3-1-1-59-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-59-10

Otsuse kuupäev

6. august 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi O. F. süüdistuses KarS § 121 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2010. a otsus kriminaalasjas

nr 1-09-9324

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

O. F. kaitsja vandeadvokaat Imbi Seimar, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

28. juuli 2010, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2010. a ja Harju Maakohtu 13. jaanuari

2010. a otsused osas, millega O. F-le kohaldati lähenemiskeeldu kannatanu H. L.-i suhtes

tähtajaga kaks aastat.

2. Saata kriminaalasi lähenemiskeelu kohaldamist puudutavas osas uueks arutamiseks

Harju Maakohtule.

3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

4. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

5. Mõista Eesti Vabariigilt Niguliste Advokaadibüroo OÜ kasuks välja 960 (üheksasada

kuuskümmend) krooni, sealhulgas käibemaks 160 (ükssada kuuskümmend) krooni

vandeadvokaat Imbi Seimari poolt O. F-le kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise

eest ja jätta see menetluskulu riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 13. jaanuari 2010. a otsusega tunnistati O. F. süüdi KarS § 121 järgi ja teda karistati

neljakuulise vangistusega, mis jäeti KarS § 74 lg 1 alusel tingimuslikult ühe aasta ja kuue kuu pikkuse

katseajaga täitmisele pööramata.

KrMS § 3101 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1055 alusel kohaldas maakohus O. F-le lähenemiskeeldu

kannatanu H. L.-i suhtes tähtajaga kaks aastat.

O. F. tunnistati süüdi selles, et ta 15. novembril 2008 kella 12.00 ajal Tallinnas XXXX XX/X hoovis lõi

konflikti käigus tahtlikult mitmel korral rusikate ja jalaga H. L.-i, tekitades sellega H. L.-le näopiirkonna

põrutushaavad, hematoomid, hematoomi parema reie sisepinnal ja väiksemad hematoomid jalgadel ning

kätel.

Maakohus leidis, et O. F-le süüksarvatav tegu on täielikult tõendatud. Samuti märkis kohus, et põhjendatud

on kannatanu taotlus kohaldada O. F-le lähenemiskeeldu kannatanu suhtes.

2. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav O. F., taotledes maakohtu otsuse tühistamist

ja enda õigeksmõistmist.

Apellant leidis, et maakohus on teda süüdi tunnistades tõendite hindamisel eksinud. Samuti märgiti

apellatsioonis, et maakohus on jätnud lähenemiskeelu kohaldamise otsuses põhistamata. Lähenemiskeelu

kohaldamiseks alust ei ole.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2010. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon

rahuldamata.

Ringkonnakohus märkis, et maakohus hindas tõendeid kogumis, kohtuniku siseveendumuse kujunemine on

otsuse lugejale jälgitav. Ringkonnakohtul puudub alus tõendeid teisiti hinnata. Samuti leidis

apellatsioonikohus, et O. F. suhtes on põhjendatult kohaldatud lähenemiskeeldu.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni O. F. kaitsja vandeadvokaat Imbi Seimar, kes

taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja O. F. õigeksmõistmist.

4.1 Kassaatori hinnangul ei ole kohtud hinnanud kõiki tõendeid kogumis, mistõttu on O. F. ekslikult süüdi

tunnistatud.

4.2 Kohtuotsustest jääb arusaamatuks, millise H. L.-i isikuõiguse kaitseks O. F-le lähenemiskeeldu kohaldati

ja miks see oli vajalik. O. F-le lähenemiskeelu kohaldamine on põhjendamata ega vasta seaduse mõttele.

Kuna kohtuotsus peab olema täidetav ja lähenemiskeelu rikkumise eest on ette nähtud karistusõiguslik

sanktsioon, siis ei saa lähenemiskeeld olla umbmäärane. Kohtuotsuse resolutsioonist peab nähtuma

konkreetne tegevus, mille kohustatud isik peab lõpetama või millest edaspidi hoiduma.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Taotledes O. F. õigeksmõistmist põhjendusega, et kohtud on eksinud tõendite hindamisel, soovib kassaator

Riigikohtult sisuliselt faktiliste asjaolude tuvastamist ja kohtute kindlakstehtud asjaolude ümberlükkamist.

KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või aga Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Tulenevalt KrMS § 362 p-st 2

saab Riigikohus vaid

kontrollida,

kas

kohtud

on

faktiliste

asjaolude

tuvastamisel

järginud

kriminaalmenetlusõiguse norme, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad

selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. mai 2009. a otsus asjas nr 3-

1-1-19-09, p-d

15-16).

Kolleegiumi

hinnangul

ei

ole

käesolevas

asjas tõendite hindamisel

kriminaalmenetlusõigust rikutud. Seetõttu tuleb kassatsioon osas, milles taotletakse kohtuotsuste tühistamist

O. F. süüditunnistamises ja karistamises, rahuldamata jätta.

6. Samas nõustub kolleegium kassaatoriga selles, et kohtuotsustes on jäetud määratlemata O. F-le kohaldatud

lähenemiskeelu sisu (tingimused), samuti ei ole kohtud lähenemiskeelu kohaldamist nõuetekohaselt

põhistanud.

7. Maakohus sõnastas lähenemiskeelu järgmiselt: "VÕS § 1055 ja KrMS § 3101 alusel kohaldada O. F-le

lähenemiskeeld kannatanu H. L.-i suhtes tähtajaga kaks aastat." Ringkonnakohus lähenemiskeelu

formuleeringut ei muutnud. Kolleegiumi hinnangul on lähenemiskeeld selliselt sõnastatuna sisustamata ega

ole täidetav ning seetõttu ei vasta seaduse nõuetele.

7.1 KrMS § 3101 lg 1 sätestab, et kannatanu taotlusel võib kohus võlaõigusseaduse § 1055 alusel kannatanu

eraelu või muude isikuõiguste kaitseks kohaldada isikuvastases või alaealise vastu toime pandud kuriteos

süüdimõistetule lähenemiskeeldu tähtajaga kuni kolm aastat. Lähenemiskeelu materiaalõiguslik alus tuleneb

VÕS §-st 1055, mille esimene lõige sätestab: "Kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju

õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava

käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist. Kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise,

eraelu puutumatuse või muu isikuõiguste rikkumise puhul võib muu hulgas nõuda kahju tekitaja teisele

isikule lähenemise keelamist (lähenemiskeeld), eluaseme kasutamise või suhtlemise reguleerimist või muude

sarnaste abinõude rakendamist."

Seega on KrMS §-s 3101 sätestatud korras VÕS § 1055 alusel kohaldatava lähenemiskeelu näol tegemist

preventiivse deliktiõigusliku kaitseabinõuga (abinõude kogumiga), mille eesmärk on tagada, et isik, kelle

suhtes lähenemiskeeldu kohaldatakse (lähenemiskeelu adressaat), ei rikuks tulevikus lähenemiskeeluga

kaitstava isiku isikuõigusi.

7.2 VÕS § 1055 lg 1 kohaldamisel peab kohus konkreetselt määratlema need tingimused (piirangud), mida

lähenemiskeelu adressaadil kaitstava isiku suhtes järgida tuleb. Vastasel korral ei ole lähenemiskeeld täidetav

ja kaotab oma mõtte. Lähenemiskeelu tingimuste määratlemisel peab kohus arvestama konkreetse juhtumi

asjaolusid ja jälgima, et lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem kui see on keelu eesmärgist

tulenevalt proportsionaalne. Selleks tuleb kohtul konkreetse kaitseabinõu valikul hinnata selle sobivust (kas

abinõu võimaldab ära hoida kannatanut ähvardavat isikuõiguste rikkumist) ja vajalikkust (kas rikkumist ei

oleks võimalik sama tõhusalt vältida mõne muu abinõuga, mis koormaks lähenemiskeelu adressaati vähem)

ning kaaluda ühelt poolt kahjustatud isikut ähvardava isikuõiguste rikkumise tõenäosust ja raskust ning

teiselt poolt lähenemiskeelust tuleneva piirangu mõju lähenemiskeelu adressaadile.

7.3 Keelates lähenemiskeelu adressaadi füüsilise lähenemise kaitstavale isikule, peab kohus määratlema

lähenemiskeelu ruumilise ulatuse, s.o minimaalse lubatud vahemaa lähenemiskeelu adressaadi ja kaitstava

isiku vahel. Vastasel juhul ei ole hiljem võimalik selgelt tuvastada, kas lähenemiskeeldu on rikutud või mitte.

Üldjuhul peaks lähenemiskeelu ruumiline ulatus olema kohtuotsuses väljendatud meetrites. Ka

lähenemiskeelu ruumilise ulatuse määratlemisel peab kohus silmas pidama juhtumi asjaolusid ja lähtuma

proportsionaalsuse põhimõttest. Vajadusel tuleb lähenemiskeeldu sõnastades ette näha erandjuhud, mil

lähenemiskeeld ei kehti või kehtib väiksemas ulatuses.

Näiteks kui lähenemiskeelu adressaat ja kaitstav isik töötavad ühes ja samas kohas, tuleks tavaliselt piirduda

väiksema (nt 5-10 meetrit) lähenemiskeeluga või näha suurema vahemaa kehtestamise korral ette, et isikute

ühises töökohas on lähenemiskeelu ruumiline ulatus erandina väiksem. Vastasel korral võib lähenemiskeelu

tagajärjeks olla lähenemiskeelu adressaadi töökaotus, millega kaasnev põhiõiguste riive ei pruugi kõikidel

juhtudel olla lähenemiskeelu eesmärgi saavutamiseks vajalik ja mõõdukas. Analoogiliselt võib

vähemulatusliku lähenemiskeelu kohaldamiseks anda alust ka asjaolu, et lähenemiskeelu adressaadil ja

kaitstaval isikul on ühine elukoht, kuid seda vaid tingimusel, et väiksema ulatusega lähenemiskeeld ei muuda

keelu eesmärgi saavutamist ebareaalseks. Lähenemiskeelu ulatuse või kehtivuse võib ka muul moel seada

sõltuvusse konkreetsest asukohast (nt määrates selle suuremaks kaitstava isiku elukohas, väiksemaks

avalikes kohtades või piirates lähenemiskeelu kehtivust üksnes kaitstava isiku elukohaga). Mõnikord võib

olla põhjendatud näha üldisest lähenemiskeelust lühem vahemaa ette juhtudeks, mil keelu adressaat ja

kaitstav isik viibivad sama hoone erinevates ruumides, mis on teineteisest eraldatud.

7.4 Lähenemiskeeld võib kaitstava isiku kõrval laieneda ka teatud paikadele, mis on kaitstava isikuga

tihedalt seotud (nt isiku elu-, õppimis- või töökoht, tavapärane liikumistee vmt). Samuti võib lähenemiskeeld

lisaks füüsilise lähenemise keelule hõlmata ka muid tingimusi, näiteks keeldu kaitstava isikuga suhelda (sh

telefoni või muude sidekanalite vahendusel või kirja teel). Ka seetõttu ei saa pidada nõuetekohaseks

lähenemiskeeldu kohaldamist üldiselt, konkreetseid piiranguid nimetamata.

7.5 Eeltoodut silmas pidades on kolleegium seisukohal, et lähenemiskeelu kohaldamisel selle tingimuste

(piirangute) määratlemata jätmine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339

lg 2 mõttes, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise lähenemiskeeldu puudutavas osas. Seetõttu tuleb ka

käesolevas asjas maakohtu ja ringkonnakohtu otsus O. F-le lähenemiskeelu kohaldamise osas tühistada ja

saata kriminaalasi tühistatud osas maakohtule uueks arutamiseks.

8. Kolleegium nõustub kassaatoriga ka selles, et kohtuotsustes ei ole lähenemiskeelu kohaldamist piisavalt

põhistatud. Seega on kohtud lähenemiskeelu kohaldamisel rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 7 nõudeid. Samas ei

jaga kolleegium kaitsja seisukohta, et käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades oleks O. F-le lähenemiskeelu

kohaldamine igal juhul vastuolus lähenemiskeelu mõttega.

9. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2010. a ja Harju Maakohtu 13. jaanuari 2010. a

otsused O. F-le lähenemiskeelu kohaldamise osas ja saadab kriminaalasja tühistatud osas uueks arutamiseks

Harju Maakohtule. Kaitsja kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt.

10. KrMS § 3101 lg 2 kohaselt lahendab kohus lähenemiskeelu taotluse sama seadustiku §-s 310 sätestatud

korras, s.o samadel alustel tsiviilhagi lahendamisega. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a

otsuses asjas nr 3-1-1-3-10 punktis 41 on KrMS § 2 p 4 alusel väljendatud seisukohta, et kriminaalasja

maakohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele

pööramist edasi ei lükka. Sellest tulenevalt leiab kolleegium, et kohtuotsus O. F. süüditunnistamise ja

karistamise kohta jõustub käesoleva Riigikohtu otsuse tegemisega, s.t kriminaalasja maakohtule uueks

arutamiseks saatmine lähenemiskeelu kohaldamise osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele

pööramist edasi ei lükka.

11. O. F. kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu väljamõistmiseks summas 960 krooni (sh käibemaks

160 krooni). Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-

st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega kinnitatud "Riigi õigusabi

osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi

osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" punktidest 2 ja 21 rahuldada. Kuna Riigikohus

tühistab esitatud kassatsiooni alusel kriminaalasja menetledes osaliselt maakohtu ja ringkonnakohtu otsused,

süüdistataval on aga õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti

esimese astme kohtus ning ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud

menetluskulud, tuleb O. F. määratud kaitsjale kassatsioonimenetluseks ettevalmistamise eest makstud tasu

jätta riigi kanda

(vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-26-08, p 14).

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe