3-3-1-50-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-50-08

Otsuse kuupäev

20. september 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Oleg Buhdrukeri kaebus Kohtla-Järve Linnavolikogu

26. septembri 2007. a otsusele nr 216

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 29. aprilli 2008. a otsus haldusasjas nr 3-

07-1940

Menetluse alus Riigikohtus

Oleg Buhdrukeri kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Oleg Buhdrukeri kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 29. aprilli 2008. a otsus haldusasjas nr 3-07-1940 ning jätta

jõusse Tartu Halduskohtu 29. jaanuari 2008. a otsus, muutes Tartu Halduskohtu otsuse

põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

Jätta menetlusosaliste poolt apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes kantud menetluskulud nende

endi kanda.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Oleg Buhdruker esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Kohtla-Järve Linnavolikogu 26. septembri

2007. a otsuse nr 216 tühistamiseks. Vaidlustatud otsusega tunnistas Kohtla-Järve Linnavolikogu

peremehetuks Kohtla-Järve linnas Ahtme linnaosas Sõnajala 5 asuva endise kauplusehoone ning tegi

linnavalitsusele ülesandeks koostada hoone inventariseerimise ja hindamise aktid, teha sissekanded

ehitisregistrisse ning võtta hoone Kohtla-Järve linnavara registris arvele. Kaebaja väitel on tema

hoone omanik ja seetõttu on peremehetuks tunnistamine ja ehitise hõivamine õigusvastane. Hoone oli

varasemalt erafirma Veski omandis. Erafirma Veski kuulus Nikolai Buhdrukerile ja hiljem tema

pärijale Oleg Buhdrukerile. Erafirma sundlõpetati ja keegi ei esitanud seadusega ettenähtud tähtaja

jooksul selle vastu varalisi nõudeid - järelikult läks erafirma vara üle firma omanikule. Kaebaja esitas

Viru Maakohtule ka hagiavalduse omandiõiguse tunnustamise nõudes, kuid selle menetluse tulemust

ootamata tegi vastustaja juba peremehetuks tunnistamise otsuse.

2. Kohtla-Järve Linnavolikogu vaidles kaebusele vastu. Vastustaja leidis, et vaidlustatud otsus on

õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Ehitisregistrisse on hoone omanikuna endiselt kantud

erafirma Veski, keda ei eksisteeri. Kaebajal on olnud võimalus tõendada omandiõigust vaidlusalusele

hoonele ehitise peremehetuks tunnistamise menetluse käigus, kuid kaebaja ei ole esitanud tema

omandiõigust tõendavaid dokumente ei vastustajale ega ka kohtule. Pärimistunnistus, mille kaebaja

esitas, tõendab küll, et kaebaja päris N. Buhdrukerilt erafirma Veski, kuid ei tõenda omandiõigust

firmale kuulunud hoonele.

3. Tartu Halduskohus rahuldas 29. jaanuari 2008. a otsusega kaebuse ja tühistas Kohtla-Järve

Linnavolikogu 26. septembri 2007. a otsuse nr 216. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.

Otsuse põhjenduste kohaselt on asjaõigusseaduse (AÕS) § 96 lg-st 3 tulenevalt asi peremehetu, kui

see ei ole veel olnud kellegi omandis või kui omanik on valduse lõpetanud omandist loobumise

tahtega. Vabariigi Valitsuse 8. augusti 1996. a määrusega nr 211 kehtestatud "Peremehetu ehitise

hõivamise korra" (edaspidi Kord) p 5 kohaselt eeldatakse ehitise omandist loobumise tahte

olemasolu, kui selle omanik on väljendanud omandist loobumist või kui omanik ei ole teada.

Vaidlusaluse ehitise omandas 7. septembril 1994 erafirma Veski. Erafirma Veski põhikirja kohaselt

oli firma ja kogu sellele kuulunud vara omanik Nikolai Buhdruker, kes suri 1. juulil 1996. Firma päris

6. jaanuaril 1997 väljastatud seadusjärgse pärimistunnistuse järgi N. Buhdrukeri poeg O. Buhdruker.

Kaebaja ei ole avaldanud soovi ehitisest loobuda, mistõttu puudub alus väita, et Sõnajala 5 asuv ehitis

pole kellelegi kuulunud või et selle omanik on lõpetanud valduse omandist loobumise tahtega.

Kohtla-Järve Linnavolikogu otsusest ega muudest dokumentaalsetest tõenditest ei tulene, et volikogu

oleks enne otsuse langetamist kontrollinud Viru Maakohtust järele võimaliku kohtumenetluse kohta.

Seega ei ole haldusorgan täitnud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6 sätestatud uurimiskohustust

ning on andnud otsuse pärast seda, kui O. Buhdruker oli Viru Maakohtusse esitanud Sõnajala 5 asuva

ehitise suhtes omandiõiguse tuvastamise nõudega hagi. Kuni maakohus pole O. Buhdrukeri nõuet

lahendanud, ei saa kellelgi olla kindlust vaidlusaluse ehitise peremehetuses.

4. Kohtla-Järve Linnavolikogu esitas apellatsioonkaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta O. Buhdrukeri kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse

kohaselt ei ole O. Buhdruker saanud ehitise omanikuks, sest erafirma Veski sundlõpetamisel ega

pärast seda ei viidud läbi likvideerimismenetlust. Asjaolu, et O. Buhdruker ei taotlenud

likvideerimismenetluse läbiviimist ca kuue aasta jooksul, viitab tema tahtele ehitise omandist

loobuda. Erafirma Veski oli põhikirja p-st 6 tulenevalt juriidiline isik ning N. Buhdruker oli firma

omanik, mitte sellele kuulunud vara omanik. Firma omanik oleks saanud vara omanikuks ainult

temale vara võõrandamise või firma likvideerimise kaudu. Asjaolu, et O. Buhdruker on esitanud

vahetult enne otsuse tegemist hagi maakohtusse, ei muuda otsust õigusvastaseks.

5. O. Buhdruker vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Erafirma Veski põhikirja kohaselt oli firma ja

kogu sellele kuulunud vara omanikuks N. Buhdruker, kelle vara päris O. Buhdruker. Vastustaja ei ole

selgitanud, miks kaebaja pidi taotlema erafirma Veski likvideerimismenetluse läbiviimist selleks, et

väljendada oma tahet saada ehitise omanikuks - selleks piisas isa vara pärimisest.

6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 29. aprilli 2008. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas Tartu

Halduskohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega jättis O. Buhdrukeri kaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus jättis esimese astme kohtus kantud menetluskulud Kohtla-Järve Linnavolikogu enda

kanda ning mõistis Oleg Buhdrukerilt Kohtla-Järve Linnavolikogu kasuks välja viimase poolt

apellatsioonimenetluses kantud menetluskuluna riigilõivu 80 krooni.

Otsuse põhjenduste kohaselt on kohalik omavalitsus käesolevas asjas järginud Korras ettenähtut

hõivamise kavatsusest teatamise kohustuse osas ning andnud kaebajale võimaluse esitada

vastuväiteid. O. Buhdruker ei ole teadetes määratud tähtpäevadeks omapoolseid vastuväiteid ja

tõendeid omandiõiguse kohta Sõnajala 5 hoone osas esitanud. O. Buhdruker on 29. novembri 2006. a

ja 12. septembri 2007. a kirjades linnavalitsusele teatanud, et vaidleb ehitise peremehetuks

tunnistamisele vastu tulenevalt haldusasjas nr 3-05-1282 tehtud otsusest ja kaebaja nimele 1997. a

väljastatud pärimisõiguse tunnistusest, mille kohaselt päris ta oma isalt erafirma Veski, s.o kogu

erafirma vara, mille hulka kuulus ka vaidlusalune hoone.

Riigikohus on asjas nr 3-3-1-39-01 märkinud, et kui haldusakti õiguspärasuse hindamisel on vajalik

asja omaniku tuvastamine, on halduskohus pädev seda tegema, sest tegemist ei ole tsiviilõigusliku

vaidluse lahendamisega põhjusel, et vaidlus ei ole tekkinud tsiviilõigussuhetest. Halduskohus on

ringkonnakohtu hinnangul ekslikult jätnud hindamata asjaolu, kas kaebaja on üldse hõivatava hoone

omanik ja valdaja. 1996. a sätestas AÕS § 6, et omanik võib olla füüsiline isik või eraõiguslik

juriidiline isik, riik, kohaliku omavalitsuse üksus ning avalik-õiguslik juriidiline isik ning et juriidilise

isiku vara ega juriidiline isik ei saa kuuluda teistele isikutele. Erafirma Veski suhtes ei ole asja

materjalidest tulenevalt läbi viidud likvideerimismenetlust, mistõttu ei ole erafirma vara läinud üle

ettevõtte omanikule.

Vastustaja ei pidanud otsuse tegemise ajal olema teadlik Viru Maakohtusse esitatud hagiavaldusest.

Haldusorgan ei saa ja ei ole kohustatud uurimispõhimõtte järgimiseks välja selgitama selliseid

asjaolusid ja koguma selliseid tõendeid, mille olemasolu kohta tal andmed puuduvad, ning

O. Buhdruker ei teavitanud kohalikku omavalitsust hagi esitamisest. Samuti ei saa üksnes

O. Buhdrukeri poolt hagi esitamine olla linnavolikogu otsuse tühistamise aluseks; omandiõiguse

olemasolu või puudumise saanuks tuvastada ka halduskohtus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Oleg Buhdruker esitas Tartu Ringkonnakohtu 29. aprilli 2008. a otsuse peale

kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta jõusse halduskohtu otsuse.

Kassaator asus seisukohale, et kuivõrd pole täidetud kumbki asja peremehetuse eeldus vastavalt AÕS

§ 96 lg-le 3 - hoone asukohaga Sõnajala 5 Kohtla-Järvel on olnud erafirma Veski omandis ja viimane

ei ole lõpetanud hoone valdust omandist loobumise tahtega -, siis ei ole hoone peremehetu. Asjaolu,

et erafirma Veski on sundlõpetatud likvideerimismenetlust läbi viimata, ei tähenda, et ettevõte oleks

loobunud hoone omandist. Erafirma Veski põhikirja kohaselt oli firma ja kogu sellele kuulunud vara

omanik N. Buhdruker. Erafirma Veski lõpetati ÄS § 513 lg 5 alusel ilma likvideerimismenetluseta,

kuna keegi ei esitanud pärast ÄS § 513 lg-s 3 sätestatud teate avaldamist ettevõtte vastu nõudeid. ÄS

§-st 513 ei tulene, et erafirma omanik pidanuks esitama kohtule nõude enda firma likvideerija

määramiseks, et firmale kuuluv vara läheks üle tema omandisse; sellist kohustust ei nähtu ka erafirma

Veski põhikirjast. Ringkonnakohus ei ole oma vastupidist järeldust põhjendanud. Asjaolu, et

hooneregistris on siiamaani märgitud hoone omanikuks mitte-eksisteeriv erafirma Veski, ei tähenda,

et hoonel ei oleks teist omanikku. Hooneregistri kanne ei tekita ega lõpeta omandiõigust.

Menetluskulud palus kassaator välja mõista Kohtla-Järve Linnavolikogult O. Buhdrukeri kasuks.

8. Kohtla-Järve Linnavolikogu vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja leidis, et Tartu

Ringkonnakohtu 29. aprilli 2008. a otsus on põhjendatud ja seaduslik. Vastustaja arvates leidis

ringkonnakohus põhjendatult, et ilma likvideerimismenetluseta ei saanud vara Oleg Buhdrukeri

omandisse üle minna. Sellest, et keegi pole sundlõpetamise käigus erafirma Veski vastu nõudeid

esitanud, ei saa järeldada nende puudumist likvideerimismenetluse käigus. Kassaatori seisukoht, et

erafirma vara läks hoolimata sellest, et ettevõte sundlõpetati ilma likvideerimismenetlust läbi viimata,

automaatselt üle O. Buhdrukerile, ei tulene ühestki seadusest. Kui erafirma omanik laseb oma

ettevõtte sundlõpetada, saab seda võtta vaid tahteavaldusena nii juriidilisest isikust kui ka selle varast

loobumiseks.

9. Riigikohtu halduskolleegium peatas 24. septembri 2008. a määrusega Oleg Buhdrukeri

kassatsioonkaebuse menetlemise kuni kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumiseni

Viru Maakohtu menetluses olevas tsiviilasjas nr 2-07-39490 (Oleg Buhdrukeri hagi Kohtla-Järve

linna vastu omandiõiguse tunnustamise nõudes). Tsiviilasja nr 2-07-39490 menetlus lõppes Tartu

Ringkonnakohtu 15. märtsi 2010. a otsuse jõustumisega. 3. juuni 2010. a määrusega uuendas

Riigikohtu halduskolleegium käesoleva haldusasja menetluse.

10. Viru Maakohus tunnustas 27. oktoobri 2009. a otsusega tsiviilasjas nr 2-07-39490 O. Buhdrukeri

omandiõigust hoonele asukohaga Sõnajala 5 Kohtla-Järve. Maakohus leidis, et hoone kuulus koos

muu erafirma Veski varaga N. Buhdrukeri pärandvara hulka, mille omandas hageja. Kohus asus

seisukohale, et erafirma Veski näol oli tegemist füüsilise isikuga ja erafirma vara oli selle omaniku

N. Buhdrukeri omandis. O. Buhdruker oli N. Buhdrukeri pärija ning ta on pärandi vastu võtnud.

Seetõttu tekkis O. Buhdrukeril omandiõigus hoonele Sõnajala 5 Kohtla-Järvel N. Buhdrukeri pärandi

vastuvõtmisega. Tartu Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus on

jõustunud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Käesolevas asjas vaidlustab O. Buhdruker Kohtla-Järve Linnavolikogu 26. septembri 2007. a

otsust nr 216, millega tunnistati peremehetuks Kohtla-Järvel Ahtme linnaosas Sõnajala 5 asuv endine

kauplusehoone ning tehti linnavalitsusele ülesandeks koostada hoone inventariseerimise ja hindamise

aktid, teha sissekanded ehitisteregistrisse ning võtta hoone Kohtla-Järve linnavara registris arvele.

Vastustaja tugines otsuses asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg-le 2, Vabariigi

Valitsuse 8. augusti 1996. a määruse nr 211 "Peremehetu ehitise hõivamise kord" p-dele 10 ja 13 ning

Kohtla-Järve Linnavolikogu 28. aprilli 1999. a määruse nr 60 "Peremehetu ehitise või selle osa

hõivamise kord Kohtla-Järve linnas" p-le 14. O. Buhdruker tugineb kaebuses eelkõige AÕS § 96 lg-

le 3.

12. AÕS § 96 lg 3 sätestab, et asi on peremehetu, kui see ei ole veel olnud kellegi omandis või kui

omanik on valduse lõpetanud omandist loobumise tahtega. AÕSRS § 13 lg 2 kohaselt on peremehetu

ehitise hõivamise õigus ja kohustus kohalikul omavalitsusel ja riigil Vabariigi Valitsuse kehtestatud

korras. Vabariigi Valitsuse kehtestatud "Peremehetu ehitise hõivamise korra" p 5 alusel eeldatakse

omandist loobumise tahte olemasolu, kui ehitise omanik on väljendanud omandist loobumist või kui

ehitise omanik ei ole teada.

13. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus

menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi

aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Tsiviilasjas nr 2-07-39490 olid

menetlusosalisteks O. Buhdruker ja Kohtla-Järve linn, seega on asja lahend mõlemale käesoleva

halduskohtumenetluse poolele kohustuslik. Tsiviilasja nr 2-07-39490 jõustunud lahendiga tunnustati

O. Buhdrukeri omandiõigust hoonele asukohaga Sõnajala 5 Kohtla-Järve. Seega puudub vaidlus

selles, et hoone asukohaga Sõnajala 5 Kohtla-Järve on O. Buhdrukeri omandis. Käesolevas

haldusasjas tuvastas Tartu Halduskohus, et O. Buhdruker ei ole lõpetanud hoone valdamist omandist

loobumise tahtega. Vastupidist ei tuvastanud käesolevas asjas ka Tartu Ringkonnakohus, kes leidis

oma otsuses ekslikult, et O. Buhdruker ei olnud hoone omanik.

14. Kuivõrd hoone peremehetuks tunnistamise eeldused vastavalt AÕS § 96 lg-le 3 ei olnud

käesoleval juhul täidetud, nõustub kolleegium Tartu Halduskohtu otsuse resolutsiooniga, millega

tühistati Kohtla-Järve Linnavolikogu 26. septembri 2007. a otsus nr 216. Ringkonnakohtu otsus tuleb

tühistada ja jätta jõusse Tartu Halduskohtu otsus. Riigikohus nõustub aga ringkonnakohtu

seisukohaga, et ebaõige on halduskohtu etteheide, et linnavolikogu on vaidlustatud otsuse tegemisel

rikkunud uurimisprintsiipi. Kohtla-Järve Linnavolikogu ei pidanud vaidlustatud otsuse tegemise ajal

olema teadlik sellest, et O. Buhdruker oli esitanud Viru Maakohtule hagi omandiõiguse

tunnustamiseks. Seetõttu tuleb halduskohtu otsuse motiive muuta vastavalt käesoleva otsuse

motiividele.

15. HKMS § 93 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alamalseisva kohtu lahendit või

teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 92 lg 1

sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna Riigikohus rahuldab

kassatsioonkaebuse ja jätab jõusse halduskohtu otsuse, millega O. Buhdrukeri kaebus rahuldati, siis

jäävad menetluskulud Kohtla-Järve Linnavolikogu kanda. Esimese kohtuastme menetluskulude

jaotuse määras kindlaks Tartu Halduskohus.

Apellatsiooniastmes ei esitanud O. Buhdruker taotlust menetluskulude hüvitamiseks.

Kassatsioonkaebuses palub O. Buhdruker menetluskulud välja mõista Kohtla-Järve Linnavolikogult

O. Buhdrukeri kasuks. Kassatsioonkaebusele on lisatud Ida-Viru Advokaadibüroo arve-kviitung,

millest nähtub kassatsioonkaebuse esitamise tasu 2360 krooni. HKMS § 93 lg 1 sätestab, et

menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja

kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kolleegiumi

praktika kohaselt peab menetluskulude kandmine olema tõendatud kuludokumentidega, kust nähtub,

et menetluskulud on menetlusosalise poolt reaalselt kantud. Seega ei saa välja mõista

õigusabikulusid, mille kohta on esitatud üksnes esindaja arve, sest see ei tõenda, et kulud oleks

reaalselt kantud. Kulude tasumist tuleb tõendada kassa sissetuleku orderiga või pangakonto

väljavõttega (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-94-08, p 21). Käesolevas

asjas ei ole O. Buhdruker esitanud tõendit õigusabikulude tasumise kohta, sest selleks ei piisa üksnes

esindaja arvest.

Seetõttu tuleb apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud jätta poolte endi kanda.

16. HKMS § 90 lg 2 1. lause alusel tuleb kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tagastada.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann