3-2-1-70-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-70-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 27. september 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

V-Ü. K hagi K. P vastu kaasomandi lõpetamiseks ja K. P

vastuhagi V-Ü. K vastu kaasomandi lõpetamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-

07-28487

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V-Ü. K kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

682 500 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja V-Ü. K (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Andres Aavik

Kostja K. P (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Kuldar-Jaan Torokoff

Asja läbivaatamise kuupäev

6. september 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-28487 osas,

millega ringkonnakohus jättis kõik esimeses ja teises kohtuastmes kantud menetluskulud V-

Ü. K kanda.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kõikide kohtuastmete, sh kassatsiooniastme

menetluskulud poolte endi kanda.

3. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Tagastada V-Ü. K 7. aprillil 2010. a tasutud kautsjon 6825 (kuus tuhat kaheksasada

kakskümmend viis) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V-Ü. K (hageja) esitas 1. augustil 2007 Harju Maakohtule hagi K. P (kostja) vastu, milles palus

määrata kindlaks poolte kaasomandi kasutuskord. Hagi 11. septembri 2007. a muudatuse kohaselt

palus hageja lõpetada poolte kaasomandi Tallinnas Xxxxxxxx xx/X.Xxxxxxx xx asuvale

korteriomandile ja samal aadressil asuvale mõttelisele osale garaaþist. Hageja soovib kaasomandit

jagada selliselt, et korteriomand ja mõtteline osa garaaþist jäetakse hageja ainuomandisse ning hageja

kohustub kostja osa eest kostjale maksma hüvitise 1 500 000 krooni. Hageja palus tuvastada ka kostja

nõusolek kinnistusraamatu kannete muutmiseks ning asendada kostja sellekohane tahteavaldus

kohtuotsusega. 9. märtsi 2009. a avalduses muutis hageja osaliselt hagi eset, paludes lugeda kostjale

määratava hüvitise suuruseks 1 200 000 krooni. 12. oktoobri 2009. a avalduses täpsustas hageja

veelkord oma nõudeid. Ta palus käsitada kaasomanikevahelise enampakkumise nõuet alternatiivse

nõudena ja leidis, et kostjale väljamõistetava hüvitise suuruseks kaasomandi osa kaotuse eest on selle

1/2 mõttelise osa turuväärtus.

Hagiavalduse ja selle muudatuste kohaselt kuulub korteriomand pooltele võrdsetes mõttelistes

osades. Lisaks on kummalgi poolel 1/16 mõttelist osa garaaþist, mille alusel pooled kasutavad

parkimiskohta nr 5. Kostja takistab alates 2004. aasta juunist hageja korterisse pääsemist ja hagejal ei

ole võimalik kasutada viidatud parkimiskohta. Kaasomandit ei ole võimalik jagada kokkuleppel.

Hageja leidis, et õiglasema lahendi tagab kaasomanikevahelise enampakkumise korraldamine.

Ekspertiis ei pruugi kajastada korteri ja garaaþi tegelikku ja õiglast väärtust.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Ta vaidles vastu hageja pakutud kaasomandi lõpetamise viisile

ja leidis, et kaasomand tuleks lõpetada selliselt, et korteri ja garaaþi omandiõigus jääks kostjale.

Hageja pole korteris elanud alates 2004. aasta juunist ja tal on Tallinnas teine elukoht. Kostjale on

olnud korter alates müügilepingu sõlmimisest 1998. aastal kodu ja alaline elukoht. Kostja on valmis

tasuma hagejale hüvitisena pool korteriomandi ja garaaþi turuväärtusest, mille hindab poolte

kokkulepitav ekspert. Kaasomanikevaheline enampakkumine ei oleks mõistlik ega kooskõlas hea usu

põhimõttega, sest kostjat sunnitaks tasuma kaasomandi eest oluliselt kõrgemat hinda. Selliselt soovib

hageja tekitada kostjale varalist kahju. Kuivõrd poolte huvid kaasomandi suhtes ei ole võrdsed, siis ei

ole selle jagamine eeltoodud viisil mõistlik ega võimalik.

3. Kostja esitas 11. aprillil 2008 vastuhagi, milles kordas vastuses esitatud väiteid ja palus poolte

kaasomand lõpetada selliselt, et korteri ja garaaþi omandiõigus jääb talle ning hageja kasuks

mõistetakse välja rahaline hüvitis. Samuti palus kostja tuvastada hageja kohustuse teha sellekohased

tahteavaldused kinnistusraamatu kande muutmiseks. 30. septembri 2009. a kohtuistungil täpsustas

kostja hüvitise suurust ja palus hüvitisena välja mõista pool eksperdi määratud kaasomandi hinnast.

4. Hageja vaidles vastuhagile vastu ja ei tunnistanud seda. Vaidlusalune korter on mõlema poole

ühine kodu. See, et alates 1. juunist 2004 ei ole kostja talle selle kasutamist võimaldanud, ei anna

alust lugeda korterit rohkem seotuks kostjaga. Kostjale kuulub lisaks korterile veel vähemalt kuus

elamumaa kinnistut. Hageja on nõus kaasomanikevahelise enampakkumisega. Alternatiivse

vastuväitena märgib hageja, et vastuhagi saab rahuldada üksnes tingimuslikult, paludes kohtul

kohustada kostjat samal ajal tasuma väljamõistetud hüvitise.

5. Harju Maakohus jättis 15. oktoobri 2009. a otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi.

Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjendustel jagavad kaasomanikud omavahel küll kahte eraldi omandiõigust

(korteriomand ja mõtteline osa garaaþist), kuid nende jätmine erinevatele pooltele ei ole otstarbekas,

kuna korterit ja garaaþi kasutatakse koos. Pooled selle üle ei vaidle. Pooled vaidlevad üksnes

kaasomandi lõpetamise õiglase viisi üle. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 76 lg 1 sätestab omanikule vaba

võimaluse nõuda igal ajal kaasomandi lõpetamist.

Maakohus ei saa arvestada kostja viidatud kodu puutumatuse põhimõttega (põhiseaduse § 32 lg 1),

sest kaasomandi lõpetamine ei ole kodu puutumatuse riive. Mõlemale poolele kuulub muid

kinnisomandeid, seega ei ole kaasomandi lõpetamisel määrav ka muu elukoha puudumine.

Vaidlusalune kinnisomand on olnud mõlema poole koduks. Hageja osutab, et talle on alates

2004. aastast tehtud takistusi kaasomandi kasutamisel, samas pole ta väitnud, et asuks korterit ise

kasutama, kui see jäetaks tema omandisse. Kostja väidetel on tegemist tema pikaajalise koduga,

millest ilmajäämine kahjustaks teda emotsionaalselt ja majanduslikult. Kohtul on AÕS § 77 lg 2 järgi

võimalik valida üksnes nende kaasomandi lõpetamise viiside vahel, mida pooled on taotlenud hagis

või vastuhagis. Omandi kaotavale kaasomanikule tema osa rahas väljamaksmine kujutab endast

hüvitist kaotatud omandi eest. Õiglase ja kohese hüvitise maksmiseks tuleb võimalikult täpselt

määrata omandi väärtus selle kaotamise aja seisuga ja kaasomanik peab saama rahalise hüvitise

võimalikult samal ajal omandi kaotusega. Õiglust ei taga see, kui üks kaasomanik soovib maksta

teisest rohkem hüvitist, kui teine ei soovi hüvitist, vaid asja jätmist endale. Sellises olukorras ei oleks

õiglane ka kaasomanikevaheline enampakkumine, sest see ei tagaks mõlema kaasomaniku huvidega

arvestamist ja riivaks põhjendamatult kostja huvi kasutada korterit edasi oma elukohana ja maksta

kaasomandi kaotuse eest õiglast hüvitist. Eksperdihinnangu ja eksperdi täiendavate vastustega on

tõendatud, et vaidlusaluse kaasomandi turuväärtuseks on 4. märtsi 2009. a seisuga 1 365 000 krooni.

Kohtul ei ole alust selle õigsuses kahelda. Ekspert on leidnud kohtule saadetud 2. septembri 2009. a

e-kirjas, et ekspertiisi eseme turuväärtus ei ole ekspertiisi tegemise ajaga võrreldes muutunud. Kostja

nõue lõpetada kaasomand tema taotletud viisil on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Arvestades

hagejale kuuluvat mõttelist osa kaasomandist, tuleb kostjal tasuda hagejale 682 500 krooni.

Tulenevalt kinnistusraamatu seaduse § 341 lg-st 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 38 lg-st 5

tuleb hageja nõue tahteavalduste tuvastamiseks jätta rahuldamata ja rahuldada kostja nõue ning

tuvastada, et hagejal on kohustus anda nõusolek kannete tegemiseks kaasomandi lõpetamise kohta.

Kuivõrd poolte kohustused on vastastikused, on põhjendatud hageja taotlus määrata otsuse täitmisel

poolte kohustused samaaegsetena (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 lg 1).

6. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja hinnangul jättis maakohus kaasomandi

lõpetamisel poolte huvid ja õigused kaalumata. Õiglase lahendi tagaks asjas kaasomanikevahelise

enampakkumise korraldamine. Maakohus lähtus põhjendamatult üksnes asjas tehtud ekspertiisi

tulemustest, arvestada tulnuks ka seda, millist hüvitist olid pooled valmis tasuma. Samuti palus

hageja määrata kindlaks menetluskulude jaotuse ja jätta poolte menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus muutis 9. märtsi 2010. a otsusega maakohtu otsuse põhjendusi ja

täpsustas resolutsiooni, sest see on raskesti jälgitav ning ebaselge. Ringkonnakohus jättis

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Maakohtu otsuse resolutsiooni kohaselt jäid asjas kantud

menetluskulud hageja kanda ja ringkonnakohus selles osas resolutsiooni ei muutnud.

Ringkonnakohus jättis apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsuse tühistamiseks ja kaasomandi lõpetamiseks maakohtust

erineval viisil ei ole alust. Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude (AÕS § 77 lg 2) lahendamisel

kaaluma poolte huvisid õiglusest lähtudes. Selline kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse

saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Maakohtul

oli võimalus kaaluda, kas jätta kaasomandis olnud vara hagejale või kostjale või panna see

kaasomanikevahelisele enampakkumisele. Maakohtu otsuse põhjendav osa on mõneti vastuoluline ja

halvasti jälgitav. Otsusest peab olema arusaadav, miks maakohus just sellisel viisil kaasomandi

lõpetas. Poolte kaasomandi lõpetamise viisi üle otsustamisel on oluline arvestada, kummale pooltest

on kaasomand koduks. Vaatamata sellele, et pooltele võib kuuluda muud kinnisvara, on inimesel

tavaliselt üks koht, mis on talle püsivaks elupaigaks ja millega on tekkinud emotsionaalne side.

Vaidlust ei ole, et kostja on elanud vaidlusaluses korteris alates 1998. aastast kuni praeguseni ja

hageja on sealt lahkunud 2004. aastal ning ostnud endale elamiseks uue eluaseme. Veenev ei ole

hageja väide, et ta soovib ise asuda korterisse elama. See, millistel asjaoludel hageja kodust lahkus, ei

ole määrava tähtsusega. Kaaludes poolte huvisid ja silmas pidades eelkõige õiglust, on põhjendatud

jätta kaasomand kostjale, kellele see on olnud koduks. Maakohus leidis õigesti, et

kaasomanikevaheline enampakkumine riivaks kostja huvi kasutada korterit edasi elukohana.

Enampakkumisel on määrav ainult raha ja muud olulised asjaolud jääksid arvestamata.

Enampakkumine võib olla põhjendatud juhul, kui kummalgi pooltest pole kaalukat huvi, mis annaks

aluse jätta kaasomand talle, või on huvi võrdne.

Maakohus on väljamõistetud hüvitise suurust piisavalt põhjendanud ja ringkonnakohus neid

põhjendusi TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

eksperdiarvamuses toodud väärtuses kahelda. Asjaolu, et pooled on menetluse käigus ise pakkunud

vara eest kõrgemat hinda, ei tähenda seda, et eksperdiarvamus oleks vale. Nii hageja kui ka kostja

palusid jätta kaasomand ühe poole ainuomandisse ja mõista kaasomandi osa kaotuse eest välja

hüvitisena pool vara harilikust väärtusest. Seega ei pidanud maakohus arvestama poolte varem

pakutud summadega. Maakohus on ka õigesti leidnud, et vara hariliku väärtuse kindlaksmääramisel

tuleb lähtuda võimalusel tegelikult toimunud tehingutest, mida on analüüsitud eksperdiarvamuses.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks teisele ringkonnakohtule.

Ringkonnakohus rikkus kaotatud omandi eest õiglase hüvitise tagamise põhimõtet. Kaotatud omandi

väärtus tuleb kindlaks määrata võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Seega pidi

ringkonnakohus lähtuma vaidlusaluse vara väärtusest apellatsioonimenetluse ajal, mitte võtma

aluseks 2009. aasta alguses (kinnisvarakriisi tipphetkel) koostatud eksperdihinnangu.

Kuivõrd kohtumenetluses jagatakse kaasomanike vara, kus üks kaasomanikest saab kogu vara

omanikuks ja teine kaasomanik saab omandi asemel samaväärse hüvitise, jättis ringkonnakohus

põhjendamatult ja ebaõiglaselt kohtukulud ainult ühe kaasomaniku (hageja) kanda.

9. Vastuses kassatsioonkaebusele ei pidanud kostja kaebust õigeks ja vaidles sellele vastu.

10. Hageja ja kostja esindaja esitasid 6. septembril 2010 Riigikohtule kassatsiooniastmes kantud

menetluskulude nimekirja ja sellekohase arve.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus jättis kõik esimeses ja

teises kohtuastmes kantud menetluskulud hageja kanda. Tühistatud osas on võimalik teha

TsMS § 691 p 5 alusel uus otsus, millega jätta kõikide kohtuastmete, sh kassatsiooniastme

menetluskulud poolte endi kanda. Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata.

12. Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes

osas, mille peale on kaevatud. Hageja vaidlustas kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse osas,

millega ringkonnakohus määras kindlaks hagejale tasutava hüvitise kaasomandi kaotuse eest selliselt,

et ei arvestanud vaidlusaluse vara väärtust apellatsioonimenetluse ajal. Samuti vaidlustas hageja

ringkonnakohtu otsuse osas, milles jäeti asjas kantud menetluskulud hageja kanda.

13. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohtu otsus kaasomandi kaotuse eest väljamõistetud hüvitise

kindlaksmääramise osas põhjendatud.

Hageja leiab kassatsioonkaebuses, et õiglase hüvitise tagamise põhimõtte järgi tuli hüvitise

väljamõistmisel lähtuda vaidlusaluse vara väärtusest apellatsioonimenetluse ajal. Iseenesest õige on

hageja seisukoht, et õiglase hüvitise maksmise tagab see, kui kaotatud omandi väärtus määratakse

kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Kolleegium märgib, et kohus saab

eeltooduga arvestada aga vaid juhul, kui pooled on selliselt hüvitise kindlaksmääramist taotlenud.

TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata

asjaolusid ja hindab kohtu otsuses hindamata tõendeid muu hulgas juhul, kui asjaolu või tõend tekkis

või sai pooltele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. TsMS § 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

Kuivõrd hageja ei esitanud apellatsioonimenetluses uusi tõendeid kaasomandi esemeks olevate

kinnistute turuväärtuse kohta ega taotlenud ekspertiisi määramist, jättis ta ise end ilma võimalusest

taotleda hüvitist lähtudes kinnistute turuväärtusest apellatsioonimenetluse ajal. Kolleegium on asunud

sarnasele seisukohale kaasomandi lõpetamise nõude lahendamisel 12. aprilli 2006. a otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-15-06 ja 9. veebruari 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-168-05. Alusetu on

hageja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on jätnud tegelikku turuhinda kajastava

eksperdiarvamuse vastu võtmata. Toimikust ei nähtu, et hageja oleks esitanud ringkonnakohtule

tõendeid, mille alusel saanuks hinnata vaidlusaluse vara väärtust apellatsioonimenetluse ajal.

14. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu otsusega osas, milles kohtud määrasid kindlaks asjas

kantud menetluskulude jaotuse.

Kohtud juhindusid ebaõigesti TsMS § 162 lg-st 1, mille kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool,

kelle kahjuks otsus tehti. Praeguses asjas on nii hageja kui ka kostja vastuhagis taotlenud kaasomandi

lõpetamist ja rahalise hüvitise maksmist (1/2 osas kaasomandi turuväärtusest). Seega lõpetati

kaasomand eelduslikult mõlema poole huvides ja menetluskulude jagamisel ei saa lähtuda sellest, et

kohus lõpetas kaasomandi kostja soovitud viisil. Kolleegiumi arvates on põhjendatud ja õiglane jätta

menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Menetluskulude kindlaksmääramist

kaasomandi lõpetamisel on kolleegium selgitanud 21. jaanuari 2009. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-

138-08 (samasugusele seisukohale on asutud ka ühisvara jagamise menetluses kantud

menetluskulude jaotamisel 8. märtsi 2007. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-12-07).

Kolleegium leiab, et asjas on võimalik teha menetluskulude jaotuse osas uus otsus, millega jätta

menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel täielikult poolte endi kanda. TsMS § 174 lg 1 esimese lause

kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse

kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 esimese lause kohaselt esitatakse hüvitatava

summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule.

15. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu