3-3-1-35-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-35-10

Otsuse kuupäev

18. juuni 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Julia

Laffranque

Kohtuasi

Ülar Kaasi (Kaas) kaebus Eesti Vabariigi poolt tekitatud 254 087

krooni suuruse kahju hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 16. veebruari 2010. a otsus haldusasjas

nr 3-08-265

Menetluse alus Riigikohtus

Riigiprokuratuuri ja Politsei- ja Piirivalveameti kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Anda asi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseiameti (alates 1. jaanuarist 2010 Politsei- ja Piirivalveamet) politseikontrolli talitus alustas

2. augustil 2002. a menetlust kriminaalkoodeksi (KrK) § 15 lg 2 ja § 164 lg 1 tunnustel

kriminaalasjas nr 02218000014. Kriminaalasjas kahtlustati Ülar Kaasi KrK § 161 järgi ametiseisundi

kuritarvitamises. Prokuröri sanktsioneeritud uurija 25. novembri 2002. a määrusega kõrvaldati

Ü. Kaas kriminaalasja uurimise ajaks Pärnu Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna patrulli- ja

liiklusjärelevalve talituse nooreminspektori ametikohalt. Prokuröri 11. septembri 2007. a määrusega

lõpetati kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p 1 alusel Ü. Kaasi suhtes

kriminaalmenetlus. Prokuröri 25. septembri 2007. a kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määruse

täiendamise määrusega lõpetati Ü. Kaasi ametikohalt kõrvaldamine. Lääne Politseiprefektuuri

politseiprefekti 1. oktoobri 2007. a käskkirjaga nr 948p uuendati Ü. Kaasiga teenistussuhe

tagasiulatuvalt 12. septembrist 2007.

2. Ü. Kaas taotles 12. novembril 2007 Politseiametilt ja Riigiprokuratuurilt kahju hüvitamist aja eest,

mil tema teenistussuhe oli kriminaalmenetluse tõttu peatunud. Avalduses leidis Ü. Kaas, et

teenistussuhte peatumine seoses ametikohalt kõrvaldamisega toimus teenistuja tahte vastaselt, kuid

õiguspärase otsuse alusel. Õigusvastaseks muutus ametikohalt kõrvaldamine alates 15. märtsist 2007,

mil jõustusid karistusseadustiku muudatused, millega tunnistati kehtetuks seadusesäte, mille alusel

Ü. Kaasi süüdistati. Kriminaalasi lõpetati alles 11. septembril 2007 ning selle eest vastutavad

uurimisasutus ja prokuratuur solidaarselt.

3. Politseiamet jättis 15. jaanuaril 2008 Ü. Kaasi taotluse rahuldamata. Riigiprokuratuur jättis

avalduse 21. jaanuaril 2008 sisuliselt läbi vaatamata.

4. Ülar Kaas esitas 11. veebruaril 2008 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politseiameti ja

Riigiprokuratuuri tegevusega kriminaalmenetluse läbiviimisel tekitatud kahju hüvitamiseks

riigivastutuse seaduse (RVastS) § 16 lg 1 ja § 7 lg 1 alusel. Kaebuse põhjenduste kohaselt oli

ametikohalt kõrvaldamine 26. novembrist 2002 kuni 15. märtsini 2007 õiguspärane, kuid sellega

piirati põhiseaduse (PS) §-s 29 sätestatud õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta.

Õigusvastaseks muutus ametikohalt kõrvaldamine alates 15. märtsist 2007, kui jõustus

karistusseadustiku muudatus ja tunnistati kehtetuks säte, mille alusel Ü. Kaasi süüdistati. Puudusid

mõistlikud põhjused, miks ei saanud uurija määrust tühistada kohe pärast seaduse muutmist.

Kaebaja kahju seisnes saamata jäänud töötasus (põhitöötasu ja lisatasud) ning puhkusetasudes.

Kaebaja lõplikuks kahjunõudeks jäi 254 087 krooni, mis paluti vastustajatelt välja mõista solidaarselt.

5. Riigiprokuratuur vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuses kaebusele

rõhutati, et kriminaalmenetlus Ü. Kaasi suhtes lõpetati mitte tema süü puudumisel, vaid põhjusel, et

seaduse muutumise tõttu süüline tegevus dekriminaliseeriti.

6. Politseiameti kirjalikus vastuses kaebusele leiti, et Ü. Kaasi suhtes ei ole kohaldatav RVastS § 16

lg 1, sest kriminaalmenetlusega ei ole tema õigusi ja vabadusi erakordselt piiratud. Üldjuhul on isikul

ametikohalt kõrvaldamise ajal võimalik muud tööd teha ja sissetulekuid saada. Ü. Kaas ei ole

kriminaalmenetluse käigus esitanud kaebusi oma õiguste rikkumise kohta, sealhulgas

kriminaalmenetluse mitteõigeaegse lõpetamise suhtes. Isegi kui RVastS § 16 lg 1 oleks kohaldatav, ei

kuuluks kaebus rahuldamisele, sest RVastS § 16 lg 2 p-st 2 tulenevalt ei saa hüvitist nõuda ulatuses,

milles isikute eriline kohtlemine on ette nähtud seadusega. Ü. Kaasi eriline kohtlemine tulenes

otseselt kriminaalmenetluse koodeksi (KrMK) §-st 129, mis sätestas võimaluse süüdistatava

kõrvaldamiseks ametikohalt.

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 31. märtsi 2009. a otsusega haldusasjas nr 3-08-265 kaebuse

osaliselt. Kohus mõistis Ü. Kaasi kasuks vastustajatelt välja solidaarselt 150 000 krooni ning

menetluskuludena 4500 krooni. Halduskohus leidis, et Riigikohtu halduskolleegiumi 17. aprilli

2001. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-10-01 väljendatud seisukohad on kohaldatavad ka selles asjas

ning Ü. Kaasil on õigus nõuda temale kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamist. Võimalus

kriminaalmenetluse kestel teenida elatist teisel töökohal töötades või ettevõtlusega tegeledes

vähendab rikkumise tõsidust, kuid ei muuda seda olematuks. Tegemist oli piisavalt tõsise PS § 29 lg-

s 1 sätestatud põhiõiguse riivega, et lugeda RVastS § 16 lg 1 koosseis täidetuks. Kahju hüvitamist ei

välista ka RVastS § 16 lg 2 p-d 1 ja 2, sest kriminaalmenetlust ei viida läbi süüdistatava huvides,

samuti ei välista seadus kriminaalmenetluse ajaks ametist kõrvaldatud isikule tekitatud kahju

hüvitamist.

Avalik võim oleks saanud Ü. Kaasi põhiõiguste riivet ja kahju suurust vähendada kriminaalmenetluse

läbiviimist kiirendades või ametikohalt eemaldamise jätkuvat vajadust kontrollides. Kaebaja õigusi

piirati enne 15. märtsi 2007 enam kui neli aastat. Ü. Kaasi suhtes ei välista kriminaalmenetluse

lõpetamise asjaolud hüvitise maksmist täielikult, kuid neid tuleb arvestada õiglase hüvitise suuruse

määramisel. Õiglaseks hüvitiseks perioodi 26. november 2002 kuni 15. märts 2007 eest luges

halduskohus 130 000 krooni.

Kui tegu, mille toimepanemises isikut süüdistatakse, ei ole enam kriminaalkorras karistatav, puudub

kriminaalmenetluse alus ja seega ka alus kriminaalmenetlust tagavate abinõude kohaldamiseks.

Alates karistusseadustiku (KarS) §-s 289 ettenähtud kuriteokoosseisu kehtetuks tunnistamisest

(15. märtsist 2007) oli Ü. Kaasi ametist kõrvaldamine selleks õigusliku aluse puudumise tõttu

õigusvastane. Kohaste õigusekaitsevahendite kasutamata jätmine ei välista alati hüvitise

väljamõistmist täielikult, vaid võib olla aluseks hüvitise vähendamisele. Halduskohus ei nõustunud

vastustajatega, et nõude rahuldamise välistab nende süü puudumine. Vastustajatel oli piisavalt aega,

et karistusseadustiku muudatustele reageerida ja kriminaalmenetlus Ü. Kaasi suhtes õigeaegselt

lõpetada. Vastustajad ei ole esile toonud ühtki objektiivset asjaolu, mis seda oleks takistanud. RVastS

§ 7 alusel määras halduskohus õiglaseks hüvitiseks perioodi 15. märts 2007 kuni 11. september 2007

eest 20 000 krooni.

8. Tallinna Halduskohtu 31. märtsi 2009. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused

Riigiprokuratuur ja Politseiamet.

9. Riigiprokuratuur palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus,

millega jätta Ü. Kaasi kaebus rahuldamata. Riigivastutuse küsimust lahendades peab arvestama

kriminaalmenetluse lõpetamise konkreetseid asjaolusid, sest kahju heastamine eeldab avaliku võimu

süülist käitumist, ehk eksimust kriminaalõiguslikus kohtlemises, mida antud juhul pole võimalik

väita. Halduskohus on otsuse langetanud vaid üldisi kahju hüvitamise põhimõtteid arvestades ning

jätnud konkreetselt sündmusepõhise kriminaalmenetluse erisused arvestamata.

Apellant ei nõustunud RVastS § 16 lg 1 kohaldamisega ning sama seaduse § 16 lg 2 p 2 kohaldamata

jätmisega. Ü. Kaasi ametikohalt kõrvaldamine ei olnud erakordselt põhiõigusi piirav.

Politseiametnikuna töötavale isikule on seatud kõrged eetilised nõuded, ta peab olema

seaduskuulekas ja arvestama asjaoluga, et toimepandav seaduserikkumine võib kaasa tuua

eneseteostuse riive ning muud negatiivsed tagajärjed. Ü. Kaasi suhtes lõpetati kriminaalmenetlus

mitte süü puudumise või süü tõendamatuse tõttu, vaid seoses seaduse muudatusega. Kohtueelse

menetluse ajaks ametikohalt kõrvaldamine ei olnud erakordselt koormav ka seetõttu, et juba

9. septembril 2002 registreeris Ü. Kaas end füüsilisest isikust ettevõtjaks. Sellest võib järeldada, et

esitatud kahjunõude rahuldamine viiks kaebaja alusetu rikastumiseni. Ametikohalt kõrvaldamine ei

muutunud õigusvastaseks ka pärast 15. märtsi 2007, sest kriminaalmenetluse lõpetamiseni säilis

võimalus esitada kaebajale süüdistus ametialases võltsimises. Kuna prokuratuur seda ei teinud, sattus

Ü. Kaas ikkagi soodsamasse olukorda.

10. Politseiameti apellatsioonkaebuses leitakse, et halduskohtu otsus ei ole seaduslik ega

põhjendatud. KrMK § 129 nägi ette võimaluse süüdistatava kõrvaldamiseks ametikohalt uurija

motiveeritud määruse alusel, mille sanktsioneeris prokurör. Uurija määrus selles asjas on seaduslik,

seda kaebaja ei vaidlustanud, kuigi KrMS §-d 228-232 annavad menetlusosalisele võimaluse

vaidlustada väidetavalt oma õigusi rikkuvaid kriminaalmenetluse toiminguid. Ebaõige on

halduskohtu seisukoht, et Riigikohtu otsuses haldusasjas nr 3-3-1-10-01 märgitud seisukohad on

kohaldatavad ka selles asjas, sest nimetatud lahend on tehtud enne riigivastutuse seaduse jõustumist.

Apellant ei nõustu samuti PS §-i 29 puudutava käsitlusega. Õigus töötada vabalt valitud tegevusalal

võimaldab igaühel realiseerida oma isiksust. Tegemist on vaba eneseteostuse ühe olulise vormiga.

Peale selle on töö peamine sissetuleku hankimise vahend. Samas ei garanteeri põhiseadus õigust

tööle. Tööturul valikute tegemine sõltub isiku enda vabast tahtest ja oskustest. Töötamine avalikus

sektoris ei ole isiku põhiõigus. Pealegi esitas Ü. Kaas pärast teenistussuhte uuendamist esimesel

võimalusel avalduse politseiteenistusest lahkumiseks.

Asjaolust, et kriminaalmenetlus hiljem lõpetatakse, ei tulene automaatselt, et kriminaalmenetluse

läbiviimine oleks õigusvastane. KrMS § 6 sätestab kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte

kuriteo asjaolude ilmnemisel. Isikud peavad kriminaalmenetluse läbiviimist avalikes huvides taluma.

Kriminaalmenetluse algatamisel pole reeglina võimalik etteulatuvalt võtta seisukohta, kas kahtlused

kuriteo toimepanemise ja kahtlustatava või süüdistatava suhtes osutuvad paikapidavateks ning

milliseid muudatusi peab seadusandja karistusõiguses vajalikuks teha. Kriminaalmenetluses kehtib

riigi eksimisprivileegi põhimõte, mille kohaselt peavad isikud piisava kuriteokahtluse korral taluma

läbiviidavat kriminaalmenetlust.

Kuna kriminaalmenetluse koodeks ja kriminaalmenetluse seadustik nägid ette võimaluse PS §-s 29

sätestatud põhiõiguse piiramiseks kriminaalasja menetluse tagamiseks, siis on isikute eriline

kohtlemine seega ette nähtud seadusega. Kriminaalmenetluse läbiviimise näol oli tegemist

riigipoolsete õiguspäraste toimingutega, mis ei piiranud erakordselt kaebaja põhiõigusi ja -vabadusi

ega anna seega alust nõuda kahju hüvitamist. Ebaõiged on ka halduskohtu järeldused, mis

puudutavad RVastS § 7 alusel määratud hüvitist perioodi 15. märts 2007 kuni 11. september 2007

eest. Apellant nõustus ringkonnaprokuratuuri esindaja kohtuistungil esitatud seisukohaga, et ajal, mil

toimik oli saadetud prokuratuuri (alates 29. märtsist 2007) tehti KrMS § 225 ja 226 ettenähtud

toiminguid, millede kestus ei ole ajaliselt piiratud. RVastS § 7 lg 1 tuleneb põhimõte, et kahju ei

kuulu hüvitamisele juhul, kui kahju olnuks võimalik vältida või kõrvaldada kohase

õiguskaitsevahendi kasutamisega. Ü. Kaasil oli endal võimalus oma õigusi kaitsta ning

õiguskaitsevahendi esitamise võimalikkus pidi kaebajale olema arusaadav. Kuigi õiguskaitsevahendi

kasutamata jätmine ei välista alati hüvitise väljamõistmist täielikult, võib see olla aluseks hüvitise

vähendamisele.

11. Ü. Kaasi vastustes apellatsioonkaebustele leiti, et apellatsioonkaebuste rahuldamiseks alused

puuduvad.

12. Tallinna Ringkonnakohtu 16. veebruari 2010. a otsusega jäeti Riigiprokuratuuri ja

Politseiameti apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus

põhjendas otsust järgnevalt:

1) Riigikohtu halduskolleegiumi 17. aprilli 2001. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-10-01 väljendatud

seisukohad on asjakohased ka käesoleva asja lahendamisel. Kuigi pärast viidatud lahendi tegemist on

jõustunud riigivastutuse seadus ja õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamist reguleerib selle seaduse

§ 16, puudub Riigikohtu otsuse ja hilisema seaduse vahel nimetatud küsimuses sisuline vastuolu.

Seadusandja pole RVastS §-ga 16 ega muu seadusega teadlikult välistanud saamata jäänud töötasu

osas kahju hüvitamise nõude esitamist isiku poolt, kelle suhtes kriminaalmenetlus lõppes

õigeksmõistmise või menetluse lõpetamisega. Eriregulatsioon on kehtestatud üksnes nende isikute

suhtes, kellelt on võetud vabadus;

2) RVastS § 16 lg 1 kohaldamine eeldab, et isiku põhiõigusi ja -vabadusi on piiratud erakordselt.

Ametniku ametikohalt kõrvaldamist on senises kohtupraktikas peetud isiku põhiõigusi eriliselt

piiravaks meetmeks, mille eest on riigilt õiglase hüvitise väljamõistmine põhjendatud. RVastS § 16

lg-s 2 sätestatud vastutust piiravaid asjaolusid ei esine ning hüvitise nõuet ei välista ka RVastS § 16

lg 2 p 2. Ühestki õigusaktist ei tulene, et ametikohalt kõrvaldatud isikule tekitatud kahju ei hüvitata;

3) nõustuda ei saa seisukohaga, et halduskohus oleks pidanud arvestama kriminaalmenetluse

konkreetseid asjaolusid ning kahju hüvitamine eeldab avaliku võimu eksimust kriminaalõiguslikus

kohtlemises, mida antud juhul ei esine. Halduskohus ei saa kahju hüvitamise taotlust lahendades

hakata tuvastama kriminaalõiguslikke asjaolusid ja hindama põhjusi, miks kriminaalmenetlus

lõpetati. See oleks võimalik üksnes juhul, kui seadusandja vastava regulatsiooni kehtestaks,

määratledes selgelt kahju hüvitamist välistavad asjaolud. Halduskohtu pädevuses ei ole ka tuvastada,

kas ja mida oleks menetleja saanud kriminaalasja menetluse lõpetamise asemel veel ette võtta,

millised oleksid sellise tegutsemise eduväljavaated ning millistel kaalutlustel menetleja seda siiski ei

teinud;

4) Paljasõnaline on apellantide väide, et esitatud kahjunõude rahuldamine viiks kaebaja alusetu

rikastumiseni. Ametikohalt kõrvaldamise aluse äralangemisega seoses tulnuks nimetatud meetme

kohaldamine viivitamata lõpetada. Kui menetleja jätab selle kohustuse täitmata, on ametist

kõrvaldamine õigusvastane. Menetluse lõpetamise vajadus pidi kriminaalasja menetlejale olema

ettenähtav ning menetlejal oli objektiivselt võimalik õigeaegselt otsustada, kas süüdistust muuta või

menetlus lõpetada. Seetõttu on õige halduskohtu käsitlus, et alates 15. märtsist 2007 tuleb vastustajate

tegevust pidada õigusvastaseks ning kahju hüvitamise taotluse lahendamisel lähtuda RVastS § 7 lg-

st 2;

5) põhjendatud pole Politseiameti seisukoht, et kuna Ü. Kaasi kriminaalasi saadeti 29. märtsil 2007

Põhja Ringkonnaprokuratuuri, siis ei peaks Politseiamet edasise periood eest vastutama.

13. Tallinna Ringkonnakohtu eelnimetatud otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused

Riigiprokuratuur ja Politsei- ja Piirivalveamet. Kassaatorid paluvad kohtute otsused tühistada ja teha

uus otsus, millega jätta Ü. Kaasi kaebus rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

14. Riigiprokuratuuri kassatsioonkaebuses väidetakse järgmist:

1) Riigikohtu üldkogu 1. veebruari 2008. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-15-07 tuginedes on

ringkonnakohus asunud seisukohale, et halduskohus ei saa kahju hüvitamise taotlust lahendades

hakata tuvastama kriminaalõiguslikke asjaolusid ja hindama põhjusi, miks kriminaalasi lõpetati, sest

seadusandja ei ole selgelt määratlenud kahju hüvitamist välistavaid asjaolusid. Kassaator leiab, et

kriminaalmenetluse asjaolud peaksid olema arvestatavad määras, mis võimaldavad teha järelduse, kas

avaliku võimu kandja tegevust saab pidada süüliseks või mitte;

2) Ebaõige on kohtute seisukoht, et Ü. Kaasi ametikohalt kõrvaldamine piiras erakordselt tema

põhiõigusi ja -vabadusi. Käesoleva asja asjaolusid arvestades polnud Ü. Kaasi põhiõiguste piiramine

erakordne.

15. Politsei- ja Piirivalveameti kassatsioonkaebuses väidetakse järgmist:

1) KrMK ja KrMS võimaldasid kriminaalasja menetluse tagamiseks PS §-s 29 sätestatud põhiõigusi

piirata. Seega oli isikute eriline kohtlemine ette nähtud seadusega. Kriminaalmenetluse läbiviimise

näol oli tegemist riigipoolsete õiguspäraste toimingutega, mis kaebaja põhiõigusi ja -vabadusi

erakordselt ei piiranud;

2) asjaolust, et kriminaalmenetlus hiljem lõpetatakse, ei tulene automaatselt, et kriminaalmenetluse

läbiviimine oleks õigusvastane. Kriminaalmenetluse algatamisel pole reeglina võimalik etteulatuvalt

võtta seisukohta, kas kahtlused kuriteo toimepanemise ja kahtlustatava või süüdistatava suhtes

osutuvad paikapidavateks ning milliseid muudatusi peab seadusandja karistusõiguses vajalikuks teha.

3) Ü. Kaasil oli võimalus oma õigusi ise kaitsta. Õiguskaitsevahendi esitamise võimalikkus pidi

kaebajale olema arusaadav ning vastava õiguse kasutamata jätmiseks ei esinenud mõjuvaid

põhjuseid.

16. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebustele leiab Ü. Kaas, et kassatsioonkaebused tuleb jätta

rahuldamata ning ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioonkaebusi ei ole esitatud osas, millega

mõisteti Riigiprokuratuurilt ning Politsei- ja Piirivalveametilt välja õigusvastase tegevusega tekitatud

kahju. Ü. Kaas ei nõustu kassaatorite seisukohaga, et ta pani toime kuriteo, mis ei ole enam kuriteona

karistatav. Ainult kohus saab tuvastada, kas isik on kuriteo toime pannud või mitte. Ebaõige on

kassaatorite seisukoht, et kriminaalmenetluse kestus ligi neli aastat oli menetluse asjaolusid

(kahtlustatavate arv, ühe isiku menetlusest kõrvale hoidumine) arvestades õigustatud. Eelnimetatud

aja jooksul saadeti kriminaalasi ka kohtusse, kuid kohus tagastas asja täiendavaks uurimiseks.

Arvestades, et kohus andis kriminaalasja edasiseks menetlemiseks suunised, mille täitmisega

menetleja venitas, siis ei saa kriminaalasja menetlemiseks kulunud aega pidada õigustatuks ja

mõistlikuks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

17. Käesoleva kohtuasja lahendamisel on kohtud kohaldanud RVastS § 16 lg-t 1 ning § 7 lg-t 1.

RVastS § 16 lg 1 kuulub kohaldamisele juhul, kui on täidetud järgmised tingimused:

1) kahju on tekitatud haldusakti või halduse toiminguga; 2) kahju tekitanud haldusakt või toiming on

õiguspärane; 3) haldusakt või toiming on isiku põhiõigusi- ja vabadusi erakordselt piirav. RVastS § 16

lg 2 sätestab kahju hüvitamise piirangud.

18. Riigivastutuse seadus ei määratle haldusakti või halduse toimingut erinevalt tavapärasest

tähendusest. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 kohaselt mõistetakse haldusaktina

haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks

antud, isiku õiguste ja kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud õigusakti.

HMS § 2 lg 2 näeb ette, et süütegude kohtueelne uurimine ei ole haldusmenetlus. Kolleegiumi arvates

ei ole eeltoodust tulenevalt kriminaalasja raames tehtav kohtumäärus, millega isik kõrvaldatakse

ametist, ega uurija või prokuröri määrus haldusaktina käsitatav. Samuti ei ole alust käsitada

haldusaktidena kriminaalasja menetluse käigus varem kehtinud kriminaalmenetluse koodeksi alusel

tehtud uurija ja prokuröri määrusi.

Kolleegium nendib, et kaebaja ning ka kohtud ei ole selgelt piiritlenud, millise akti või toiminguga

kahju tekitati. Asja materjalidest võib siiski järeldada, et kahju tekkis seetõttu, et ametist

kõrvaldamise kestus oli ülemäärane, st prokuratuur ei lõpetanud menetlust ega lõpetanud ametist

kõrvaldamist õigeaegselt. Seega on selles asjas etteheidetav mitte ametist kõrvaldamine iseenesest,

vaid prokuratuuri poolt sellise akti andmata jätmine või viivitus akti andmisel, millega ametist

kõrvaldamine oleks lõpetud. KrMS § 213 lg-s 1 sätestatud volituse täitmisel prokuratuuri poolt

kohtueelses menetluses antavad aktid ja sooritatavad toimingud ei ole haldusmenetluse seaduse

tähenduses haldusmenetluses antavateks aktideks ja toiminguteks. Kriminaalasjas tehtud prokuröri

määruste õiguspärasust ei ole võimalik halduskohtumenetluses kontrollida (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 17. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-55-09, p 14). Eelnevat kinnitab ka

KrMS §-des 228, 230 ja 231 sätestatud prokuratuuri kohtueelses menetluses antud aktide ja

toimingute vaidlustamise kord. Kolleegiumi arvates ei ole prokuratuuri aktid ja toimingud

kriminaalmenetluses ka haldusaktideks või toiminguteks RVastS § 16 tähenduses, kuigi tegemist on

avaliku võimu volituste rakendamisega ja seega peaksid ka need aktid ja toimingud kuuluma

riigivastutuse seaduse reguleerimisalasse.

19. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et selles asjas ei saa kahjunõude õigusliku alusena käsitada

RVastS § 16, sest tegemist ei ole haldusakti ega halduse toiminguga. Samas on kolleegium

seisukohal, et vahendi (ametikohalt kõrvaldamine) kohaldamise õiguspärasus ei välista iseenesest

õigust hilisemale hüvitisele. Kolleegium toetub siinjuures ka 17. aprilli 2001. a otsusele haldusasjas

nr 3-3-1-10-01. Kehtivas õiguses puudub täpsem regulatsioon, mis sätestaks kriminaalmenetluse

käigus õiguspäraselt antud aktide ning sooritatud toimingutega kahju hüvitamise korra. Erandina on

selline eriregulatsioon kehtestatud alusetult vabaduse võtmisega tekkinud kahju hüvitamiseks.

Käesolevas asjas ei ole kohaldatav ka RVastS § 15, mis käsitleb õigusemõistmisel tekitatud kahju

hüvitamist. Nimetatud norm reguleerib eelkõige kohtumenetluse käigus õigusvastaselt, sealhulgas

õigusvastase kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist, kusjuures kahju hüvitamist võib nõuda

üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. RVastS § 15 laieneb ka

väärteo kohtuvälisele menetlusele. Kolleegium möönab, et välistatud pole eelnimetatud sätte

kohaldamine ka kriminaalasja kohtueelse menetluse toimingutele. Samas ei saa käesolevas asjas

sellele sättele tugineda, sest puudub menetleja ametniku kuritegu.

20. RVastS § 16 ei ole kohaldatav ka nendel juhtudel, kui kahju on tekitatud õigusvastaselt. Selles

kohtuasjas on vähemalt üks periood, mille osas kohtud on leidnud, et ametist kõrvaldamine oli

õigusvastane. Samas tugineb kaebaja oma seisukohtades ka väitele, et selle kriminaalasja menetlus

oli ülemäärase kestusega ning seetõttu õigusvastane. Kolleegium möönab, et ametist kõrvaldamine

saab muutuda õigusvastaseks ka siis, kui selle menetluse tagamise vahendi kohaldamisel oli

kohaldaja otsustus õiguspärane. Õigusvastaseks saab ametist kõrvaldamine muutuda menetluse

käigus, kui vahendit kohaldatakse jätkuvalt ka siis, kui kohaldamise alus on ära langenud või kui seda

kohaldatakse ebamõistliku kestusega.

21. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et riigivastutuse mehhanismi kohaldamine eeldab avaliku

võimu aktide ja toimingute õiguspärasuse hindamist. Halduskohus peab kahjunõude lahendamisel

tuvastama ühe esmase tingimusena, kas kahju põhjustanud akt või toiming on õiguspärane või mitte.

Põhimõtteliselt on õige kassaatorite väide, et kahju hüvitamise nõude lahendamine eeldab

kriminaalmenetluse asjaolude arvestamist. Kehtivas õiguses puudub aga regulatsioon, mis

selgesõnaliselt annab halduskohtule pädevuse hinnata kriminaalmenetluse aktide ja toimingute

õiguspärasust. HKMS § 3 lg-dest 1 ja 2 tulenevalt kuuluvad halduskohtu pädevusse selliste avalik-

õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda.

Kriminaalmenetluse regulatsioonid ei näe otsesõnu ette menetlusi, mille käigus tuvastada aktide ja

menetlustoimingute õigusvastasus PS § 25 ja riigivastutuse seaduse tähenduses. HKMS § 3

grammatiline tõlgendamine võimaldaks omistada halduskohtule pädevuse kontrollida

kriminaalmenetluse õiguspärasust. Samas ei ole kolleegium veendunud, et HKMS § 3 eesmärk oli

halduskohtule eelnimetatud pädevus anda. Kolleegiumi arvates puudub kehtivas õiguses

nõuetekohane menetlus, mille alusel kontrollida kriminaalmenetluse aktide ja toimingute

õiguspärasust. Selles kohtuasjas ei ole kohtud menetluse õiguspärasuse osas järeldusotsust teinud.

22. Kolleegium peab põhjendatuks ringkonnakohtu seisukohta, mille kohaselt ei saa halduskohus

kahju hüvitamise taotlust lahendades hakata tuvastama kriminaalõiguslikke asjaolusid ja hindama

põhjusi, miks kriminaalmenetlus lõpetati. See oleks võimalik üksnes juhul, kui seadusandja vastava

regulatsiooni kehtestaks, määratledes seejuures ka kahju hüvitamist välistavad asjaolud. Halduskohtu

pädevuses ei ole tuvastada, kas ja mida oleks menetleja saanud menetlusaluse isiku suhtes

kriminaalasja menetluse lõpetamise asemel või täiendavalt veel ette võtta, millised oleksid sellise

tegutsemise eduväljavaated ning millistel kaalutlustel menetleja seda siiski ei teinud. Eelnev tähendab

ka seda, et sisuliselt puudub halduskohtumenetluse käigus võimalus hinnata kriminaalmenetluse

antud aktide ja sooritatud toimingute õiguspärasust. Vaatamata regulatsiooni puudumisele on selles

kohtuasjas halduskohus siiski sisuliselt asunud kriminaalmenetluse õiguspärasust hindama.

23. Selle kohtuasja lahendamisel on kolleegiumil eelnevast tulenevalt tekkinud kahtlus

kriminaalmenetluse aktide ja toimingutega tekitatud kahju hüvitamise regulatsioonide või nende

puudumise vastavusest põhiseadusele. Kolleegiumi arvates ei ole kehtiv regulatsioon vastavuses PS

§-ga 25, mille kohaselt õigusvastaselt tekitatud moraalne ja materiaalne kahju kuulub hüvitamisele,

regulatsiooni puudumisel on rikutud aga PS § 13 nõudeid ning tagatud ei ole isiku õigust menetlusele

(PS § 15).

24. Kuna selle kohtuasja lahendamine eeldab kolleegiumi veendumusel põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel läbivaadatava küsimuse lahendamist, annab asja

läbivaatav kohtukoosseis HKMS § 70 lg 1¹ alusel asja läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque