3-1-1-50-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-50-10

Otsuse kuupäev

1. juuni 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Väärteoasi H. V. (V.) karistamises liiklusseaduse § 7435

lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 7. detsembri 2009. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-09-17972

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

H. V. kaitsja vandeadvokaat Toomas Bekker, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

26. mai 2010

Istungil osalenud isikud

H. V. kaitsja vandeadvokaat Toomas Bekker

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 7. detsembri 2009. a kohtuotsus H. V. väärteoasjas

liiklusseaduse § 7435 lg 1 järgi ja saata väärteoasi Harju Maakohtule uueks arutamiseks.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

3. Mõista Eesti Vabariigilt Toomas Bekkeri Advokaadibüroo kasuks välja 3120 (kolm

tuhat ükssada kakskümmend) krooni, sealhulgas käibemaks 520 (viissada kakskümmend)

krooni, H. V.-le kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest ja jätta see

menetluskulu riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. H. V.-le koostati 21. juulil 2009 väärteoprotokoll liiklusseaduse (LS) § 7422 lg 2 järgi selles, et 21. juulil

2009 juhtis ta Harju Maakonnas, Saue vallas mootorsõidukit Ford Escort registreerimismärgiga XXX XXX

asulavälisel teel kiirusega 115 +/- 4 km/ h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h.

Sellega rikkus H. V. liikluseeskirja (LE) § 124 p 2. Sama protokolli kohaselt pani H. V. toime LS § 7435 lg 1

järgi kvalifitseeritava väärteo, jättes kontrollijale esitamata LE § 70 p 4 ja LS § 17 lg 3 kohaselt kohustusliku

mootorsõiduki omaniku poolt väljastatud kirjaliku volikirja.

2. Kohtuvälise menetleja 17. augusti 2009. a otsusega karistati H. V.-d LS § 7435 lg 1 järgi rahatrahviga 50

trahviühikut (3000 krooni), LS § 7422 lg 2 järgi väärteomenetlus aga lõpetati VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel

otstarbekuse kaalutlusel.

3. Menetlusalune isik esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale maakohtule kaebuse, milles palus talle

mõistetud karistuse tühistada, väites, et ta ei ole rikkunud LS § 17 lg 3 ega ole süüdi LS § 7435 lg 1 järgi

kvalifitseeritud väärteo toimepanemises. H. V. märkis, et sõlmis 18. juulil 2009 O. K.-ga sõiduauto Ford

Escort registreerimismärgiga XXX XXX müügilepingu. 21. juulil 2009 soovis ta ostetud sõiduautot

Autoregistrikeskuses (ARK) enda nimele vormistada, kuid seal selgus, et müüja isikukood müügilepingus ei

ole õige ning allkiri on võltsitud. Tagasiteel ARK-st peeti ta politsei poolt kinni. H. V. selgitas, et jättis

politseile kõnesoleva müügilepingu koheselt esitamata, sest kinnipidamise järel kulus põhitähelepanu kiiruse

ületamise süüdistuse selgitamisele. Ka ei olnud H. V. maakohtule esitatud kaebuses nõus talle LS § 7435 lg 1

alusel maksimaalmääras kohaldatud karistusega.

4. Harju Maakohtu 7. detsembri 2009. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja H. V. kaebus

rahuldamata. Maakohus leidis, et kogutud tõenditega on ümberlükkamatult tuvastatud, et H. V. juhtis 21.

juulil 2009 mootorsõidukit Ford Escort ja tal puudus kontrollijale esitamiseks mootorsõiduki omaniku poolt

välja antud kirjalik volikiri. Karistuse kergendamist ei pidanud kohus võimalikuks, leides karistusregistri

andmetele tuginevalt, et H. V. paneb liiklusalaseid väärtegusid toime süstemaatiliselt.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni H. V. kaitsja vandeadvokaat Toomas Bekker, kes taotleb

maakohtu otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

5.1 Kaitsja leiab, et H. V. ei ole süüdi LS § 17 lg 3 rikkumises, ja märgib, et vastavalt asjaõigusseaduse

(AÕS) § 92 lg-le 1 tekib vallasomand asja üleandmisega, kui müüja ja ostja on kokku leppinud, et omand

läheb üle asja omandajale. Kõnealune sõiduauto koos auto tehnilise passiga oli üle antud H. V. valdusesse.

Toimikus sisalduv müügileping kinnitab auto senise omaniku nõusolekut omandi ülemineku kohta. Sellest

tulenevalt leiab kaitsja, et H. V. kasutas kõnealust sõidukit omanikuna ja temale ei laienenud LS § 17 lg-s 3

märgitud volikirja esitamise nõue. Kaitsja möönab, et isegi kui lähtuda asjaolust, et sõiduki registrijärgne

omanik oli jätkuvalt O. K., oli viimane müügilepingut sõlmides nõustunud, et autot kasutab H. V. ja sellest

tulenevalt võib müügilepinguna vormistatud dokumenti käsitada kirjaliku volikirjana auto kasutusõiguse

kohta.

5.2 Kaitsja märgib, et H. V.-le LS § 7435 lg 1 järgi maksimaalmääras mõistetud karistus on põhjendamatu ja

vastuolus KarS § 56 lg-ga 1. Karistamise esmane alus on isiku süü. Seejuures tuleb arvestada ka

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Kaitsja leiab, et H. V. süü ei ole suur. Kergendava asjaoluna on

jäetud arvestamata tema perekondlik olukord ja see, et ta on töötu. Neil asjaoludel leiab kaitsja, et

varasemate liiklussüütegude toimepanemine ei õigusta karistuse mõistmist maksimaalmääras.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Liikluseeskirja § 70 p 4 kohaselt peavad mootorsõidukijuhil kaasas olema lisaks juhtimisõigust tõendavale

dokumendile ja sõiduki registreerimistunnistusele ka muud dokumendid, kui seda nõuavad seadused.

Liiklusseaduse § 17 lg 2 sätestab, et Eestis registreeritud sõiduki juhil, kui ta ei ole selle sõiduki omanik või

tema nimi ei ole kantud sõiduki registreerimistunnistusele sõiduki kasutajana, peab kaasas olema omaniku

või registreerimistunnistusele kasutajana kantud juriidilise isiku või füüsilisest isikust ettevõtja poolt

väljaantud sõiduki kasutamise volikiri, kui omanik ei ole kaassõitja. Volikiri võib olla lihtkirjalik, kui seadus

ei nõua ametlikult kinnitatud volikirja.

7. Eelnevast tulenevalt ei saa LE § 70 p 4 ja LS § 17 lg 2 rikkumise eest vastutada mootorsõiduki juht, kes on

ühtlasi juhitava sõiduki omanik. Seetõttu tuli H. V. karistamiseks LE § 70 p 4 ja LS § 17 lg 2 nõuete

rikkumise eest tuvastada esmalt asjaolu, kas H. V. oli tema kinnipidamisel 21. juulil 2009 tema poolt juhitud

sõiduki - Ford Escort, registreerimismärgiga XXX XXX omanik või mitte. Käesolevas väärteoasjas seda

asjaolu tuvastatud ei ole, mistõttu väärteoasja arutamisel on rikutud VTMS § 123 lg 2 nõuet arutada

väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest ning kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kõnealune rikkumine on kaasa toonud

põhjendamatu kohtuotsuse, mistõttu H. V. karistamisel on rikutud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2

tähenduses ja see toob kaasa maakohtu otsuse tühistamise. Kuna Riigikohus kassatsioonimenetluses ise

faktilisi asjaolusid tuvastada ei saa, tuleb väärteoasi saata uueks arutamiseks maakohtule.

8. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt lähtus kohtuväline menetleja asjaolust, et Autoregistrikeskuse

andmetel oli H. V. juhitud sõiduki omanik O. K. Kuigi H. V. esitas väidetavalt O. K.-ga sõlmitud sõiduki

müügilepingu ja andis ütlusi, et ostis kõnealuse sõiduki O. K.-lt, kes andis sõiduauto ja selle dokumendid üle

H. V.-le, ei ole kohus andnud sellele lepingule ega ka H. V. ütlustele mingisugust hinnangut. Seoses sellega

märgib kriminaalkolleegium järgmist.

8.1 Liiklusseaduse § 13 lg 2 kohaselt peab mootorsõiduk olema kehtestatud korras registreeritud, kusjuures

sõiduk tuleb registreerida viie tööpäeva jooksul pärast selle tollivormistamist või omandamist. Tulenevalt

sama seaduse § 63 lg-st 2 peetakse Eestis registreeritud mootorsõidukite ning nende omanike üle arvestust

liiklusregistri sõidukite andmebaasis. Milline on sellesse registrisse kantavate andmete õiguslik tähendus,

sellele annab ühese vastuse Vabariigi Valitsuse 21. juuli 2005. a määrusega nr 197 kinnitatud "Riikliku

liiklusregistri pidamise põhimääruse" § 13, mis sätestab, et registrisse kantud andmetel on informatiivne

tähendus ja et andmete registrisse kandmine ei too endaga kaasa õiguslikke tagajärgi, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

8.2 Asjaõigusseaduse § 92 lg 1 järgi tekib vallasomand üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle

omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt

piisab omandi tekkimiseks juhul, kui vallasasi on juba omandaja valduses, võõrandaja ja omandaja

kokkuleppest omandi ülemineku kohta. Oluline on märkida sedagi, et tulenevalt AÕS § 90 lg-st 1 loetakse

vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud

vastupidist. Käesoleva väärteoasja kontekstis tähendab eelöeldu, et väärteoasja õigeks lahendamiseks olulise

asjaolu - kas H. V. oli 21. juulil 2009 tema poolt juhitud sõiduki omanik või ei olnud - tuvastamisel tuleb

lugeda teda sõiduki omanikuks seni, kuni kohtuväline menetleja ei tõenda vastupidist.

9. Kuna kriminaalkolleegium tühistab maakohtu otsuse väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja

saadab väärteoasja maakohtule uueks arutamiseks, ei analüüsi kolleegium kassaatori väiteid materiaalõiguse

ebaõigest kohaldamisest H. V.-le karistuse mõistmisel.

10. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ja § 175 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Harju Maakohtu otsuse ja rahuldades kassatsiooni osaliselt, saadab väärteoasja uueks

arutamiseks Harju Maakohtule.

11. H. V. kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu väljamõistmiseks 3120 krooni suuruses summas (sh

käibemaks 520 krooni). Esitatud taotlus vastab Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega

kinnitatud " Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad

ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" p-dele 2, 39, 40, 52.4 ja 59

ning tuleb rahuldada.

Lea Kivi, Jüri Ilvest, Hannes Kiris