3-1-1-61-10 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-61-10

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

Tartu, 2. august 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Aserbaidžaani Vabariigi advokaat D. S. taotlus lubada tal

osaleda apellatsioonimenetluses süüdistatava A. Z. kaitsjana

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. mai 2010. a kohtumäärus

kriminaalasjas nr 1-08-12818

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

D. S., määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

28. juuli 2010, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta D. S. määruskaebus läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 31. märtsi 2010. a otsusega tunnistati teiste hulgas süüdi A. Z. Kohus tunnistas A. Z.

süüdi KarS § 184 lg 21 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi ning mõistis talle KarS § 63 lg 1 alusel karistuseks

vangistuse 14 aastat ja 6 kuud.

2. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonid ka A. Z. ja Aserbaidžaani

Vabariigi advokaat D. S. Viimati nimetatud isiku apellatsioon jäeti Harju Maakohtu 16. aprilli 2010. a

määrusega KrMS § 323 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata ja tagastati apellatsiooni esitajale. Määruses märkis

kohus, et esialgselt D. S-le antud luba osaleda kriminaalasjas süüdisatava kaitsjana võeti hiljem tagasi ning

edasiselt tal kriminaalmenetluses kaitsjana osaleda ei lubatud. Uut luba D. S-le aga antud ei ole.

3. Tallinna Ringkonnakohtule 3. mail 2010 laekunud taotluses märkis D. S., et ta on A. Z. lepinguliseks

kaitsjaks ja kaitsealune soovib just tema osalemist apellatsioonimenetluses. Taotleja arvates puudusid

seaduslikud alused tema väljaarvamiseks menetlusosaliste hulgast.

4. Juhindudes KrMS § 328 lg1 p-st 3 ja ja § 385 p-st 16 jättis ringkonnakohus eelmenetluses 11. mai 2010. a

määrusega taotluse rahuldamata, märkides, et määrus on lõplik ega ole edasikaevatav. Määruse põhjendused

on lühidalt järgmised.

4.1 KrMS § 42 lg 1 p 1 kohaselt saab lisaks advokaadile olla kriminaalmenetluses lepinguliseks kaitsjaks ka

seadusega lepingulisele esindajale kehtestatud haridusnõuetele vastav muu isik, kuid seda üksnes menetleja

loal. Käesoleval juhul on loa andmiseks pädev menetleja Tallinna Ringkonnakohus.

4.2 Esialgu andis Harju Maakohus D. S-le KrMS § 42 lg 1 p 1 alusel loa osaleda maakohtu menetluses muu

isikuna A. Z. kaitsjana. Hiljem aga võttis maakohus selle loa määrusega tagasi põhjendusega, et D. S. on

kohtuistungitele korduvalt tahtlikult ilmumata jäämisega tinginud istungite edasilükkamise. Maakohus leidis,

et selliselt toimides käitus D. S. süüdistatava huvide vastaselt ja näitas üles lugupidamatust kohtu ning teiste

kohtumenetluse poolte suhtes.

4.3 Ringkonnakohus asus seisukohale, et maakohus on õigesti ja põhjendatult sedastanud asjaolud, mis on

tinginud D. S-le KrMS § 42 lg 1 p 1 alusel antud loa tagasivõtmise ning puuduvad alused kõnealuse loa

uuendamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu 11. mai 2010. a määruse peale on Riigikohtule esitanud määruskaebuse D. S.,

kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja enese lubamist apellatsioonimenetlusse A. Z. kaitsjana,

põhjendades seda järgnevalt.

5.1 Kriminaalmenetluse seadustik ei võimalda kaitsja eemaldamist menetlusest. Pealegi, kohus on tagasi

võtnud D. S-le antud loa kriminaalmenetluses A. Z. kaitsjana osaleda mitte seetõttu, et ta puudus istungitelt,

vaid põhjusel, et tema väited on Eesti kohtusüsteemi jaoks ebamugavad.

5.2 Ringkonnakohus viitab oma määruses KrMS § 385 p-le 16, mis näeb ette kohtumenetluse poole taotluse

lahendamise kohtumenetluses. Sellega on ringkonnakohus tunnistanud D. S. kohtumenetluse pooleks, kuid

on samal ajal jätnud rahuldamata tema taotluse lubada ta A. Z. kaitsjana apellatsioonimenetlusse.

5.3 Ühtlasi esitab D. S. taotluse Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku Paavo Randma taandamiseks, märkides,

et KrMS § 49 lg 1 p 1 kohaselt on kohtunik kohustatud kriminaalmenetlusest taanduma, kui ta on varem

samas kriminaalasjas teinud kohtulahendi. P. Randma on juba D. S. kaebusi lahendades teinud käesolevas

kriminaalasjas kaks määrust ? 28. aprillil 2010 ja 12. mail 2010.

6. Vastuses D. S. kaebusele leiab Riigiprokuratuuri juhtiv prokurör Margus Kurm, et see on põhjendamatu ja

palub jätta see rahuldamata. Prokurör ei nõustu kaebuses toodud järeldusega, nagu oleks ringkonnakohus D.

S. taotluse sisulise lahendamisega ta automaatselt menetlusosaliseks tunnistanud, kuna taotluse rahuldamata

jätmine ei saa olla samaaegselt selle rahuldamine. Prokurör märgib ka seda, et tulenevalt KrMS § 50 lg-st 5

lahendavad

ühe

kohtuniku

vastu

esitatud

taandamistaotluse

kohtukoosseisu

teised

liikmed.

Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust esitada taandamistaotlus ringkonnakohtu kohtuniku

peale Riigikohtule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kriminaalmenetluse seadustiku § 42 lg 1 p 1 kohaselt võib lepinguliseks kaitsjaks olla advokaat ja teised

kriminaalmenetluse seadustikus lepingulisele esindajale kehtestatud haridusnõuetele vastavad isikud

menetleja loal. Eelnevast nähtub, et kui advokaadi jaoks piisab kriminaalmenetluses osalemiseks

kokkuleppest kaitsealusega, siis teised kriminaalmenetluse seadustikus lepingulisele esindajale kehtestatud

haridusnõuetele vastavad isikud peavad lisaks sellele taotlema ka luba menetlejalt, kelleks tulenevalt KrMS §

16 lg-st 1 on kohus, prokuratuur ja uurimisasutus. Seega peab isik, kes vastab haridusnõuetele, kuid kes ei

ole advokaat, küsima kriminaalmenetluses kaitsjana osalemiseks kohtueelses menetluses

luba

uurimisasutuselt või prokuratuurilt, kohtumenetluses aga kriminaalasja menetlevalt kohtult.

8. Kui menetleja annab isikule loa kriminaalmenetluses kaitsjana osaleda, kontrollib ta reeglina üksnes isiku

vastavust seaduses sätestatud haridusnõuetele. Seda põhjusel, et üldjuhul ei tunne menetleja kaitsjana

tegutseda soovivat isikut ja seetõttu puuduvad tal andmed, mille põhjal isiku pädevust hinnata. Menetluse

kestel saab menetleja aga isiku kaitsjana tegutsemist jälgides tema oskustest parema ülevaate, mistõttu võib

selguda, et isik on tegelikult asjatundmatu ja tema kaitsealuse huvid jäävad kaitseta. Seetõttu võib osutuda

vajalikuks esialgu antud luba menetluses kaitsjana osalemiseks tagasi võtta ning anda kahtlustatavale või

süüdistatavale tema kaitseõiguste tagamise eesmärgil võimalus uus kaitsja valida. Ka Riigikohtu praktikas on

selgesõnaliselt tunnustatud menetleja õigust võtta tagasi luba, mille ta on andnud kaitsjana menetluses

osalemiseks isikule, kes ei ole advokaat (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. aprilli 2006. a määrus

väärteoasjas nr 3-1-1-37-06, p 7.3). Tuleb märkida sedagi, et juhul, kui süüdistatav soovib enda kaitsjaks

isikut, kes vastab küll kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud haridusnõuetele, kuid kes on

kvalifikatsiooni omandanud välisriigis, tuleb menetlejal loa andmist eriti põhjalikult kaaluda. Seejuures tuleb

menetlejal vastata küsimusele, kas on alust eeldada, et isik omab teadmisi Eesti õigussüsteemist, sh

kriminaalmenetlus- ja karistusõigusest sellisel tasemel, et tal on võimalik oma ülesandeid kaitsjana pädevalt

täita. Sarnased piirangud on sätestatud ka advokaatidest kaitsjatele. Nimelt tuleneb advokatuuriseaduse

(edaspidi AdvS) § 22 lg-st 3, et Eestis võib reeglina advokaadi kutsenimetuse all õigusteenust osutada üksnes

Eesti Advokatuuri liige. Assotsieerunud liige võib kaitsta klienti kohtus üksnes koostöös vandeadvokaadiga

(AdvS § 67 lg 2). Ka välisriigi advokaat võib AdvS § 74 lg 4 kohaselt klienti kohtus kaitsta üksnes koos

vandeadvokaadiga. Seega lähtub advokatuuriseadus eeldusest, et välisriigi advokaadid ei tunne Eesti

õiguskorda sellisel määral, et nad võiksid kriminaalmenetluses kaitsjana osaleda iseseisvalt, mistõttu nad

võivad seda teha üksnes vandeadvokaadi juhendamisel. Kuna muu haridusnõuetele vastava isiku suhtes

advokatuuriseaduse sätted ei kohaldu ja kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust, et tal oleks

menetluses Eesti õiguskorda tundev juhendaja, tulebki menetlejal tema kriminaalmenetluses kaitsjana

osalemiseks loa andmise üle otsustamise käigus eriti põhjalikult kontrollida tema teadmisi Eesti

õigussüsteemist.

9. Harju Maakohus võttis 4. juuni 2009. a määrusega tagasi D. S-le antud loa osaleda kriminaalasjas nr 1-08-

12818 A. Z. kaitsjana. Määrusest nähtub, et loa tagasivõtmise tingis korduv menetlusõiguste kuritarvitamine

D. S. poolt, mille tagajärjel jäi A. Z. kaitseta. Seega tuvastas kohus, et kuigi D. S. haridus vastab seaduses

sätestatud nõuetele, millistel kaalutlustel ta KrMS § 42 lg 1 p-st 1 lähtudes üldse menetlusse lubati, on ta

menetluse jooksul näidanud ennast üles ebapädeva kaitsjana, mis tingis talle antud loa tagasivõtmise. Harju

Maakohtu 4. juuni 2009. a määruse jõustumisega lakkas D. S. olemast kriminaalasjas nr 1-08-12818 A. Z.

kaitsja, millega ta kaotas menetlusosalise seisundi ning KrMS § 47 esimeses lõikes sätestatud õigused, sh

nimetatud lõike kolmandas punktis sätestatud õiguse esitada taotlusi ja kaebusi.

10. Vaatamata eelnevale on D. S. jätkanud kriminaalasjas nr 1-08-12818 arvukate taotluste ja kaebuste

esitamist. Nii on ta esitanud 3. mail 2010 Tallinna Ringkonnakohtusse laekunud taotluse osaleda

apellatsioonimenetluses A. Z. kaitsjana. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus,

asudes taotlust sisuliselt lahendama ja viidates taotluse lahendamisel KrMS § 385 p-le 16, on jätnud

tähelepanuta, et D. S. ei ole enam menetlusosaline ning tal ei ole käesoleval ajal menetlusosalise õigusi, sh

õigust esitada taotlusi. Seega tulnuks ringkonnakohtul D. S. taotlus jätta läbi vaatamata põhjendusega, et ta ei

ole käesolevas kriminaalasjas taotlust esitama õigustatud isik. Ühtlasi ei olnud ringkonnakohtul alust viidata

KrMS § 385 p-le 16, kuivõrd D. S. näol ei ole tegemist kohtumenetluse poolega. Vaatamata eelnevale on

Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et puudub kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, kuna D.

S. on asjassepuutumatu isik, mistõttu ringkonnakohus ei saanud käesolevas asjas menetlusnorme kohaldades

tema õigusi rikkuda.

10.1 Seejuures ei ole rikutud ka A. Z. kaitseõigust. Kuigi A. Z. on menetluse kestel väljendanud soovi, et D.

S. jätkaks tema kaitsjana kriminaalmenetluses osalemist, tuleb rõhutada, et õigus valida endale kaitsja ei ole

pelgalt süüdistatava ülesanne, vaid kohtul on kohustus kontrollida, et valitud kaitsja ka tegelikult oma

ülesandeid täidab. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on asutud seisukohale, et riik peab süüdistatavale

tagama sellise õigusabi, mis on praktiline ja efektiivne ning mitte lihtsalt teoreetiline ja illusoorne (vt nt

Artico v Itaalia, otsus 13. maist 1980, p 33 ja Imbrioscia v Šveits, otsus 24. novembrist 1993, p 38). Ka

KrMS § 8 lg 1 p-des 2 ja 3 rõhutatakse kriminaalmenetluse käigu eest vastutavate subjektide ?

uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu kohustust tagada kaitseõigus. Riigikohus on varasemas praktikas

rõhutanud, et kaitseõiguse tagamise põhimõte tähendab eeskätt kriminaalmenetluse käigu eest vastutavate

ametiisikute ja nende kaudu riigi vastavat kohustust, mistõttu nõustuda ei saa seisukohaga, et kaitseõiguse

tagatuse küsimus on vaid kaitsealuse ja tema kaitsja vahekorra küsimus (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 29. jaanuari 2002. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-3-02, p-d 7.1 ja 7.2).

10.2 Käesolevas kriminaalasjas on maakohus sedastanud menetlusõiguste kuritarvitamise D. S. poolt ja

võtnud A. Z. kaitseõiguse tagamise huvides tagasi D. S-le antud loa A. Z. kaitsjana kriminaalmenetluses

osalemiseks. Ringkonnakohtul ei olnud mingit põhjust arvata, et D. S. näitaks ennast uue loa saamise korral

üles pädeva kaitsjana. Seega on ringkonnakohus D. S. taotlust rahuldamata jättes arvestanud igati A. Z.

kaitseõiguse tagamise vajadusega. Tuleb märkida sedagi, et A. Z. ei ole käesolevas kriminaalasjas jäänud

kaitsjata, vaid kriminaalasja materjalidest nähtub, et tema kaitsjateks on vandeadvokaadi vanemabi

Owe Ladva ja vandeadvokaat Sven Sillar, kes on tema nimel esitanud ka apellatsioonid.

11. Kriminaalmenetluse seadustiku § 384 lg 2 kohaselt on ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse

esitamise õigus KrMS § 344 lg-s 3 loetletud isikutel, samuti menetlusvälisel isikul advokaadi vahendusel,

kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. D. S. ei ole KrMS § 344 lg-s 3 loetletud

isik. Samuti ei ole ta käsitatav menetlusvälise isikuna, kelle õigusi või seaduslikke huvisid oleks

kriminaalmenetluses piiratud ja kes seetõttu peaks saama esitada määruskaebust advokaadi vahendusel.

Lähtudes eeltoodust tuleb D. S. määruskaebus KrMS § 350 lg 2 p 2 alusel jätta läbi vaatamata ja tagastada

esitajale.

Eerik Kergandberg Jüri Ilvest Priit Pikamäe