3-3-1-85-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-85-09

Otsuse kuupäev

21. juuni 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Oleg Osmjorkini (Osmjorkin) kaebus kriminaalmenetlusega

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. augusti 2009. a otsus haldusasjas

nr 3-06-1178

Menetluse alus Riigikohtus

Oleg Osmjorkini kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

17. juuni 2010

Kohtuistungil osalenud isikud

Politsei- ja Piirivalveameti esindaja Margit Maidla

RESOLUTSIOON

Anda asi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Uurimisbüroo uurija 23. oktoobri 1994. a määrusega algatati kriminaalasi

kriminaalkoodeksi (KrK) § 100 tunnustel seoses sellega, et 22. oktoobril 1994 tapeti Tallinnas,

Liikuri tn 48/50 maja ees püstolist lasuga pähe Igor Kristopovitch. Selles kriminaalasjas peeti

9. detsembril 1994 kahtlustatavana kinni Oleg Osmjorkin ning Tallinna Halduskohtu sanktsioneeritud

Keskuurimisbüroo 19. detsembri 1994. a tõkendi kohaldamise määrusega võeti ta vahi alla. Uurija

31. märtsi 1995. a määrusega asendati tõkend vahi alla võtmine tõkendiga elukohast lahkumise keeld,

sest kogutud andmete põhjal ei leidnud tema süü tõendamist. Uurija 1. aprilli 1995. a määrusega

peatati antud kriminaalasja eeluurimine kuni kuriteo toimepannud isikute kindlakstegemiseni.

Määruse kohaselt on selles kriminaalasjas läbi viidud kõik võimalikud uurimistoimingud kuriteo

toimepannud isikute väljaselgitamiseks ja senini ei ole neid õnnestunud kindlaks teha. Asjas uuendati

menetlus 18. detsembril 1995. Keskkriminaalpolitsei 24. oktoobri 2005. a määrusega lõpetati asjas

kriminaalmenetlus seoses aegumisega, kuna kriminaalasja eeluurimise käigus ei õnnestunud

tuvastada kuriteo toimepannud isikuid ning aegumistähtaeg esimese astme kuritegude puhul on

kümme aastat. Määrusega tühistati ka O. Osmjorkini suhtes kohaldatud tõkend. Määruse kohaselt

viibis O. Osmjorkin vahi all 10. detsembrist 1994 kuni 31. märtsini 1995 ning vahi all viibitud

periood kuulus hüvitamisele.

2. Rahandusministeeriumi 31. jaanuari 2006. a kirja kohaselt maksti AVVKHS § 5 lg 1 alusel

O. Osmjorkinile alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitisena 122 päeva eest 11 760

krooni, millest arvati maha tulumaks 2822 krooni.

3. Oleg Osmjorkin esitas 14. juunil 2006 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles temale

kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju 164 950 krooni hüvitamist. Kaebuse kohaselt ei

ole kaebajal pretensioone perioodi 10. detsember 1994 kuni 31. märts 1995 osas, sest selle perioodi

eest on ta riigilt hüvitist saanud. Mittevaraline kahju tekkis ajavahemikus 31. märts 1995 kuni

24. oktoober 2005, mil kriminaalasja menetlus lõpetati. Nimetatud perioodil ei suutnud kaebaja leida

tööd ning temasse suhtuti kui kurjategijasse. Kriminaalasja menetlemise põhjendamatu lõpetamata

jätmine tekitas temas kannatusi ja hingelist valu. Vastuses Tallinna Halduskohtu 24. augusti 2006. a

kohtumäärusele, märkis kaebaja, et on nõus õiglase hüvitisega kohtu äranägemisel. 7. septembri

2006. a täpsustuses väidab kaebaja, et kriminaalasja menetluse lõpetamine alles 2005. aastal oli

õigusvastane, kuna juba 1995. aastal oli menetlejatele kaebaja süütus teada.

4. Eesti Vabariik Siseministeeriumi kaudu ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu.

Siseministeerium leidis, et vaidluses kuuluvad kohaldamisele põhiseaduse (PS) § 25, varem kehtinud

tsiviilkoodeksi vastavad sätted, kahju hüvitamise üldised põhimõtted ning riigivastuse seadusest

tulenevad kahju hüvitamise eeldused. Vastuväidete kohaselt:

1) läbiviidud kriminaalmenetlust ei saa käsitleda õigusvastasena. Kaebaja ei ole näidanud, et

konkreetsete menetlustoimingute läbiviimisel oleks rikutud isiku õigusi ja menetlusnorme.

Kriminaalmenetluse läbiviimisega ei ole erakordselt piiratud kaebaja põhiõigusi ja -vabadusi, mis

annaksid aluse kahju hüvitamist nõuda;

2) ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole vaadeldavad PS § 25 tähenduses moraalse kahjuna.

Kaebaja peab kahju olemasolu tõendama, kuid kaebaja väited au ja väärikuse teotamise kohta on

paljasõnalised ja tõendamata;

3) väidetava kahju tekkimise ja kahju tekitanud teo (politsei tegevuse) vahel puudub põhjuslik seos;

4) riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 sisaldab ammendava loetelu juhtumitest, millal isikul on õigus

nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. RVastS § 16 lg 1 võimaldab võib nõuda ka õiguspärase, kuid

tema põhiõigusi ja -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise

kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Kaebaja suhtes kriminaalmenetluse läbiviimine ei piiranud

erakordselt kaebaja põhiõigusi või -vabadusi.

5. Tallinna Halduskohus jättis 3. septembri 2007. a määrusega kaebuse käiguta ja nõudis kaebajalt

kaebuse asjaolude täpsustamist. Kohus märkis, et asjas on tõusetunud ka kaebuse tähtaegsuse

küsimus. Vastuses määrusele väitis kaebaja, et talle ei ole tutvustatud, milliseid uurimistoiminguid

tema suhtes peale tema vahi alt vabastamist teostati ning sellised andmed on kättesaadavad

kriminaalasja toimikust. Vahi alt vabastamine ei tähendanud kriminaalasja menetlemise lõpetamist.

Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale kaebaja kaebust ei esitanud, kuna määrus oli sisuliselt

õige. Määrusega lõpetati tõkendi kohaldamine ja kinnitati õigust saada hüvitist. Määruse puuduseks

oli asjaolu, et see tehti kümne aastase hilinemisega, kuid määruse edasikaebamist ei pidanud kaebaja

mõistlikuks.

6. O. Osmjorkin selgitas 16. oktoobri 2007. a kohtuistungil kohtule, et pärast 31. märtsi 1995 ei

viidud tema suhtes läbi ühtegi menetlustoimingut. Kaebajale tekitati kahju kriminaalmenetluse

ebamõistliku kestusega. Menetlus tulnuks lõpetada varem kui 24. oktoobril 2005. Sellega rikuti

kaebaja õigust menetlusele mõistliku aja jooksul

7. Politseiamet (alates 1. jaanuarist 2010 Politsei- ja Piirivalveamet) leidis kirjalikus seisukohas, et

RVastS § 31 lg-st 2 tulenevalt on kaebetähtaeg enne 1. jaanuari 2002 kaebajale väidetavalt tekitatud

kahju osas möödunud ning halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 12 lg-st 2 tulenevalt kuulub

menetlus selles osas lõpetamisele. Vastustaja leidis ka, et uurimisasutuse tegevuse (kriminaalasja

lõpetamise määruse õigusvastasus, kriminaalmenetluse väidetav mitteõigeaegne lõpetamine)

vaidlustamiseks on seadusandaja näinud ette muu menetluskorra ja nii on nende toimingute peale

kaebamise kord sätestatud kriminaalmenetluse seadustiku 5. jaos (analoogne kord oli sätestatud ka

kuni 30. juunini 2004. kehtinud kriminaalmenetluse koodeksis).

8. Tallinna Halduskohtu 14. detsembri 2007. a määrusega lõpetati HKMS § 12 lg 3 alusel haldusasi.

Kohus leidis, et kaebaja oli väidetava mittevaralise kahju tekitamisest teadlik enne 1. jaanuari 2002,

mistõttu esitati kaebus tähtaja rikkumisega. Tallinna Ringkonnakohus jättis 14. märtsi 2008. a

määrusega O. Osmjorkini määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata.

9. Riigikohtu Halduskolleegiumi 17. juuni 2008. a määrusega rahuldati O. Osmjorkini määruskaebus.

Kolleegium luges kaebuse tähtaegseks ning saatis asja Tallinna Halduskohtule menetluse

jätkamiseks. Kolleegium möönis, et asjas on jäänud ebaselgeks, millal muutus kriminaalmenetluse

jätkamine või tõkendi kohaldamine isiku suhtes alusetuks või ülemääraselt koormavaks. Kui

kaebuses on kahju tekitamine ajaliselt piiritletud ajavahemikuga uue tõkendi kohaldamisest kuni

kriminaalmenetluse lõpetamiseni, siis Riigikohtule esitatud määruskaebusest võib järeldada, et

etteheidetav on menetluse jätkamine ka aasta pärast vahi alt vabastamist. Samas on ilmne, et isiku

õiguste riive kaebuses toodud asjaoludel esines kuni menetluse lõpetamiseni 24. oktoobril 2005. a.

Kolleegium rõhutas sellise riive esinemist olulises osas ka pärast riigivastutuse seaduse jõustumist.

Kolleegium leidis, et kaebaja õiguste riivet võis põhjustada tema suhtes kriminaalmenetluse jätkuv ja

pikaajaline läbiviimine, mis seondus ka tõkendi kohaldamisega ning menetluse mitteõigeaegne

lõpetamine. Kolleegium nõustus kaebajaga selles, et õiguslik võimalus kahjunõude esitamiseks sai

tekkida üksnes pärast seda, kui menetlus lõpetati, sest alles siis selgus ka kahju ulatus. Menetluse

lõpetamise alus iseendast ei mõjuta kahjunõude esitamise õigust. Seetõttu kohaldas kolleegium

RVastS § 31 lg-t 3, mis välistab RVastS § 31 lg 2 kohaldamise juhul, kui isik sai nõudeõiguse

tekkimisest teada pärast selle seaduse jõustumist. Kolleegium leidis samuti, et selles asjas ei oma

määravat tähtsust, kas isik taotles või ei taotlenud kriminaalasja menetluse lõpetamise määruse

tegemise ajal kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 3 alusel asja edasist menetlemist

rehabiliteerivatel kaalutlustel.

10. Tallinna Halduskohtu 10. oktoobri 2008. a määrusega loeti Siseministeeriumi asemel õigeks

vastustajaks Keskkriminaalpolitsei. Sellest määrusest tulenevalt esitas O. Osmjorkin täpsustatud

kaebuse, milles leidis, et mõne aja möödudes pärast tema vahi alt vabastamist pidi

keskkriminaalpolitsei tegema prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määruse.

O. Osmjorkini suhtes viidi läbi põhjendamatult pikaajaline kriminaalmenetlus, mille vältel kehtis ka

kohaldatud tõkend, kuigi kõik alused kriminaalmenetluse lõpetamiseks esinesid juba 1995.aastal.

11. Tallinna Halduskohtu 30. oktoobri 2008. a määrusega kaasati asja menetlusse järelevalvet

teostava organina (HKMS § 14 lg 2 p 2 ja lg 3 p 2) prokuratuur.

12. Keskkriminaalpolitsei nõustus kirjalikus vastuses kaebusele Politseiameti poolt eelnevas

menetluses esitatud seisukohtadega. Vastuses leitakse täiendavalt, et kaebaja väited on vastuolulised

ja kaebus napisõnaline. Arusaamatuks jääb väide, et kaebajal puudus varasemalt võimalus enda

kaitsmiseks, samuti ei selgu kaebusest, millal ja kuidas täpsemalt üritas kaebaja leida tööd ning

kuidas takistas seda tema suhtes kohaldatud tõkend.

13. Prokuratuuri arvamuses leitakse, et ükski kaebaja suhtes tehtud menetlustoiming ei olnud

ebaseaduslik ja kaebajal ei ole alust kahjutasu nõuda. Vahi all pidamise aluse äralangemisel tühistas

menetleja kriminaalmenetluse vajadustest lähtuvalt kas tõkendi või asendas selle kergemaliigilise

tõkendiga, sõltuvalt sellest, kas säilis alus ühte või teist isikut edasi kahtlustada. Kahjutasu nõudmise

õigust ei ole sätestatud isikule, kelle suhtes on kohaldatud elukohast lahkumise keeldu. Sellest

järeldub seadusandja tahe, et isikul, kellelt ei olnud kriminaalmenetluses alusetult vabadust võetud, ei

ole automaatselt õigust nõuda kahjutasu ainuüksi seetõttu, et ta mõisteti õigeks või kriminaalmenetlus

lõpetati. Kriminaalmenetlus võib kahtlustatava õigusi piirata, kuid ei saa väita, et igasugune

kriminaalmenetlus, mis ei vii süüdimõistmiseni, kujutab endast riigipoolset õigusvastast käitumist.

Kriminaalmenetluses kehtib riigi eksimisprivileegi põhimõte. Pealegi ei lõpetatud kriminaalmenetlust

kahtluse äralangemise, vaid aegumise tõttu.

14. Tallinna Halduskohtu 16. jaanuari 2009. a otsusega haldusasjas nr 3-06-1178 jäeti

O. Osmjorkini kaebus rahuldamata. Kohus põhjendas otsust järgnevalt:

1) kaebuse läbivaatamisel peab kohus esmalt tuvastama, kas esines õigusvastane toiming või

haldusakt, sealjuures tuleb arvestada, et halduskohtu kontroll kriminaalmenetluse üle on piiratud;

2) kaebaja ei ole kasutanud kriminaalmenetluse koodeksis ja kriminaalmenetluse seadustikus

ettenähtud võimalusi kriminaalmenetluse toimingute vaidlustamiseks. Järelevalvet teostav

prokuratuur ei ole tuvastanud menetluse läbiviimise ebaseaduslikkust, mistõttu on kummaline, et

O. Osmjorkin väidab nüüd, et kõnealune kriminaalmenetlus oli õigusvastane;

3) kriminaalmenetlust ei lõpetatud kahtluse äralangemise, vaid süüteo aegumise tõttu. Kaebaja ei

taotlenud kriminaalmenetluse jätkamist oma väidetavalt rikutud hea maine taastamiseks ega

vaidlustanud ka seaduses ettenähtud korras menetluse lõpetamise konkreetset alust. Nimetatud

asjaolud kogumis viitavad, et kriminaalmenetlus viidi läbi seaduslikult ning menetluse lõpetamine

toimus õiguspäraselt. Vaidlusalust menetlust ei muuda iseenesest õigusvastaseks ka asjaolu, et see

kestis küllalt pikka aega (10 aastat). Piisava kuriteokahtluse korral peavad isikud taluma läbiviidud

kriminaalmenetlust, isegi kui nad tegelikult kuritegu toime pannud ei ole;

4) kuna õigusvastast tegevust ei tuvastatud, siis kahju hüvitamist ka ei järgne ja kohtul puuduks

vajadus kontrollida kaebajal kahju ning nõutava põhjusliku seose olemasolu. Vältimaks siiski asjatud

vaidlusi selle üle, kas kohus oleks pidanud hindama kaebajal kahju olemasolu ja selle suurust, ning

lähtudes põhimõttest, et kohus pole seotud kaebuse sõnastusega, vaid taotlusega, siis kontrollis

kohus, kas O. Osmjorkinil võiks olla õigus saada hüvitist RVastS § 16 alusel;

5) Kuna kriminaalmenetluse koodeks ja kriminaalmenetluse seadustik nägid ette võimaluse

kriminaalasja menetluse tagamiseks PS §-s 34 sätestatud põhiõiguse piiramise, siis oli isikute eriline

kohtlemine ette nähtud seadusega;

6) Isegi kui möönda, et kriminaalmenetlus võis kaebajale põhjustada teataval määral hingelisi

kannatusi, muret ja hirmu, puuduvad siiski igasugused alused väita, et õiguspäraste toimingutega on

O. Osmjorkinile põhjustatud niivõrd intensiivne põhiõiguste riive, et see oleks hüvitatav üksnes

rahaliselt. Täiesti paljasõnaliseks jäävad kaebaja väited maine kahjustamisest ja võimatusest leida

erialast tööd;

7) kaebajale pidi õiguskaitsevahendi esitamise võimalikkus olema arusaadav ning selle kasutamata

jätmiseks ei esinenud ka mõjuvaid põhjuseid. Riigikohtu halduskolleegium on 20. novembri 2008. a

otsuses haldusasjas nr 3-3-1-47-08 selgitanud, et RVastS § 7 lg 1 on võimalik tõlgendada selliselt, et

õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei välista alati hüvitise väljamõistmist täielikult, vaid võib

olla aluseks hüvitise vähendamisele. Olukorras, kus õiguskaitsevahendi olemasolu võib isiku jaoks

olla ebaselge või selle kasutamise vajalikkus raskesti ettenähtav, võib olla hüvitise vähendamine

põhjendatud;

8) isegi juhul, kui eeldada, et kaebaja õigusi rikuti ja see rikkumine oli niivõrd intensiivne, et sellega

tekitud mittevaralist kahju saaks hüvitada üksnes rahaliselt, siis tuleks Riigikohtu halduskolleegiumi

15. aprilli 2008. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-6-08 sätestatut arvestades vähendada kahjuhüvitist

RVastS § 13 lg 1 p 4 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 139 lõigete 1 ja 2 alusel nullini, sest kaebaja ei

teinud midagi väidetava kahju ärahoidmiseks

15. O. Osmjorkin esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ning saata

asi uueks läbivaatamiseks halduskohtusse. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) vastustaja ja kaasatud isik on väitnud, et tegelikult kriminaalmenetlust ei toimunud ja seetõttu

kahju ei tekitatud. Juhul kui kriminaalmenetlust ei toimunud, oleks pidanud menetluse lõpetama.

Kuna kaasatud isik seda ei teinud, on tegemist õigusvastase menetlusega. Seaduses on sätestatud

kümne aastane tähtaeg kuriteo aegumiseks, mitte aga kriminaalmenetluse teostamiseks. Ebaõige on

seisukoht, et kuna kriminaalmenetluse lõpetamine on toimunud seoses aegumisega, siis puudub

kaebajal õigus hüvitisele. Kriminaalasja menetlemise lõpetamise määrus tunnistab just kaebaja õigust

hüvitisele;

2) põhjendamatu on halduskohtu etteheide, et O. Osmjorkin ei ole taotlenud kriminaalmenetluse

jätkamist oma väidetavalt rikutud hea maine taastamiseks ega ole vaidlustanud seaduses ettenähtud

korras ka menetluse lõpetamise konkreetset alust, mistõttu kahjunõue ei kuulu rahuldamisele.

Kaebajal on õigus valida ja otsustada, milliseid õiguskaitse vahendeid ta kasutab ja kuidas oma õigusi

kriminaalmenetluses kaitseb. Samuti on PS §-s 22 sätestatud, et kedagi ei tohi käsitleda kuriteos

süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Keegi ei ole

kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama. Kaebaja sai vahistamisega tekitatud kahju

hüvitamist taotleda alles pärast kriminaalasja lõpetamist;

3) ebaõige on halduskohtu seisukoht, et põhiõiguste piiramise põhjustas kaebaja ise, sest kaebaja ei

saanud seda teha. Kaebaja vahistati anonüümsete tunnistajate selgituste alusel. Kümne aasta jooksul

ei ole tõendatud kaebaja osalemine tapmises;

4) kahju hüvitise kaebuse esitamise eesmärgiks ei olnud alusetu rikastumine, vaid soov, et kaebajale

hüvitataks mittevaraline kahju ning asjaolu, et teistele isikutele ei kohaldataks tulevikus

kriminaalmenetlust kestusega 10 aastat.

16. Keskkriminaalpolitsei vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja jäi oma varasemate seisukohtade

juurde. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

13. Tallinna Ringkonnakohtu 28. augusti 2009. a otsusega jäeti O. Osmjorkini apellatsioonkaebus

rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 16. jaanuari 2009. a otsus muutmata. Ringkonnakohus

põhjendas otsust järgnevalt:

1) kümneaastast kriminaalmenetluse läbiviimist ei saa õigustada ainuüksi isiku kohustusega taluda

enda suhtes läbiviidavat menetlust. Igasugused riigipoolsed menetlused peavad toimuma mõistliku

aja jooksul. Mõistlikuks ei saa pidada olukorda, kus isiku suhtes ei viida 10 aasta jooksul läbi ühtegi

menetlustoimingut, kuid menetlust tema suhtes ei lõpetata. Käesoleval juhul kohaldati kaebaja suhtes

kogu kriminaalmenetluse jooksul ka tõkendit. Sõltumata sellest, et tegu oli kõige leebema tõkendiga

ning asjaolust, et kaebaja ei esitanud kriminaalmenetluse jooksul ühtegi kaebust on kohtul põhjust

eeldada, et tõkendi kohaldamine võis mingist ajahetkest muutuda põhjendamatuks ja

ebaproportsionaalseks;

2) kuigi teadmine pooleliolevast kriminaalmenetlusest ka pärast 31. märtsi 1995 võis kaebajas hirmu

ja muret põhjustada, puuduvad igasugused viited, et kriminaalmenetluse jätkumise mõju kaebajale

oleks olnud selline, mis tooks kaasa rahalise hüvitise maksmise vajaduse;

3) kaebaja ei tundnud tõkendist tulenevaid piiranguid, usutav ei ole seos au ja hea nime teotamise

ning töö mitteleidmise ja kriminaalmenetluse jätkumise vahel. Kaebaja väited on paljasõnalised;

4) kaebust ei saa rahuldada tuginedes ka kaebaja väitele, et tema ei ole kuritegu toime pannud ning

seetõttu oli kriminaalmenetluse läbiviimine ebameeldiv. Nimetatud seisukoht ei ole seotud

kriminaalmenetluse kestusega, vaid seab kahtluse alla juba kriminaalmenetluse alustamise kaebaja

suhtes, mis ei ole aga selle vaidluse esemeks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

17. Tallinna Ringkonnakohtu 28. augusti 2009. a kohtuotsusele esitas kassatsioonkaebuse

O. Osmjorkin. Kassaator palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks. Kassaator põhjendab kaebust järgmiselt:

1) ebaõige on kohtute järeldus, et kümne aasta pikkust kriminaalmenetlust ja tõkendi kohaldamise

õiguspärasust kontrollida pole vaja. Seaduses on sätestatud kümne aastane tähtaeg kuriteo

aegumiseks, mitte aga kriminaalmenetluse teostamiseks. Vastustaja ja kaasatud isik on väitnud, et

tegelikult kriminaalmenetlust ei toimunud ja kahju ei tekitatud. Juhul, kui kriminaalmenetlust ei

toimunud, oleks tulnud menetlus lõpetada;

2) ebaõige on seisukoht, et kaebajal puudub õigus hüvitist nõuda, sest kriminaalmenetlust ei lõpetatud

põhjusel, et O. Osmjorkin pole kuritegu toime pannud. Küsimus on lahendatud kriminaalmenetluse

lõpetamise määrusega, milles tunnustatakse kaebaja õigust hüvitisele;

3) kaebajale heidetakse aluselt ette kriminaalmenetluse jätkamisest loobumist ja kriminaalmenetluse

lõpetamise aluse mittevaidlustamist, samuti kriminaalmenetluse ajal kaebuste esitamata jätmist.

Kriminaalasja õigeaegse lõpetamise kohustus on prokuratuuril, mitte kaebajal;

4) kaebaja vahistati tõendeid omamata. Kümne aasta pikkune menetlus oli ebamõistlikult pikk, mida

tuleb vaadelda kui põhjendamatut repressiooni.

18. Politsei- ja Piirivalveamet palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

19. Kaebaja põhjendab kahjunõuet eelkõige väitega, et kahju tekitati talle kriminaalmenetluse käigus

selle menetluse ebamõistliku kestusega, so õigusevastaselt. Isiku üldine põhiõigus korraldusele ja

menetlusele, mis tugineb PS §-le 14, hõlmab endas muuhulgas ka subjektiivset õigust nõuda, et

avaliku võimu poolt läbiviidavad menetlused oleksid teostatud mõistliku aja jooksul. Eeltoodud õigus

tugineb ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklile 6. Nimetatud

sätte kohaselt on igaühel oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle

otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja

erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis. Sarnane

regulatsioon sisaldub ka Euroopa Liidu Põhiõiguste Harta artiklis 47. Eelnevast tulenevalt on õigus

kriminaalmenetluse läbiviimisele mõistliku aja jooksul kohtulikult iseseisvalt kaitstav õigus.

Kaebaja on lisaks märkinud, et kriminaalmenetluse kestel kohaldati tema suhtes menetluse tagamise

vahendeid, sh kümne aasta jooksul keeldu lahkuda elukohast. Kolleegium leiab, et nimetatud tõkend

riivab isiku PS §-des 34 ja 35 sätestatud õigust vabalt liikuda ja elukohta valida.

20. Kriminaalmenetluse mõistliku aja kindlakstegemine eeldab eraldi hinnangut igal konkreetsel

juhul. Sellise hinnangu kriteeriumiks ei saa olla üksnes kuriteo aegumise tähtaeg, kuivõrd viimase

ülesandeks pole määratleda menetluse kestust. Kuriteo aegumine on absoluutseks

menetlustakistuseks, mille puhul menetlus kuulub lõpetamisele. Kolleegium toetab ringkonnakohtu

seisukohta, et kümneaastast kriminaalmenetlust ei saa õigustada ainuüksi isiku kohustusega taluda

tema suhtes läbiviidavat menetlust. Igasugused riigipoolsed menetlused peavad toimuma mõistliku

aja jooksul. Mõistlikuks ei saa pidada olukorda, kus isiku suhtes ei viida kümne aasta jooksul läbi

ühtegi menetlustoimingut. Samas ei saa eelnevast siiski tuletada õiguslikku järeldust selle kohta, et

kriminaalmenetlus O. Osmjorkini suhtes viidi läbi ebamõistliku tähtaja jooksul, so õigusevastaselt.

Nimetatud järeldus saaks tugineda konkreetse kriminaalmenetluse toimingute uurimisele, menetleja

tegevuse põhjendatuse ja õiguspärasuse selgitamisele.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. detsembri 2008. a määruses kohtuasjas

nr 3-4-1-12-08 rõhutatakse, et kohus peab menetluse kestuse mõistlikkust Euroopa Inimõiguste

Kohtu (EIK) praktika kohaselt hindama kohtuasja eripärast lähtuvalt, võttes arvesse EIK praktikas

sätestatud tingimusi, eeskätt kohtuasja keerukust, kaebaja tegevust ja pädevate võimuorganite

tegevust (vt nt EIK 25. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa,

(avaldus nr 25444/94), punkt 67). Ka Riigikohus on märkinud, et mõistliku menetlusaja ületamist

hinnates peab kohus lähtuma kuriteo raskusest, kriminaalasja keerukusest ja mahukusest, aga ka

muudest konkreetsetest asjaoludest ning sealhulgas ka menetluse senisest käigust (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 27. veebruari 2004. aasta otsus asjas nr 3-1-1-3-04, punkt 19). Kohtud ei ole

O. Osmjorkini kaebuse lahendamisel nimetatud küsimustega sisuliselt tegelenud.

21. Kolleegium leiab, et halduskohtul puudub täna kehtiva regulatsiooni alusel pädevus

kriminaalmenetluse õiguspärasuse hindamiseks, sealhulgas küsimuses, kas menetlus viidi läbi

mõistliku aja jooksul ning kas menetluse tagamise vahendite kohaldamine oli õiguspärane.

Kolleegium leidis 18. juuni 2010. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-15-10, et HKMS § 3 lg-dest 1 ja 2

tulenevalt kuulub halduskohtu pädevusse selliste avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks

seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Kriminaalmenetluse regulatsioonid ei näe otsesõnu ette

korda, milles tuvastada kriminaalmenetluse käigus antavate aktide ja toimingute õigusvastasus PS

§ 25 ja riigivastutuse seaduse tähenduses. HKMS § 3 grammatiline tõlgendamine võimaldaks

omistada halduskohtule pädevuse kontrollida ka kriminaalmenetluse õiguspärasust, kuid kolleegium

ei ole veendunud, et selline oli HKMS § 3 eesmärk. Sarnast seisukohta toetas kolleegium ka 18. juuni

2010. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-35-10 (p 22).

22. Kehtivale õigusele tuginevalt saab halduskohus seega otsustada kriminaalmenetlusega tekitatud

kahju hüvitamise siis, kui on tuvastatud kahju tekitamise (vastava menetluse) õiguspärasus või

õigusvastasus. Kaebaja on esitanud nõude hüvitada talle kriminaalmenetluse ebamõistliku kestuse

tõttu tekitatud mittevaraline kahju. Õigusvastaselt tekitatud kahju, sealhulgas avaliku võimu poolt

kriminaalmenetluse käigus tekitatud mittevaraline kahju on PS § 25 kaitsealas. Samas aga puuduvad

selle sätte otsekohaldamiseks eeldused. Avaliku võimu poolt tekitatud kahju kuulub hüvitamisele

riigivastutuse seaduses sätestatud korras. RVastS § 7 lg 1 sätestab küll riigivastutuse üldalused, kuid

nimetatud paragrahvi ei kohaldata mittevaralise kahju hüvitamisel. Mittevaralise kahju hüvitamisel

juhindutakse RVastS § 9 nõuetest. Kaebaja on oma nõude põhjendamisel tuginenud nimetatud sättele,

osundades menetluse ülemäärase kestuse kaudu au ja hea nime teotamisele.

Kolleegium leiab, et RVastS § 9 ei ole antud juhul kohane norm. Kriminaalmenetluse koormavat

iseloomu arvestades ei ole kriminaalmenetluse olulise õigusvastasuse korral, sealhulgas menetluse

mõistliku aja ilmselgel ületamisel põhjendatud mittevaralise kahju tekkimise tõendamiskoormise

asetamine kaebajale. Kriminaalmenetluse käigus kahju tekitamise asjades võiks kuuluda erinormina

kohaldamisele RVastS § 15. Samas eeldab selle erinormi kohaldamine hüvitise määramisel

kriminaalasja menetluse käigus menetleja poolt kuriteo toimepanemist. Sellist väidet kaebaja pole

esitanud ning see ei nähtu ka asja materjalidest.

RVastS § 16 kuulub kohaldamisel juhul, kui kahju on tekitatud õiguspärase haldusakti- või

toiminguga. Käesoleval juhul ei ole eelduslikult tegemist õiguspärase aktiga või toiminguga.

Kolleegium ei pea tuginemist eelnimetatud normile õigeks ka kolleegiumi 18. juuni 2010. a määruses

haldusasjas nr 3-3-1-15-10 toodud põhjendustel (p 16), kuivõrd tegemist pole haldusakti ega halduse

toiminguga.

23. Eelnevast tulenevalt on kolleegium jõudnud järeldusele, et kehtiv õigus ei reguleeri, kuidas

tuvastada halduskohtumenetluses kriminaalmenetluse toimingute õigusvastasus, sh mõistliku

menetlustähtaja ületamine, mille alusel lahendada eelnimetatud asjaoludel väidetavalt tekitatud kahju

nõue.

Selle kohtuasja lahendamisel on kolleegiumil eelnevast tulenevalt tekkinud kahtlus

kriminaalmenetluse aktide ja toimingutega tekitatud kahju hüvitamise regulatsioonide või nende

puudumise vastavusest põhiseadusele. Kolleegiumi arvates ei ole kehtiv regulatsioon vastavuses PS

§-ga 25, mille kohaselt õigusvastaselt tekitatud moraalne ja materiaalne kahju kuulub hüvitamisele,

regulatsiooni puudumisel on rikutud aga PS § 13 nõudeid ning tagatud ei ole isiku õigust menetlusele

(PS § 15).

24. Kuna selle kohtuasja lahendamine eeldab kolleegiumi veendumusel põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel lahendatava küsimuse lahendamist, annab asja läbivaatav

kohtukoosseis HKMS § 70 lg 11 alusel asja läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld