3-1-1-43-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-43-10

Otsuse kuupäev

18. juuni 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi R. P. süüdistuses KarS § 386 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2010. a otsus kriminaalasjas

nr 1-07-2186

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri II osakonna vanemprokurör

Kaire Hänilene ja ringkonnaprokurör Kristiina Laas, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

19. mai 2010, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2010. a otsus ja Tartu Maakohtu 9. juuni

2009. a otsus osas, millega R. P. mõisteti KarS § 386 lg 1 järgi õigeks maksuhaldurile

valeandmete esitamises maksustamisperioodide mai, juuni, august ja september 2003

kohta käivates OÜ G käibedeklaratsioonides ja maksustamisperioodi detsember 2003

kohta käivas OÜ T käibedeklaratsioonis.

2. Saata kriminaalasi eelmises punktis nimetatud tegude osas uueks arutamiseks Tartu

Maakohtule.

3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

4. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R. P. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 386 lg 1 järgi kokkuvõtlikult alljärgnevas.

1.1 20. novembril 1996 esitas AS T juhatuse liige R. P. aktsiaseltsi 1996. a oktoobrikuu käibedeklaratsioonis

maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid. Nimelt deklareeris R. P. AS T poolt kaupade ja teenuste soetamisel

tasutud käibemaksu (sisendkäibemaksu) 1 260 000 krooni võrra tegelikust suuremana. Valeandmete

esitamisel kasutas R. P. AS I väljastatud näilikku arvet. Valeandmete esitamise tõttu tagastas ja tasaarvestas

maksuhaldur AS-le T alusetult 1 260 000 krooni.

1.2 23. märtsil 1998 esitas R. P. AS T 1998. a veebruarikuu käibedeklaratsioonis maksuhaldurile tahtlikult

valeandmeid. Nimelt deklareeris R. P. AS T sisendkäibemaksu 1 684 530 krooni võrra tegelikust suuremana.

Valeandmete esitamisel kasutas R. P. OÜ M väljastatud näilikku arvet. Valeandmete esitamise tõttu tekkis

AS-l T näiliselt enammakstud käibemaks 1 647 055 krooni, millest 700 000 krooni palus aktsiaselts

tagastada arvelduskontole ja ülejäänud 886 683 krooni kanda maksuvõla katteks. Maksuhaldur peatas

enammakse tagastamise ja tasaarvelduse kuriteokahtluse tõttu.

1.3 AS H juhatuse liikmena lasi R. P. aktsiaseltsi tegevdirektoril M. O.-l esitada 24. augustil 1998. a

maksuhaldurile AS H 1998. a juulikuu käibedeklaratsiooni parandamise õiendi. Selles deklareeriti AS H

sisendkäibemaksu 900 000 krooni võrra tegelikust suuremana. Valeandmete esitamiseks kasutati AS T

väljastatud näilikku arvet. Valeandmete esitamise tõttu tekkis AS-l H käibemaksu näilik enammakse summas

882 704 krooni, mille aktsiaselts palus tagastada. AS-l H jäi nimetatud summa saamata, kuna maksuhaldur

peatas enammakse tagastamise kuriteokahtluse tõttu.

1.4 R. P. kihutas ja aitas kaasa sellele, et OÜ E juhatuse liige M. O. deklareeris 20. oktoobril 1998. a esitatud

osaühingu 1998. a septembrikuu käibedeklaratsioonis sisendkäibemaksu tahtlikult 900 000 krooni võrra

tegelikust rohkem. Valeandmete esitamisel kasutati AS T väljastatud näilikku arvet.

1.5 R. P. kihutas ja aitas kaasa sellele, et AS TE juhatuse liige M. S. deklareeris 22. märtsil 1999. a esitatud

aktsiaseltsi 1999. a veebruarikuu käibedeklaratsioonis sisendkäibemaksu tahtlikult 3 240 000 krooni võrra

tegelikust rohkem. Valeandmete esitamisel kasutati AS T väljastatud näilikke arveid. R. P. kihutamisel taotles

M. S. näilikult enammakstud käibemaksu tagastamist, kuid maksuhaldur peatas kuriteokahtluse tõttu

enammakse tagastamise.

1.6 R. P. kihutas ja aitas kaasa sellele, et AS A juhatuse liige A. P. deklareeris 20. septembril 2000. a esitatud

aktsiaseltsi 2000. augustikuu käibedeklaratsioonis sisendkäibemaksu tahtlikult 144 000 krooni võrra

tegelikust rohkem. Valeandmete esitamisel kasutati OÜ K väljastatud näilikku arvet. Maksuhaldur tagastas

144 000 krooni AS A pangakontole.

1.7 20. septembril 1999. a esitas R. P. OÜ K 1999. a augustikuu käibedeklaratsioonis maksuhaldurile

tahtlikult valeandmeid. Nimelt deklareeris R. P. OÜ K sisendkäibemaksu 1 059 858 krooni võrra tegelikust

suuremana. Valeandmete esitamiseks kasutas R. P. AS TE ja OÜ MK väljastatud näilikke arveid.

Enammakse palus R. P. tagastada OÜ K arvelduskontole. Maksuhaldur peatas käibemaksu tagastamise

kuriteokahtluse tõttu.

1.8 R. P. kihutas ja aitas kaasa sellele, et AS A juhatuse liige A. P. deklareeris 21. detsembril 2000. a esitatud

AS A 2000. novembrikuu käibedeklaratsioonis sisendkäibemaksu tahtlikult 360 000 krooni tegelikust

rohkem. Valeandmete esitamisel kasutati OÜ K väljastatud näilikku arvet. 25. jaanuari 2001. a avaldusega

taotles AS A enammakstud käibemaksu tagastamist. Maksuhaldur peatas käibemaksu tagastamise

kuriteokahtluse tõttu, kuid tagastas taotleja pangakontole ekslikult 360 000 krooni.

1.9 R. P. kihutas ja aitas kaasa sellele, et AS TE juhatuse liige A. P. deklareeris 22. juulil 2002. a esitatud AS

TE 1999. a juunikuu käibedeklaratsioonis sisendkäibemaksu tahtlikult 2 322 000 krooni võrra tegelikust

rohkem. Valeandmete esitamisel kasutati OÜ H väljastatud näilikku arvet. Maksuhaldur peatas

kuriteokahtluse tõttu käibemaksu tagastamise AS-le TE.

1.10 Eesmärgiga saada riigilt alusetult tagasi sisendkäibemaksu esitas OÜ G ainuosanik R. P. grupis

osaühingu juhatuse liikme A. P.-ga osaühingu käibedeklaratsioonides maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid.

Maksustamisperioodide mai kuni juuni 2003 ja august kuni september 2003 kohta käivates OÜ G

käibedeklaratsioonides, mis esitati 30. juunist 22. oktoobrini 2003, deklareeriti OÜ G sisendkäibemaksu

kokku 5 661 000 krooni võrra tegelikust suuremana. Valeandmete esitamisel kasutati OÜ TE väljastatud

näilikke arveid. OÜ G 2003. a juunikuu käibedeklaratsioonis valeandmete esitamise tõttu tagastas

maksuhaldur OÜ-le G alusetult 440 963 krooni.

1.11 Eesmärgiga saada riigilt alusetult tagasi sisendkäibemaksu esitas OÜ T ainuosanik R. P. grupis

osaühingu juhatuse liikme A. P.-ga osaühingu käibedeklaratsioonis maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid.

Maksustamisperioodi detsember 2003 kohta käivas OÜ T käibedeklaratsioonis, mis esitati 20. jaanuaril

2004, deklareeriti OÜ T sisendkäibemaksu tegelikust 7 092 000 krooni võrra suuremana. Valeandmete

esitamisel kasutati OÜ G nimel väljastatud näilikke arveid. Valeandmete esitamise tõttu tagastas

maksuhaldur OÜ-le T alusetult 1 200 000 krooni. Ülejäänud osas tagastusnõude täitmine peatati.

2. Tartu Maakohtu 9. juuni 2009. a otsusega mõisteti R. P. KarS § 386 lg 1 järgi õigeks ja kannatanu Eesti

Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata. Maakohus mõistis Eesti Vabariigilt R.

P. kasuks välja 114 753 krooni 60 senti valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Maakohtu seisukohad olid

kokkuvõtlikult järgmised.

2.1 Maakohus leidis, et juhindudes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6

lg-st 1, samuti KrMS § 274 lg-st 1, tuleb jätta kohtulik uurimine lõpetamata, kohtuvaidlused pidamata ja

süüdistatava viimane sõna ära kuulamata ning rahuldada süüdistatava ja tema kaitsjate taotlus mõista R. P.

talle esitatud süüdistuses õigeks. Seda järgmistel põhjustel: 1) rikutud on R. P. õigust menetlusele mõistliku

aja jooksul; 2) enamus süüdistuses kirjeldatud tegudest on aegunud; 3) nähtuvalt süüdistusaktist, sh

süüdistusaktis kajastatud tõendite loetelust ei ole nende tegude puhul, mil R. P. ei ole süüdistuse kohaselt ise

käibedeklaratsioone esitanud ja teda on käsitatud kuriteost osavõtjana, kuriteosündmusi ja kuritegusid ning

R. P. käitumine ei vasta kuriteokoosseisule. Need asjaolud välistaksid süüdimõistva kohtuotsuse tegemise ka

juhul, kui läbida kogu kohtulik uurimine, kohtuvaidlus ja süüdistatava viimane sõna. Kriminaalmenetluse

jätkamisega jätkuks üha suuremas ulatuses ka R. P. õiguse - õiguse menetlusele mõistliku aja jooksul -

rikkumine.

2.2 Põhjendades oma seisukohta, et rikutud on R. P. õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, märkis kohus

järgmist.

Kriminaaltoimiku kohaselt on asjas menetlemisel kuriteod, mis puudutavad käibedeklaratsioonides

valeandmete esitamist 20. novembril 1996. a, 23. märtsil 1998. a, 24. augustil 1998. a, 20. oktoobril 1998. a,

22. märtsil 1999. a, 20. juulil 1999. a, 20. septembril 1999. a, 20. septembril 2000. a, 30. juunil 2003. a,

24. juulil 2003. a, 25. septembril 2003. a, 22. oktoobril 2003. a ja 20. jaanuaril 2004. a. Kriminaalmenetlust

alustati maksuameti 25. juuni 1998. a taotluse alusel. Menetlus, milles senini on peetud vajalikuks menetleda

ka aegunud tegusid ning tegusid, mille toimepanemise aeg jääb süüdistuse kohaselt enam kui 10 aasta taha,

ei ole põhjendatud ja tervikuna õiglane. See rikub süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul.

Prokuratuur ei ole senini pidanud vajalikuks loobuda süüdistusest aegunud tegude osas ja tegude osas, mis

on toime pandud enam kui 10 aastat tagasi. Seetõttu on alusetult pikenenud menetlusaeg ka nende tegude

puhul, mis ei ole aegunud ja mille toimepanemisest on möödunud vähem kui 10 aastat. Süüdistatava jaoks on

tegemist ühe ja ühtse protsessiga. Lisaks põhjustab menetluse jätkamine kohtumenetluse pooltele, sh riigile

põhjendamatuid kulusid, sest süüdistatava õigeksmõistmise korral lasub valitud kaitsjale makstud tasu

hüvitamise kohustus riigil. Samuti jääksid kohtul menetlemata kohtuasjad, mida oleks võimalik käesoleva

asja asemel menetleda.

2.3 Süüdistuses märgitud tegudest need, mille toimepanemise aeg jääb vahemikku 20. november 1996 kuni

20. september 2000, on aegunud. Kuna nimetatud tegude vahele jäävad ajavahemikud on kaootilised ja pikad

ning valdavalt oli R. P. nende tegude puhul üksnes kuriteost osavõtja, siis ei ole tegemist ühe jätkuva teo

osategudega, vaid iseseisvate tegudega.

Puuduvad andmed selle kohta, et R. P. oleks kriminaalmenetlusest tahtlikult kõrvale hoidunud või ennast

varjanud. R. P. kohtuistungile ilmumata jäämiste kohta on olemas mõjuvad põhjused - süüdistatava

haigestumist sellekohaselt kajastavad arstitõendid. Ei ole alust kahelda nendes tõendites kajastatu

tegelikkusele vastavuses, kuna kohtule osade tõendite ebaõigsuse kohta edastatud informatsioon on

ebatäielik ning näib olevat valikuline.

2.4 Käesoleva otsuse punktides 1.3, 1.4, 1.5, 1.6, 1.9, 1.10 ja 1.11 kirjeldatud rikkumiste kohta märkis

maakohus, et nende puhul käsitatakse R. P.-d kuriteost osavõtjana, kuid põhjusliku seose puudumise tõttu ei

vasta R. P. käitumine kuriteokoosseisule. Süüdistusaktis ei ole esitatud andmeid tahtlike põhitegude

olemasolu ja tõendatuse kohta. Puuduvad viited täideviijate suhtes tehtud süüdimõistvatele kohtuotsustele ja

sellele, et täideviijate suhtes oleks kriminaalmenetlus pooleli või lõpetatud. Vastutus osavõtuteo

toimepanemise eest eeldab tahtliku põhiteo olemasolu ja selle tõendatust. Juhtudel, mil käibedeklaratsiooni

esitasid teised isikud, ei saanud R. P.-st oleneda, kas ja kui, siis millise sisuga deklaratsioon esitatakse, kuna

lõppotsuse sai selles osas teha ainult deklaratsiooni tegelik esitaja.

3. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid ringkonnaprokurör Kristiina Laas ja kannatanu Eesti

Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu). Prokurör taotles maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamist ja

kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist nende tegude osas, mis R. P. pani süüdistusakti

kohaselt toime ajavahemikul 30. juunist 2003 20. jaanuarini 2004 (vt käesoleva otsuse punktid 1.10 ja 1.11).

Kannatanu apellatsioonis paluti samuti tühistada maakohtu õigeksmõistev otsus, mille tõttu jäi kannatanu

tsiviilhagi läbi vaatamata, ja taotleti kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmist täies

ulatuses.

4. Tartu Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2010. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid

rahuldamata. Sama otsusega mõisteti Eesti Vabariigilt R. P. kasuks välja 12 000 krooni

apellatsioonimenetluse kulude katteks. Ringkonnakohtu seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised.

4.1 Maakohus on põhjendatult leidnud, et käesolev kriminaalmenetlus, milles senini on peetud vajalikuks

menetleda ka aegunud tegusid ning tegusid, mis on süüdistuse kohaselt toime pandud enam kui 10 aastat

tagasi, ei ole põhjendatud ega tervikuna õiglane, kuna rikub süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja

jooksul. Kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmine rikuks süüdistatava õigust kohtuasja

menetlemisele mõistliku aja jooksul EIÕK art 6 lg 1 mõttes. Samuti põhjustaks kriminaalasjas menetluse

jätkumine menetluses osalejatele põhjendamatuid kulusid, sealhulgas aja- ja inimressursi raiskamist. Pole

tuvastatud, et kriminaalmenetluse pikk kestus oleks tingitud süüdistatava käitumisest, näiteks sellest, et

süüdistatav oleks kriminaalmenetlusest kõrvale hoidnud või tahtlikult takistanud menetluse läbiviimist.

4.2 Apellandi põhiargument on, et kriminaalasja raames arutatavad teod on toime pandud erinevatel aegadel,

samuti on menetlust alustatud erinevatel aegadel, mistõttu ei ole võimalik kõikide episoodide puhul

arvestada mõistlikku menetlusaega esimese kriminaalasja alustamise hetkest 25. juunil 1998.

Ringkonnakohtu hinnangul on aga R. P. jaoks tekkinud olukord, kus tema kriminaalasja menetlus on kestnud

alates 25. juunist 1998, s.o 11 aastat ja 7 kuud. See on märkimisväärne aeg ka süüdistatava täiskasvanuea

teadlikust elutegevusest. Oluline on, et riik ei ole õiguskaitseorganite tööga jõudnud soovitud tulemuseni ja

süüdistusse uusi kuriteoepisoode lisades on riik jätkuvalt menetlust pikendanud. Samas jäetakse täiesti

tähelepanuta süüdistatava isik ja isiksus, kelle jaoks kriminaalasja menetluse jätkumine juba teist

aastakümmet tähendaks ilmselgelt tajutavat rikkumist õiglasele kohtupidamisele enamikes mõeldavates

inimlikes ja õiguslikes parameetrites. Selle aja jooksul on süüdistatav pidanud pidevalt arvestama

mitmesuguseid kriminaalmenetlusega kaasnevaid piiranguid ja sellest tulenevalt korraldama oma töö- ja

eraelu. Süüdistatav ei pea kandma riski, et menetlus viiakse läbi ebamõistlikult pika aja vältel. Euroopa

Inimõiguste Kohus on otsuses Sulcas v. Leedu leidnud, et 9 aastat kestnud kriminaalmenetlus rikub isiku

õigust menetlusele mõistliku aja jooksul vaatamata sellele, et kriminaalasi on keeruline ning isik on oma

käitumisega põhjustanud teatud viivitusi. Otsuses Kulik v. Poola luges inimõiguste kohus ebamõistlikult

pikaks 7 aastat kestnud menetluse. Seega on R. P. õigeksmõistmine põhjendatud.

4.3 Ringkonnakohus ei nõustunud prokuröri seisukohaga, et maakohtul puudus seadusest tulenevalt võimalus

teha õigeksmõistev kohtuotsus kohtuliku uurimise staadiumis. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi määruses asjas nr 3-4-1-12-08 leiti, et maakohtul on kohustus lahendada menetlusaja

mõistlikkuse küsimus igas menetlusstaadiumis, mitte ainult kohtuotsust tehes. Vajadusel peab kohus

tuginema konventsioonile ja selle kohaldamise praktikale, mis on kriminaalmenetluse allikas tulenevalt

KrMS § 2 p-st 2. Riigikohtu osutatud seisukohast tulenevalt oli maakohtul võimalik R. P. mõistliku

menetlusaja nõude rikkumise tõttu õigeks mõista ka kohtuliku uurimise staadiumis.

4.4 Ringkonnakohus ei nõustunud prokuröri väitega, et maakohtul ei olnud alust analüüsida süüdistusaktis

nimetatud tõendeid, kuna kohus ei olnud neid uurinud. Samas leidis kohtukolleegium, et olukorras, kus

maakohus tegi asjas õigeksmõistva otsuse mõistliku menetlusaja möödumise tõttu, ei saa maakohtule teha

etteheiteid tõendite analüüsiga seonduvalt. Asjas mõistliku menetlusaja ületamise tuvastamisega ammendub

ka vajadus süüdistust detailselt analüüsida.

4.5 On kummastav, et riiklik süüdistus liitis ühte menetlusse episoodid aastatest 1996-2004. Selle tulemusena

ongi kujunenud olukord, kus süüdistatava suhtes on kriminaalmenetlus kestnud lakkamatult aastast 1998.

4.6 Analoogilistel põhjustel luges ringkonnakohus põhjendamatuks ka kannatanu apellatsiooni.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas paberkandjal kassatsiooni Lõuna Ringkonnaprokuratuuri II

osakonna vanemprokurör Kaire Hänilene. Samal päeval esitas sama sisuga kassatsiooni digitaalselt

allkirjastatuna ka ringkonnaprokurör Kristiina Laas. Prokuratuuri kassatsioonis taotletakse maakohtu ja

ringkonnakohtu otsuse tühistamist R. P. õigeksmõistmises ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks

saatmist

nende

tegude

osas,

mis

süüdistusakti

järgi

on

toime

pandud

ajavahemikul 30. juunist 2003 20. jaanuarini 2004.

Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni ka kannatanu esindaja vandeadvokaat Ants Nõmmik, kuid

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. aprilli 2010. a määrusega jäeti see kassatsioon KrMS § 344 lg 2 ja § 350

lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

6. Prokuratuuri kassatsioonis väljendatud seisukohad on järgmised.

6.1 Kuigi ringkonnakohus leidis, et põhjendatud ei ole enam kui 10 aasta taguste sündmuste menetlemine, on

kohus R. P. õigeks mõistnud kogu süüdistuses, sh nendes tegudes, mis süüdistusakti kohaselt jäävad

hilisemasse perioodi. Seega on ringkonnakohtu otsuse põhjendav osa vastuolus resolutiivosa järeldustega,

mis on KrMS § 339 lg 1 p 8 kohaselt kriminaalmenetlus-normide oluline rikkumine.

6.2 Kohtud on erineval ajal toimunud kuriteosündmuste menetlemise mõistliku aja kulgu arvestanud

ekslikult esimese kriminaalasja alustamisest. Prokuratuur ei nõustu kohtute käsitlusega, et mõistlik

menetlusaeg on möödunud kõikide käesoleva asja raames menetletavate kuritegude osas. Põhjendamatu ja

ebaloogiline on lugeda mõistliku menetlusaja kulgu kõikide tegude puhul ajast, mil kriminaalasja raames

uuritud tegudest enamus ei olnud veel toimunudki. Nende tegude osas, mille puhul prokuratuur

õigeksmõistva kohtuotsuse vaidlustab, alustati menetlust 5. juulil 2004. Kohtusse jõudis kriminaalasi

21. veebruaril 2007. Kriminaalasja raames kuulati eeluurimisel üle 14 tunnistajat, kusjuures tuli kasutada

rahvusvahelist õigusabi. Enne kriminaalasja kohtusse saatmist toimusid prokuratuuris poole aasta jooksul R.

P. taotlusel kokkuleppemenetluse läbirääkimised. Kohtulahendi tegemise hetkeks oli kriminaalmenetluse

alustamisest möödunud vähem kui 5 aastat. Selline menetlusaeg on maksukuritegude puhul tavapärane.

6.3 Riigikohus on selgitanud, et kui kohus tuvastab mõistliku menetlusaja nõude rikkumise, on kohtul

võimalik EIÕK art 6 lg 1 kohaselt kriminaalmenetlus määrusega otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, teha

õigeksmõistev otsus või arvestada mõistliku aja ületamist karistuse mõistmisel. Seega ei pea mõistliku

menetlusaja möödumine ilmtingimata tooma kaasa süüdistatava õigeksmõistmist. Käesolevas asjas ei ole

kohtud põhistanud, miks ainuke mõistliku aja möödumise tõttu rakendatav meede on R. P. õigeksmõistmine.

6.4 Ringkonnakohus leidis, et kõiki R. P.-le süüksarvatavaid tegusid koos uurides on tekkinud olukord, kus

süüdistatava suhtes toimub menetlus 1998. aastast. Kõiki kuritegusid koos menetledes on prokuratuur

järginud KrMS § 216 lg 1 p-s 2 sätestatut, et kõiki ühe süüdistatava tegusid vaadataks läbi ühe menetluse

raames. See tagab süüdimõistmisel õiglase karistuse mõistmise. R. P. tegevuse eripäraks on deklareerida

pikema intervalli tagant mõne temaga seotud äriühingu nimel alusetult suures summas sisendkäibemaksu.

Seejuures on kõik R. P.-ga seotud äriühingud pikaajalised maksuvõlglased. Süüdistatava selline käitumine

ongi viinud olukorrani, kus igal aastal on uurimisasutusel tulnud alustada R. P. suhtes uut

kriminaalmenetlust. See on olnud ka kriminaalmenetluse pikenemise põhjus. Kohtute käsitlus mõistliku aja

arvestamisest tekitaks olukorra, kus isikud, kes panevad toime mitmeid kuritegusid, on eelisseisundis

võrreldes ühe kuriteo toime pannud isikutega. Mitmete kuritegude avastamiseks vajalike tõendite

kogumiseks ja asja menetlemiseks kuluv aeg on kordades suurem kui ühe kuriteo uurimiseks vajaminev aeg.

Isegi kui kõiki või osasid käesoleva kriminaalasja raames uuritud kuritegusid oleks uuritud eraldi

menetlustes, oleks kriminaalmenetlus R. P. suhtes ikkagi kestnud katkematult 1998. aastast, kuigi erinevate

kriminaalasjade raames. Arvestades maksukuritegude menetlemise pikaajalisust oleks erinevate kuritegude

arutamine erinevates kriminaalasjades R. P.-le tähendanud osaliselt samaaegseid menetlusi erinevates

kohtutes ja seega intensiivsemat põhiõiguste riivet.

6.5 Maakohus leidis, et R. P.-st ei saanud juhtudel, mil käibedeklaratsiooni esitasid teised isikud, oleneda

deklaratsiooni esitamine või esitamata jätmine. Seetõttu asus kohus seisukohale, et R. P. käitumise ja

tagajärje vahel puudub põhjuslik seos. Kohtu selline käsitlus on põhjendamatu ja välistaks võimaluse võtta

isik vastutusele kuriteost osavõtjana, kuivõrd alati on täideviija see isik, kes otsustab lõplikult, kas kuritegu

toime panna või mitte. Kuriteost osavõtja tegevus saab olla tagajärjega põhjuslikus seoses ainult täideviija

käitumise vahendusel.

Seejuures on kohus lähtunud ekslikult asjaolust, et R. P.-d on süüdistusaktis käsitletud kuriteost osavõtjana

ka nendes süüdistusepisoodides, mis käsitlevad ajavahemikku 30. juunist 2003 kuni 20. jaanuarini 2004.

Süüdistuse kohaselt on R. P. pannud kuriteo toime grupis A. P.-ga.

6.6 Maakohtu otsuses puudub analüüs, kust nähtuks, millistele tõenditele tuginedes kohus leiab, et

ajavahemikul 30. juunist 2003 kuni 20. jaanuarini 2004 toime pandud tegude puhul puuduvad nii

kuriteosündmused, kuriteod kui ka teo objektiivne koosseis. Süüdistusaktis esitatud tõendite loetelu pinnalt

ei ole võimalik teha järeldusi isiku käitumises kuriteokoosseisu esinemise või selle puudumise kohta.

Maakohus rikkus KrMS § 15 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt maakohtu kohtulahend võib

tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on

protokollitud. Tuginedes kohtuotsuse tegemisel kõikidele süüdistusaktis loetletud tõenditele, rikkus kohus

kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiipi, mis on käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena

KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest see on viinud ebaseadusliku kohtulahendi tegemiseni.

7. Kassatsioonivastuses leiavad R. P. kaitsjad Vahur Kivistik ja Rein Laid, et kassatsioon ei ole nõuetekohane

ja selles esitatud väited on põhjendamatud.

7.1 Kassatsioon on Riigikohtule esitatud elektrooniliselt, kusjuures selles on kassaatorina märgitud Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri II osakonna vanemprokurör Kaire Hänilene, kes aga kassatsiooni allkirjastanud ei

ole. Kassatsiooni on digitaalselt allkirjastanud Kristiina Laas, keda aga kassatsioonis kassaatorina märgitud

ei ole. KrMS § 347 lg 4 kohaselt allkirjastab ja kuupäevastab kassatsiooni kassaator. Seetõttu ei ole

prokuratuuri kassatsioon nõuetekohane.

7.2 Ringkonnakohus on põhjalikult vastanud kõigile kassaatori tõstatatud küsimusele, sh nendele, mis

puudutavad mõistliku menetlusaja arvestamist.

7.3 Prokuratuur tegi õigusliku valiku asja menetlemiseks ühe süüdistuse raames ning peab seetõttu ka

vastutama selle valiku tagajärgede eest, milleks on kriminaalmenetluse kestuse hindamine kogu menetluse

suhtes tervikuna.

7.4 Käesolev kohtuasi on oluline Eesti õigussüsteemi rahvusvahelise usaldusväärsuse aspektist. Olukorras,

kus inimõiguste kohus asub hindama Riigikohtu poolt asjas nr 3-4-1-12-08 tehtud määrusega menetlusaja

ebamõistliku kestuse vastu loodud õiguskaitsevahendi vastavust konventsiooni nõuetele, osutub määravaks

see, kas valitsusel on võimalik tuua näiteid konkreetsetest kohtuasjadest, mida on isiku suhtes positiivselt

lahendatud.

7.5 Lähtudes Riigikohtu otsusest asjas nr 3-1-1-100-09 on väär prokuröri väide, et R. P.-le etteheidetud

kuritegude osas, mis on toime pandud aastatel 2003 ja 2004, ei ole mõistlik menetlusaeg veel lõppenud.

Esiteks lõpeks mõistlik menetlusaeg igal juhul asja uuel arutamisel. Teiseks on ka sellistes kriminaalasjades,

mille menetlemine on kestnud juba 6 aastat, võimalik inimõiguste kohtu praktika kohaselt tuvastada EIÕK

art 6 lg 1 rikkumine.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitleb esmalt prokuratuuri kassatsiooni nõuetepärasust (I), annab

seejärel hinnangu kohtute järeldusele, et osade R. P.-le süüdistuses ette heidetud tegude puhul puudub

kuriteosündmus ja kuritegu (II) ning selgitab mõistliku menetlusaja möödumisega seotud õigusjärelmite

kohaldamist kriminaalmenetluses (III). Järgnevalt annab kolleegium hinnangu maakohtu ja ringkonnakohtu

seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas on mõistlik menetlusaeg möödunud ka nende tegude osas, mis R.

P. pani süüdistuse kohaselt toime aastatel 2003 ja 2004 (IV). Seejuures käsitleb kolleegium seda, milline

ajavahemik käesoleval juhul menetlusaja pikkuse mõõtmisel arvesse läheb (A) ja millised on menetlusaja

mõistlikkuse hindamise kriteeriumid (B), ning hindab kriminaalasja keerukust (C), R. P. ja tema kaitsjate

käitumist kriminaalmenetluses (D), menetlejate rolli kriminaalmenetluse kestuses (E) ja käesoleva asja

olulisust R. P. jaoks (F). Eelnevast lähtuvalt teeb kolleegium lõppjärelduse mõistliku menetlusaja nõude

järgimise osas (G). Lõpuks võtab kolleegium seisukoha kassatsioonimenetluse tulemuse kohta ja annab

juhise kriminaalasja uueks arutamiseks (V).

I

9. Riigikohus ei nõustu kaitsjate kassatsioonivastuses väljendatud seisukohaga, et prokuratuur pole esitanud

nõuetekohast kassatsiooni, kuna elektrooniliselt edastatud kassatsioonis on selle esitajana märgitud

K. Hänilene, digitaalse allkirja on sellele dokumendile aga andnud K. Laas. Kolleegium märgib, et

kassatsioonitähtaja viimasel päeval 1. märtsil 2010 esitas prokurör K. Hänilene Tartu Ringkonnakohtule enda

allkirjastatud kirjaliku kassatsiooni. Samal päeval esitas prokurör K. Laas sama kassatsiooni digitaalselt

allkirjastatuna. Tulenevalt KrMS § 345 lg-st 2 ja §-dest 1602-1603 on kassatsiooni esitamine lubatud nii

kirjalikult kui ka digitaalsel kujul. Seega vastab prokuratuuri kassatsioon nõuetele nii K. Hänilese poolt

kirjalikult esitatuna kui ka K. Laasi poolt digitaalselt allkirjastatud kujul. Kuna K. Hänilese ja K. Laasi

allkirjastatud dokumendid on identsed, siis ei teki ka küsimust, kumb dokumentidest on käsitatav

prokuratuuri kassatsioonina. Kolleegium käsitab K. Hänilese poolt kirjalikult ja K. Laasi poolt

elektrooniliselt esitatud teksti ühe prokuratuuri kassatsioonina, mille on prokuratuuri nimel esitanud

K. Hänilene ja K. Laas ühiselt. Tähtsust ei ole sellel, et ka K. Laasi allkirjastatud elektroonilise kassatsiooni

tekstis on kassatsiooni esitajana nimetatud üksnes K. Hänilest. Kassatsiooni esitajana tuleb käsitada isikut,

kes on selle allkirjastanud.

II

10. Prokuratuuri kassatsioonis ei vaidlustata R. P. õigeksmõistmist nendes üheksas teos või osateos, mis

süüdistuse kohaselt olid väidetavalt toime pandud aastatel 1996-2002 (vt otsuse punkte 1.1-1.9). Seega on

Riigikohtu ülesanne hinnata üksnes seda, kas põhjendatud on R. P. õigeksmõistmine tegudes, mis süüdistuse

kohaselt leidsid aset 30. juunist 2003 kuni 20. jaanuarini 2004. Jutt on väidetavast valeandmete esitamisest

maksustamisperioodide mai kuni juuni 2003 ja august kuni september 2003 kohta käivates OÜ G

käibedeklaratsioonides ning maksustamisperioodi detsember 2003 kohta käivas OÜ T käibedeklaratsioonis

(vt otsuse punktid 1.10-1.11).

11. R. P. õigeksmõistmist nendes tegudes, mis süüdistuse kohaselt on toime pandud aastatel 2003-2004,

põhjendas maakohus samaaegselt nii mõistliku menetlusaja möödumisega kui ka sellega, et kõnealuste

tegude puhul puuduvad nii kuriteosündmused, kuriteod kui ka teo objektiivne koosseis. Ringkonnakohus

maakohtu järeldust süüdistuses kirjeldatud tegude tõendamatuse ja kuriteo tunnustele mittevastavuse osas

sisuliselt ei hinnanud, piirdudes prokuratuuri apellatsioonile vastates tõdemusega, et olukorras, kus

maakohus tegi õigeksmõistva otsuse mõistliku menetlusaja möödumise tõttu, ei saa maakohtule teha

etteheiteid seoses tõendite analüüsiga.

12. Põhjusel, et ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või ei ole tõendatud, et kuriteo on toime

pannud süüdistatav, saab kohus õigeksmõistva otsuse teha alles pärast kohtuliku arutamise kõigi staadiumide

korrakohast läbimist nõupidamistoas kohtuotsust tehes. Selleks, et kohtuotsus, milles sedastatakse

süüdistuses kirjeldatud teo tõendamatus või kuriteo tunnustele mittevastavus, oleks legitiimne, peab kohus

olema eelnevalt uurinud seaduses sätestatud korras kõiki tõendeid ja kuulanud ära kohtumenetluse poolte

argumendid nii faktilistes kui ka õiguslikes küsimustes. Ka mõistliku menetlusaja möödumine ei anna alust

sellest reeglist kõrvale kalduda. Nagu kolleegium hiljem selgitab (vt otsuse punkt 22), võib kohus

kriminaalmenetluse ülemäärase kestuse korral süüdistatava küll teatud juhtudel õigeks mõista mõistliku

menetlusaja möödumise tõttu, ent mõistliku menetlusaja möödumine ei anna kohtule alust asuda seaduses

ette nähtud menetlusstaadiume vahele jättes hindama teo tõendatust ja selle vastavust kuriteo tunnustele.

13. Seoses süüdistuse selle osaga, mis puudutab R. P. väidetavaid tegusid 2003. ja 2004. aastal, ei ole

maakohus kohtuistungil vahetult tõendeid uurinud ega kohtumenetluse poolte seisukohti ära kuulanud.

Sisuliselt ei ole kõnealuste tegude osas kohtulikku uurimist - rääkimata kohtuvaidlustest - toimunud, sest

kohtulikul uurimisel maakohtus jõuti (osaliselt) käsitleda vaid käesoleva otsuse punktis 1.1 kirjeldatud tegu.

Sellises olukorras puudus kohtul menetluslik pädevus võtta seisukoht küsimuses, kas süüdistuses R. P.-le

süüksarvatud teod on tõendatud ja kas need on kuriteona karistatavad või mitte.

14. Eeltoodud põhjustel nõustub kolleegium kassaatori väitega, et maakohtu järeldus, mille kohaselt

puuduvad süüdistuse kohaselt R. P. poolt aastatel 2003-2004 toime pandud tegude puhul nii

kuriteosündmused, kuriteod kui ka teo objektiivne koosseis, on tehtud kriminaalmenetlusõigust oluliselt

rikkudes.

15. Sõltumata eeltoodust märgib kolleegium kassaatoriga nõustuvalt, et väär on maakohtu seisukoht, nagu

oleks R. P.-d aastatel 2003-2004 toime pandud tegude puhul süüdistatud kuriteost (maksudeklaratsioonides

valeandmete esitamise) osavõtus. Süüdistuse tekstist nähtub üheselt, et R. P.-d süüdistatakse kõnealuste

tegude toimepanemises grupis A. P.-ga, s.t R. P.-d käsitatakse süüdistuses kuriteo kaastäideviijana. Asjaolu,

et süüdistuse kohaselt R. P. ise väidetavalt valeandmeid sisaldanud käibedeklaratsioone ei allkirjastanud, ei

välista iseenesest võimalust käsitada R. P.-le esitatud süüdistust kuriteo täideviimises esitatud süüdistusena.

28. jaanuari 2008. a otsuses asjas nr 3-1-1-60-07 punktis 25 asus Riigikohus seisukohale, et

"maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise kui süüteo eest võib (kaas)täideviijana vastutada isik, kes ise

valeandmeid sisaldavat deklaratsiooni ei allkirjasta, kuid kelle kaalukas teopanus valeandmete esitamisse

väljendub mingis muus teos". Samuti ei välista R. P.-le esitatud süüdistuses kirjeldatud teo käsitamist kuriteo

täideviimisena see, et süüdistuse kohaselt ei olnud R. P. deklarantide (OÜ G ja OÜ T) juhatuse liige.

Kolleegium on varem selgitanud, et maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise kui tegevusdelikti

subjektiks saab olla nii maksukohustuslane ise (tema pädev esindaja) kui ka isik, kellel ei ole volitusi

maksudeklaratsiooni esitamiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-

1-1-94-06, p 11.5).

16. Samuti ei ole karistusõiguslikult korrektne maakohtu arusaam, nagu eeldaks isiku karistamine kuriteost

osavõtu eest selle tuvastamist, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud.

III

17. Õige on maakohtu ja ringkonnakohtu seisukoht, et olukorras, kus kohus leiab, et tema menetluses olevas

kriminaalasjas on mõistlik menetlusaeg möödunud ja seda rikkumist ei ole võimalik muul viisil (näiteks

mõistetavat karistust kergendades) hüvitada, tuleb süüdistatav

KrMS § 2 p 2 ja EIÕK art 6 lg 1 esimese lause alusel õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus

lõpetada, sõltumata sellest, millises menetlusstaadiumis asja lahendamine kohtus parajasti on. Seda

järgmistel põhjustel.

18. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta menetlusaja mõistlikkuse nõuet ega selle rikkumise õiguslikke

järelmeid. Samas on KrMS § 2 p 2 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse allikaks ka Eestile siduvad

välislepingud. Põhiseaduse § 123 lg 2 sätestab, et kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu

poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. 13. märtsil 1996. a võttis Riigikogu

vastu "Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (täiendatud protokollidega nr 2, 3, 5 ja 8) ning

selle lisaprotokollide nr 1, 4, 7, 9, 10 ja 11 ratifitseerimise seaduse", mille Vabariigi President kuulutas

välja 22. märtsil 1996. a (RT II 1996, 11/12, 34; 2010, 14, 54). Seega on Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni näol tegemist Riigikogu ratifitseeritud välislepinguga, millel on

prioriteet Eesti seaduste või muude aktide suhtes (vt Riigikohtu üldkogu 6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-

1-3-13-03, p 31).

19. EIÕK art 6 lg 1 esimene lause sätestab, et igaühel on oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud

kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel õigus õiglasele ja avalikule kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul

sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud kohtus. Selleks, et süüdistatava EIÕK art 6 lg 1

esimesest lausest tulenev õigus enda kohtuasja menetlemisele mõistliku aja jooksul ei muutuks pelgalt

deklaratiivseks, vaid oleks tõhusalt kaitstud, peab kohtul olema pädevus kõnealuse õiguse rikkumine

kõrvaldada ja/või see rikkumine heastada.

20. Nagu märgitud, ei sätesta kriminaalmenetluse seadustik eraldi õiguskaitsevahendeid, mis võimaldaksid

adekvaatselt reageerida mõistliku menetlusaja möödumisele. Samas on sellise siseriikliku õiguskaitsevahendi

olemasolu EIÕK art 13 kohaselt nõutav. Nimelt on Euroopa Inimõiguste Kohus leidnud, et EIÕK art 13

tagab õiguse tõhusale siseriiklikule õiguskaitsevahendile, mida kasutades saaks isik end mõistliku

menetlusaja nõude rikkumise korral kaitsta (vt Kud?a v. Poola, otsus 26. oktoobrist 2000, p 156). Sellises

olukorras on Riigikohus asunud seisukohale, et EIÕK art 6 lg 1 esimese lause täitmiseks on kohtul, juhul kui

ta leiab, et süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, kõiki asjaolusid kaaludes

võimalik kriminaalmenetlus määrusega otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, teha õigeksmõistev otsus või

arvestada mõistliku aja ületamist karistuse mõistmisel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. veebruari

2004. a otsus asjas nr 3-1-1-3-04, p 22; 28. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-100-09, p 18 ja Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. detsembri 2008. a määrus asjas nr 3-4-1-12-08, p 23).

21. Juhul kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul

ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga konkreetses asjas, tuleb kohtul kriminaalmenetlus

lõpetada või süüdistatav õigeks mõista vaatamata võimalusele menetlusaja ülemäärane kestus hiljem

karistust kergendades või muul moel isikule hüvitada.

22. Eelmises punktis nimetatud juhul tuleb kohtul põhiõiguste tõhusaks kaitsmiseks kriminaalmenetlus

lõpetada või õigeksmõistev otsus teha kohtulikku arutamist lõpule viimata, olenemata sellest, millises

menetlusstaadiumis kriminaalasja lahendamine on. Kui õigust mõistlikule menetlusajale on riivatud sedavõrd

intensiivselt, et see eeldab niikuinii isiku suhtes õigeksmõistva otsuse tegemist või kriminaalmenetluse

lõpetamist, puudub põhjus kõiki seaduses ette nähtud menetlusstaadiume läbides seda riivet veelgi

süvendada. Sarnaselt on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asunud seisukohale, et kui isik

leiab, et on rikutud tema õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja ta esitab seda puudutava taotluse

kriminaalasja menetlevale kohtule, on kohtul kohustus see taotlus lahendada igas menetlusstaadiumis, mitte

üksnes kohtuotsust tehes (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. detsembri 2008. a

määrus asjas nr 3-4-1-12-08, p 21).

IV

23. Järgnevalt annab kolleegium hinnangu maakohtu ja ringkonnakohtu seisukohale, et käesolevas

kriminaalasjas on mõistlik menetlusaeg möödunud ka nende tegude osas, mis R. P. pani süüdistuse kohaselt

toime aastatel 2003 ja 2004.

(A)

24. Esmalt märgib kolleegium, et kohtud on ekslikult määratlenud selle ajaperioodi pikkuse, mida kõnealuste

tegude menetlusaja mõistlikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta. Nii maakohus kui ka ringkonnakohus

lugesid kõigi R. P.-le süüdistuses ette heidetud (aastatesse 1996-2004 jäävate) tegude puhul menetlusaja

alguseks 29. juuni 1998, mil Valga Maakonna Maksuamet esitas Valga Politseiprefektuurile taotluse R. P.

suhtes kriminaalmenetluse alustamiseks (kriminaaltoimiku X kd, tl 13 jj). Osutatud taotlus hõlmas

käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistuses nimetatud tegudest üksnes väidetavat valeandmete esitamist

AS T 1996. a oktoobrikuu käibedeklaratsioonis (vt käesoleva otsuse punkt 1.1) ja sama äriühingu 1998. a

veebruarikuu käibedeklaratsioonis (vt käesoleva otsuse punkt 1.2). Võtmata seisukohta küsimuses, kas Valga

Maakonna Maksuameti taotluse esitamise aeg on käsitatav kriminaalmenetluse alguspunktina selles taotluses

kirjeldatud tegude osas, on kolleegium veendunud, et kõnealuse taotluse esitamisest ei saa arvestada

menetlusaja algust tegude puhul, mis on süüdistuse kohaselt toime pandud aastatel 2003 ja 2004. Asjaolu, et

kriminaalasjad, mille raames menetleti R. P. poolt väidetavalt aastatel 2003. ja 2004. toime pandud tegusid,

ühendati ühte menetlusse kriminaalasjaga, mille algusaeg võib olla viidav aastasse 1998, ei tähenda seda, et

ka 2003. ja 2004. a tegude osas tuleks menetlusaja kestust arvestada aastast 1998. Olukorras, kus isikut

süüdistatakse ühe kriminaalasja raames mitmes erinevas teos (või osateos), mis on toime pandud erinevatel

aegadel, tuleb iga teo menetlemiseks kulunud aja mõistlikkust hinnata eraldi.

25. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt hakkab kriminaalasjades see periood, mida EIÕK art 6 lg 1

järgi menetlusaja mõistlikkust hinnates arvestada, kulgema niipea, kui isikule on esitatud (konventsiooni

tähenduses) "süüdistus". Seejuures on inimõiguste kohus kriminaalsüüdistust EIÕK art 6 lg 1 mõttes

määratlenud kui pädeva asutuse poolt isikule esitatud ametlikku teadet kahtlusest selle kohta, et isik on

pannud toime kuriteo. (Vt nt Reinhardt ja Slimane-Ka?d v Prantsusmaa, otsus 31. märtsist 1998, p 93 ja

Malkov v. Eesti, otsus 4. veebruarist 2010, p 56.) Samuti tulevad menetlusaja kulgemise käivitajana arvesse

muud ametivõimude meetmed või toimingud, mis viitavad küll üksnes kaudselt riigipoolsele

kuriteokahtlusele isiku suhtes, kuid mis mõjutavad oluliselt kahtlustatava olukorda (vt nt Kangasluoma v.

Soome, otsus 20. jaanuarist 2004, p 26). Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel aluseks võetava perioodi

alguspunktina on käsitatav näiteks isiku vahi alla võtmise kuupäev või aeg, mil isiku suhtes on alustatud

kohtueelset menetlust ja - ehkki teda ei ole vahistatud - on ta ametlikult uurimisest teada saanud või see

uurimine mõjutab teda (vrd Reinhardt ja Slimane-Ka?d v Prantsusmaa, p 93 ja Kangasluoma v. Soome,

p 26). Näiteks otsuses Malkov v Eesti leidis inimõiguste kohus, et kaebaja suhtes kriminaalmenetluse

alustamise ajaks ei saa lugeda kuriteosündmuse suhtes kriminaalmenetluse alustamise kuupäeva ega

kuupäeva, mil kaebaja kuulati (pealiskaudselt) üle tunnistajana (sest sel ajal ei puudutanud menetlus

kaebajat), vaid kuupäeva, mil uurija koostas kaebaja süüdistatavana vastutusele võtmise määruse ja kaebaja

kuulutati tagaotsitavaks (kuna kaebaja pidi umbes sel ajal saama teada sellest, et ametiasutused otsivad teda

taga). Menetlusaja kulgemise alguseks võib olla ka esimene ülekuulamine politsei poolt (Kangasluoma v.

Soome, p 26), dokumentide võetus (T.K. ja S.E. v. Soome, otsus 31. maist 2005) või isiku elu- ja tööruumides

toimunud läbiotsimine (Co?me jt v. Belgia, otsus 22. juunist 2000, p 133). Samuti mõjutab

kriminaalmenetlus oluliselt isiku olukorda ja tuleb seega lugeda alanuks ajast, mil ametivõimud rakendavad

isiku suhtes eksisteeriva kuriteokahtluse kohta tõendite kogumiseks meetmeid, millega sekkutakse isiku

teadmata tema eraellu, nt küsitletakse seoses isiku käitumisega tunnistajaid (vt Šubinski v. Sloveenia, otsus

18. jaanuarist 2007, p 65). Samas pole iseenesest alust lugeda juriidilisest isikust maksukohustuslase juhi kui

füüsilise isiku suhtes toimunud maksukuriteo menetlemist alanuks pelgalt seetõttu, et seoses samade

rikkumistega kohaldati sanktsioone juriidilise isiku suhtes (vt Hozee v. Holland, otsus 22. maist 1998, p 44).

26. Kriminaalmenetlust seoses väidetava valeandmete esitamisega OÜ G 2003. a mai-, juuni-, augusti- ja

septembrikuu käibedeklaratsioonides alustati Maksu- ja Tolliameti uurimiskeskuse 1. juulil 2004 määrusega

(I kd, tl 210-213) Maksu- ja Tolliameti Ida maksukeskuse

21. juuni 2004. a taotluse (I kd, tl 2 jj) alusel. Kriminaalmenetlust seoses väidetava valeandmete esitamisega

OÜ T 2003. a detsembrikuu käibedeklaratsioonis alustati Maksu- ja Tolliameti uurimiskeskuse 25. augustil

2004 määrusega (III kd, tl 1) Maksu- ja Tolliameti Lääne maksukeskuse samal päeval esitatud taotluse (III

kd, tl 2 jj) alusel. Need kriminaalasjad ühendati ühte menetlusse uurija 19. mai 2005. a määrusega (II kd, tl

242-243).

27. Kriminaalmenetluse alustamisel 1. juulil ja 25. augustil 2004 ei käsitatud R. P.-d kahtlustatavana. R. P.-st

sai seoses eelnimetatud tegudega kahtlustatav alles 14. märtsil 2006, mil ta uurija poolt kahtlustatavana üle

kuulati (VII kd, tl 2jj). Sellele vaatamata on kolleegium seisukohal, et R. P. suhtes algas kriminaalmenetlus

(EIÕK art 6 lg 1 mõttes) vastavalt 1. juulil 2004 (OÜ G käibedeklaratsioonides valeandmete esitamist

puudutavas osas) ja 25. augustil 2004 (OÜ T käibedeklaratsioonis valeandmete esitamist puudutavas osas).

Kriminaalmenetluste alustamise ajenditeks olnud Maksu- ja Tolliameti taotlustes viidati R. P.-le kui

oletatavate kuritegude võimalikule toimepanijale. Kohe kriminaalmenetluse alguses asus menetleja koguma

teavet R. P. tegevuse kohta. Näiteks esitas uurija 5. juulil 2004 Piirivalveametile järelepärimise viie isiku, sh

R. P. riigipiiri ületuste kohta ajavahemikul 1. jaanuar 2000 kuni 5. juuli 2004 (I kd, tl 227). 4. novembrist

10. detsembrini 2004 ja 14.-27. aprillini 2005 kuulati jälitustegevuse korras salaja pealt R. P. kasutuses olnud

mobiiltelefoni kaudu edastatud teavet (VII kd, tl 128 jj). Seetõttu leiab kolleegium, et alates

kriminaalmenetluse alustamisest 1. juulil ja 25. augustil 2004 oli menetlejal R. P. suhtes selge kuriteokahtlus,

samuti mõjutasid menetleja poolt kriminaalmenetluse alustamisel ette võetud toimingud, mis olid suunatud

selle kuriteokahtluse kontrollimisele, oluliselt R. P. olukorda (vrd Šubinski v Sloveenia, p-d 65-68).

28. Samas leiab kolleegium inimõiguste kohtu eespool viidatud otsuse Hozee v. Holland punktis 44

väljendatud seisukohast lähtudes, et R. P. suhtes toimunud kriminaalmenetluse aja hulka ei saa

lugeda 1. juulile 2004 ja 25. augustile 2004 eelnenud perioode, mil Maksu- ja Tolliamet viis läbi

maksurevisjone OÜ G ja OÜ T suhtes. Nimetatud revisjonide näol oli tegemist maksumenetluse

toimingutega, mille eesmärk on tulenevalt maksukorralduse seaduse § 73 lg-st 1 selgitada välja kõik

revideeritava maksukohustusega seotud asjaolud, sealhulgas nii maksukohustust suurendavad kui ka

vähendavad asjaolud. Maksumenetlusliku revisjoni eesmärk ei ole võimalike maksukuritegude avastamine,

mistõttu ei saa selleks kulunud aega arvata ka kriminaalmenetluse kestuse hulka.

29. Eeltoodust tulenevalt on käesoleva otsuse tegemise ajaks kriminaalmenetlus R. P. suhtes seoses väidetava

valeandmete esitamisega OÜ G käibedeklaratsioonides kestnud 5 aastat 11 kuud ja 18 päeva.

Kriminaalmenetlus

seoses

väidetava

valeandmete

esitamisega

OÜ

T

2003.

a

detsembrikuu

käibedeklaratsioonis on väldanud 5 aastat 9 kuud ja 24 päeva.

(B)

30. Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb menetlusaja mõistlikkust hinnata

konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja

keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on

kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (vt nt König v. Saksamaa, otsus 28. juunist 1978, p-d 99 ja 111;

Kud?a v. Poola, p 124; Konashevskaya jt v. Venemaa, otsus 3. juunist 2010, p 42). Samade põhimõtete alusel

on kriminaalasja menetlemise mõistliku aja piiri üle otsustanud ka Riigikohus (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 28. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-100-09, p 17). Vaid juhtudel, mil

menetlusaeg on olnud ilmselgelt ebamõistlik, on inimõiguste kohus pidanud võimalikuks tuvastada EIÕK art

6 lg 1 esimese lause rikkumine üksikuid hindamiskriteeriume üksikasjalikult vaagimata (vt nt Estima Jorge v.

Portugal, otsus 21. aprillist 1998, p 45).

31. Maakohus ega ringkonnakohus ei ole R. P.-d mõistliku menetlusaja möödumise tõttu õigeks mõistes

eelmises punktis osutatud hindamiskriteeriumidest lähtuvat analüüsi teinud. Kolleegium märgib, et kui

näiteks 1998. aastast menetletud tegude puhul võis tõepoolest olla võimalik mõistliku menetlusaja

möödumise tuvastamine üksikuid hindamiskriteeriume detailselt vaagimata, siis seda sama ei saa öelda

nende tegude kohta, mida on menetletud aastast 2004. Seetõttu kontrollib kolleegium järgnevalt ülalviidatud

nelja kriteeriumi alusel, kas kõnealuste tegude osas on mõistlik menetlusaeg praeguseks möödunud või kohe

möödumas.

(C)

32. Hinnates esmalt käesoleva kriminaalasja keerukust märgib kolleegium, et tegemist on keskmisest

keerukama, ehkki mitte erakordselt keeruka kriminaalasjaga. Kriminaalasja keerukus on tingitud eeskätt

järgnevast.

See, kas R. P.-le süüdistuses nimetatud käibedeklaratsioonides esitatud andmed vastavad tegelikkusele või

mitte, eeldab terve rea tsiviilõiguslike tehingute näilikkuse või mittenäilikkuse kontrollimist, sh nende

tehingutega seotud mitmete juriidiliste isikute majandustegevuse analüüsimist. Olukorda komplitseerib

veelgi see, et osa kriminaalasja lahendamise seisukohalt keskse tähendusega lepingulisest baasist on seotud

Vene Föderatsioonis tegutseva juriidilise isikuga, mistõttu on osutunud vajalikuks tõendusteabe kogumine ja

muude menetlustoimingute tegemine rahvusvahelise õigusabi korras (vt V kd, tl 12-121; VII kd, tl 74 jj).

Lisaks on süüdistusversiooni õiguse hindamiseks vaja kontrollida seda, kas vastab tõele see, et süüdistuses

nimetatud äriühingute juhatuse liikmed tegutsesid R. P. faktilise juhtimise ja kontrolli all. Tuleb märkida, et

kriminaalmenetluse alguses oli ka kahtluse all olevate isikute ring laiem ega piirdunud üksnes R. P.-ga.

Käesoleva kriminaalasja keerukuse hindamisel ei saa mööda vaadata ka faktist, et vähemalt algselt oli asja

maht väga suur, hõlmates kokku 11 väidetavat maksurikkumise fakti aastatest 1996-2004, kusjuures

kõnealused teod on seotud Eesti erinevates regioonides tegutsenud äriühingutega, mille juhtorganitesse on

kuulunud erinevad isikud. Kaudselt iseloomustab kriminaalasja mahukust ka selle materjalide hulk, mis

hõlmab kokku 24 köidet.

33. Kohtuasja keerukus ei pruugi siiski iseenesest olla piisav õigustus menetluse pikaajalisusele (vt nt

Golovkin v. Venemaa, otsus 3. aprillist 2008, p 39 ja Allenet de Ribemont v. Prantsusmaa, otsus

10. veebruarist 1995, p 50). Kolleegium leiab, et ka käesoleva kriminaalasja puhul võimaldanuks selle

keerukuse aste iseenesest asja kiiremat lahendamist. Seetõttu ei saa ainuüksi asja keerukusega praeguseks

kulunud menetlusaega õigustada. Oluline on see, kuidas on menetluse kestust mõjutanud ühelt poolt

süüdistatava ja tema valitud kaitsjate käitumine ning teiselt poolt menetlejate tegevus või tegevusetus.

(D)

34. Kõigepealt käsitleb kolleegium R. P. ja tema valitud kaitsjate käitumist käesoleva asja menetlemisel.

35. Inimõiguste kohus on asunud seisukohale, et ehkki EIÕK art 6 ei eelda süüdistatavalt aktiivset koostööd

õiguskaitseorganitega, samuti ei saa isikule ette heita talle siseriikliku õigusega tagatud õiguskaitsevahendite

täielikku ärakasutamist, on isiku käitumine käsitatav objektiivse faktina, mida ei ole võimalik riigile

omistada ning mida tuleb arvestada selle hindamisel, kas menetlusaeg on olnud EIÕK art 6 lg 1 mõttes

mõistlik või mitte (vt nt Eckle v. Saksamaa, otsus 15. juulist 1982, p 82; Georgiadis v. Küpros, otsus

14. maist 2002, p 43, Martin v. Rumeenia, otsus 10. märtsist 2009, p 46).

36. R. P. ja tema kaitsjate kaitsetaktika käesoleva asja menetlemisel maakohtus ei ole olnud menetlusaja

mõistlikkusest hooliv. Peaaegu kogu maakohtus toimunud istungiaeg, mil ei lahendatud - valdavalt kaitsjate

või süüdistatava tõstatatud - menetluslikke küsimusi, kulus sellele, et kaitsjad R. Laid ja V. Kivistik ning

süüdistatav R. P. küsitlesid tunnistajana kannatanu esindajat M. J.-i. Seejuures oli M. J.-i ülekuulamise

teemaks üksnes see võrdlemisi väike osa süüdistusest ja kannatanu tsiviilhagist, mis puudutas R. P. poolt

väidetavat valeandmete esitamist AS T 1996. a oktoobrikuu käibedeklaratsioonis. Kaitsjate ja süüdistatava

küsimused keskendusid just kannatanu tsiviilhagile. Kaitsjad alustasid M. J.-i küsitlemist 29. aprilli 2008. a

kohtuistungil, tehes seda alates pärastlõunast kuni kohtuistungi lõpuni kell 16.46 (XXI kd, tl 138-148). M. J.-

i küsitlemisele kaitsjate ja süüdistatava poolt kulusid sisuliselt tervikuna (hommikust õhtuni) veel järgmised

istungipäevad: 30. aprilli 2008 (XXI kd, tl 148-166); 11. juuni 2008 (XXI kd, tl 248-269); 12. juuni 2008

(XXI kd, tl 269-292); 2. juuli 2008 (XXI kd, tl 294-313); 3. juuli 2008 (XXI kd, tl 313-333); 4. juuli 2008

(XXI kd, tl 333-351); 18. september 2008 (XXII kd, tl 1-23); 19. september 2008 (XXII kd, tl 23-50);

9. detsember 2008 (XXII kd, tl 64-78); 10. detsember 2008 (XXII kd, tl 78-104). Maakohtu õigeksmõistva

otsuse tegemise ajaks ei olnud M. J.-i küsitlemine kaitsjate ja süüdistatava poolt veel päris lõpule jõudnud.

37. Siinkohal on tähtis silmas pidada, et tingituna kaitsjate ja süüdistatava käitumisest oli ebatavaliselt suur

ajakulu, mis läks nii M. J.-i ülekuulamisele kui ka süüdistatava ja kaitsjate tõstatatud arvukate menetluslike

küsimuste lahendamisele, kohtule ja teistele kohtumenetluse pooltele üllatuslik. Näiteks ei osutanud kaitsjad

ega süüdistatav umbkaudseltki sellele, mitme istungipäeva vältel M. J.-i küsitleda soovitakse. Sel põhjusel ei

olnud ka kohtuistungi aegade määramisel võimalik sellise ebatavalise ajakuluga mõistlikult arvestada. Kui

hiljem järk-järgult selgus üha uute ja uute istungiaegade vajalikkus, tuli need määrata (mõnikord mitu kuud)

hilisematele kuupäevadele, sest varasemad ajad olid kohtul või kohtumenetluse pooltel juba hõivatud.

38. Kolleegium märgib, et kui süüdistatav ja tema kaitsjad taotlevad ühelt poolt ajamahukate

menetlustoimingute tegemist, siis ei saa nad teiselt poolt nendest samadest menetlustoimingutest tingitud

ajakuluga põhjendada menetlusaja ebamõistlikkust.

39. Lisaks eelmärgitule leiab kolleegium, et hinnates süüdistatava ja tema kaitsjate käitumist käesoleva

kriminaalasja menetlemisel maakohtus tervikuna, on selle puhul täheldatav menetluse pahauskne venitamine.

40. Esiteks leiab kolleegium, et kokku kümme ja pool istungipäeva väldanud M. J.-i küsitlemine seoses

väidetava valeandmete esitamisega OÜ T ühes käibedeklaratsioonis ning sellest tuleneva kannatanu

tsiviilnõudega ei olnud mitte täielikult suunatud süüdistusversiooni ning tsiviilhagi põhjendatuse kahtluse

alla seadmisele, vaid teenis suures osas kohtumenetluse venitamise eesmärki.

Näiteks esitasid kaitsjad ja süüdistatav tunnistajana üle kuulatud M. J.-ile suurel hulgal küsimusi, mis ei

puudutanud mitte kriminaalasja tõendamiseseme asjaolusid, vaid seaduste sisu või elementaarset

maksumenetluse korda, s.o õiguslikke küsimusi, mida ei saa lahendada tunnistaja ütlustele tuginedes.

Seejuures olid sellised küsimused enamasti ilmselgelt otsitud, korrates sageli põhjuseta juba varem esitatud

küsimusi. Tihtipeale puudutasid M. J.-ile esitatud küsimused maksumenetluse põhitõdesid, näiteks: "Kas ja

kuidas maksuhaldur on seotud ise oma teostatud ettekirjutustega - kas tema on ettekirjutuste järelmitega ka

kuidagi seotud?" (XXI kd, 147); "Milles seostub halduri seotus ettekirjutusega?" (XXI kd, 147);

"Käibedeklaratsioonil on üleval märgitud, et see on Eesti Maksuameti vorm KMD3. Mida see tähendab?"

(XXI kd, tl 148); "Kas käibedeklaratsiooni vorm on maksukohuslasele ette kirjutatud Maksuameti poolt?"

(XXI kd, tl 149); "Kui taotleja esitab Maksuametile taotluse tagastada seaduse sättest tulenev käibemaks, s.t.

viitega Käibemaksu Seaduse §-le 20, siis milline on edasine Maksuameti tegevus?" (XXI kd, tl 149);

"Kuidas siis toimub käibemaksu tagastamine kui niisugune?" (XXI kd, tl 149); "S.t kas summa tagastamise

suuruse otsustamine on maksuhalduri vahetus kompetentsis?" (XXI kd, tl 149); "Kas maksuhalduril on õigus

otsustada tagastatava summa suuruse üle, olenemata sellest, milline on summa suurus käibedeklaratsioonis?"

(XXI kd, tl 150); "Mida kujutab endast maksumaksja register ja millistest komponentidest ta koosneb?

Millised andmed sinna kokku kogutakse?" (XXI kd, tl 151); "Aga milline on siis selle sisendkäibemaksu

tekkimisel või tekitamisel riigi osa?" (XXI kd, tl 154); "S.t. lihtsustatult öeldes see sisendkäibemaks on

sisuliselt kahe tehingupartneri vaheline summa riigi vahendusel?" (XXI kd, tl 154); "Kuidas siis aru saada

selle käibemaksu [sisendkäibemaksu] olemusest?" (XXI kd, tl 154); "Kas maksuhaldur, otsustades

enammakstud maksusumma tagastada, võib tagastada ainult taotletud summa ehk tegutseda ainult taotluse

piirides või ta võib sellest taotlusest ka väljuda?" (XXI kd, tl 337); "Kas maksuhaldur võib tagastada ka

summa, mille tagastamist ei ole taotletud?" (XXI kd, tl 337); "Kui maksumaksja ei ole summat tagasi

taotlenud, kas maksuhalduril on sellele vaatamata õigus midagi tagastada?" (XXI kd, tl 337) jne.

Mõnikord sisustasid süüdistatav ja tema kaitsjad M. J.-i ülekuulamisel aega sellega, et esitasid ridamisi

lihtsaid küsimusi maksumenetluse korra kohta. Nii võttis süüdistatav R. P. 3. juuli 2008. a kohtuistungil

M. J.-i küsitledes teemaks käibedeklaratsiooni vormi ja selle täitmise korra, soovides vastust sellistele

küsimustele nagu: "Kas käibedeklaratsioon esitatakse maksuhaldurile vabas vormis?" (XXI kd, tl 324); "Kas

see [käibedeklaratsiooni] vorm on kohustuslik maksukohustuslasele?" (XXI kd, tl 324); "Kelle poolt on see

vorm kinnitatud?" (XXI kd, tl 324); "S.t. kui ettevõte kinnitas [käibedeklaratsioonis] andmete õigsust, siis

reale, mis käsitles tagastusnõuet, tuli tõmmata kriips?" (XXI kd, tl 325); "S.t. see täitmise juhend oli

kinnitatud rahandusministri poolt, et kui ei taotleta [käibemaksu] tagastamist, siis tuleb teha kriips või jätta

tühjaks?" (XXI kd, tl 325); "S.t. rahandusminister kehtestas, et see [enammakstud käibemaksu] lahter

tagastusnõude osas tuli [juhul kui ei taotletud käibemaksu tagastamist] kas jätta tühjaks või tõmmata kriips?"

(XXI kd, tl 325); "Kas oskate viidatud mingile avaldatud rahandusministri määrusele, kus see on mingil

moel kirja pandud, et tuleb tõmmata kas kriipsuke või nullike?" (XXI kd, tl 325); "S.t. rahandusminister ei

olegi kinnitanud korda, kuidas tagastamisele mittekuuluvat käibemaksu selles lahtris kirjeldada?" (XXI kd, tl

325); "Viidake mingile seadusandlikule aktile või muule normile, mis sätestas tagastusnõude lahtri täitmise

korra." (XXI kd, tl 325) jne. M. J.-i küsitlemist seoses käibedeklaratsiooni vormiga jätkas 4. juuli 2008. a

kohtuistungil kaitsja R. Laid, korrates suuresti päev varem süüdistatava poolt esitatud küsimusi, näiteks: "S.t.

see vorm ja käibedeklaratsiooni esitamine ei olnud maksumaksja poolt vabalt valitud vormis, vaid

Maksuameti poolt ettekirjutatud plangil?" (XXI kd, tl 334); "Maksumaksja ei võinud esitada seda

[käibedeklaratsiooni] vabas vormis, vaid pidi võtma Maksuametist plangi ja selle täitma? Kas oli nii?" (XXI

kd, tl 334); "Kas oli kehtestatud vorm, mida peab käibedeklaratsioon sisaldama, milliseid andmeid või oli

kehtestatud käibedeklaratsiooni vormi plank?" (XXI kd, tl 334); "Kas seal rahandusministri määruses on ka

konkreetselt midagi määratletud puudutavalt tagastusnõuet, tagastusettepanekut või midagi taolist?" (XXI

kd, tl 334); "Kas selle tagastusnõude [lahtri] täitmiseks on ka mingi regulatsioon olemas?" (XXI kd, tl 334);

"Ja teie nimetatud määruses ka ei ole midagi niisugust, mis reguleeriks tagastusnõude lahtri täitmist?" (XXI

kd, tl 334) jne.

Kriminaalasja lahendamise seisukohalt sisutud küsimused puudutasid erinevaid teemasid. Muu hulgas esitas

R. P. M. J.-ile maksuhalduri olemuse ja töökorralduse kohta selliseid küsimusi nagu: "/.../ kes või mis on

maksuhaldur?" (XXI kd, tl 343); "Ma saan õigesti aru, et maksuhaldur ei ole elus asi?" (XXI kd, tl 343);

"Tegu on institutsiooniga?" (Küsimus Maksu- ja Tolliameti kohta - XXI kd, tl 343); "S.t. ta on nagu

juriidiline isik?" (Küsimus Maksu- ja Tolliameti kohta - XXI kd, tl 343); "On kaks mõistet - maksuhaldur ja

maksuametnik - kas nad on sünonüümid?" (XXI kd, tl 343); "Kas maksuametnik, kes on füüsiline isik, on

maksuametnik ka töövälisel ajal või ainult tööajal?" (XXI kd, tl 343); "Kas te praegu olete maksuametnik või

maksuhalduri esindaja?" (XXI kd, tl 343); "Kas ma saan õigesti aru, et Eesti Vabariigis ei ole maksuhaldurit

puhkepäevadel, riigipühadel ja reedetel, mis on Reformierakonna järgi maksuvabad päevad?" (XXI kd, tl

343) jne.

Sarnaseid lihtsaid õiguslikke küsimusi esitasid advokaatidest kaitsjad ja aastaid ettevõtluse ning seega ka

maksustamisega kokku puutunud süüdistatav R. P., kes väidetavalt on endine maksuametnik (R. P. enda

väide 6. detsembri 2007. a kohtuistungil - XX kd, tl 355). Kolleegium on veendunud, et nii süüdistatav kui

ka kaitsjad olid tegelikult hästi kursis nende õiguslike teemadega, mille kohta nad tunnistajale küsimusi

esitasid. Seega ei saanud M. J.-ile esitatud küsimuste põhjus olla puudulikud teadmised maksuõigusest (mille

täiendamine ei ole muidugi ka tunnistaja ülekuulamise eesmärk). Süüdistatava ja kaitsjate küsimuste

legitiimseks eesmärgiks ei saa pidada ka M. J.-i maksuõiguslike teadmiste kontrollimist, sest ei süüdistuse

ega tsiviilhagi põhjendatus sõltu sellest, kuivõrd hästi tunneb kannatanu esindaja mingit õiguslikku

regulatsiooni. Kolleegium leiab, et kõnealuste küsimuste massilise esitamise tegelik eesmärk oli

kohtumenetluse venitamine.

41. Lisaks õigusaktide sisule keskendusid kaitsjad ja süüdistatav M. J.-i küsitledes sageli ka asja lahendamise

seisukohalt tähtsusetutele detailidele või tunnistaja varasemates ütlustes sisaldunud, kuid käesoleva

kriminaalasja seisukohalt ebaolulistele vigadele. Ühe näitena võib tuua selle, kuidas võeti korduvalt jutuks

majandusteadlase E. A. isikuandmed. 11. juuni 2008. a kohtuistungil küsitleb M. J.-i kaitsja R. Laid:

"/.../ Kaitsja adv. Rein Laid: Räägime tsiviilhagi täiendamisel esitatud maksevõime majandus-

analüüsist T kohta. Kust see majandusteadlane A. üldse võetud on, kes ta on?

Kannatanu esindaja M. J.: See A. võrrand on enamuses mikroökonoomika õpikutes, selle järgi

arvestatakse, seal on palju näitajad, mida arvestatakse, kasutusel olidki just need võrrandid, mida

kasutatakse maksuasjades. A. võrrand on kättesaadav ka internetist, mul on olemas see aadress,

mille kaudu kasutatakse seda võrrandit, kui on vaja.

Kaitsja adv. Rein Laid: Minu küsimus oli - kes on majandusteadlane A.?

Kannatanu esindaja M. J.: Majandusteadlane. Ma arvan, et ma sünniaastaid ei pea teadma. See

on inimene, kes on koostanud võrrandi, tema võrrandeid kasutatakse analüüside tegemisel.

Kaitsja adv. Rein Laid: Kus ta töötab?

Kannatanu esindaja M. J.: Ta on surnud, välismaalane, tema võrrandeid kasutatakse üldiselt.

/.../" (XXI kd, tl 264)

2. juuli 2008. a kohtuistungil naaseb E. A. küsimuse juurde süüdistatav R. P.:

"/.../ Süüdistatav: Kas oskate öelda selle A. eesnime, kelle võrrandit teie kasutate?

Kannatanu esindaja M. J.: Ma ei ole majandust päris õppinud, aga selle mehe nimi vist oli E.

Ma ei jäta nimesid meelde, kui ei pea oluliseks.

Süüdistatav: 11.06.2008.a. istungil - protokollis lk 17 - te vastate, et A. on surnud. Millist A. te

mõtlete?

Kannatanu esindaja M. J.: Tsiviilhagi see ei mõjuta, kuidas mina isiklikult tean

majandustegelaste biograafiat. Võrrandi sain netiaadressilt. Minu teada ta peaks olema surnud.

Süüdistatav: Kui te ei ole kasutanud E. A. võrrandit, kes elab, vaid olete kasutanud tundmatu

autori algoritmi, siis millist algoritmi see finantskalkulaator kasutab? /.../"

(XXI kd, tl 311)

Mõnikord seisnes M. J.-i küsitlemine selles, et tal lasti konstateerida üldteadaolevaid fakte.

"/.../ Süüdistatav: Nüüd tuleb küsimus. Kui inimene ei võta oma aadressilt posti vastu, siis

milliseid järeldusi võib sellest faktist teha, kui kasutame loogilist mõtlemist?

Kannatanu esindaja M. J.: Võib olla mitu põhjust. Võib-olla inimene ei ela sel aadressil. Võib-

olla ta on andnud aadressi, mis ei ole temaga seotud. Maksuhaldur ei ole kontrollinud

sissekirjutust ja sissekirjutus ei ole Eestis ka kohustuslik. 1996.a. kehtinud Maksukorralduse

seaduse järgi kui andmed muutusid, pidi maksukohustuslane esitama 5 päeva jooksul uued

andmed.

Süüdistatav: Te tõite praegu välja kaks järeldust. Kas on veel mingi võimalus?

Kannatanu esindaja M. J.: Ikka võib olla, inimene võib olla välisreisil, võib olla haiglas,

põhjuseid võib olla mitu.

Süüdistatav: Kas võib olla ka põhjus, et inimene on puhkusel?

Kannatanu esindaja M. J.: Võib küll olla.

Süüdistatav: Kas inimene võib ka mitte soovida posti vastu võtta?

Kannatanu esindaja M. J.: On olnud juhtumeid.

Süüdistatav: Kas võib olla ka nii, et inimene sai teate kätte, aga kui ta sobival ajal läks

postimajja, siis tähitud kiri läks juba tagasi Maksuametile?

Kannatanu esindaja M. J.: Sellisel juhul inimene saab ühendust võtta. Kui ta näeb, kes talle

kirja saatis, ta võtab ühendust.

Süüdistatav: Kas ka selline variant on võimalik, et see kiri varastati postkastist?

Kannatanu esindaja M. J.: Ükski variant ei ole välistatud, te võite neid siin palju loetleda. /.../"

(XXI kd, tl 298-299)

42. Väga suur hulk süüdistatava ja kaitsjate küsimustest M. J.-ile puudutas selliseid AS T suhtes toimunud

maksumenetluse nüansse, millel käesoleva kriminaalasja, sh kannatanu tsiviilhagi lahendamise seisukohalt

mingisugust tähtsust olla ei saanud.

43. Küsimused, milles paluti tunnistajal selgitada õigusaktide sisu, üldteadaolevaid fakte või mis olid muul

moel kriminaalasja lahendamise seisukohalt asjakohatud ja/või taaskordasid põhjuseta varasemaid küsimusi,

moodustasid suure osa kaitsjate ja süüdistatava poolt M. J.-ile kümne ja poole istungipäeva jooksul esitatud

küsimuste massiivist. Hinnates süüdistatava ja kaitsjate küsimusi käesoleva asja tõendamiseseme kontekstis

ja arvestades R. P. ning tema kaitsjate käitumist kohtumenetluses tervikuna, on kolleegium seisukohal, et

kannatanu esindaja tunnistajana küsitlemist kasutati esmajoones kriminaalmenetluse venitamiseks.

44. Kolleegiumi hinnangul ei piirdunud kohtumenetluse venitamine süüdistatava ja kaitsjate poolt üksnes

suure hulga asjakohatute küsimuste esitamisega M. J.-i ülekuulamisel. Süüdistatav ja kaitsjad astusid ka

mitmeid muid samme, mis soodustasid menetluse asjatut pikenemist või vähemalt demonstreerisid

süüdistatava ja kaitsjate soovi menetlusega venitada. Eeskätt osutab kolleegium järgnevale.

1. Kogu esimese kohtuistungipäeva vältel 11. septembril 2007 (kell 10.08-17.10, lõunavaheajaga

12.52-14.03), mil pidi toimuma süüdistusakti avaldamine, esitasid kaitsjad R. Laid ja

V. Kivistik, vähemal määral ka R. P. ise erinevaid väiteid selle kohta, et kohtus kannatanut (Eesti

Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu) esindanud kolmel Maksu- ja Tolliameti ametnikul puudub

õigus kannatanut esindada või et kannatanu esindajad tuleks taandada

(vt XX kd, tl 182-197). Kaitsjate ja süüdistatava nende väidete ja taotluste ärakuulamisele ja

teiste kohtumenetluse pooltega arutamisele kulus terve istungipäev. Seejuures olid põhjendused,

millega kannatanute esindajate protsessis osalemise õigust kahtluse alla seati, kolleegiumi

hinnangul valdavalt otsitud ja õiguslikult irrelevantsed. Näiteks esinesid kaitsjad argumendiga,

et konkreetsed Maksu- ja Tolliameti töötajad ei saa käesolevas kohtumenetluses olla kannatanu

seaduslikud esindajad, sest nad pole Maksu- ja Tolliameti juhatuse liikmed.

Tähelepanuväärne on ka kaitsjate toimimine sama kohtuistungi alguses. Nimelt leidsid kaitsjad

kohtuistungi rakendamisel, et kannatanu esindajate poolt kohtule esitatud volikirjade koopiad ei

ole nõuetekohased dokumendid, vaieldes aga samal ajal vastu ettepanekule kontrollida

kannatanu esindajate volitusi kriminaaltoimikus olevate volikirjade originaalide alusel. Kaitsjad

põhjendasid oma positsiooni sellega, et esindajate volituste kontrollimine toimub KrMS § 282

kohaselt enne kui prokurör annab KrMS § 285 lg 2 sätestatud korras kohtuliku uurimise alguses

toimiku kohtule üle, mistõttu ei tohi toimikust vaadata ka kannatanu esindaja volikirja originaali.

(XX kd, tl 182-185).

Kolleegium leiab, et kaitsjate selline käitumine oli selgelt pahauskne. Puudub igasugune

mõistlik põhjus väita, et enne KrMS § 285 lg-s 2 sätestatud toimiku üleandmist kohtule on

kohtul istungi rakendamisel keelatud tutvuda toimikus olevate volikirjadega, mis tõendavad

kohtumenetluse poolte esindajate volitusi.

2. 9. jaanuari 2008. a kohtuistungil (XXI kd, tl 13-19) arutati menetluslikku olukorda, mis oli

tekkinud seoses maakohtu samal päeval tehtud määrusega. Selle määrusega (XXI kd, tl 1-12)

lõpetas kohus aegumise tõttu kriminaalmenetluse osas, mis puudutas valeandmete edastamist AS

T 1996. a oktoobrikuu käibedeklaratsioonis (vt käesoleva otsuse p 1.1) ja jättis läbi vaatamata R.

P. 19. detsembri 2007. a kohtuistungil esitatud taotluse (XX kd, tl 392-400) mõista riigilt R. P.

kasuks välja 1 000 000 krooni põhiõiguste (mõistliku menetlusaja) jätkuva rikkumise tõttu.

Kui prokurör ja kannatanu esindaja leidsid, et kohtu kõnealune määrus ei takista kriminaalasja

arutamise jätkamist süüdistuse selles osas, mida määrus ei puuduta, siis süüdistatav ja mõlemad

kaitsjad vaidlesid sellele seisukohale pikalt vastu, nõudes et kriminaalasja arutamist ei jätkataks

enne kui maakohtu määrus on jõustunud, s.t möödunud on määruskaebetähtaeg ja maakohtu

määruse vaidlustamise korral läbitud ka määruskaebemenetlus ringkonnakohtus. Maakohus,

tulles vastu süüdistatava ja kaitsja taotlusele, lükkas kriminaalasja arutamise edasi kuni enda

9. jaanuari 2008. a määruse jõustumiseni. Kuna maakohtu määruse vaidlustasid nii R. P. kui ka

prokurör, jõustus see Tartu Ringkonnakohtu 12. veebruari 2008. a määrusega (XXI kd, tl 52 jj),

millega maakohtu määrus kriminaalmenetluse osalist lõpetamist puudutavas osas tühistati.

Kriminaalasja arutamise edasilükkamise tõttu jäid ringkonnakohtu määruse tegemise

kuupäevani planeeritud 6 istungipäeva ära.

Kolleegiumi hinnangul puudus süüdistatavate ja kaitsjate taotlusel ning selle alusel tehtud

maakohtu otsustusel lükata kriminaalasja arutamine 9. jaanuari 2008. a määruse jõustumiseni

edasi mõistlik põhjus. Kõnealune määrus puudutas vaid ühte tegu (või osategu) kokku

üheteistkümnest R. P.-le esitatud süüdistuses kirjeldatud teost. Sisulisest küljest ei saanud

teadmatus küsimuses, kas süüdistus hõlmab ka väidetavat valeandmete esitamist OÜ T 1996. a

oktoobrikuu käibedeklaratsioonis (või kas R. P.-le mõistetakse välja rahaline hüvitis mõistliku

menetlusaja möödumise tõttu) kuidagi takistada süüdistuse ülejäänud osade arutamist.

3. Varem kokkulepitud 17. septembri 2008. a kohtuistung jäi ära kaitsja V. Kivistiku taotlusel.

Seejuures põhjendas V. Kivistik oma taotlust sellega, et ta ei saa maakohtu istungil osaleda

seetõttu, et samale päevale on määratud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istung väärteoasjas

nr 3-1-1-52-08, kus V. Kivistik on menetlusaluse isiku kaitsja. (XXI kd, tl 354) Kolleegiumi

käsutuses olevate andmete kohaselt ei teavitanud aga V. Kivistik Riigikohut sellest, et tal on

17. septembriks 2008 kokku lepitud istung kriminaalasjas ega taotlenud Riigikohtus toimuva

väärteoasja istungi määramist teisele ajale. Samal päeval, kui Riigikohus saatis V. Kivistikule

asjas nr 3-1-1-52-08 kohtukutse, s.o 5. augustil 2008 on V. Kivistik koostanud kohtuistungi

edasilükkamise taotluse Tartu Maakohtule (XXI kd, tl 354).

Analoogilistel põhjustel, s.o hiljem määratud Riigikohtu istungi tõttu taotlesid kaitsjad edukalt

ka 21. jaanuarile 2009 planeeritud maakohtu istungi algusaja edasilükkamist 4 tunni võrra (XXII

kd, tl 64).

Kolleegium märgib, et olukorras, kus kohtumenetluse pool taotleb kohtuistungi varem määranud

kohtult istungi edasilükkamist hiljem määratud Riigikohtu istungi tõttu, ilma et ta oleks

eelnevalt taotlenud Riigikohtu istungi aja muutmist, võtab ta endale vähemalt kaasvastutuse

algselt määratud kohtuistungi ärajäämise eest. Sellist seisukohta kinnitab ka KrMS § 170 lg 2 p-

s 31 sätestatu, mille kohaselt loetakse menetleja juurde ilmumata jäämise mõjuvaks põhjuseks

üksnes osavõtt varem määratud kohtuistungist.

4. Väidetavalt maakohtu informeerimiseks kandsid süüdistatav ja kaitsjad maakohtu

19. septembri 2008. a istungil täies ulatuses ja koos selgitustega ette (XXI kd, tl 35-37) taotluse

(XXI kd, tl 357-365), mille R. P. oli esitanud 2. septembril 2008. a Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumile. Selles taotluses palus R. P. Riigikohtul tuvastada, et menetlus Tartu

Maakohtu kriminaalasjas nr 1-07-2186 on olnud ebamõistlikult pikk ja et õigustloova akti

puudumine, millega sätestatakse menetluskord ebamõistliku menetlusaja kohta esitatud kaebuste

läbivaatamiseks ja õiglase hüvitise määramiseks, on põhiseadusega vastuolus, ning palus endale

määrata Riigikohtu äranägemisel õiglane hüvitis põhiõiguste rikkumisest tuleneva moraalse

kahju eest. V. Kivistik esitas samas taotluse, et maakohus lükkaks kriminaalasja arutamise

seoses Riigikohtule esitatud taotlusega edasi kuni järgmise kohtuistungini detsembris 2008 (XXI

kd, tl 36-37). Maakohus jättis selle taotluse rahuldamata (XXI kd, tl 37).

Kolleegium leiab, et mitte maakohtule, vaid Riigikohtule adresseeritud 9-leheküljelise taotluse

ja seda puudutavate selgituste ettekandmine maakohtu istungil, samuti kaitsja taotlus

kohtuistung edasi lükata olid suunatud kohtumenetluse venitamisele. Võimalik ebaselgus

küsimuses, kas Riigikohus mõistab seoses mõistliku menetlusaja nõude rikkumisega R. P.

kasuks välja moraalse kahju hüvitise, ei saanud kuidagi mõjutada Tartu Maakohtus toimuva

kriminaalmenetluse kulgu. Kohtuistungi edasilükkamine, mida maakohtu keeldumise tõttu küll

ei juhtunud, oleks kriminaalasja menetlusaega veelgi pikendanud.

45. Lisaks eeltoodule esitasid R. P. ja tema kaitsjad maakohtule mitmeid taotlusi. Võtmata seisukohta nende

taotluste põhjendatuse või põhjendamatuse suhtes, märgib kolleegium, et süüdistatav ja kaitsjad esitasid

taotlusi silmatorkavalt aeganõudval viisil, mis pikendas ebamõistlikult kohtumenetluse aega. Konkreetselt

osutab kolleegium järgmistele taotlustele.

1. 19. detsembri 2007. a kohtuistungil (XX kd, tl 401-408) esitas R. P. Tartu Maakohtule taotluse

(XX kd, tl 392-400), milles palus tuvastada, et tema suhtes toimunud kriminaalmenetlus on

olnud ebamõistlikult pikk ning rikub EIÕK art 6 lg-ga 1 tagatud õigust menetlusele mõistliku aja

jooksul. Alternatiivselt palus R. P. tuvastada, et tal puudub siseriiklik kaitsevahend ebamõistliku

menetlusaja tuvastamiseks ja seetõttu on rikutud tema õigusi EIÕK art 13 järgi. Ühtlasi palus R.

P. mõista talle põhiõiguste jätkuva rikkumise eest välja 1 000 000 krooni hüvitist.

Pärast seda, kui teised kohtumenetluse pooled olid pärast istungivaheaega väljendanud lühidalt

oma seisukoha taotluse põhjendatuse kohta, esinesid nii mõlemad kaitsjad kui ka süüdistatav

pikkade sõnavõttudega esitatud taotluse toetuseks. Sellest tulenevalt arutati taotlust istungipäeva

lõpuni.

2. 25. aprilli 2008. a kohtuistungil (XXI kd, tl 122-131) esitasid süüdistatava kaitsjad kohtule

kaks taotlust. Esimese taotluses (XXI kd, tl 99-103) paluti jätta kannatanute esindaja poolt

esitatud tsiviilhagid seadusest tulenevatele nõuetele mittevastavuse tõttu TsMS § 371 alusel

menetlusse võtmata. Teises taotluses (XXI kd, tl 104-114) palusid kaitsjad mõista R. P. mõistliku

menetlusaja möödumise tõttu õigeks valeandmete esitamises AS T 1998. a veebruarikuu

käibedeklaratsioonis (vt käesoleva otsuse punkt 1.2) või tunnistada kriminaalmenetluse

seadustik osas, milles see ei võimalda kohtul sellist otsust teha, põhiseadusvastaseks.

Maakohus jättis kaitsjate mõlemad eelnimetatud taotlused protokollilise määrusega rahuldamata

(XXI kd, tl-d 126 ja 128-129), kuid nende arutamisele kulus valdav osa istungipäevast.

3. 11. detsembri 2008. a kohtuistungi alguses esitas R. P. taotluse anda kriminaalasja

lahendamine Tartu Maakohtu Tartu kohtumajast üle Valga kohtumajja (XXII kd, tl 105).

Mõlemad kaitsjad ja süüdistatav esinesid selle taotluse toetuseks pikkade sõnavõttudega, mis

vältasid valdava osa istungipäevast (XXII kd, tl 105-114).

Kolleegium leiab, et osutatud taotluse esitamine mitte kohtumenetluse algetapil, vaid pärast juba

pikka aega väldanud kohtulikku uurimist, eriti aga taotluse esitamise viis osutavad sellele, et

taotluse põhieesmärk oli kohtumenetluse pidurdamine.

4. 22. aprilli 2009. a kohtuistungil esitas kaitsja R. Laid asjas taotluse tuvastada, et kõigi

käesoleva asja raames menetletavate episoodide puhul on rikutud R. P. õigust mõistlikule

menetlusajale ja hüvitisena põhiõiguste rikkumise eest mõista R. P. õigeks (XXIII kd, tl 120-

124).

Selle taotluse toetuseks esinesid kaitsjad ja süüdistatav sõnavõttudega umbes kahe ja poole tunni

jooksul, lugedes muu hulgas ette mitu lehekülge teksti ajakirjas Juridica avaldatud artiklist

(XXIII kd, tl 120-127).

46. Kolleegium on seisukohal, et kriminaalasja arutava kohtu ülesanne on vältida sellise olukorra tekkimist,

kus kohtumenetluse poole pahauskne tegevus hakkab kohtumenetlust venitama. Näiteks tuleb kohtul KrMS

§ 288 lg 5 alusel sekkuda ristküsitlusse ja jätta kõrvale kõik asjakohatud küsimused. Samuti tuleb kohtul

mõistlikult piirata kohtumenetluse poolte taotluste arutamise aega. Ka inimõiguste kohus on menetlusaja

mõistlikkuse tagamise kontekstis leidnud, et menetluse juhtimine, sh oluliste ja ebaoluliste tõendite

eristamine ning poolte tegevusele või tegevusetusele hinnangu andmine on asja arutava kohtu pädevuses (vt

Stoji? v. Horvaatia, otsus 1. juunist 2006, p 26). Kohtumenetluse poolte obstruktsionistlik tegevus ei tohi

hakata dikteerima kohtumenetluse kulgu ega muuta kohut protsessiosaliste pantvangiks. Kolleegiumi

hinnangul ei ole nende põhimõtete järgimine maakohtul käesolevas asjas täiel määral õnnestunud. See

asjaolu ei anna aga iseenesest alust jätta R. P. ja tema kaitsjate eelkirjeldatud roll kriminaalmenetluse

venitamisel arvesse võtmata.

47. Hinnates seda, kas ja kui, siis millises ulatuses on käesolevas asjas menetlusaja mõistlikkuse nõuet

rikutud, ei saa jätta arvestamata ka asjaolu, et R. P. haigestumise tõttu jäi ära suur hulk kohtuistungeid:

1) 12. septembri 2007. a kohtuistungile (XX kd, tl 197-199) R. P. ei ilmunud, edastades sama

päeva hommikul kohtule faksi teel perearsti tõendi enda haigestumise kohta;

2) 18. septembri 2007. a kohtuistungile (XX kd, tl 241-242) ei ilmunud ei R. P. ega tema kaitsjad

R. Laid ja V. Kivistik. Vahetult enne kohtuistungi algust saatis R. P. faksi teel omakäelise teate

selle kohta, et ta on jätkuvalt haige ja lisana Valga haigla patsiendikaardi. Hiljem esitati R. P.

tervisliku seisundi kohta ka Valga haigla väljastatud tõend (XX kd, tl 347). Kaitsjate kohtusse

mitteilmumise kohta saatis kohus teatise Eesti Advokatuuri.

3) 19.-21. septembrile 2007 planeeritud kohtuistungid jäid R. P. haigestumise tõttu (XX kd, tl

244) ära;

4)10. detsembri 2007. a kohtuistungile (XX kd, tl 364-365) jäi R. P. haigestumise tõttu

ilmumata, esitades kohtule faksi teel arstitõendi. R. P. haigestumise tõttu jäid ära ka 11. ja

12. detsembrile 2007 planeeritud kohtuistungid;

5)15. mai 2008. a kohtuistungil (XXI kd, tl 193-195) lükati asja arutamine edasi R. P.

haigestumise tõttu;

6) 14.-16. ja 21.-23. jaanuarile 2009 planeeritud kohtuistungid jäid ära R. P. haigestumise tõttu

(XXII kd, tl 130);

7) 17.-19. ja 25.-27. veebruarile 2009 planeeritud kohtuistungid jäid ära R. P. haigestumise tõttu

(XXIII kd, tl 3 ja 96);

8) 21. aprilli 2009. a kohtuistung jäi pooleli R. P. tervisliku seisundi halvenemise tõttu (XXIII

kd, tl 110).

Kolleegium märgib, et raske haigestumine on kohtusse ilmumata jäämise mõjuv põhjus (KrMS § 170 lg 2

p 3). Süüdistatav ei saa vastutada selle eest, kui tervislik olukord ei võimalda tal kriminaalmenetluses

osaleda. Samas tuleb arvestada, et ajal, mil süüdistatava tervislik seisund välistab tema osavõtu

kriminaalmenetlusest, puudub ka riigil objektiivselt võimalus menetlust jätkata ja see lõpule viia. Seega ei

saa aega, mil kriminaalmenetlus on isiku haigestumise tõttu edasi lükkunud, käsitada riigipoolse viivitusena.

Sarnasele seisukohale on asunud ka inimõiguste kohus, leides, et süüdistatavale ei tohi ette heita

menetluslikke viivitusi, mis on tingitud tema tervislikust seisundist, kuid samas ei saa süüdistatava

terviseseisundist tingitud viivitusi omistada ka riigile, et põhjendada EIÕK art 6 lg 1 rikkumist (vt Lavents v.

Läti, otsus 28. novembrist 2002, p 100). Seega tuleb käesolevas asjas menetlusaja mõistlikkuse hindamisel

silmas pidada, et väga oluliselt on menetluse kestust kohtumenetluse staadiumis mõjutanud R. P. tervislik

olukord, mida riik mõjutada ei saanud.

48. Sõltumata eelmärgitust osutab kolleegium sellele, et kohtud ei ole õigeksmõistvat otsust tehes pööranud

piisavat tähelepanu kriminaalasjas kogutud andmetele selle kohta, et mitte kõik tõendid, mis R. P. esitas

maakohtule kohtumenetluses osalemist takistanud haigestumiste kinnituseks, ei pruugi vastata tegelikkusele.

Tervishoiuameti 23. aprilli 2009. a vastuses Tartu Maakohtu järelepärimisele (XXIII kd, tl 140-141) on

märgitud, et kuuest arst A. A. poolt R. P.-le väljastatud tõendist, mis R. P. esitas käesolevas kriminaalasjas

maakohtule, tervelt viis on antud põhjendamatult (ei vasta tegelikkusele). Tervishoiuameti juristi täiendavas

selgituses (XXIII kd, tl 137-139) täpsustatakse, et kõikidel juhtudel, mil Tervishoiuamet tuvastas tõendi

mittevastavuse, on tegemist sellega, et patsiendi terviseseisund ei vastanud nendele kriteeriumidele, mis

tinginuks talle tõendi väljastamise. Seejuures vähemalt ühel juhul tuvastati, et patsient esitas arstile võltsitud

röntgenülesvõtte.

Maakohus leidis, et Tervishoiuameti vastus ei anna piisavat alust kahelda R. P.-le väljastatud arstitõendite

õigsuses, põhjendades seda kohtule edastatud informatsiooni ebatäielikkusega.

Kolleegium leiab, et Tervishoiuameti edastatud teave oli piisav vähemalt selleks, et maakohus pidanuks

võtma ette samme kogumaks täiendavaid andmeid asjaolude kohta, mis puudutasid osade arstitõendite

tõepärasuse kahtluse alla seadmist. Olukorras, kus kohus kaalub süüdistatava õigeksmõistmist mõistliku

menetlusaja möödumise tõttu, ei saa ta jätta kergekäeliselt tähelepanuta võimalikke tõendeid selle kohta, et

menetlusaja pikkus on olulises osas tingitud süüdistatava enda pahausksest käitumisest. Erinevalt tõenditest,

mis kinnitavad või lükkavad ümber tõendamiseseme asjaolusid, on tõendid, mis annavad teavet pika

menetlusaja põhjuste kohta, sellised, mille kogumisel peab kohus ilmutama aktiivset rolli. Käesolevas asjas

on maakohus osutatud põhimõtet järginud vaid osaliselt ja kolleegium käsitab seda kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

(E)

49. Hinnates riigi ehk kriminaalasja menetlenud ametkondade rolli selles, et väidetavat valeandmete

esitamist OÜ G ja OÜ T käibedeklaratsioonides lahendatakse 2004. a keskpaigast saadik, tõdeb kolleegium,

et menetlejate tegevus või tegevusetus on põhjustanud teatud viivitusi, kuid neid ei saa pidada menetluse

pidurdumise määravaks põhjuseks.

50. Rääkides riigipoolsetest viivitustest tuleb esmalt märkida, et kohtueelses menetluses, mis toimus

1. juulist 2004 (OÜ G käibedeklaratsioonide osas) ja 25. augustist 2004 (OÜ T 2003. a detsembrikuu

käibedeklaratsiooni osas) kuni 21. veebruarini 2007, võib täheldada teatud väheaktiivse tegevuse perioode.

Eeskätt jäävad need perioodid 2005. a teise ja 2006. a esimesse poolaastasse. Vähemalt teatud määral on

kriminaalmenetluse pidurdumine sel ajal siiski õigustatav asjaoluga, et vastus 11. jaanuari 2005. a

õigusabipalvele saabus Vene Föderatsioonist osaliselt alles 24. augustil 2006 (VII kd, tl 74 jj).

51. Teiseks on kriminaalasja menetlust mõnevõrra pidurdanud süüdistusakti (XX kd, tl 1-40) halb kvaliteet.

Pärast süüdistusakti avaldamist 6. detsembri 2007. a kohtuistungil (XX kd, tl 352 jj) väitsid süüdistatav ja

kaitsjad, et süüdistusakt ei ole arusaadav, juhtides ühtlasi - ja seda mitte täiesti põhjendamatult - tähelepanu

mitmetele süüdistusaktis sisalduvatele puudustele (XX kd, tl 353 jj). Süüdistusakti puuduste arutamine võttis

poole 6. detsembri 2007. a istungipäevast ja terve 7. detsembri 2007. a istungipäeva (XX kd, tl 353-364).

Kolleegium ei nõustu küll süüdistatava ja kaitsjate maakohtu istungil väljendatud seisukohaga, et

süüdistusakti pinnalt jääb arusaamatuks, milles R. P.-d süüdistatakse, kuid tõdeb, et süüdistusakt on

põhjendamatult raskesti jälgitav.

Kolleegium taunib jätkuvalt praktikat formuleerida süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja

koondada igasse lausesse palju erinevaid mõtteid. Ülipikkade mitmeastmeliste lausete kasutamine ning

nendes mahuka informatsiooni edastamine muudab süüdistuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab selle

arusaadavust ja võib põhjustada mitmetimõistetavusi. Seetõttu tuleb nii süüdistusaktis kui ka kohtuotsuses

kasutada normaalse struktuuriga lauseid, mille lugemine ei tekita mõttekatkestusi (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-116-06, p 28). Käesolevas asjas esitatud

süüdistusakt sellele nõudele ei vasta.

Samuti on süüdistusakti see osa, mis puudutab R. P.-le esitatud süüdistuse sisu, loogiliselt struktureerimata ja

selles kirjeldatud teod või osateod pole kõikidel juhtudel üksteisest selgelt eristatavad. Seda kinnitab muu

hulgas asjaolu, et kui prokurör on kogu menetluse kestel

(sh kassatsioonis) rääkinud 10 erinevast R. P.-le süüksarvatavast kuriteoepisoodist, siis kolleegiumi

hinnangul on süüdistusakti teksti pinnalt eristatavad vähemalt 11 erinevat tegu või osategu (vt otsuse punkt

1). Samasuguse rikkumiste arvu luges süüdistusaktist välja ka R. P. kaitsja R. Laid (XX kd, tl 357).

Muu hulgas ei nähtu süüdistusakti tekstist piisava selgusega, kas R. P. erinevaid rikkumisi käsitatakse

iseseisvate kuritegudena või ühe jätkuva teo osategudena, nagu on prokurör kogu kohtumenetluse jooksul

väitnud. Osutatud ebaselgust suurendab ka järgnev aspekt. Osadel juhtudel on valeandmete esitamist ühe ja

sama äriühingu erinevate maksustamisperioodide käibedeklaratsioonides käsitletud süüdistuse teksti

erinevates lõikudes, mis üldjuhul algavad sõnaga "Samuti..." (nt valeandmete esitamine AS T 1996. a

oktoobrikuu ja 1998. a veebruarikuu käibedeklaratsioonides). Seevastu teistel juhtudel on valeandmete

esitamine ühe ja sama äriühingu erinevate maksustamisperioodide käibedeklaratsioonides koondatud kokku

süüdistuse ühte lõiku (nt valeandmete esitamine OÜ G käibedeklaratsioonides).

Hooletusele süüdistusakti koostamisel viitab seegi, et R. P.-le esitatud süüdistuse teksti kohaselt esitas R. P.

grupis A. P.-ga tahtlikult valeandmeid OÜ G 2003. a augustikuu tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku

kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsioonis (XX kd, tl 35). Alles maakohtu istungil

süüdistatava ja kaitsjate küsimustele vastates selgitas prokurör, et OÜ G tuludeklaratsioonis valeandmete

esitamist puudutavas osas on kriminaalmenetlus tegelikult lõpetatud (XX kd, tl 354-355). Kolleegium

märgib, et viide valeandmete esitamisele OÜ G tuludeklaratsioonis on segadusttekitav vaatamata prokuröri

poolt maakohtus esile toodud tõigale, et "kui lugeda viimast OÜ-ga G seotud episoodi edasi, siis ei viidata

ühelegi tulumaksu ega sotsiaalmaksu seaduse rikkumisele /.../" (XX kd, tl 354).

Lisaks eelmärgitule puuduvad süüdistuses, mis algselt hõlmas ka väidetavalt ajavahemikul 1996-2002 toime

pandud tegusid, viited kriminaalkoodeksi sätetele, mille järgi need teod toimepanemise ajal kuriteona

karistatavad olid. Kolleegium on varem selgitanud, et süüdistuses peaksid kajastuma kõik karistusseaduse

muutumisest tingitud kvalifikatsioonimuudatused alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise

lõpuni ja seda sõltumata asjaolust, millise karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb kvalifitseerida

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. detsembri 2005. a määrus asjas nr 3-1-1-139-05, 32, p 26). See nõue

kehtib ka olukorras, kus isikut süüdistatakse jätkuvas kuriteos, mille osateod jäävad karistusseaduse

erinevate redaktsioonide kehtivusaega. Sellisel juhul tuleb isiku käitumine tervikuna kvalifitseerida küll

viimase osateo toimepanemise ajal kehtinud karistusseaduse järgi, kuid samas on süüdistuses vaja ära näidata

ka normid, mille järgi olid karistatavad need osateod, mis pandi toime enne tervikteo kvalifitseerimise

aluseks oleva karistusseaduse redaktsiooni jõustumist. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari

2008. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 18.)

Kokkuvõttes leiab kolleegium, et eelnimetatud ja veel mõningad süüdistusakti arusaadavust vähendanud

puudused pidurdasid teatud määral menetluse kulgu. Samas ei olnud vajakajäämistel süüdistusaktis

menetluse kestuse põhjuste hulgas siiski märkimisväärset rolli.

52. Ringkonnakohus heitis prokuratuurile ette, et käesolevas asjas liideti ühte menetlusse kuriteod aastatest

1996-2004, nähes selles kriminaalmenetluse pikaealisuse põhjust.

Kolleegium märgib, et KrMS § 216 lg 1 p 2 mõtte kohaselt tuleb kriminaalasjad, mille raames menetletakse

ühe ja sama isiku erinevaid kuritegusid, üldjuhul ühendada ühiseks menetluseks. See on eriti oluline selleks,

et tagada süüdimõistmise korral isiku süü suurusele (KarS § 56) vastava karistuse ja vajadusel kohase

liitkaristuse (KarS § 64) mõistmine. Samuti on kriminaalasjade ühendamine tavaliselt tähtis asja lahendamise

kvaliteedi seisukohalt. Seda eriti olukorras, kus erinevate kriminaalasjade esemeks on ühe jätkuva teo

erinevad osateod. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on ühes kohtuasjas möönnud, et kriminaalasjade

eraldamine võinuks küll tõenäoliselt kaebaja kriminaalasja menetlemist kiirendada, ent ei pruukinuks olla

kooskõlas hea õigusemõistmise põhimõttega (Neumeister v. Austria, otsus 27. juunist 1968, kohtu seisukoha

p 21). Seejuures puudutas inimõiguste kohtu osutatud seisukoht olukorda, kus küsimus oli ühe süüdistatava

kriminaalasja eraldamises kaassüüdistatavate kriminaalasjast. Kolleegiumi arvates on veel vähem võimalik

leida argumente põhjendamaks ühe süüdistatava erinevate tegude menetlemist erinevate kriminaalasjade

raames. Seda eriti olukorras, kui isik on nendes kriminaalasjades ainukene süüdistatav.

Vaatamata eeltoodule möönab kolleegium, et teatud juhtudel võib siiski olla õige lahendada ühe ja sama

süüdistatava erinevaid tegusid erinevate kriminaalasjade raames. Seda näiteks juhul, kui isiku ühe teo osas

on kohtueelne menetlus jõudnud lõppjärku, samas kui teise teo osas on menetlus veel algstaadiumis. Ka

käesoleva kriminaalasja puhul ei ole kolleegium veendunud selles, et kõigi R. P.-le süüksarvatavate tegude

liitmine üheks kriminaalasjaks oli kõige õigem menetluslik valik. Siinkohal tuleb aga arvestada, et eeskätt

võis kõigi R. P.-d puudutavate kriminaalasjade liitmine pikendada menetlust nende (varasemate) tegude

puhul, mille osas prokuratuur R. P. õigeksmõistmist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu ei vaidlusta.

Seevastu R. P. poolt väidetavalt aastatel 2003 ja 2004 toime pandud tegude menetlusaeg ei saanud oluliselt

sõltuda sellest, kas neid tegusid menetleti ühes menetluses väidetavalt aastatel 1996-2002 toime pandud

tegudega või viimatinimetatud tegudest eraldi teise kriminaalasja raames.

Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et ringkonnakohtu otsuses esile toodud asjaoluga erinevate

kriminaalasjade liitmise kohta ei ole võimalik põhjendada mõistliku menetlusaja möödumist nende tegude

osas, mis R. P. pani väidetavalt toime aastatel 2003 ja 2004.

53. Samas jagab kolleegium maakohtu ja ringkonnakohtu otsusest tulenevat seisukohta, et käesoleva

kriminaalasja menetlusaeg pikenes muu hulgas seetõttu, et kohtus jätkati menetlust ka nende R. P.-le

etteheidetavate tegude osas, mille toimepanemisest oli möödunud 10 aastat või enam. Kolleegium märgib, et

nende tegude puhul oli mõistliku menetlusaja möödumine ilmne. (Seda, kas need teod olid ka aegunud, nagu

maakohus ja ringkonnakohus leidsid, kolleegium ei hinda, sest R. P. on kõnealustes tegudes õigeks mõistetud

ning seda otsustust pole kassatsioonis vaidlustatud. Ühtlasi ei ole käesolevas asjas tuvastatud faktilisi

asjaolusid, mis võimaldaksid anda õiguslikku hinnangut sellele, kas R. P.-le süüdistuses ette heidetud

rikkumised (kui need üldse aset leidsid) on käsitatavad ühe jätkuva teona või mitte.)

Kolleegium märgib, et erinevalt tegudest, mille osas alustati kriminaalmenetlust 2004. a, on R. P. väidetavate

varasemate tegude kohtueelses menetluses täheldatavad väga ulatuslikud tegevusetuse perioodid. Selliseid

viivitusi iseloomustab ilmekalt prokuröri 15. aprilli 2003. a uurija taandamise määrus, kus on muu hulgas

tõdetud, et uurija tegevus on viimase aasta jooksul praktiliselt seiskunud ja piirdunud põhiliselt eeluurimise

tähtaja pikendamise määruste trükkimisega (VIII kd, tl 96-97). Kolleegium märgib, et kriminaalasja

materjalidest ei nähtu, et ka aastatel 2003-2006 oleks kõneksolevate tegude kohtueelse menetluse

lõpuleviimiseks märkimisväärseid jõupingutusi tehtud.

Juhul, kui menetlus R. P.-le varasemate väidetavate tegude osas oleks mõistliku menetlusaja möödumise

tõttu varem lõpetatud, võinuks see kiirendada menetlust nende tegude osas, mis väidetavalt on toime pandud

aastatel 2003-2004. Kohtud leidsid, et kriminaalmenetluse jätkamise eest enam kui 10 aastat tagasi toime

pandud tegude osas on vastutav prokuratuur, kes keeldus süüdistusest loobumast. Kolleegium nõustub, et

prokuratuur oleks EIÕK art 6 lg-le 1 tuginedes võinud kaaluda süüdistusest osalist loobumist. Samas võinuks

ka kohus kriminaalmenetluse süüdistuse vanema osa suhtes juba varem mõistliku menetlusaja möödumise

tõttu lõpetada või R. P. selles osas õigeks mõista.

(F)

54. Euroopa Inimõiguste Kohtu arvates on süüdistataval kriminaalasjas õigus sellele, et tema asja

menetletaks erilise hoolikusega. EIÕK art 6 lg 1 eesmärk kriminaalasjades on vältida seda, et süüdistatav

peaks oma saatuse osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda jääma. (Vt Konashevskaya jt v. Venemaa, p 43).

Hinnates seda, mis on R. P. jaoks seoses väidetavalt aastatel 2003.-2004. toime pandud tegude

menetlemisega kaalul, märgib kolleegium, et R. P. käitumisest senises kohtumenetluses (vt otsuse punkte 38-

45) võib järeldada, et süüküsimuse kiire lahendamine ja tuleviku osas ebamäärase olukorra lõppemine pole

olnud tema jaoks esmatähtis. Pigem on R. P. ja tema kaitsjad astunud samme, et kriminaalmenetlusest

tingitud ebakindla olukorra lõppemist edasi lükata. Seetõttu ei saa asja võimalik olulisus R. P. jaoks

käesoleval juhul anda alust väiteks, et riik oleks pidanud senises menetluses üles näitama erilist kiirust.

Samuti arvestab kolleegium, et R. P. ei ole ega ole olnud käesolevas asjas vahi all. Süüdistatava viibimine

vahi all on asjaolu, mis inimõiguste kohtu praktika kohaselt nõuab kriminaalasja kiireks lahendamiseks

erilise hoolikuse ilmutamist (vt Kud?a v. Poola, p 130 ja Pishchalnikov v. Venemaa, otsus 24. septembrist

2009, p 49). R. P. suhtes varem käesolevas asjas tõkendina kohaldatud elukohast lahkumise keeld on Tartu

Maakohtu 6. detsembri 2007. a määrusega tühistatud (XX kd, tl 344 jj).

(G)

55. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et ehkki menetlejate toimimine on põhjustanud käesoleva asja

lahendamisel teatud viivitusi, ei ole need kokkuvõttes - ja eriti arvestades R. P. ning tema kaitsjate

käitumisest tingitud kohtumenetluse pidurdumist - sedavõrd olulised, et võimaldaksid rääkida mõistliku

menetlusaja möödumisest ka nende tegude puhul, mille osas alustati kriminaalmenetlust 2004. aastal. Igal

juhul ei ole mõistliku menetlusaja võimalik riive sedavõrd intensiivne, et see annaks piisava aluse R. P.

kõnealustes tegudes mõistliku menetlusaja möödumise tõttu õigeks mõista või tema suhtes

kriminaalmenetlus lõpetada.

V

56. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2010. a ja Tartu Maakohtu 9. juuni 2009. a

õigeksmõistvad otsused osaliselt ning saadab kriminaalasja tühistatud osas uueks arutamiseks Tartu

Maakohtule. Prokuratuuri kassatsioon tuleb rahuldada.

57. Ehkki kolleegium asus eelnevalt seisukohale, et 2004. aastal alustatud osas ei ole käesolevas

kriminaalmenetluses mõistliku aja piir veel ületatud, ei ole see piir enam väga kaugel. Seetõttu tuleb kohtul

asja uuel arutamisel toimida erilise hoolikusega, et jõuda otsuse tegemiseni võimalikult kiiresti, ilma

igasuguste põhjendamatute viivitusteta.

Lea Kivi, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg