3-3-1-40-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-40-10

Määruse kuupäev

22. september 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Romeo Kalda kaebus Viru Vangla 29. aprilli 2009. a kirja nr 6-

20.3/17037-1 ja Viru Vangla toimingute õigusvastasuse

tuvastamiseks ning Viru Vangla 27. augusti 2009. a vaideotsuse

nr 6-25/375-3 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 29. jaanuari 2010. a määrus haldusasjas

nr 3-09-2448

Menetluse alus Riigikohtus

Romeo Kalda määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Romeo Kalda määruskaebus osaliselt.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 29. jaanuari 2010. a määrus haldusasjas nr 3-09-2448 osas,

millega Romeo Kalda kaebus ilma riigilõivu tasumiseks uut tähtaega andmata tagastati

(resolutsiooni p 2), ja saata asi ringkonnakohtule riigilõivu tasumiseks tähtaja andmiseks.

Ülejäänud osas jätta Tartu Ringkonnakohtu määrus muutmata, täiendades selle põhjendusi

käesoleva kohtumääruse põhjendustega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Romeo Kalda esitas 22. aprillil 2009 Viru Vanglale taotluse eranumbrile helistamiseks reedel,

24. aprillil 2009 kella 14 ja 15 vahel. Viru Vangla jättis 29. aprilli 2009. a kirjaga nr 6-20.3/17037-1

taotluse rahuldamata, selgitades, et R. Kaldal võimaldati eranumbrile helistada tema poolt soovitule

järgneval päeval, s.o laupäeval, 25. aprillil 2009.

2. R. Kalda esitas 29. mail 2009 vaide keelduva otsuse tühistamiseks ning vanglale ettekirjutuse

tegemiseks, et vangla ei piiraks helistamisi E2 osakonnas suuremas määras, kui Viru Vangla

kodukorra p-s 14.5.7 ette on nähtud ning võimaldaks helistamisi ka nädala sees. 3. augustil 2009

andis Viru Vangla R. Kaldale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, sest seadus ei võimalda

vaidemenetluses taotlusi esitada preventiivsel eesmärgil. Selleks ajaks oli R. Kalda suletud

osakonnast E2 paigutatud avatud osakonda E8. 27. augusti 2009. a otsusega nr 6-25/375-3 tagastas

vangla vaide ettekirjutuse tegemise osas, sest helistamine osakonnas E2 ei mõjutanud enam R. Kalda

õigusi, ning jättis vaide rahuldamata tühistamise osas. Vangla möönis otsuses, et ei jõudnud vaiet

õigeaegselt Justiitsministeeriumile edastada tulenevalt suurest vaiete hulgast. Vangla leidis ka, et

alates 24. juulist 2009, mil jõustus vangistusseaduse (VangS) § 1¹ lg 4¹, puudus Justiitsministeeriumil

pädevus vaadata läbi muid vangla teenistuja haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid ning

nende vaiete lahendamise pädevus oli sellest ajast alates vanglal. Vangla märkis, et vangistusseadus ei

näinud ette võimalust, et enne muudatuste jõustumist esitatud vaideid peaks lahendama jätkuvalt

Justiitsministeerium.

3. R. Kalda esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 29. aprilli 2009. a kirja (helistamise

võimalusest keeldumine) ja 27. augusti 2009. a vaideotsuse tühistamiseks ning toimingute, millega ei

võimaldatud tal 24. aprillist kuni 9. juunini 2009 nädala sees eranumbritele helistada, õigusvastasuse

tuvastamiseks. Halduskohtu istungil täpsustas R. Kalda oma kaebust ning palus 29. aprilli 2009. a

kirja tühistamise asemel selle õigusvastasuse tuvastamist. Tuvastamiskaebuse põhjendatud huvina

nimetas R. Kalda kavatsust esitada mittevaralise kahju nõue ning preventiivset huvi, mis seisnes

soovis vältida samasisulise vaidluse läbimist juhul, kui teda uuesti kinnisesse osakonda paigutatakse.

4. Tartu Halduskohtu 1. detsembri 2009. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata.

5. R. Kalda esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus

tühistada ja kaebus rahuldada. Koos apellatsioonkaebusega esitas R. Kalda taotluse enda

vabastamiseks riigilõivu maksmise kohustusest.

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 29. jaanuari 2010. a määrusega R. Kalda riigilõivust vabastamise

taotluse rahuldamata ning tagastas apellatsioonkaebuse HKMS § 33 lg 3 p 3 alusel läbivaatamatult.

Ringkonnakohus leidis, et kuigi R. Kalda maksejõuetus on tõendatud, pole ainuüksi see piisavaks

aluseks isiku riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning antud juhul pole R. Kalda vabastamine

riigilõivu tasumisest põhjendatud. Ringkonnakohus põhjendas oma seisukohta järgnevalt:

1) Riigikohtu praktikast tulenevalt peab kohus isiku riigilõivu tasumisest vabastamise otsustamisel

arvesse võtma ka isiku õiguste kaitse vajalikkust ja olulisust, käesoleval juhul ei jää aga kaebaja

olulised õigused tema riigilõivu tasumisest vabastamata jätmisel kaitseta. Mittevaralise kahju eest

hüvitise saamist või mittesaamist ei saa pidada isiku jaoks sedavõrd oluliseks küsimuseks, et oleks

õigustatud riigilõivust vabastamine halduskohtusse kaebuse esitamisel;

2) mittevaralise kahju hüvitamist saab isik nõuda üksnes riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1

sätestatud aluste esinemisel, kuid asja materjalidest ei nähtu, et R. Kaldale helistamise

mittevõimaldamine oleks isegi selle õigusvastasuse korral saanud kaasa tuua sellise mittevaralise

kahju, mis kuuluks RVastS § 9 lg 1 järgi hüvitamisele;

3) Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et kohus võib jätta isiku riigilõivu tasumisest

vabastamata ka juhul, kui kaebust saab pidada perspektiivituks. Käesoleval juhul ei ole soov vältida

sellise

juhtumi

kordumist

tulevikus

põhjendatud

huvina

tõsiseltvõetav,

mistõttu

oleks

tuvastamiskaebus perspektiivitu. Preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse rahuldamiseks

on alus üksnes olukorras, kus on reaalne ja tõsiseltvõetav oht, et isiku õigusi rikkuv tegevus võib

korduda ning tuvastamiskaebuse rahuldamine aitaks edaspidi sellist isiku õigusi rikkuvat tegevust ära

hoida. Sellise juhtumi kordumist ei saa pidada eriti tõenäoliseks, sest R. Kalda ei viibi enam E-

hoones ning isegi kui ta sinna uuesti paigutataks, poleks alust eeldada, et ta kindlasti jälle nädala sees

helistada ei saaks. Isegi sellise olukorra kordumise ohu möönmise korral ei saaks tuvastamiskaebuse

rahuldamine seda ohtu vähendada, sest uuesti helistamisest keeldumine oleks tingitud juba uutest

asjaoludest;

4) kuna tuvastamiskaebus on perspektiivitu ning jääks rahuldamata, ei kuuluks rahuldamisele ka

R. Kalda kaebus vaideotsuse tühistamiseks. Vaideotsus ei saanud vaidemenetluse esemest sõltumatult

R. Kalda õigusi rikkuda - väidetavad menetluslikud rikkumised ei saanud kaasa tuua seda, et

vaideotsus eraldivõetuna rikuks kaebaja õigusi. Haldusmenetluse seaduse § 87 lg 2 p 3 kohaselt on

vaideotsus vaidemenetluse esemest sõltumatult vaidlustatav aga üksnes siis, kui sellega on rikutud

isiku õigusi. Kuna tühistamiskaebuse rahuldamise eelduseks on, et vaidlustatud haldusakt rikuks

kaebaja õigusi ning vaideotsus eraldivõetuna ei saanud käesoleval juhul R. Kalda õigusi rikkuda, siis

jääks R. Kalda kaebus ka selles osas rahuldamata ning on järelikult perspektiivitu. Seetõttu pole alust

R. Kalda vabastamiseks riigilõivust ka selles osas;

5) asjaolu, et halduskohus R. Kalda riigilõivu tasumisest vabastas, ei tingi vältimatult tema

vabastamist riigilõivu tasumisest ringkonnakohtus. Halduskohus on R. Kalda kaebuse täielikult

rahuldamata jätnud, mis kinnitab veelgi tema kaebuse perspektiivitust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. R. Kalda palub määruskaebuses ringkonnakohtu määrus tühistada, saata haldusasi tagasi

ringkonnakohtule

menetlusse

võtmise

otsustamiseks

ning

vabastada

kaebaja

seejuures

apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest või võimaldada tähtaja andmisega puuduste

kõrvaldamiseks riigilõivu tasumist. R. Kalda põhjendused on järgmised:

1) ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et kaebus on perspektiivitu - halduskohtu otsuses on

õiguste rikkumine sisuliselt tuvastatud, kuigi resolutsioonis on kaebus jäetud rahuldamata.

Halduskohtu otsuses märgiti, et vangla kodukorra p 14.5.7 kohaselt tuleb E-hoone suletud osakonnas

helistamist võimaldada üldjuhul E-R 9-12 ja 13-16.30 ning R. Kalda helistamise taotlus lähtus

kodukorras kehtestatust. Vangla kirjaliku vastuse kohaselt on olemas ka sisemine kirjalikult

fikseerimata töökorraldus, mille kohaselt saavad E2 osakonna kinnipeetavad helistada laupäeviti.

Vangla sisekorraeeskirja § 51 lg 2 võimaldab helistamise täpseid aegu aga kehtestada vaid vangla

kodukorras. Isegi kodukorra p 1.9, mis võimaldab vajadusel direktori korraldusega kodukorra

täitmisest ajutiselt kõrvale kalduda, ei saa olla õigustuseks R. Kalda taotluse lahendamisel, sest ükski

kohtule esitatud väide ega dokument ei kinnita, et helistamist puudutav sisemine töökorraldus on

üldse direktori poolt kehtestatud ning kehtib vaid ajutiselt. Seega on R. Kalda taotlusele antud vastus

küll õigusvastane, kuid see asjaolu pole piisav tuvastamisnõude rahuldamiseks (tal pole selleks

põhjendatud huvi). Halduskohus on seega rikkunud kohtumenetluse norme. Samas nähtub sellest ka,

et ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt kaebuse perspektiivitust näitab see, et halduskohus jättis

kaebuse täielikult rahuldamata, on vale;

2) kaebaja põhjendatud huviks on nii preventiivne huvi kui ka kahjunõude esitamise kavatsus. Ka

Riigikohus on kaebuse esitamist preventiivse huvi põhjendusel tunnustanud. Vastupidiselt

ringkonnakohtu otsuses öeldule viibib kaebaja jätkuvalt E-hoones, kuigi teises osakonnas. Pole

välistatud, et ta paigutatakse uuesti osakonda E1-E6, kus vastustaja keeldub helistamise läbiviimisel

täitmast kodukorra punkti 14.5.7 põhjusel, et selle punkti täitmisest on p 1.9 alusel suulise

korraldusega ajutiselt kõrvale kaldutud. Helistamise mittevõimaldamisega soovitud ajal tekitati talle

mittevaralist kahju - nördimus, lootuste purunemine, hingelised üleelamised. Kuna tegu on väiksemat

sorti rikkumisega, piisab kaebajale kahju hüvitamiseks kohtuotsusest, millega tunnistatakse otsused

õigusvastaseks, või ka vastustaja vabandusest. Õigusvastasuse tuvastamisel ei saa anda hinnangut

võimaliku kahju hüvitamise nõude põhjendatuse kohta. Põhiseaduse § 25 annab igaühele õiguse

õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele;

3) vanglal polnud õigust vaiet vaideotsusega lahendama asuda. Kui vangla direktor vaiet rahuldada ei

soovinud, tulnuks see HMS § 80 lg 1 alusel edastada Justiitsministeeriumile, kellele vaie ka

adresseeritud oli. Vaide esitamise ajal kehtinud VangS § 1¹ lg 5 redaktsiooni kohaselt oli

halduskohtule kaebuse esitamise eelduseks vaide esitamine Justiitsministeeriumile. Tulenevalt HMS

§ 5 lg-s 5 sisalduvast põhimõttest oleks vaide läbivaatamisel tulnud kohaldada selle esitamise ajal

kehtinud sätteid ning vangla direktoril polnud õigust jätta vaiet vaideotsusega rahuldamata. Seega on

vaideotsus antud pädevust ületades ja seetõttu õigusvastane ja tühine algusest peale (HMS § 63 lg 1

ja § 62 lg 2 p 3). Ringkonnakohtu seisukoht, et vaideotsus ei saanud kaebaja õigusi rikkuda, on

ekslik;

4) ringkonnakohus ei andnud talle võimalust puuduste kõrvaldamiseks ehk riigilõivu tasumiseks,

rikkudes sellega põhiseaduse §-i 12, millest lähtudes tuleb ka maksejõuetule kinnipeetavale anda

puuduste kõrvaldamiseks ja riigilõivu tasumiseks täiendav tähtaeg. Ringkonnakohus aga leidis, et

kuna kaebaja maksejõuetus on tõendatud, pole põhjust täiendavat tähtaega anda. Tähtaja määramine

on vajalik, et riigilõivust mittevabastamisel saaks isik otsustada kaebuse perspektiivikuse üle kohtu

põhjenduste alusel ning hinnata, kas võtta risk riigilõivu suuruse summa laenamiseks. Riigilõivust

vabastamise taotluses oli kaebaja märkinud, et tal puudub kindel sissetulek ning ta on 2009. a

detsembris sugulastelt palunud maksta erinevates asjades tema eest riigilõivu 3 * 250 kr ja praegu ei

ole võimalik kolmandatelt isikutelt lõivu tasumist paluda. Seega oli ringkonnakohtule arusaadav, et

kaebajal on võimalused paluda sugulasi ja tuttavaid - ta oleks saanud raha laenata ning kuna kaebus

on perspektiivikas, oleks lõiv hiljem ka tagastatud. Kaebuse tagastamisega ilma maksmiseks tähtaega

andmata rikuti ka põhiseaduse §-st 15 tulenevat õigust kohtulikule kaitsele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kassatsiooniastmes on vaidlus selle üle, kas ringkonnakohus on õigesti jätnud R. Kalda riigilõivu

tasumisest vabastamise taotluse rahuldamata ning kaebuse HKMS § 33 lg 3 p 3 alusel läbivaatamatult

tagastanud. Kolleegium lahendab esmalt küsimuse kaebaja riigilõivust vabastamata jätmise

põhjendatusest (I) ning seejärel selgitab kaebuse tagastamise võimalikkust HKMS § 33 lg 3 p 3 alusel

(II).

I

9. Viru Vangla 29. aprilli 2009. a kirja nr 6-20.3/17037-1 ja vangla toimingute õigusvastasuse

tuvastamise nõude osas leidis Tartu Ringkonnakohus, et R. Kalda vabastamine riigilõivu tasumisest

pole põhjendatud, sest mittevaralise kahju eest hüvitise saamist või mittesaamist ei saa pidada isiku

jaoks sedavõrd oluliseks küsimuseks, et oleks õigustatud riigilõivust vabastamine halduskohtusse

kaebuse esitamisel.

Kolleegium märgib, et käesoleval juhul ei ole R. Kalda kahjunõuet esitanud, vaid on nimetanud

hüvitamiskaebuse esitamise kavatsust tuvastamiskaebuse põhjendatud huvina. Seetõttu ei ole hüvitise

saamise olulisuse küsimus praeguse vaidluse - R. Kalda tuvastamiskaebuse esitamisel riigilõivu

tasumise kohustusest vabastamise - lahendamisel asjakohaseks kaalutluseks.

10. Tuvastamisnõude osas leidis ringkonnakohus, et kuivõrd preventiivne huvi pole käesoleval juhul

põhjendatud huvina tõsiseltvõetav, on tuvastamiskaebus põhjendatud huvi puudumise tõttu

perspektiivitu. R. Kalda arvates pole aga välistatud, et ta paigutatakse uuesti osakonda E1-E6, kus

vangla keeldub helistamisel täitmast kodukorra punkti 14.5.7.

Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt on põhjendatud huvina käsitatav ka preventiivne

huvi, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes (vt Riigikohtu

otsuseid haldusasjades nr 3-3-1-24-10, 3-3-1-100-09 ning 3-3-1-88-08). Asjas nr 3-3-1-24-10

21. juunil 2010 tehtud otsuse kohaselt on preventiivne huvi tuvastamiskaebuse esitamisel piisavaks

põhjendatud huviks juhul, kui kaebuse rahuldamine võib soodustada kaebaja õiguste kaitset

tulevikus. Preventiivset huvi ei saa aga piisava põhjendatud huvina käsitada juhul, kui

tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest

tingituna üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele.

Nimetatud otsuses leidis kolleegium, et preventiivse huvi puudumine polnud ilmselge, sest puudusid

andmed õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest. Käesoleval juhul on aga tuvastatud

faktiliste asjaolude muutumine, mistõttu vaidlustatud kiri ja toiming kaebaja õiguste teostamist enam

ei mõjuta. R. Kalda ei viibi enam Viru Vangla suletud osakonnas, mille helistamise korda ta

õigusvastaseks peab. Viru Vangla kirja ja toimingute õigusvastasuse tuvastamine ei saa kolleegiumi

hinnangul seega aidata kaasa R. Kalda eesmärgi saavutamisele ega vältida vangla jätkuvat või

korduvat õigusvastast tegevust tema suhtes. Pelgalt hüpoteetiline võimalus sattuda uuesti osakonda,

kus helistamist võidakse piirata, ei põhjenda piisavat preventiivset huvi tuvastamiskaebuse

esitamiseks.

11. Lisaks preventiivsele huvile on R. Kalda tuvastamiskaebuse põhjendatud huvina nimetanud ka

kahjunõude esitamise kavatsust, täpsustades määruskaebuses siiski, et tulenevalt rikkumise laadist on

tema jaoks piisavaks kahjuhüvitiseks kas kohtuotsus, millega toimingud õigusvastaseks tunnistatakse,

või vastustaja vabandus ning rahas kahju hüvitamise nõude esitamise kavatsust tal ei ole.

Ringkonnakohus hüvitamiskaebuse esitamise kavatsust põhjendatud huvi aspektist käsitlenud ei ole,

märkides aga, et asja materjalidest ei nähtu, et helistamise mittevõimaldamine oleks isegi selle

õigusvastasuse korral saanud kaasa tuua sellise mittevaralise kahju, mis RVastS § 9 lg 1 järgi

hüvitamisele kuuluks.

Kohtupraktika kohaselt aktsepteeritakse tuvastamiskaebuse esitamisel piisava põhjendatud huvina ka

kavatsust esitada tulevikus kahju hüvitamise kaebus. 9. juuni 2010. a otsuses asjas nr 3-3-1-32-10

rõhutas kolleegium, et põhjendatud huvi kindlakstegemise raames ei tohi kohus anda hinnangut

võimaliku kahju hüvitamise nõude põhjendatuse kohta ning hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse

võib põhjendatud huvina kõrvale jätta üksnes juhul, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt

perspektiivitu (vt ka Riigikohtu määrust haldusasjas nr 3-3-1-88-09). Kolleegium nõustub

ringkonnakohtu seisukohaga, et käesoleval juhul RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud aluseid ei esine,

mistõttu oleks mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõue ilmselgelt perspektiivitu.

Kolleegium on ka varasemas praktikas märkinud, et olenemata asjaolust, et toimingu õigusvastasuse

tuvastamine võib olla isiku jaoks iseendast moraalseks väärtuseks ning samaaegselt sisaldada

haldusorgani jaoks märguannet tema tegevuse lubamatuse suhtes, ei loo eelnimetatu reeglina piisavat

põhjendatud huvi kohtusse pöördumiseks (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-4-

10).

12. Eeltoodud põhjendustest tulenevalt nõustub kolleegium Tartu Ringkonnakohtuga, et R. Kalda

vabastamine riigilõivu tasumise kohustusest Viru Vangla 29. aprilli 2009. a kirja nr 6-20.3/17037-1 ja

vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamise nõudes ei ole kaebuses väljatoodud asjaolusid

arvestades põhjendatud.

13. Viru Vangla 27. augusti 2009. a vaideotsuse nr 6-25/375-3 tühistamise nõude osas leidis

ringkonnakohus, et väidetavad menetluslikud rikkumised ei saanud kaasa tuua olukorda, kus

vaideotsus eraldivõetuna rikuks kaebaja õigusi. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga,

mille kohaselt vaideotsus ei saanud rikkuda kaebuse esitaja õigusi vaidemenetluse esemest

sõltumatult. Seega on ringkonnakohus õigesti leidnud, et ka tühistamiskaebuse osas pole nõude

ilmselge perspektiivituse tõttu alust R. Kalda riigilõivu tasumisest vabastamiseks apellatsioonkaebuse

esitamisel.

II

14. Tartu Ringkonnakohus jättis R. Kalda taotluse tema vabastamiseks apellatsioonkaebuse esitamisel

riigilõivu tasumisest rahuldamata ning tagastas sama määrusega apellatsioonkaebuse HKMS § 33

lg 3 p 3 alusel läbivaatamatult.

HKMS § 84 lg 2 sätestab, et kui kaebuse esitaja ei ole riigilõivu tasunud, määrab kohus riigilõivu

tasumiseks tähtaja ja riigilõivu määratud tähtajaks tasumata jätmise korral jäetakse kaebus läbi

vaatamata. Halduskolleegium leiab, et sellest tulenevalt pidi ringkonnakohus ka pärast riigilõivust

vabastamata jätmist apellatsioonkaebuse käiguta jätma ja andma kaebajale uue tähtaja riigilõivu

tasumiseks. Üksnes määratud tähtpäevaks riigilõivu tasumata jätmise korral tekkinuks

ringkonnakohtul õigus kaebus läbi vaatamata jätta ning see HKMS § 33 lg 3 p 3 alusel kaebuse

esitajale tagastada.

15. Ülaltoodust tulenevalt rahuldab halduskolleegium R. Kalda määruskaebuse osaliselt. Tartu

Ringkonnakohtu 29. jaanuari 2010. a määrus tuleb tühistada osas, millega R. Kalda kaebus ilma

riigilõivu tasumiseks uut tähtaega andmata tagastati, ja saata asi tagasi Tartu Ringkonnakohtule

riigilõivu tasumiseks tähtaja andmiseks. Ülejäänud osas tuleb Tartu Ringkonnakohtu määrus jätta

muutmata, täiendades määruse põhjendusi käesoleva kohtumääruse põhjendustega.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann