3-3-1-56-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-56-10

Otsuse kuupäev

21. oktoober 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

H. L. (L.) kaebus Viru Vangla direktori 8. mai 2009. a käskkirja

nr 6-3/1131-D tühistamiseks ja Viru Vangla toimingute

õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 25. märtsi 2010. a otsus haldusasjas nr 3-

09-2151

Menetluse alus Riigikohtus

H. L. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada H. L. kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tartu Halduskohtu 24. novembri 2009. a otsus vaiete edastamisega viivitamise

õigusvastasuse tuvastamise, distsiplinaarasja menetleja taandamisest keeldumise

õigusvastasuse tuvastamise ja menetluskulude väljamõistmise nõude osas ning Tartu

Ringkonnakohtu 25. märtsi 2010. a otsus haldusasjas nr 3-09-2151 täies ulatuses.

Teha vaiete edastamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamise nõude osas uus otsus, millega

kaebus selles osas rahuldada ja tunnistada vaiete edastamisega viivitamine õigusvastaseks.

Tagastada kaebus distsiplinaarasja menetleja taandamisest keeldumise õigusvastasuse

tuvastamise nõude osas läbivaatamatult.

Mõista Viru Vanglalt H. L. kasuks välja menetluskulu 333 krooni.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla direktori 8. mai 2009. a käskkirjaga nr 6-3/1131-D määrati kinnipeetav H. L.-le

vangistusseaduse (VangS) § 67 p-s 1, justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72

kehtestatud Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 51 lg-s 1 ja Viru Vangla kodukorra p-s 22.1.4

sätestatud nõuete rikkumise eest distsiplinaarkaristus - keelati üks pikaajaline kokkusaamine.

Käskkirja kohaselt seisnes distsiplinaarüleastumine selles, et telefoni teel kohtule teabenõuet esitades

kasutas H. L. kaaskinnipeetava telefonikaardi koodi.

21. aprillil 2009 esitas H. L. kirjaliku taotluse, milles palus taandada distsiplinaarasja menetlev

inspektor-kontaktisik, kuna on kahtlus tema erapooletuses. Viru Vangla jättis 23. aprilli 2009. a

vastusega nr 6-20.3/16830-1 H. L. taotluse rahuldamata. Vastuses märgiti, et puudub alus kahelda

distsiplinaarasja menetleja erapooletuses. Samas selgitas Viru Vangla, et karistuse määramine on

vangla direktori pädevuses ja menetleja teeb selleks vaid ettepaneku.

3. mail 2009 esitas H. L. vaide 23. aprilli 2009. a vastuse nr 6-20.3/16830-1 kehtetuks tunnistamiseks

ning 13. mail 2009 vaide Viru Vangla direktori 8. mai 2009. a käskkirja nr 6-3/1131-D kehtetuks

tunnistamiseks. Viru Vangla edastas mõlemad vaided Justiitsministeeriumile 17. juuni 2009. a

kirjaga.

Justiitsministeerium jättis 1. septembri 2009. a vaideotsusega nr 11-7/3586 rahuldamata H. L. vaide

käskkirja nr 6-3/1131-D kehtetuks tunnistamiseks. Vaie, millega H. L. taotles vangla 23. aprilli

2009. a vastuse nr 6-20.3/16830-1 kehtetuks tunnistamist, otsustati vaideotsusega haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 1 alusel tagastada, kuna distsiplinaarmenetluse lõppemise tõttu ei saa

vaide esitajal olla enam põhjendatud huvi menetleja taandamiseks.

2. Kaebuses Tartu Halduskohtule palus H. L. tühistada distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri ning

tuvastada Viru Vangla direktori poolt distsiplinaarmenetleja taandamisest keeldumise ning 3. mai

2009. a ja 13. mai 2009. a vaiete edastamise tähtaja rikkumise õigusvastasus.

Kaebaja leidis, et teda on vaidlustatud käskkirjaga ebaõigesti süüdistatud VangS § 67 p 1 nõuete

rikkumises, käskkirjast ei nähtu, milles seisnes vangla sisekorraeeskirja rikkumine ja valesti on

tõlgendatud Viru Vangla kodukorra p-st 22.1.4 tulenevaid nõudeid.

Kaebuse kohaselt jättis Viru Vangla õigusvastaselt taandamata distsiplinaarasja menetleja, kuigi

kaebajal oli alus kahelda tema erapooletuses. Vangla ei ole esitanud asjakohaseid kaalutlusi. Vaiete

õigeaegse edastamata jätmisega on vangla rikkunud kaebaja õigust õiglasele ja tõhusale menetlusele.

Kaebaja märkis, et tal on nimetatud toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks preventiivne huvi.

3. Tartu Halduskohus rahuldas 24. novembri 2009. a otsusega haldusasjas nr 3-09-2151 kaebuse

osaliselt ja tühistas vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja. Kohus mõistis Viru

Vanglalt H. L. kasuks välja ka riigilõivu 125 krooni ulatuses.

Distsiplinaarmenetleja taandamata jätmise õigusvastasuse tuvastamise osas leidis halduskohus, et

kahtlus menetleja erapooletuses on üks võimalikest taandamise alustest ja preventiivne eesmärk

käsitatav põhjendatud huvina, kuid käesoleval juhul pole alust tuvastusnõude rahuldamiseks.

Preventiivne eesmärk ei saa tugineda üksnes soovile haldusorganit õiguspäraselt käituma kutsuda,

vaid peab reaalselt kaasa aitama kaebaja õiguste edasise rikkumise vältimisele. Kaebaja ei saa

eeldada, et pärast üht tema kasuks tehtud kohtuotsust lahendatakse kõik sarnased taotlused edaspidi

tema kasuks, sest iga juhtumit tuleb lahendada konkreetsetest asjaoludest lähtuvalt. Praegusel juhul

on distsiplinaarmenetluse normi rikkumise korral tõhus õiguskaitse tagatud käskkirja tühistamiseks

kaebuse esitamise teel.

Vaiete edastamise tähtaja rikkumiseks esitatud tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saa aidata kaasa

kaebaja subjektiivsete õiguste kaitsele, sest pole alust eeldada, et tema vaideid hakatakse edaspidi

menetlema eelisjärjekorras. Kohtul pole põhjust kahelda Viru Vangla väidetes vaiete suure arvu ja ka

edaspidise menetluste venimise võimalikkuse kohta.

4. Apellatsioonkaebuses palus H. L. tühistada halduskohtu otsuse osas, milles tema kaebus

rahuldamata jäeti, ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus ka ülejäänud osas. Apellant oli

seisukohal, et tal on tuvastamisnõuete esitamiseks põhjendatud huvi. Distsiplinaarmenetleja

taandamata jätmise otsust peab apellant haldusaktiks, mida oleks tulnud HMS § 56 nõuete kohaselt

motiveerida. Kohus, leides, et menetleja taandamata jätmise õigusvastasuse tuvastamine ei aita

kaebajal oma õigusi kaitsta, oleks pidanud seda kaebajale selgitama ja andma võimaluse kaebuse

eseme täpsustamiseks, kuid seda nõuet 17. novembri 2009. a istungil isegi ei käsitletud. Apellandi

hinnangul võimaldaks selle tuvastusnõude rahuldamine nõuda õigusvastase haldusakti kehtetuks

tunnistamist ja annaks aluse eeldada, et vastustaja järgib edaspidi diskretsioonireegleid. Vaiete

edastamise tähtaja rikkumise õigusvastasust mööndes jättis halduskohus nimetatud toimingud

ebaõigesti õigusvastaseks tunnistamata.

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 25. märtsi 2010. a otsusega H. L. apellatsioonkaebuse rahuldamata

ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud tema enda kanda. Ringkonnakohus nõustus

halduskohtu põhjendustega ega pidanud neid HKMS § 47 lg-st 1 ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt

vajalikuks korrata.

Distsiplinaarmenetleja taandamata jätmise õigusvastasuse tuvastamise nõude osas märkis

ringkonnakohus täiendavalt, et menetleja taandamine on vangla direktori kaalutlusotsus. Kuna vangla

direktoril polnud käesoleval juhul alust kahelda distsiplinaarmenetluse läbiviija erapooletuses,

puudus alus taandamistaotluse rahuldamiseks ja sellist tegevust pole põhjust pidada õigusvastaseks.

Vaiete edastamisega viivitamise osas leidis ringkonnakohus, et preventiivse huvi olemasoluks peab

olema reaalne ja tõsiseltvõetav oht, et kaebaja õigusi rikkuv tegevus võib korduda. Praegusel juhul on

vangla möönnud, et vaide edastamise tähtaega rikuti, kuid see toimus vaiete suure hulga tõttu. Kohtu

arvates pole põhjust arvata, et vaide edastamisega viivitati subjektiivsetel kaalutlustel. Asjas puudub

vaidlus selle üle, et vaide edastamise tähtaega rikuti ning vangla on oma käitumise õigusvastasusest

teadlik. Seetõttu tuleb eeldada, et edaspidi toimub vaiete menetlemine õiguspäraselt ja kaebajal

puudub preventiivne huvi tuvastamisnõude esitamiseks. Tuvastamiskaebuse rahuldamine ei annaks

kaebajale reaalset eelist ega õiguslikku kasu tulevikus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub H. L.:

1) tühistada halduskohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata tema kaebus, ning ringkonnakohtu

otsus ja teha uus otsus, millega tema kaebus rahuldatakse;

2) tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla toiming, mis seisneb vaiete edastamise tähtaegade

rikkumises;

3) tunnistada põhiseaduse vastaseks vangla sisekorraeeskirja § 51 lg 1 osas, millega on kehtestatud, et

kinnipeetav võib kasutada helistamiseks vaid vanglateenistuse väljastatud telefonikaarti;

4) tunnistada õigusvastaseks ja tühistada Viru Vangla direktori 23. aprilli 2009. a haldusakt nr 6-

20.3/16830-1 "Taotlusele vastamine";

5) välja mõista vastustajalt menetluskulud.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus jätnud põhjendamatult õigusvastaseks tunnistamata

vaiete viivitusega edastamise, kuigi ta möönis tähtaja rikkumise õigusvastasust ning ka Viru Vangla

on omaks võtnud vaiete edastamise tähtaegade rikkumise. Kinnipeetaval on õigus eeldada, et

vastustaja peab kinni seaduses sätestatud tähtaegadest.

Kassaatori hinnangul pole Viru Vangla põhjendanud 23. aprilli 2009. a vastust nr 6-20.3/16830-1,

millega ta jättis rahuldamata H. L. taotluse distsiplinaarmenetleja taandamiseks. Kassaator leiab, et

tegemist on kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktiga, mis peab vastama HMS § 56 nõuetele. Kuna

tegemist on ulatuslikku diskretsiooniruumi võimaldava otsustusega, on haldusakt ja selle alusel läbi

viidav toiming põhjenduste puudumise tõttu õigusvastased.

7. Viru Vangla kirjalikus vastuses palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu

otsus muutmata. Viru Vangla märgib, et jääb varasemas kohtumenetluses esitatud seisukohtade

juurde. Täiendavalt rõhutatakse, et 23. aprilli 2009. a vastuses, millega jäeti rahuldamata taotlus

menetleja taandamiseks, on keeldumist põhjendatud. Nõuet selle vastuse kui haldusakti tühistamiseks

ei ole H. L. õigeaegselt esitanud ja seda pole võimalik teha enam kassatsioonimenetluses. Vaiete

edastamisega hilinemisega seonduvalt märgib Viru Vangla, et tegemist ei ole haldusorgani süülise

käitumisega ning viivituse põhjused on varasemas kohtumenetluses esitatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kassatsiooniastmes ei ole vaidlust enam Viru Vangla direktori 8. mai 2009. a käskkirja nr 6-

3/1131-D õiguspärasuse üle, millega määrati H. L.-le distsiplinaarkaristus. Halduskohus rahuldas

H. L. kaebuse nimetatud käskkirja tühistamiseks ja Viru Vangla ei ole halduskohtu otsuse peale

apellatsioonkaebust esitanud. Seega ei ole Vangla sisekorraeeskirja § 51 lg 1, mille põhiseadusega

vastavuse kontrollimist kassaator taotleb, asjassepuutuv norm ning puudub vajadus käesolevas

menetlusstaadiumis selle põhiseaduspärasust analüüsida.

9. Kohtud on lahendanud nõuet menetleja taandamiseks esitatud avalduse rahuldamata jätmise kui

toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks. Tühistamisnõude Viru Vangla 23. aprilli 2009. a vastuse nr 6-

20.3/16830-1 kui haldusakti tühistamiseks esitas H. L. esmakordselt apellatsiooniastmes, kuid loobus

tühistamistaotlusest apellatsioonkaebuse täienduses (tl 165-166).

HKMS § 64 lg-st 1 tulenevalt kontrollib Riigikohus kassatsioonkaebuse alusel, kas ringkonnakohus

ja esimese astme kohus on järginud kohtumenetluse seaduse sätteid ja õigesti kohaldanud seadust.

Kolleegium on seisukohal, et kolleegiumi pädevuses pole Viru Vangla 23. aprilli 2009. a vastuse nr 6-

20.3/16830-1 tühistamise taotluse läbivaatamine, mis esitatakse alles kassatsioonimenetluses.

Kolleegium on ka varasemas praktikas (vt nt 16. jaanuari 2008. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-81-07)

leidnud, et Riigikohus ei saa võtta seisukohta tühistamis- ja tuvastamisnõuete suhtes, mida varasemas

kohtumenetluses pole esitatud, vaid saab kontrollida üksnes ringkonnakohtu otsuse õiguspärasust.

10. Vaidlus kassatsiooniastmes puudutab seega taotlusi tunnistada õigusvastaseks vangla keeldumine

distsiplinaarmenetleja taandamisest (I) ja vangla poolt Justiitsministeeriumile vaiete edastamise

tähtaegade rikkumine (II). Otsuse kolmandas osas lahendab kolleegium menetluskulude

väljamõistmise taotluse.

I

11. Senises menetluses pole olnud otsesõnu vaidlust selles, kas Viru Vangla 23. aprilli 2009. a vastus,

millega keelduti distsiplinaarasja menetlejat taandamast, on oma olemuselt haldusakt, toiming või

menetlustoiming. Halduskohus möönis kaebuse menetlusse võtmisel H. L. kaebeõigust menetleja

taandamisest keeldumise õigusvastasuse tuvastamiseks ja preventiivset huvi võimaliku põhjendatud

huvina. Siiski jättis halduskohus tuvastamiskaebuse rahuldamata, leides, et preventiivne eesmärk

peab reaalselt aitama vältida kaebaja õiguste rikkumist tulevikus, kuid taandamisavalduse

lahendamisega seoses ei saa eeldada, et tulevikus lahendataks kõik sarnased taotlused juhtumi

asjaoludest sõltumata isiku kasuks. Kohus märkis, et praeguses asjas on distsiplinaarmenetluse normi

rikkumise korral tõhus õiguskaitse tagatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamist

taotledes. Ringkonnakohus on halduskohtu otsusega nõustudes lisanud, et menetleja taandamine on

vangla direktori kaalutlusotsus ning kui polnud põhjust kahelda distsiplinaarmenetluse läbiviija

erapooletuses, puudus alus taandamistaotluse rahuldamiseks ja sellist tegevust pole põhjust pidada

õigusvastaseks.

12. VangS § 64 lg 1 kohaselt viib vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi ning selgitab välja

distsipliinirikkumise asjaolud. Distsiplinaarkaristuse määrab VangS § 64 lg-st 3 tulenevalt

vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Kolleegiumi hinnangul on

menetleja taandamiseks esitatud taotluse lahendamine üks distsiplinaarmenetluse toimingutest.

13. Väljakujunenud kohtupraktikast tulenevalt ei ole menetlustoimingute iseseisev vaidlustamine

üldjuhul lubatav (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 18. veebruari 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-8-02,

p 5).

Kolleegiumi praktikas (vt eelkõige halduskolleegiumi 21. juuni 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-

39-10 ja selles viidatud lahendid) on siiski leitud, et menetlustoimingu vaidlustamine on lubatav

otsesõnu seaduses sätestatud juhtudel, aga ka erandlikult õigustatud protsessiökonoomia põhimõttest

lähtuvalt, kui tegemist on sedavõrd olulise ja ilmse menetlusveaga, mis juba menetluse käigus

võimaldab jõuda järeldusele, et sellise menetluse tulemusena antav lõplik haldusakt ei saa olla

sisuliselt õiguspärane või kui menetlustoiming rikub isiku õigusi sõltumata menetluse

lõpptulemusest. Kui menetlustoiming puudutab otseselt ja lõplikult isiku õiguspäraseid huve, oleks

kolleegiumi hinnangul ilmselgelt ebamõistlik oodata lõpptulemuse vaidlustamise võimalust ning

seejuures poleks tagatud ka efektiivne õiguskaitse (halduskolleegiumi 24. oktoobri 2007. a otsus asjas

nr 3-3-1-51-07, p 10).

14. Kolleegiumi hinnangul ei kujuta menetleja taandamisest keeldumine praegusel juhul endast

menetlustoimingut, mis isegi selle õigusvastasuse korral mõjutaks vääramatult menetluse

lõpptulemust, sest karistuse määrajal on VangS § 64 lg-st 3 tulenevalt otsustamisel kaalumisruum

ning menetlust läbi viinud ametniku seisukoht ei ole talle siduv.

Halduskohus märkis õigesti, et menetlusliku rikkumise puhul taandamisavalduse lahendamisel on

tõhus õiguskaitse tagatud tühistamiskaebuse lahendamise raames. Kaebaja on oma eesmärgi

distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamise teel saavutanud.

Seega ei pea kolleegium Viru Vangla 23. aprilli 2009. a vastuse nr 6-20.3/16830-1 iseseisva

vaidlustamise võimaldamist põhjendatuks. Halduskohtu ja ringkonnakohtu otsus tuleb selle toimingu

õigusvastasuse tuvastamise nõude lahendamist puudutavas osas tühistada ja tagastada kaebus

nimetatud nõude osas HKMS § 23 lg 3 p 1 alusel.

II

15. HMS § 80 lg 1 sätestab: "Kui vaie vastab käesolevas seaduses sätestatud nõuetele, edastab

haldusorgan vaide koos vajalike dokumentidega vaide saamisest alates seitsme päeva jooksul

haldusorganile, kes teostab haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgani üle

teenistuslikku järelevalvet."

Viru Vangla edastas H. L. 3. mail 2009 ja 13. mail 2009 esitatud vaided Justiitsministeeriumile alles

17. juuni 2009. a kirjaga. Asjas puudub vaidlus selle üle, et Viru Vangla edastas vaided hilinemisega.

Kassaatori väitel on tal vaiete hilinenult edastamise õigusvastasuse tuvastamiseks preventiivne huvi.

16. HKMS § 7 lg 1 teise lause kohaselt võib kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse

kindlakstegemiseks esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Riigikohtu senises praktikas on

põhjendatud huvina tunnustatud ka preventiivset huvi (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi

21. jaanuari 2009. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-88-08).

Halduskolleegium on oma varasemas praktikas (21. juuni 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-24-10)

märkinud, et kaebaja preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebus soodustab tema õiguste

kaitset tulevikus seetõttu, et motiveerib haldusorganit edaspidi õigusaktides sätestatut järgima ja

täitma. Kolleegium rõhutab, et preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse rahuldamiseks

piisab, kui see võib soodustada kaebaja õiguste kaitset tulevikus. Tuvastamiskaebuse esitamise

piisava põhjendatud huvina ei saa preventiivset huvi käsitada juhul, kui tuvastamiskaebuse

rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest tingituna üldse aidata

kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele. Näiteks juhtumil, kui kinnipeetav on vanglast vabanenud,

ei saa tuvastamiskaebuse esitamine preventiivsel eesmärgil aidata kaasa tema õiguste kaitsmisele

tulevikus.

Viidatud kohtuasjas oli samuti esitatud kaebus vaiete edastamise tähtaja rikkumise õigusvastasuse

tuvastamiseks ning kolleegium rahuldas kaebuse ja tunnistas vaide edastamisega viivitamise

õigusvastaseks. Kolleegium märkis seejuures: "Vangla on tunnistanud HMS § 80 lg-s 1 sätestatud

vaide edastamise tähtaja ületamist ja pole vaide edastamisega viivitamise perioodi õigsust kahtluse

alla seadnud. Seega on vangla õigusvastaselt viivitanud vaide edastamisega ning rikkunud sellega

HMS § 80 lg-s 1 märgitud tähtaega. Vaiete suure hulga, tööjõu vähesuse või töökorralduslike

erisustega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide, sh

menetlustähtaegu reguleerivate normide järgimata jätmist. Toimingu õigusvastasuse seisukohast ei

oma ka tähtsust, kui pikk või lühike oli vaide edastamisega viivitamine ega vangla tegevuse

tahtlikkus ning rikkumise vorm ja ulatus, sest nimetatud asjaolud omavad tähtsust kahju hüvitamise

kaebuse mitte aga tuvastamiskaebuse lahendamisel."

17. Kolleegium ei pea vajalikuks seda seisukohta muuta ka praeguse kassatsioonkaebuse

lahendamisel. Seega tuleb kassatsioonkaebus selles osas rahuldada. Ringkonnakohtu ja halduskohtu

otsused tuleb nimetatud osas tühistada ja kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, millega

tunnistab H. L. 3. mai 2009. a ja 13. mai 2009. a vaiete edastamisega viivitamise õigusvastaseks.

III

18. H. L. taotleb tema eest tasutud menetluskulude (riigilõiv halduskohtule kaebuse esitamisel 250

krooni ning apellatsioonkaebuse esitamisel 250 krooni) väljamõistmist ja kandmist tema

vanglasisesele arvele.

HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 93 lg 4

kohaselt muudab kõrgema astme kohus menetluskulude jaotust, kui ta teeb lahendi asja uueks

arutamiseks saatmata. Halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada ka menetluskulude

väljamõistmise osas ning kolleegium teeb menetluskulude väljamõistmise osas uue otsuse.

19. HKMS § 92 lg-st 2 tulenevalt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Käesoleva kohtumenetluse tulemusena rahuldatakse

kaebaja nõuded distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamiseks ja vaiete edastamisega

viivitamise õigusvastasuse tuvastamiseks. Distsiplinaarasja menetleja taandamisest keeldumise

õigusvastasuse tuvastamise nõue jääb läbi vaatamata. Kaebuse rahuldatud osa arvestades tuleb Viru

Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista kantud menetluskulud kahe kolmandiku ulatuses, s.o 333

krooni.

Väljamõistetud menetluskulud tuleb vastavalt H. L. kassatsioonkaebuses esitatud taotlusele kanda

tema vanglasisesele isikuarvele.

20. H. L. on kassatsioonkaebuses taotlenud ka esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutud

riigilõivu (200 krooni) ja esialgse õiguskaitse menetluses määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu

(200 krooni) väljamõistmist. Seoses määruskaebuse menetluse lõpetamisega kaebaja loobumise tõttu

tagastas Tartu Ringkonnakohus 21. jaanuari 2010. a määrusega HKMS § 84 lg 5 p 1 alusel nimetatud

riigilõivust poole. Seega puudub H. L.-l praeguses menetlusstaadiumis õigus nõuda seoses esialgse

õiguskaitse menetlusega tasutud riigilõivu väljamõistmist.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann