3-2-1-61-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-61-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 15. juuni 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik

Kohtuasi

Lauri Tamme hagi OÜ Agenor vastu saamata jäänud töötasu

ja lõpparve kinnipidamise eest hüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. veebruari 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 2-08-89221

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Agenor kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

115 981 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Lauri Tamm (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja OÜ Agenor (registrikood 10700098), esindaja

vandeadvokaat Siiri Schneider

Asja läbivaatamise kuupäev

7. juuni 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. veebruari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-89221 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le Agenor kassatsioonkaebuselt 23. märtsil 2010. a tasutud kautsjon 1160 (üks

tuhat ükssada kuuskümmend) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lauri Tamm (hageja) esitas 22. detsembril 2008 ja 13. aprillil 2009 Harju Maakohtule hagi

OÜ Agenor (kostja) vastu, milles palus pooltevahelisest töösuhtest tulenevalt kostjalt välja mõista

saamata jäänud töötasu 76 748 krooni ja hüvitise lõpparve kinnipidamise eest 39 233 krooni.

Maakohus liitis 15. septembri 2009. aasta määrusega hageja nõuded ühte menetlusse.

Hagiavalduste kohaselt töötas hageja kostja juures tegevdirektorina alates 1. augustist 2006 kuni

30. septembrini 2008, mil tööleping lõpetati hageja algatusel. Hageja põhipalk oli 38 374 krooni.

Kostja rikkus töölepingut ja ei maksnud hagejale töötasu 2008. aasta augusti ja septembri eest. Kokku

jäi hagejal saamata 76 748 krooni töötasu. Kostjalt tuleb välja mõista ka 39 233 krooni suurune

hüvitis lõpparve kinnipidamise eest.

2. Kostja hageja nõudeid ei tunnistanud ja leidis, et need on tasaarvestuse tulemusena lõppenud. Ta

selgitas, et hageja kui tegevdirektori kohustuseks oli ettevõtte juhtimine, mh tööandja kohustuste

täitmine ja raamatupidamise korraldamine. Hagejal oli võimalus käsutada kostja pangakontot. Kostja

juhatus avastas 2009. aasta mais tehtud kontrolli käigus, et hageja kasutas kostja raha mh

majanduskuludeks ja isikliku laenu tagastamiseks. Hageja tasus 2008. aastal majanduskuludeks

63 567 krooni 20 senti. Kuna dokumendid on esitatud vaid 44 945 krooni 10 sendi kulutamise kohta,

on summade vahe 22 484 krooni 10 senti. Samuti tasus hageja endale 317 850 krooni laenu

tagastamiseks, samas kui hageja ei ole kostjale sellises summas raha laenanud. Hageja on saanud

seega kostjalt oma töökohustusi rikkudes alusetult kokku 340 334 krooni 10 senti. Kostja nõudis

hagejalt 224 353 krooni 10 sendi tagastamist hiljemalt 9. juuniks 2009 ja esitas tasaarvestuse

avalduse. Hageja nõuded on seega lõppenud. Palgaseaduse järgi võis kostja hagejalt saada olevad

summad ka palgast kinni pidada. Kostja leidis samuti, et hageja on 2008. aasta augusti ja septembri

töötasu kätte saanud. Pooled leppisid töölepingu lõpetamisel kokku, et hageja viimane tööpäev on

30. september 2008 ning talle makstakse välja teenitud töötasu kuni 30. oktoobrini 2008.

Ajavahemikus 1. jaanuar 2008 kuni 11. august 2008 tasuti hagejale töötasu 9 kuu eest kokku

274 000 krooni. Kahe kuu palk tasuti avansina (ühe kuu töötasu avansina märtsis ja teise kuu töötasu

ettemaksuna augustis).

3. Harju Maakohus rahuldas 17. novembri 2009. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja kokku 115 981 krooni.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tööandja hagi aluseks olevate asjaolude tekkimise ajal

kehtinud töölepingu seaduse (TLS) § 49 lg 2 alusel kohustatud maksma töö eest tasu ettenähtud ajal

ja suuruses ning lõpparve tuleb töötajale TLS § 74 lg 2 järgi välja maksta töölepingu lõpetamise

päeval. Kostja esitas hagejale tasaarvestuse avalduse võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg 1 alusel

alusetult saadu tasaarvestamiseks. VÕS § 197 lg 1 suhtes on erinormiks palgaseaduse (PalS) § 36

lg 1. Selles sätestatakse, mida võib töötaja palgast ilma tema nõusolekuta seadusega ettenähtud

alusel, korras ja ulatuses kinni pidada. PalS § 36 lg 1 kohaselt ei olnud kostjal õigust sellist

kinnipidamist teha. Hageja nõue kahe kuu eest saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks tuleb

rahuldada. Samuti on hagejal TLS § 119 lg 1 alusel õigus saada kostjalt ühe kuu keskmise palga

suurust hüvitist lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja leidis, et maakohus jättis analüüsimata kostja

vastuväite ja sellekohased tõendid, mis kinnitavad, et hageja oli kõik saadaolevad töötasud avansina

kätte saanud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 23. veebruari 2010. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus

nõustus maakohtu hagi rahuldamist ja kostja vastuväiteid puudutava käsitlusega ja ei pidanud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-st 6 tulenevalt vajalikuks neid korrata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb maakohtu otsust täiendada ja hinnata kostja

vastuväidet selle kohta, et töölepingu lõppemise päevaks oli hageja kõik saadaolevad tasud kätte

saanud. See vastuväide ei saa olla hagi rahuldamata jätmise aluseks, sest kostja ei ole TsMS § 230

lg 1 järgi tõendanud, et 2008. aastal hagejale tehtud maksed olid tehtud augusti ja septembri palga

tasumise eesmärgil. Hageja seda väidet omaks ei võtnud ning sellised asjaolud ei ilmne ka kostja

esitatud pangaväljavõttest. 2008. aastal tehtud maksete juures olevast selgitusest nähtub, milline oli

iga konkreetse makse tegemise tahe. Enamiku maksete selgituste juures on märgitud, et makse on

tehtud konkreetse kuu töötasu maksmise eesmärgil, augustit ja septembrit ei ole nende kuude seas

näidatud. Vaid 20. märtsi, 21. märtsi ja 3. aprilli 2008. a makse juures on selgitus "töötasu". 3. aprilli

2008. a ja 8. augusti 2008. a makse juures on vastavalt selgitus "töötasu märts + avanss + auto komp"

ja "ettemaks". Nende maksete selgitus ei tõenda, et kostja oleks soovinud teha augusti ja septembri

palga ettemakset. Sellist tahet viidatud selgitustest ei nähtu. Asjas ei ole esitatud dokumente, mis

võimaldaksid nende makse tegemise motiive mõista. Samalt arvelduskonto väljavõtte lehelt nähtub

ka, et hagejale on tehtud mitmeid teisigi ülekandeid, mis ei ole töötasuga seotud. Näiteks on hagejale

makstud raha selgitusega "majanduskuludeks" või "sõiduauto kompensatsioon" või "kassasse" või

"laenu tagasimaksmine". Seega ei tarvitse ülekanne selgitusega "ettemaks" olla tehtud töötasu

maksmise eesmärgil.

Kostja ei ole esitanud asjaolusid, mille alusel saaks kohus jõuda veendumusele, et kostja oleks

maksnud hagejale avansse, mis tuleks talle tagastada, või et esineks muid aluseid, mis annaks kostjale

aluse palgast kinnipidamiseks PalS § 36 tähenduses. Töösuhte lõpetamise ajal kehtinud viidatud sätte

rakendamine praeguses asjas ei ole hea usu põhimõtte vastane. PalS § 36 eesmärgiks on tagada

töötajale kui võlasuhtes enam kaitset vajavale poolele palga perioodiline laekumine isegi siis, kui

tööandja leiab, et tal on töötaja vastu nõudeid, mida ta sooviks palgast kinni pidada. See säte ei

välista töötaja suhtes nõuete maksmapanemist, vaid näeb ette, et juhul, kui töötaja ja tööandja ei

saavuta nõuete maksmapanemises kokkulepet, tuleb tööandjal esitada oma nõuded üldises korras.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta

hagi rahuldamata või saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis otsuse olulises osas põhjendamata.

Ringkonnakohus analüüsis esitatud maksedokumente meelevaldselt. Poolte vahel ei olnud muid

lepingulisi suhteid kui töösuhe ning esitatud dokumentidest nähtub, et maksed on tehtud kuu töötasu

(30 000 krooni) suuruses.

Ringkonnakohus jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 1 lg 1 ja § 6 lg 6, mille kohaselt peavad töötaja

ja tööandja käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Olukord, kus töölepingu

lõpetamisel jääksid tulevikus väljamakstava palga või muude kulude arvel tasutud avansilised

maksed töötajale ning tal oleks lisaks sellele õigus nõuda lõpparvena nn saamata jäänud palka, on

vastuolus hea usu põhimõttega.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt PalS § 36 lg-t 2, mille kohaselt võib töötaja palgast kinni pidada

tööandjale tähtajaks tagastamata avansse. Esitatud tõendist nähtub, et 2008. aastal maksti hagejale

avanssi ja ettemaksu ning hageja ei ole neid kostjale tagastanud. Viidatud sättest ei tulene, et avanssi

oleks saanud hageja palgast kinni pidada ainult juhul, kui avanss oleks makstud 2008. aasta augusti ja

septembri palga tasumise eesmärgil. Kui töötajal on lõpparve maksmise hetkeks tööandjale

tagastamata summasid, saab need lõpparvena maksmisele kuuluvast palgast kinni pidada.

Kostja leiab, et hagi lõpparve kinnipidamise eest hüvitise saamiseks on aegunud, ning palub

kohaldada sellele nõudele aegumist.

7. Hageja ei ole kassatsioonkaebusele nõuetekohaselt vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

9. TsMS § 688 lg 1 järgi kontrollib Riigikohus kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes

kassatsioonkaebusega vaidlustatud osas. Asjas ei vaielda enam selle üle, et kostjal ei ole õigust

tasaarvestada oma väidetavalt ebaseaduslikest väljamaksetest tulenev nõue hageja vastu viimase

töötasu nõudega kostja vastu. Kassatsioonkaebuse kohaselt vaieldakse selle üle, kas hagejal on õigus

saada kostjalt töötasu 2008. aasta augusti ja septembri eest või on hageja selle avansina enne

töölepingu lõpetamist kätte saanud. Kui hageja ei ole kostjalt viidatud töötasu saanud, võlgneb kostja

hagejale ka hüvitise lõpparve kinnipidamise eest.

10. Ringkonnakohtu seisukoha järgi ei ole kostja tõendanud, et hageja oli töölepingu lõppemise

päevaks kõik saadaolevad tasud kätte saanud. Ringkonnakohus analüüsis asjas esitatud arvelduskonto

väljavõtet ja leidis, et see ei kinnita, et aprillis ja augustis hageja kontole kantud avanss ja ettemaks

olid tehtud talle 2008. aasta augusti ja septembri töötasu maksmise eesmärgil. Seejuures juhindus

ringkonnakohus arvelduskonto väljavõttes märgitud konkreetsete maksete selgitustest, kuid jättis

kolleegiumi arvates dokumendis kajastatud 2008. aasta algusest tehtud väljamaksed kogumis

sisuliselt analüüsimata. Ringkonnakohus ei pööranud tähelepanu sellele, et kui alates 2008. aasta

algusest tuli kostjal tasuda hagejale üheksa kuu töötasu, millest kahe kuu töötasu ei ole hageja

väidetavalt kätte saanud, siis kohtule esitatud dokumendi järgi on hageja saanud kostjalt summa, mis

vastab üldjoontes tema üheksa kuu töötasule. Seejuures ei nähtu asjaoludest, et poolte vahel oleks

tuvastatud muid lepingulisi suhteid kui töösuhe. Kostja on selgitanud, et ta on tasunud ajavahemikus

1. jaanuar 2008 kuni 11. august 2008 hagejale kokku 274 000 krooni (töötasu + auto kompensatsioon

+ avanss), mis on samas suurusjärgus kui üheksa kuu töötasu (9 * 30 000 = 270 000 krooni), mida

hagejal on õigus saada (tlk-d 93, 111-112). Eespool märgitut arvestades on oluline hinnata ka seda,

kuidas selgitab arvelduskonto väljavõttel nähtuvaid kirjeid "avanss" ja "ettemaks" hageja, kes oli

väljamaksete tegemise ajal kostja tegevjuht, kellel oli kostja väidetel kostja tegevust juhtides õigus

käsutada kostja arvelduskontot ning kes täitis ka tööandja kohustusi ja korraldas kostja

raamatupidamist (tlk 48-49). Ringkonnakohus ei ole nimetatud poolte väidete ja asjaolude kohta

põhjendatud seisukohta võtnud.

Kolleegium nõustub eeltoodu alusel kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus asja

lahendamisel kohtuotsuse põhjendamise kohustust. TsMS § 654 lg 5 esimese lause järgi peab

ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete

kohta, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust.

Kohtuotsuse põhjendamise kohustust sätestavad samuti TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8, mis

kohalduvad TsMS § 654 lg 1 teise lause järgi ka ringkonnakohtu otsusele. Ringkonnakohtul tuleb asja

uuel läbivaatamisel eeltoodut arvestades otsustada esitatud tõendite ja poolte väidete ning

vastuväidete alusel hageja nõude rahuldamise üle.

11. Kostja leiab kassatsioonkaebuses ekslikult, et ringkonnakohus rikkus asja lahendamisel

materiaalõiguse norme. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest PalS § 36 lg 2 kohaldamise kohta ei

tulene järeldust, et avanssi saanuks hageja palgast kinni pidada ainult juhul, kui seda oleks makstud

2008. aasta augusti ja septembri palga tasumise eesmärgil. Ringkonnakohus hindas kostja

vastuväidet, et makstud avanss oli tegelikult töötasu ettemaks, ning järeldas, et kostja pole tõendanud

avansi maksmist, mis tuleks kostjale tagastada. Iseenesest õige on kassatsioonkaebuse seisukoht, et

olukorras, kus tööandjalt mõistetakse töötaja kasuks välja saamata jäänud töötasu, kuigi töötaja on

saanud töötasu avansina kätte juba enne töölepingu lõpetamist, tuleks kaaluda hea usu põhimõtte

kohaldamist. Kuna ringkonnakohus lähtus sellest, et hageja ei ole oma töötasu avansina enne

töölepingu lõpetamist kätte saanud, ei ole kostja etteheide hea usu põhimõtte kohaldamata jätmise

kohta asjakohane.

12. Kassatsioonkaebuse väide, et hageja nõue lõpparve kinnipidamise eest hüvitise saamiseks on

aegunud, tuleb jätta tähelepanuta, sest kostja ei ole sellele varasemas menetluses tuginenud.

TsMS § 668 lg 5 järgi ei saa kassatsioonkaebust esitada ringkonnakohtu otsuse peale osas, milles

maakohtu otsust apellatsioonkaebusega ei vaidlustatud.

13. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

14. Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada.

Lea Laarmaa, Ants Kull, Jaak Luik