3-3-1-3-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-3-10

Otsuse kuupäev

20. september 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Vladimir Moskovtsevi kaebus Tallinna Vangla poolt tekitatud

kahju hüvitamiseks summas 70 000 krooni

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. novembri 2009. a otsus haldusasjas

nr 3-08-1706

Menetluse alus Riigikohtus

Tallinna Vangla kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Vangla kassatsioonkaebus rahuldamata.

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 27. novembri 2009. a otsuse resolutsioon haldusasjas nr 3-08-

1706 muutmata, muutes otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla direktori 14. veebruari 2008. a käskkirjaga nr 128-d karistati kinnipeetavat

V. Moskovtsevi vangistusseaduse § 67 p-de 1 ja 3 ning vangla sisekorraeeskirja § 64/1 p 10 nõuete

rikkumise eest kartserisse paigutamisega 15 ööpäevaks. Tallinna Vangla direktori 10. märtsi 2008. a

käskkirjaga nr 222-d muudeti eelnimetatud käskkirja, muutes karistamise õiguslikku alust ja

vähendades karistuse määra 10 ööpäevani. Justiitsministeeriumi 16. aprilli 2008. a vaideotsusega

nr 11-7/2780 tunnistati käskkirjad kehtetuks. Vaideotsuse kohaselt ei ole distsiplinaarmenetluse

käigus tõendatud, et vanglas keelatud ese kuulus V. Moskovtsevile.

2. Distsiplinaarkaristust kanti 29. veebruarist kuni 7. märtsini 2008, s.o 7 ööpäeva.

3. Tallinna Vangla jättis 8. augusti 2008. a kirjaga nr 1-13/23276-1 rahuldamata V. Moskovtsevi

18. juuli 2008. a taotluse talle ebaseadusliku distsiplinaarkaristuse kandmisega tekitatud moraalse

kahju hüvitamiseks summas 70 000 krooni. Taotluses väideti, et kamber ei vastanud nõuetele,

kartserikambris viibimise ajal ei osutatud meditsiinilist abi ning ignoreeriti kaebaja avaldusi. Tallinna

Vangla vastuse kohaselt ei saa ainuüksi käskkirjade tühistamine olla aluseks, et lugeda kahju

tekkinuks. Kartserikambris viibimist ei saa iseendast käsitada isikule füüsilist ja hingelist valu ja

kannatusi tekitavana. Kartserikamber vastas seaduses kehtestatud nõuetele. Kartseris viibimise

perioodil ei ole kaebaja esitanud avaldust arsti vastuvõtule pääsemiseks.

4. V. Moskovtsev esitas kaebuse Tallinna Halduskohtule, taotledes talle Tallinna Vangla poolt

tekitatud moraalse kahju hüvitamist. Kaebuse kohaselt viibis isik kartseris seadusliku aluseta, oli

sunnitud taluma isikliku vabaduse piiramist võrreldes tavarežiimiga. Samas alandati ka kaebaja

väärikust, kuna teda süüdistati tõsises vanglarežiimi rikkumises, mida ta aga toime ei olnud pannud.

Kartserisse paigutamine on väärikust alandav ka seetõttu, et tualeti kasutamine toimub

kambrikaaslase nähes, kambris antakse sellist toitu, mida ei saa haige maksaga süüa. Karistuse aja

jooksul ei saanud kaebaja ka vajalikku meditsiinilist abi.

5. Tallinna Halduskohtu 19. märtsi 2009. a otsusega jäeti V. Moskovtsevi kaebus rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole tõendatud, et kaebajat hoiti normidele mittevastavas

kambris. Meditsiinikaardi andmetel ei ole kartserisse paigutamise perioodil kaebaja esitanud avaldusi

arsti vastuvõtule. Asja materjalidest ei nähtu, et lühiajalise kartseris viibimise kestel sai kannatada

kaebaja psüühika või tervis. Distsiplinaarkaristuse käskkirja kehtetuks tunnistamisega on kaebaja au

ja väärikus taastatud ning see vahend on piisav, et vabastada kaebaja süüdistustest, mis võiksid muu

hulgas edaspidi mõjutada hüvede ja soodustuste andmist.

6. Apellatsioonkaebuses taotles V. Moskovtsev halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist,

millega tema kaebus rahuldada.

7. Tallinna Ringkonnakohtu otsusega rahuldati apellatsioonkaebus osaliselt. Kohus mõistis Tallinna

Vanglalt V. Moskovtsevi kasuks õigusvastase kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks 1000 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei saa kartseritingimuste nõuetele

vastavusest ja tervise kahjustamise tõendamatusest teha järeldust, et mittevaralise kahju hüvitamise

nõue ei kuulu üldse rahuldamisele. Tuginedes Riigikohtu halduskolleegiumi 22. märtsi 2006. a

otsusele nr 3-3-1-2-06 ning 28. märtsi 2006. a otsusele nr 3-3-1-14-06, kahjustatakse ainuüksi isiku

õigusvastaselt kartseris hoidmisega kinnipeetava inimväärikust, mis kuulub moraalse kahjuna

hüvitamisele. Hüvitise suuruse kindlakstegemisel on aga oluline, et kartseris viibimise aeg ei olnud

pikk, õppetöö läbiviimine osutus hiljem võimalikuks ning muid tagajärgi peale kartseris

õigusvastaselt viibimisega tekitatud väärikuse alandamise ei ole tuvastatud. Ringkonnakohtu arvates

on sellises olukorras piisav hüvitis 1000 krooni.

8. Tallinna Ringkonnakohtu otsusele esitas Tallinna Vangla kassatsioonkaebuse, taotledes

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning Tallinna Halduskohtu otsuse jõussejätmist.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kaebaja väited mittevaralise kahju tekkimise osas

kohtumenetluses tõendatud. Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud Riigikohtu 22. märtsi 2006. a

lahendit haldusasjas nr 3-3-1-2-06 ning pole arvestanud ka Riigikohtu 28. märtsi 2006. a otsuse nr 3-

3-1-14-06 faktilisi asjaolusid. Kassaator leiab, et juhul kui kohus leiab, et tegemist on inimväärikust

alandava toiminguga, tulnuks kohtul seda põhjendada ning sisustada kooskõlas kehtivate

õigusnormidega, sh Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium on 15. märtsi 2010. a kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-93-09 muutnud oma

seisukohti osas, mis puudutab kinnipeetavate õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud kahju

hüvitamist. Nimetatud otsuse punktis 11 leidis kolleegium järgmist: "RVastS § 9 lg 1 alusel

hüvitatakse mittevaraline kahju süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse

võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise

korral. Kolleegium on haldusasja nr 3-3-1-14-06 otsuse p-s 12 asunud seisukohale, et kinnipeetava

kartseris hoidmine õigusliku aluseta kujutab endast RVastS § 9 lg-s 1 silmas peetud väärikuse

alandamist. Kolleegium peab vajalikuks oma varasemat seisukohta muuta. Euroopa Inimõiguste

Kohus on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid

kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb

arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut

konkreetsetes tingimustes kinni peeti (vt Kochetkov vs. Eesti, nr 41653/05, punktid 39 ja 47; Dougoz

vs. Kreeka, nr 40907/98, punkt 46; Kalashnikov vs. Venemaa, nr 47095/99, punkt 102; Kehayov vs.

Bulgaaria, nr 41035/98, punkt 64). Kolleegium leiab, et Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest

saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses. VangS

§ 651 lg 1 kohaselt peab kartser vastama kinnipeetava kambrile kehtestatud tingimustele. Seetõttu on

kolleegium seisukohal, et isiku õigusvastane kartseris hoidmine ei ole iseenesest inimväärikust

alandav. Õigusvastane kartserisse paigutamine võib olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad

isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi

järgimiseks."

Eeltoodud seisukohad kuuluvad kohaldamisele ka käesolevas asjas. Seetõttu on õiged

kassatsioonkaebuses esitatud väited seoses kinnipeetavate väärikuse alandamisega kartserisse

paigutamisega. Käesoleva kohtuasja materjalidest ei nähtu, et V. Moskovtsevi kartserikambrisse

paigutamisega oleks kaasnenud tema väärikuse alandamine.

10. Eelnevast ei tulene aga järeldust, et õigusvastase kartseris hoidmisega tekitatud kahju hüvitamise

õiguslikud alused hoopiski puuduksid. Kolleegiumi 15. märtsi 2010. a otsuse punktis 12 on

kolleegium leidnud järgmist:

"RVastS § 9 lg-s 1 on ette nähtud isiku õigus nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu

hulgas juhul, kui kahju on tekitatud vabaduse võtmisega. Vangistuse ajal on piiratud isiku

põhiseaduse §-st 20 tulenev õigus vabadusele, samuti võimalus teostada vabadusõigusega

olemuslikult seotud õigusi. Vangistusega kaasnevate piirangute määr on sätestatud

vangistusseaduse 2. ja 3. peatükis. VangS §-s 651 on sätestatud kartserisse paigutamisega kaasnevad

kinnipeetava õiguste ja vabaduste täiendavad piirangud. Näiteks ei ole kinnipeetavale kartseris

lubatud isiklikud asjad ning tal ei ole lubatud liikuda vangla territooriumil. Samuti võib vangla piirata

VangS §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Kartserisse paigutamisega piiratakse

seega oluliselt kinnipeetava vabadusi ja õigusi võrreldes vanglas üldiselt kehtiva režiimiga.

Kolleegium leiab, et kartserisse paigutamisega kaasnev vabadusõiguse täiendav piirang on sedavõrd

intensiivne, et sellel on vabaduse võtmise kvaliteet RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kinnipeetava

õigusvastast kartserisse paigutamist ja seal hoidmist tuleb käsitada isikult vabaduse võtmisena,

millega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist võib isik nõuda RVastS § 9 lg 1 alusel.

Kolleegiumi hinnangul kujutab kinnipeetava õigusvastaselt kartseris hoidmine niivõrd olulist isiku

põhiõiguse rikkumist, et sellise käitumise õigusvastasuse tuvastamine ei ole üldjuhul kohane vahend

tekitatud ebaõigluse heastamiseks. Kinnipeetava õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamise kohaseks vahendiks on üldjuhul rahaline hüvitis."

Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et V. Moskovtsevi paigutamine kartserisse oli

õigusvastane. Nendel asjaoludel ning arvestades kolleegiumi 15. märtsi 2010. a otsuse seisukohti

asjas nr 3-3-1-93-09, on kaebajal õigus rahalisele hüvitisele ning ringkonnakohtu otsus rahalise

hüvitise väljamõistmise osas on lõppjäreldusena õige.

11. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kolleegium muudab Tallinna Ringkonnakohtu

27. novembri 2009. a otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. Kautsjon tuleb arvata

riigituludesse.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld