3-2-1-60-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-60-10

Määruse kuupäev

Tartu, 20. oktoober 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu

Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Konekesko Eesti AS hagi Ain Kirsi vastu 2 746 833 krooni

44 sendi ning viivise saamiseks

Ain Kirsi vastuhagi 2 700 000 krooni saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas

nr 2-06-130

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ain Kirsi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Konekesko Eesti AS (registrikood 10702447), esindaja

vandeadvokaat Jüri Sirel

Kostja Ain Kirsi (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Paul Järve

Asja läbivaatamise kuupäev

20. september 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Anda tsiviilasi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Konekesko Eesti AS (endise ärinimega Kesko Agro Eesti Aktsiaselts) (hageja) esitas 3. jaanuaril

2006 Pärnu Maakohtule Ain Kirsi (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista

2 209 270 krooni 97 senti. Menetluse käigus suurendas hageja nõuet. 10. detsembril 2009 esitatud

nõude täpsustuse kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista 2 746 833 krooni 44 senti ja viivise

alates 11. detsembrist 2009 kuni nõuete täitmiseni. Hageja nõudis poolte 17. jaanuaril 2005 sõlmitud

müügilepingu alusel 2 664 391 krooni 84 sendi (sh põhivõlg 1 392 594 krooni 20 senti, leppetrahv

209 189 krooni 13 senti ja viivis 1 060 608 krooni 51 senti), poolte 20. mail 2005 sõlmitud

teenustöölepingu alusel 33 327 krooni 40 sendi (sh põhivõlg 16 992 krooni, leppetrahv 3398 krooni

40 senti ja viivis 12 937 krooni) ja 12. septembrist 2005 kuni 19. detsembrini 2005 kostjale esitatud

müügiarvete alusel 49 114 krooni 20 sendi väljamõistmist. Hageja palus mõista kostjalt välja ka

alates 11. detsembrist 2009 kuni nõuete täitmiseni müügilepingu ja teenustöölepingu põhivõlalt

viivise, mille määraks on 0,05% põhivõla summast päevas.

2. Kostja esitas 28. augustil 2007 vastuhagi, milles palus hagejalt enda kasuks välja mõista talle

tekitatud kahju eest hüvitise 2 700 000 krooni.

3. Pärnu Maakohus rahuldas 26. jaanuari 2010 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja

2 746 833 krooni 44 senti ja alates 11. detsembrist 2009 kuni müügilepingust ja teenustöölepingust

tuleneva põhinõude täitmiseni viivise, mille määraks on 0,05% põhivõla summast päevas, ning jättis

vastuhagi rahuldamata.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ning teha

asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja vastuhagi rahuldada. Kostja palus, et talle antaks

menetlusabi ja ta vabastataks apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustusest.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 31. märtsi 2010 määrusega kostja menetlusabi taotluse rahuldamata

ning andis kostjale tähtaja 220 000 krooni riigilõivu tasumiseks.

Ringkonnakohus leidis, et kostja menetlusabi taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuna menetlus on

seotud kostja majandustegevusega. Äriregistri andmetel on kostja füüsilisest isikust ettevõtja, kelle

põhitegevuseks on teravilja- (v.a riis) ja kaunviljakasvatus ning õlitaimeseemnete kasvatus. Tsiviilasja

materjalist nähtub, et hageja nõue tuleneb kostjaga sõlmitud lepingutest, millega hageja müüs kostjale

erinevaid tarvikuid, osutas külvitööteenust ja andis kostjale kui ettevõtjale laenu ning kostja müüs

hagejale teravilja ja õlikultuure. Nii on pooltel majanduslikult ühtne õigussuhe ja pooled on sõlminud

lepinguid ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks. Kostja vastuhagi aluseks on hagejaga

sõlmitud lepingud, mille kohaselt hageja pidi tagama kostja tegevuseks vajalike vahendite olemasolu

(traktori, külvivilja seemne ja väetise müügi, kombaini rendi ja kuivati ehitamise) ning ostma saadud

vilja. Kostjale tekkis väidetavalt kahju seetõttu, et hageja andis talle üle mittetöötava traktori,

kombaini ja kuivati ning ei kõrvaldanud nende puudusi õigel ajal, mistõttu ei saanud kostja saaki

koguda. Ka apellatsioonkaebuses kinnitab kostja, et poolte sõlmitud lepingute majanduslikuks

eesmärgiks oli, et kostja toodab hageja kaasabil põllumajandussaadusi ning võõrandab saagi hagejale.

Seega on asjas esitatud materjalidega tõendatud, et vaidlus on seotud kostja majandustegevusega ega

puuduta tema neid õigusi, mis ei ole seotud tema majandus- või kutsetegevusega. Seetõttu on

menetlusabi andmine tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 182 lg 2 p 3 kohaselt välistatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub selle tühistada ja teha

uus määrus, millega kostja menetlusabi taotlus rahuldada.

Kostja leiab, et ringkonnakohus oleks pidanud jätma TsMS § 182 lg 2 p 3 kohaldamata, kuna see on

vastuolus Euroopa Liidu õigusega ja Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-dega 12 ja 15.

TsMS § 182 lg 2 p 3 on vastuolus Euroopa Liidu Nõukogu 27. jaanuari 2003 direktiivi 2003/8/EÜ,

millega parandatakse õiguskaitse kättesaadavust piiriüleste vaidluste korral, kehtestades sellistes

vaidlustes antava tasuta õigusabi kohta ühised miinimumeeskirjad, (direktiiv) artikli 6 lg-ga 3, mis

jätab menetlusabi taotluse lahendajale kaalutlusõiguse, otsustamaks, kas asja tähtsus taotlejale ja asja

laad õigustavad taotluse rahuldamist. TsMS § 182 lg 2 p 3 kohtule kaalutlusõigust aga ei jäta.

TsMS § 182 lg 2 p 3 rikub ka PS § 15 lg-st 1 tulenevat õigust tõhusale õiguskaitsele. Väga suurte

riigilõivude tõttu on oluliselt piiratud kohtusse pöördumise võimalus. Samas on kehtestatud

mõningad võimalused riigilõivust vabaneda ka isikutele, kes seda majanduslikul põhjusel vajavad.

Kui sellisel isikul ei ole võimalik riigilõivu tasumise kohustusest vabaneda, ei saa ta oma õigust

tõhusale õiguskaitsele realiseerida. Seega riivab TsMS § 182 lg 2 p 3 põhiõigust tõhusale

õiguskaitsele. Kuna tegemist on seadusereservatsioonita põhiõigusega, saab selle piiramist õigustada

üksnes teiste põhiõiguste või põhiseaduslike väärtustega. Üldise põhiõiguse tõhusale õiguskaitsele

riive materiaalne põhiseaduspärasus sõltub kõigepealt sellest, kas riive eesmärk on legitiimne, ning

seejärel sellest, kas legitiimse eesmärgi saavutamiseks toime pandud riive on proportsionaalne.

Riigikogu õiguskomisjoni 23. novembri 2004 istungi protokollist võib järeldada, et TsMS § 182

sõnastus on üle võetud riigi õigusabi seadusest. Riigi õigusabi seaduse seletuskirjas on põhjendatud

abi andmise piiramist vähese avaliku huviga. Kostja leiab, et vähene avalik huvi ei õigusta

TsMS § 182 lg 2 p-s 3 sätestatud piirangut. Seega ei ole riive eesmärk legitiimne. Samuti ei ole riive

proportsionaalne, kuna TsMS § 182 lg 2 p 3 ei jäta kohtule kaalutlusruumi isiku abivajaduse

hindamiseks.

TsMS § 182 lg 2 p 3 rikub ka PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigust. Ei ole mõistlikku põhjust, miks

peaks majandustegevusega hõivatud füüsilisi isikuid kohtlema halvemini kui majandustegevusega

mittehõivatud füüsilisi isikuid.

7. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Hageja leiab, et direktiivi preambuli p 17 ja artikli 6 p 3 kohaselt võivad taotluse sisulisel

otsustamisel liikmesriigid jätta rahuldamata need tasuta õigusabi taotlused, milles esitatud nõue

tuleneb otseselt taotleja tegevusalast või kutsetegevusest. Seega ei ole TsMS § 182 lg 2 p 3

direktiiviga vastuolus.

TsMS § 182 lg 2 p 3 ei ole ka põhiseadusega vastuolus. Füüsilisi ja juriidilisi isikuid koheldakse

nende majandus- ja kutsetegevusega seotud menetlustes võrdselt. Nii füüsilistel kui ka juriidilistel

isikutel on oma majandus- või kutsetegevusega seotud menetlustes võimalik menetlusabi saada, kui

on välja kuulutatud isiku pankrot.

Kostja on ajavahemikul 14. detsembrist 2009 kuni 18 veebruarini 2010 võõrandanud viis talle

kuulunud kinnistut oma abikaasale ja ühe kinnistu OÜ-le Uuesepa. Seega on kostja muutnud end ise

varatuks. Samuti ei ole kostja menetlusabi taotluses märkinud tema abikaasa kinnistuid. TsMS § 186

lg 1 kohaselt arvestatakse menetlusabi taotleja majanduslikku seisundit hinnates ka temaga koos

elavate perekonnaliikmete vara. Kostja on võimeline riigilõivu tasuma, kuna tema abikaasale kuulub

viis kinnistut kogupindalaga 175,81 hektarit.

8. 9. juuni 2010. a määrusega anti asi lahendamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et asja lahendamine tuleb TsMS § 19 lg 4 p 3 ja § 690 lg 1 ning

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 3 lg 3 alusel üle anda Riigikohtu

üldkogule.

10. Kostja määruskaebus tugineb kahele väitele. Esiteks, et TsMS § 182 lg 2 p 3 on vastuolus

direktiivi artikli 6 lg-ga 3, ning teiseks, et TsMS § 182 lg 2 p 3 on vastuolus põhiseadusega. Kostja ei

ole väitnud, et menetlus ei ole seotud tema majandustegevusega või et see puudutaks tema

majandustegevusega mitteseotud õigusi.

11. Kolleegium leiab, et väide TsMS § 182 lg 2 p 3 vastuolust direktiiviga ei ole põhjendatud, kuna

direktiivi artikli 1 lg 2 kohaselt kohaldatakse direktiivi piiriüleste vaidluste suhtes. Direktiivi artikli 2

lg 1 järgi on vaidlus piiriülene siis, kui direktiivi raames tasuta õigusabi taotleva poole alaline asu-

või elukoht on mõnes teises liikmesriigis kui liikmesriik, kus asub asja läbivaatav kohus või kus

otsust tuleb täita. Praeguses asjas ei ole tegemist direktiivi mõttes piiriülese vaidlusega, seega ei ole

kostja menetlusabi taotlus direktiivi reguleerimisalas.

12. Kolleegium leiab aga, et vajalik on kontrollida TsMS § 182 lg 2 p 3 põhiseaduspärasust. Tegemist

on asjassepuutuva normiga, kuna sellest sättest tuleneb absoluutne keeld anda füüsilisele isikule

menetlusabi, kui ta taotleb seda menetluses, mis on seotud menetlusabi taotleja majandus- või

kutsetegevusega ega puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi. Kohtul ei ole

sellisel juhul võimalik hinnata taotleja menetlusabi vajadust muude kriteeriumide järgi. Seega selle

sätte kehtivuse korral ei ole võimalik kostja menetlusabi taotlust teistmoodi lahendada, kui

ringkonnakohus seda tegi, ning kostja määruskaebus tuleks jätta rahuldamata.

Kui TsMS § 182 lg 2 p 3 ei kehtiks, oleks asja lahendus teistsugune. Ringkonnakohtu määrus tuleks

tühistada ja asi tuleks saata ringkonnakohtule uueks lahendamiseks, et hinnata, kas on täidetud muud

eeldused kostjale menetlusabi andmiseks.

13. Menetlusabi saamise võimatus apellatsioonkaebuse esitamiseks vajaliku riigilõivu tasumisel võib

olla ebaproportsionaalne piirang PS § 24 lg 5 järgse põhiõiguse teostamiseks kaevata edasi maakohtu

otsuse peale kõrgemalseisvale kohtule. Sellega koos võib olla rikutud ka PS § 15 lg-s 1 sätestatud

kohtusse pöördumise õigust. Lisaks võib kolleegiumi arvates püstitada küsimuse majandus- või

kutsetegevusega tegelevate füüsiliste isikute ebavõrdsest kohtlemisest võrreldes ülejäänud füüsiliste

isikutega, st PS § 12 lg 1 esimese lause rikkumisest.

14. Kuna kolleegiumi pädevuses ei ole sätete põhiseadusvastasuse tuvastamine, tuleb asi anda

lahendada Riigikohtu üldkogule.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu