3-3-1-38-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-38-10

Määruse kuupäev

10. juuni 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Julia

Laffranque

Kohtuasi

OÜ Laikum kaebus Saue Vallavolikogu 18. juuni 2009. a

geoloogilise uuringu loa taotlusele heakskiidu andmisest

keeldumise õigusvastasuse tuvastamiseks ja Saue Vallavolikogu

kohustamiseks taotlust uuesti läbi vaatama

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 25. jaanuari 2010. a määrus

haldusasjas nr 3-09-1658

Menetluse alus Riigikohtus

OÜ Laikum määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada OÜ Laikum määruskaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. jaanuari 2010. a määrus ja Tallinna Halduskohtu

8. oktoobri 2009. a määrus haldusasjas nr 3-09-1658.

Saata asi Tallinna Halduskohtule menetluse jätkamiseks.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Laikum esitas Keskkonnaministeeriumile geoloogilise uuringu loa taotluse maavara

uurimiseks Maidla uuringuruumis Ahjuvere katastriüksusel, mis asub Harjumaal Saue vallas Maidla

külas. Taotluse kohaselt on loa saamise eesmärgiks selgitada Maidla uuringuruumi piiremaavara

(lubjakivi) levikut, kasuliku kihi paksust, materjali kvaliteeti ja kaevandamistingimusi, mis

võimaldaksid hinnata maavara kogust aktiivse tarbevaruna, et hiljem taotleda sellele alale maavara

kaevandamise luba.

Saue Vallavolikogu keeldus 22. jaanuari 2009. a otsusega nr 001 "Arvamuse esitamine Maidla

uuringuruumi geoloogilise uuringu taotlusele" andmast nõusolekut OÜ-le Laikum geoloogilise

uuringu loa andmiseks tarbevaru uurimiseks Maidla uuringuruumis Ahjuvere katastriüksusel. OÜ

Laikum esitas Tallinna Halduskohtule nimetatud otsuse peale kaebuse ning Tallinna Halduskohus

rahuldas 4. mai 2009. a otsusega haldusasjas nr 3-09-477 kaebuse, tunnistas keeldumise

õigusvastaseks ja tegi Saue Vallavolikogule ettekirjutuse OÜ Laikum taotluse uuesti läbivaatamiseks.

Saue Vallavolikogu võttis 18. juunil 2009 vastu otsuse nr 043 "Arvamuse andmine Maidla

uuringuruumi geoloogilise uuringu taotlusele", millega tunnistas otsuse nr 001 kehtetuks ja otsustas

mitte nõustuda andma nõusolekut OÜ-le Laikum geoloogilise uuringu loale tarbevaru uurimiseks

Maidla uuringuruumis Ahjuvere katastriüksusel. Otsuse kohaselt ei ole Saue valla üldplaneeringuga

Ahjuvere kinnistul kaevandamistegevust ette nähtud. Nimetatud maa-alal kaevandamisega

tegelemine eeldaks maa sihtotstarbe muutmist, mida saaks teha vaid läbi üldplaneeringu muutmise.

Üldplaneeringu muutmise aluseks ei saa aga olla isiku erahuvi. Kuivõrd geoloogilise uuringu

eesmärk on hakata vaidlusalusel alal edaspidi kaevandama, ei ole põhjust uuringu jaoks luba anda.

2. OÜ Laikum esitas 30. juulil 2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse Saue Vallavolikogu 18. juuni

2009. a geoloogilise uuringu loa taotluse andmisest keeldumise õigusvastasuse tuvastamiseks ja Saue

Vallavolikogu kohustamiseks taotlust uuesti läbi vaatama. Kaebaja viitas Riigikohtu 18. veebruari

2002. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-8-02, mille kohaselt on menetlustoimingu või lõplikule

haldusaktile eelneva haldusakti vaidlustamine erandlikult õigustatud olukorras, kus on tegemist nii

olulise menetlusveaga, et see võimaldab järeldada, et menetluse tulemusena antav lõplik haldusakt ei

saa olla sisuliselt õiguspärane. Enne lõpliku haldusakti andmist saab kaebuse esitada ka juhul, kui

menetlustoiming rikub kaebaja õigusi, sõltumata menetluse lõpptulemusest. Käesolevas asjas on

kaebaja hinnangul tegemist olukorraga, kus vallapoolne uuringute loa andmisest keeldumine rikub

kaebaja õigusi juba enne Keskkonnaameti poolse haldusakti andmist. Maapõueseaduse (MaaPS) § 20

lg 1 p-st 9 tulenevalt puudub Keskkonnaametil kaalutlusõigus, mistõttu ei saa ka lõplik haldusakt olla

kaebajale soodne. Vastustaja otsustus on motiveerimata ja sisuliselt põhjendamatu.

3. Saue Vallavolikogu palus jätta kaebuse rahuldamata.

4. Arvamuse andmiseks kaasatud Keskkonnaamet palus kaebuse rahuldada. Keskkonnaamet asus

seisukohale, et geoloogilise uuringu loa menetluses on kohaliku omavalitsuse nõusolekule tulenevalt

MaaPS § 20 lg 1 p-st 9 antud siduv iseloom. Sama seisukohta toetab ka MaaPS § 20 lg 3. Kuigi

MaaPS § 20 lg 3 alusel on võimalik luba anda ka kohaliku omavalitsuse keelduva otsuse korral, kui

saadakse Vabariigi Valitsuse nõusolek, ei teosta Vabariigi Valitsus kontrolli kohaliku omavalitsuse

otsuste üle, vaid langetab oma otsuse üksnes riiklikust huvist lähtuvalt. Vabariigi Valitsuse poole saab

Keskkonnaameti hinnangul pöörduda, kui kohalik omavalitsus on õiguspäraselt keeldunud nõusoleku

andmisest, kuid uuringu läbiviimine on riigi seisukohalt väga oluline (olemas on ülekaalukas avalik

huvi).

5. Tallinna Halduskohus jättis 8. oktoobri 2009. a määrusega haldusasjas nr 3-09-1658 kaebuse

läbi vaatamata halduskohtusse pöördumise õiguse puudumise tõttu. Kohus põhjendas määrust

järgnevalt:

a) seadusandja on küll MaaPS § 20 lg 1 p 9 kohaselt väljendanud, et kohaliku omavalitsuse

keeldumine nõusoleku andmisest uuringuloa väljastamiseks võib olla aluseks uuringuloa

väljastamisest keeldumisele, kuid sama paragrahvi 3. lõike kaudu selgitanud, et uuringuloa võib

kohaliku omavalitsuse keeldumise korral anda Vabariigi Valitsuse nõusolekul. Järelikult on

seadusandja määratlenud MaaPS § 14 lg-s 2 nimetatud arvamuse staatuse selliselt, et tegemist on

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 16 mõttes arvamusega, millel ei ole lõplikult siduvat jõudu.

MaaPS § 20 lg 3 ei piira Vabariigi Valitsuse volitusi kohaliku omavalitsuse mittenõustumise

õiguspärasuse kontrolliga, ta võib oma nõusoleku andmisel või sellest keeldumisel lähtuda ka

muudest kaalutlustest;

b) käesoleval juhul ei ole tegemist Riigikohtu praktikas kajastatud olukorraga, kus menetlustoimingu

vaidlustamine eraldi lõplikust haldusaktist on erandlikel asjaoludel võimalik. Maapõueseaduse

kohaselt teeb lõpliku otsuse geoloogilise uuringu loa väljastamise kohta kas Keskkonnaamet või

Keskkonnaministeerium või MaaPS § 20 lg-s 3 sätestatud juhul Vabariigi Valitsus, võttes arvesse

kõiki seaduses märgitud asjaolusid. Samale seisukohale on jõudnud ka Riigikohus 30. septembri

2009. a otsuses nr 3-4-1-9-09;

c) OÜ-l Laikum puudub kaebeõigus enne asja lõplikku otsustamist. Vastustaja negatiivne arvamus

uuringuloa väljastamise menetluses ei tekita, muuda ega lõpeta kaebaja õigusi loa saamisel. MaaPS

§ 20 jätab loa andjale diskretsiooni võimaluse ning kohaliku omavalitsuse negatiivse arvamuse puhul

on tagajärjeks lihtsalt täiendava menetlusliku nõude rakendumine.

6. OÜ Laikum esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, mida põhjendas järgmiselt:

a) MaaPS § 20 lg 1 p 9 kohaselt on Keskkonnaministeerium otseselt seotud kohaliku omavalitsuse

arvamusega. Ka Riigikohtu 30. septembri 2009. a otsuse nr 3-4-1-9-09 järgi teeb vormiliselt loa

andmisest keeldumise otsuse loa andja, kuid tal puudub kohaliku omavalitsusüksuse keeldumise

korral igasugune diskretsioon;

b) vald on motiveerimata ja sisuliselt põhjendamatu keeldumisega rikkunud kaebaja subjektiivseid

õigusi juba enne Keskkonnaameti poolse otsustuse tegemist. Saue valla keeldumine on õigusvastane

ning mõjutab ilmselgelt edaspidist menetlust ja lõpliku otsuse tegemist;

c) Riigikohus on viidatud lahendis veel leidnud, et MaaPS § 20 lg-s 3 sätestatud Vabariigi Valitsuse

nõusolek peaks olema lõplikust loast eraldi vaidlustatav.

7. Saue Vallavolikogu vaidles määruskaebusele vastu. Vastustaja leidis, et kaebaja seisukoht loa

andja kaalutlusõiguse puudumise kohta MaaPS § 20 lg 1 p 9 alusel on ekslik. Loa andjaks ei ole mitte

kohalik omavalitsus, vaid Keskkonnaamet, kes saab vastustaja eitava vastuse korral taotleda loa

andmiseks nõusolekut Vabariigi Valitsuselt. Praeguses menetlusstaadiumis pole veel võimalik täie

kindlusega väita, milline on menetluse lõpptulemus.

8. Keskkonnaamet nõustus Tallinna Halduskohtu määrusega ja palus jätta määruskaebuse

rahuldamata.

9. Tallinna Ringkonnakohus jättis 25. jaanuari 2010. a määrusega haldusasjas nr 3-09-1658 OÜ

Laikum määruskaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu määruse muutmata, põhjendades

määrust järgnevalt:

a) ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata;

b) Tallinna Ringkonnakohus on juba 20. novembri 2008. a otsuses haldusasjas nr 3-08-379 leidnud, et

arvestades MaaPS § 20 lg 3 regulatsiooni, ei evi kohaliku omavalitsuse keeldumine nõusoleku

andmisest uuringuloa menetluses automaatselt sellist mõju, mis välistab uuringuloa väljastamise.

Kuigi MaaPS § 20 lg 1 p 9 ei anna uuringuloa andjale kaalutlusõigust kohaliku omavalitsuse

seisukoha arvestamise osas, on tal kaalutlusõigus pöörduda nõusoleku saamiseks Vabariigi Valitsuse

poole. Järelikult on loa andjal ka võimalus ja kohustus hinnata kohaliku omavalitsuse keeldumise

asjakohasust. Kohaliku omavalitsuse kooskõlastuse vaidlustamise lubamisel ei ole võimalik

uuringuloa menetlust läbi viia HMS §-s 5 nimetatud põhimõtete järgi: eesmärgipäraselt, efektiivselt,

võimalikult lihtsalt ja kiirelt. Arvestades, et kohtumenetlus kestab üldjuhul oluliselt kauem kui

haldusmenetlus, pole põhjendatud kohtulikult kontrollida kohaliku omavalitsuse nõusolekust

keeldumise seaduslikkust olukorras, kus ei saa lõplikult väita, et nõusoleku olemasolul luba kaebajale

igal juhul väljastatakse. Efektiivsem on tagada kaebeõigus pärast loa andjalt keelduva haldusakti

saamist, kuna selleks ajaks on üheselt selge, kas keeldumine on aset leidnud vaid MaaPS § 20 lg 1 p 9

alusel ja miks ei ole loa andja pöördunud Vabariigi Valitsuse poole või saanud Vabariigi Valitsuselt

nõusolekut. Nii on vaidlus võimalik lahendada ühe kohtumenetlusega;

c) Riigikohtu 30. septembri 2009. a otsusest nr 3-4-1-9-09 ei nähtu eeltoodule vastupidiseid

seisukohti. Lahendis on hinnatud eelkõige kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse riive

põhiseaduspärasust, peatumata kohaliku omavalitsuse keeldumise vaidlustamise küsimusel. Samas

nähtub lahendist üheselt, et kohaliku omavalitsuse keeldumine ei ole loamenetluse tulemust vahetult

mõjutav tegur.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. OÜ Laikum esitas ringkonnakohtu otsuse peale määruskaebuse, milles palub tühistada haldus-

ja ringkonnakohtu määrused ning saata asi tagasi menetlemiseks Tallinna Halduskohtule. OÜ Laikum

märgib järgmist:

a) ringkonnakohtu varasemates jõustunud lahendites kasutatud õigusnormide tõlgendused ei ole

siduvad;

b) kuigi Riigikohtu lahendis kohtuasjas nr 3-4-1-9-09 on käsitletud peamiselt kohaliku omavalitsuse

enesekorraldusõigusega seotud problemaatikat, on Riigikohus otsuse p-s 24 märkinud, et kuigi

vormiliselt teeb loa andmisest keeldumise otsuse loa andja, puudub tal kohaliku omavalitsuse

keeldumise korral igasugune diskretsioon;

c) Riigikohus on viidatud lahendis leidnud, et tõlgendust, mille kohaselt Vabariigi Valitsuse nõusolek

võib olla lõplikust loast eraldiseisvana vaidlustatav, tuleb eelistada halduskohtusse pöördumise sätete

võimalikele teistsugustele tõlgendustele, kuna see tagab erinevate põhiseaduslike väärtuste suurema

kaitse. Sellises olukorras ei ole aktsepteeritav ringkonnakohtu seisukoht, et kohaliku omavalitsuse

kooskõlastuse vaidlustamise lubamisel ei ole võimalik uuringuloa menetlust läbi viia HMS §-s 5

nimetatud põhimõtteid järgides;

d) MaaPS § 20 lg 1 p-st 9 tuleneb, et Keskkonnaamet ei saa anda luba geoloogilise uuringu

läbiviimiseks, kui kohalik omavalitsus on loa andmisest keeldunud. Seega on loa andja otseselt

seotud kohaliku omavalitsuse arvamusega ning tal puudub kaalutlusvõimalus;

e) Saue Vallavolikogu keeldumine loa andmisest on õigusvastane ja motiveerimata.

11. Keskkonnaamet peab määruskaebust põhjendamatuks, jääb oma varasemate seisukohtade juurde

ja nõustub täielikult halduskohtu ja ringkonnakohtu määrustes esitatud lõppjärelduste, seisukohtade ja

põhjendustega. Keskkonnaamet põhjendab oma seisukohta järgmiselt:

a) kohaliku omavalitsuse otsus on üks menetlustoiming lõpliku haldusakti, geoloogilise uuringu loa

andmise menetluses. Vaatamata kohaliku omavalitsuse keelduvale otsusele on isikul, kes on taotlenud

geoloogilise uuringu luba, siiski MaaPS § 20 lg-st 3 tulenev alternatiiv loa saamiseks. Seega ei võta

kohaliku omavalitsuse keeldumine Keskkonnaametilt kohustust kaaluda loa andmist Vabariigi

Valitsuse nõusoleku alusel;

b) samas möönab Keskkonnaamet, et Vabariigi Valitsus ei teosta kontrolli kohaliku omavalitsuse

otsuste üle, vaid langetab oma otsuse üksnes riiklikust huvist lähtuvalt. Vabariigi Valitsuse poole saab

pöörduda, kui kohalik omavalitsus on õiguspäraselt keeldunud nõusoleku andmisest, kuid uuringu

teostamiseks on olemas ülekaalukas avalik huvi, st uuringu läbiviimine on riigi seisukohalt väga

oluline;

c) käesolevaks ajaks on lisaks OÜ Laikum kaebusele menetluses veel üks analoogiline kohtuasi,

mille menetluskäik Tartu Halduskohtus on olnud erinev käesolevast kaebusest. Seetõttu on Riigikohtu

lahendil käesolevas asjas põhimõtteline tähendus õiguskindluse tagamiseks ja ühtse kohtupraktika

kujundamiseks.

12. Saue Vallavolikogu ei nõustu määruskaebusega ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja hinnangul on

kohtud kaebuse õigesti läbi vaatamata jätnud. Vastustaja põhjendab oma seisukohta järgnevalt:

a) arvestades MaaPS § 20 lg 3 regulatsiooni, ei tulene kohaliku omavalitsuse keeldumisest uuringuloa

menetluses automaatselt sellist mõju, mis täielikult välistab uuringuloa väljastamise. Kuna uuringuloa

andjal on võimalus pöörduda nõusoleku saamiseks Vabariigi Valitsuse poole, saab ta hinnata kohaliku

omavalitsuse keeldumise asjakohasust. Kui loa andja nõustub kohaliku omavalitsusega ja keeldub

uuringuloa andmisest, on kaebajal õigus vaidlustada kohtus lõplikku haldusakti;

b) ka Riigikohtu otsuses asjas nr 3-4-1-9-09 leiti, et lõpliku otsuse tegemise õigus ei ole mitte

kohalikul omavalitsusel läbi uuringuloa taotlusele nõusoleku andmise otsustamise, vaid riigiorganil.

Seega ei mõjuta nõusoleku andmisest keeldumine otseselt kaebaja subjektiivseid õigusi;

c) ekslik on kaebaja seisukoht, et kuna Riigikohus pidas haldusasjas nr 3-4-1-9-09 tehtud otsuses

otstarbekaks Vabariigi Valitsuse nõusoleku vaidlustamise võimalust kohaliku omavalitsuse poolt,

peaks olema võimalik ka kohaliku omavalitsuse nõusoleku vaidlustamine. Kohalikule omavalitsusele

vastava kaebeõiguse andmine on vajalik kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku enesekorraldusõiguse

ulatuslikuma kaitse tagamiseks. Erinevalt kohaliku omavalitsuse keeldumisest on Vabariigi Valitsuse

nõusoleku puhul tegemist olukorraga, kus n-ö järgmist astet, kuhu pöörduda, ei ole - Vabariigi

Valitsuse otsus antud küsimuses on loa andjale siduv.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Käesolevas asjas on vaidlus selle üle, kas OÜ-l Laikum on õigus vaidlustada Saue Vallavolikogu

poolt geoloogilise uuringu loale nõusoleku andmata jätmist. Tallinna Halduskohus võttis OÜ Laikum

kaebuse menetlusse, kuid jättis selle siiski läbi vaatamata, tuginedes halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 23 lg 3 p-le 1. HKMS § 23 lg 3 p 1 sätestab, et halduskohus võib määrusega

jätta kaebuse läbi vaatamata juhul, kui ilmneb, et selle esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse

pöördumise õigust, eeldades, et kaebuse esitaja poolt väidetavad asjaolud on tõendatud. Halduskohus

asus seisukohale, et kohaliku omavalitsuse MaaPS § 14 lg-s 2 sätestatud arvamus on

menetlustoiming, millel ei ole lõplikult siduvat jõudu. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu

põhjendustega.

14. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et Saue Vallavolikogu poolt nõusoleku andmisest

keeldumine oli menetlustoiming. Riigikohtu halduskolleegium on varasemas praktikas asunud

seisukohale, et maavanema heakskiit planeerimismenetluses ei kujuta endast iseseisvat haldusakti,

vaid tegemist on menetlustoiminguga (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-12-07,

p 19). Sama on kolleegium leidnud ehitusloa menetluses antavate kooskõlastuste kohta (Riigikohtu

halduskolleegiumi määrus asjas nr 3-3-1-67-01, p 4) ning planeerimisseaduse § 17 lg 2 p 3 alusel

Keskkonnaministeeriumi antud kooskõlastuse kohta (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus asjas

nr 3-3-1-1-10, p 12). Riigikohtu hinnangul on ka MaaPS § 14 lg 2 alusel antud arvamus

menetlustoiming - tegemist on osaga uuringuloa taotluse menetlusest, mis lõppeb loa andmise või

sellest keeldumisega.

15. Seetõttu on kohaliku omavalitsuse ja Keskkonnaameti vaheline õiguslik vahekord uuringuloa

taotluse menetluses eelkõige haldusesisene. Planeeringumenetluse puhul on kolleegium asunud

seisukohale, et nii maavanema järelevalveotsuse kui ka Keskkonnaministeeriumi kooskõlastuskirja

vaidlustamine on võimalik üksnes olukorras, kus järelevalveotsusest või kooskõlastuskirjast tuleneb

siduv keeld detailplaneeringu kehtestamiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi määrused asjades nr 3-3-

1-12-07 ja 3-3-1-1-10). Ka käesolevas kohtuasjas on kohtud kaebeõiguse olemasolu hindamisel

õigesti lähtunud sellest, kas kohaliku omavalitsuse keeldumine nõusoleku andmisest on uuringuloa

andmise üle otsustajale (käesolevas asjas Keskkonnaamet) siduv.

16. Kohaliku omavalitsuse nõusoleku siduvuse hindamisel on olulised järgmised sätted. MaaPS § 20

lg 1 p 9 sätestab, et üldgeoloogilise uurimistöö loa ja uuringuloa andmisest keeldutakse, kui kohalik

omavalitsus ei ole nõus maavara otsingu eesmärgil üldgeoloogilise uurimistöö loa või uuringuloa

andmisega. MaaPS § 20 lg 3 kohaselt on MaaPS § 20 lg 1 p-s 9 nimetatud juhul üldgeoloogilise

uurimistöö loa andmisest keeldumise aluseks kohaliku omavalitsuse mittenõustumine, kui

üldgeoloogilise uurimistöö luba antakse maavara otsinguks. Mittenõustumise korral tohib

üldgeoloogilise uurimistöö loa maavara otsinguks või uuringuloa anda Vabariigi Valitsuse

nõusolekul. Kohtud järeldasid neist maapõueseaduse sätetest, et need jätavad loa andjale

diskretsiooni - loa andja võib hinnata kohaliku omavalitsuse nõusoleku andmisest keeldumise

asjakohasust ning kui loa andja leiab, et hoolimata kohaliku omavalitsuse seisukohast tuleks luba

anda, siis võib ta pöörduda MaaPS § 20 lg 3 alusel Vabariigi Valitsuse poole.

17. Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga. Iseenesest on õige, et pärast kohaliku omavalitsuse

keeldumist on uuringuloa andjal võimalik kaaluda, kas keelduda loa andmisest või pöörduda

Vabariigi Valitsuse poole. Samas on kohaliku omavalitsuse seisukoht siiski siduv selles tähenduses, et

ei loa andja ega ka Vabariigi Valitsus ei saa ümber hinnata kohaliku omavalitsuse seisukohti, sh

hinnata nende õiguspärasust. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis kohtuasjas

nr 3-4-1-9-09 tehtud otsuses (p 29), et Vabariigi Valitsuse nõusolekul kohaliku omavalitsuse

mittenõusolekust möödamineku võimaluse eesmärk on vajadus tagada, et riigil oleks lõpliku otsuse

tegemise õigus maavarade uurimist ja kaevandamist kui rahvusliku rikkuse säästlikku kasutamist

puudutavates küsimustes. Kolleegium asus aga seisukohale, et arvestades intensiivset sekkumist

kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusesse, peab Vabariigi Valitsus nõusoleku andmisel

kaaluma, millised on need üleriigilised sotsiaalsed, keskkonnahoiu- või majandushuvid, mis tingivad

vajaduse väljastada luba just konkreetse omavalitsusüksuse territooriumi kohta (otsuse p 33).

Kolleegiumi hinnangul tuleneb põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendist, et Vabariigi

Valitsus ei teosta MaaPS § 20 lg 3 alusel kontrolli kohaliku omavalitsuse vastavate otsuste üle, vaid

langetab oma otsuse, kaaludes riikliku huvi olulisust. Kui kohalik omavalitsus lähtub nõusoleku

andmise üle otsustamisel omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, siis Vabariigi Valitsus

hindab seda, kas riigi huvi kaalub üles kohaliku omavalitsuse poolt väljatoodud põhjused loa

mitteandmiseks.

18. Arvestades, et kohaliku omavalitsuse seisukohad on loa andjale eeltoodust tulenevalt siduvad

ning neid ei saa edasise menetluse käigus ümber hinnata ka Vabariigi Valitsus, on kolleegiumi

hinnangul põhjendatud võimaldada kohaliku omavalitsuse poolt nõusoleku andmisest keeldumise

vaidlustamist. Halduskohus on jätnud ekslikult OÜ Laikum kaebuse läbi vaatamata. Riigikohus

tühistab Tallinna Ringkonnakohtu 25. jaanuari 2010. a määruse ja Tallinna Halduskohtu 8. oktoobri

2009. a määruse haldusasjas nr 3-09-1658 menetlusnormi olulise rikkumise tõttu ning saadab asja

halduskohtule menetluse jätkamiseks.

19. Määruskaebuse esitamisel tasutud kautsjon kuulub HKMS § 90 lg 2 alusel tagastamisele.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque