3-2-1-66-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-66-10

Määruse kuupäev

Tartu, 28. september 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

J. M avaldus C-I. M (lapse) elukoha määramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 8. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas

nr 2-09-71464

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J. M määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja J. M (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Siiri Schneider

Puudutatud isik L. G-A (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Mare Lust

Puudutatud isik (laps) C-I. M (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Imbi Seimar

Viimsi vallavalitsus, esindaja Marlies Siht

Mustamäe linnaosavalitsus

Asja läbivaatamise kuupäev

30. august 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 22. jaanuari 2010. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 8. märtsi

2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-71464 ning saata asi Harju Maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada J. M-le määruskaebuselt 18. märtsil 2010. a tasutud kautsjon 400 (nelisada)

krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J. M (avaldaja) esitas 29. detsembril 2009 Harju Maakohtule avalduse, milles palus määrata C-I. M

(lapse) täisealiseks saamiseni tema elukohaks avaldaja elukoha Eesti Vabariigis.

Avalduse kohaselt tutvusid avaldaja ja L. G-A (puudutatud isik) 2008. aasta juulis ning laps eostati

lühiajalise tutvuse järel 2008. aasta augustis. Avaldaja elas sel ajal Eestis, puudutatud isik

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigis (Ühendkuningriik) Londonis. Ühiselt otsustati hakata

perena elama Eestis ning puudutatud isik asus kolmandal raseduskuul Eestisse elama. Koos elati

puudutatud isiku munitsipaalkorteris. Samal ajal hakati renoveerima avaldaja maja. 2009. aasta

märtsis lendas puudutatud isik Londonisse, et lõpetada sealne üürileping ja tuua ülejäänud isiklikud

asjad Eestisse. 2009. aasta aprilliks olid ostetud Eestisse tagasilennu piletid, kuid puudutatud isiku

tervisliku seisundi tõttu ei lubanud arst tal enam lennata ning laps sündis 17. mail 2009 Londonis.

Avaldaja viibis lapse sünni juures ja tegeles pärast sündi lapsega.

Puudutatud isik kolis 3. novembril 2009 lapsega Eestisse ja asus koos avaldajaga elama oma

korterisse, mis oli pere jaoks remonditud. 15. detsembril 2009 lahkus puudutatud isik ootamatult

lapsega Londonisse. Avaldaja esitas kohe Haagi 25. oktoobri 1980. a lapseröövi suhtes tsiviilõiguse

kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni (edaspidi Haagi 1980. a konventsioon) ja Euroopa Liidu

Nõukogu 27. novembri 2003. a määruse nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste

tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega

(EL määrus nr 2201/2003), alusel taotluse lapse tagastamiseks Eesti Vabariiki. Puudutatud isik ei ole

võimaldanud avaldajal lapsega kohtuda. Tagamaks lapse heaolu, tuleks määrata lapse elukohaks

avaldaja elukoht. Avaldaja saab pakkuda lapsele Eestis täisväärtuslikku turvalist elu ja lapsel on

Eestis teda armastavad lähisugulased. Arvestades puudutatud isiku ebastabiilset tervislikku seisundit

ning kindla töö- ja elukoha puudumist, ei ole lapse huvides jääda puudutatud isikuga elama

Londonisse.

Ühtlasi esitas avaldaja 30. detsembril 2009 taotluse, milles palus esialgse õiguskaitse korras keelata

puudutatud isikule väljastada lapse isikut tõendavaid dokumente ning kohustada puudutatud isikut

andma lapse üle avaldajale.

2. Harju Maakohus võttis 31. detsembri 2009. a määrusega asja menetlusse, kaasas menetlusse

arvamuse andmiseks Viimsi valla ning määras lapsele esindaja. Maakohus kuulas 4. jaanuaril 2010

ära avaldaja ja puudutatud isiku.

3. Puudutatud isiku väitel on ta viimased kümme aastat elanud Londonis ja naasis lapsega Tallinnast

koju. Puudutatud isik veendus Eestis viibimise ajal selles, et avaldajal ei ole talle ega lapsele midagi

pakkuda, mistõttu otsustas ta lapsega koju tagasi pöörduda. Ühine kooselu ei ole võimalik.

Puudutatud isik ei soovi lapsest loobuda.

4. Viimsi vallavalitsus ja Mustamäe linnaosavalitsus andsid ühise arvamuse esialgse õiguskaitse

kohaldamise kohta. Arvamuses märgiti mh, et pärast lapse sündi pidi avaldaja tulema Eestisse, et teha

ettevalmistused lapse ja puudutatud isiku tulekuks Eestisse. Puudutatud isik ja laps ei tulnud

plaanipäraselt Eestisse ja avaldaja sõitis isaduse omaksvõtuks Londonisse. Avaldaja võttis

lapsehoolduspuhkuse ja pani lapse lasteaia sõimerühma ootejärjekorda. Puudutatud isik tuli lapsega

Eestisse 3. novembril 2009 ja soovis asuda elama oma registrijärgsesse elukohta Tallinnas. Avaldaja

ja puudutatud isik elasid lapsega nii puudutatud isiku, avaldaja kui ka avaldaja ema elukohas. Seega

ei olnud lapsel Tallinnas viibitud lühikese aja jooksul kindlat eluaset. Lapse peamiseks asukohariigiks

on Ühendkuningriik, mitte Eesti Vabariik, sest laps on oma seitsme ja poole elukuu jooksul elanud 6

kuud puudutatud isikuga Londonis. Puuduvad andmed selle kohta, kuidas tuleb puudutatud isik

Londonis lapse hooldamisega toime.

5. Harju Maakohus jättis 22. jaanuari 2010. a määrusega avalduse tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata, sest ei ole pädev asja lahendama.

Maakohtu põhjenduste kohaselt on vanemliku vastutuse asjus EL määruse nr 2201/2003 art 8 lg 1

järgi liikmesriigi kohtutel pädevus lapse suhtes, kelle alaline elukoht on hagi esitamise ajal selles

liikmesriigis. Lapse seaduslikul kolimisel teise liikmesriiki säilib lapse varasema elukohariigi kohtul

kohtualluvus veel 3 kuud (EL määruse nr 2201/2003 art 9 lg 1).

Asjas esitatu põhjal ei saa asuda seisukohale, et laps kolis koos emaga seaduslikult Tallinna ja et

lapse uueks alaliseks elukohaks sai Tallinn. Seega on lapse alaline elukoht Londonis ja Harju

Maakohus ei ole pädev avaldust lahendama.

6. J. M esitas ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja saata

asja maakohtule sisuliseks lahendamiseks. Maakohus tuvastas vääralt asjas esitatud olulisi tõendeid

hindamata jättes, et lapse uueks elukohaks ei saanud Tallinn.

7. Puudutatud isik, lapse esindaja, Viimsi vallavalitsus ja Mustamäe linnaosavalitsus palusid jätta

määruskaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 8. märtsi 2010. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata.

Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt jättis maakohus TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel õigesti avalduse

läbi vaatamata, sest ei olnud pädev asja lahendama.

Maakohus juhindus TsMS § 70 lg 4 järgi kohtualluvust määrates õigesti EL määrusest nr 2201/2003,

mille art 8 lg 1 järgi on liikmesriigi kohtul vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle

alaline elukoht on hagi esitamise ajal selles liikmesriigis.

Maakohus tuvastas, et laps sündis Londonis, kus puudutatud isik oli viimased 10 aastat elanud. Pärast

lapse sündi oli puudutatud isik koos lapsega Eestis kõigest poolteist kuud ning pöördus tagasi

Londonisse. Maakohus ei tuvastanud, et laps kolis seaduslikult teise riiki EL määruse nr 2201/2003

art 9 lg 1 mõttes. Kuna Eestit ei saa lugeda lapse alaliseks elukohaks, on selline järeldus õige.

Nii lapse esindaja kui ka valla- ja linnaosavalitsus on ühisel arvamusel, et lapse peamiseks elukohaks

on Ühendkuningriik, kus laps sündis ja elas avalduse esitamise ajal ning kus laps on seitsme ja poole

elukuu jooksul olnud 6 kuud.

Määruskaebuse ja selle peale esitatud vastuste kohaselt elab laps jätkuvalt Londonis. Puudutatud

isiku väitel anti talle Ühendkuningriigis eluruum ja talle makstakse sotsiaaltoetusi. Seega elab laps

jätkuvalt riigis, kus ta sündis ja kust ta on ära olnud üksnes lühikest aega Eestis ajutiselt viibides.

Seega ei saa lugeda Eestit lapse alaliseks elukohaks EL määruse nr 2201/2003 art 8 lg 1 mõttes.

EL määruse nr 2201/2003 preambuli lg 12 järgi kujundatakse kohtualluvuse alused vanemliku

vastutuse küsimustes lapse huve silmas pidades, eeskätt läheduskriteeriumi põhjal. See tähendab, et

jurisdiktsioon peaks esimeses järjekorras olema lapse alalise elukoha riigil. Seega on maakohtu

seisukoht õige, et Eesti Vabariigi kohus ei ole pädev avaldust läbi vaatama ning avaldajal on õigus

oma õiguste kaitseks pöörduda Ühendkuningriigi kohtusse.

Maakohus põhjendas määrust seaduse nõuete kohaselt ning selgitas välja olulised asjaolud

kohtupädevuse tuvastamiseks.

Asjaolu, millised olid avaldaja ja lapse tulevikuplaanid, ei oma õiguslikku tähendust. Korteri remont

ei tõenda, et lapse alaliseks elukohaks oli Eesti. Ka Eesti rahvastikuregistri kanded lapse ja

puudutatud isiku elukoha kohta ei anna alust lugeda lapse alaliseks elukohaks Eestit. Avaldaja enda

ütluste kohaselt on puudutatud isik faktiliselt ca 10 aastat elanud Ühendkuningriigis, kus ta ka jätkab

koos lapsega elamist. Asjaolu, kas puudutatud isik on töösuhetes mõne Eesti äriühinguga, ei oma

lapse elukoha määramisel tähendust, sest võimalik on töötada ka kaugtöö vormis. Asjaolu, et avaldaja

esitas lapse lasteaia järjekorda panemise avalduse, näitab lapsevanema soovi last lasteaeda panna,

kuid ei tõenda seda, et lapse alaline elukoht on tegelikult Eesti Vabariigis.

Maakohus tuvastas kohtupädevuse piisavate tõendite alusel ning uusi tõendeid ei ole

apellatsioonimenetluses vaja välja nõuda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus alama astme kohtute lahendid tühistada ja saata asja

maakohtule (või ringkonnakohtule) uueks läbivaatamiseks.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt asusid kohtud põhjendamata seisukohale, et lapse elukoht ei ole

Eestis, nõudmata seejuures lapse elukoha määramiseks välja vajalikke olulisi tõendeid. Kohtud

tuginesid puudutatud isiku paljasõnalistele väidetele, et lapse elukoht on Londonis. Asjas ei ole

kontrollitud, kus laps tegelikult asub, ega küsitud lapse väidetava elukohariigi pädeva asutuse

seisukohta.

Ringkonnakohtu arvates tuvastas maakohus lapse elukoha piisavate tõendite alusel, kuid ühtki neist ei

nimetanud, rikkudes sellega TsMS § 436 lg-t 2. Kõik asjas esitatud tõendid viitavad tegelikult sellele,

et lapse elukoht oli Eestis. Ühtki tõendit selle kohta, et lapse elukoht on Londonis, asjas esitatud ei

ole. Kohtud tuginesid puudutatud isiku paljasõnalisele väitele. Samas keeldusid kohtud avaldaja

esitatud tunnistajate ülekuulamisest.

Lapse elukoha tuvastamisel on tähtsust asjaolul, kas puudutatud isik on töösuhtes mõne Eesti

äriühinguga. Seisukoht, et puudutatud isik võis töötada kaugtöö vormis, on oletuslik.

Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ei anna Eesti rahvastikuregistri kanne alust lugeda Eestit lapse

elukohaks.

Kohtud ei ole toonud esile ühtegi asjaolu, mille alusel saaks järeldada, et puudutatud isik ja laps

sõitsid 2009. a novembris Eestisse külla, mitte alaliselt elama. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks

ei saa korteri remontimisega tõendada Tallinnasse kolimise fakti.

Kohtud pidid asja menetluse peatama, kuni lahendatakse lapse tagastamise küsimus. Sellises

olukorras oli ennatlik jätta avaldus läbi vaatamata.

10. Puudutatud isik palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata,

sest määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust seda tühistada.

Kohtud lähtusid tegelikust olukorrast ja arvestasid õigesti asjaoluga, et lapse alaline elukoht on

Londonis.

11. Lapse esindaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata.

Puudutatud isikuga suheldes on osutunud tõeks, et puudutatud isik elas, elab ja soovib jätkata elamist

koos lapsega Londonis. Seega ei ole alust koguda rohkem tõendeid lapse elukoha kohta.

Avaldaja etteheide kohtule, et kohus jättis menetluse lapse tagastamise avalduse lahendamise ajaks

peatamata, ei ole põhjendatud, sest avaldaja ei ole menetluse peatamist taotlenud.

12. Viimsi vallavalitsus palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse

muutmata, jäädes varem esitatud seisukoha juurde. Mustamäe linnaosavalitsus ei ole

määruskaebusele tähtaegselt vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada, maa- ja ringkonnakohtu määrus TsMS § 701

lg 1 alusel tühistada ning asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks, sest kohtud tõlgendasid ja

kohaldasid vääralt EL määrust.

14. Asjas vaieldakse selle üle, kas Eesti kohus saab lahendada avaldaja avalduse lapse elukoha

määramiseks või puudub Eesti kohtul rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi pädevus selles asjas

õigust mõista.

15. Kohtualluvus tähendab TsMS § 69 lg 1 järgi üldiselt isiku õigust ja kohustust kasutada oma

menetlusõigusi kindlas kohtus. Rahvusvahelise kohtualluvuse sätetega määratakse TsMS § 70 lg 1

järgi kindlaks see, millal võib asja menetleda Eesti kohus.

Kui kohtule esitatakse avaldus, peab kohus TsMS § 75 lg 1 järgi kontrollima, kas rahvusvahelise

kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule, ja seejärel kontrollima, kas asi allub

kohtule, kuhu avaldus esitati. Seega tuleb kohtul avaldust saades kontrollida nii seda, kas Eesti kohus

on rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi pädev õigust mõistma, kui ka seda, kas just see Eesti

kohus, kuhu avaldus esitati, on riigisisese kohtualluvuse sätete järgi pädev asja lahendama.

16. Asi allub TsMS § 70 lg 2 järgi üldjuhul Eesti kohtule, kui pädevuse ja kohtualluvuse sätete

kohaselt võib Eesti kohus selle lahendada. Samas kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku

rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut kohtualluvuse määramisel Euroopa Liidu

liikmesriikide kohtute vahel üksnes ulatuses, milles see ei ole teisiti reguleeritud mõne Euroopa Liidu

Nõukogu määrusega, sh EL määrusega nr 2201/2003.

Praeguses asjas esitas avaldaja Eesti kohtule lapse elukoha määramise avalduse. Seega tuleb

rahvusvahelise kohtualluvuse määramisel lähtuda EL määruse nr 2201/2003 sätetest, nagu leidsid

õigesti ka maa- ja ringkonnakohus.

17. EL määruse nr 2201/2003 art 8 lg 1 järgi on liikmesriigi kohus pädev lahendama vanemliku

vastutuse asja üldjuhul siis, kui lapse harilik viibimiskoht (määruse eestikeelses tõlkes nimetatud

ekslikult "alaline elukoht") on avalduse esitamise ajal selles liikmesriigis. EL määruse nr 2201/2003

artiklis 8 sätestatud rahvusvahelise kohtualluvuse määramise esmane pide on lapsekeskne, et

võimaldada neis asjades kiiret sekkumist, vähendada lapse koormamist kohtumenetlusega ning

kindlustada tõendite parem kättesaadavus ning lapse huve kaitsvate institutsioonide lähedus.

Viidatud sätte alusel peab kohus lapse suhtes vanema õiguste määramiseks avalduse saamisel

kontrollima, millises liikmesriigis on lapse harilik viibimiskoht avalduse esitamise ajal.

18. Lapse harilikku viibimiskohta kui rahvusvahelise kohtualluvuse määramiseks olulist asjaolu tuleb

käsitada Euroopa õiguse autonoomse mõistena. Sellest tulenevalt ei sõltu lapse hariliku viibimiskoha

määratlus riigisisesest õigusest ning lapse harilikku viibimiskohta ei saa samastada alaealise

elukohaga tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 15 mõttes ega ole õige siduda lapse harilikku

viibimiskohta tema vanema elukohaga.

Euroopa Kohus on 2. aprilli 2009. a otsuses kohtuasjas nr C-523/07 (ELT C 141/22, 20. juuni 2009,

lk 14) tõlgendanud lapse harilikku viibimiskohta EL määruse nr 2201/2003 art 8 lg 1 mõttes

alljärgnevalt:

"Määruse nr 2201/2003 artikli 8 lõike 1 alusel tuleb mõistet !harilik viibimiskoht" (kohtuotsuse

eestikeelses tõlkes ekslikult !alaline elukoht") tõlgendada selliselt, et harilik viibimiskoht vastab

kohale, mis väljendab lapse teatud integratsiooni sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda. Sel

eesmärgil tuleb eelkõige võtta arvesse liikmesriigi territooriumil viibimise kestust, õiguspärasust ja

tingimusi ning põhjusi, miks perekond sinna liikmesriiki kolis, lapse kodakondsust, kooliskäimise

kohta ja tingimusi, keelteoskust ning samuti lapse perekondlikke ja sotsiaalseid suhteid nimetatud

liikmesriigis. Lapse alalise elukoha kindlaksmääramise õigus on siseriiklikul kohtul, võttes sealjuures

iga konkreetse juhtumi korral arvesse kõiki konkreetseid faktilisi asjaolusid."

Ülaltoodust tulenevalt tuleb lapse harilik viibimiskoht määrata kindlaks riigi, mitte linna või muu

koha täpsusega, ning seda tehes tuleb arvestada kõiki asjaolusid, mille alusel saab tuvastada, millise

riigiga on laps kõige tihedamini seotud. Kolleegium leiab, et Euroopa Kohtu ülalviidatud lahendi

järgi ei saa lapse harilikku viibimiskohta määrata üksnes selle järgi, kui kaua on laps ühes või teises

liikmesriigis viibinud. Lapse liikmesriigis viibimise aeg on üks asjaolu, mille alusel saab lapse

hariliku viibimiskoha kindlaks määrata. Samas ei saa välistada ka seda, et liikmesriik muutub lapse

harilikuks viibimiskohaks kohe pärast lapse liikmesriiki saabumist, s.o nt juhul, kui vanemad on

kokku leppinud, et perekond asub elama sellesse liikmesriiki. Oluline on tuvastada, millises

liikmesriigis on laps sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda paremini integreerunud.

Praeguses asjas ei vaidle menetlusosalised selle üle, et lapse ema elas Ühendkuningriigis ja lapse isa

Eesti Vabariigis, laps sündis 17. mail 2009 Ühendkuningriigis, tuli koos emaga 3. novembril 2009

Eesti Vabariiki, kuid lahkus koos emaga 15. detsembril 2009 Ühendkuningriiki, mispeale esitas

avaldaja lapse Eesti Vabariiki tagastamise taotluse ja 29. detsembril 2009 lapse elukoha määramise

avalduse.

Maa- ja ringkonnakohus võtsid lapse hariliku viibimiskoha määramisel iseenesest õigesti arvesse

lapse Eesti Vabariigis viibimise kestuse ja leidsid, et laps on suurema osa oma elust elanud

Ühendkuningriigis, kuid jätsid põhjendusi esitamata arvestamata kõik muud asjas esitatud asjaolud,

sh selgitamata, millistel tingimustel ja põhjustel tuli ema lapsega Eesti Vabariiki ning millised

perekondlikud ja sotsiaalsed suhted seovad last Eesti Vabariigiga ning millised Ühendkuningriigiga.

Arvestades lapse vanust Eesti Vabariiki saabumise ajal (ca 51/2 kuud) ja Eestis viibimise aega

(ca 11/2 kuud), ei saa kolleegiumi arvates praeguses asjas lapse viibimise kestust ületähtsustada ning

lapse hariliku viibimiskoha määramisel osutuvad olulisemaks muud Euroopa Kohtu ülalviidatud

lahendis märgitud aspektid.

Kolleegium möönab, et vastsündinu ja väikelapse integreerumist ühe või teise liikmesriigi keskkonda

on keerulisem tuvastada nii tema ea kui ka vanemast täieliku sõltumise tõttu, kuid vanemate kavatsusi

lapse elu korraldamisel ja selleks astutud samme ning perekondlikku kuuluvust arvestades saab

määrata, millise liikmesriigi keskkonda on laps integreerunud.

19. Edasi juhib kolleegium tähelepanu, et lapse harilik viibimiskoht tuleb EL määruse nr 2201/2003

art 8 lg 1 järgi kindlaks teha kohtule avalduse esitamise aja seisuga.

Avaldus loetakse EL määruse nr 2201/2003 art 16 järgi kohtule esitatuks ajal, mil menetlust alustav

avaldus või samaväärne dokument on kohtule esitatud, tingimusel et avaldaja ei ole jätnud seejärel

tegemata nõutavaid toiminguid avalduse vastaspoolele kättetoimetamiseks, või juhul, kui avaldus tuli

enne kohtule esitamist vastaspoolele kätte toimetada, siis ajal, mil avaldust kätte toimetav asutus selle

kätte sai, tingimusel et avaldaja ei ole seejärel jätnud tegemata toiminguid, mis on vajalikud avalduse

kohtusse esitamiseks.

Kui avaldus esitatakse Eesti kohtusse, on avalduse esitamise aeg TsMS § 362 lg-te 1 ja 2 järgi

avalduse kohtusse jõudmise aeg, tingimusel et hagi on kostjale hiljem kätte toimetatud. Seega tuleb

Eesti kohtul lapse suhtes vanema õiguste määramise avalduse saamisel üldjuhul kontrollida seda, kus

oli lapse harilik viibimiskoht ajal, mil avaldus jõudis Eesti kohtusse.

20. Asjaolu, et praeguses asjas oli puudutatud isik koos lapsega avalduse esitamise ajaks Eestist

lahkunud, ei tähenda igal juhul seda, et lapse harilik viibimiskoht oli avalduse esitamise ajaks

muutunud või et Eesti kohus ei ole rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi pädev määrama vanema

õigusi lapse suhtes.

21. Kui laps kolib õiguspäraselt ühest liikmesriigist teise ja saab seal uue hariliku viibimiskoha, on

EL määruse nr 2201/2003 art 8 järgi pädev vanemliku vastutuse asja lahendama lapse uue hariliku

viibimiskoha riigi kohus. Samas säilib EL määruse nr 2201/2003 art 9 lg 1 järgi lapse varasema

hariliku viibimiskoha riigi kohtul kolmeks kuuks pärast ümberasumist pädevus muuta selles

liikmesriigis enne lapse kolimist tehtud kohtuotsust suhtlusõiguse kohta, kui suhtlusõiguse saanud

isiku harilik viibimiskoht on jätkuvalt lapse varasema hariliku viibimiskoha riigis. Seega läheb lapse

hariliku viibimiskoha õiguspärase muutumise korral vanemliku vastutuse asjade lahendamise

pädevus üle lapse uue hariliku viibimiskoha riigi kohtule, v.a suhtlusõiguse määramine.

Iseenesest võib EL määruse nr 2201/2003 art 9 lg 1 alusel olla Eesti kohtul pädevus vanemliku

vastutuse asjas, kuid praeguses asjas viitasid nii maa- kui ka ringkonnakohus asja lahendades

ekslikult sellele artiklile. EL määruse nr 2201/2003 art 9 lg 1 sõnastuse ja mõtte kohaselt saab selle

sätte alusel liikmesriigi kohtul säilida pädevus üksnes juhul, kui selle riigi kohus on juba teinud

lahendi vanema ja lapse suhtlemise kohta ning üksnes juhul, kui soovitakse muuta varasema

lahendiga määratud lapsega suhtlemise korda. Praeguses asjas palus avaldaja määrata lapse elukoha,

mitte ei taotlenud lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramist. Samuti ei ole Eesti kohus teinud

varem lahendit, mis avaldaja ja lapse suhtlemist juba reguleeriks. Seega ei ole EL määruse

nr 2201/2003 art 9 lg 1 asjakohane.

22. Küll tuleb rahvusvahelise kohtualluvuse määramisel arvestada asjaolu, et kui lapse harilik

viibimiskoht oli Eestis ja laps viidi enne avalduse esitamist Eestist õigusvastaselt teise liikmesriiki,

säilib Eesti kohtul EL määruse nr 2201/2003 art 10 järgi selles märgitud aluste olemasolul ja selles

näidatud ajaks pädevus lahendada kõiki vanemliku vastutuse asju.

Lapse ebaseadusliku äraviimise või kinnipidamise korral (Haagi 1980. a konventsiooni mõttes) säilib

EL määruse nr 2201/2003 art 10 järgi pädevus selle liikmesriigi kohtul, kus oli lapse harilik

viibimiskoht vahetult enne tema äraviimist või kinnipidamist. Pädevus säilib üldjuhul seni, kuni laps

on saanud hariliku viibimiskoha teises liikmesriigis ja iga isik, institutsioon või muu organ, kellel on

lapse suhtes eestkosteõigus, on nõustunud äraviimise või kinnipidamisega. Kui lapse äraviimise või

kinnipidamisega ei ole nõustutud, säilib pädevus, kuni laps on elanud teises liikmesriigis vähemalt

ühe aasta pärast seda, kui isik, institutsioon või muu organ, kellel on eestkosteõigus, on saanud või

peaks olema saanud teada lapse asukoha, ning laps on oma uues keskkonnas kohanenud ja vähemalt

üks järgmistest tingimustest on täidetud:

i) ühe aasta jooksul pärast seda, kui eestkosteõiguse kasutaja on saanud või peaks olema saanud teada

lapse asukoha, ei ole esitatud tagasitoomise taotlust pädevatele asutustele liikmesriigis, kuhu laps on

ära viidud või kus teda kinni peetakse;

ii) eestkosteõiguse kasutaja esitatud tagasitoomistaotlus on tühistatud ja alapunktis i sätestatud

ajavahemiku jooksul ei ole esitatud uut taotlust;

iii) läbivaatamisel olev kohtuasi liikmesriigis, kus laps vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või

kinnipidamist elas, on lõpetatud vastavalt artikli 11 lõikele 7;

iv) selle liikmesriigi kohtutes, kus oli lapse harilik viibimiskoht vahetult enne ebaseaduslikku

äraviimist või kinnipidamist, on tehtud eestkostet käsitlev kohtuotsus, mis ei hõlma lapse

tagasitoomist.

Viidatud sätetest tuleneb üheselt, et lapse ühest liikmesriigist teise asumise korral peab kohus

vanemliku vastutuse asjades rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimisel lisaks lapse hariliku

viibimiskoha tuvastamisele selgitama ka seda, kas laps asus hariliku viibimiskoha riigist teise

liikmesriiki elama õiguspäraselt. Kui laps viidi ära ilma teise hooldusõigust omava vanema

nõusolekuta, säilib üldjuhul lapse harilikuks viibimiskohaks olnud liikmesriigi kohtul pädevus

sõltumata sellest, et laps viibib teises liikmesriigis.

Praeguses asjas oli avaldaja arvates lapse harilik viibimiskoht Eestis ning puudutatud isik viis lapse

ilma avaldaja nõusolekuta Ühendkuningriiki. Maa- ja ringkonnakohus ei pööranud avaldaja

nimetatud väidetele tähelepanu ja jätsid põhjendamatult kaalumata, kas Eesti kohus on EL määruse

nr 2201/2003 art 10 järgi pädev asja lahendama.

23. Ülaltoodust lähtudes tõlgendasid ja kohaldasid alama astme kohtud vääralt EL määruse

nr 2201/2003 sätteid.

Ühtlasi nõustub kolleegium määruskaebuse väidetega, et kohtud jätsid lapse harilikku viibimiskohta

määrates tuvastamata selleks olulised asjaolud ning tähelepanuta kostja väited ja asjas esitatud

tõendid.

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus ülalmärgitud põhjendusi järgides tuvastama, kas lapse

harilik viibimiskoht EL määruse nr 2201/2003 art 8 mõttes oli enne tema Ühendkuningriiki naasmist

Eesti Vabariigis. Kui lapse harilikuks viibimiskohaks oli Eesti Vabariik, tuleb kindlaks teha, kas laps

viidi Ühendkuningriiki õiguspäraselt või ebaseaduslikult. Kui laps viidi Ühendkuningriiki

ebaseaduslikult, tuleb kohtul kontrollida oma pädevust ka EL määruse nr 2201/2003 art 10 järgi.

24. Kui Eesti kohus on pädev avaldaja avaldust menetlema, tuleb kohtul arvestada ka asjaolu, et

avaldaja on ühtlasi esitanud avalduse lapse tagastamiseks Eesti Vabariiki ning selle taotluse

lahendamine võib mõjutada ka Eesti kohtus toimuvat menetlust.

Kolleegium ei nõustu siiski avaldaja arusaamaga, et vanemliku vastutuse asja lahendav lapse senise

hariliku viibimiskoha riigi kohus peab kuni lapse tagastamise otsustamiseni menetluse igal juhul

peatama. EL määruse nr 2201/2003 ega Haagi 1980. a konventsiooni sätetest sellist nõuet otseselt ei

tulene.

Haagi 1980. a konventsiooni art 16 järgi ei tohi selle riigi kohus, kuhu laps on viidud, otsustada pärast

lapse ebaseaduslikust äraviimisest teadasaamist lapse hooldusõiguse üle, kuni ei ole otsustatud, et last

ei tule tagasi viia, või kui pärast lapse ebaseaduslikust äraviimisest teadasaamist ei ole mõistliku aja

jooksul lapse tagastamise taotlust esitatud. Viidatud säte keelab kuni lapse ebaseadusliku äraviimise

asja lahendamiseni või avalduse esitamiseks mõistliku aja möödumiseni lahendada lapse

hooldusõiguse küsimust selle riigi kohtul, kuhu laps viidi, kuid ei keela otsustada senikaua

hooldusõiguse üle selles riigis, kust laps ebaseaduslikult ära viidi. Seega võib lapse hariliku

viibimiskoha riik põhimõtteliselt lapse hooldusõiguse asja menetleda ka ajal, mil lapse tagastamiseks

on teise liikmesriigi kohtule esitatud taotlus, mida ei ole veel lahendatud.

Menetluse peatamise küsimuse lahendamisel saab lähtuda ka riigisisesest (Eesti) õigusest.

TsMS § 356 lg 1 järgi võib kohus peatada menetluse kuni teise menetluse lõppemiseni, kui otsus

sõltub täielikult või osaliselt sellise õigussuhte olemasolust või puudumisest, mis on teise

käimasoleva kohtumenetluse ese või mille olemasolu peab tuvastama haldusmenetluses või muus

kohtumenetluses.

Praeguses asjas on avaldaja esitanud Eesti kohtule lapse elukoha määramise avalduse. Seega on

avaldaja taotlenud lapse suhtes vanema õiguste määramist. Samal ajal menetleb Ühendkuningriigi

kohus lapse tagastamise taotlust Haagi 1980. a konventsiooni ja EL määruse nr 2201/2003 alusel.

Kuna Haagi 1980. a konventsiooni alusel on lapse viivitamatu tagastamise eesmärgiks taastada lapse

ebaseadusliku äraviimise eelne olukord ning Haagi 1980. a konventsiooni art 19 järgi ei saa käsitada

lapse tagastamise otsustust lapse hooldusõiguse määramisena ega võtta seda hooldusõiguse

määramisel aluseks, ei anna kolleegiumi arvates asjaolu, et samal ajal on käimas lapse tagastamise

taotluse läbivaatamine, alust lapse suhtes vanema õiguste määramise asjas menetlust TsMS § 356 lg 1

alusel peatada. Seega juhul, kui maakohus leiab asjas tuvastatud asjaoludel, et Eesti kohus on pädev

asja lahendama, ei anna iseenesest see asjaolu, et lapse tagastamise taotluse kohta ei ole veel lahendit

tehtud, alust lapse suhtes vanema õiguste määramise menetlust peatada.

25. Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

26. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada avaldajale

määruskaebuselt tasutud kautsjon.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu