3-1-1-63-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-63-10

Otsuse kuupäev

27. september 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

OÜ X väärteoasi vedelkütuse seaduse § 30 lg 2 ja § 31

lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 26. veebruari 2010. a otsus väärteoasjas

nr 4-09-24711

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ X kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Margus Kiir,

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

18. august 2010

Istungil osalenud isikud

Kohtuvälise menetleja esindaja Anton Heifets ja menetlusaluse

isiku kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Margus Kiir

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 26. veebruari 2010. a kohtuotsus OÜ X väärteoasjas vedelkütuse seaduse

§ 30 lg 2 ja § 31 lg 2 järgi ning saata väärteoasi Viru Maakohtule uueks arutamiseks.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliameti 30. oktoobri 2009. a otsusega karistati OÜ-t X vedelkütuse seaduse § 30 lg 2 alusel

rahatrahviga 7000 krooni ja VKS § 31 lg 2 alusel rahatrahviga 7000 krooni. VKS § 30 lg 2 järgi karistati

menetlusalust isikut selle eest, et 10. veebruaril 2009 käitles ta Viljandi linnas XXX XXX XX diiselkütust,

tehes müügitehingu kohas, mida pole majandustegevuse registris määratletud äriühingu tegevuskohana,

eirates VKS § 3 lg 6 nõudeid. VKS § 31 lg 2 järgi karistati OÜ-t X selle eest, et 10. veebruaril 2009 puudusid

tal müügitehingut kajastavad saatedokumendid, millega rikuti VKS § 6 lg-te 1, 2 ja 4 ning raamatupidamise

seaduse § 7 lg 1 nõudeid.

2. Maksu- ja Tolliameti otsuse peale esitas kaebuse OÜ X kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Margus Kiir,

taotledes otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

3. Viru Maakohtu 26. veebruari 2010. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja lahend muutmata ja OÜ X

kaebus rahuldamata. Maakohus leidis, et OÜ-lt S omandatud kütuse edasimüümisel puudusid OÜ X poolt

tellitud autojuht I. K.-l esitamiseks VKS §-s 6 loetletud dokumendid. Kütuse ümberpumpamine toimus OÜ

X majandustegevuse raames ja huvides. Kütuse ümberpumpamise kohta pole majandustegevuse registris

määratletud menetlusaluse isiku tegevuskohana. OÜ X juhatuse liige A. A. pani väärteo toime kavatsetult,

sest ta pidi olema teadlik, et kütuse käitlemine eelkirjeldatud viisil on ebaseaduslik. Kaebaja osutas küll

nõudeõiguse loovutamist puudutavale regulatsioonile, kuid see viide pole asjakohane, sest vedelkütuse

käitlemist reguleerib eriseadus. Kooskõlas VKS § 3 lg-s 6 sätestatuga võib äriühing kütust müüa või selle

hoiuteenust osutada vaid majandustegevuse registrisse kantud tegevuskohas.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Viru Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaadi vanemabi M.

Kiir, taotledes maakohtu otsuse tühistamist, väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ja

valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist. Alternatiivselt taotleb kassaator maakohtu otsuse tühistamist ja

väärteoasja uueks arutamiseks saatmist samale kohtule. Kaitsja põhiseisukohad on järgmised.

4.1 Vastavalt VKS § 3 lg-le 6 võib äriühing kütust müüa või selle hoiuteenust osutada vaid registrisse kantud

tegevuskohas. OÜ X on kütuse müügil tegevuskohana määratlenud äriühingu kontori asukoha. Vaidlus

seisneb selles, kus, millal ja kuidas kütuse müük toimus. Pole tuvastatud, millal ja kuidas OÜ X

müügitehingu tegi. Maakohus leidis ekslikult, et kütuse ümberpumpamine on käsitatav kütuse müügina.

Ühtlasi jäeti tähelepanuta, et sama teo toimepanemise eest on karistatud veel kahte äriühingut.

4.2 Menetlusaluse isiku esindaja sündmuskohal ei viibinud. Kütuse vedaja valduses oli hoopis OÜ L

saateleht. Seetõttu ei saa väita, nagu oleks vedelkütuse vastuvõtmine, üleandmine või müük toimunud OÜ X

osavõtul. Seda küsimust pole kohtuotsuses analüüsitud. Ekslik on ka järeldus, et kütuse müük toimub kohas,

kus kütus müügi hetkel asub. See põhimõte võib olla kohaldatav müügil tanklast tarbijale. Menetlusalune

isik tegeleb aga hulgimüügi, s.h edasimüügiga ja müügitehingu tegi ta 10. veebruaril 2009 tööpäeva kestel

äriühingu kontoris.

4.3 Vastavalt VÕS §-le 208 võib asja müük muuhulgas toimuda asja faktiliselt omamata. Tollijärelevalve alla

jäetud veokist leitud kütus oli kontrollimise hetkel OÜ L omandis. Maakohus jättis sellekohased tõendid

tähelepanuta. Kuigi kütuse saatedokument oli puudustega, esitas vedaja selle koheselt kontrolli teostanud

ametnikele. OÜ X müüs vaidlusaluse kütuse 10. veebruaril 2009 OÜ-le A omandit faktiliselt üle võtmata,

omades väljanõudeõigust. Müügi- ehk kohustustehing sõlmiti poolte registreeritud tegevuskohas. Kohus ei

põhjendanud, miks pole kohaldatavad asjaõigusseaduse ja võlaõigusseaduse väljanõudeõiguse loovutamist

puudutavaid sätteid. Väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas realiseeris kütuse omanik, s.o OÜ L, kütuse

väljanõudeõiguse OÜ-lt S. Menetlusaluse isiku seaduslik esindaja korraldas vaid OÜ L tehingut ja realiseeris

nõudeõigust. Seetõttu jääb arusaamatuks, miks käsitati OÜ-t X kütuseveo tellija ja müüjana. Veo tellis OÜ L.

Nendel põhjustel ei vasta menetlusaluse isiku käitumine VKS § 30 lg-s 2 sätestatud väärteokoosseisu

tunnustele.

4.4 Menetlusaluselt isikult pole 10. veebruaril 2009 kütuse saatedokumente nõutud. Sündmuskohal viibinud

autojuht esitas ametnikele koheselt OÜ L saatekirja. Maakohtu otsusest ei selgu, kes pidi 10. veebruaril 2009

vedelkütuse seadusele vastava dokumentatsiooni esitama, kellelt seda nõuti ja kuidas oli see nõue seotud

menetlusaluse isikuga. Lähtudes eelnevast ei olnud OÜ X VKS § 6 lg-s 4 sätestatud kohustuse adressaadiks,

mille tõttu ei vasta tema käitumine VKS § 31 lg-le 2.

5. Kassatsioonivastuses palub Maksu- ja Tolliamet jätta maakohtu otsuse muutmata ning kassatsiooni

rahuldamata, märkides kokkuvõtlikult järgmist.

5.1 Müügi mõiste sisustamisel tuleb lähtuda vedelkütuse seaduse mõttest ja eesmärgist. Kütuse müük võib

toimuda pelgalt kütuse üleandmise teel, mille tõttu pole kassaatori viited võlaõigusseaduse ja

asjaõigusseaduse normidele asjakohased. Vedelkütuse seaduse vastuvõtmisel seati eesmärgiks paremini

reguleerida toiminguid, mis algavad kütuse sisseveoga Eesti Vabariiki ja lõpevad kütuse müügiga tarbijale,

tagamaks nõuetele vastava kütuse jõudmine tarbijani ning võimaldamaks kütuse liikumist turul jälgida.

Kütuse käitlemine peab toimuma ettevõtja registreeringujärgses tegevuskohas ja selle liikumine siseturul

peab olema jälgitav kõigil etappidel. Seadusandja tahe oli kütuse müügi mõiste sidumine selle üleandmise ja

liikumise, mitte pelgalt müügidokumentide vormistamisega. Sellele viitab selgelt ka vedelkütuse seaduse

eelnõu seletuskirjas märgitu.

5.2 Saatedokument tuleb vormistada kütuse müügil. VKS § 6 lg 3 kohaselt on saatedokumendi olemasolu

nõutav ka kütuse ettevõttesisesel liikumisel, seega neil juhtudel, mil kütuse asukohta muudetakse. Kassaatori

väide, et kütuse müügiks pole vajalik hoiukoht, ei ole asjakohane.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled kirjalikult väljendatud

seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Vastavalt VTMS § 123 lg-le 2 tuleb maakohtul väärteoasja arutada täies ulatuses (ab ovo), sõltumata

esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja

õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja arutamine ab ovo tähendab muuhulgas maakohtu kohustust lahendada

VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüs

kui ka see, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Seega peab

kohtu siseveendumuse kujunemine olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud

kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Olukord, kus maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on

käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-74-08, p 7 ja 13. oktoobri 2008. a

otsus väärteoasjas nr 3-1-1-55-08, p 8).

8. Kontrollimaks OÜ X käitumise vastavust VKS § 30 lg-s 2 (Tegevuskoha varjamine) ja § 31 lg-s 2

(Nõuetekohase saatedokumendi ja vastavussertifikaadi puudumine, kuni 24. juunini 2010 kehtinud

redaktsioonis) sisalduvate väärteokoosseisude objektiivsetele tunnustele, tuli maakohtul lähtuvalt

väärteoprotokollis sisalduvast teokirjeldusest tuvastada, et menetlusalune isik rikkus VKS § 3 lg 6 nõudeid,

müües diiselkütust majandustegevuse registris määratlemata tegevuskohas, seejärel aga kindlaks teha, kas ta

täitis kohustuse esitada järelevalvet teostavale ametnikule müügitehingut kajastav saatedokument, mis on

nõutav tulenevalt VKS § 6 lg-test 1, 2 ja 4. Samuti pidi kohus välja selgitama, kas see dokument vastas

raamatupidamise seaduse § 7 lg 1 nõuetele.

9. Maakohus refereeris otsuse põhiosas esmalt tunnistajate ja OÜ X seadusliku esindaja ütlusi ning

kohtulikul arutamisel uuritud dokumentide sisu, tõdedes seejärel kokkuvõtlikult, et nende tõenditega on

tuvastatud mõlema väärteo toimepanek. Väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas ühest veokist teise

toimunud diiselkütuse ümberpumpamine (kütuse käitlemine) ei leidnud aset OÜ X registreeringujärgses

tegevuskohas. Samuti puudusid kütuse edasimüümisel menetlusaluse isiku tellitud auto juhil vedelkütuse

seaduses nõutavad saatedokumendid. Kriminaalkolleegium märgib, et sellisel kujul ei vasta otsus VTMS §

110 ja § 133 nõuetele, sest üldsõnaline viide kohtulikul arutamisel uuritud tõenditele ei võimalda kohtu

siseveendumuse kujunemist jälgida.

10. Osaühingule X heideti väärteoprotokollis muuhulgas ette VKS § 3 lg 6 nõuete rikkumist, millega ta

realiseeris VKS § 30 lg-s 2 kirjeldatud teo tunnused. Kõnealuses väärteokoosseisus sätestatakse vastutus

vedelkütuse käitlemise eest registreeringus märkimata tegevuskoha kaudu. VKS § 2 lg 1 p 3 kohaselt on

kütuse käitlemine tarbimisse lubatud kütuse müük või müügiks pakkumine, vedu, hoiuteenuse osutamine ja

ladustamine ning kütuse import, eksport ja tootmine. VKS § 3 lg-s 6 on seadusandja kütuse müügi kui ühe

võimaliku käitlemise viisi sidunud äriühingu kohustusega müüa kütust ainult oma registrisse kantud

tegevuskohas. Väärteoasjas ei ole vaidlust selles, et koht, kus kütuse ümberpumpamine toimus, ei ole

registreeritud OÜ X tegevuskohana. Ometi ei selgu vaidlustatud otsuse pinnalt, millised tõendid kinnitavad

maakohtu veendumust, et väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas aset leidnud kütuse ümberpumpamine oli

käsitatav kütuse müügina. Samuti puudub kohtulahendis põhjendus, miks tuleb vedelkütuse müüjaks pidada

menetlusalust isikut. Vedelkütuse käitlemise nõuete rikkumist muul VKS § 2 lg 1 p-s 3 kirjeldatud viisil (nt

vedu või ladustamine) pole väärteoprotokollis OÜ-le X süüks arvatud. Kuivõrd menetlusaluse isiku poolt

väidetavalt toimepandud tegu seisnes kütuse müümise nõuete eiramises, tuli maakohtul tema vastutuse

eeldusena tuvastada, et kütuse ümberpumpamise näol oli tegemist müügiga ja müüjaks oli kontrollimise ajal

OÜ X. Selliselt tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt saanuks kohus edasiselt asuda vaagima

menetlusaluse isiku vastutust VKS § 31 lg 2 järgi, andes hinnangu selle kohta, kas temal oli kohustus

vormistada kütuse üleandmise kohta saatedokument.

11. Kassatsioonimenetluse poolte vahel on vaidlus küsimuses, kas kütuse müük võib toimuda ka müüdava

asja faktilise üleandmiseta (nt AÕS §-s 93 kirjeldatud viisil) ja kui, siis kas sellisel juhul on saatedokumendi

vormistamine nõutav. Kohtuväline menetleja leiab, et kütuse müük on võimalik vaid kütuse üleandmise,

mitte aga pelgalt müügiks vajalike dokumentide vormistamise teel. Selle seisukoha põhjendamiseks

osutatakse kassatsioonivastuses vedelkütuse seaduse eelnõu seletuskirjale, mille kohaselt on seaduse

eesmärgiks vajadus paremini reguleerida toiminguid, mis algavad vedelkütuse sisseveoga tolliterritooriumile

ja lõpetades kütuse müügiga tarbijale, tagamaks nõuetele vastava kütuse jõudmist tarbijani ning

võimaldamaks kütuse liikumist kõigil käitlemise etappidel jälgida. Nendest vajadustest lähtuvalt peab kütuse

käitlemine toimuma registreeringujärgses tegevuskohas. Täiendavalt kehtib vedelkütuse käitlejale

aruandekohustus, mille analüüs peab andma ülevaate kütuse liikumisest turul ja võimaluse võrrelda ostetud

ning müüdud kütuse koguseid äriühingute kaupa. Samuti lasub müüjal või kütuse üleandjal kohustus

vormistada seaduses ettenähtud juhtudel saatedokument (vt Riigikogu IX koosseis, 1159 SE I, VKS § 6 lg 1

ja § 7 lg 1).

12. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei välista vedelkütuse seaduse regulatsioon siiski otsesõnu võimalust

müüa kütust võlaõigus- ja asjaõigusseaduse normide kohaselt, kui seejuures täidetakse vedelkütuse

käitlemise nõudeid. Oluline on, et järelevalvet teostav ametkond saaks täpse ülevaate kütuse tegelikust

liikumisest, mis ongi eeskätt saavutatav registreeringujärgses kohas tegutsemise nõude järgimise,

saatedokumentide koostamise ja aruandekohustuse täitmise teel. Tuleb silmas pidada, et seadusandja on need

tingimused järelevalve teostamise lihtsustamiseks sidunud kütuse asukoha muutumisega. Esmalt kinnitavad

sellist järeldust näiteks VKS § 6 lg-d 1, 3, 4, 6 ja 7 nende koostoimes. Teisalt väärib tähelepanu, et 18. juulil

2004 jõustus vedelkütuse seaduse, vedelkütuse erimärgistamise seaduse ja vedelkütuse miinimumvaru

seaduse muutmise seadus (RT I 2004, 53, 365), millega tunnistati kehtetuks selle ajani seaduse § 2 lg 1 p-s 7

sisaldunud müügi mõiste. Eelnõu seletuskirja kohaselt tulenes muudatuse tegemise vajadus asjaolust, et

termin "müük" on üldlevinud ja senine määratlus tekitas segadust (Riigikogu X koosseis, 349 SE I).

Kolleegiumi arvates viitab eelnev samuti seadusandja tahtele sisustada müügi mõistet tsiviilõiguses

omaksvõetud põhimõtetest lähtuvalt. Liiati oleks ebamõistlik eeldada, et müügilepingu sõlmimiseks tuleks

kütus igakordselt vedada näiteks ühte müüja registreeringujärgsetest tegevuskohtadest ja vormistada

saatedokument, kui kütuse asukoha muutmiseks sisuline vajadus puudub.

13. Maakohtule esitatud kaebuse kohaselt omandas menetlusalune isik vaidlusaluse kütuse OÜ-lt S, müües

selle edasi OÜ-le A. OÜ A müüs kütuse OÜ-le L, viimane aga omakorda AS-le J. Sellises järjekorras

tehingute toimumisele on enda otsuses osutanud ka kohtuväline menetleja. Kütuse valduse üleandmist kuni

väärteoprotokollis märgitud ajani ei toimunud. Kaebaja väitel tellis veo OÜ L, kes kontrollimise hetkel oli

kütuse omanikuks ja kes oli väljastanud ka kütuse saatedokumendi. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtub

samuti, et kontrollimise hetkeks oli kütus ümber pumbatud veokisse registrimärgiga nr XXX XXX ja

tegemist oli OÜ-le L kuuluva kütusega. Kõnealuseid kaebuse väiteid ega ka tõenditest nähtuvaid samasisulisi

asjaolusid pole kohtulahendis analüüsitud. Jättes otsuse põhistamata, rikkus maakohus oluliselt

väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes, milline rikkumine toob kaasa otsuse tühistamise ja

väärteoasja uueks arutamiseks saatmise samale kohtule.

14. Väärteoasja uuel arutamisel tuleb muuhulgas lahendada küsimus sellest, kas ja miks on

väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas toimunud kütuse ümberpumpamine käsitatav vedelkütuse müügina

ning kas müüjaks oli menetlusalune isik. Seejuures peab kohus kujundama seisukoha ka kaebaja väite osas,

mille kohaselt on sama teo eest karistatud veel kahte äriühingut ja kuidas mõjutab see asjaolu menetlusaluse

isiku karistusõiguslikku vastutust. Järgnevalt tuleb anda hinnang OÜ X teo koosseisupärasusele,

õigusvastasusele ja süülisusele VKS § 31 lg 2 järgi. Samuti on vajalik lahendada menetlusalusele isikule

õigusabikulude hüvitamise küsimus.

15. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ning § 175 p-st 2 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Viru Maakohtu 26. veebruari 2010. a kohtuotsuse ja saadab väärteoasja uueks

arutamiseks samale kohtule. Kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt.

Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg