3-2-1-30-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-30-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 29. september 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu

Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Halit Kaibõðevi hagi Eesti-Ameerika Äriakadeemia AS-i

vastu tagastamata laenu ja intresside saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 2-08-82032

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Halit Kaibõðevi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

500 000 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Halit Kaibõðev (ka Khalit Kaybyshev, isikukood

xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa

Kostja Eesti-Ameerika Äriakadeemia AS (registrikood 10067838)

Asja läbivaatamise kuupäev

30. august 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-82032

osas, millega ringkonnakohus lõpetas põhivõlanõude menetluse, ja jätta tühistatud osas jõusse

maakohtu otsus. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Halit Kaibõðevi kassatsioonkaebuselt 28. detsembril 2009 tasutud kautsjon

5000 (viis tuhat) krooni Jelena Janinale.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Halit Kaibõðev (edaspidi hageja) esitas 3. detsembril 2008 Harju Maakohtule Eesti-Ameerika

Äriakadeemia AS-i (endise ärinimega EESTI-AMEERIKA ÄRIKOLLEDÞI AKTSIASELTS,

edaspidi kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 500 000 krooni ja

viivise. Menetluse käigus täpsustas hageja oma nõuet ja palus mõista viivise asemel võlaõigusseaduse

(VÕS) § 94 lg 1 alusel välja intressi.

Hagiavalduse kohaselt andis hageja alates 1999. aastast kostjale korduvalt laenu. Viimane

laenuleping sõlmiti 21. juulil 2002. Lepingu p-s 2.1 märkisid pooled, et tagastamata laenu jääk on

1 139 216 USA dollarit. Kostja laenu ei tagastanud ja pooled vormistasid 7. augustil 2002 täiendava

võlatunnistuse, milles leppisid kokku, et 21. juuli 2002. a laenulepingust tulenev võlg on

3 000 000 krooni. Võlg ajatati 7. augustini 2003. Kostja tasus erinevate maksetega osa võlast, kuid

siiani on tasumata 1 300 000 krooni. Hageja esitas 22. oktoobril 2004 Harju Maakohtule hagi, milles

palus mõista kostjalt laenulepingu alusel välja osa võlast, s.o 500 000 krooni, sest tal ei olnud

võimalik maksta kogu nõudelt riigilõivu. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas tsiviilasjas nr 2-04-1432

14. oktoobril 2008 tehtud otsusega hagi. Hageja soovib nõuda kostjalt sisse ülejäänud osa võlast ja

viivise.

Hageja arvates ei ole tema nõue aegunud. Hageja nõude aegumistähtaeg on tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi kolm aastat ja see algas 22. juulil 2002. TsÜS § 160 lg 1 järgi peatus

nõude aegumine eelmise hagi esitamisega 22. oktoobril 2004 ja aegumine jätkus TsÜS § 160 lg 3

järgi ringkonnakohtu otsuse jõustumise järel 15. novembril 2008. Aegumise peatumise ajaks oli

aegumistähtaeg kestnud kaks aastat ja kolm kuud, seega sai hageja nõue aeguda alles üheksa kuud

pärast ringkonnakohtu otsuse jõustumist. Hageja esitas praeguses asjas hagi 3. detsembril 2008,

s.o enne aegumistähtaja möödumist.

Asjas saab kohaldada ka TsÜS § 158 lg-s 1 sätestatud aegumise katkemist, sest kostja tunnustas

hageja nõuet, kui ei esitanud ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebust ja

maksis 14. novembril 2008 vabatahtlikult hagejale hagis nõutud 500 000 krooni. Seega algas

aegumistähtaeg 14. novembril 2008 uuesti ning sellest ajast arvates ei ole kolmeaastane

aegumistähtaeg möödunud.

Kuna kõrvalkohustusest tulenev nõue aegub TsÜS § 144 järgi koos põhikohustusest tuleneva

nõudega, ei ole ka viivisenõue aegunud.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus lõpetada asja menetluse, sest samade poolte vahel on samal

alusel sama hagieseme üle peetud vaidluses jõustunud 14. oktoobril 2008 ringkonnakohtu otsus.

Hageja andis 10. augustil 1999 kostjale laenu 150 000 USA dollarit tähtajaga 1. september 1999 ja

intressimääraga 10% kuus. 10. septembril 1999 sõlmisid pooled laenulepingu, milles märkisid, et

10. septembri 1999. a seisuga on kostja võlg 165 000 USA dollarit, millest põhivõlg on 150 000 USA

dollarit ja intress ühe kuu eest 15 000 USA dollarit. Nimetatud põhi- ja intressivõlg anti kostjale

laenuks intressimääraga 9% kuus. Seega vormistasid pooled eelmise laenulepingu ümber.

10. oktoobril 1999 leppisid pooled kokku, et hageja andis laenuks põhivõla 150 000 USA dollarit ja

vahepeal kogunenud intressivõla 29 850 USA dollarit intressimääraga 8% kuus. Iga kord, kui pooled

pikendasid laenu tagastamise tähtaega, lisati põhisummale tasumata intress ja intressisummalt

arvestati intressi nagu põhivõlalt.

Lõplikult vormistasid pooled laenusuhte 21. juulil 2002 kogusummaga 1 139 216 USA dollarit.

Ringkonnakohus leidis eelmises vaidluses, et laenulepingus näidatud summast on 176 216 USA

dollarit "reaalne võlg" (hageja antud laenudest tulenev võlg) ja 965 000 USA dollarit kostjale antud

pantide eest "tagatissummaks" antu. Kohtuotsuses puudub põhjendus, kas 176 216 USA dollarit on

põhivõlg või hõlmab ka intressi. Kostja on 14. novembri 2008. a seisuga 150 000 USA dollarit

tagastanud.

Hageja nõue on aegunud. Kui TsÜS § 160 lg 3 tähenduses peaks nõue olema alati sisuliselt

lahendatud, ei omaks see säte üldse tähendust, sest samas nõudes uut menetlust alustada ei saa.

Hageja lepingujärgne intressinõue laenu tasumisega hilinemise eest on leppetrahvinõue VÕS § 158

lg 1 mõttes. Leppetrahvi maksmise eelduseks on lepingu rikkumine, s.o kohustuse täitmisega

viivitamine. Kuna 21. juulil 2002 sõlmitud lepingu järgi oli kohustuse täitmise tähtajaks 21. august

2002, algas kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg 22. augustil 2002, mil nõue muutus

sissenõutavaks. Kogu eelmise kohtumenetluse vältel hageja leppetrahvinõuet ei esitanud. Seega

kaotas hageja VÕS § 159 lg 2 järgi õiguse nõuda leppetrahvi, sest ei teinud seda mõistliku aja

jooksul.

3. Harju Maakohus jättis 25. juuni 2009. a otsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt andis kostja hagejale 7. augustil 2002 varasemast laenusuhtest

tuleneva nõude täitmiseks deklaratiivse võlatunnistuse VÕS § 30 tähenduses. Sellise võlatunnistuse

tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse

tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, st võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või

see on lõppenud. Lisaks katkestab sellise võlatunnistuse andmine TsÜS § 158 järgi nõude

aegumistähtaja, mis TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude puhul kolm aastat. Nõude

aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 ja lg 2 järgi sissenõutavaks muutumisest, st alates ajast, mil

õigustatud isik võib nõuda kohustuse täitmist.

Praeguses asjas nõudis hageja laenu tagamist, mille täitmise tähtaeg saabus võlakirja järgi 7. augustil

2003. TsÜS § 147 lg 1 järgi muutus nõue sissenõutavaks 8. augustil 2003 kell 00:00.

Aegumine peatub TsÜS § 160 lg 1 kohaselt õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude

rahuldamiseks või tunnustamiseks. Peatumine lõpeb sel juhul TsÜS § 160 lg 3 kohaselt kohtulahendi

jõustumisega. Asjaolu, et hageja esitas 22. oktoobril 2004 maakohtule hagi võlatunnistusest tuleneva

kohustuse osaliseks täitmiseks, ei peata aegumist ülejäänud kohustuse osas. Hageja nõue põhivõla

tasumiseks aegus TsÜS § 146 lg 1 ja § 136 lg 2 järgi kolme aasta jooksul, s.o 7. augustil 2006

kell 24:00. Seega on hageja nõue põhivõla ülejäänud osa saamiseks aegunud.

Perioodiliselt arvestatav intressinõue aegub korduva kohustusena TsÜS § 154 järgi iga

arvestusperioodi kohta kolme aasta jooksul alates selle kalendriaasta lõppemisest, mil

intressikohustus muutus sissenõutavaks. Sõltumata sellest lõpeb intressinõue kõrvalkohustusest

tuleneva nõudena TsÜS § 144 järgi koos põhinõudega. Seega on koos põhivõlaga aegunud ka

intressinõue.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu vaheotsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta aegumise kohaldamise taotlus rahuldamata ning saata asi maakohtule sisuliseks

lahendamiseks, sest maakohus kohaldas vääralt aegumist. Hageja nõue ei ole aegunud, sest see

peatus, kui hageja esitas hagi nõude osaliseks tunnustamiseks. Samuti katkes hagi aegumine

14. novembril 2008, mil kostja maksis ära osa nõutud võlast, s.o tunnustas osaliselt nõuet.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 30. novembri 2009. a otsusega osaliselt apellatsioonkaebuse,

tühistas osaliselt maakohtu vaheotsuse, lõpetas põhivõla osas menetluse ja tegi tühistatud osas uue

otsuse, millega jättis Tallinna Ringkonnakohtu 14. oktoobri 2008. a otsusega väljamõistetud

põhivõlast tulenevale intressinõudele aegumise kohaldamata ja saatis asja selles osas maakohtule

menetluse jätkamiseks.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt esitas hageja 3. detsembril 2008 hagi poolte vahel

7. augustil 2002 tehtud tehingu alusel. Hageja nõuab kostjalt 500 000 krooni suuruse põhivõla ja

2 170 000 krooni suuruse intressi tasumist. Pooled ei vaidle selle üle, et 7. augusti 2002. a tehinguga

andis kostja deklaratiivse võlatunnistuse, mille kohaselt võlgnes kostja hagejale varem sõlmitud

laenulepingute alusel kokku 3 000 000 krooni, mis tuli tasuda hiljemalt 7. augustil 2003. Samuti lepiti

kokku, et kui kostja ühe aasta jooksul laenu ei tagasta, maksab ta hagejale tasumata võlgnevuse

summalt intressi, mille määraks on 3,5% kuus. 22. aprillil 2004 esitas hageja sama tehingu alusel

sama kostja vastu hagi, milles palus kostjalt põhivõlana välja mõista 500 000 krooni. Kohtuotsus

jõustus 18. novembril 2008. Kuna samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on

jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend, tuleb menetlus võlatunnistuse alusel põhivõlana

500 000 krooni saamiseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetada.

Hageja esitas praeguses asjas sama nõude samal alusel, s.o nõude, mida põhjendatakse sama tegeliku

elu juhtumiga (faktikogumiga), mille kohta on tehtud jõustunud kohtulahend asjas, kus kohus arutas

sama hageja hagi sama kostja vastu samast tehingust tekkinud tasumata põhivõla saamiseks ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja tema nõutud suuruses põhivõla. Hageja võis selles hagis nõuda kogu

põhivõlga, kuid nõudis üksnes 500 000 krooni. Hageja ise määras oma dispositiivset õigust kasutades

hagi eseme ega kasutanud ka menetluse käigus õigust nõuet suurendada. Võlgnevuse põhiosa nõue

on ühtne hagiese (kindel rahasumma). Hageja käitumisest saab järeldada, et ta loobus vabatahtlikult

ülejäänud põhivõlast, mille suurus pidi talle juba eelmise menetluse ajal teada olema.

Aegumine ei katkenud TsÜS § 158 lg 1 alusel, kui kostja täitis ringkonnakohtu otsuse. Sellises

olukorras ei olnud tegemist nõude tunnustamisega, vaid kohtuotsuse vabatahtliku täitmisega

olukorras, kus pool ei soovinud otsust vaidlustada.

Hageja esitatud intressinõue on osaliselt aegunud. Võlatunnistuse alusel tekkinud nõuete

aegumistähtaeg hakkas kulgema 8. augustil 2003 ja lõppes 8. augustil 2006. Selle aja sees esitas

hageja kostja vastu esimese hagi 500 000 krooni suuruse põhivõla saamiseks ning põhivõla selles

osas TsÜS § 160 lg 1 järgi aegumine peatus. Koos põhivõla aegumise peatumisega peatus ka selle

põhinõude pealt arvutatava intressivõla aegumine. 19. novembril 2008 intressivõla aegumistähtaja

kulgemine jätkus (enne peatumist oli tähtaeg kulgenud üks aasta kaks kuud ja 14 päeva) ning nõue

esitati aegumistähtaja jooksul (tähtaeg oli jätkunud 14 päeva).

Muus osas aegus intressivõlanõue koos ülejäänud põhivõlanõudega 8. augustil 2006, sest seda

aegumistähtaja jooksul ei hagetud ning 22. oktoobril 2004 esitatud hagi intressinõude aegumist ei

peatanud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega

menetlus lõpetati TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel põhivõla nõudes, ja saata asja tühistatud osas

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks või teha asjas uue otsuse, millega jätta aegumine

kohaldamata ka põhinõudele ning saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt lõpetas ringkonnakohus vääralt põhivõlanõude osas

menetluse, sest praeguses asjas ei nõuta sama summat, mida nõuti 2004. aastal esitatud hagis. Väär

on ka ringkonnakohtu arusaam, et hageja loobus osast nõudest, kui nõudis esimeses hagis kostjalt

võlatunnistusest tuleneva võla osalist maksmist. Hageja ei ole sellesisulist tahet väljendanud. Hageja

soovis eelmist asja ringkonnakohtus teist korda läbi vaadates haginõuet suurendada, kuid kohus ei

pidanud seda vajalikuks.

Põhinõude osas menetlust lõpetades rikkus ringkonnakohus ühtlasi TsMS § 428 lg 1 p 2 ja ületas

nõude piire, sest kostja ei olnud apellatsioonkaebust esitanud ega sellist taotlust ringkonnakohtule

esitanud. Seda tehes jättis ringkonnakohus lahendamata hageja apellatsioonkaebuse nõude jätta

põhinõude osas aegumine kohaldamata, rikkudes TsMS § 438.

Hageja nõue ei ole aegunud, sest TsÜS § 160 lg 1 järgi aegumine peatus eelmise kohtumenetluse

ajaks. Hageja eelmise hagi alusel peetud vaidluses ei olnud kordagi vaidluse all nõude suurus. Pooled

vaidlesid selle üle, kas hagejal on üldse sissenõutavaks muutunud nõue kostja vastu, st vaieldi nõude

tunnustamise üle. TsÜS § 160 lg 1 näeb ette, et hagi aegumine peatub mh juhul, kui õigustatud isik

esitab hagi nõude tunnustamiseks. Eelmises asjas hageja nõuet tunnustati.

8. Kostja kassatsioonkaebusele tähtaegselt ei vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi rikkumise tõttu

TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega ringkonnakohus lõpetas põhivõlanõude menetluse.

Tühistatud osas tuleb TsMS § 691 p 5 alusel jätta jõusse maakohtu otsus. Muus osas tuleb

ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.

10. Hageja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus lõpetas TsMS § 428 lg 1

p 2 alusel hageja põhivõlanõude menetluse ega rahuldanud hageja taotlust jätta põhinõudele

aegumine kohaldamata. Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust

kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale on kaevatud.

11. Kolleegium vastab esmalt küsimusele, kas ringkonnakohus lõpetas TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel

õigesti hageja põhivõlanõude menetluse, viidates sellele, et samal alusel sama hagieseme üle on

samade poolte vaidluses jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend.

TsMS § 429 lg 1 p 2 järgi lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, mh juhul kui samade poolte

vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend, mis

välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise.

Iseenesest on õige ringkonnakohtu seisukoht, et kui kohtule on esitatud kaks sama haginõuet, mida

põhjendatakse sama tegeliku elujuhtumiga, siis on sama nõue esitatud samal alusel. Ekslik on aga

ringkonnakohtu arusaam, et põhivõlanõue on ühtne hagiese, millega saab pöörduda kohtusse vaid üks

kord. Selline arusaam ei ole kooskõlas tsiviilkohtumenetluse üldpõhimõtetega, mille järgi peab kohus

asja menetlema, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega

kaitstud õiguse või huvi kaitseks (TsMS § 3 lg 1), ning arvestama asja menetledes asjaoluga, et

hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme (TsMS § 4 lg 2).

Hageja esitas mõlemas asjas hagi 7. augusti 2002. a deklaratiivse võlatunnistuse alusel, millest

nähtuvalt võlgnes kostja hagejale 3 000 000 krooni. 22. aprillil 2004 esitatud hagis palus hageja

mõista kostjalt välja põhivõla 500 000 krooni. 3. detsembril 2008 esitatud hagis palus hageja mõista

kostjalt välja seni nõudmata põhivõla osa 500 000 krooni. Kolleegiumi arvates ei ole olukord, kus

hageja esitab sama tehingu alusel esmalt hagi osa võlanõude ning seejärel ülejäänud võlanõude

rahuldamiseks, kohtule sama haginõude esitamiseks. Hagejal on õigus ise määrata, kas ta nõuab hagis

kogu oma materiaalõigusest tuleneva rahalise nõude rahuldamist ühekorraga või teeb seda ositi.

Ekslik on ka ringkonnakohtu arusaam, et hageja käitumisest eelmises hagimenetluses saab järeldada,

et hageja loobus vabatahtlikult ülejäänud põhivõlanõudest, kui ei nõudnud korraga kogu põhivõla

väljamõistmist.

Kolleegium juhib tähelepanu, et hageja võib TsMS § 429 lg 1 järgi kuni hagi kohta tehtud lahendi

jõustumiseni hagist loobuda, esitades selleks avalduse, ning kohus võtab hagist loobumise vastu

määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kui menetlus on lõpetatud, ei saa hageja

TsMS § 432 järgi sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle uuesti kohtusse

pöörduda. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks eelmises tsiviilasjas esitanud hagi kogu

põhivõlanõude rahuldamiseks ja seejärel osaliselt hagist loobunud. Samuti ei ole eelmises asjas

tehtud kohtumäärust hagist osaliselt loobumise kohta. Seega ei ole hageja materiaalõigusest tuleneva

nõude kohta praeguses asjas esitatud osas jõustunud Eesti kohtu lahendit, mis takistaks hagejal selles

osas kohtusse pöörduda ja oma õigusi kohtu korras kaitsta.

Iseenesest võib võlausaldaja loobuda ka oma materiaalõiguslikust nõudest. Kui võlausaldaja ja

võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud võlausaldaja loobumise tõttu nõudest, siis

VÕS § 207 lg 1 järgi võlasuhe lõpeb. Praeguses asjas ei ole esitatud asjaolusid, mis annaksid alust

järeldada, et hageja on 7. augusti 2002. a deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevast nõudest

loobunud. Ainuüksi see, et hageja ei nõudnud eelmises tsiviilasjas esitatud hagis kogu võla tasumist,

ei anna alust sellist järeldust teha. Materiaalõigusliku nõude olemasolu või puudumine, sh nõudest

loobumine tuleb kohtul tuvastada menetluse käigus ja see ei anna TsMS § 428 ega muu sätte järgi

alust asja menetlust lõpetada.

Ülaltoodud põhjendustel leiab kolleegium, et hageja esitas samale tegelikule elujuhtumile tuginedes

eelmises asjas menetletust erineva haginõude. Seega lõpetas ringkonnakohus vääralt TsMS § 428 lg 1

p 2 alusel põhivõlanõude osas menetluse.

Õige ei ole aga hageja arusaam, et ringkonnakohus ei võinud menetlust ilma menetlusosalise

taotluseta lõpetada. Kolleegium juhib tähelepanu, et kohus peab menetluse seaduses sätestatud aluse

olemasolul TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetama.

12. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha selles, kas hageja põhivõlanõue on aegunud. Hageja

arvates ei ole tema praeguses asjas esitatud põhivõlanõue aegunud, sest aegumine peatus TsÜS § 160

lg 1 järgi eelmise hagi menetlemise ajaks.

Õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub TsÜS § 142 lg 1 järgi

seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul ja pärast nõude aegumist võib kohustatud isik

keelduda oma kohustuse täitmisest. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1

järgi kolm aastat. Aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega,

kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõue muutub TsÜS § 147 lg 2 ja VÕS § 82 lg 7 järgi

sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust

ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või

kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja pidi 7. augusti 2002. a deklaratiivsest võlatunnistusest tuleneva

võla tasuma ühe aasta jooksul, s.o hiljemalt 7. augustil 2003. TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg-te 1 ja 2

järgi lõppes põhinõude aegumistähtaeg 7. augustil 2006, nagu leidis õigesti ka maakohus. Hageja

esitas hagi 3. detsembril 2008, s.o pärast aegumistähtaja möödumist. Sellises olukorras võttis

maakohus TsÜS § 143 järgi õigesti arvesse kostja taotluse ja kohaldas aegumist.

Hageja arusaam, et tema põhivõlanõue ei ole aegunud, sest aegumine peatus eelmise hagimenetluse

ajaks, ei ole põhjendatud.

Aegumine peatub TsÜS § 160 lg 1 järgi siis, kui õigustatud isik esitab hagi nõude rahuldamiseks või

tunnustamiseks. Aegumine peatub TsÜS § 160 lg 3 järgi kohtulahendi jõustumiseni. Aega, mille

kestel aegumine oli peatunud, ei loeta TsÜS § 168 lg 1 järgi aegumistähtaja hulka.

Kolleegiumi arvates ei ole TsÜS § 160 lg 1 tõlgendatav selliselt, et võlanõude osaliseks

rahuldamiseks hagi esitamisel peatub kohtumenetluse ajaks kogu võlanõude aegumine. TsÜS § 160

lg 1 mõtte järgi peatub materiaalõigusliku nõude aegumine ainult selles osas, mille kohta on kohtule

haginõue esitatud. Samale seisukohale asus kolleegium ka 7. novembri 2008. a otsuses tsiviilasjas

nr 3-2-1-102-08 (p 22), kus kolleegium märkis, et hagi esitamine peatab TsÜS § 160 lg 1 järgi üksnes

sellise nõude aegumise, mille rahuldamist nõutakse.

Kolleegium märgib täiendavalt, et põhinõude aegumise peatumisega ei peatu viivisenõude aegumine.

Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus õigesti, et hageja 3. detsembril 2008 esitatud põhivõlanõue on

aegunud.

13. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel hagejale tagastada. Hageja palus kassatsioonkaebuses tagastada kautsjoni Jelena

Janinale, s.o isikule, kes tasus hageja kassatsioonkaebuselt 28. detsembril 2009 kautsjoni.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu