3-1-1-60-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-60-10

Otsuse kuupäev

22. september 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi M. L. süüdistuses KarS § 263 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. aprilli 2010. a kohtuotsus

kriminaalasjas 1-09-9875

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokurör Steven-Hristo Evestus, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

28. juuli 2010, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. aprilli 2010. a kohtuotsus kriminaalasjas 1-09-9875 ja saata

kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

2. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 19. veebruari 2010. a otsusega tunnistati M. L. süüdi KarS § 263 p 1 järgi ja teda karistati

rahalise karistusega 140 päevamäära, s.o 21 315 krooni. M. L-le heideti ette avaliku korra rikkumist seeläbi,

et ta lõi 7. märtsil 2009. a kell 02.53 Tallinna ööklubi X ees tänaval ühel korral rusikaga näkku A. R.-ile ja

üritas teda veel korduvalt lüüa.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatava kaitsjad vandeadvokaat Helina Luksepp ja

vandeadvokaadi vanemabi Vello Luik, kes taotlesid M. L. õigeksmõistmist. Kaitsjate põhiväited olid

järgmised.

2.1 Kriminaalmenetlust on alustatud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 193 lg 1 nõudeid rikkudes,

kuivõrd puudusid menetluse ajend ja alus. Kohtueelse uurimise läbi viinud Keskkriminaalpolitseil puudus

menetlemiseks pädevus. Üheks tõendiks olnud ööklubi turvakaamera salvestis ei olnud kohtukõlbulik, sest

seda ei võetud ära uurimistoimingu käigus. Mõningate tunnistajate M. L. süüstavad ütlused ei olnud

usaldusväärsed.

2.2 Vastuolus Riigikohtu praktikaga on isik tunnistatud süüdi avaliku korra raskes rikkumises, ilma ära

näitamata seda, mis moodustab avaliku korra rikkumise põhikoosseisu. Nimelt on M. L-le heidetud ette A.

R.-i löömist, ent löömise mõttelisel kõrvaldamisel ei jääks ühtegi kuritegu alles. Ka ei saa kõneleda A. R.-i

kehalisest väärkohtlemisest M. L. poolt, sest kannatanu on ise selgesõnaliselt öelnud, et M. L. löök talle valu

ei põhjustanud.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 12. aprilli 2010. a otsusega mõisteti M. L. süüdistuses KarS § 263 p 1 järgi

õigeks. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised.

3.1 KrMS § 226 lg 4 p 1 kohaselt peab kohtusse saadetavale süüdistusaktile olema lisatud koopia

kuriteoteatest või muust seadustiku §-des 195 ja 197 nimetatud dokumendist, mis on olnud

kriminaalmenetluse alustamise aluseks. Käesoleval juhul süüdistusaktile ühtegi nimetatud dokumenti lisatud

ei olnud. Esimeseks menetlustoiminguks oli politseitöötaja H. A. ülekuulamine. H. A. märkis küll üles A. R.-

i ja M. L. isikukoodid, kuid löömist pealt ei näinud. Politseiameti teabeturbe osakonna teatisest ilmneb, et 7.

märtsi 2009. a öösel ööklubi X juures ühtegi sündmust ei registreeritud. Seega puudus kriminaalmenetluse

alustamiseks nii ajend kui ka alus. Osundades Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. augusti 2007. a otsusele

nr 3-1-1-29-07 leidis ringkonnakohus, et süüdistusakti vastavuse kontrollimata jätmine KrMS §-s 226

sätestatud nõuetele on käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena, kuna tõi kaasa ebaseadusliku ja

põhjendamatu kohtuotsuse tegemise.

3.2 M. L. tegevuses puudub avaliku korra rikkumise süüteokoosseis seetõttu, et süüdistusest ega

kohtuotsusest ei nähtu, milliste isikute avalikku õigusrahu M. L. tegu rikkus. Sellisteks isikuteks ei saa olla

politseinikud või turvatöötajad, kuivõrd nende tööülesandeks ongi konfliktsituatsioonide lahendamine.

Lisaks sellele eeldab kohtupraktikast tulenevalt isiku süüditunnistamine KarS §-s 263 sätestatud

kvalifitseeritud koosseisu järgi seda, et isik realiseerib KarS §-s 262 sisalduva põhikoosseisu, millele peab

lisanduma veel KarS § 263 p-des 1-4 nimetatud asjaolu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 2007. a

otsus nr 3-1-1-7-07). Kui aga M. L. käitumisest löömine ära mõelda, ei vasta tema käitumine KarS §-s 262

sätestatud koosseisule. KarS § 121 järgi ei vastuta M. L. aga selle tõttu, et A. R. ei kinnitanud ei kohtueelsel

uurimisel ega kohtus, et ta tundis valu.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni riigiprokurör Steven-Hristo Evestus, kes taotleb

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks või M. L.

süüditunnistamist KarS § 263 p 1 või § 121 järgi.

4.1 Kassaator nendib esmalt, et käesoleva kriminaalmenetluse eelselt ei olnud tõepoolest esitatud

kuriteoteadet ega -kaebust KrMS § 195 mõttes, samuti ei olnud õiguskaitseasutuste ametnikud sedastanud

teabelevis avaldatud kuriteole viitavat muud teavet KrMS § 197 lg 1 kohaselt. Küll aga on kassaatori arvates

alust kriminaalmenetluse alustamisele eelnenud olukorra puhul rääkida KrMS § 197 lg-s 2 nimetatud

kriminaalmenetluse ajendi olemasolust. Prokurör märgib, et 12. märtsil 2009. aastal teavitas

Keskkriminaalpolitsei menetlusosakond teda sellest, et neile teatavaks saanud asjaoludel kasutas ka varem

õiguskaitseasutuste huviorbiidis olnud M. L. 7. märtsi 2009. a öösel ööklubi X juures teise isiku suhtes

vägivalda, mida nägi tunnistajana pealt politseiametnik H. A. Sellist teavet käsitaski prokurör

kriminaalmenetluse alustamise ajendina KrMS § 197 lg 2 mõttes ja sellele järgnes kriminaalmenetluse

alustamine tunnistaja H. A. ülekuulamisega. Ringkonnakohtu etteheidet, et rikutud on KrMS § 226 lg 4 p-s 1

sätestatut, kummutab kassaator väitega, et süüdistusaktis sisalduvale kriminaalasja alustamise teatisele jäeti

H. A. ülekuulamise protokoll lisamata KrMS § 285 lg-s 1 sisalduva tõttu, mille järgi saab prokurör süüdistust

kinnitavad tõendid anda kohtule üle alles kohtuliku uurimise alguses. Kriminaalmenetluse seadustikust ei

tulene, milline dokument tuleb KrMS § 226 lg 4 p-s 1 sätestatud nõude täitmiseks lisada süüdistusaktile siis,

kui kriminaalmenetluse ajendiks on KrMS § 197 lg-s 2 märgitu.

4.2 Ringkonnakohus on kohaldanud vääralt ka materiaalõigust. M. L. rikkus oma teoga mitmete juhtunut

pealt näinud ööklubi külastajate õigusrahu. Ehkki kannatanu ei kasutanud otsesõnu väljendit "valu", ütles

ta, et ta tundis lööki ja löögi iseloomu arvestades pidi see tähendama valuaistingut. Isegi kui eeltooduga mitte

nõustuda, pani M. L. toime vähemalt A. R.-i kehalise väärkohtlemise katse KarS § 121 järgi.

5.1 Kassatsioonivastuses leiab M. L. kaitsja H. Luksepp, et ärevusttekitav on kassatsioonis märgitu, et M. L.

vastu algatati kriminaalmenetlus lähtuvalt sellest, et tegu on "varasemalt politseiasutuste huviorbiiti

sattunud" isikuga. Ka märgib kaitsja, et ööklubi ei ole koht, kus rahu ja turvalisust saab mõõta tavapärase

avaliku koha normide alusel - ööklubis või ööklubi ees rüselevad meesterahvad ei riku avalikku korda ega

häiri teiste isikute õigusrahu määral, mida peaks kriminaalõiguslikult hindama.

5.2 M. L. teine kaitsja V. Luik toonitab oma kassatsioonivastuses veelkord, et käesoleval juhul on kogu

kriminaalmenetlus selle alustamise seadusevastasuse tõttu ebaseaduslik. Materiaalõiguse osas märgib kaitsja,

et üksnes löögi tundmist kannatanu poolt ei saa käsitada valutundena. Samuti on alusetu rääkida avaliku

korra rikkumisest, kuna M. L. ei soovinud teiste inimeste õigusrahu häirida.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

6. Nii kassatsioonivastuses kui ka eelneva kriminaalmenetluse kestel on M. L. kaitsjad väitnud, et

kriminaalmenetlust on nende kaitsealuse suhtes alustatud ebaseaseaduslikult. Kaitsjatega sisuliselt nõustuvalt

on kriminaalmenetluse ajendi ja aluse puudumist tunnistatud ka ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses.

Ringkonnakohus on sisuliselt lugenud tuvastatuks, et käesolevat kriminaalmenetlust alustades rikuti KrMS

§-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtet.

7. Kolleegium märgib, et kriminaalmenetluse kohustuslikkuse printsiibi e legaliteedipõhimõtte kohaselt on

uurimisasutus ja prokuratuur kuriteo asjaolude ilmnemisel kohustatud alustama ja toimetama

kriminaalmenetlust, kui puuduvad KrMS §-s 199 loetletud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui

puudub alus lõpetada kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel. Seejuures on oluline, et otstarbekuse

kaalutlusel on võimalik alustatud kriminaalmenetlust üksnes lõpetada, kriminaalmenetluse alustamise enese

suhtes aga kehtiva õiguse kohaselt selline kaalutlusõigus puudub ja siin toimib kohustuslikkuse põhimõte

reservatsioonita (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus nr 3-1-1-19-10, p 8.2).

Kõnealust põhimõtet täpsustades märgitakse KrMS § 193 lg-s 1 ja §-s 194, et kriminaalmenetluse

alustamiseks peab olemas olema ajend (kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave) ja alus (kuriteo tunnuste

sedastamine kriminaalmenetluse ajendis).

8. Tuleb nõustuda kassaatoriga, et kuritegevusevastases võitluses ei saa õiguskaitseasutused piirduda üksnes

passiivse kaitsetaktikaga ja kuriteoteadetele või -kaebustele pelgalt reageerimisega. Seetõttu ongi KrMS §

197 lg-s 2 ette nähtud võimalus, et kriminaalmenetluse ajend võib ilmneda ka uurimisasutuste ja prokuratuuri

endi tegevuse tulemina. Kolleegium nõustub kassaatoriga selleski, et käsitletaval

juhul

oli

kriminaalmenetluse ajendiks nimelt kuriteole viitav teave, milleni jõuti uurimisasutuste ja prokuratuuri ühise

ning kooskõlastatud tegevuse käigus. M. L. kaitsjaga nõustudes võib tõepoolest ärevusttekitavaks lugeda

seda, kui varem õiguserikkumisi toime pannud inimesi kiusatakse taga üksnes nende mineviku tõttu.

Ühiskonna sisejulgeoleku tagamise huvides saab kolleegiumi arvates aga vaevalt olla midagi taunitavat või

ärevusttekitavat selles, kui uurimisasutused ja prokuratuur kontrollivad eriti põhjalikult vihjeid varasemalt

politseiasutuste huviorbiiti sattunud isikute väidetavate õiguserikkumiste kohta ja kui kontrollimise tulemina

jõutakse KrMS § 197 lg-s 2 ettenähtud kriminaalmenetluse ajendini.

9. Kolleegium nõustub kassaatoriga ka selles, et käsitletaval juhul võimaldas kriminaalmenetluse alustamise

eelselt uurimisasutuste ja prokuratuuri kogutud teave lugeda tuvastatuks kriminaalmenetluse aluse

(kuriteotunnuste) olemasolu KrMS § 194 lg 2 kohaselt. Esinesid tõepärased andmed, et üks isik on teist

löönud ning teada oli ka konflikti pealt näinud politseitöötaja, kes oli kirjalikult fikseerinud konflikti

osapoolte andmed ja kes võis tunnistajana toimunut kirjeldada. Kui kohtuotsuse tegemisel tuleb in dubio pro

reo põhimõttest lähtudes tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks, siis KrMS §-s 6 sätestatu nõuab, et

kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga

kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks.

10. Kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte piiranguteta toimimine kriminaalmenetluse alustamise

otsustamisel kajastab seadusandja õiguspoliitilist otsustust, mida ei saa kriminaalmenetluse praktikas

korrigeerida lähtudes näiteks sellest, kas kuriteotunnustega tegu on toime pandud ööklubi vahetus läheduses

või sellest eemal. Nõustuda ei saa kaitsjatega ka selles, et kannatanu kuriteokaebuse puudumine võiks

välistada kriminaalmenetluse aluse olemasolu, sest KrMS §-s 5 sisalduv riiklikkuse (avaliku süüdistuse)

põhimõte toimib kehtivas kriminaalmenetlusõiguses ilma erasüüdistust võimaldavate piiranguteta.

11. Samas ei saa eitada, et ka juba ainuüksi kriminaalmenetluse alustamisega võidakse ühiskonnas

valitsevate hoiakute tõttu isikuid stigmatiseerida. Seetõttu tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist

olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline. Kolleegiumi arvates on aga meie

tänases õiguskorras võimalik taunida kriminaalmenetluse põhjendamatut alustamist üksnes teenistusliku

järelevalve korras. Kõigepealt tuleb siinjuures arvestada, et vastavalt KarS §-s 310 sätestatule on võimalik

küll karistada prokuröri teadvalt süütule isikule süüdistuse esitamise eest, kuid karistusseadustikus ei nähta

ette vastutust alusetu kriminaalmenetluse alustamise eest.

12. Samuti on oluline märkida, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. septembri 2008. a lahendis nr 3-1-1-

41-08 on nenditud, et kriminaalmenetluse alustamine ei ole kohtulikult vaidlustatav. Erinevalt üksikutest

menetlustoimingutest või kohtueelse menetluse raames koostatud määrustest ei ole KrMS §-s 228 sätestatu

süstemaatilise ja teleoloogilise tõlgendamise pinnalt kohtueelne menetlus kui ajas kulgev nähtus tervikuna

vaidlustatav ei KrMS VIII peatüki 5. jaos sätestanud uurimiskaebe- ega ka mistahes muus korras. Tulenevalt

KrMS § 193 lg-s 1 ja § 194 lg-s 2 sätestatust alustatakse kriminaalasja kohtueelset menetlust, kui on

ilmnenud kuriteotunnused. Kuriteokahtlused on kahtlused ühiskonnas asetleidvate kõige raskemate

õiguserikkumiste kohta, mille põhjendatust saab kontrollida eranditult vaid kriminaalmenetluse vahendusel

esialgselt

kohtueelse

menetluses

ja

vajadusel

lõplikult

sellele

järgnevas

kohtumenetluses.

Kriminaalmenetluse alustamise kohtuliku vaidlustamise võimaluse puudumine on põhjendatud ka seetõttu, et

ainuüksi kohtueelse menetluse tulemina ei saa kedagi kuriteo toimepanemises süüdi tunnistada, sest

tulenevalt PS §-st 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus ja KrMS § 211 kohaselt on kohtueelse menetluse

eesmärk vaid kohtumenetluseks tingimuste loomine. Arvestades seda, et kohtueelne menetlus oma

terviklikkuses ise on suunatud kahtlustatava poolt õiguserikkumise tuvastamisele, ei ole kohtueelse

menetluse alustamine ja selle kulgemine kohtus vaidlustatavad.

13. Eelnevat kokkuvõtvalt nõustub kolleegium kassaatoriga, et käesoleva kriminaalmenetluse alustamisel ei

ole rikutud kriminaalmenetlusõigust. Nõustuda tuleb kassaatoriga ka selles, et kuigi KrMS § 226 lg 3 p 1 -

ning Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-29-07 toonitatu - kohaselt tuleb süüdistusaktile kohustuslikus korras lisada

ka koopia kuriteoteatest või muust KrMS §-des 195 ja 196 nimetatud dokumendist, ei ole see nõue tegelikult

täidetav KrMS § 197 lg-s 2 nimetatud ajendi puhul ja seega ka käesolevas kriminaalmenetluses. Seda

põhjusel, et seadusandja ei ole sätestanud selle ajendi olemasolu fikseeriva dokumendi koostamist. Selliseks

dokumendiks ei saa lugeda H. A. ülekuulamise protokolli, kui tõendit, mida oli prokurör KrMS § 285 lg 1

kohaselt pädev edastama kohtule alles kohtuliku uurimise alguses.

II

14. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et M. L. ei rikkunud oma tegevusega

avalikku korda. Riigikohtu praktikas on varem märgitud, et avaliku korra rikkumine eeldab peale selle, et

tegu pannakse toime avalikus kohas, igal konkreetsel juhul ka selle tuvastamist, millega objektiivselt

avalikku korda rikuti (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. septembri 2005. a otsus nr 3-1-1-78-05, p 7.3 ja

30. aprilli 2010. a otsus nr 3-1-1-29-10, p 7.1). Käesolevas kriminaalasjas on süüdistus ja maakohus

viimatinimetatud nõuet üritanud sisustada seeläbi, et ära on näidatud mitmed isikud, kes nägid M. L. ja A.

R.-i vahelist intsidenti pealt. Kohtupraktikas on nõustutud, et avaliku korra rikkumine võib tuleneda

asjaolust, et teoga rikutakse seda pealt nägevate kõrvaliste, asjasse mittepuutuvate isikute avalikku õigusrahu

(vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. mai 2007. a otsus nr 3-1-1-15-07, p 14 ja otsus nr 3-1-1-29-10, p

7.1), samas on aga leitud ka seda, et avalikku õigusrahu rikub iga süütegu (otsus nr 3-1-1-78-05, p 7.3).

Seetõttu saab avaliku korra rikkumisena vaadelda vaid tegu, millega rikutakse seda pealt nägevate kõrvaliste,

asjasse mittepuutuvate isikute avalikku õigusrahu piisavalt intensiivselt.

15. Maakohtu otsuses on M. L. teo KarS § 263 p 1 järgi kvalifitseerimise põhjendusena märgitud, et juhtunut

nägid pealt tunnistajad H. A., A. A. ja K. K.

15.1 Samas on maakohus tuvastanud, et K. K. oli A. R.-i abikaasa. Riigikohtu praktikas on leitud, et mõne

konflikti osapoolega ühes seltskonnas viibinud inimesi ei saa üldjuhul pidada kõrvalisteks, asjasse

mittepuutuvateks isikuteks (vt nt otsus nr 3-1-1-15-07, p 15 ja otsus nr 3-1-1-29-10, p 7.2). Maakohtu

otsusest ei nähtu, millistel põhjustel peaks praegusel juhul erandkorras lugema kannatanuga samas

seltskonnas viibinud inimese täiesti kõrvaliseks ja asjasse mittepuutuvaks isikuks.

15.2 Seevastu H. A. oli teenistuskohustusi täitev politseiametnik ja A. A. ööklubi X turvatöötaja. Et neil ei

olnud mingit puutumust ei M. L. ega A. R.-iga, saab neid pidada kõrvalisteks, asjasse mittepuutuvateks

isikuteks. Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et politseinik ja turvatöötaja ei olnud sellised

kõrvalised, asjasse mittepuutuvad isikud, kelle avalikku õigusrahu oleks piisaval määral häiritud. Nimetatud

isikute tööülesannete hulka kuulubki konfliktsituatsioonide - sealhulgas vägivaldsete olukordade -

lahendamine ja üldjuhul ei riku kaklused neid pealtnägevate politseinike ja turvatöötajate õigusrahu sel

määral, et süütegu vaadelda avaliku rahu rikkumisena.

15.3 Peale eelmainitu on maakohus tuvastanud, et lisaks K. K.-le, H. A.-le ja A. A.-le nägid juhtunut pealt

veel mitmed ööklubi külastajad (kd 2, tl 75). Samas ei anna ka see asjaolu kriminaalkolleegiumi hinnangul

alust rääkida avaliku korra rikkumisest, kuna lisaks sellele, et tegu näevad pealt kõrvalised, asjasse

mittepuutuvad isikud, tuleb tuvastada ka, et juhtunu nimetatud isikute avalikku õigusrahu piisavalt

intensiivselt rikkus. Rikkumise intensiivsuse hindamisel tuleb silmas pidada avaliku korra olemust.

Kohtupraktikas omaksvõetult tuleb avaliku korrana mõista tavadega, heade kommetega, normidega või

reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja

võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. märtsi

1996. a otsus nr 3-1-1-32-96 ja otsus nr 3-1-1-7-07, p 7.1). Kuivõrd avaliku korra sisustamine on

väärtushinnanguline, tuleb avaliku korra ja avaliku õigusrahu rikkumise kindlakstegemisel anda juhtunule

hinnang kogu sündmustiku konteksti silmas pidades. Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et ööklubi ees

leidis aset kahe suurest inimhulgast teadlikult mõnevõrra eraldatumasse kohta siirdunud meesterahva

vaheline küllaltki väheintensiivne füüsiline konflikt. Ringkonnakohus on viidanud tunnistajate ütlustele, kes

ei näinud toimunus midagi erilist, kuivõrd joobnud isikute omavahelist sõnelemist juhtub ööklubides tihti.

Ka M. L. kaitsja H. Luksepp leiab kassatsioonivastuses, et ööklubi ei ole koht, kus rahu ja turvalisust saab

mõõta tavapärase avaliku koha normide järgi - ööklubis või ööklubi ees rüselevad isikud ei riku avalikku

korda ega häiri teiste isikute õigusrahu

määral,

mida

peaks

kriminaalõiguslikult

hindama.

Kriminaalkolleegium nõustub, et avaliku korra rikkumise intensiivsusaste võib olla erinev olenevalt konflikti

aset leidmise kohast ning et rääkimaks kolmandate isikute avaliku õigusrahu rikkumisest ööklubis peab

rikkumine olema intensiivsem kui mitmetes muudes avalikes kohtades. Käesoleval juhul ei ole

kriminaalasjas kogutud tõendeid, mis kinnitaksid, et ööklubi juures toimunu rikkus intensiivselt seal viibinud

isikute õigusrahu.

16. Pärast avaliku korra rikkumise eitamist on ringkonnakohus järgmise sammuna õigesti analüüsinud M. L.

võimalikku vastutust KarS § 121 järgi. Ringkonnakohus on leidnud, et A. R.-i kehalise väärkohtlemise eest

ei vastuta M. L. seetõttu, et A. R. ei tundnud M. L. löögi tagajärjel valu. Kassaator märgib, et selle

tõdemusega ei saa nõustuda, kuivõrd intensiivse ja kiire löögi tabamus toob endaga tingimata kaasa

valuaistingu. Kriminaalkolleegium selle väitega ei nõustu. Esiteks ei tähenda fakt, et isikut tabas kiire ja

intensiivne löök, automaatselt seda, et selle löögi jõud täielikult või suures ulatuses löögist tabatu kehasse ka

üle kandus. On mõeldav, et tugev löök tabab isikut vaid riivamisi ja enamik löögi jõust jääb realiseerimata.

Teiseks tuleb arvestada, mida üldiselt "valu" all silmas peetakse. Rahvusvaheline Valu-uuringute

Assotsiatsioon (International Association for the Study of Pain) defineerib valu kui tegeliku või potentsiaalse

kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat meeltega või tundmuslikult tajutavat aistingut või

asjassepuutuva isiku poolt sellise kudede kahjustamisena kirjeldatavat aistingut (www.iasp-pain.org >

Resources > Pain Terminology). Valulävi e vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, vastab erinevate

inimeste puhul välismõjuri erinevale intensiivsusele (samas). Seega on valulävi subjektiivne nähtus, mis

erinevate inimeste puhul erineb. Ringkonnakohus on A. R.-i ütlustele tuginedes lugenud tuvastatuks, et

kannatanu valu ei tundnud. Et Riigikohus tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 faktilisi asjaolusid ei tuvasta ja et

ringkonnakohtu otsuse põhjendustest johtuvalt on kohtu seisukohad vastuoludeta (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 6. augusti 2010. a otsus nr 3-1-1-59-10, p 5 ja 22. mai 2009. a otsus nr 3-1-1-19-09, p-

d 15-16), nõustub kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsusega, et M. L. ei realiseerinud oma käitumisega

KarS § 121 objektiivset koosseisu.

17.1 Kassaatoriga tuleb aga nõustuda selles, et pärast lõpuleviidud süüteo toimepanemise eitamist oleks

ringkonnakohus pidanud analüüsima võimalikku süüteokatse koosseisu M. L. tegevuses. Senises

kohtupraktikas on KrMS § 306 lg 1 p 3 tõlgendades asutud seisukohale, et kohtu pädevus teole

karistusõigusliku hinnangu andmisel ei piirdu üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis

märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra

väljaselgitamisel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2008. a otsus nr 3-1-1-46-08, p 37). See

tähendab, et juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava

süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt

järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Enne õigeksmõistva otsuse tegemist peab kohus omal algatusel

kontrollima, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks see tegu

võimalik KrMS § 268 lg-s 8 sätestatud korras ümber kvalifitseerida. Juhul, kui kohus kaalub süüdistuses

kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmist, tuleb

süüdistatavale tagada tõhus võimalus end sellise õiguskäsitluse vastu kaitsta (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-46-08, p-d 33-37 ja 30. novembri

2009. a otsus nr 3-1-1-55-09, p 20). Olles kindlaks teinud KarS § 263 p-s 1 kirjeldatud kuriteokoosseisu

puudumise M. L. tegevuses, on ringkonnakohus käesolevas kriminaalasjas KrMS § 306 lg 1 p-st 3

juhindudes, seega põhjendatult, järgmise sammuna asunud kontrollima KarS §-s 121 sisalduva kehalise

väärkohtlemise koosseisu esinemist süüdistatava käitumises, kuid viimase koosseisulise tagajärje puudumise

sedastamisel jätnud edasiselt analüüsimata küsimuse, kas süüdistatava tegu võib vastata kehalise

väärkohtlemise katse tunnustele. Nimelt tuleneb KarS § 25 lg-test 1 ja 2, et karistusseaduse järgi ei ole

karistatav mitte üksnes süüteo lõpuleviimine, vaid ka selle vahetu alustamine, s.o süüteokatse. Kolleegium

kordab oma varasemat seisukohta, et süüdistatava teo vastavuse kontrollimata jätmine süüteokatse tunnustele

olukorras, kus kohus on leidnud, et isiku vastutuselevõtmine lõpuleviidud süüteo eest ei ole võimalik,

moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa kohtuotsuste

tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri

2009. a otsus nr 3-1-1-61-09, p 32 ja 30. novembri 2009. a otsus nr 3-1-1-55-09, p 23).

17.2 Kriminaalkolleegium märgib, et kriminaalasja uuel arutamisel ringkonnakohtus tuleb muu hulgas silmas

pidada järgmist. Maakohtu istungiprotokollist nähtuvalt on A. R. andnud ööklubi garderoobis toimunu kohta

ütlusi, et "/--/ siis läks vahepeal ütlusteks ka, ei mäleta kuidas see oli, siis läksime õue, ei mäletagi, kumb

selle ettepaneku tegi, igatahes õues me olime ning seal läks kähmluseks" (kd 2, tl 40). Tsiteeritu pinnalt ei ole

välistatud, et süüdistatava ja kannatanu ööklubist väljumise järgselt aset leidnu näol võis olla tegemist

mõlema isiku vastastikkusel kokkuleppel ja nõusolekul toimunud kaklusega. Riigikohtu praktikas on

hädakaitseõiguse kontekstis asutud seisukohale, et kakluse näol on tegemist isiku teadliku

eneseohustamisega, kus kõik kakluses osalejad arvestavad ründaja ja kaitsja rolli pideva vahetumisega ning

enda tervise kahjustamise võimalusega, mistõttu nende tegevus ei ole käsitatav ründe tõrjumisena (vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2008. a otsus nr 3-1-1-34-08, p 8). Osapoolte kokkuleppel

toimunud kaklus välistab hädakaitseõiguse, kuna selles osalejad on enda tervise kahjustamisega nõustunud.

KarS § 27 kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille

õigusvastasus ei ole välistatud karistusseadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või

rahvusvahelise tavaga. Karistusseadustikus sätestamata, nn seadusüleseks õigustavaks asjaoluks võib olla ka

kannatanu nõusolek. Viimane on määratletav kui teadlik ja vabatahtlik koosseisupärase õigushüve

kahjustamise lubamine. Kannatanu nõusolek on konkreetses situatsioonis õigustavaks asjaoluks vaid juhul,

kui see on antud enne teo toimepanemist ja kehtib veel õigushüve rikkumise hetkel. Seega ei ole kannatanu

nõusolekuna käsitatav lihtsalt õigushüve kahjustamise aktsepteerimine või vägivallateo kannatamine (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. novembri 2001. a otsus nr 3-1-1-109-01, p 6.1). Nii ei ole näiteks teo

passiivne talumine hirmust teo toimepanija ees vaadeldav nõusolekuna. Samas ei saa enesestmõistetavalt

nõusoleku andmisele kehtestada vorminõuet - näiteks nõuda, et kannatanu peab oma nõusolekut teo

toimepanemisega otsesõnu kinnitama -, vaid selle andmine võib aset leida ka konkludentselt. Et tegu toimub

pärast nõusoleku andmist, võib paratamatult esineda olukordi, kus kannatanu andis nõusoleku teole, mis

erines olulisel määral hiljem asetleidnust. Kui teo toimepanija saab aru, et ta teeb rohkem kui kannatanu

nõusolekut andes eeldas, on toimepanija tegu õigusvastane. Usub aga toimepanija ekslikult, et kannatanu

lubas tal teha algsest nõusolekust rohkem, tuleb teo toimepanija vastutuse küsimus lahendada KarS § 31 lg-s

1 sätestatud lubatavuseksimuse eeskirjade järgi.

18. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 12. aprilli 2010. a kohtuotsuse M. L. süüdistusasjas ja saadab

kriminaalasja uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Kolleegium rahuldab kassatsiooni.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg