3-1-1-46-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-46-10

Otsuse kuupäev

18. juuni 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi K. K. süüdistuses KarS § 390 lg 1

(KarS § 3891 lg 1) järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

2. veebruari

2010.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-07-8068

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K. K. kaitsja vandeadvokaat Monika Mägi, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

19. mai 2010, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 26. oktoobri 2009. a ja Tallinna Ringkonnakohtu

2. veebruari 2010. a kohtuotsused kriminaalasjas K. K. süüdistuses KarS § 390 lg 1

(KarS § 3891 lg 1) järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. K. K. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 390 lg 1 järgi selles, et ta enda maksukohustuse vähendamise

eesmärgil:

1) jättis end aastatel 1996?2005 maksuhalduri juures füüsilisest isikust ettevõtjana

registreerimata ja

2) jättis maksuhaldurile esitamata enda füüsilise isiku tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonid

maksustamisperioodide 1998-2004 kohta, mille tagajärjel jäi riigile laekumata 2 625 896 krooni

tulu- ja sotsiaalmaksu.

Süüdistuse kohaselt tegeles K. K. eraisikuna ettevõtlusega, andes mitmetele isikutele erinevate

laenulepingute alusel süstemaatiliselt laenu ja sai laenuvõtjate tasutud intresside ja viiviste näol kokku

7 910 700 krooni ettevõtlustulu, mille deklareerimata jätmise tõttu jäi riigile aastate 1998?2004 eest

laekumata kokku 2 037 438 krooni tulumaksu ja 588 458 krooni sotsiaalmaksu.

Eelkirjeldatud tegu oli süüdistuse kohaselt 1998. aastast kuni maini 2000 karistatav KrK § 1481 lg-te 1 ja 7

järgi, 1. juunist 2000 kuni 31. augustini 2002 KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi, 1. septembrist 2002 kuni

14. märtsini 2007 KarS § 390 lg 1 järgi ja alates 15. märtsist 2007 KarS § 3891 lg 1 järgi.

2. Harju Maakohtu 26. oktoobri 2009. a otsusega tunnistati K. K. KarS § 390 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati

üheaastase vangistusega, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele

pööramata. Ühe süüdistuses nimetatud laenulepingu alusel saadud tulu deklareerimata jätmises mõistis

maakohus K. K. õigeks. Kannatanu Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi katteks mõistis

kohus K. K.-lt välja 2 625 415 krooni ja jättis ülejäänud osas tsiviilhagi läbi vaatamata.

Maakohus märkis, et hinnates kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis võib üheselt järeldada, et K. K.

tegeles süüdistuses märgitud perioodil eraisikuna ettevõtlusega, andes süstemaatiliselt sularahas välja laene

ja saades eraisikutelt ning ettevõtetelt intresse ja viiviseid. Kohus kuulas üle rea tunnistajaid, kes kõik

kinnitasid, et nad laenasid temalt korduvalt raha. Laenulepingud sõlmiti tavaliselt lühikeseks perioodiks,

üldjuhul kuuks ajaks, mõni leping oli aga sõlmitud ka päevadeks. Lepingut oli võimalik pikendada, kuid seda

ainult uut lepingut sõlmides. Seejuures oli uue lepingu sõlmimine võimalik vaid juhul, kui laenuvõtja tasus

kõik eelneva laenuperioodi eest arvestatud intressid. Tunnistajate ütluste kohaselt väljastas K. K. laene ainult

intressiga, kusjuures varem olid intressid lepingutes kajastatud eraldi real, kuid umbes 1999. aastast hakkas

K. K. lepingute sõlmimisel peitma intressisummat põhivõla sisse. Saadud intressidelt ja viivistelt oleks K. K.

pidanud deklareerima ja maksma tulu- ning sotsiaalmaksu, mida süüdistatav aga ei teinud. K. K.-l tekkis

maksukohustus tulu saamise hetkest, s.t siis, kui raha tagasi laekus.

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K. K. kaitsja vandeadvokaat Monika Mägi, kes taotles

maakohtu otsuse tühistamist, K. K. õigeksmõistmist ja kannatanu tsiviilhagi rahuldamata jätmist.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 2. veebruari 2010. a otsusega tühistati maakohtu otsus osas, millega oli

rahuldatud kannatanu tsiviilhagi. Ringkonnakohus jättis tsiviilhagi TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel läbi

vaatamata. Muus osas jättis apellatsioonikohus maakohtu otsuse muutmata, põhjendades seda kokkuvõtlikult

järgmiselt.

4.1 On tõendatud, et K. K. andis süüdistuses märgitud laene laenulepingutes märgitud intressidega. Samuti

on tuvastatud, et osades laenulepingutes kajastus intressisumma varjatult, s.t lepingus sätestatud laenusumma

oli intressisumma võrra suurem sellest summast, mis laenuvõtja tegelikult kätte sai. Ei ole alust arvata, et K.

K., olles andnud teatud perioodi vältel laenu intressidega, hakkas mingist hetkest tegema seda ilma intressita,

n-ö heategevuse korras.

4.2 Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et kriminaalasjas esitatud laenulepingute ja

võlakirjade koopiad ei ole tõendina lubatavad. Asjaolul, et need tõendid ei saa olla kasutatavad

tsiviilkohtumenetluses võlasuhte tõendamisel, ei ole kriminaalasjas tähtsust.

4.3 Samuti ei nõustunud apellatsioonikohus kaitsja seisukohaga, et tunnistajatena üle kuulatud laenuvõtjate

ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna tunnistajate näol on tegemist asjast huvitatud isikutega.

Kriminaalmenetluses ei ole tunnistajatel võimalik mõjutada tagastamata laenusummade tagastamist ega

tagastamisele kuuluva laenusumma suurust, sest need küsimused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses.

Käesolevas menetluses mõjutavad tunnistajate ütlused üksnes süüdistatava tulu ja sellelt makstava

maksusumma suurust ning selles osas ei saa ükski tunnistaja olla asjast huvitatud isik, sest maksusumma

laekub riigile.

4.4 Ringkonnakohus leidis, et tõendite hindamisel tuleb arvestada, et antud liiki kriminaalasjades on

süüdistatavale pandud suurem tõendamiskoormus. Kriminaalasjas nr 3-1-1-11-07 tehtud Riigikohtu otsuse

punktis 36 on märgitud, et maksukohustuslase pahauskne käitumine loob talle kõrgendatud

tõendamiskoormise maksukohustust vähendavate asjaolude tõendamisel, kusjuures teatud ulatuses tuleb seda

seisukohta arvestada ka maksukuritegude menetlemisel. Riigikohtu otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-47-07 on

leitud, et süütuse presumptsioon ei tähenda seda, et kriminaalmenetluses tuleks absoluutselt kõik kahtlused -

sõltumata nende iseloomust ja tekkimise asjaoludest ? tõlgendada süüdistatava kasuks ning et eranditult

kõikidel juhtudel oleks välistatud süüdistatava kohustus oma kaitseargumente tõendada. Ringkonnakohtu

hinnangul tähendab eelöeldu seda, et kui isik on oma tulusid varjanud, ta ei ole neid deklareerinud, ei ole

pidanud maksuarvestust ega säilitanud tehinguid tõendavaid dokumente ning on keeldunud maksuhalduriga

koostööd tegemast, siis ei saa see välistada isiku vastutust.

4.5 Maakohus on lugenud tulu tekkimise momendiks intresside laekumise momendi. Apellatsioonis leitakse,

et mitte kõikidel juhtudel ei tekkinud süüdistataval intressitulu. Kohtukolleegium möönis, et

tulumaksuseaduse (TuMS) § 36 lg-test 1 ja 3 tulenevalt deklareeritakse füüsilise isiku ettevõtlustulu

kassapõhiselt. Samas kohustab TuMS § 36 lg 2 maksumaksjat pidama tulude ja kulude arvestust sellisel

viisil, et oleksid selgelt fikseeritud maksustatava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed. Maksumaksja

on kohustatud samuti säilitama tulude ja kuludega seotud dokumente. Seega seadus reguleerib olukorda, kus

maksumaksja on täitnud seadusest tulenevaid kohustusi ja tulu saamine või mittesaamine on maksuhalduri

poolt kontrollitav. Käesoleval juhul süüdistatav ülalnimetatud tingimusi ei täitnud ja tema tegevus oli

suunatud sellele, et saadud tulult makse mitte maksta. Kui süüdistatav sellises olukorras väidab, et ta ei ole

intressitulu saanud ja laenuvõtja ei mäleta täpselt millal ta intresse tasus, ei ole intressitulu laekumise

moment oluline. Eelkõige puudutab see laenulepinguid, kuhu intressid olid sisse kirjutatud varjatult, s.t

intress moodustus laenulepingus märgitud laenusumma ja laenuvõtja poolt tegelikult saadud laenusumma

vahest. Sisuliselt sai süüdistatav tulu juba sellise laenulepingu sõlmimise momendil, kuna omandas

nõudeõiguse suuremale summale, kui ta laenuks andis. Seega on tulu saamine tõendatud nõudeõiguse

omandamisega ehk laenu andmisega. Samas märkis ringkonnakohus, et ka nendel juhtudel, kui laenulepingu

lõppemisel laenuandja laenusummat ei tagastanud ja sama laenusumma peale sõlmiti uus laenuleping, sai K.

K. kätte intressisumma, sest vastasel korral ei olnud ta nõus uut lepingut sõlmima. Seega on kõnealustes

intressisummades seisnev süüdistatava tulu realiseerunud.

4.6 Kriminaalasja lahendamise seisukohalt ei ole tähtsust sellel, kas laenulepingutes märgitud laenu

põhisumma on laenuvõtjate poolt K. K.-le tagastatud või mitte. Kriminaalmenetluse esemeks ei ole

laenuandja ja laenuvõtja vahel tekkinud tsiviilõiguslik suhe, vaid laenuandja ja riigi vaheline suhe ehk

süüdistatava maksukohustus riigi ees, mis tuleneb laenuintressidest.

4.7 Nõustuda ei saa apellatsioonis väljendatud seisukohaga, et kogu maksuarvestuses kajastatud tulu ei saa

käsitleda tuluna, kuna tulust tulnuks maha arvata selle saamiseks tehtud kulud. Käesolevas kriminaalasjas on

täiesti põhjendatult arvestatud maksud brutotulult.

4.8 Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et intressiga laene andes tegeles süüdistatav ettevõtlusega. Kuigi K.

K. ei olnud registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana, viitab tema tegevuse iseloom, kestus jm asjaolud

ettevõtlusele. Ettevõtlustulu on aktiivne tulu ja sellelt tuleb lisaks tulumaksule maksta ka sotsiaalmaksu.

4.9 Nii süüdistusaktis kui ka maakohtu otsuses on õigesti käsitletud kogu K. K.-le etteheidetavat käitumist

ühe jätkuva kuriteona. Käesolevas asjas ei ole kohaldatavad Riigikohtu otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-112-

06 väljendatud seisukohad, sest nii tulu- kui ka sotsiaalmaksu deklareerimata jätmine on kõigis asjakohastes

karistusseaduse redaktsioonides vastanud ühele ja samale kuriteokoosseisule. Asjaolu, et maakohus on oma

otsuses märkinud, et 1998. aastast kuni 2000. a maikuuni vastas süüdistatava tegevus nii KrK § 1481 lg-s 1

kui ka lg-s 2 ette nähtud kuriteokoosseisule, seda järeldust ei muuda. Maakohtu antud kvalifikatsioon ei ole

süüdistatava käitumisele antud lõpliku juriidilise kvalifikatsiooni puhul määrava tähtsusega ja kujutab endast

hinnangut, et süüdistatavale inkrimineeritud käitumine on olnud karistatav kogu süüdistuses märgitud

ajavahemikul. Süüdistatava tegu ei saanud olla karistatav üheaegselt KrK § 1481 lg-te 1 ja 2 järgi, pigem

võib vaidlus n-ö tagantjärgi olla selles, kas õige olnuks kvalifikatsioon lõike 1 või 2 järgi. See küsimus ei ole

ringkonnakohtu arvates aga käesoleva menetluse esemeks. Samas märkis kohtukolleegium kriminaalasjas nr

3-1-1-61-08 tehtud Riigikohtu otsuse punktidele 10 ja 10.1 viidates, et tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide

esitamata jätmine on õige kvalifitseerida 2000. a 1. juunini kehtinud KrK § 1481 lg 1 järgi.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni K. K. kaitsja vandeadvokaat M. Mägi, kes

taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, milles K. K. KarS § 390 lg 1 järgi süüdi tunnistati, ja palub

K. K. talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

5.1 K. K. süüditunnistamisel on kohtud tuginenud väidetavate laenulepingute ja võlakirjade tõestamata

koopiatele, mida ei saa käsitada lubatavate tõenditena. Tegemist ei ole ekspertiisi-kõlbulike dokumentidega,

nt ei ole nende puhul võimalik korraldada käekirjaekspertiisi. Seega ei vasta kõnealused kirjalikud materjalid

KrMS § 63 lg-s 1 sätestatud tõendi tunnustele. Kriminaal-menetluses, kus tõendamisstandard on kõrgem kui

tsiviilkohtumenetluses, ei saa tõendiks olla materjal, mis tsiviilkohtumenetluses lubatav tõend ei oleks.

5.2 Laenude tagasimaksmise ja intresside tasumise on kohtud tuvastanud laenusaajate ütlustele tuginedes.

Laenusaajatest tunnistajate kui asjast huvitatud isikute ütlused ei saa aga olla tõend võlasuhte sisu ja olemuse

kindlaksmääramisel. Tsiviilkohtumenetluses ei oleks võimalik tõendada võla tagasimaksmist tunnistajate

ütlustega.

5.3 Ringkonnakohus eeldas põhjendamatult, et K. K. on tulu saanud, ning leidis, et kuna tegemist on

maksukuriteoga, siis peaks süüdistatav lähtudes maksumenetluslikust kaasaaitamis-kohustusest tõendama

tulu puudumist. Kohtu selline seisukoht on vastuolus süütuse presumptsiooniga, täpsemalt KrMS § 7 lg-ga 2.

Prokuröri kohustus on tõendada, et K. K. on süüdistuses nimetatud isikutele laenu andnud ning eelkõige, et

laenusaajad on nii põhivõla kui ka intressid tagasi maksnud. Lisaks sellele, et K. K. ei ole kohustatud tulu

puudumist tõendama, ei ole see ka objektiivselt võimalik. Tulu puudumist kui negatiivset asjaolu ei ole

võimalik tõendada.

5.4 Maa- ja ringkonnakohus rikkusid süüdistatava kaitseõigust, keeldudes tõendina vastu võtmast 18

jõustunud kohtuotsust tsiviilasjades. Nendest tsiviilasjades tehtud kohtuotsustest nähtub, et käesolevas

kriminaalasjas tunnistajatena üle kuulatud isikud ei ole laene õigeaegselt tagasi maksnud ja laenusummad on

nendelt kohtuotsusega välja mõistetud. Kuna süüdistuse kohaselt sai K. K. tulu intressidest, siis on küsimus,

kas laenud koos intressidega tagastati, tulu tekkimise hindamisel keskse tähtsusega. Kaitsja soovis

tsiviilasjades tehtud otsustega tõendada, et enamikku K. K. antud laenudest ei ole tagasi makstud, mistõttu ei

ole K. K.-l tulu ega seega ka tulumaksukohustust tekkinud.

5.5 Ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt sai K. K. tulu juba laenulepingu sõlmimisega, kuna omandas

nõudeõiguse suuremale summale kui ta laenuks andis, on vastuolus TuMS § 36 lg-ga 1. Tulumaksukohustuse

tekkimise eeldus on tulu realiseerumine. Käesolevas asjas ei ole kohtud sõnaselgelt tuvastanud, et tulu oleks

realiseerunud ning ringkonnakohus on leidnud, et tulu realiseerumine ei olegi oluline. Ringkonnakohus on

ise möönnud, et seadusest tulenevalt deklareeritakse füüsilise isiku ettevõtlustulu kassapõhiselt, kuid sellele

vaatamata võtnud otsust tehes aluseks tekkepõhiselt arvestatud brutotulu.

5.6 Kohtud on vääralt leidnud, et K. K. tegeles laene väljastades ettevõtlusega, mistõttu tekkis tal ka

sotsiaalmaksukohustus. K. K. poolt laenude andmisel puudus igasugune korrapära ja süsteem ning on

võimatu rääkida mingisugusest organiseeritusest. Tulumaksuseadus eristab ettevõtlustulu ja intressitulu.

Intress on passiivse tulu vorm, laenulepingutelt intressi saamine ei muuda isikut ettevõtjaks.

5.7 K. K.-le on KarS § 390 lg 1 järgi muu hulgas süüks arvatud see, et ta ei registreerinud end maksuhalduri

juures füüsilisest isikust ettevõtjana. Samas ei ole kohtud kontrollinud, kas selline kohustus kogu süüdistuses

märgitud perioodi vältel üldse kehtis.

5.8 Kaitsja leiab, et süüdistuses kirjeldatud tegusid ei ole võimalik käsitada jätkuva teona, mistõttu on

varasemad K. K.-le süüksarvatavad teod ? sõltumata nende tuvastatusest ? aegunud. Isegi kui lugeda

tunnistajate ütluste alusel tuvastatuks laenu- ja intressisummade tasumine K. K.-le, ei ole võimalik üheselt

aru saada, millal ja kelle poolt on laenud koos intressidega tagasi makstud. Kuna pole selge, kas süüdistatav

üldse tulu sai, siis pole ka teada tulu saamise aeg. Sellises olukorras pole võimalik hinnata, millises ulatuses

võis väidetava tulu deklareerimata jätmine olla kantud ühtsest tahtlusest.

6. Kassatsioonivastuses leiab ringkonnaprokurör Andrei Voronin, et kassatsioon on põhjendamatu ja palub

jätta see terves ulatuses rahuldamata ning ringkonnakohtu otsus muutmata. Prokuröri seisukohad on

järgmised.

6.1 Väär on kassatori seisukoht, et dokumendi koopiate puhul on käekirjaekspertiis välistatud. Kohtuliku

uurimise käigus ei ole süüdistatav ega tema kaitsja esitanud ühtegi tõendit ega motiveeritud väidet uuritud

laenulepingute ja võlakirjade koopiate võltsituse kohta. Muu hulgas ei ole taotletud käekirjaekspertiisi

määramist.

6.2 Ekslik on kassatori seisukoht, et laenu ja intresside tasumine on tuvastatud laenusaaja ütlustega. Kohus

tuvastas laenude andmise ja intresside vastuvõtmise lähtudes kõigist tõenditest nende kogumis. Laenu

tagastamist kinnitavate ütluste andmisega ei paranenud ühegi tunnistaja olukord võlgnikuna. Seadus ei keela

kasutada kriminaalasjas tsiviilõigusliku suhte tuvastamisel selle tsiviilõigussuhte poolte ütlusi.

6.3 Ekslik on kassatori arvamus, et ringkonnakohus asetas tõendamiskoormise süüdistatavale. Kui

süüdistusversiooni põhjendamiseks on esitatud rida tõendeid, siis võivad süüdistatav ja tema kaitsja esitada

omapoolseid tõendeid. See ei tähenda, et süüdistatavat kohustatakse tõendama oma süütust. Nn aktiivse

kaitse puhul peaks menetlusosaline oma väiteid tõenduslikult põhistama vähemalt selles ulatuses, milles

oleks ta kohustatud tõendusliku laadi dokumente koguma heauskse või neutraalse käitumise korral.

6.4 Kohtud ei ole tsiviilasjades tehtud kohtuotsuseid tõendina vastu võtmata jättes süüdistatava kaitseõigust

rikkunud, sest kaitsja soovis neid tõendeid esitada hilinemisega, seejuures asjakohaselt põhistamata, miks

tõendeid ei esitatud õigeaegselt. Ühtlasi ei näidanud kaitsja ära, mida ta konkreetsete tõenditega tõendada

soovib. Lisaks nõustub prokurör ringkonnakohtu järeldusega, et kõnealused kohtuotsused ei sisalda

informatsiooni, mis võiks mõjutada kohtuotsuse seaduslikkust. Maksustatav tulu tekkis süüdistataval

laenulepingute sõlmimise, pikendamise ja taassõlmimise ajal. See tulu tulnuks süüdistataval deklareerida

ettevõtlustuluna aastate kaupa.

6.5 Arutelu selle üle, kas süüdistuses toodud tulu näol on tegemist ettevõtlustulu või intressituluga, on

asjakohatu. Süüdistatava tegevus oli iseloomult kõige sarnasem krediitasutuse tegevusele. Krediitasutuste

seaduse § 6 lg 1 p 6 kohaselt on laenude andmine üks finantsteenuste liike. Finantsteenuste arvel teenitud

tulu on aktiivne tulu.

6.6 Väär on kassaatori seisukoht, et K. K. tulu ei ole realiseerunud. Ringkonnakohus küll möönis, et teatud

tehingute puhul on võimalik, et süüdistatav ei saanud raha enda kätte, kuid leping "vormistati ümber". Kuna

nn ümberkirjutatud lepingud suurenesid intresside summa võrra, siis ei saa seda teisiti tõlgendada, kui

varasemast laenusuhetest teenitud tulu reinvesteerimisena uude tehingutesse ehk teisisõnu oma huvides

kasutamisena.

6.7 Maksuhalduri juures registreerimata füüsilisest isikust ettevõtjad, kes on saanud tulu iseseisvast

majandustegevusest, ei või tulust kulusid maha arvata (TuMS § 14 lg 5).

6.8 Kaitsja väited, mis puudutavad osade tegude aegumist, on väärad. Kohtuotsustes on piisava selgusega

väljendatud, et tulu sai süüdistatav jooksvalt ja selle saamise moment on ajaliselt seotud laenulepingute

sõlmimise kuupäevadega. Samuti on prokurör erinevalt kaitsjast seisukohal, et süüdistatava teo objektiivne

avaldumine viitab sellele, et K. K. poolt tulu deklareerimata jätmine on käsitatav ühe jätkuva teona.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium tühistab Harju Maakohtu 26. oktoobri 2009. a ja Tallinna

Ringkonnakohtu 2. veebruari 2010. a kohtuotsused K. K. süüdimõistmises ja karistamises KarS § 390 lg 1

(KarS § 3891 lg 1) järgi kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja saadab kriminaalasja uueks

arutamiseks Harju Maakohtule.

7.1 Tulenevalt KrMS § 61 lg-st 2 hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See

tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või

puudumise kohta. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt

KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse

kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

5. detsembri 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-08, p 12.1). Eelöeldu tähendab muuhulgas sedagi, et

kohtuotsuse pinnalt peab olema jälgitav, milliste tõendite alusel luges kohus süüdistatavale omistatud teod

tõendatuks. Harju Maakohtu 26. oktoobri 2009. a kohtuotsus nendele nõuetele ei vasta.

7.2 K. K. süüdistati KarS § 390 lg 1 järgi selles, et enda maksukohustuse vähendamise eesmärgil jättis ta

aastatel 1996-2005 end maksuhalduri juures füüsilisest isikust ettevõtjana registreerimata ja maksuhaldurile

esitamata füüsilise isiku tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonid maksustamisperioodide 1998?2004 kohta,

mille tagajärjel jäi riigile laekumata 2 625 896 krooni tulu- ja sotsiaalmaksu. Süüdistuse kohaselt tegeles K.

K. ettevõtlusega, andes mitmetele isikutele laenu ja saades laenuvõtjate tasutud intresside ja viiviste näol

kokku 7 910 700 krooni ettevõtlustulu, mille deklareerimata jätmise tõttu jäi riigile aastate 1998-2004 eest

laekumata kokku 2 037 438 krooni tulumaksu ja 588 458 krooni sotsiaalmaksu. Seega on K. K.-le omistatud

süüdistusaktis mitu erinevat tegu, mille tõendatus peab KrMS § 312 p-de 1 ja 3 kohaselt olema kohtuotsuses

eraldi analüüsi esemeks. Maakohtu otsuses, mis on küll väga mahukas, on selle asemel piirdutud kohtuliku

uurimise esemeks olnud tõendite loetlemise ja nende sisu, nagu ka kohtuistungi protokolli refereerimisega,

seostamata neid üksikute tegudega. Selliselt toimides ei ole maakohus pidanud kinni KrMS §-ga 312

kohtuotsuse põhiosale esitatavatest nõuetest.

7.3 Kriminaalkolleegium on 26. mail 2010 kriminaalasjas nr 3-1-1-22-10 tehtud kohtuotsuse p-s 8.1

selgitanud, et kohtuotsuses obligatoorselt sisalduma pidavale tõendite analüüsile seavad raamid KrMS § 312

p-d 1-3. Nende sätete kohaselt piisab, kui kohus esitab otsuses asjaolud, mida ta loeb kohtuliku uurimise

tulemina tõendatuks ja näitab ära tõendid, millele kohtu vastavad järeldused põhinevad (p 1). Samuti peab

kohus märkima, kui ta leiab, et mingit asjaolu ei ole vaja üldse tõendada selle üldtuntuse tõttu (p 3). Ühtlasi

on kohtul kohustus nimetada tõendid, mida ta ei pea usaldusväärseiks ja põhjendada nende

ebausaldusväärseteks lugemist (p 2). Viidatud kohtuotsuses märkis kriminaalkolleegium sedagi, et kohtuliku

arutamise käigu talletamiseks on seadusandja KrMS § 155 kohaselt pannud kohtutele kohtuistungi protokolli

pidamise kohustuse ning kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub

igasugune vajadus ja põhjendus, ning tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua

KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse

põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetsete tõendamiseseme

asjaoludega.

7.4 Ka varasemas praktikas on kriminaalkolleegium märkinud, et tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole

käsitatav kohtuotsuse põhistusena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes ja et tõendite hindamine nende kogumis

tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna

kuriteokoosseisu tunnustega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. novembri 2006. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-100-06, p 18 ja 5. detsembri 2008. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-08,

p 12.2). Käesolevas kriminaalasjas ei ole maakohtu otsusest võimalik aru saada, millele tuginedes jõudis

maakohus järeldusele, et K. K. sai intresside ja viiviste näol kokku 7 910 700 krooni ettevõtlustulu, mille

deklareerimata jätmise tõttu jäi riigile laekumata kokku 2 625 896 krooni tulu- ja sotsiaalmaksu. Samuti ei

leidu maakohtu otsusest põhistusi, millele rajaneb K Kaybysevi süüditunnistamine KarS § 390 lg 1 järgi

selles, et ta jättis end aastatel 1996-2005 maksuhalduri juures füüsilisest isikust ettevõtjana registreerimata.

7.5 Eeltoodust tulenevalt on maakohus jätnud oma otsuse nõuetekohaselt põhistamata, rikkudes sellega

oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. KrMS § 341 lg 1 sätestab, et kui kohtuistungil

tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine sama seadustiku § 339 lõike 1 järgi, tühistab

ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises

kohtukoosseisus. Kuna ringkonnakohus leidis ekslikult, et maakohtu otsus vastab kohtuotsuse põhjendatuse

osas KrMS § 312 nõuetele, jättis ta ka KrMS § 341 lg 1 käesolevas asjas alusetult kohaldamata. Kõnealune

viga on toonud kaasa ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse KrMS § 339 lg 2 tähenduses ning on

seetõttu aluseks ringkonnakohtu otsuse tühistamisele.

8. Asja uuel arutamisel tuleb silmas pidada ka järgmist.

8.1 Kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku

süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud

jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2007. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-11-07, p 39; 1. juuli

2008. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-39-08, p 9; 28. detsembri 2009. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-

1-1-100-09, p 26). Seega juhul, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud

kuriteokoosseisule, nagu ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud hiljem, on isiku süüditunnistamine ja

karistamine välistatud. Samuti on kolleegium selgitanud, et kui kuriteokoosseis, millele tegu selle

toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski

lubatav juhul, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

24. septembri 2007. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-36-07, p 7.3 ja 28. detsembri 2009. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-100-09, p 26). Viimatinimetatud juhul tuleb kohtul otsuse tegemisel muuhulgas

obligatoorselt lahendada küsimus, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav uue

karistusseaduse redaktsiooni kohaselt. Osundatud praktika kergema karistusseaduse tagasiulatava jõu

kohaldamisel vajab järgimist ka käesolevas kriminaalasjas, sest K. K. süüdistati KarS § 390 lg 1 järgi muu

hulgas selles, et ta jättis end aastatel 1996?2005 maksuhalduri juures füüsilisest isikust ettevõtjana

registreerimata. Kriminaalkolleegium märgib, et kui enne 15. märtsi 2007 oli selline tegu teatud juhtudel

tõepoolest kuriteona karistatav, siis alates osutatud kuupäevast on maksuhalduri juures enda registreerimata

jätmine karistatav üksnes väärteona maksukorralduse seaduse § 154 järgi. Kuigi viimatinimetatud asjaolu

välistab iseenesest K. K. süüditunnistamise ja karistamise selles teos KarS § 390 lg 1 (§ 3891 lg 1) järgi, ei

ole seda senises menetluses tähele pandud.

8.2 Süüdistuse osas, milles K. K.-le heidetakse KarS § 390 lg 1 (§ 3891 lg 1) järgi ette 7 910 700 krooni

ettevõtlustulu deklareerimata jätmist ja maksuhaldurile füüsilise isiku tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide

esitamata jätmist (mille tagajärjel jäi riigile laekumata 2 625 896 krooni tulu- ja sotsiaalmaksu), on keskseks

küsimuseks K. K. maksustatava tulu kindlaksmääramine, ehk küsimus, kas ja kui siis, millises ulatuses on K.

K. süüdistuses nimetatud laenulepingute alusel tegelikult intresse saanud ja kas tal on tekkinud tagastamata

jäetud laenu põhisummade näol ettevõtlusega seotud kulu, mida oleks võimalik maksustavast tulust maha

arvata. Seoses sellega märgib kolleegium järgmist.

8.2.1 Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt sai K. K. tulu juba laenulepingute sõlmimisega,

sest lepingu sõlmimise hetkel omandas ta nõudeõiguse suuremale rahasummale kui ta oli välja laenanud.

Pelgalt laenulepingute sõlmimise ja laenu andmisega K. K. tulumaksuseaduse tähenduses tulu ei saanud.

TuMS § 36 lg 1 sätestab, et füüsilise isiku poolt saadud tulu (sealhulgas ettevõtlustulu) võetakse tulumaksuga

maksustamisel arvesse sellel maksustamisperioodil, millal tulu laekus. Laenulepingust tulenev (laenutähtaja

lõpus tekkiv) nõudeõigus laenusaaja vastu ei ole käsitatav realiseeritud tuluna. Seetõttu ei ole ka K. K. poolt

laenulepingute sõlmimisega omandatud nõudeõigused käsitatavad maksustatava tuluna.

8.2.2 Süüdistusest tulenevalt on laenulepingute alusel saadud intressid loetud K. K. ettevõtlustuluks TuMS

§ 14 tähenduses. Sellise käsitluse juures võivad aga K. K. poolt välja laenatud (siinjuures ei peeta silmas

üksnes süüdistuses märgitud laenulepinguid), kuid tagastamata jäänud laenusummad teatud tingimustel olla

käsitatavad K. K. ettevõtlusega seotud kuluna sama seaduse § 32 mõttes, mis tuleb üldjuhul ettevõtlustulust

maha arvata (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 28. mai 2002. a kohtuotsus haldusasjas nr 3-3-1-21-02, p-d 10-

11). Mahaarvamiste tegemine füüsilise isiku ettevõtlustulust võib vaatamata TuMS § 14 lg-s 5 sätestatule

olla teatud juhtudel võimalik ka siis, kui isik ei ole end nõuetekohaselt füüsilisest isikust ettevõtjana

registreerinud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 14. jaanuari 2009. a kohtuotsus haldusasjas nr 3-3-1-70-08,

p 12).

8.3 Nii nagu kriminaalmenetluses laiemalt, saab kohus, lahendades küsimust - milline on K. K.

deklareerimata jäetud maksustatav tulu ja milline sellest tulenevalt riigile laekumata jäänud maksusumma -

tugineda vaid asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Tõendamiseseme asjaolude

tuvastamiseks on seejuures võimalik kasutada üksnes KrMS § 63 lg-s 1 ammendavalt loetletud tõendiliike.

Käesoleva kriminaalasja kontekstis tähendab öeldu sedagi, et tõendamiseseme asjaolude olemasolust või

puudumisest veendumuse kujundamiseks on KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendite seas kasutatavad ka

kriminaalasja materjalides sisalduvad laenulepingud ja võlakirjad, nagu ka nende koopiad, laenusaajatest

tunnistajate ütlused, aga ka tsiviilkohtumenetluses tehtud kohtulahendid.

8.3.1 Kriminaalmenetluse seadustiku § 123 lg 1 kohaselt võib tõendamisel kasutada dokumenti, mis sisaldab

teavet tõendamiseseme asjaolude kohta. Kuigi viidatud säte ei ava dokumendi mõistet, saab selle pinnalt

siiski teha järelduse, et KrMS § 123 lg 1 tähenduses on dokumendi kvaliteet ka originaaldokumendi koopial

ja ärakirjal, mis sisaldab teavet tõendamiseseme kohta. Seetõttu ei nõustu kriminaalkolleegium kaitsja

seisukohaga, et kriminaalasja materjalides sisalduvad laenulepingute ja võlakirjade tõestamata koopiad on

tõenditena lubamatud. Samas märgib kolleegium, et kuigi ka originaaldokumendi koopia on

kriminaalmenetluses lubatud tõendiks, tuleb selle võltsimiskahtluse korral lahendada küsimus kõnealuse

tõendi usaldusväärsusest. Käesolevas kriminaalasjas ei ole kaitsja esitanud otsesõnu väiteid selle kohta, et

kõnealused laenulepingute ja võlakirjade koopiad oleksid võltsitud. Vastupidi - sisuliselt on kaitsja vähemalt

osade koopiate autentsust kinnitanud, esitades kohtule tsiviilasjades tehtud kohtuotsuseid, soovides tõendada,

et laenuvõtjad on jätnud nendest lepingutest tulenevad kohustused nõuetekohaselt täitmata.

8.3.2 Kaitsja on esitanud väite, et laenusaajatest tunnistajate kui asjast huvitatud isikute ütlused ei saa olla

tõendiks võlasuhte sisu ja olemuse kindlaksmääramisel. Tulenevalt KrMS § 66 lg-st 1, mille kohaselt on

kriminaalmenetluses tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid, ei saa väita, et

laenusaajatest tunnistajate ütlused oleksid tõendina lubamatud. Küll aga tuleb nende isikute ütluste

usaldusväärsust eriti põhjalikult kaaluda. Senises menetluses seda paraku tehtud ei ole, kuigi mitmel

tunnistajal on käimas tsiviilvaidlused K. K.-ga süüdistuses nimetatud laenude tagastamise küsimuses.

8.3.3 Süüdistatava ja tunnistajate vahelistes tsiviilvaidlustes on tehtud kohtuotsuseid, mis samuti saavad

kujundada veendumust käesolevas asjas tõendamiseseme asjaolude olemasolust või puudumisest, sest nii

nendes tsiviilvaidlustes kui ka käimasolevas kriminaalmenetluses on oluline sisuliselt samade faktiliste

asjaolude

(nt

laenulepingust

tulenevate

intressisummade

tagastamine)

tuvastamine.

Riigikohtu

kriminaalkolleegium on varasemas praktikas jaganud halduskolleegiumi seisukohta, et võimalusel tuleb

vältida niisugust üksteisega seotud asjade lahendamise tulemust, kus veenvate põhjendusteta on tuvastatud

üksteist välistavad asjaolud, sest selline vastuoluline tulemus poleks kooskõlas kohtulahendi põhjendatuse ja

veenvuse nõudega ning kahjustaks õigusemõistmise ja kohtu usaldusväärsust (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 16. jaanuari 2003. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-2-03, p 9 ja Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2007. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-11-07, p 28). Kolleegium on

jätkuvalt samal seisukohal ja märgib, et ka käesolevas kriminaalasjas tuleb vältida olukorda, kus

kriminaalasja lahendamise seisukohalt tähtsust omavate tõendite suhtes kujunevad tsiviilkohtu- ja

kriminaalmenetluses teineteisest põhjendamatult lahknevad kohtu hinnangud. Viimatiöeldu ei tähenda seda,

et kriminaalasja lahendav kohus oleks järelduste tegemisel seotud tsiviilkohtumenetluses tehtud järeldustega,

küll aga ei või kriminaalasja lahendav kohus jätta kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate asjaolude

kohta tsiviilkohtumenetluses tehtud maakohtu järeldusi põhjenduseta tähelepanuta.

8.4 Süütuse presumptsiooni üheks oluliseks põhimõtteks on, et keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud

oma süütust tõendama. Selle põhimõttega ei haaku ringkonnakohtu seisukoht, et käesoleval juhul läks

tõendamiskoormis küsimuses, kas laenusaajad on põhivõla ja intressid K. K.-le tagastanud, üle

süüdistatavale. Iseenesest on küll õige, et eelnev raamatupidamis-kohustuse rikkumine võib teatud juhtudel

tähendada, et süüdistatav, kes tugineb teatud maksunduslikult olulistele faktidele, peab neid ise tõendama (vt

nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2008. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-47-07, p-d 19-

23). Nii näiteks on Riigikohus leidnud, et süüdistatav, kes esitab versiooni, et äriühingu pangakontolt võetud

sularaha kasutati äriühingu huvides (ehkki kuludokumendid selle kohta puuduvad), peab selle versiooni

tõestuseks esitama tõendeid või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks

(vt viidatud otsuse p 23 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 2008. a kohtuotsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-61-08, p 16.7). Sarnaselt peab süüdistatav, kes väidab, et ta on teinud ettevõtlustulu saamiseks

vajalikke kulutusi, nende kulutuste tegemist tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse

kulutuste tegemist usaldusväärselt kontrollida. Samasuguse tõendamiskoormise üleminek ei saa aga kõne

alla tulla n-ö negatiivse asjaolu puhul - isikule ei saa panna kohustust tõendada mingi asjaolu mitteesinemist,

näiteks seda, et ta ei ole teatud rahasummat kätte saanud. (Negatiivsete asjaolude tõendamise kohta vt ka

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. detsembri 2007. a kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07, p 15.)

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium tühistab maa- ja ringkonnakohtu kohtuotsused käsitletavas kriminaalasjas

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu (vt käesoleva otsuse p 7), mistõttu ei saa kolleegium

kaaluda, kas K. K.-le süüksarvatavat tegevust on õige hinnata ettevõtlusena ja jätkuva teona või mitte -

selliste järelduste tegemise eelduseks on faktiliste asjaolude kriminaalmenetlusõiguslikult korrektne

tuvastamine.

10. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Harju Maakohtu 26. oktoobri 2009. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 2. veebruari 2010. a kohtuotsused K. K.

süüdimõistmises ja karistamises ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Kassatsiooni

rahuldab kolleegium osaliselt.

Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi