsioonkaebus.

Jätta Viru Vangla kassatsioonkaebus rahuldamata.

Tühistada Tartu Halduskohtu 13. oktoobri 2009. a ning Tartu Ringkonnakohtu 22. jaanuari

2010. a otsused haldusasjas nr 3-09-1576 vaide edastamisega viivitamise õigusvastasuse

tuvastamise ja menetluskulude väljamõistmise nõude osas.

Teha vaide edastamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamise nõude osas uus otsus, millega

kaebus selles osas rahuldada, ja tunnistada vaide edastamisega viivitamine õigusvastaseks.

Mõista Viru Vanglalt H. L. kasuks välja menetluskulu 500 krooni.

Tagastada H. L.-le kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon.

Arvata Viru Vangla kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla direktori 1. aprilli 2009. a käskkirjaga nr 6.-3/760-D karistati kinnipeetav H. L.

distsiplinaarkorras vangistusseaduse (VangS) § 67 p-s 1 ja Viru Vangla kodukorra p-s 8.2.7 sätestatud

nõuete rikkumise eest noomitusega. Käskkirja kohaselt pani H. L. toime distsipliinirikkumise, mis

seisnes selles, et ta andis teistele kinnipeetavatele lugemiseks isiklikuks kasutamiseks kuuluvat

ajakirja.

H. L. esitas 6. aprillil 2009 Justiitsministeeriumile vaide, milles taotles käskkirja kehtetuks

tunnistamist. Viru Vangla edastas vaide Justiitsministeeriumile 14. mai 2009. a "Vaide edastamise"

kirjaga nr 6-25/257-1. Justiitsministeeriumi 15. juuni 2009. a vaideotsusega nr 11-7/3586 jäeti vaie

rahuldamata.

2. H. L. esitas 21. juulil 2009 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Viru Vangla direktori

1. aprilli 2009. a käskkirja nr 6.-3/760-D tühistamist ning Viru Vangla toimingu - kaebaja 6. aprilli

2009. a vaide menetlemise ja edastamise tähtaegade ületamine - õigusvastasuse tuvastamist. Kaebuse

põhjenduste kohaselt rikuti distsiplinaarmenetluses kaebaja õigusi, Viru Vangla direktori 1. aprilli

2009. a käskkiri nr 6.-3/760-D on põhjendamata, kaalutlusvigadega, ebaproportsionaalne ja

õigusvastane. Vangla ei ole distsiplinaarmenetluses täitnud uurimispõhimõtet ning on jätnud olulised

asjaolud ja tõendid välja selgitamata. H. L. on karistatud alusetult, tema väidetav rikkumine ja süü on

tuvastamata, ta ei ole rikkunud õigusaktidest tulenevaid nõudeid ega ole oma ajakirju teistele

kinnipeetavatele andnud. Vangistusseadus ega muud õigusaktid ei reguleeri, kuidas kinnipeetav peab

oma ajakirjadest vabanema ning kinnipeetavat ei saa karistada selle eest, et mõnel äravisatud ajakirjal

on peal kinnipeetava nimi.

Viru Vangla edastas kaebaja 6. aprilli 2009. a vaide Justiitsministeeriumile alles 14. mail 2009,

ületades haldusmenetluse seaduse (HMS) § 80 lg-s 1 sätestatud vaide edastamise tähtaega. Sellega

rikkus vangla kaebaja õigust efektiivsele ja tõhusale menetlusele enda õiguste kaitseks ning

õiguspärast ootust seaduste kehtimajäämisele ja täitmisele. Põhjendatud huviks tuvastamiskaebuse

esitamisel märkis H. L. Viru Vangla õigusvastaste toimingute tuvastamise ja nendega tekitatud kahju

hüvitamise nõude esitamise.

6. oktoobri 2009. a kohtuistungil esitas H. L. taotluse Viru Vangla kodukorra p 8.2.7 põhiseaduse

vastaseks tunnistamiseks.

3. Tartu Halduskohus rahuldas 13. oktoobri 2009. a otsusega kaebuse osaliselt ja tühistas Viru

Vangla direktori 1. aprilli 2009. a käskkirja nr 6.-3/760-D. Viru Vangla toimingu õigusvastasuse

tuvastamise osas jäeti kaebus rahuldamata. Kaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb Viru Vanglal

hüvitada H. L.-le tema poolt tasutud 250 krooni suurusest riigilõivust halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 92 lg 3 alusel 125 krooni. Kohtuotsuse põhjendused:

a) vaidlustatud käskkirjast selgub ainult see, et H. L. andis talle kuuluva ajakirja teistele

kinnipeetavatele kasutamiseks, kuid ei ole märgitud, millist ja kelle poolt kehtestatud korda ta

seejuures rikkus. Justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kehtestatud Vangla

sisekorraeeskirjas (VSkE) ega Viru Vangla kodukorras ei ole määratletud reegleid, kuidas tellitud

ajakirjade või mistahes muude asjade või esemetega edasi toimida. Kui seaduseandja või muu selleks

pädev isik ei ole kehtestanud ajakirjade või mis tahes muude asjade või esemetega toimimise suhtes

üldse mingit korda, siis ei ole seda võimalik ka rikkuda ning kinnipeetavat ei saa Viru Vangla

kodukorra p 8.2.7 alusel karistada selle eest, et ta andis talle kuuluva isiklikuks tarbimiseks mõeldud

ajakirja teistele kasutamiseks või tegi selle neile muul viisil kättesaadavaks;

b) H. L. esitatud põhjendused tuvastamiskaebuse esitamiseks sobivad iseenesest küll

tuvastamisnõude aluseks, kuid käesoleval juhul pole kumbki vastava nõude rahuldamiseks

küllaldane. Justiitsministeerium jättis 15. juuni 2009. a vaideotsusega nr 11-7/3586 H. L. vaide

rahuldamata ja pole tõenäoline, et selle edastamise tähtaja rikkumise tõttu toimunud täiendav

ootamine võis üldse tekitada mingit sellist mittevaralist kahju, mille rahalist hüvitamist saab kohtu

vahendusel nõuda. Kaebuse preventiivne eesmärk ei saa tugineda üksnes õigusvastaselt toiminud

haldusorgani korrale kutsumise soovile, vaid peab reaalselt kaasa aitama kaebaja õiguste edasise

rikkumise vältimisele. Vaiete suure arvu tõttu venib ilmselgelt kõigi kinnipeetavate vaiete edastamine

ja kaebaja vastava nõude rahuldamine ei saa kuidagi aidata kaasa tema isiklike subjektiivsete õiguste

kaitsele, sest tal puudub õiguslik alus eeldada, et nõude rahuldamise tõttu hakatakse edaspidi tema

vaideid eelisjärjekorras menetlema. Oluline on ka see, et Viru Vangla on juba võtnud tarvitusele

meetmed olukorra parandamiseks ning palganud täiendava tööjõu;

c) põhiseaduse (PS) §-s 32 kehtestatud õigus omandi puutumatusele ja kaitstusele ei ole absoluutne.

Kinnipeetava õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada ei kuulu üldse selle sätte

kaitsealasse ja seega puudub vajadus algatada Viru Vangla kodukorra p 8.2.7 suhtes

põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust.

4. Viru Vangla esitas ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu

otsus osas, millega tühistati Viru Vangla direktori 1. aprilli 2009. a käskkiri nr 6.-3/760-D, ja teha

asjas uus otsus, millega jätta H. L. kaebus täies ulatuses rahuldamata. Apellatsioonkaebuse

põhjenduste kohaselt ei ole halduskohus arvestanud, et kuigi ükski seadus ei reguleeri otseselt, kuidas

kinnipidamisasutuses vanadest ajakirjadest vabaneda, peavad kinnipeetavad arvestama, et nende

tegevus ajakirjadest vabanemisel ei läheks vastuollu vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras

sätestatuga. Viru Vangla kodukorraga on keelatud isiklikuks tarbimiseks mõeldud esemete teiste

kasutusse andmine. Seega ei ole lubatav vanadest ajakirjadest vabanemine nende teiste isikute

kasutusse andmisega. Kõikide võimalike vanglas teostatavate toimingute üksikasjalik reguleerimine

ei ole võimalik ega otstarbekas. H. L. rikkus vangla kodukorda, andes teiste kinnipeetavate kasutusse

(jättis osakonna päevaruumi lauale) temale kuuluva ajakirja. Rikkumise osas viidi läbi

distsiplinaarmenetlus ja määrati karistus. Määratud karistus on õiguspärane ja proportsionaalne toime

pandud rikkumisega.

5. H. L. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus osas, millega jäeti

kaebus rahuldamata, tunnistada Viru Vangla toiming kaebaja 6. aprilli 2009. a vaide edastamise

tähtaegade rikkumisel õigusvastaseks ning tunnistada põhiseaduse vastaseks Viru Vangla kodukorra

p 8.2.7. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

a) halduskohus on ebaõigesti jätnud tuvastamisnõude rahuldamata, leides, et tuvastamisnõude

rahuldamine ei saa kaasa aidata kaebaja isiklike subjektiivsete õiguste kaitsele. Viru Vangla rikkus

kaebaja 6. aprilli 2009. a vaide edastamisel seadusest tulenevaid tähtaegu, mida vangla ise möönis.

Riigikohtu halduskolleegiumi 21. jaanuari 2009. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-88-08 kohaselt ei saa

tuvastamiskaebuse rahuldamist seada sõltuvusse ka hinnangust sellele, kui efektiivne vahend võiks

toimingu õigusvastaseks tunnistamine tegelikult olla kaebaja õiguste kaitsmisel ning preventiivsel

eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse rahuldamiseks piisab, kui see võib soodustada kaebaja õiguste

kaitset tulevikus. Eelnevast tulenevalt oleks halduskohus pidanud vaidlustatud toimingu

õigusvastaseks tunnistama;

b) halduskohus on jätnud kaebaja taotluse Viru Vangla kodukorra p 8.2.7 põhiseaduse vastaseks

tunnistamiseks lahendamata ja otsuse motiveerivas osas jätnud selle põhjendamata, rikkudes sellega

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-t 1, TsMS § 438 lg-t 1 ja TsMS § 442 lg-t 5 ning

HKMS § 25 lg-t 2 ja 3. Ebaõige on halduskohtu järeldus, et kinnipeetava õigus vabalt enda omandit

kasutada, käsutada ja vallata ei kuulu PS § 32 kaitsealasse. Riigikohtu halduskolleegium on

22. märtsi 2006. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-2-06 öelnud järgmist: "Asjaolu, et isik kannab

karistust kuriteo toimepanemise eest ja sellega seoses on tema suhtes seaduse alusel kohaldatud

põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid, ei anna õigustust sekkuda isiku põhiõigustesse enam, kui see

tuleneb otse seadusest." Viru Vangla kodukorra p 8.2.7 on põhiseaduse vastane juba seepärast, et

seadusest ei tulene delegatsiooninormi, mis annaks vangla direktorile õiguse omandi vaba valdamise,

kasutamise ja käsutamise piiramiseks. Lisaks on Viru Vangla kodukorra p 8.2.7 õigusselgusetu, sest

pole arusaadav, milliseid aineid, esemeid ja asju on selles silmas peetud.

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 22. jaanuari 2010. a otsusega Viru Vangla ja H. L.

apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 13. oktoobri 2009. a otsus muutmata. Samuti

leidis kohus, et poolte menetluskulud jäävad HKMS § 92 lg 1 alusel nende endi kanda. Kohtuotsuse

põhjendused:

a) halduskohus on õigesti leidnud, et H. L.-le määrati distsiplinaarkaristus õigusvastaselt, kuna

kodukorra p 8.2.7 rikkumise eest sanktsiooni kohaldamine eeldab seda, et tegu vastab üheaegselt

kahele tunnusele - asi antakse teise isiku kasutusse ning sellega rikutakse asjade kasutusse andmist

reguleerivat korda. Kuna niisugust korda ei olnud kehtestatud, siis puudub alus H. L. karistamiseks;

b) H. L. tuvastamiskaebuse rahuldamiseks ei ole samuti alust. Tuvastamiskaebuse rahuldamise

eelduseks on kaebaja põhjendatud huvi olemasolu (HKMS § 7 lg 1). H. L. on põhjendatud huvina

toonud apellatsioonkaebuses välja preventiivse eesmärgi ning viidanud sealjuures Riigikohtu

halduskolleegiumi 21. jaanuari 2009. a otsusele asjas nr 3-3-1-88-08, mille kohaselt

tuvastamiskaebuse rahuldamist ei saa seada sõltuvusse hinnangust sellele, kui efektiivne vahend

võiks toimingu õigusvastaseks tunnistamine tegelikult olla kaebaja õiguste kaitsmisel (p 14). Samas

on Riigikohtu halduskolleegium ka leidnud, et põhjendatud huvi eeldab seda, et toimingu

õigusvastasuse tuvastamine on kaebajale kasulik ehk aitama koheselt või edaspidi kaasa õiguste

teostamisele või kaitsmisele. Seega peab kaebaja tuvastamiskaebuse esitamiseks näitama, kuidas akti

õigusvastasuse kindlakstegemine parandab tema olukorda (Riigikohtu halduskolleegiumi 29. jaanuari

2009. a otsus asjas nr 3-3-1-78-08, p 10). Samuti on Riigikohtu halduskolleegium leidnud, et isikul

saab haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks olla põhjendatud huvi, kui tal on selle haldusaktiga

otsene ja isiklik puutumus. See tähendab, et haldusaktil peab olema vahetu mõju selle isiku õigustele.

Teiseks peab soovitud tuvastus andma isikule ka selge eelise ehk õigusliku kasu. See tähendab, et

õigusvastasuse tuvastamine peab aitama seda taotlenud isikut edaspidi tema rikutud subjektiivsete

õiguste kaitsel. Põhjendatud huviks ei saa olla lihtne huvi veenduda toimingu õigusvastasuses.

(Riigikohtu halduskolleegiumi 6. mai 2009. a määrus asjas nr 3-3-1-21-09, p 30). Ehkki

viimatinimetatud asjas oli esitatud kaebus haldusakti õigusvastaseks tunnistamiseks, on

ringkonnakohus seisukohal, et see seisukoht on kohaldatav ka juhul, kui õigusvastaseks soovitakse

tunnistada toimingut;

c) H. L. ei ole apellatsioonkaebuses ära näidanud, kuidas aitab tema kaebuse rahuldamine kaasa tema

õiguste kaitsmisele tulevikus või milles väljenduks reaalne eelis tema õiguste kaitsmisel. Ta on

apellatsioonkaebuses üksnes abstraktselt väitnud, et tema kaebus on esitatud preventiivsetel

eesmärkidel. Samas ei nähtu tema seisukohtadest, kuidas ja millise tegevuse peaks käesoleva

tuvastamiskaebuse rahuldamine tulevikus ära hoidma. Ringkonnakohus leiab, et preventiivsel

eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse rahuldamiseks on alus üksnes olukorras, kus on reaalne ja

tõsiseltvõetav oht, et kaebaja õigusi rikkuv tegevus võib suure tõenäosusega korduda ning et selline

tegevus rikuks kaebaja õigusi. Käesoleval juhul ringkonnakohus seda ohtu ei näe. Viru Vangla on

möönnud, et tähtaja ületamine toimus, ent pole mingit alust arvata, et haldusorgan jätkaks

õigusvastast tegevust. Sellise olukorra kordumine on pigem vähetõenäoline, arvestades Viru Vangla

väidet, et olukorra parandamiseks on palgatud täiendavat tööjõudu. Seega ei annaks

tuvastamiskaebuse rahuldamine H. L.-le reaalset eelist oma õiguste edasisel teostamisel;

d) samuti võib H. L. kohtumenetluses esitatud seisukohtadest järeldada põhjendatud huviks

mittevaralise kahju hüvitamise soovi. Mittevaralise kahju hüvitamise eeldused on sätestatud

riigivastutuse seaduse § 9 lg-s 1, mille kohaselt võib mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse

või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa

käesoleva juhtumi asjaoludest kuidagi teha järeldust, et väidetav Viru Vangla õigusvastane käitumine

oleks saanud kaasa tuua riigivastutuse seaduse § 9 lg-s 1 sätestatud tagajärje. Kuna mittevaralise

kahju tekkimine on ilmselgelt välistatud, siis ei ole isikul ka põhjendatud huvi haldustegevuse

õigusvastasuse tuvastamiseks mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse esitamise eesmärgil;

e) nõustuda ei saa ka H. L. apellatsioonkaebusega osas, et halduskohus möönis kohtuotsuse

resolutsioonis vaide edastamise tähtaegade järgimata jätmise õigusvastasust. Halduskohus ei ole

otsuse resolutsioonis selle kohta mingit seisukohta võtnud. Ka kohtuotsuse motivatsioonis on

halduskohus üksnes kirjeldanud asjakohaseid norme ja Viru Vangla seisukohti, kuid ei ole tuvastanud

selgesõnaliselt Viru Vangla tegevuse õigusvastasust. Halduskohus on selgelt keskendunud üksnes

kontrollimisele, kas H. L.-l on põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks;

f) halduskohus on õigesti jätnud H. L. taotluse Viru Vangla kodukorra p 8.2.7 põhiseaduse vastaseks

tunnistamata. HKMS § 25 lg-test 9-10 tulenevalt saab halduskohus algatada põhiseaduslikkuse

järelevalve menetluse üksnes asjassepuutuva õigustloova akti sätte osas. Riigikohtu praktika kohaselt

on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (vt nt Riigikohtu üldkogu

22. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-10-00, punkt 10). Säte on otsustava tähtsusega

siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui

selle põhiseadusele vastavuse korral (vt nt Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. aasta otsus

kohtuasjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15). Käesoleval juhul H. L. kaebus rahuldati ning seega ei

kohaldanud kohus tema suhtes Viru Vangla kodukorra p-i 8.2.7. Järelikult ei ole see norm käesoleva

vaidluse lahendamisel enam asjassepuutuv, kuna seda normi kohaldas Viru Vangla tema suhtes

ebaõigesti ning selle alusel antud haldusakt tühistati sõltumata alusnormi põhiseaduspärasusest;

g) lisaks osutab ringkonnakohus, et võttes eeskujuks Riigikohtu halduskolleegiumi 31. oktoobri

2007. a otsuse asjas nr 3-3-1-54-07, kus loeti Tartu Vangla kodukord üldkorralduseks (p 7), ei ole

välistatud, et selleks tuleks lugeda ka Viru Vangla kodukord. Üldkorraldus on aga haldusakti ehk

üksikakti eriliik, mille suhtes põhiseaduslikkuse järelevalvet ei kohaldata. Haldusakte vaidlustatakse

halduskohtumenetluse korras. Kuna halduskohus on menetlenud üksnes H. L. kaebust

distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamiseks ja vaidemenetluse toimingu õigusvastasuse

tuvastamiseks, ei ole ringkonnakohtul võimalik lahendada kaebust Viru Vangla kodukorra p 8.2.7

tühistamiseks isegi juhul, kui tegemist oleks üldkorraldusega. Samuti märgib ringkonnakohus, et

kuna kodukorra p 8.2.7 kohaldamisel antud käskkiri on tühistatud, ei ole H. L. õiguste efektiivse

kaitse seisukohalt vajalik kodukorra p 8.2.7 vaidlustamine, kuna see ei rikuks tema õigusi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. H. L. taotleb kassatsioonkaebuses, et Riigikohus tühistaks Tartu Halduskohtu ja Tartu

Ringkonnakohtu otsused osas, millega jäeti tema kaebus rahuldamata ning palub teha uus otsus,

millega rahuldada kaebus ning tunnistada Viru Vangla toiming õigusvastaseks. Samuti taotleb H. L.

Viru Vangla kodukorra p 8.2.7 põhiseadusevastaseks tunnistamist. H. L. palub mõista vastustajalt

välja kassaatori kantud menetluskulud (125 krooni kaebuse arutamisel välja mõistmata jäetud

menetluskulu, 250 krooni apellatsioonkaebuse esitamise ja 400 krooni kassatsioonkaebuse esitamise

kulud) ning kohustada vastustajat see kandma kassaatori isikuarvele.

Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

a) PS §-st 14 tuleneb kassaatori subjektiivne õigus ausale, tõhusale, efektiivsele ja heale haldusele,

mida on Viru Vangla kassaatori puhul rikkunud, viivitades tema vaide edastamisega;

b) HMS § 5 lg 4 kohaselt viiakse menetlustoiminguid läbi viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses

või määruses sätestatud tähtaja jooksul. HMS § 80 lg 1 sätestab, et kui vaie vastab seaduses

sätestatud nõuetele, edastab haldusorgan vaide koos vajalike dokumentidega vaide saamisest alates

seitsme päeva jooksul haldusorganile, kes teostab haldusakti andnud või toiminguid sooritanud

haldusorgani üle teenistuslikku järelevalvet. Viru Vangla on toiminud õigusvastaselt, ületades vaide

edastamisel seaduses sätestatud tähtaega 31 päeva. Avaliku võimu organ on kohustatud oma

ülesandeid täites pidama kinni seaduses ettenähtud tähtaegadest;

c) Viru Vangla jätkab vaiete menetlemisel ja edastamisel tähtaegade rikkumist - seega on kassaatori

tuvastamisnõue preventiivsel eesmärgil põhjendatud ning kohtud on jätnud ebaõigesti

tuvastamisnõude osas kaebuse rahuldamata, kuna selle rahuldamisel on kassaatoril õigus esitada

vangla õigusvastase toimingu puhul kohtule kaebus vangla kohustamiseks tähtaegadest

kinnipidamiseks ja kohtuotsuse täitmata jätmisel vangla trahvimiseks;

d) mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise kõrval olla ka

kohtuotsusega ainult õigusvastasuse tuvastamine;

e) kohtud on ebaõigesti jätnud Viru Vangla kodukorra p 8.2.7 põhiseaduse vastaseks tunnistamata. PS

§ 32 kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. Igaühel on õigus enda omandit vabalt

vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus.

8. Viru Vangla ei nõustu kirjalikus vastuses kassatsioonkaebuse väidetega ja leiab, et need ei ole

aluseks kohtuotsuse põhjenduste ümberhindamisele. Tartu Ringkonnakohtu otsuses esitatud

seisukohad Viru Vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamise ja Viru Vangla kodukorra p 8.2.7

põhiseaduslikkuse osas vastavad kehtivale õigusele.

9. Viru Vangla taotleb kassatsioonkaebuses, et Riigikohus tühistaks Tartu Ringkonnakohtu otsuse

osas, millega tühistati Viru Vangla direktori 1. aprilli 2009. a käskkiri nr 6.-3/760-D, ja saadaks asja

uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Vastustaja menetluskulud jätta tema enda kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

a) ringkonnakohus on ebaõigesti tõlgendanud Viru Vangla kodukorra p-i 8.2.7, leides, et punktis

märgitud "kehtestatud korda rikkudes" tähendab, et peab olema kehtestatud eraldi kord kinnipeetava

poolt asjade võõrandamiseks või kasutusse andmiseks ning Viru Vangla tõlgendus, et "kehtestatud

korda rikkudes" viitab üldiselt vangistust reguleerivatele õigusaktidele, ei ole võimalik.

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et Viru Vangla kodukord on välja antud Viru Vangla enda

poolt. VangS § 105 lg 21 p 14 kohaselt sätestatakse kodukorras muud reguleerimist vajavad asjaolud.

Vangla eesmärgiks ei ole olnud asjade võõrandamiseks ja kasutusse andmiseks kehtestada eraldi

korda, vaid "kehtestatud korra" all on mõeldud üldist korda, mis tuleneb vangistust reguleerivatest

õigusaktidest;

b) vangistust reguleerivates õigusaktides on kehtestatud kord kinnipeetavate isiklike asjadega

toimimiseks ning kinni peetavad isikud on kohustatud kehtestatud korda järgima. Viru Vangla

kodukorra p 8.2.7 eesmärgiks on vangla julgeoleku tagamine, kuna isiklike esemete vahetamine,

teiste kasutusse andmine, omandamine, võõrandamine, laenamine tekitab kinnipeetavate vahel

võlasuhteid, mis võivad viia kinnipeetavate vaheliste konfliktideni, mis on ohuks vangla julgeolekule.

10. H. L. leiab kirjalikus vastuses, et Viru Vangla kassatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata ning

ringkonnakohtu otsus muutmata osas, millega tühistati Viru Vangla direktori 1. aprilli 2009. a

käskkiri nr 6.-3/760-D.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt määrati H. L.-le

distsiplinaarkaristus õigusvastaselt, ega pea vajalikuks ringkonnakohtu otsuses toodud põhjenduste

kordamist. Samuti nõustub kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga Viru Vangla kodukorra p 8.2.7

põhiseaduse vastaseks tunnistamata jätmise osas.

12. HMS § 80 lg 1 sätestab, et kui vaie vastab haldusmenetluse seaduses sätestatud nõuetele, edastab

haldusorgan vaide koos vajalike dokumentidega vaide saamisest alates seitsme päeva jooksul

haldusorganile, kes teostab haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgani üle

teenistuslikku järelevalvet. Kui haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgan leiab, et vaie

on põhjendatud, võib ta ise selle rahuldada.

13. H. L. on vaide esitanud ja Viru Vangla inspektor-kontaktisik on vaide vastu võtnud 6. aprillil

2009. Tulenevalt HMS § 33 lg-st 2 algab tähtaeg järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või

sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus. Päevadega määratud tähtaeg lõpeb

tähtaja viimasel päeval. Käesoleval juhul oleks vaie tulnud ministeeriumile edastada

hiljemalt 13. aprillil 2009. Viru Vangla on H. L. vaide kirjaga nr 6-25/257-1 Justiitsministeeriumile

edastanud 14. mail 2009, seega 31 päeva tähtaega ületades. Järelikult on Viru Vangla vaiet edastades

eiranud HMS § 80 lg-s 1 toodud tähtaega.

14. H. L. väitel on tal vaide hilinenult edastamise õigusvastasuse tuvastamiseks preventiivne huvi.

15. HKMS § 7 lg 1 2. lause kohaselt võib kaebusega avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle

puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel on

selleks põhjendatud huvi. Riigikohtu halduskolleegiumi varasemas praktikas on tunnustatud

põhjendatud huvina ka preventiivset huvi (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsused asjades nr 3-3-

1-11-02, p 15; nr 3-3-1-88-08, p 13).

16. Riigikohtu halduskolleegium on oma varasemas praktikas (21. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-

24-10) märkinud, et kaebaja preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebus soodustab tema

õiguste kaitset tulevikus seetõttu, et motiveerib haldusorganit edaspidi õigusaktides sätestatut järgima

ja täitma. Kolleegium rõhutab, et preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse rahuldamiseks

piisab, kui see võib soodustada kaebaja õiguste kaitset tulevikus. Tuvastamiskaebuse esitamiseks

piisava põhjendatud huvina ei saa preventiivset huvi käsitada juhul, kui tuvastamiskaebuse

rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest tingituna üldse aidata

kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele.

17. Viidatud kohtuasjas oli samuti esitatud kaebus vaiete edastamise tähtaja rikkumise õigusvastasuse

tuvastamiseks ning kolleegium rahuldas kaebuse ja tunnistas vaide edastamisega viivitamise

õigusvastaseks. Kolleegium märkis seejuures: "Vangla on tunnistanud HMS § 80 lg-s 1 sätestatud

vaide edastamise tähtaja ületamist ja pole vaide edastamisega viivitamise perioodi õigsust kahtluse

alla seadnud. Seega on vangla õigusvastaselt viivitanud vaide edastamisega ning rikkunud sellega

HMS § 80 lg-s 1 märgitud tähtaega. Vaiete suure hulga, tööjõu vähesuse või töökorralduslike

erisustega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide, sh

menetlustähtaegu reguleerivate normide järgimata jätmist. Toimingu õigusvastasuse seisukohast ei

oma ka tähtsust, kui pikk või lühike oli vaide edastamisega viivitamine ega vangla tegevuse

tahtlikkus ning rikkumise vorm ja ulatus, sest nimetatud asjaolud omavad tähtsust kahju hüvitamise

kaebuse mitte aga tuvastamiskaebuse lahendamisel."

18. Kolleegium ei pea vajalikuks seda seisukohta muuta. H. L. kassatsioonkaebus rahuldatakse. Tartu

Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2010. a ja Tartu Halduskohtu 13. oktoobri 2009. a otsused tuleb vaide

edastamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamise osas tühistada ja kolleegium teeb tühistatud

osas uue otsuse, millega tunnistab H. L. 6. aprilli 2009. a vaide edastamisega viivitamise

õigusvastaseks. Viru Vangla kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.

19. H. L. taotleb tasutud menetluskulude (riigilõiv halduskohtule kaebuse esitamisel 250 krooni ning

apellatsioonkaebuse esitamisel 250 krooni) väljamõistmist.

20. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 93 lg 4

kohaselt muudab kõrgema astme kohus menetluskulude jaotust, kui ta teeb lahendi asja uueks

arutamiseks saatmata. Halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada ka menetluskulude

väljamõistmise osas ning kolleegium teeb menetluskulude väljamõistmise osas uue otsuse. Viru

Vanglalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista kantud menetluskulud 500 krooni.

21. H. L. on esitanud taotluse väljamõistetavate menetluskulude tema arvele kandmiseks. Välja

mõistetud menetluskulud tuleb vastavalt H. L. kassatsioonkaebuses esitatud taotlusele kanda tema

vanglasisesele isikuarvele.

22. H. L. kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tagastatakse, Viru Vangla

kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon arvatakse riigituludesse.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann