3-3-1-25-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-25-10

Määruse kuupäev

23. september 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Vadim Poslavski kaebus Tartu Vangla direktori 22. juuni 2009. a

käskkirja nr 1-4/932 tühistamiseks ja Tartu Vangla

kohustamiseks äravõetud esemete tagastamiseks või nende

maksumuse hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 21. detsembri 2009. a määrus haldusasjas

nr 3-09-1660

Menetluse alus Riigikohtus

Vadim Poslavski määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Vadim Poslavski määruskaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 21. detsembri 2009. a määrus haldusasjas nr 3-09-1660.

Saata asi Tartu Ringkonnakohtule riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse uueks

lahendamiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vadim Poslavski esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Tartu Vangla direktori

22. juuni 2009. a käskkirja ja kohustada Tartu Vanglat tagastama temalt läbiotsimise käigus äravõetud

esemeid või kompenseerima nende maksumuse. Tartu Halduskohus jättis 22. oktoobri 2009. a

otsusega haldusasjas nr 3-09-1660 kaebuse rahuldamata.

2. Vadim Poslavski esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse

rahuldada. Koos apellatsioonkaebusega esitas V. Poslavski taotluse vabastada ta riigilõivu tasumise

kohustusest. Kaebaja isikukonto väljavõttest nähtuvalt oli tal 23. novembril 2009 raha 0,57 krooni.

3. Tartu Ringkonnakohus jättis 21. detsembri 2009. a määrusega haldusasjas nr 3-09-1660

V. Poslavski taotluse apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata

ning tagastas sama määrusega apellatsioonkaebuse.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et kuigi V. Poslavski maksejõuetus on tõendatud, ei anna see alust

tema vabastamiseks riigilõivu tasumisest. Üks päev enne apellatsioonkaebuse jõudmist

halduskohtusse on V. Poslavski kulutanud kaupluses 245,70 krooni. Arvestades kaupluses tehtud

kulutuste suurust ja aega, saab asuda seisukohale, et V. Poslavski viis end tahtlikult

apellatsioonkaebuse esitamise ajaks maksejõuetuse seisundisse eesmärgiga vältida riigilõivu tasumise

kohustust. Valdavalt ei olnud nende ostude näol tegemist selliste kulutustega, mida Riigikohus on

oma lahendites pidanud põhjendatuks (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 21. novembri 2007. a määrus

asjas nr 3-3-1-55-07 ning 11. detsembri 2007. a määrus asjas nr 3-3-1-83-07). Kinnipeetavad on

riiklikul ülalpidamisel ja neile on riigi poolt tagatud kõik eluks vajaminev. Asjaolu, et kinnipeetav

soovib lisaks tarbida täiendavaid hüvesid ning teha selleks kulutusi, ei ole aluseks riigilõivu

tasumisest vabastamiseks. Arvestades halduskohtu otsuse kättesaamise aega, pidi V. Poslavskile

apellatsioonkaebuse esitamise kavatsus olema teada enne kauba tellimist 18. novembril 2009 ning

selle ostu eest tasumist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Vadim Poslavski esitas Riigikohtule ringkonnakohtu määruse tühistamiseks määruskaebuse, kus

leiab, et ringkonnakohus on põhjendamatult järeldanud, et kaebaja on oma maksejõuetuse tahtlikult

põhjustanud. Kulutused olid vajalikud täisväärtuslikuks äraelamiseks Eesti vanglas. Kaebajal ei ole

püsivat sissetulekut ning vangla ei anna talle tööd. V. Poslavski peab ise maksma elektri kasutamise

eest ja end ise varustama hügieenitarvete ja esmatarbevahenditega. Lühikest aega (peaaegu kolm

kuud) kaebaja töötas, saades tasust reaalselt kätte umbes 300 krooni kuus.

5. 28. mai 2010. a määrusega peatas Riigikohus käesoleva haldusasja menetluse kuni Riigikohtu

lahendi jõustumiseni asjas nr 3-3-1-20-10 (Andres Sarapuu määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtu

7. jaanuari 2010. a määruse haldusasjas nr 3-09-2495 tühistamiseks). Riigikohtu halduskolleegium

rahuldas 22. juuni 2010. a määrusega haldusasjas nr 3-3-1-20-10 Andres Sarapuu määruskaebuse.

Kolleegium uuendas 9. septembri 2010. a määrusega käesoleva haldusasja menetluse.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Vadim Poslavski esitas Tartu Ringkonnakohtule taotluse vabastada ta riigilõivu tasumise

kohustusest. Tartu Ringkonnakohus jättis taotluse rahuldamata ja asus seisukohale, et kuigi

V. Poslavski maksejõuetus on tõendatud, ei anna see alust tema vabastamiseks riigilõivu tasumisest.

Nimelt on kaebaja ringkonnakohtu hinnangul viinud ennast tahtlikult apellatsioonkaebuse esitamise

ajaks maksejõuetuse seisundisse eesmärgiga vältida riigilõivu tasumise kohustust. Ringkonnakohus

märkis, et kinnipeetavad on riiklikul ülalpidamisel ja neile on riigi poolt tagatud kõik eluks

vajaminev.

7. Halduskohtu otsuse sai kaebaja kätte 23. oktoobril 2009 ning apellatsioonkaebuse esitas ta

23. novembril 2009. Apellatsioonkaebusele lisatud V. Poslavski isikuarve väljavõttest nähtuvalt tasus

ta samal päeval kaupluses 245,70 krooni. Arvele (tl 132) on ostu juurde märgitud kuupäev

18. november 2009. Arvelt nähtuvalt ostis V. Poslavski kauplusest hügieenitarbeid, teed (32,90

krooni), kohvi (50,00 krooni), sigaretipaberit (14,40 krooni), tikke 6 tk (3,90 krooni) ja tubakat 30 g

(63,00 krooni). Apellatsioonkaebuse esitamise ajal oli kaebajal vangla teatel ka püsiv sissetulek

324 krooni kuus riigikeele õppimise eest, kusjuures õpe pidi lõppema 22. detsembril 2009.

8. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 91 lg 1 1. lause alusel võib isiku taotlusel

kohtumäärusega vabastada isiku täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest riigituludesse, kui kohus

leiab, et isik on maksejõuetu. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 22. juuni 2010. a määruses

haldusasjas nr 3-3-1-20-10 (p 15), et kui riigilõivust vabastamise taotlusest, majandusliku seisundi

teatisest ja muudest kaebaja esitatud tõenditest nähtub, et isikul ei olnud kaebust (või kui riigilõivu

tasumisest vabastamise taotlus esitatakse pärast kaebuse esitamist, siis nimetatud taotlust) esitades

riigilõivu tasumine faktiliselt võimalik, tuleb ta üldjuhul riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult

vabastada. Taotluse võib jätta rahuldamata vaid siis, kui õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei

saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu. Põhjendatud kahtluse korral, et

isik on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks, võib kohus taotlejalt nõuda täiendavate

põhjenduste või tõendite esitamist või koguda tõendeid omal algatusel. Kolleegium märkis, et enne

oma õiguste rikkumisest teadasaamist ei pea isik ette nägema halduskohtusse pöördumise vajadust

ega kaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu tarbeks raha säästma. Seetõttu peaks kohus hindama

üksnes neid sissetulekuid ja väljaminekuid, mis jäävad kaebaja õigusi piiravast haldusaktist või

toimingust teadasaamise ja halduskohtule kaebuse või riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse

esitamise vahelisse perioodi. Kolleegium jäi oma senise praktika juurde, et kohtul tuleb

maksejõuetuse põhjuste hindamisel arvestada, et kaebajal, sealhulgas kinnipeetaval, keda peetakse

ülal riigieelarvest, võib esineda selliseid väljaminekuid, mis ei ole põhjendamatud. Ka pärast

riigilõivu tasumist peab kaebajale jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud

kulutuste tegemiseks.

9. Arvestades, et käesolevas asjas võis ringkonnakohtul tekkida põhjendatud kahtlus, et V. Poslavski

on muutnud end mõjuva põhjuseta maksejõuetuks, võis kohus koguda täiendavaid andmeid kaebaja

kulutuste sisu kohta. Põhjendatud kulutusteks on Riigikohtu praktikas peetud näiteks telefonikaartide

ostmist vanglaväliseks suhtlemiseks, dokumentidest koopiate tegemist, ümbrike ja postmarkide

ostmist ning elektri eest tasumist (vt näiteks Riigikohtu halduskolleegiumi määrus haldusasjas nr 3-3-

1-55-07, p 8), samuti võivad põhjendatud olla kulutused hügieenitarvetele, kui kinnipeetav ei saa neid

vanglalt tasuta (vt näiteks Riigikohtu halduskolleegiumi määrus haldusasjas nr 3-3-1-81-09, p 8).

10. Kolleegium peab vajalikuks viidata asjaolule, et ka enne kulutuste tegemist vangla poes ei olnud

V. Poslavski isikuarvel piisavalt vaba raha, et tasuda riigilõivu täies ulatuses. Riigilõivuseaduse

(RLS) § 56 lg 10 kohaselt tasutakse halduskohtule kaebuse esitamisel riigilõivu 250 krooni. RLS § 56

lg-st 18 tulenevalt kehtib sama riigilõivumäär ka apellatsioonkaebuse esitamisel. Kuivõrd

apellatsioonkaebuse esitamise hetkel oli V. Poslavski isikuarvel 0,57 krooni ja poes oli ta kulutanud

245,70 krooni, siis pidi tal enne vangla kaupluses kulutuste tegemist olema raha 246,27 krooni. Juba

sellest tulenevalt on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et vangla poes ostude tegemisega põhjustas

V. Poslavski enda maksejõuetuse.

11. Andmaks hinnangut V. Poslavski tehtud kulutuste põhjendatusele, pidanuks ringkonnakohus

selgitama välja, mida kaebaja vangla poest ostis. Vaidlustatud määruses ei ole ringkonnakohus

põhjendanud, miks ta pidas V. Poslavski konkreetseid kulutusi põhjendamatuks. VangS § 50 lg 1

sätestab, et kinnipeetav peab hoolitsema oma isikliku hügieeni eest. Tartu Vangla direktori

18. septembri 2009. a käskkirjaga nr 1-3/108 kinnitatud Tartu Vangla kinnipeetavatele

hügieenipakkide väljastamise juhendi p 1.1 kohaselt väljastatakse kinnipeetavale vangla poolt

hügieenipakk üks kord kvartalis. Juhendi p 1.2 järgi tekib kinnipeetaval õigus taotleda hügieenipakki

ainult siis, kui tema isiklikul arvel on taotlusele eelneva kolme kuu keskmine vaba raha jääk alla

150 krooni (kuude lõikes ei oleks üle 150 krooni). Arvestades raha liikumist kaebaja arvel ning

vanglalt saadud teavet tema igakuise sissetuleku kohta, ei ole V. Poslavskil juhendi p 1.2 alusel õigust

taotleda vanglalt tasuta hügieenipakki. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et V. Poslavski oleks vanglalt

tasuta hügieenitarbeid saanud.

12. Eeltoodust tulenevalt asub kolleegium seisukohale, et V. Poslavski kulutused hügieenitarvetele

olid põhjendatud. Ringkonnakohus pidanuks riigilõivust vabastamisel arvestama põhjendamatute

kulutustena üksnes kulutusi teele, kohvile ja suitsetamistarvetele - kogusummas 164,20 krooni. Kui

kaebaja oleks need kulutused jätnud tegemata, oleks ta olnud võimeline tasuma riigilõivu üksnes

osaliselt. Seetõttu pidanuks ringkonnakohus kaaluma V. Poslavski vabastamist riigilõivu tasumisest

vähemalt osaliselt.

13. Eeltoodud põhjendustel tühistab Riigikohus Tartu Ringkonnakohtu 21. detsembri 2009. a määruse

haldusasjas nr 3-09-1660.

14. Täiendavalt peab kolleegium vajalikuks märkida järgmist. 21. detsembri 2009. a määrusega jättis

Tartu Ringkonnakohus rahuldamata V. Poslavski taotluse apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu

tasumisest vabastamiseks ja tagastas sama määrusega apellatsioonkaebuse. HKMS § 84 lg 2 sätestab,

et kui kaebuse esitaja ei ole riigilõivu tasunud, määrab kohus riigilõivu tasumiseks tähtaja ning

riigilõivu määratud tähtajaks tasumata jätmise korral jäetakse kaebus läbi vaatamata. Sellest

tulenevalt pidanuks kohus jätma pärast riigilõivust vabastamata jätmist apellatsioonkaebuse käiguta

ja andma kaebajale tähtaja riigilõivu tasumiseks.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann