3-2-1-82-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-82-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. oktoober 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik

Kohtuasi

Piia Pärsiku hagi My Fitness OÜ vastu töövaidluses

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-

09-6172

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Piia Pärsiku kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

54 605 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Piia Pärsik (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Liina Naaber-Kivisoo

Kostja My Fitness OÜ (registrikood 11273563), esindaja

vandeadvokaat Margus Arvisto

Asja läbivaatamise kuupäev

20. september 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-6172 ja saata

asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Piia Pärsikule kassatsioonkaebuselt 17. mail 2010. a tasutud kautsjon

546 (viissada nelikümmend kuus) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hageja esitas 13. septembril 2009 Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista

21 452 krooni suuruse hüvitise töölepingu lõpetamisest etteteatamise tähtajast puudujääva 22 päeva

eest, väljamaksmata 20 477 krooni suuruse koondamishüvitise ning tööraamatu kinnipidamise eest

12 676 krooni suuruse hüvitise. Töövaidluskomisjon rahuldas 6. jaanuari 2009. a otsusega töötaja

avalduse osaliselt ja tuvastas, et Tallinna Tennisekeskus OÜ ja hageja vahel oli töölepinguline suhe

1. novembrist 2002 kuni 1. maini 2003. Töövaidluskomisjon jättis rahuldamata töötaja rahalised

nõuded tööandja vastu ning tööstaaþi tuvastamise nõude.

2. Esitatud hagis tugines hageja sellele, et kuigi kirjalikult vormistati tööleping 20. jaanuaril 2003,

tuleb tööleping lugeda sõlmituks 2002. aasta novembris, kui tema ja Tallinna Tennisekeskus OÜ

sõlmisid suulise töölepingu. OÜ Rocca al Mare Tennisekeskus, mis oli kostja õiguseellane, omandas

Tallinna Tennisekeskus OÜ ettevõtte, sh ka ettevõttesse kuulunud töölepingud ning sh ka hagejaga

sõlmitud töölepingu. Kuigi hageja ja kostja õiguseellase vahel vormistati tööleping, millest nähtuvalt

asus hageja kostja õiguseellase juures tööle 1. septembrist 2003, läksid Tallinna Tennisekeskus OÜ ja

hageja vahelisest töölepingust tulenevad õigused ja kohustused kostjale üle siiski ettevõtte ülemineku

tõttu. Kostja sai Tallinna Tennisekeskus OÜ-lt tennisehalli valduse. Kostja omandas halli sisustuse,

kostja juurde jäid tööle peaaegu kõik Tallinna Tennisekeskus OÜ senised töötajad ning kostja jätkas

sama tegevust, millega oli tegelenud Tallinna Tennisekeskus OÜ.

Kuna hageja staaþ algas tööandja juures 2002. aasta novembris, oli selle kestuseks üle viie aasta.

Töölepinguseaduse (TLS) § 87 lg 1 p 3 järgi tuleb töötajale, kellel on tööstaaþi tööandja juures 5-10

aastat, teatada töölepingu lõpetamisest ette vähemalt kolm kuud. TLS § 87 lg 2 kohaselt oli tööandja

kohustatud etteteatamistähtaegade mittejärgimisel maksma töötajale hüvitist keskmise päevapalga

ulatuses iga tööpäeva eest, mille võrra töölepingu lõpetamisest vähem ette teatati. TLS § 90 lg 1 p 1

kohaselt peab tööandja ka koondamishüvitist hagejale maksma kolme kuu keskmise palga ulatuses.

Kuna hagejale teatati ette töölepingu lõpetamisest 7. veebruaril 2008, s.o 2 kuud ja 1 päev enne

töölepingu lõpetamist, jäi etteteatamistähtajast puudu 22 tööpäeva ja koondamishüvitist maksti kahe

kuu keskmise palga ulatuses. Kuna töölepingu lõpetamise päeval ei antud hagejale kätte tööraamatut,

oli kostja kohustatud hagejale maksma TLS § 119 lg 1 kohaselt tööraamatu kinnipidamise eest

hüvitist 12 676 krooni.

3. Kostja vaidles hagile vastu. Tallinna Tennisekeskus OÜ ja kostja ei ole mitte kunagi kokku

leppinud ettevõtte üleandmises ja sellest tulenevates õigustes ega kohustustes. Tallinna

Tennisekeskus OÜ ja kostja olid sõlminud tennisekeskuse ruumide üürilepingu. See öeldi üles

25. augustil 2003 ning üürilepingu ülesütlemine kui tehing ei ole käsitatav poolte kokkuleppena, vaid

oli kostja ühepoolne kujundusõigus. Kostja omandas tennisehalli sisustuse avalikul enampakkumisel,

kui üürileandja realiseeris oma pandiõigust. Töötajatega sõlmiti uued töölepingud ning neis oli selgelt

sätestatud, et töösuhe algas kostja õiguseellase juures alates töölepingu sõlmimisest ja et tööstaaþi

arvestatakse samast ajast. Samuti kohaldati töötajate suhtes katseaega. Hagejal puudub õigus nõuda

hüvitist töölepingu lõpetamisest etteteatamise tähtajast puudujäävate tööpäevade eest ning hüvitist

töölepingu lõpetamise eest. Kostja leidis, et hageja töölepingu lõpetamise päevaks võimaldas kostja

hagejale saada tööraamatu duplikaati. Seega oli tööandja tööraamatu kätteandmisega viivituses

13 päeva. Kostja arvates ei takistanud see asjaolu hagejal end tööotsijana arvele võtta ja hageja väide

kahju tekkimisest on alusetu.

4. Harju Maakohus jättis 15. aprilli 2004. a otsusega hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda.

Asjaolu, et kostja jätkas sama majandustegevust kui Tallinna Tennisekeskus OÜ, ei tähendanud

üheselt ettevõtte üleminekut. Kostja sõlmis hagejaga uue töölepingu, seda tegi ta ka teiste töötajatega,

kes kostja juurde tööle asuda soovisid. Asjaolu, et hageja töölepingut Tallinna Tennisekeskus OÜ-ga

ei ole lõpetatud, ei puutu käesolevasse vaidlusesse, sest see ei ole pooltevaheline tööleping. Praeguses

vaidluses ei ole väidetud ega tõendatud lepingu sõlmimist ettevõtte üleminekuks. Seega arvestas

kostja õigesti hageja tööstaaþi kostja juures töötamise aja eest alates 1. septembrist 2003 ja puudus

alus kostjalt hüvitise väljamõistmiseks.

Hageja ei ole tõendanud, et talle tekkis tööraamatu kinnipidamisega kahju. Samuti ei täpsustanud

hageja, millised tööturuteenused jäid tal kasutamata seetõttu, et tal ei olnud tööraamatut, ning millist

kahju ta seetõttu kandis. Kuna hageja ei tõendanud millegagi ka oma väidet, et ta kasutas tööraamatu

kättesaamiseks õigusabi ja kandis seeläbi otsest kahju õigusabile tehtud kulutuste näol, ei saa kohus

hageja esitatud tõendi alusel teha järeldust, et tööraamatu väljastamata jätmisega tekitas kostja

hagejale kahju. Kohus asus seisukohale, et põhjusliku seose puudumine väidetava kahju ja kostja

õigusvastase teo vahel välistab hagi rahuldamise tööraamatu kinnipidamisest tuleneva kahju

hüvitamise nõudes.

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus,

millega hagi rahuldada. Maakohus andis ebaõige hinnangu Tallinna Tennisekeskus OÜ vara

üleminekule OÜ-le Rocca al Mare Tennisekeskus. Kostja jätkas sama majandustegevust kui Tallinna

Tennisekeskus OÜ, pakkus teenust samale klientuurile ja võttis tööle samad töötajad. Hageja juhtis

tähelepanu tunnistajate ütlustele, millest nähtuvalt jätkus ettevõtte tegevus peatumatult ja endisel

kujul ning ka töösuhetes ei toimunud mingeid muutusi ja töötajatele teatati suuliselt, et nende

tööstaaþ üleminekuga ei katke.

Hageja palus ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas sellises olukorras, kus kostja ei andnud hagejale

tööraamatut ega teinud töölepingu lõpetamise kannet, saab lugeda, et hageja töötuna arvelevõtmine

oli kostjast tulenevalt takistatud ja seega on hagejal õigus nõuda TLS § 119 lg-st 1 tulenevat hüvitist.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. aprilli 2010. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Maakohus leidis õigesti, et poolte esitatud asjaolude põhjal ei saa järeldada, et Tallinna

Tennisekeskus OÜ-lt oleks kostja õiguseellasele ettevõte üle läinud. Tallinna Tennisekeskus OÜ-lt ei

läinud kostjale üle mitte ruumide kasutamise õigus, vaid valdus, mis ei ole õigus, vaid faktiline

olukord. Üürilepingu ülesütlemise tagajärjel kaotas Tallinna Tennisekeskus OÜ tennisehalli ruumide

valdamise ja kasutamise õiguse. Asjas ei ole kohaldatav Euroopa Kohtu 17. detsembri 2007. a otsus

kohtuasjas nr C-287/86, sest selles lahendis käsitleti olukorda, kus üürile oli antud ettevõte ning see

läks üürilepingu lõppedes tervikuna üle üürileandjale. Ettevõtte üleminekuga saab olla tegemist siis,

kui ettevõte, s.o funktsionaalse suunitlusega vara kogum, mille hulka kuuluvad majandustegevuse

jaoks vajalikud õigused ja kohustused, läheb üle tervikuna, s.o kogumis ja ühe korraga. Kostja sai

Tallinna Tennisekeskus OÜ-lt tennisehalli valduse üürilepingu ülesütlemise tagajärjel, tennisehalli

sisustuse omandas kostja avalikul enampakkumisel, töölepingud sõlmis kostja tehinguliselt ning

tennisehalli valduse saamisest ja halli sisustuse omandamisest eraldiseisvalt. Hageja ei ole

hagimenetluses esile toonud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kostja oleks üle võtnud mingeid

Tallinna Tennisekeskus OÜ kohustusi või lepinguid (nt elektrileping, kütteleping, kliendilepingud

vms), mis Tallinna Tennisekeskus OÜ oli sõlminud kolmandate isikutega. Asjaolu, et kostja hakkas

tennisehalli kasutama samuti tennisehallina, ei tähenda veel, et kostja oleks omandanud Tallinna

Tennisekeskus OÜ ettevõtte, sest tennisehalli saabki kasutada üksnes tennisehallina.

Ringkonnakohus ei nõustunud hageja väitega, et varasemaid töölepinguid Tallinna Tennisekeskus OÜ

seniste töötajatega ei lõpetatud. Maakohtus üle kuulatud mõlema tunnistaja ütlustest (tlk 92) nähtub,

et vähemalt nende töötajatega lõpetati Tallinna Tennisekeskus OÜ-ga sõlmitud töölepingud. Sellest

lähtuvalt ei saa järeldada, et asjaosaliste tahteavaldused oleksid viidanud ettevõtte üleandmise

soovile.

Kuigi maakohtus üle kuulatud tunnistajad väitsid, et neile lubati, et nende tööstaaþi hulka

arvestatakse ka Tallinna Tennisekeskus OÜ-s töötatud aeg, tuleb tunnistajate ütlusi hinnata koos

muude tõenditega. Tunnistajate ütlusi koos töölepingutega hinnates ei saa järeldada, et kostja

õiguseellane oleks sõlminud töötajatega näilikud töölepingud, mille sõlmimine oleks olnud kantud

soovist varjata ettevõtte üleminekut või vähendada töötajate õigusi, mis puudutavad staaþi

arvutamist. Kehtib eeldus, et kirjalik lepingudokument annab ammendavalt ja ilma lünkadeta edasi

kogu pooltevahelise võlasuhte sisu. Kui töötajaga sõlmitakse kirjalik tööleping, mis on töötaja ja

tööandja vahelise töösuhte aluseks ning mille alusel saab töötaja vajadusel oma õigusi realiseerida,

siis on äärmiselt ebausutav, et tööandja oleks töötajatele väitnud, et kuigi lepingus on kirjas, et tekib

uus töösuhe, kohaldab tööandja töötajate suhtes muid tingimusi. Iga mõistlik tööandja ja iga mõistlik

töötaja oleksid sellises olukorras mõistnud, et nii töötajal kui ka tööandjal on staaþi osas väga raske

rakendada tingimusi, mis ei ole kirjas töölepingus ja personaliarvestusdokumentides.

7. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega osas, milles maakohus jättis tööraamatu

kinnipidamisest tuleneva nõude rahuldamata. Selle nõude aluseks olevad asjaolud on tõendamata.

Hageja ei ole kohtule esitanud asjaolusid ega tõendeid, mille alusel saaks järeldada, et hagejale tekkis

tööraamatu õigel ajal väljastamata jätmise tagajärjel kahju ja seetõttu oleks TLS § 119 lg 1

kohaldamine vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja ei tõendanud, et ta oleks kohe pärast koondamist

pöördunud Tööturuametisse ning et hagejal ei õnnestunud ennast tööraamatu puudumise tõttu töötuna

arvele võtta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha asjas uus

otsus, millega rahuldada hagi.

Hageja leidis, et ringkonnakohus on valesti jätnud kohaldamata TLS § 6 ja § 15 ning valesti

kohaldanud võlaõigusseaduse (VÕS) § 180 ja äriseadustiku (ÄS) § 5.

Ringkonnakohus leidis, et üürilepingu ülesütlemisel sai OÜ Rocca al Mare Tennisekeskus Tallinna

Tennisekeskuse OÜ-lt vaid faktilise valduse, mitte õigusi. Tallinna Tennisekeskus valdas ruume

üürnikuna. Hageja arvates tähendab üürilepingu ülesütlemine seda, et kostja sai mitte ainult

tennisehalli valduse, vaid ka asja kasutamise õiguse. Kuivõrd kostja omandas avalikul

enampakkumisel üürniku vara, siis sai kostja nii tennisehalli kasutusõiguse kui ka omandas vallasvara

sama juriidilise fakti alusel, st selle tõttu, et Tallinna Tennisekeskus OÜ rikkus üürilepingut.

Ringkonnakohus pidas ekslikult töölepingu sõlmimiseks seda, et kostja väljastas töölepingu nimetust

kandva dokumendi. Uue töölepingu dokumendi vormistamine ei olnud mitte töölepingu sõlmimine,

vaid töölepingu muutmine TLS § 59 lg-te 1 ja 5 tähenduses. Seega on ebaõige ringkonnakohtu antud

õiguslik hinnang, et OÜ Rocca al Mare Tennisekeskus sõlmis töölepingud tehinguliselt ja eraldi

tennisehalli valduse ja sisustuse omandamisest.

Hageja on jätkuvalt seisukohal, et ettevõtte üleminek võib toimuda ka vara üleminekul

õiguskaitsevahendi kasutamise korras, kui isik võtab üle ettevõttesse kuuluvad olulisimad õigused.

Euroopa Kohtu otsuses kohtuasjas nr C-287/86 leiti, et direktiiv on kohaldatav, kui "toimub muudatus

juriidilises või füüsilises isikus, kes on ettevõtluse eest vastutav ja kellel lasuvad faktiliselt tööandja

kohustused ettevõtte töötajate suhtes, sõltumata sellest, kas ettevõtte omand on üle antud või mitte".

Sama põhimõte on kohaldatav ka hilisema direktiivi kehtivusajal.

Lisaks leiab hageja, et ettevõtte ülemineku seisukohalt TLS § 6 mõttes on oluline see, kuivõrd

langevad varasema ja uue tööandja tegevusala, vara, töötajaskond ja muud tegevust määravad

aspektid kokku. Euroopa Kohtu praktikas (C-24/85 ja C-234/98) on rõhutatud, et ettevõtte ülemineku

hindamisel tuleks analüüsida selle kõiki aspekte, sh äriühingu või ettevõtte tüüpi, kas äriühingu

kinnis- või vallasvara on üle läinud, vara väärtust ülemineku ajal, kas uus tööandja on enamiku

töötajatest üle võtnud, kas kliendi- ja muud ärisuhted on üle läinud, majandustegevuse sarnasust enne

ja pärast üleminekut, tegevuse peatumise aega ülemineku perioodil. Hageja leiab, et töötajate

töölepingud läksid Tallinna Tennisekeskuse OÜ-lt üle OÜ-le Rocca al Mare Tennisekeskus.

TLS § 6 (enne 1. juulit 2009 kehtinud redaktsioon) sätestas, et ettevõtte reorganiseerimine, alluvuse,

omaniku või omandivormi muutumine või ettevõtte üleminek ei lõpeta töölepingut. Seejuures tuleb

ettevõtte üleminekuks VÕS § 180 ja ÄS § 5 mõttes lugeda olukorda, kus samast juriidilisest faktist

tulenevalt läheb funktsioneeriv ja tegevuseks vajalik varakogum teisele isikule üle. Hageja tööleping

ei lõppenud siis, kui tennisekeskuse majandamine läks Tallinna Tennisekeskus OÜ-lt üle OÜ-le

Rocca al Mare Tennisekeskus. Seetõttu on kostja arvestanud valesti hageja tööstaaþi kostja juures ja

vähem ette teatanud koondamisest ning samuti vähem maksnud koondamishüvitist.

Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille ringkonnakohus jättis jõusse, et direktiiv 2001/23/EÜ

ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide

õigusaktide ühtlustamise kohta ei kohaldu, kuna nimetatud direktiivi art 1 a sätestab, et direktiivi

kohaldatakse ettevõtja, ettevõtte või selle osa ülemineku suhtes teisele tööandjale lepingu alusel

toimuva ülemineku või ühinemise tulemusena. Maakohus on lähtunud ebaõnnestunud tõlkest ja seega

ekslikult leidnud, nagu ei reguleeriks direktiiv vaidlusaluse juhtumiga sarnaseid kaasusi.

Ringkonnakohus kohaldas valesti TLS § 119 lg-t 1. TLS § 119 lg 1 pani tööandjale absoluutse,

töötaja kahjust sõltumatu kohustuse maksta hüvitist tööraamatu kinnipidamise eest. Töölepingu

seaduse normid kujutavad endast erinorme võrreldes võlaõigusseadusega, mistõttu on TLS § 119

erinorm võlaõigusseaduse kahju hüvitamise regulatsiooni suhtes ning tegemist on pigem seaduses

ettenähtud leppetrahvi iseloomuga instrumendiga.

Lisaks on kohtud jätnud arvestamata hageja väite selle kohta, et talle ei väljastatud töölepingu

lõpetamisel ka töölepingu lõpetamise kannet, mistõttu tal ei olnud võimalik võtta end töötuna arvele.

Hageja palub võtta Riigikohtul seisukoht, kas olukorras, kus kostja õiguseellane ei olnud hagejale

andnud kätte ei tööraamatut ega töölepingu lõpetamise kannet, saab lugeda, et hagejal on õigus

TLS § 119 lg 1 kohasele hüvitisele.

9. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ettevõtte koosseisu kuuluvate asjade, õiguste ja

kohustuste üleminek peab toimuma ühtsel õiguslikul alusel (VÕS § 180 lg 1). Kostja märkis, et

juriidilisteks faktideks, mis toovad kaasa õigusliku tagajärje, on kaks eraldiseisvat tehingut:

1) üürilepingu lõpetamine, mis tingis ruumide valduse ülemineku; 2) müügilepingu sõlmimine

üürileandja pandiõiguse teostamise käigus. Tegemist on kahe ning teineteisest sõltumatult toimunud

tehinguga. Seega puudub ühtne õiguslik alus, mis võimaldanuks Tallinna Tennisekeskus OÜ ettevõtte

kostjale üleminekut.

Täiendavalt märkis kostja, et direktiivid ei ole Eesti õiguses otsekohalduvad. Isegi kui lähtuda

direktiivist ning seadusi direktiivi valguses tõlgendada, ei ole võimalik järeldada ettevõtte

üleminekut. Vallasvara ja ruumide valduse üleminek on toimunud erinevatel alustel. Ettevõte ei

säilita ainuüksi vara sellise ülemineku korral enda identiteeti. Kuigi vara üleminek võib olla oluline

kriteerium, on lisaks sellele veel otsustavad vara opereerimiseks vajalikud suhted, lepingud, õigused

ja kohustused. Neid praegusel juhul üle antud ei ole.

Kohtud ei ole TLS § 119 lg-t 1 valesti kohaldanud. Hea usu põhimõttega oleks vastuolus, kui

tööandja peaks maksma hüvitist tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest, kuigi töötaja pole

seeläbi kahju saanud. Muu hulgas on õiglane arvestada ka seda, et tööraamatu kätteandmine viibis

tegelikult hagejast endast tuleneval põhjusel. Nimelt ei olnud hageja varem kostjale tööraamatut

esitanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

11. TsMS § 688 lg 1 järgi kontrollib Riigikohus kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes

kassatsioonkaebusega vaidlustatud osas. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja tööleping läks kostjale

üle. Samuti vaieldakse selle üle, kas ringkonnakohus on valesti kohaldanud TLS § 119, kui jättis

rahuldamata hageja nõude tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise saamiseks.

12. Kohtud tuvastasid, et üürileping Tallinna Tennisekeskus OÜ ja OÜ Rocca al Mare Tennisekeskus

vahel lõppes 25. augustil 2003 ja OÜ Rocca al Mare Tennisekeskus võttis ruumid tagasi oma

valdusesse 29. augustil 2003. Sel ajal kehtis ÄS § 5 lg 1, mille kohaselt oli ettevõte majandusüksus,

mille kaudu ettevõtja tegutses. Ettevõte koosnes asjadest, õigustest ja kohustustest, mis olid määratud

või olemuselt peaksid olema määratud ettevõtte tegevuseks. Sama paragrahvi lõike 2 järgi kohaldati

ettevõttesse või selle organisatsiooniliselt iseseisvasse osasse kuuluvate asjade ja õiguste omandi või

valduse tervikuna üleminekul võlaõigusseaduses sätestatut. Ettevõttesse kuuluvad VÕS § 180 lg 2

kohaselt ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused,

mh ettevõttega seotud lepingud. Ettevõttesse kuuluvad asjad antakse kooskõlas VÕS § 182 lg-ga 1

omandajale üle vastavate asjade üleandmise sätete järgi ja õigused vastavate õiguste üleandmise

sätete järgi, lepingud aga lepingute ülevõtmise sätete järgi. Ettevõtte üleandja on kohustatud andma

omandajale üle asjade valduse, registreerimisele kuuluva vara puhul tagama ka kannete tegemise

registrites. Ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste üleminekuga lähevad VÕS § 182 lg 2 järgi

omandajale üle kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, mh töölepingust tulenevad kohustused

ettevõtte töötajate vastu, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

13. Hageja leiab, et 2003. aastal läks ettevõte kostjale üle. Tema arusaama ei jaganud

ringkonnakohus, kes leidis, et ettevõtte üleminekuga saab olla tegemist siis, kui ettevõte, s.o

funktsionaalse suunitlusega vara kogum, mille hulka kuuluvad majandustegevuse jaoks vajalikud

õigused ja kohustused, läheb üle tervikuna, s.o kogumis ja ühe korraga. Kuna kostja sai Tallinna

Tennisekeskus OÜ-lt tennisehalli valduse üürilepingu ülesütlemise tõttu, kuid tennisehalli sisustuse

omandas kostja avalikul enampakkumisel, leidis ringkonnakohus, et ettevõtte ülevõtmist ei ole

toimunud. Ringkonnakohtu sellisest seisukohast võib järeldada, et ettevõtte üleminek eeldab seda, et

kogu ettevõttesse kuuluv vara läheb üle ühel õiguslikul alusel. Riigikohus on 20. oktoobri 2009. a

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-105-09 leidnud, et ettevõtte ülemineku korral läheb omandajale üle

ettevõte kui tervik ning kuna ettevõtte ülemineku eelduseks on ettevõttesse kuuluvate asjade ja

õiguste kogumi üleandmine, tuleb omandajale üle anda ettevõtte majandamisega seotud ja selle

majandamist teenivad asjad ja õigused. TsÜS § 6 lg-s 3 sätestatud spetsialiteedi põhimõtte kohaselt

tuleb iga ettevõttesse kuuluv õigus üle anda eraldi käsutustehinguga. Sellest tulenevalt on

ringkonnakohus leidnud valesti, et ettevõte saab üle minna ainult ühel õiguslikul alusel.

Ringkonnakohtu seisukoht ei ole millegagi põhjendatud. Kolleegium on jätkuvalt seisukohal, et

ettevõtte üleminekuks on vajalik vara üleminek teatavas kogumis, kuid mitte tingimata korraga ja ühe

tehinguga.

14. Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud usutavalt seda, et ettevõte oleks üle läinud.

Selle kohta märgib kolleegium järgmist. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene

teisiti. Seega on hageja kohustuseks tõendada oma nõuet ehk praegusel juhul seda, et ettevõte on üle

läinud. Kolleegium möönab, et vaidluses, kus töötaja soovib tõendada töölepingu jätkumist ettevõtte

ülemineku tõttu, on tal informatsiooni asümmeetria tõttu seda keeruline teha. Teave ja tõendid on

kostja valduses, kes ei ole huvitatud selle avaldamisest. Siinkohal viitab kolleegium TsMS § 236 lg-

le 2, mille järgi, kui tõendit esitada sooviv menetlusosaline ei saa tõendit esitada, võib ta taotleda

kohtult tõendite kogumist.

15. Tulenevalt üldisest tõendamiskoormisest leidis ringkonnakohus, et hagejal tulnuks esitada

asjaolud, mis viitaksid sellele, et kostja on üle võtnud Tallinna Tennisekeskus OÜ kohustusi või

lepinguid (nt elektrileping, kütteleping, kliendilepingud vms), mis Tallinna Tennisekeskus OÜ oli

sõlminud kolmandate isikutega. Lisaks väitis hageja, et tennisehalli kasutasid suuresti edasi samad

kliendid, kes kasutasid tennisehalli ka Tallinna Tennisekeskus OÜ tegutsemise ajal. See ei viita

iseenesest ettevõtte üleminekule, sest hageja ei ole esitanud asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et

kostja oleks klientide suhtes tuginenud Tallinna Tennisekeskus OÜ ja klientide vahelistele teenuse

osutamise lepingutele, mis on kostjale üle läinud.

Kolleegium leidis otsuse punktis 14, et hagejal on selliseid asjaolusid tõendada raske. Samuti nõustub

kolleegium kassatsioonkaebuse väitega selle kohta, et kui töötajale panna kohustus tõendada

konkreetsete lepingute ülevõtmist, kaotab töötaja sisuliselt TLS §-st 6 tuleneva kaitse ettevõtte

ülemineku puhuks. Töötajal ei ole võimalik tõendada seda, missuguses osas sõlmiti uusi lepinguid

või jäädi varasemate juurde. Tuleb arvestada, et töölepingu seadus seab töötajad soodsamasse

olukorda, pakkudes neile suuremat kaitset võrreldes muude äriühingu võlausaldajatega. Reeglina ei

saagi töötajale teada olla, millistel alustel funktsioneeriv ettevõte üle anti. TLS § 6 seisukohalt on

oluline tervikliku funktsioneeriva majandusüksuse ülemineku fakt.

Kolleegium selgitab, et tulenevalt kohtuvaidluse liigist võib tekkida olukord, kus ettevõtte üleminekut

saab tõendada erinevalt. Nt olukorras, kus vaidlevad ettevõtte omandaja ja üleandja, on mõlemal

poolel võimalik esitada tõendeid, mis kinnitaksid üleminekut, st tõendada käsutustehinguid, poolte

kokkuleppeid, üleläinud lepinguid jms. Samas kui ettevõtte ülemineku kindlakstegemine on vajalik

tööõigussuhtes, võib tekkida olukord, kus töötaja on halvemas positsioonis, kuna tal puudub teave

ettevõtte üleandja ja omandaja kohta. Pigem on neis tööõigusega seotud vaidlustes oluline teha

tuvastatud asjaolude ja tõendite abil kindlaks, kas üleminek tegelikult toimus või mitte.

16. Kolleegium jagab hageja arusaama, et kuigi poolte vaidluse objektiks olev sündmus toimus enne

Eesti liitumist Euroopa Liiduga, on siiski õige lähtuda ettevõtte ülemineku mõiste sisustamisel

Euroopa Kohtu praktikast. Hageja viitab Euroopa Kohtu 17. detsembri 1987. a otsusele

(ringkonnakohtu otsuses ekslikult märgitud 2007. aasta otsus) kohtuasjas C-287/86:

Landsorganisationen i Danmark for Tjenerforbundet i Danmark vs Ny Mølle Kro. Viidatud lahendis

leidis Euroopa Kohus, et kui üürnik lakkab olemast tööandja ja omanik võtab üle selle staatuse, siis

seda käsitatakse samuti ettevõtte üleminekuna teisele tööandjale juriidilise ülemineku tagajärjel

direktiivi artikli 1 lg 1 mõttes. Kuigi Euroopa Kohtu otsus tugineb direktiivile 77/187/EMÜ, leiab

kolleegium, et sama põhimõte on praegu kehtivas direktiivis. Ettevõtte üleminekut reguleeriva

direktiivi 2001/23/EÜ "Äriühingute, ettevõtete või äriühingute või ettevõtete osade üleminekul

töötajate õigusi kaitstavate liikmesriikide seaduste ühtlustamise kohta" mõttes on üleminekuga

tegemist juhul, kui üle läheb majandusüksus, mis säilitab oma identiteedi, st ressursside

organiseeritud grupeeringu, mille eesmärk on tegeleda majandustegevusega, sõltumata sellest, kas see

on tema pea- või kõrvaltegevus.

Euroopa Kohus leidis 24. jaanuari 2002. a otsuses kohtuasjas C-51/00: Temco Service Industries SA

vs Samir Imzilyen jt, et ettevõtte ülemineku hindamisel tuleks analüüsida selle kõiki aspekte, sh kas

äriühingu kinnis- või vallasvara on üle läinud, vara väärtust ülemineku ajal, kas uus tööandja on

enamiku töötajatest üle võtnud, kas kliendi- ja muud ärisuhted on üle läinud, majandustegevuse

sarnasust enne ja pärast üleminekut, tegevuse peatumise aega ülemineku perioodil. Seega on oluline

lisaks vara ja lepingute üleminekule hinnata ka muid kriteeriume ja seda eriti vaidluses, kus töötaja

on esitanud nõude tööõigussuhtest tulenevas vaidluses.

17. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel arvesse võtta hageja väiteid,

mille kohaselt asjaolu, et kostja õiguseellane jätkas sama majandustegevust kui Tallinna

Tennisekeskus OÜ, pakkus teenust samale klientuurile ja sõlmis töölepingud samade töötajatega,

võivad koosmõjus kinnisvara otsese valduse ülevõtmise ja kasutusõiguse ning vallasvara

omandamisega viia järelduseni, et ettevõte läks üle.

18. Samuti tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel anda hinnang ka hageja väitele, et TLS §-

st 6 tulenes töölepingu lõpetamise keeld. Sama kinnitab ka 1. juulist 2009 kehtima hakanud

TLS § 112 lg 1, mille kohaselt lähevad töölepingud üle muutumatul kujul ettevõtte omandajale

vastavalt võlaõigusseadusele, kui ettevõte jätkab sama või sarnast majandustegevust. Sama sätte lg 3

järgi on ettevõtte üleandjal ja omandajal keelatud tööleping üles öelda ettevõtte ülemineku tõttu.

Samuti tuleb hinnata maakohtus üle kuulatud tunnistajate väiteid, et neile lubati, et nende tööstaaþi

hulka arvestatakse ka Tallinna Tennisekeskus OÜ-s töötatud aeg. Kui tööleping läks TLS § 6 alusel

üle, siis ei olnud uue töölepingu dokumendi vormistamine mitte töölepingu sõlmimine, vaid

töölepingu muutmine TLS § 59 lg-te 1 ja 5 tähenduses.

19. Hageja on esitanud lisaks nõude TLS § 119 lg 1 alusel. Selles osas nõustub kolleegium

ringkonnakohtuga ja märgib, et hageja ei ole kohtule esitanud asjaolusid ega tõendeid, mille alusel

saaks järeldada, et hagejale tekkis tööraamatu õigel ajal väljastamata jätmise tagajärjel kahju.

Kolleegium kordab 1. novembri 2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-76-06 toodud seisukohta, et pärast

võlaõigusseaduse jõustumist on TLS § 119 lg 1 kohaldamise eeldused muutunud. TLS § 119 lg-s 1

sätestatud hüvitiste eesmärgiks oli lihtsustada kahju nõudmist selliselt, et töötaja ei peaks tõendama

talle tekkinud kahju. See oli ka põhjendatud, sest selle normi kehtestamise ajal (1992. aastal) lähtuti

asjaolust, et töötaja ei saanud tööle asuda, kui tal ei olnud uues töökohas esitada tööraamatut

(TLS § 30 lg 1 p 2). Praeguseks ajaks on olukord oluliselt muutunud. Tööraamatu puudumine või

selle esitamata jätmine ei takista töölepingu sõlmimist. Seega ei ole enam mõistlikku põhjust eeldada,

et töötajale tekib kahju tööraamatu puudumise tõttu. Samas ei saa kahju tekkimist ka välistada.

20. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

21. Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik