3-3-1-24-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-24-10

Otsuse kuupäev

21. juuni 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Julia

Laffranque, Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

H. L. (L.) kaebus Viru Vangla direktori 17. märtsi 2009. a

käskkirja nr 6-3/635-D tühistamiseks ja Viru Vangla toimingu

õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 8. jaanuari 2010. a otsus haldusasjas nr 3-

09-1498

Menetluse alus Riigikohtus

H. L. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada H. L. kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tartu Halduskohtu 13. oktoobri 2009. a ja Tartu Ringkonnakohtu 8. jaanuari

2010. a otsus haldusasjas nr 3-09-1498 osas, milles jäeti rahuldamata Viru Vangla poolse

viivituse õigusvastasuse tuvastamise taotlus. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada

selles osas H. L. kaebus ja tunnistada Viru Vangla poolt vaide edastamisega viivitamine

õigusvastaseks.

Ülejäänud osas jätta Tartu Halduskohtu 13. oktoobri 2009. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu

8. jaanuari 2010. a otsus haldusasjas nr 3-09-1498 muutmata, täiendades otsuste põhjendusi

vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

Mõista Viru Vanglalt H. L. kasuks välja kantud menetluskuludest 250 krooni.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla direktori 17. märtsi 2009. a käskkirjaga nr 6.-3/635-D karistati kinnipeetav H. L.

distsiplinaarkorras noomitusega selle eest, et ta omas vanglas kinnipeetavale keelatud eset (nööri).

Sellega rikkus H. L. vangistusseaduse (VangS) § 67 p-i 1 ja justiitsministri 30. novembri 2000. a

määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskirja (VSE) § 64¹ p-i 1.

2. H. L. esitas 30. märtsil 2009 Justiitsministeeriumile vaide, milles taotles käskkirja kehtetuks

tunnistamist. Viru Vangla edastas vaide Justiitsministeeriumile 7. mail 2009. Justiitsministeerium

jättis 2. juunil 2009 vaide rahuldamata.

3. H. L. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Viru Vangla direktori käskkirja

nr 6.-3/635-D ning tunnistada vaide edastamisega viivitamine õigusvastaseks.

Kaebuse kohaselt viidi distsiplinaarmenetlus läbi rikkumistega. Vangla ei arvestanud

distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ja karistuse määramisel ühegi kaebaja esitatud selgituse ega

vastulausega, jättis asjakohased asjaolud arvesse võtmata, rikkudes seega diskretsioonireegleid.

Samuti ei võimaldatud kaebajale tutvuda kõikide distsiplinaarmenetluse toimikus olevate

dokumentidega. Käskkirjas nr 6.-3/635-D ega distsiplinaarmenetluse protokollis pole esitatud

asjaolude kirjeldust, mis tõendaks kaebaja distsiplinaarsüütegu, samuti puuduvad viited muudele

tõenditele ning nende asukohale. Ebaõige on käsitada venitatud kileribadest nööri meenutavat eset

VSE § 64¹ p 1 mõttes keelatud esemena. Kaebajat karistati alusetult, sest ta ei rikkunud käskkirjas

nimetatud õigusnorme. Kaebajale määratud karistus on ebaproportsionaalne ja põhjendamatu.

Viru Vangla ületas haldusmenetluse seaduse (HMS) § 80 lg-s 1 sätestatud vaide edastamise tähtaega,

millega rikkus kaebaja õigust efektiivsele ja tõhusale menetlusele enda õiguste kaitseks ning

õiguspärast ootust HMS § 80 lg 1 kehtimisele. Kaebaja märkis tuvastamiskaebuse esitamise

põhjendatud huvina õigusvastaste toimingute tuvastamise ja nendega tekitatud kahju hüvitamise

nõude esitamise soovi, samuti preventiivse huvi, et Viru Vangla ei jätkaks tulevikus vaide edastamise

tähtaegade ületamist. Kaebaja asus seisukohale, et distsiplinaarkaristuse määramise tulemusel

rakendati tema suhtes sisuliselt täiendavat karistust, mis seisnes isikliku televiisori kasutamise loa

tühistamises, mille tulemusel tema olukord halvenes veelgi, mistõttu iga vaide edastamisega

viivitatud päev tõi kaebajale negatiivseid tagajärgi.

4. Vastustaja Viru Vangla vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Distsiplinaarmenetluses tuvastati veenvalt, et H. L. kambrist leitud 2,5 meetri pikkuse nööri puhul oli

tegemist piisavalt tugeva nööriga, mis võimaldas tekitada vigastusi nii endale kui teistele isikutele.

H. L. oli nööri olemasolust teadlik, kuid ei teavitanud sellest vanglaametnikke. Karistuse määramisel

arvestati asjas tähtsust omavaid asjaolusid ning määratud karistus on proportsionaalne toimepandud

rikkumisega. H. L. vaie edastati küll HMS § 80 lg-s 1 sätestatud tähtaja rikkumisega, kuid see oli

põhjustatud vaiete suurest hulgast ning vaiet ei hoitud kinni pahatahtlikult. Kaebajal puudub

õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi, sest ei ole alust arvata, et vaide õigeaegse edastamise

korral oleks vaideotsuse tulem olnud teistsugune. Noomituse määramisega ei kaasnenud H. L.-le

mingeid kahjulikke tagajärgi.

5. Tartu Halduskohus jättis 13. oktoobri 2009. a otsusega H. L. kaebuse rahuldamata, põhjendades

seda järgmiselt:

1) seaduseandja pole kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamise sätteid kehtestades täpsustanud süü

vormi, seega ei pea karistuse määramise aluseks olev rikkumine olema tahtlik ja võib olla toime

pandud ka hooletusest;

2) kaebajat ei ole karistatud nööri valmistamise ega kasutamise eest, mistõttu ei ole tähtis, kelle poolt,

millisest materjalist ja missugusel viisil oli nöör valmistatud ning kas ja kuidas seda kasutati;

3) piisab, kui tegemist on loetellu kuuluva esemega ning vangla ei pea ega saagi igal konkreetsel

juhul eseme või aine tegelikku ohtlikkust järele kontrollida;

4) vangla on järginud kõiki VangS § 64 lg-tes 1-41 kehtestatud nõudeid. Kuna keelatud eseme

omamist tuleb üldjuhul pidada raskeks rikkumiseks, arvestab valitud karistus nii H. L.-le süüks

pandud rikkumise asjaolusid kui varasemate karistuste puudumist;

5) kaebaja põhjendatud huvina märgitud preventiivne huvi ning mittevaralise kahju hüvitamise

kaebuse esitamise kavatsus on küll tuvastamiskaebuse esitamiseks sobivad, kuid ei ole käesoleva asja

asjaolusid arvesse võttes kaebuse rahuldamiseks küllaldased;

6) kuna Justiitsministeerium jättis H. L. vaide rahuldamata, siis pole tõenäoline, et ligi kuu aja

pikkune täiendav ootamine vaide edastamise tähtaja rikkumise tõttu võis üldse tekitada mingit sellist

mittevaralist kahju, mille rahalist hüvitamist saab kohtu vahendusel nõuda. Kohtul ei ole põhjust

kahelda vaiete suure arvu kohta esitatud väite tõepärasuses ja kuna seetõttu venib ilmselgelt kõigi

kinnipeetavate vaiete edastamine, ei saa kaebaja vastava nõude rahuldamine aidata kaasa tema

isiklike subjektiivsete õiguste kaitsele, sest tal puudub õiguslik alus eeldada, et nõude rahuldamise

tõttu hakatakse edaspidi tema vaideid eelisjärjekorras menetlema. Samuti on Viru Vangla juba võtnud

tarvitusele meetmed olukorra parandamiseks ning palganud täiendavat tööjõudu.

6. H. L. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse ja teha uue otsuse,

millega rahuldada kaebus täielikult.

7. Tartu Ringkonnakohus jättis 8. jaanuari 2010. a otsusega kaebuse rahuldamata ja halduskohtu

otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid

korrata. Täiendavalt märkis kohus järgmist:

1) halduskohus on põhjalikult käsitlenud asjas olevaid tõendeid ning õigustatult leidnud, et kogutud

tõenditega on tõendamist leidnud kaebaja süü VangS § 67 lg 1 ja VSE § 64¹ p 1 rikkumises. Kaebaja

oli teadlik nööri olemasolust kambris ja seega oli tegemist süülise rikkumisega;

2) kaebajalt äravõetud 2,5 m pikkune nöör on VSE § 64¹ p 1 mõttes keelatud ese, kuna sellega saab ja

on võimalik tekitada teistele isikutele või iseendale vigastusi. Distsiplinaarmenetluse protokolli

kohaselt veendus ka menetleja kaebajalt äravõetud nööri tugevuses ja ohtlikkuses;

3) halduskohus leidis õigesti, et ligi kuu aja pikkune täiendav vaide lahendamise ootamine ei saanud

tekitada kaebajale sellist mittevaralist kahju, mille hüvitamist tal oleks õigus nõuda;

4) preventiivne eesmärk peab aitama reaalselt kaasa kaebaja õiguste edasise rikkumise vältimisele.

Vaide edastamine on sisuliselt menetlustoiming, mida on iseseisvalt võimalik vaidlustada vaid juhul,

kui see rikub kaebaja õigusi iseseisvalt. Nimetatud toiming eraldivõetuna kaebaja õigusi ei riku.

Kaebajal on küll puutumus vaidlustatud toiminguga, kuid ta ei ole näidanud toimingu õigusvastasuse

tähendust eelise või õigusliku kasu aspektist ehk kaebaja ei ole tõendanud, et tuvastamiskaebuse

rahuldamine soodustaks tema õiguste kaitset tulevikus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. H. L. esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub kohtuotsused tühistada ja teha uue

otsuse, millega kaebus rahuldada. Ebaõige on alama astme kohtute seisukoht, et seaduseandja pole

distsiplinaarkaristuse määramist reguleerivates sätetes kehtestanud süü vormi. VangS § 63 lg 1

kohaselt saab kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristust üksnes juhul, kui vangistusseaduse,

vangla sisekorraeeskirja või muude õigusaktide nõudeid on rikutud süüliselt. Kuna vangla oli teadlik

nööri olemasolust, siis on kaebaja distsiplinaarkorras karistamine põhjendamatu ning võrdse

kohtlemise põhimõtet rikkuv. Kambri läbiotsimine teostati ajal, mil kinnipeetav kambris ei viibinud.

Kohtud on jätnud tähelepanuta asjaolu, et vastustaja on meelevaldselt hävitanud asitõendi (kambrist

leitud nööri), mistõttu ei olnud kohtutel võimalik sellele hinnangut anda, üksnes asitõendi

fotografeerimine ei ole piisav. Kohtud on jätnud kaebaja esitatud tõendi tähelepanuta ja hindamata

(kileriba - tl 96). VSE § 64¹ p 1 on vastuolus PS §-st 13 tuleneva õigusselguse põhimõttega, kuna

selles pole defineeritud nööri mõistet. Kaebaja käsutuses on mitmeid nöörina käsitatavaid esemeid,

mis on samas vanglas lubatud; vangla on meelevaldselt lugenud kileribad VSE § 64¹ lg 1 mõttes

nööriks, mis on keelatud ese. H. L. palub kontrollida VSE § 64¹ p 1 põhiseaduspärasust.

Alama astme kohtute otsused tuvastamiskaebuse osas on selges vastuolus Riigikohtu praktikaga

(nr 3-3-1-11-02; nr 3-3-1-88-08), mille kohaselt on põhjendatud huvina käsitatav ka preventiivne

huvi. H. L. palub Viru Vanglalt välja mõista menetluses kantud menetluskulud.

9. Viru Vangla palub jätta H. L. kassatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu

8. jaanuari 2010. a otsuse muutmata. Vastustaja leiab, et kuna kaebaja oli teadlik nööri olemasolust

kambris, siis oli tegemist süülise rikkumisega, mille eest karistamine on vangistusseaduse kohaselt

lubatud. Asjaolu, et vanglateenistujad ei olnud varem keelatud eset kambrist leidnud, ei muuda eset

lubatavaks. VSE § 65 lg 1 kohaselt on vanglal õigus leitud ese hävitada, keelatud ese fotografeeriti

ning foto nöörist lisati tõendina ka distsiplinaarmenetluse materjalide hulka. Nöör oli hinnangu

andmiseks olemas distsiplinaarmenetluse ajal, mistõttu nööri mittesäilitamine menetluse lõppedes ei

muuda menetlust ega selle tulemust õigusvastaseks. Kassaator ei ole näidanud toimingu

õigusvastasuse tähendust eelise ja õigusliku kasu aspektist, mistõttu jätsid kohtud õigesti

tuvastamisnõude põhjendatud huvi puudumise tõttu rahuldamata. Nimetatud järeldus on Riigikohtu

10. septembri 2009. a otsuses nr 3-3-1-24-09 võetud seisukohtadega kooskõlas.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kassatsiooniastmes on vaidlus selles, kas H. L.-le määratud distsiplinaarkaristus on õiguspärane

ning kas tuvastamiskaebuse esitamiseks ja rahuldamiseks oli kaebajal piisav põhjendatud huvi.

11. Distsiplinaarkaristuse määramisel kehtinud VangS § 63 lg 1 redaktsiooni kohaselt võis

kinnipeetavale kohaldada vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete

süülise rikkumise eest distsiplinaarkaristusi. VangS § 15 lg 3 volitusnormi kohaselt tuli keelatud

asjade loetelu, samuti hoiule võetavate asjade hoidmise kord kehtestada justiitsministri määrusega.

VSE §-s 64¹ on sätestatud ainete ja esemete loetelu, mis kinnipeetavale on keelatud. Nimetatud normi

p 1 kohaselt on kinnipeetavale vanglas keelatud esemed, millega saab tekitada või on võimalik

tekitada vigastusi, nagu relvad ja laskemoon, erivahendid, sõjariistad, torke- lõike- ja raierelvad,

nõelad, vardad, nöörid, niidid, võtmed, köied ja traadid. Vangla sisekorraeeskirja § 641 p 1 keelab

sellise eseme enda juures hoidmise.

Kohtud on õigesti leidnud, et VangS § 63 kohaselt kohaldatakse distsiplinaarvastutust vaid

kinnipeetava süülise tegevuse korral, kuid täpsustamata on jäänud nõutava süü vorm. Seetõttu saab

distsiplinaarkaristust määrata ka distsiplinaarsüüteo puhul, mis ei ole toime pandud tahtlikult, vaid

hooletusest. Distsiplinaarkorras on seega karistatav tahtluse või hooletusega toimepandud süütegu.

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja kambrist leiti läbiotsimise käigus kileribadest moodustatud nöör,

mille olemasolust kambris oli kaebaja teadlik.

12. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et kuna seadusandja on keelatud esemete ja ainete kohta

regulatsiooni kehtestades lähtunud ainult määratlusest, et vastavas loetelus märgitud esemete või

ainetega saab või on võimalik tekitada vigastusi ning esitanud vastava loetelu, siis piisab süüteo

toimepanemiseks sellest, kui leitud ese kuulub VSE §-s 64¹ toodud loetellu, kusjuures vangla ei pea

ega saagi igal konkreetsel juhul kontrollida eseme või aine tegelikku ohtlikkust. VSE § 64¹ p 1

kohaselt on kinnipeetavatele keelatud esemed, millega saab tekitada või on võimalik tekitada

vigastusi, nagu relvad ja laskemoon, erivahendid, sõjariistad, torke- lõike- ja raierelvad, nõelad,

vardad, nöörid, niidid, võtmed, köied ja traadid. Kolleegium leiab, et VSE § 64¹ p-s 1 on toodud

näitlik loetelu esemetest, millega saab või on võimalik tekitada vigastusi. Seega mitte iga VSE § 64¹

p-s 1 nimetatud ese ei ole kinnipeetavale keelatud, vaid üksnes sellised, millega saab või on võimalik

tekitada vigastusi. Järelikult tuleb vanglal distsiplinaarsüüteo toimepanemise kontrollimisel

kõigepealt tuvastada, kas tegemist on kinnipeetavale keelatud esemega või mitte, tuvastades leitud

eseme omadused ning andes hinnangu, kas leitud esemega saab või on võimalik tekitada endale või

teistele isikutele vigastusi.

13. Kuna halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 64 lg 2 kohaselt põhineb Riigikohtu otsus

alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel ja Riigikohus kaebuse aluseks olevaid

asjaolusid ei tuvasta, ei ole kolleegiumil võimalik distsiplinaarsüüteo toimepanemist kinnitavaid

tõendeid ümber hinnata. Riigikohtu halduskolleegiumi hinnangul ei ole alama astme kohtud rikkunud

tõendite hindamisel menetlusnorme. Eeltoodud hinnangut ei muuda ka asjaolu, et vangla ei ole

kohtumenetluses tõendina esitanud kaebaja kambrist äravõetud nööri ning on selle väidetavalt

hävitanud, sest eelnevalt on nöörist tehtud foto ning kohtumenetluses on teisi distsiplinaarsüüteo

toimepanemist kinnitavaid tõendeid hinnatud. Samuti nähtub distsiplinaarmenetluse protokollist, et

vangla veendus leitud eseme tugevuses ja ohtlikkuses. Kolleegium peab siiski vajalikuks märkida, et

distsiplinaarmenetluses tõendina kasutatavaid esemeid (antud juhul keelatud ese), mille omadustele

tuleb vanglal eset vahetult hinnates hinnang anda, tuleks säilitada, võimaldamaks seda tõendit ka

kohtumenetluses vahetult hinnata. Üksnes eseme fotografeerimine ei pruugi alati olla piisav,

hindamaks eseme omadusi ja sellest tulenevat või tuleneda võivat ohtu eset valdavale või teistele

kinnipeetavatele. Nööri hävitamine ei too siiski käesolevas asjas kaasa kohtuotsuste ja Viru Vangla

direktori käskkirja nr 6-3/635-D tühistamist, sest kohtuasja ja distsiplinaarmenetluse materjalidest

nähtub veenvalt, et tegemist oli nööriga, mida saab käsitada keelatud esemena VSE § 64¹ p 1 mõttes.

Eseme ohtlikkuse hindamisel ning VSE § 64¹ p-s 1 märgitud keelatud esemena käsitamisel on vanglal

ulatuslik hindamisruum. Vangla on hindamist teostanud ja leidnud, et 2,5 m pikkune venitatud

kileribadest moodustatud ese on käsitatav VSE § 64¹ p 1 mõttes sellise nöörina, millega saab või on

võimalik tekitada endale ja teistele isikutele vigastusi. Distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtub, et

H. L. vastuväidete osas on vangla võtnud seisukoha, samuti hinnanud, kas leitud ese on käsitatav

VSE § 64¹ p 1 mõttes keelatud esemena. Kolleegium on seisukohal, et vangla on õigesti hinnanud

kambrist leitud eseme VSE § 64¹ p-i 1 mõttes keelatud esemeks, samuti on määratud

distsiplinaarkaristus proportsionaalne toime pandud distsipliinirikkumisega.

14. Kolleegium on seisukohal, et VSE § 64¹ p 1 on põhiseadusega kooskõlas. VSE § 64¹ p-s 1

nimetatud esemete keelamisel, millega saab või võib tekitada vigastusi, on kolleegiumi hinnangul

legitiimne eesmärk, milleks on kaitsta vanglas viibivate isikute ja vangla julgeolekut. Kuna VSE

§ 64¹ p-i 1 osas on seadusandja kehtestanud hindamisruumi, siis ei ole kolleegiumi hinnangul selles

asjas vajalik täiendavat põhiseadusele vastavuse testi läbi viia.

15. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et Viru Vangla direktori 17. märtsi 2009. a käskkiri nr 6-

3/635-D on õiguspärane haldusakt, millega ei rikutud H. L. subjektiivseid õigusi. Kaebajat on

distsiplinaarkorras karistatud kõige leebema karistusega, noomitusega, mis on kolleegiumi hinnangul

proportsionaalne toimepandud distsiplinaarsüüteo raskusega. Seega ei kuulu H. L. esitatud

tühistamiskaebus rahuldamisele ja kohtute otsused jäävad selles osas jõusse.

16. Kohtud on vaide edastamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamise nõude jätnud rahuldamata

põhjendatud huvi puudumise tõttu. Kohtud asusid seisukohale, et kaebaja omas küll puutumust

vaidlustatud toiminguga, kuid ta ei ole näidanud toimingu õigusvastasuse tuvastamise tähendust

eelise või õigusliku kasu aspektist ehk kaebaja ei ole tõendanud, et tuvastamiskaebuse rahuldamine

soodustaks tema õiguste kaitset tulevikus olukorras, mil vaideotsusega jäeti esitatud vaie rahuldamata

ning kaebaja on esitanud tähtaegse kaebuse vaides märgitud vangla direktori käskkirja tühistamiseks.

Samuti ei saanud vaide edastamisega viivitamine põhjustada kaebajale sellist mittevaralist kahju,

mille hüvitamist oleks kaebajal võimalik kohtus nõuda.

17. Tuvastamiskaebuse esitamiseks on põhjendatud huvina kohtupraktikas aktsepteeritud kavatsust

esitada tulevikus kahju hüvitamise kaebus. Kohtul tuleb tuvastamiskaebuse läbivaatamisel kontrollida

põhjendatud huvi haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemise vastu, kuid selle raames ei tohi kohus

anda hinnangut võimaliku kahju hüvitamise nõude põhjendatuse kohta. Kaebaja hilisema

hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse võib kohus põhjendatud huvina kõrvale jätta üksnes juhul, kui

hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu (Riigikohtu halduskolleegiumi 18. veebruari 2010. a

määrus asjas nr 3-3-1-88-09).

Kolleegium nõustub kohtutega, et asjaolusid arvestades ei oleks H. L. kahju hüvitamise nõudel

ilmselgelt perspektiivi, sest vaide edastamisega viivitamine ning sellest tulenev ligi kuu aja pikkune

täiendav vaide lahendamise ootamine ei saanud kaebajale tekitada sellist mittevaralist kahju, millega

kaasneks kahju hüvitise väljamõistmine.

18. H. L. esitas vaide 30. märtsil 2009. Viru Vangla edastas vaide Justiitsministeeriumile 7. mail

2009, Justiitsministeerium sai selle kätte 11. mail 2009. HMS § 80 kohaselt edastab haldusorgan

nõuetele vastava vaide koos vajalike dokumentidega vaide saamisest alates seitsme päeva jooksul

haldusorganile, kes teostab haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgani üle

teenistuslikku järelevalvet. Vangistusseadus ei sätesta selles osas erandit.

19. Kolleegium on varasemalt selgitanud, et olukorras, kus isik on minetanud muude

õiguskaitsevahendite kasutamise võimalused, võib toimingu õigusvastasuse tuvastamine olla isiku

jaoks küll moraalseks väärtuseks ning samaaegselt sisaldada haldusorgani jaoks olulist märguannet

tema tegevuse lubamatuse suhtes, kuid sellest reeglina põhjendatud huvi olemasoluks ei piisa (vt

Riigikohtu halduskolleegiumi 19. aprilli 2010. a otsus nr 3-3-1-4-10). Vaide edastamisega viivitamise

õigusvastasuse tuvastamine ei kõrvalda iseenesest kahjulikke tagajärgi, tagajärgede kõrvaldamiseks

(viivituse kõrvaldamine) oleks võinud viia tähtaegselt esitatud kohustamiskaebus, mida kaebaja

Justiitsministeeriumile ega kohtule esitanud aga ei ole. Samas ei tähenda kohustamiskaebuse

esitamata jätmine tuvastamiskaebuse esitamise võimatust.

20. Ebaõige on kohtute seisukoht, et kaebaja pole tõendanud, et tuvastamiskaebuse rahuldamine

soodustaks tema õiguste kaitset tulevikus. Kaebaja preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebus

soodustab tema õiguste kaitset tulevikus seetõttu, et motiveerib haldusorganit edaspidi õigusaktides

sätestatut järgima ja täitma. Kolleegium rõhutab, et preventiivsel eesmärgil esitatud

tuvastamiskaebuse rahuldamiseks piisab, kui see võib soodustada kaebaja õiguste kaitset tulevikus.

Tuvastamisekaebuse esitamise piisava põhjendatud huvina ei saa preventiivset huvi käsitleda juhul,

kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest

tingituna üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele. Näiteks juhtumil, kui kinnipeetav on

vanglast vabanenud, ei saa tuvastamiskaebuse esitamine preventiivsel eesmärgil aidata kaasa tema

õiguste kaitsmisele tulevikus. Küll võib tuvastamiskaebuse esitamise põhjendatud huvina olla piisav

näiteks kahju hüvitamise kaebuse esitamise kavatsus. Käesoleva asja asjaolud ei viita õigusliku

olukorra või faktiliste asjaolude muutumisele, mistõttu ei ole preventiivse huvi puudumine ilmselge.

Kaebaja on õigesti leidnud, et kohtute seisukoht preventiivse huvi osas ei ühti Riigikohtu

halduskolleegiumi senise praktikaga (vt nt otsust asjas nr 3-3-1-100-09 ning otsust asjas nr 3-3-1-88-

08). Nimetatud lahendites leidis kolleegium, et põhjendatud huvina on käsitletav ka preventiivne

huvi, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes. Kolleegium

jääb nimetatud otsustes preventiivse huvi osas esitatud seisukohtade juurde ja ei pea põhjendatuks

oma varasemaid seisukohti muuta.

21. Vangla on tunnistanud HMS § 80 lg-s 1 sätestatud vaide edastamise tähtaja ületamist ja pole vaide

edastamisega viivitamise perioodi õigsust kahtluse alla seadnud. Seega on vangla õigusvastaselt

viivitanud vaide edastamisega ning rikkunud sellega HMS § 80 lg-s 1 märgitud tähtaega. Vaiete suure

hulga, tööjõu vähesuse või töökorralduslike erisustega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses

imperatiivselt sätestatud normide, sh menetlustähtaegu reguleerivate normide järgimata jätmist.

Toimingu õigusvastasuse seisukohast ei oma ka tähtsust, kui pikk või lühike oli vaide edastamisega

viivitamine ega vangla tegevuse tahtlikkus ning rikkumise vorm ja ulatus, sest nimetatud asjaolud

omavad tähtsust kahju hüvitamise kaebuse mitte aga tuvastamiskaebuse lahendamisel.

22. Eeltoodust tulenevalt tühistab kolleegium Tartu Halduskohtu 13. oktoobri 2009. a otsuse ja Tartu

Ringkonnakohtu 8. jaanuari 2010. a otsuse haldusasjas nr 3-09-1498 osas, millega jäeti rahuldamata

Viru Vangla viivituse õigusvastasuse tuvastamise taotlus. Kolleegium teeb selles osas HKMS § 72

lg 1 p 4 alusel uue otsuse, millega rahuldab tuvastamiskaebuse ja tunnistab Viru Vangla poolt vaide

edastamisega viivitamise õigusvastaseks. Ülejäänud osas jäävad otsused muutmata, kuid täiendatakse

otsuste põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

23. HKMS § 93 lg 4 kohaselt muudab kõrgema astme kohus menetluskulude jaotust, kui ta teeb

lahendi asja uueks arutamiseks saatmata. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle

kahjuks otsus tehti. HKMS § 93 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule

enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral

menetluskulusid välja ei mõisteta. Halduskohtule kaebuse esitamisel on H. L. eest tasutud riigilõivu

250 krooni ning apellatsioonkaebuse esitamise eest samuti 250 krooni. Seega on kaebaja kantud

menetluskulud 500 krooni. Halduskolleegium leiab, et kuna kaebus rahuldatakse osaliselt, siis tuleb

HKMS § 92 lg 2 alusel Viru Vanglal H. L.-le hüvitada 250 krooni, kandes selle riigilõivu tasunud

Heikko Laasi (Laas) arveldusarvele nr 221040370757. Kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 2 alusel

tagastada.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque, Jüri Põld, Harri Salmann