3-3-1-58-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-58-10

Määruse kuupäev

27. september 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Andres Sarapuu kaebus OÜ VT Marketing kohustamiseks

vastama kaebaja teabenõudele

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. aprilli 2010. a määrus haldusasjas

nr 3-09-2675

Menetluse alus Riigikohtus

Andres Sarapuu määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Andres Sarapuu määruskaebus.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 3. märtsi 2010. a määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu

6. aprilli 2010. a määrus haldusasjas nr 3-09-2675.

Vabastada Andres Sarapuu riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-09-2675 ja

saata asi Tallinna Halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vahistatu Andres Sarapuu esitas 28. oktoobril 2009 OÜ-le VT Marketing teabenõude vangla

kaupluse vahendusel ostetud teleri soetushinna, -koha ja -aja teadasaamiseks. OÜ VT Marketing

vastas 16. novembril 2009, et tema puhul on tegemist eraõigusliku juriidilise isikuga, kes ei ole

avaliku teabe seaduse (AvTS) alusel kohustatud avaldama kinnipeetavale teavet kaupade

sisseostuhindade kohta, kuna kinnipeetavale vanglas kaupade müümine ei ole oma sisult avalik

ülesanne.

2. A. Sarapuu esitas 17. novembril 2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse OÜ VT Marketing

kohustamiseks vastama tema teabenõudele. Koos kaebusega esitas A. Sarapuu taotluse riigilõivu

tasumisest vabastamiseks ja lisas taotlusele vanglasisese isikuarve väljavõtte, mille kohaselt oli

kaebajal 17. novembri 2009. a seisuga vabaks kasutamiseks 32,25 krooni.

3. Tallinna Halduskohus jättis 3. märtsi 2010. a määrusega kaebaja taotluse riigilõivust

vabastamiseks rahuldamata. Kohus leidis, et kaebaja on jätnud riigilõivu põhjendamatult tasumata ja

asetanud end teadlikult olukorda, kus tal ei jätku enam raha riigilõivu tasumiseks. Esitatud tõenditest

nähtub, et kaebajale on erinevate isikute poolt üle kantud piisaval hulgal raha kohtukulude

kandmiseks, sh riigilõivu tasumiseks, millega kaebaja pidi kaebuse esitamisel igal juhul arvestama.

Kaebaja on kulutanud oma arvel olnud rahalistest vahenditest vangla kaupluses ajavahemikul

25. juuli kuni 14. oktoober 2009 erinevate arvete tasumiseks ning vanglale teenuste eest tasumiseks

kokku 6462,65 krooni. Perioodil 1. november 2009 kuni 7. jaanuar 2010 on kaebaja isikuarvel olnud

algsaldo 294,95 krooni, sissetulekuid 690,65 krooni ning väljaminekuid 914,5 krooni. Konto lõppjääk

71,10 krooni on broneeritud. 11. novembril oli kaebaja isikuarvel 494,95 krooni, millest vangla

kaupluses kulutati 370,70 krooni. Kaebaja on kulutanud suurema osa rahast isiklike tarbeesemete

soetamiseks, arvestamata seejuures võimalike kohtukuludega seotud väljaminekuid, mis on olnud

isiku teadlik valik. Seega ei ole kaebaja maksejõuetu. Kaebaja esitatud nõuet ei saa lisaks pidada

isiku jaoks oluliseks küsimuseks. Kaebusest ei nähtu, et kaebuse rahuldamisest või rahuldamata

jätmisest sõltuks arvestataval määral isiku jaoks oluliste huvide realiseerumine või tema elukorraldus.

Kaebajal on küll õigus kohustamiskaebuse esitamiseks, ent kaebuse rahuldamist või mitterahuldamist

ei saa pidada isiku jaoks sedavõrd oluliseks küsimuseks, et oleks õigustatud riigilõivust vabastamine

halduskohtusse kaebuse esitamisel.

4. Tallinna Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses palus Andres Sarapuu tühistada Tallinna

Halduskohtu 3. märtsi 2010. a määruse ja vabastada kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest.

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 6. aprilli 2010. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

halduskohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et kaebus iseenesest ei ole perspektiivitu.

Kuna Riigikohtu erikogu määrusest nr 3-3-4-1-10 tulenevalt on kinnipeetavale sisseostude tegemise

võimaluse pakkumine/tagamine avalik ülesanne, mille täitmine delegeeriti eraõiguslikule isikule

tsiviilõigusliku lepingu alusel, siis on OÜ VT Marketing AvTS § 5 lg 1 p 3 ja lg 2 kohaselt

teabevaldaja. Olukorras, kus kinnipeetava isikuarvel on piiratud rahalised vahendid, tal puudub iga

kord võimalus rahalisi vahendeid juurde hankida või konkureeriva ettevõtja poole pöörduda, on

kinnipeetava jaoks vangla kaupluses müüdavatele kaupadele seadusega ettenähtud juurdehindluse

piirangust kinnipidamine oluline küsimus. Vanglasisese isikuarve väljavõttest nähtuvalt laekus aga

kaebuse esitamisest (17. november 2009) kuni selle käiguta jätmiseni ja riigilõivu tasumise

kohustamiseni (11. veebruar 2010) kaebaja kontole kokku 1690,65 krooni, millest kaebaja kulutas

vangla kaupluses 1310,7 krooni, seega suuremaid summasid, kui vajalike hügieenitarvete ostmiseks

võiks kuluda. Seetõttu ei saa eeldada, et tegemist on maksejõuetu isikuga. Kaebaja käitumist raha

kulutamisel tuleb lugeda enda maksejõuetust tahtlikult esile kutsuvaks ning halduskohus on õigesti

jätnud kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Andres Sarapuu esitas 12. aprillil 2010 Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada

Tallinna Ringkonnakohtu 6. aprilli 2010. a määruse ja vabastada kaebaja riigilõivu tasumisest

maksejõuetuse tõttu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Asjas on vaidlus selle üle, kas kohtud on õigesti jätnud A. Sarapuu riigilõivu tasumisest

vabastamata põhjusel, et kaebaja on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks. Kohtud on

leidnud, et kaebaja vanglasisese isikuarve väljavõttest nähtuvate sissetulekute ja väljaminekute

suurust arvestades on kaebaja vangla kaupluses kulutanud suuremaid summasid, kui vajalike

hügieenitarvete ostmiseks võiks kuluda.

8. Vaidlust ei ole selles, et A. Sarapuu vanglasisese isikuarve väljavõtte kohaselt oli kaebaja kaebuse

ja riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamise hetkel maksejõuetu. Isikuarve kohaselt oli

kaebajal taotluse esitamise hetkel vabaks kasutamiseks 32,25 krooni (tl-d 3 ja 18). Kolleegiumi

hinnangul leidsid kohtud aga ebaõigesti, et A. Sarapuu on maksejõuline, sest kaebaja on muutnud end

ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks.

9. Riigikohtu halduskolleegium asus 22. juuni 2010. a määruses asjas nr 3-3-1-20-10 (p 15),

seisukohale, et kui riigilõivust vabastamise taotlusest, majandusliku seisundi teatisest ja muudest

kaebaja esitatud tõenditest nähtub, et isikul ei olnud kaebust (või kui riigilõivu tasumisest

vabastamise taotlus esitatakse pärast kaebuse esitamist, siis nimetatud taotlust) esitades riigilõivu

tasumine faktiliselt võimalik, tuleb taotleja üldjuhul riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult

vabastada. Taotluse võib jätta rahuldamata siis, kui õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa

pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu. Põhjendatud kahtluse korral, et isik

on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks, võib kohus nõuda taotlejalt täiendavate

põhjenduste või tõendite esitamist või koguda tõendeid omal algatusel. Kolleegium selgitas, et enne

oma õiguste rikkumisest teadasaamist ei pea isik ette nägema halduskohtusse pöördumise vajadust

ega kaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu tarbeks raha säästma. Seetõttu peab kohus hindama

üksnes neid sissetulekuid ja väljaminekuid, mis jäävad kaebaja õigusi piiravast haldusaktist või

toimingust teadasaamise ja halduskohtule kaebuse või riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse

esitamise vahelisse perioodi, kuid arvestades HKMS § 9 lg-tes 4-6 sätestatud kaebuse esitamise

tähtaegu, ei tohiks kohus arvesse võtta enam kui kaebuse või taotluse esitamise hetkele eelnenud

nelja kuu sissetulekuid ja väljaminekuid. Kohtul tuleb maksejõuetuse põhjuste hindamisel arvestada,

et kaebajal, sealhulgas kinnipeetaval, keda peetakse ülal riigieelarvest, võib esineda selliseid

väljaminekuid, mis ei ole põhjendamatud.

10. Eeltoodut arvestades leiab kolleegium, et kohtud on ebaõigesti pidanud A. Sarapuud

maksejõuliseks. Kohtud on maksejõulisuse hindamisel võtnud ebaõigesti arvesse ja analüüsinud neid

sissetulekuid ja väljaminekuid, mis jäid kaebaja õigusi piiravast toimingust teadasaamise

(16. november) ja riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamise (17. november) vahelisest

ajavahemikust väljapoole. Samuti ei ole kohtud kogunud ja hinnanud oma kahtluse kinnituseks

täiendavaid tõendeid ega täiendavalt kontrollinud, kas ja mis ulatuses olid A. Sarapuu kulutused

kaupluses põhjendamatud. Kuna aga kaebaja õigusi rikkuda võivat teabe väljastamisest keeldumisele

eelnevat ning riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotlusele järgnenud ajavahemikku kohtud

maksejõulisuse hindamisel arvesse võtta ei tohtinud ning teabe väljastamise keeldumisest kuni

kaebuse ja riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamiseni kaebaja vanglasisesel isikuarvel

sissetulekuid ja väljaminekuid ei esinenud, siis on kohtud ebaõigesti leidnud, et kaebaja on muutnud

end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks.

11. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kaebus ei ole perspektiivitu ega väheoluline.

Riigikohtu erikogu leidis 16. veebruari 2010. a määruses nr 3-3-4-1-10, et "kuna kinnipeetavale

sisseostude tegemise võimalus on avalik ülesanne, mille täitmine delegeeriti eraõiguslikule isikule

tsiviilõigusliku lepingu alusel, siis on OÜ VT Marketing AvTS § 5 lg 1 p 3 ja lg 2 kohaselt

teabevaldaja." Seega ei saa kaebust pidada perspektiivituks. Arvestades, et kinnipeetavatel puudub

õigus ja võimalus valida teenuse pakkujat (sooritada ostud teise ettevõtte vahendusel), on

kinnipeetavale vangla kaupluses müüdavate kaupade osas vangistusseaduse § 48 lg-s 1 sätestatud

juurdehindluse piirangust kinnipidamine oluline küsimus.

12. Eeltoodust tulenevalt kuulub A. Sarapuu määruskaebus rahuldamisele. Kolleegium tühistab

Tallinna Halduskohtu 3. märtsi 2010. a määruse ja Tallinna Ringkonnakohtu 6. aprilli 2010. a

määruse haldusasjas nr 3-09-2675. Kolleegium vabastab A. Sarapuu riigilõivu tasumisest käesolevas

haldusasjas ja saadab asja halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann