3-4-1-5-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-5-10

Otsuse kuupäev

18. juuni 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Henn Jõks, Ott Järvesaar, Julia Laffranque ja

Priit Pikamäe

Kohtuasi

Tallinna Ringkonnakohtu taotlus tunnistada põhiseadusega vastuolus

olevaks KrMS §-d 251-256 ja § 318 lõike 3 punkt 3

Menetluse alus

Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi 2010. aasta määrus kriminaalasjas nr 1-

09-17489

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tunnistada käskmenetluse regulatsioon põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei taga

tõhusalt kaitseõigust.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Allan Palmkroon tunnistati Harju Maakohtu 30. oktoobri 2009 otsusega käskmenetluses süüdi

KarS § 349 järgi selles, et ta andis 24. mail 2009 Tallinnas Hollywoodi ööklubi juures enda nimele

välja antud isikutunnistuse kasutamiseks Jaan-Joosep Luigele eesmärgiga, et viimane saaks esitada

dokumendi turvatöötajale ja omandaks õiguse siseneda ööklubisse. Talle mõisteti rahaline karistus 60

päevamäära ulatuses, st 3000 krooni. Menetluskuludena mõisteti A. Palmkroonilt välja sundraha

6525 krooni ja kaitsjatasu 420 krooni.

2. A. Palmkroon esitas maakohtu otsuse peale määruskaebuse, milles vaidlustas temalt

menetluskulude, eelkõige kaitsjatasu väljamõistmise.

3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ning lõpetas kriminaalmenetluse KrMS § 199

lõike 1 punkti 1 alusel. Ühtlasi jättis ringkonnakohus kohaldamata KrMS §-d 251-256 ja § 318

lõike 3 punkti 3, tunnistades need põhiseadusega vastuolus olevaks. Kohus tuvastas KrMS §-de 251-

256 vastuolu Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) artikli 6

lõike 3 punktidega b ja c ning KrMS § 318 lõike 3 punkti 3 vastuolu põhiseaduse § 24 lõikega 5.

RINGKONNAKOHTU JA MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Tallinna Ringkonnakohus leidis oma otsuses leidnud.

4.1. Tallinna Ringkonnakohus asus seisukohale, et A. Palmkrooni kaebus talle õigusabi osutamata

jätmise kohta on põhjendatud. Kuigi prokuratuur edastas süüdistusakti koopia määratud kaitsjale,

nagu seda nõuab KrMS § 252 lõige 2, ei olnud süüdistataval sellekohast teavet, mistõttu puudus tal

ka võimalus kaitsjaga ühendust võtta, ning vastupidi, ka kaitsjal ei olnud võimalik oma kaitsealust

nõustada. Ainus viide kaitsja osalemise kohta menetluses sisaldus maakohtu otsuse resolutsioonis,

millega mõisteti isikult välja kaitsjatasu 420 krooni.

4.2. Ringkonnakohus viitas Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) praktikale, mille kohaselt

peab kaitseõigus olema reaalne ning mitte näiline. Kaitseõiguse piirangul peavad olema põhjused,

mis seda seletavad ja õigustavad. Lisaks viitas ringkonnakohus ka Euroopa Kohtule, kes on

sedastanud, et kaitseõiguse tagamine isiku vastu algatatud mis tahes menetluses, kus võidakse teha

tema huve kahjustav lahend, eelkõige karistuse määramiseni viia võivas menetluses, kujutab endas

ühenduse õiguse aluspõhimõtet.

4.3. Ringkonnakohus leidis, et olukord, kus kaitsjal puudus igasugune kontakt süüdistatavaga ning ka

süüdistataval puudus igasugune teave talle määratud kaitsjast - viimast pidas kohus iseäranis

oluliseks -, on EIÕK artikli 6 lõike 3 punkti b rikkumine, mis sätestab kuriteos süüdistatava õiguse

saada piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks, ning sama lõike punkti c rikkumine,

mis sätestab kuriteos süüdistatava õiguse kaitsta end ise või enda valitud kaitsja abil või saada tasuta

õigusabi juhul, kui õigusemõistmise huvid seda nõuavad ja süüdistataval pole piisavalt vahendeid

õigusabi eest tasumiseks.

4.4. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et KrMS § 318 lõike 3 punkt 3, mis välistab apellatsiooni

esitamise käskmenetluses tehtud kohtuotsuse peale, on vastuolus põhiseaduse § 24 lõikega 5, mille

kohaselt on igaühel õigus tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi

kaevata kõrgemalseisvale kohtule. Ringkonnakohus leidis, et erinevalt kokkuleppemenetlusest, kus

edasikaebeõiguse piiramisel on legitiimne eesmärk, see käskmenetluses puudub.

Kokkuleppemenetluses on kaitsja osavõtt kohustuslik kuni kohtumenetluse lõpuni (KrMS §-d 241,

244, 245, 247), käskmenetluses piirdub kaitsja roll prokurörilt süüdistusakti saamisega (KrMS § 252

lg 2). Ringkonnakohus ei pidanud võimalikuks samastada apellatsiooniõigusega KrMS § 254 lõikes 6

sätestatud süüdistatava õigust taotleda kümne päeva jooksul kohtuotsuse kättesaamisest kriminaalasja

arutamist üldkorras.

5. A. Palmkrooni kaitsja Rein Kiviloo jäi oma varem esitatud seisukohtade juurde ning ta nõustus

advokatuuri arvamusega. Kaitsja hinnangul ei kaalu käskmenetluse ökonoomsus üles kaitseõiguse

riivet ja kaitseõigus ei ole käskmenetluses tagatud.

6. Riigiprokuratuur on järgmisel seisukohal.

6.1. Riigiprokuratuur leiab, et vaidlustatud normid on põhiseadusega kooskõlas. Riigiprokuratuur

möönab kaitseõiguse osas selliste normide puudumise asjassepuutuvust, millega võiks olla tagatud

kaitsja suurem osavõtt kohtumenetlusest, ning peab puuduvate normide asjassepuutuvuse hindamisel

oluliseks kujutelma sellest, kuidas peaks käskmenetluses kaitseõigus tagatud olema. Riigiprokuratuur

selgitab, et kaitsja osavõtt on kohustuslik alates kohtueelses menetluses kriminaaltoimiku

tutvustamisest sõltumata hilisemast kohtumenetluse liigist (KrMS § 45 lõige 3 ja § 223 lõige 3),

kaitsja saab kriminaaltoimiku koopia (§ 223 lõige 3 ja § 224 lõige 1) ja selle kaudu on ka

kahtlustataval või süüdistataval võimalik toimikuga tutvuda (§ 35 lõige 2), tutvustamisest alates on

õigus kümne päeva jooksul esitada prokuratuurile taotlusi (§ 225 lõiked 1 ja 3). Riigiprokuratuur

sedastab, et menetlusseadused ei reguleeri, kelle initsiatiivil kaitsealune ja kaitsja suhtlevad, kuid

järeldab KrMS § 47 lõikest 2 ja AdvS § 44 lõike 1 punktist 2, et see kohustus lasub kaitsjal. Kuna

süüdistatava püsiv elukoht ja ka ajutine asukoht kaitseväeteenistuse ajaks oli süüdistusaktis märgitud,

olevat kaitsja jätnud oma seadusest tulenevad kohustused täitmata. Riigiprokuratuuri hinnangul on

kaitseõigus tagatud seeläbi, et kaitsja alustab õigusabi andmist juba kohtueelse menetluse

lõpuleviimisel ning nõustab kaitsealust kuni kohtuotsuse tühistamist taotleva otsuse tegemiseni.

6.2. Edasikaebeõiguse kohta leiab Riigiprokuratuur, et KrMS § 318 lõike 3 punkt 3 on asjassepuutuv,

kuna välistab käskmenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni esitamise. Käskmenetluses

tehtud kohtuotsuse peale otse apellatsiooni esitamine oleks problemaatiline, kuna tähendaks asja

esimest korda arutamist alles ringkonnakohtus. Käskmenetlusega mittenõustumisel on üldmenetluse

lahend vaidlustatav üldises korras. Kuigi KrMS § 318 lõike 3 punkti 3 kohaldamine võib kokkuvõttes

menetlusaega pikendada, tasakaalustab seda määruskaebuse esitamisega üksikküsimuse

vaidlustamise võimalus, nt kriminaalmenetluse kulude osas.

7. Riigikogu seisukoha esitasid põhiseaduskomisjon ja õiguskomisjon.

7.1. Riigikogu põhiseaduskomisjon leiab kaitseõiguse kohta, et see on lisaks EIK ja Euroopa Kohtu

lahenditele tuletatav PS §-s 24 sätestatud põhimõttest olla oma kohtuasja arutamise juures. Komisjon

on seisukohal, et KrMS §-des 251-256 sätestatud käskmenetluse sätetes on kaitseõigus suurel määral

illusoorne ja tõhus kaitseõigus ei ole tagatud. Komisjoni hinnangul ei ole kaitsjale ette nähtud aega

süüdistusaktiga tutvumiseks ega taotluse esitamise õigust asja üldkorras menetlemiseks. Kaitsjal

sisuliselt puudub kohtumenetluses osalemise õigus enne kohtuotsuse tegemist ja nii kaitsja kui ka

süüdistatav saavad esitada oma seisukohti sisuliselt alles pärast kohtuotsuse tegemist.

Põhiseaduskomisjon leiab, et menetluse kiirus, ökonoomsus ja efektiivsus ei kaalu üles seesugust

riivet süüdistatava kaitseõigusele ning KrMS §-des 251-256 sätestatud käskmenetlus ei pruugi olla

kooskõlas põhiseaduse §-dega 15 ja 24.

7.2. Riigikogu põhiseaduskomisjon on seisukohal, et edasikaebeõigus on üldise kohtusse pöördumise

õiguse ja kaitseõiguse osa, mille eesmärk on tagada kohtulahendi kontroll selleks, et vältida vigu ja

eksimusi. Komisjon viitab, et edasikaebeõigus tuleneb PS § 24 lõikest 5 ja EIÕK protokolli nr 7

artiklist 2. Kokkuleppemenetluse ja käskmenetluse apellatsiooniõiguse piirang ei ole võrreldavad,

kuna kokkuleppemenetluses on tagatud tõhus kaitseõigus ja osal juhtudel siiski ka apellatsiooniõigus.

Põhiseaduskomisjon leiab, et kuigi käskmenetluses tehtud kohtuotsuse kättesaamisest kümne päeva

jooksul on süüdistataval õigus taotleda asja arutamist üldkorras ja sealtkaudu realiseerida oma

edasikaebamise õigust, siis süüdistataval ei ole tagatud menetluses tõhus kaitseõigus ja erinevate

käskmenetluse sätete koostoimes ei pruugi KrMS § 318 lõike 3 punkt 3 olla kooskõlas PS § 24

lõikega 5.

7.3. Riigikogu õiguskomisjon on seisukohal, et käskmenetluse sätted on kooskõlas põhiseadusega.

Kaebeõigus olevat tagatud KrMS § 254 lõike 6 kaudu, kuna süüdistatav saab pärast käskmenetluse

kohtuotsuse saamist taotleda kriminaalasja arutamist üldkorras. Taotluse esitamine ei eelda

süüdistatavalt põhjalikke õigusteadmisi. Siiski möönab õiguskomisjon, et käskmenetluse

regulatsioonis võiks kaaluda kaitsja kohustuste täpsustamist, vältimaks olukorda, kus kaitseõigus

osutub tegelikkuses näiliseks, puuduks reaalne ning toimiv kaitseõigus ja süüdimõistetul võiks

seetõttu jääda kasutamata õigus taotleda kriminaalasja arutamist üldmenetluses.

8. Õiguskantsler esitas järgmise arvamuse.

8.1. Õiguskantsler leiab, et KrMS § 318 lõike 3 punkt 3 on asjassepuutuv ja riivab edasikaebeõigust,

s.o põhiseaduse § 24 lõiget 5 koosmõjus PS § 15 lõikega 1. Õiguskantsler peab piirangu legitiimseks

eesmärgiks menetluse ökonoomsust. Apellatsioon on korraline, täielik, devolutiivne ja reformaatorlik

kohtukaebus, mille menetlus ei erine üldkorras esimese astme menetlusest mitte niivõrd menetluse

formaalses ulatuses, vaid eesmärgis tagada kohtulahendite õigsuse kontroll. Õiguskantsleri hinnangul

peaks piisama apellatsiooni esitamiseks kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest või ilmselgest

materiaalse karistusõiguse väärkohaldamisest; menetlusökonoomia tagamise eesmärk pöörduks pea

peale juhul, kui sundida süüdistatavat esimeses astmes kogu üldmenetlust läbima. Õiguskantsler on

seisukohal, et KrMS § 318 lõike 3 punkt 3 on põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei võimalda

esitada apellatsiooni materiaalse karistusõiguse ilmselge väärkohaldamise või kriminaalmenetluse

õiguse olulise rikkumise korral.

8.2. Õiguskantsler on kaitseõiguse normide asjassepuutuvuse juures asunud seisukohale, et võimalus

tõlgendada normi põhiseaduspäraselt peaks avaldama mõju normikontrolli lubatavusele. Kaitsja

määramise määruse kohtualusele teatavakstegemise osas tõi õiguskantsler välja, et KrMS § 145 lõike

6 järgi peab määruse tegija kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel tutvustama põhistatud

määrust menetlusosalistele; kaitsja määramise määruse teatavakstegemist ei näe ette ükski seadus.

Vaatamata sõnaselge kohustuse puudumisele tuleb KrMS § 8 lõike 1 punkte 2 ja 3 ning § 45 lõiget 2

koosmõjus tõlgendada selliselt, et kaitsja määramise määrus tuleb kahtlustatavale või süüdistatavale

teatavaks teha. Tegu on prokuröri kaalutlusotsusega, kus prokurör peaks juhul, kui isikul puudub

teave enda kaitsja kohta, selle süüdistatavale teatavaks tegema. Õiguskantsler leidis, et

kriminaalmenetluse seadustiku ja riigi õigusabi seaduse põhiseadusega konformse

tõlgendusvõimaluse tõttu ei ole kaitsja määramise määruse kohtualusele teatavakstegemise küsimuses

asjassepuutuvat normi, kuid peab vajalikuks, et Riigikohus annaks kaitsja määramise määruse

süüdistatavale tutvustamise kaalutlusotsuse põhiseaduspärasuse kohta oma selgituse, millest saaks

praktikas edaspidi juhinduda.

8.3. Õiguskantsler leiab, et kuigi KrMS § 254 lõige 5 ei keela kohtunikul teha käskmenetluses tehtud

kohtuotsust teatavaks ka kaitsjale, tuleb seda normi, arvestades kriminaalmenetluse üldist spetsiifikat,

käskmenetluse minimaalset iseloomu, võrdlust teiste menetlusnormidega pidada asjassepuutuvaks

osas, milles see ei näe ette kohustust edastada käskmenetluses tehtud kohtuotsust ka kaitsjale.

Õiguskantsler leiab, et PS § 151 tuleks käsitada üldise põhiõigusena saada õigusabi ning et KrMS

§ 254 lõige 5 riivab seda, kuna ei taga kaitsja osalemist üheski kohtumenetluse faasis. Piirangu

legitiimne eesmärk olevat menetlusökonoomia. Õiguskantsler võrdleb kaitsja rolli käskmenetluses

tema rolliga teistes menetlusliikides ning leiab, et käskmenetlus on kujundatud selliselt, et sisuliselt

on kaitsja abi vaja kõige rohkem, otsustamaks KrMS § 254 lõike 6 alusel kümne päeva jooksul, kas

taotleda asja arutamist üldkorras või mitte. See on võimalik üksnes siis, kui käskmenetluses tehtud

kohtuotsus toimetatakse samal ajal kätte nii kohtualusele kui ka tema kaitsjale. Õiguskantsleri

hinnangul on KrMS § 254 lõige 5 PS §-ga 151 vastuolus osas, milles see ei näe ette kohustust

toimetada kohtuotsus kätte süüdistatava kaitsjale.

8.4. Õiguskantsler peab Tallinna Ringkonnakohtu taotlust KrMS §-de 251-253, § 254 lõigete 1-4 ja 6-

7 ning §-de 255-256 osas lubamatuks PSJKS § 11 lõike 3 alusel, kuna puudub põhiseaduslikkuse

järelevalve asja algatanud kohtu põhistus.

9. Justiitsminister esitas alloleva seisukoha.

9.1. Justiitsminister leiab, et KrMS § 318 lõike 3 punktis 3 sätestatud apellatsiooni esitamise keeld on

põhjendatud, sest süüdistataval on käskmenetluses tehtud kohtuotsuse saamisest kümne päeva jooksul

õigus taotleda kriminaalasja üldkorras arutamist, ning üldkorras tehtud kohtuotsuse peale on

süüdistataval õigus esitada apellatsioon KrMS § 318 lõike 1 kohaselt. Justiitsminister leiab, et

kokkuleppemenetluses ja käskmenetluses apellatsiooni esitamine ei ole omavahel võrreldavad, kuna

kokkuleppemenetluses on vajalik süüdistatava nõusolek, aga käskmenetluse kohaldamisele

süüdistatav vastu vaielda ei saa. Käskmenetluses kriminaalasja kohtus suuliselt ei arutata, aga

süüdistatav saab taotleda asja arutamist üldkorras. Justiitsministri hinnangul ei oleks otstarbekas anda

süüdistatavale samal ajal nii apellatsiooni kui ka asja üldkorras arutamise taotluse esitamise

võimalust. Apellatsioonimenetluses ei ole ringkonnakohtul muud võimalust, kui saata asi uuele

sisulisele arutamisele esimese astme kohtusse. Seda võimaldab aga otse KrMS § 254 lõige 6.

9.2. Kaitseõiguse kohta leiab justiitsminister, et KrMS § 45 lõigetest 3 ja 4 tulenevalt kaasatakse

kaitsja kriminaalmenetlusse ajast, mil prokuratuur tunnistab KrMS § 223 lõike 3 järgi kohtueelse

menetluse lõpuleviiduks. Sellega on kaitsja teadlik kriminaaltoimiku sisust ning seejuures ka

kahtlustatava andmetest enne, kui kriminaaltoimik kohtusse saadetakse. KrMS § 252 lõike 2 alusel

edastatakse süüdistusakti koopia kaitsjale, millega tagatakse justiitsministri hinnangul kaitsja

teadlikkus ka süüdistatavale esitatud süüdistuse sisust ja asjaolust, et prokuratuur taotleb

käskmenetluse kohaldamist. Justiitsminister on seisukohal, et KrMS § 46 lõigetega 3 ja 4, § 223

lõikega 3 ja § 252 lõikega 2 on kahtlustatava ja süüdistatava kaitseõigused käskmenetluses tagatud.

10. Advokatuuri arvamus on järgmine.

10.1. Eesti Advokatuur leiab edasikaebeõiguse põhiseaduspärasuse kohta, et PS § 24 lõike 5

esemeline kaitseala on laiem kui EIÕK 7. lisaprotokolli artikli 2 lõikes 2 sätestatud edasikaebeõigus

kriminaalasjades, mille võib tagamata jätta vähemtähtsate õigusrikkumiste puhul, kui kõrgeim

kohtuinstants toimib esimese astme kohtuna või kui isik mõistetakse süüdi tema õigeksmõistmist

vaidlustanud kaebuse alusel. Advokatuuri hinnangul riivab KrMS § 318 lõike 3 punkt 3 PS § 15 lõike

1 esimeses lauses sätestatud üldist põhiõigust saada tõhusat õiguskaitset koostoimes PS § 24 lõikes 5

sätestatud edasikaebeõigusega. Advokatuur toob välja, et KrMS § 189 lõige 3 näeb expressis verbis

ette määruskaebuse esitamise võimaluse kohtuotsuse menetluskulude osa peale ja praeguses asjas

süüdistatav vaidlustaski just menetluskulude väljamõistmise. Seega on vähemalt menetluskulude osas

kaebeõigus tagatud ja regulatsioon põhiseaduspärane.

10.2. Advokatuur on seisukohal, et kuigi edasikaeve oli esitatud üksnes menetluskulude osas, aga

mitte otsuse sisulises osas, oli ringkonnakohus õigustatud omaalgatuslikult laiendama asja

läbivaatamise piire ja tuvastama KrMS olulise rikkumise, tuginedes KrMS § 331 lõikele 3 ja § 390

lõikele 1 nende koosmõjus.

10.3. Advokatuur viitab sellele, et Riigikohus on varem tuletanud põhiseadusest ja EIÕK-st

kaitseõiguse tagamise põhimõtte, mis on suunatud eeskätt kriminaalmenetluse käigu eest

vastutavatele ametiisikutele, sh ka advokatuurile. Advokatuur viitab EIK praktikast tuletatud ausa

menetluse printsiibile, mille allpõhimõtteks on süüdistava õigus olla ära kuulatud. Süüdistatava

õigusega olla ära kuulatud korreleerub menetleja kohustus tutvustada süüdistatavale kaitsja osavõtul

eeluurimise tulemusi ning süüdistatavale või tema kaitsjale võimaluse andmine nende tulemuste

kohta seisukohavõtuks ning kohtuniku kohustus teavitada kaitseõigusest süüdistatavat ja ilmselt

ebapiisava kaitseõiguse korral astuda samme selle õiguse tagamiseks. Advokatuur järeldab, et

tulenevalt konventsiooni siduvusest tuleb süüdistava kaitseõigust käsitada põhiõigusena. Kaitseõigus

peab olema reaalne, mitte näiline.

10.4. Advokatuur möönab kaitseõiguse tagamise probleeme käskmenetluses, kuid kahtleb nende

käsitletavuses käesoleva asja raames, sest sisulist otsust ei vaidlustatud. Advokatuur peab

probleemiks, et kaitsjale edastatava süüdistusakti koopiaga ei ole kaitsjal tegelikult midagi teha ja

kaitsjal puudub kuni kohtuotsuse tegemiseni üldse menetlusosalise roll. Reaalne võimalus

käskmenetluses kaitseõiguse teostamiseks tekib pärast kohtuotsuse tegemist, kuid kaitsja ei saa sellest

teada.

10.5. Õiglase kohtuliku arutamise kohta märgib advokatuur, et EIÕK kohaselt on see tagatud, kui

kirjaliku menetluse järel on võimalik taotleda asja arutamist üldkorras, kuid peab PS § 24 lõiget 5

laiemaks. Käskmenetluse ideoloogia kohaselt ei taga kaitseõigust mitte käskmenetlus ise, vaid

võimalus taotleda asja arutamist üldkorras, analoogselt tagaseljaotsusega tsiviilkohtumenetluses.

Kehtiva õiguse probleem on , et see ei võimalda kaitsjaga õigel ajal ja ettevalmistatult nõu pidada ja

kaitsjale pole tagatud võimalus õigel ajal oma ülesandeid täita. Seejuures peaks kaitsjale ja

süüdistatavale aegsasti olema avaldatud teineteise andmed. See peaks olema prokuratuuri ülesanne.

Advokatuur peab käskmenetluse regulatsiooni põhiseaduse § 24 lõikega 5 vastuolus olevaks.

VAIDLUSTATUD SÄTTED

11. Kriminaalmenetluse seadustiku §-d 251-256 ja § 318 lõike 3 punkt 3:

"§ 251. Käskmenetluse kohaldamise alus

(1) Kui teise astme kuriteos, mille eest prokurör peab võimalikuks kohaldada põhikaristusena rahalist

karistust, on tõendamiseseme asjaolud selged, võib kohus prokuratuuri taotlusel lahendada

kriminaalasja käskmenetluses.

(2) Käskmenetlust ei kohaldata, kui kahtlustatav on alaealine.

[RT I 2004, 46, 329 - jõust. 1.07.2004]

§ 252. Süüdistusakti põhiosa käskmenetluses

(1) Käskmenetluses koostab prokuratuur süüdistusakti, mille põhiosas esitatakse:

1) kuriteo asjaolud;

2) kuriteo kvalifikatsioon;

3) kuriteoga tekitatud kahju laad ja suurus;

4) süüdistust kinnitavad tõendid;

5) ettepanek karistuse liigi ja määra kohta.

(2) Süüdistusakt ja kriminaalasja materjalid saadetakse kohtusse ning akti koopiad edastatakse

süüdistatavale ja tema kaitsjale.

[RT I 2004, 46, 329 - jõust. 1.07.2004]

§ 253. Kohtulahendid käskmenetluses

Kriminaalasja kohtusse saabumisel teeb kohtunik pärast kriminaalasja kohtualluvuse kontrollimist

ühe järgmistest lahenditest:

1) kohtuotsuse käskmenetluses käesoleva seadustiku § 254 järgi;

2) kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, kui ilmnevad käesoleva seadustiku § 199 lõike 1

punktides 1-5 sätestatud alused;

3) käskmenetlusest keeldumise ja prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määruse.

[RT I 2004, 46, 329 - jõust. 1.07.2004]

§ 254. Kohtuotsus käskmenetluses

(1) Kui kohtunik nõustub järeldustega, mis on esitatud süüdistusaktis süüdistuse tõendatuse ning

karistuse määra kohta, koostab ta kohtuotsuse.

(2) Käskmenetluses tehtud kohtuotsuse sissejuhatuses märgitakse:

1) kohtuotsuse tegemine Eesti Vabariigi nimel;

2) kohtuotsuse tegemise kuupäev ja koht;

3) otsuse teinud kohtu nimetus ning kohtuniku nimi;

4) süüdistatava nimi, elu- või asukoht ja aadress, isikukood või selle puudumisel sünniaeg ning

töökoht või õppeasutus;

5) süüdistatava karistatus.

(3) Käskmenetluses tehtud kohtuotsuse põhiosas märgitakse:

1) kuriteo asjaolud;

2) kuriteo kvalifikatsioon;

3) kuriteoga tekitatud kahju laad ja suurus;

4) süüdistatavale mõistetava karistuse motiivid.

(4) Käskmenetluses tehtud kohtuotsuse resolutiivosas märgitakse:

1) süüdistatava süüditunnistamine karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi;

2) karistuse määr;

3) kriminaalmenetluse kulude otsustus;

4) käskotsuse edasikaebamise kord ja tähtaeg.

(5) Käskmenetluses tehtud kohtuotsuse koopia toimetatakse käesoleva seadustiku § 164 lõigete 3 ja 5

sätteid järgides otsuse tegemisest alates kolme päeva jooksul süüdistatavale ja prokuratuurile.

[RT I 2008, 19, 132 - jõust. 23.05.2008]

(6) Süüdistataval on õigus käskmenetluses tehtud kohtuotsuse kättesaamisest alates kümne päeva

jooksul taotleda, et kohus arutaks kriminaalasja üldkorras.

(7) Kui süüdistatav ei taotle, et kohus arutaks kriminaalasja üldkorras, käskmenetluses tehtud

kohtuotsus jõustub.

[RT I 2004, 46, 329 - jõust. 1.07.2004]

§ 255. Käskmenetluses tehtud kohtuotsuse vaidlustamine ja kohtulik arutamine üldmenetluse

korras

(1) Kui süüdimõistetu vaidlustab käskmenetluses tehtud kohtuotsuse ja taotleb, et kohus arutaks

kriminaalasja üldkorras, koostab kohtunik kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamise määruse, mis

on aluseks uue süüdistusakti koostamiseks käesoleva seadustiku § 154 järgi ning menetluse

jätkamiseks üldkorras.

(2) Kohtulikul arutamisel üldmenetluse korras järgitakse käesoleva seadustiku 10. peatüki sätteid.

§ 256. Käskmenetluse alustamine kohtulikul arutamisel

(1) Prokurör võib käesoleva seadustiku § 269 lõike 2 punktis 2 sätestatud juhul esitada kohtule

käskmenetluse kohaldamise taotluse ning teha ettepaneku süüdistatavale mõistetava karistuse määra

kohta.

(2) Taotluse rahuldamise korral toimetab kohus käskmenetlust käesoleva seadustiku §-de 253 ja 254

kohaselt.

(3) Kui taotlus jäetakse rahuldamata, jätkatakse kohtulikku arutamist üldkorras.

[---]

§ 318. Apellatsiooniõigus

[---]

(3) Apellatsiooni ei saa esitada:

[---]

3) käskmenetluses tehtud kohtuotsuse peale;".

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Ringkonnakohtus kohaldamata jäetud sätted jagunevad kaheks - säte, mis on kohtu hinnangul

põhiseadusega vastuolus edasikaebeõiguse välistamise tõttu, ning sätted, mis on põhiseadusega

vastuolus seetõttu, et ei taga käskmenetluses süüdistatavale kaitseõigust. Esmalt hindab kolleegium

KrMS § 318 lõike 3 punkti 3 asjassepuutuvust ja põhiseaduspärasust (I) ning seejärel teiste sätete

asjassepuutuvust ja põhiseaduspärasust (II).

I

13. PSJKS § 14 lõike 2 järgi peab säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, olema

põhivaidluse lahendamisel asjassepuutuv. Riigikohtu praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mis on

kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja

lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele

vastavuse korral (viimati põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. detsembri 2009. aasta otsus

asjas nr 3-4-1-27-09, punkt 15).

14. A. Palmkrooni suhtes toimetasid prokuratuur ja maakohus käskmenetluse. KrMS § 318 lõike 3

punkt 3 välistab käskmenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni esitamise. A. Palmkroon

esitas Tallinna Ringkonnakohtule avalduse, milles isik väljendas rahulolematust väljamõistetud

menetluskulude ja selle suhtes, et talle tegelikult ei tagatud kaitsja abi. See etteheide on käsitatav

apellatsioonina kriminaalmenetluse normi rikkumise osas. A. Palmkrooni määratud kaitsja R. Kiviloo

on esitanud ringkonnakohtu eelistungil vastuseks kohtule seisukohad, milles ta leiab, et kohtueelses

menetluses rikuti kaitsealuse kaitseõigust ning et esimese astme kohus on materiaalõigust ebaõigesti

kohaldanud. Juhul kui KrMS § 318 lõike 3 punkt 3 tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja

kehtetuks, oleks kohus pidanud isiku avalduse läbi vaatama apellatsiooni korras. Ka kaitsja

seisukohad on käsitatavad soovina esitada apellatsioon. See tähendab, et kohus oleks pidanud

KrMS § 318 lõike 3 punkti 3 põhiseaduspärasuse korral asja lahendama teistmoodi kui

põhiseadusvastasuse korral. Järelikult on norm asjassepuutuv.

15. Järgnevalt tuleb tuvastada põhiõigus, selle kaitseala ja riive. Põhiseaduse § 24 lõige 5 sätestab, et

igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata

kõrgemalseisvale kohtule. EIÕK 7. lisaprotokolli artikli 2 lõige 1 sätestab, et igaühel on õigus teda

süüdi mõistnud kohtuotsus vaidlustada kõrgemas kohtus; selle õiguse kasutamise, sealhulgas

kasutamise alused, sätestab seadus. Sama artikli lõike 2 kohaselt võib sellest seadusega ette näha

erandeid vähemtähtsate õigusrikkumiste puhul ning juhul kui isik mõisteti süüdi kõrgemas kohtus või

mõisteti süüdi õigeksmõistva otsuse vaidlustamise järel. Seega nii põhiseadus kui ka

EIÕK 7. lisaprotokoll sätestavad edasikaebeõiguse. Erinevalt EIÕK 7. lisaprotokollist ei näe Eesti

põhiseaduse säte ette erandite tegemise võimalust, vaid lubab seadusega sätestada üksnes

edasikaebamise korra. Seega on põhiseaduse § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõiguse esemeline

kaitseala laiem kui konventsioonist tulenev õigus, mistõttu kolleegium kontrollib piirangu vastavust

üksnes Eesti põhiseadusele.

16. Edasikaebeõiguse tuum on, et isiku suhtes tehtud esmane kohtuotsus peab olema uuesti

läbivaadatav ja seda kõrgemas kohtus. Põhiõiguse vajalikkus on tingitud eelkõige sellest, et kohtunik

võib eksida ja seetõttu peab olema tagatud kohtulahendi õigsuse kontroll. KrMS § 318 lõike 3 punkt

3 välistab käskmenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni esitamise. Takistus kõrgema astme

kohtu poole pöördumisel on PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõiguse riive.

17. Lisaks edasikaebeõigusele tuleb arvestada veel ühe põhiõigusega. Põhiseaduse § 15 lõike 1 teise

lause kohaselt võib igaüks nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva seaduse,

muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist. Seadusandja on kujundanud

käskmenetluse seesuguseks, et kohtus süüdistatavat ära ei kuulata ja süüdistatav ega tema kaitsja ei

saa esitada kohtumenetluse käigus taotlusi. Seega ei saa käskmenetluse raames taotleda ka normide

põhiseaduspärasuse kontrolli. Pärast käskmenetluses tehtud kohtuotsust on isikul võimalik taotleda

KrMS § 254 lõike 6 alusel asja arutamist üldkorras. Tegemist ei ole käskmenetluse kontrolliga,

st selle käigus ei arutata käskmenetluse õiguspärasust - selleks puudub esimese astme kohtul pädevus.

Samuti ei kontrollita käskmenetlust hiljem apellatsiooni- ega kassatsioonimenetluse käigus. Seega ei

saa isik taotleda kohtumenetluses käskmenetluse normide põhiseaduspärasuse kontrolli.

18. Põhiseadus nõuab, et isik peab saama taotleda oma kohtuasja läbivaatlemisel üksnes

asjassepuutuva normi põhiseadusvastaseks tunnistamist. Sellest lähtuvalt tuleb välja selgitada, kas

käskmenetluse normid on asjassepuutuvad PS § 15 lõike 1 teise lause mõttes.

19. Eespool on viidatud, et Riigikohtu praktikast tulenevalt on asjassepuutuv säte, mille

põhiseadusele mittevastavuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavause

korral. Kolleegiumi hinnangul ei saa menetlusnormide asjassepuutuvuse hindamisel lähtuda üksnes

sellest, kas normi põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral oleks kohus pidanud tegema teistsuguse, st

teistsuguse resolutiivosaga otsuse. Käskmenetlus on üheks lihtmenetluse liigiks. KrMS 9. peatükis

sätestatud lihtmenetlused võimaldavad prokuratuuril ja kohtul lahendada asju kiiremini ja

ökonoomsemalt kui asjade menetlemisel üldises korras. Kuigi käskmenetluse normide puudumisel

rakendataks muud lihtmenetlust või menetletaks asja üldkorras, on tegemist tegelikult isiku suhtes

kohaldatud normidega - käskmenetluse normide alusel saadetakse süüdistusakt kohtusse ja isik

mõistetakse süüdi (KrMS § 252 lõige 2, § 254 lõiked 1-4). Kui asuda seisukohale, et määrav on

resolutiivosa erisus, ei oleks konkreetse normikontrolli raames võimalik paljude menetlusreeglite

põhiseaduspärasust kontrollida - nende normide puudumisel kasutataks asja menetledes teisi

menetlusnorme ja jõutaks samasuguse lõpptulemuseni. Seetõttu tuleb menetlusnormide

asjassepuutuvusel lähtuda sellest, kas konkreetses menetluses pidi rakendatama neid menetlusnorme

kohtuotsuseni jõudmiseks.

20. Arvestades eeltoodut, peaks isik saama oma kohtuasja läbivaatamisel taotleda käskmenetluse

normide põhiseaduspärasuse kontrollimist. Käskmenetluses ei ole võimalik üldse taotlusi esitada.

Apellatsiooniõiguse puudumisel ei ole võimalik esitada põhiseaduspärasuse kontrolli taotlust ka

hiljem. Seega piirab KrMS § 318 lõike 3 punkt 3 ka põhiseaduse § 15 lõike 1 teises lauses sätestatud

põhiõigust.

21. Formaalse põhiseaduspärasuse juures tuleb hinnata, kas piirang on kehtestatud kohase

õigusaktiga, mis on kehtestatud menetlusnorme järgides, ning kas säte on õigusselge. Põhiseaduse

§ 24 lõige 5 sätestab, et igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud

korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. Tegemist on seadusereservatsioonita põhiõigusega,

mis tähendab, et seda põhiõigust võib piirata mõne muu põhiseadusest tuleneva õiguse või väärtuse

kaitseks ja piirang peab olema sätestatud seadusega. Samuti on reservatsioonita põhiõigus PS § 15

lõike 1 teises lauses sätestatud õigus taotleda asjassepuutuva normi põhiseaduspärasuse kontrolli.

Käesolevas asjas on vaidluse all seadusega kehtestatud normid ja seega on piirang ses osas

formaalselt põhiseadusega kooskõlas. Ka muus osas ei ole sätte formaalses põhiseaduspärasuses

põhjust kahelda.

22. Riive materiaalse põhiseaduspärasuse hindamiseks tuleb leida legitiimne eesmärk, mille tõttu

seda põhiõigust piiratakse. Esmalt käsitleb kolleegium PS § 24 lõikes 5 ja seejärel PS § 15 lõike 1

teises lauses sätestatud põhiõiguse piirangu legitiimset eesmärki.

23. Nagu ülal viidatud, peab piirangu legitiimseks eesmärgiks PS § 24 lõike 5 puhul olema mõni muu

põhiõigus või põhiseadusest tulenev väärtus. Käskmenetlus lisati õiguskorda kehtiva

kriminaalmenetluse seadustiku jõustumisel 1. juulil 2004. Eelnõu seletuskirjast ei leia põhjendusi,

miks on käskmenetluses välistatud apellatsiooni esitamine.

24. KrMS § 254 lõige 6 võimaldab kümne päeva jooksul otsuse saamisest arvates taotleda

kriminaalasja arutamist üldkorras, st käskmenetluses tehtud kohtuotsus ei pruugi olla lõplik. See

tähendab, et apellatsiooni asemel saab menetlus jätkuda asja üldkorras menetlemisega esimese astme

kohtus. Esimese astme kohtu üldkorras menetlus on laiem kui apellatsioonimenetlus, kus vaadatakse

läbi esimese astme kohtu otsus. See teenib eesmärki, et isikule oleks laiemalt tagatud

ärakuulamisõigus. Ärakuulamisõigus tuleneb PS § 24 lõikest 2. Tegemist on legitiimse eesmärgiga.

25. Õiguskantsler leiab, et edasikaebeõiguse välistamise legitiimseks eesmärgiks on käskmenetluse

ökonoomsus. Kolleegium nõustub õiguskantsleriga eesmärgi osas, kuid mitte selle põhjendustes.

Õiguskantsler leiab, et käskmenetluse ökonoomsus seisneb selles, et käskmenetlus lõpeb esimese

astme kohtu otsusega. Kuigi käskmenetlus kui selline lõppeb tõepoolest esimeses astmes tehtava

kohtuotsusega, on võimalik menetluse jätkumine asja üldkorras arutamisega. Seetõttu ei saa

kolleegiumi arvates pidada apellatsiooni välistamise eesmärgiks menetluse lõppemist käskmenetluses

tehtud kohtuotsusega.

26. Kolleegiumi hinnangul tuleneb ökonoomsus käskmenetluses edasikaebeõiguse piirangu

eesmärgina sellest, milline on käskmenetluses tehtud kohtuotsusele järgnev võimalik menetlus. Juhul

kui käskmenetluses tehtud kohtuotsuse peale saaks esitada apellatsiooni, siis tulenevalt sellest, et

käskmenetluses tehtav kohtuotsus on napim võrreldes üldkorras tehtava esimese astme kohtu

otsusega (vrd KrMS § 254 lõiked 2-4 ning §-d 311-313), peaks apellatsioonikohus suure

tõenäosusega saatma asja uueks arutamiseks esimese astme kohtusse. Apellatsiooni välistamisega ja

võimalusega esitada taotlus asja esimeses astmes üldkorras arutamiseks välditakse kohtuasja

liikumist eri instantside vahel edasi-tagasi. Sellega võidetakse nii kuludes kui ka ajas.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on leidnud, et kohtusüsteemi efektiivsuse tagamine on

põhiseaduse XIII peatükis väljenduv põhiseaduslik õigusväärtus (9. aprilli 2008 otsus asjas

nr 3-4-1-20-07, punkt 19). Tulenevalt eeltoodust on edasikaebeõiguse piirangu legitiimseks

eesmärgiks ka menetlusökonoomia.

27. Põhiseaduse § 15 lõike 1 teises lauses sätestatud õiguse piirangu kohta leiab kolleegium, et sellel

ei ole legitiimset eesmärki. Legitiimse eesmärgita kehtestatud piirang on põhiseadusega vastuolus.

Siiski ei saa seetõttu tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks KrMS § 318 lõike 3 punkti 3 - juhul

kui isikul oleks võimalik esitada taotlus kontrollida asjassepuutuvate sätete põhiseaduspärasust

esimeses astmes või käskmenetluses tehtud otsuse järel asja üldkorras arutamisel, ei oleks tegemist

PS § 15 lõike 1 teises lauses sätestatud põhiõiguse rikkumisega. Seetõttu leiab kolleegium, et

kriminaalmenetluse regulatsioon on põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei võimalda taotleda

isikul tema kohtuasja läbivaatamisel asjassepuutuvate käskmenetluse normide põhiseadusvastaseks

tunnistamist.

Kolleegium käsitleb oma asjas asjassepuutuvate normide põhiseadusvastaseks tunnistamise taotluse

esitamise ja kaitseõiguse seost käesoleva otsuse punktis 61.

28. Järgnevalt kontrollib kolleegium edasikaebeõiguse piirangu proportsionaalsust. Selleks, et piirang

oleks proportsionaalne, peab see olema eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas.

Edasikaebeõiguse välistamine ja esimeses astmes asja üldkorras menetlemine on ärakuulamisõiguse

tagamiseks sobiv viis. Samuti on piirang vajalik, sest ei ole muud menetlust, milles isik samas

ulatuses ära kuulatakse nagu esimeses astmes üldkorras menetlemisel.

Edasikaebeõiguse välistamine ja esimeses astmes asja üldkorras menetlemine on ka

menetlusökonoomia tagamiseks sobiv viis. Kolleegium kaalub lähemalt piirangu vajalikkust

menetlusökonoomia aspektist.

29. Õiguskantsler asub menetlusökonoomia mõõdukust edasikaebeõiguse piirangu suhtes kaaludes

seisukohale, et kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalse karistusõiguse ilmselge

väärkohaldamise korral peaks olema võimalik esitada apellatsioon, kuna, sundides süüdistatavat

läbima esimeses astmes kogu üldkorras menetlust, pöörduks käskmenetluse eesmärk - ökonoomsus -

pea peale. Kolleegium leiab, et see argumentatsioon puudutab piirangu vajalikkuse hindamist, ega

nõustu ka sisuliselt selle seisukohaga. Edasikaebeõiguse piirangu puhul ei ole küsimus käskmenetluse

ökonoomsuses - käskmenetlus kui selline lõpeb esimeses kohtuastmes tehtud otsusega. Küsimus on

edasikaebeõiguse piirangu hindamises menetlusökonoomiast lähtuvalt ja siin saab vajalikkuse osas

võrrelda eelkõige kaht olukorda: kas apellatsiooni esitamise võimaluse korral oleks menetlus

ökonoomsem kui selle välistatuse korral. Nagu ülal tõdetud, on seadusandja apellatsiooni välistamisel

näinud ette sisuliselt selle edasilükkamise - enne apellatsiooni esitamist tuleb arutada asja üldkorras.

Eespool on samuti käsitletud seda, et käskmenetluse kohtuliku arutamise puudumisest ja tehtava

kohtuotsuse nappusest tulenevalt ei ole apellatsioonikohtul tõenäoliselt muud võimalust, kui saata asi

KrMS § 399 alusel uueks arutamiseks esimese astme kohtusse. Kuna apellatsiooni välistamisega

välistatakse asja tarbetu edasi-tagasi liikumine, on piirang vajalik.

30. Edasikaebeõiguse piiramise mõõdukuse hindamisel tuleb vaadata, kas legitiimne eesmärk kaalub

üles sätestatud piirangu. Esmalt kaalub kolleegium piirangut ärakuulamisõiguse tagamise eesmärgist

lähtuvalt.

31. Apellatsiooni esitamise välistamine ei tähenda seda, et käskmenetluses tehtud kohtuotsus oleks

igal juhul lõplik. Kui süüdistatav taotleb pärast käskmenetluses tehtud kohtuotsust asja arutamist

üldkorras KrMS § 254 lõike 6 alusel, on tal õigus vaidlustada üldkorras tehtud kohtuotsus kõrgema

astme kohtus. Seega on isikule tagatud tema asja uuesti läbivaatamine ka kõrgema astme kohtus.

Kuigi seadus näeb ette esmalt takistuse otse kõrgema astme kohtu poole pöördumiseks, siis võib

seesugust olukorda pidada ärakuulamisõiguse aspektist isiku jaoks isegi soodsamaks. Menetlusaeg

kokkuvõttes küll pikeneb, aga tagatud on pärast käskmenetluses tehtud kohtuotsust asja veel kord

kahel korral ülevaatamine ja seega isiku ärakuulamine - esmalt üldkorras uuesti maakohtus ja seejärel

apellatsiooni korras ringkonnakohtus. Kassatsiooni menetlusse võtmine otsustatakse nii käsk- kui ka

üldkorras menetlusega alanud kohtumenetluse puhul iga kord asjaolusid arvestades. Seega, kui isiku

suhtes kohaldatakse käskmenetlust, saab isik pärast esmast käskmenetluse kohtulahendit veel kahel

korral võimaluse olla ära kuulatud (üldkorras esimeses astmes ja apellatsioonimenetluses), kui isiku

suhtes kohaldatakse aga kohe üldkorras menetlust, saab ta lisaks vaid ühe võimaluse olla ära

kuulatud, s.o apellatsioonimenetluses. Lähtuvalt eelnevast tuleb asuda seisukohale, et KrMS § 318

lõike 3 punktis 3 sätestatud piirang on ärakuulamisõiguse aspektist mõõdukas.

32. Piirangu mõõdukuse hindamisel menetlusökonoomia eesmärgil ei saa lähtuda sellest, kas

seadusandja on kujundanud käskmenetluse kõige otstarbekamal või ökonoomsemal viisil, vaid tuleb

hinnata seda, kas riive on proportsionaalne piirangu eesmärgi suhtes.

33. Selleks, et kasutada edasikaebeõigust, peab isik esmalt läbima asja arutamise üldkorras. Asja

üldkorras arutamine on tavapärane kriminaalkohtumenetlus. Isikul on põhiseadusest tulenevalt õigus

sellele, et tema kohtuasja arutataks mõistliku aja jooksul (viimati Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

täiskogu 14. aprilli 2010 otsus asjas nr 3-1-1-119-09, p 11), kuid tal ei ole õigust tavapärasest

kiiremale või lihtsamale menetlusele. Seadusandja küll võib luua kiiremaid ja lihtsamaid menetlusi

ning kujundada nende jaoks ka teistsuguse apellatsioonimenetluse, kuid põhiseadusest tulenevalt ei

ole seadusandjal kohustust seda teha. Kuna piiranguga sunnitakse isik edasikaebeõiguse

realiseerimiseks üksnes tavapärast menetlust läbima, on kolleegiumi hinnangul edasikaebeõiguse

piirang mõõdukas. Seega ei riku KrMS § 318 lõike 3 punkt 3 põhiseaduse § 24 lõikest 5 tulenevat

edasikaebeõigust.

II

34. Järgnevalt hindab kolleegium teiste käskmenetluse normide asjassepuutuvust ja

põhiseaduspärasust.

Säte on asjassepuutuv siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse

korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral või kui konkreetses menetluses pidi

rakendatama neid menetlusnorme kohtuotsuseni jõudmiseks. Kolleegium leidis eespool, et

KrMS § 318 lõike 3 punkt 3 on põhiseadusega kooskõlas, seega esmapilgul näib, nagu ei oleks

ringkonnakohus pidanud asja menetlusse võtma ja järelikult ei oleks saanud lahend ka nendest

normidest sõltuda. Samas asus kolleegium seisukohale, et käskmenetluse regulatsioon on

põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei võimalda taotleda asjassepuutuva normi

põhiseadusvastaseks tunnistamist. Kuna isik ei saanud esimeses kohtuastmes taotleda

asjassepuutuvate normide põhiseaduspärasuse kontrolli, pidi ringkonnakohus asja siiski menetlusse

võtma.

35. A. Palmkrooni suhtes kohaldati käskmenetlust, esitati süüdistusakt, tehti ja edastati kohtuotsus ja

see jõustus KrMS §-de 251-253, § 254 lõigete 1-4 ja 7 alusel. Nende sätete põhiseadusvastasuse ja

kehtetuse korral oleks tulnud rakendada teisi menetlusnorme, mistõttu tuleb KrMS §-d 251-253 ning

§ 254 lõiked 1-4 ja 7 lugeda asjassepuutuvateks.

36. Ringkonnakohus tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks ka KrMS § 254 lõiked 5-6 ning §-

d 255 ja 256, mis reguleerivad käskmenetluses tehtud kohtuotsuse vaidlustamist ja kohtuliku

arutamise algust üldises korras. A. Palmkroon ei vaidlustanud käskmenetluses tehtud kohtuotsust ja

asjas ei algatatud kohtulikku arutamist üldises korras. Siiski tuleb õigusselguse tagamise eesmärgil

asjassepuutuvaks lugeda ka need sätted, mis on tihedas seoses kohaldatud normiga ning võivad

kehtima jäädes tekitada ebaselgust õigusliku tegelikkuse suhtes (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 1. oktoobri 2007. aasta otsus asjas nr 3-4-1-14-07, punkt 12). Juhul kui

KrMS §-d 251-253, § 254 lõiked 1-4 ja 7 tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks,

muutuksid sisutuks ka § 254 lõiked 5-6 ning §-d 255 ja 256, kuna need reguleerivad käskmenetluse

jätku, mida sel juhul enam ei oleks. Seega on ka need normid asjassepuutuvad.

37. Lisaks sellele reguleerivad kriminaalmenetluse seadustikus käskmenetlust § 49 lõike 1 punkt 2,

mis sätestab kohtuniku taandamise aluse erisuse käskmenetluses osalenud eeluurimiskohtuniku

kohta; § 339 lõike 1 punkt 10, mis sätestab, et kohtuistungi protokolli puudumine käskmenetluses ei

ole oluliseks kriminaalmenetluse õiguse rikkumiseks; § 408 lõige 3, mis reguleerib käskmenetluses

tehtud kohtuotsuse jõustumist. Kui käskmenetlus tunnistada kehtetuks, muutuksid kõik need sätted

kohaldamatuks. Seega on asjassepuutuvad ka alltoodud normid nende tiheda seose tõttu teiste

vaidlustatud normidega.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 49 lõike 1 punkti 2 lauseosa "- ja käsk".

Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lõike 1 punkti 10 lauseosa "" välja arvatud käskmenetluse

asjades".

Kriminaalmenetluse seadustiku § 408 lõige 3:

"§ 408. Kohtuotsuse ja -määruse jõustumine

[---]

(3) Käskmenetluses tehtud kohtuotsus jõustub, kui selle üldmenetluse korras kohtulikuks arutamiseks

taotluse esitamise tähtaeg on möödunud."

38. Järgnevalt tuvastab kolleegium põhiõiguse, selle kaitseala ja riive.

Õiguskantsler tegi oma arvamuses ettepaneku käsitleda põhiseaduse § 151 kui üldist põhiõigust

õigusabile. Põhiseaduse § 151 sätestab, et esinduse, kaitse, riikliku süüdistuse ja seaduslikkuse

järelevalve korralduse kohtumenetluses sätestab seadus. Kuigi põhiõiguste tuletamine põhiseaduse

muudest sätetest väljaspool põhiõiguste, vabaduste ja kohustuste peatükki ei ole välistatud, ei nõustu

kolleegium õiguskantsleri ettepanekuga vähemalt kaitseõiguse kontekstis, kus PS § 151 tähendab

üksnes seda, et kaitseõigust tuleb reguleerida seadusega.

Põhiseaduse § 21 teine lause sätestab ilma reservatsioone ette nägemata, et kuriteos kahtlustatavale

antakse viivitamatult võimalus valida endale kaitsja ja kohtuda temaga. Põhiseaduse § 21 on

reservatsioonita põhiõigus, mida võib piirata üksnes mõne muu põhiõiguse või põhiseadusest

tuleneva väärtuse kaitseks.

39. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõike 3 punkt b sätestab, et

kuriteos süüdistataval on õigus saada piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks, ning

sama lõike punkt c, et tal on õigus kaitsta end ise või enda valitud kaitsja abil või saada tasuta

õigusabi juhul, kui õigusemõistmise huvid seda nõuavad ja süüdistataval pole piisavalt vahendeid

õigusabi eest tasumiseks. Sellest ja põhiseaduse §-st 21 lähtuvalt on Riigikohus varem konstateerinud

kaitseõiguse põhimõtte kehtivust Eesti õiguskorras (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. jaanuari

2002 määrus asjas nr 3-1-1-3-02, punkt 7.1) ja jääb ka nüüd selle juurde.

40. Ringkonnakohus on tuvastanud, et A. Palmkroonile määrati kaitsja, kuid teda ei teavitatud sellest,

samuti ei edastatud kaitsjale tema kontaktandmeid. Normid ei näegi ette määratud kaitsja andmete

edastamist süüdistatavale ega kahtlustatavale ja ka teistpidi kontaktandmete edastamist sätestatud ei

ole. Järelikult on tegemist kaitseõiguse riivega.

41. KrMS § 254 lõigete 5 ja 6 järgi ei edastata kaitsjale käskmenetluses tehtud kohtuotsust ja ta ei saa

taotleda kriminaalasja üldkorras arutamist. Lähtuvalt KrMS § 47 lõikest 2 peab kaitsja kasutama

kõiki kaitsmisvahendeid ja -viise, mis ei ole seadusega keelatud, et selgitada kaitsealust õigustavad,

mittesüüstavad ja karistust kergendavad asjaolud, ning andma talle muud kriminaalasjas vajalikku

õigusabi. See tähendab, et kaitsja osaleb menetluses kaitsealuse huvides. Kui kaitsja edasikaebeõigus

on välistatud, siis seeläbi on piiratud ka kaitsealuse õigus saada tõhusat kaitset. Seega piiravad ka

KrMS § 254 lõiked 5 ja 6 kaitseõigust.

42. Kolleegiumi hinnangul on piirang formaalselt põhiseadusega kooskõlas. Piirang on kehtestatud

seadusega, selle menetlusele ja õigusselgusele ei ole etteheiteid.

43. Järgnevalt tuvastab kolleegium piirangu legitiimse eesmärgi. Nagu ülal märgitud, on põhiseaduse

§ 21 reservatsioonita põhiõigus, mida võib piirata mõne muu põhiõiguse või põhiseadusest tuleneva

väärtuse kaitseks. Käskmenetlus lisati õiguskorda kehtiva kriminaalmenetluse seadustiku jõustumisel.

Eelnõu seletuskirjast ei leia põhjendusi, miks on välistatud kaitsja poolt kohtule seisukohtade

esitamine. Eesmärgiks võib pidada menetlusökonoomiat - asja seesuguselt kirjalikult menetledes on

menetluse kulud väiksemad ja menetlus kiirem. Nagu märgitud käesoleva otsuse punktis 26, on

menetlusökonoomia tuletatav põhiseadusest. Seega on menetlusökonoomia legitiimne eesmärk

kaitseõiguse piiramiseks.

44. Edasi hindab kolleegium kaitseõiguse piirangu proportsionaalsust menetlusökonoomia suhtes -

sobivust, vajalikkust ja mõõdukust.

Kaitseõiguse piirang on menetlusökonoomia saavutamiseks sobiv, kuna menetlus toimub vähemate

toimingutega ja kiiremini. Piirang on ka vajalik, kuna ei ole muud võimalust samavõrra lühendada ja

lihtsustada menetlust.

45. Piirangu mõõdukuse kohta leiab kolleegium allolevat.

Käskmenetlusse kaasatakse kaitsja järgmisel moel. KrMS § 45 lõike 3 alusel on kaitsja osavõtt

kohtueelsest menetlusest kohustuslik alates kriminaaltoimiku tutvustamisest KrMS § 223 lõikes 3

sätestatud korras. Kui isikul ei ole selleks ajaks kaitsjat, siis see määratakse talle KrMS § 43 lõike 2

punkti 2 alusel. KrMS § 223 lõike 3 ja § 224 lõike 1 kohaselt antakse kaitsjale allkirja vastu

kriminaaltoimiku koopia. KrMS § 35 lõikest 2 tulenevalt on kahtlustataval ja süüdistataval õigus

toimikuga tutvuda kaitsjale antud toimiku koopia vahendusel. KrMS § 225 lõike 1 alusel on mh

kaitsjal õigus esitada alates kriminaaltoimiku tutvustamisest kümne päeva jooksul prokuratuurile

taotlusi. KrMS § 252 lõike 2 alusel tuleb edastada süüdistusakti koopia mh kaitsjale.

46. Kaitsja määramist reguleerib täpsemalt riigi õigusabi seadus. RÕS § 11 lõike 1 kohaselt ei pea

füüsilisest isikust kahtlustatav, kelle kriminaalasjas on kaitsja osavõtt kriminaalmenetluse seadustiku

§ 45 järgi kohustuslik ja kes ei ole kaitsjat valinud kokkuleppel, taotlust riigi õigusabi saamiseks

esitama. RÕS § 15 lõike 3 esimese lause järgi otsustab riigi õigusabi andmise kahtlustatavale või

süüdistatavale kriminaalmenetluses uurimisasutus või prokuratuur, tehes selle kohta määruse. RÕS

§ 18 lõike 1 esimesest lausest lähtuvalt nimetab advokatuur viivitamata kohtu, prokuratuuri või

uurimisasutuse taotlusel riigi õigusabi osutava advokaadi. Kui taotluse esitamisel peab isik märkima

lisaks aadressile ka oma sidevahendite numbrid RÕS § 12 lõike 1 punkti 2 alusel, siis määratud

kaitsja osas andmete esitamist üksikasjalikumalt reguleeritud ei ole. Ka ei ole ette nähtud kaitsja

määramise määruse kaitsealusele edastamist.

47. Käesoleva asja aluseks olevas asjas on Tallinna Ringkonnakohus oma määruses sedastanud:

"[---] kuigi süüdistusakti koopia edastati määratud kaitsjale, [---] puudus süüdistataval sellekohane

teave, mistõttu puudus tal ka võimalus kaitsjaga ühenduse võtmiseks ning vastupidi - ka kaitsjal ei

olnud praktiliselt võimalik oma kaitsealust nõustada. Ainus viide, nagu oleks kriminaalasja

menetluses A. Palmkrooni süüdistuses osalenud kaitsja, sisaldus maakohtu otsuse resolutsioonis,

mille kohaselt on süüdistatavalt välja mõistetud menetluskulud, sealhulgas kaitsjatasu 420 krooni."

Kolleegiumi hinnangul ei vasta see täielikult tegelikkusele.

48. Kaitsjale anti toimiku koopia allkirja vastu üle 19. oktoobril 2009. Samal päeval on määratud

kaitsja esitanud taotluse riigi õigusabi osutamise tasu määramiseks ja samal päeval on Põhja

Ringkonnaprokuratuur teinud riigi õigusabi andmise ja kriminaalmenetluse kulude hüvitamise

määruse, millega on määranud hüvitada määratud kaitsjale makstav tasu. Määruse aluseks on

RÕS § 15 lõige 3 ja § 18 ning KrMS § 189 lõige 1 ja § 190, millest ükski ei näe ette selle määruse

kahtlustatavale või süüdistatavale edastamise kohustust. A. Palmkroonile edastati süüdistusakti

koopia, milles ei ole ühtegi viidet kaitsjale ega kaitsja määramisele. Seega ilmselt vastab tõele, et

A. Palmkroonil ei olnud teavet selle kohta, et talle on kaitsja määratud ja kes selleks on.

49. Nõustuda ei saa väitega, et kaitsjal ei olnud võimalik kaitsealust nõustada. Nõudeid järgides on

kaitsjale antud kriminaaltoimiku koopia allkirja vastu. Toimikus on sellest eespool mitmetes

menetlusdokumentides märgitud kaitsealuse kodune aadress ning kahtlustatava ülekuulamise

protokollis on märgitud kontaktandmeteks ka mobiiltelefoni number. Süüdistusaktis, mis edastati ka

kaitsjale, on märgitud pataljon, kus kaitsealune aega teenis. Kolleegium leiab, et need andmed võisid

võimaldada kaitsjal kaitsealusega kontakteeruda.

See, et kaitsealuse kontaktandmed on toimikus menetlusdokumentides kirjas, ei ole juhuslik - nii

kohustab KrMS § 76 lõike 1 punkt 1 märkima kahtlustatava ülekuulamisprotokolli ning KrMS § 153

lõike 1 punkt 4 kohtueelse menetluse kokkuvõttesse mh kahtlustatava elu- või asukoha ja aadressi

ning töökoha või õppeasutuse. Seega on seadusega tagatud, et toimiku koopia saamisega saab kaitsja

ka kaitsealuse andmed.

50. RÕS § 18 lõike 1 kolmas lause sätestab, et advokatuuri nimetatud advokaat kohustub asuma

viivitamata riigi õigusabi osutama ja korraldama oma tegevuse selliselt, et tal oleks võimalik õigel

ajal osaleda menetlustoimingutes. AdvS § 44 lõike 1 punkt 2 kohustab advokaati teavitama klienti

õigusteenuse osutamisega seotud tegevusest. See tähendab, et seadus näeb ette, et initsiatiivi

(määratud) kaitsja ja kaitsealuse suhtes on kohustatud haarama kaitsja.

51. Seaduse kohaselt peab menetlusdokumentides olema kirjas isiku elu- või asukoht ja aadress ning

töökoht ja õppeasutus, kuid seadus ei kohusta nimetatud menetlusdokumentidesse märkima

telefoninumbrit ega elektronpostiaadressi. Viimased on tavapärased ja kiired suhtluskanalid, mille

kasutamine oleks mõlemale poolele mugav ja viivitusteta. Kuigi tavapost liigub üldjuhul paari

päevaga, ei pruugi see alati siiski nii olla ja kontakt sel teel on alati viivitusega. Seega on kaitsja

kontakti leidmine kaitsealusega kiiret ühenduse võtmist võimaldavate kontaktandmete puudumisel

mõnevõrra raskendatud.

52. Süüdistatava seisukohast vaadates tuleb välja tuua, et seaduse kohaselt ei pea teda informeerima

talle kaitsja määramisest, vaid see jääb üksnes kaitsja initsiatiiviks. Isegi kui eeldada kaitsja

püüdlikku suhtumist, peaks isik olema teadlik, et talle on kaitsja määratud või määramisel, nii et ta

saaks selle kohta lähemat teavet paluda või ise kaitsjaga ühendust võtta. Seega tuleb tõdeda, et

kaitsealuse ja kaitsja kiire kontakt ei ole seadusega tagatud.

53. Lisaks eeltoodule ilmneb kaitsja rolli piiratus käskmenetluses võrreldes teiste menetlusliikidega

selgelt KrMS § 254 lõigetes 5 ja 6 - kaitsjale ei edastata käskmenetluses tehtud kohtuotsuse koopiat

ja tal ei ole õigust esitada pärast kohtuotsust taotlust kriminaalasja arutamiseks üldkorras.

54. EIK on oma 27. novembri 2008. aasta otsuses nr 36391/02, Salduz vs. Türgi toonitanud

kaitseõiguse olulisust kriminaalmenetluses, märkides, et kuigi kaitseõigus ei ole küll absoluutne, on

see õiglase menetluse alus, ja igaühel, keda süüdistatakse kuriteos, peab olema võimalus end kaitsja

abil efektiivselt kaitsta. Kohus tõi välja, et konventsiooni artikli 6 punkti 3 alapunkt c ei täpsusta selle

õiguse tagamise viisi, kuid tuleb silmas pidada, et õigus ei tohi olla teoreetiline või illusoorne, vaid

peab olema praktiline ja efektiivne.

55. Käesolevas asjas tegi kohus otsuse järgmisel päeval pärast süüdistusakti saatmist. Seadus ei näe

ette aega süüdistusaktiga tutvumiseks ega aega, millal kohus peaks otsuse tegema. Seejuures on

kohtul ainult kolm võimalust - nõustuda prokuratuuri seisukohaga, lõpetada menetlus või keelduda

käskmenetlusest ja tagastada toimik prokuratuurile (KrMS § 253), muid menetlustoiminguid ei tehta.

Süüdistataval ega kaitsjal seisukohtade ega taotluste esitamise võimalust ei ole. See tähendab, et

süüdistusakti edastamisel on sisuliselt eelinfo andmise funktsioon - kohus võib teha seesuguse otsuse.

Kohtus arutamist ega ärakuulamist ei toimu. Seega süüdistusakti saamise järel ei saa kaitsja teha

ühtegi menetlustoimingut.

56. KrMS § 45 lõige 4 sätestab üldnormina, et kaitsja osavõtt kohtumenetlusest on kohustuslik. Kuigi

üldsätetest saab erinormiga kõrvale kalduda - lex specialis derogat legi generali, ei ole kaitsja

kohtumenetluses osalemist käskmenetluses sõnaselgelt välistatud. Vastupidi - KrMS § 252 lõikest 2

tulenev süüdistusakti kaitsjale edastamise kohustus viitab sellele, nagu oleks ka käskmenetluses

peetud vajalikuks kaitsja osalemist kohtumenetluses. Kuid nagu ülal välja toodud, tegelikult kaitsjal

puudub käskmenetluses roll, seega kaitsja osalemise kohustus on üksnes näilik.

57. KrMS § 254 lõike 5 kohaselt toimetatakse kohtuotsus kätte süüdistatavale, aga kaitsjale mitte.

Kaitsja ei tea ka, millal kohtuotsus tehakse. KrMS § 254 lõikega 6 on välistatud kaitsja õigus esitada

taotlus. Kuigi kaitsja ülesanne on tegutseda menetluses kaitsealuse huvides (KrMS § 47 lõige 2), ei

ole ta kaitsealuse esindaja, vaid iseseisev menetlusosaline. Kaitsja ülesandeks on tegutseda

kaitsealuse huvides ka siis, kui kaitsealune ise tegutsemise vajadust ei mõista. Samas menetluse

efektiivsus, mida sellise piiranguga saavutada võidakse, on vähene - kaitsja kohusetundlikul

suhtumisel, kaitsealust kohaselt nõustades ja teda abistades esitatakse tõenäoliselt niikuinii taotlus

kriminaalasja arutamiseks üldkorras.

58. KrMS § 254 lõike 6 alusel on süüdistataval õigus taotlus esitada kümne päeva jooksul

kohtuotsuse kättesaamisest alates. Samas apellatsiooni esitamise tähtaeg on 15 päeva. Lühem tähtaeg

taotluse esitamiseks näib esmapilgul olevat õigustatud, kuna taotlus asja arutamiseks üldkorras ei pea

olema erinevalt apellatsioonist motiveeritud. Samas apellatsiooni saab esitada ka kaitsja,

käskmenetluses taotlust mitte.

59. Käskmenetlus on loodud seesugune, et isik saab oma kaitseõigust kohtumenetluses teostada,

esitades pärast kohtuotsuse saamist taotluse asja üldkorras arutamiseks. Kuigi taotluse esitamine asja

üldkorras arutamiseks on iseenesest lihtne ega nõua eriteadmisi, siis ei ole lihtne hinnata taotluse

esitamise vajadust ning esitamise või esitamata jätmisega kaasnevaid tagajärgi: nt mida toob isikule

kaasa käskmenetluse otsus, kui ta seda ei vaidlusta, või et kohtukulud suurenevad, kui isik ka

üldkorras süüdi mõistetakse. Arvesse võtta tuleb ka seda, et kui apellatsioonist saab loobuda kuni

kohtuvaidluse lõpuni KrMS § 333 lõike 1 alusel, siis käskmenetluses ei ole reguleeritud asja

üldkorras arutamise taotlusest loobumist. See tähendab, et taotluse esitamise mõttekuse kohta

seisukoha kujundamiseks ehk kaitseõiguse teostamiseks on vaja süüdistataval kaitsjaga konsulteerida,

mis võtab aega. Kaitsja peab enne seisukoha kujundamist otsuse kohta kaitsealuselt teada saama ja

lisaks ise seisukoha kujundamisele selle ka kaitsealusele selgeks tegema. Pikem tähtaeg või võimalus

taotlusest hiljem loobuda annaksid isikule parema võimaluse end kaitsta, st kaitseõigus oleks

paremini tagatud.

60. Lähtuvalt eeltoodust on kolleegium seisukohal, et erinevad sätted ei taga käskmenetluses

süüdistatavale tõhusat kaitseõigust omavahelises seoses. Sellest lähtuvalt ei tunnista kolleegium

ühtegi sätet üksikuna põhiseaduse vastaseks. Regulatsiooni on võimalik mitmel moel täiendada või

ümber kujundada seesuguseks, et kaitseõigus oleks tegelikult tagatud. Kuidas seda teha, see valik

peab jääma seadusandjale.

61. Käesoleva otsuse punktis 27 leidis kolleegium, et käskmenetluse regulatsioon on põhiseadusega

vastuolus osas, milles see ei võimalda taotleda isikul tema kohtuasja läbivaatamisel asjassepuutuvate

normide põhiseadusvastaseks tunnistamist. Kolleegium on seisukohal, et isiku kaitseõigus ei saa olla

tõhusalt tagatud olukorras, kus ei ole võimalik taotleda oma kohtuasja läbivaatamisel mõne

asjassepuutuva sätte põhiseaduslikkuse järelevalvet. See tähendab, et kaitseõiguse tagatus hõlmab

endas ka asjassepuutuva normi põhiseadusvastaseks tunnistamise taotluse esitamise võimalikkust.

62. Lähtuvalt eeltoodust tunnistab kolleegium käskmenetluse regulatsiooni põhiseadusega vastuolus

olevaks osas, milles see ei taga tõhusalt kaitseõigust, sealhulgas ei võimalda taotleda oma kohtuasja

läbivaatamisel asjassepuutuva sätte põhiseadusvastaseks tunnistamist.

Märt Rask, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Julia Laffranque, Priit Pikamäe