3-1-1-37-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-37-10

Otsuse kuupäev

27. mai 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

Kohtuasi

J. M. väärteoasi liiklusseaduse § 7419 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 3. detsembri 2009. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-09-12565

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J. M. kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

28. aprill 2010

Istungil osalenud isikud

J. M. kaitsja V. Krinal

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 3. detsembri 2009. a otsus J. M. väärteoasjas liiklusseaduse § 7419 lg 1

järgi ja saata väärteoasi uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lääne Politseiprefektuuri 30. juuni 2009. a otsusega karistati J. M. liiklusseaduse (LS) § 7419 lg 1 järgi

rahatrahviga 150 trahviühikut (9000 krooni) selle eest, et ta 18. mail 2009. a kell 21.30 Pärnu maakonnas

Audru vallas sadamakail juhtis alkoholijoobes olles mootorsõidukit sel moel, et sõitis kailt vette ja purustas

seetõttu kaks kalapaati. Lisaks LS § 7419 lg 1 vastas menetlusaluse isiku poolt toime pandud tegu ka LS §

741 lg-le 1 ja 7417 lg-le 1, mille järgi aga lähtuvalt KarS § 63 lg-st 1 karistust ei määratud.

2. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas kaebuse J. M.-i kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal, kes taotles

väärteomenetluse lõpetamist väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 järgi. Kaebaja hinnangul oli

menetlusaluse isiku süü tõendamata ja teda ei olnud seetõttu võimalik karistada.

3. Pärnu Maakohus jättis 3. detsembri 2009. a otsusega kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse

muutmata. Maakohus leidis, et mitme erineva tunnistaja vastuoludeta ütlused kogumis kummutavad

menetlusaluse isiku teo toimepanemist eitavad ütlused täielikult. Sellest lähtuvalt luges kohus väärteo

toimepanemise J. M.-i poolt tuvastatuks ja tema karistamise põhjendatuks.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni J. M.-i kaitsja V. Krinal. Ka kassatsioonkaebuses leiab

kaitsja, et väärteomenetlus tema kaitsealuse suhtes tuleb lõpetada, kuivõrd ei ole tõendatud väärteotunnuste

esinemine J. M.-i käitumises. Ei ole võimalik nõustuda kohtu seisukohaga, et politseil oli hoolimata J. M.-i

selgesõnalisest taotlusest õigus kulude kokkuhoiu eesmärgil keelduda sõrmejälgede võtmisest juhi isiku

tuvastamiseks õnnetusse sattunud auto roolirattalt. Väär on kohtu väide, nagu oleksid tunnistajate ütlused

olnud vastuoludeta - mitme vasturääkivuse tõttu erinevate tunnistajate väidetes on põhjust uskuda, et Audru

kohalikud elanikud soovisid J. M.-i kui võõrast isikut temalt õnnetuskulude väljanõudmise eesmärgil süüdi

lavastada. Kohus ei ole ära näidanud menetlusaluse isiku motiivi teo toimepanemiseks ja seetõttu pole

mõistetav, miks oleks juhiloata ja mitte kunagi mootorsõidukit juhtinud J. M. pidanud võõra autoga sõitma.

5. Kassatsioonivastuses palub Lääne Prefektuuri prefekt Priit Suve jätta maakohtu otsuse muutmata ja

kassatsiooni rahuldamata. Kohus on erinevate tõendite abil piisavalt põhjendanud väärteo toimepanemise

tõendatust. Nõustuda ei saa kaitsja väitega, nagu oleks kohus pidanud ära näitama J. M.-i tegutsemise motiivi

- karistusseadustiku (KarS) § 12 lg 3 järgi peab motiivi süüteo koosseisulise elemendina tuvastama üksnes

juhul, kui see on karistusseadustiku eriosa koosseisus ette nähtud.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäi menetlusaluse isiku kaitsja kirjalikult väljendatud

seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Väärteoprotokolli kohaselt sõitis joobeseisundis juhtimisõiguseta J. M. Lindi sadamas mootorsõidukiga

sadamakailt alla, purustades kaks kalapaati ja põhjustas sellega varalise kahjuga liiklusõnnetuse. Nii rikkus J.

M. liikluseeskirja (LE) §-de 76 p 1, 70 p 1 ja 91 nõudeid.

8. Liiklusseaduse ja liikluseeskirja esimesed paragrahvid sätestavad, et nende õigusaktidega kehtestatakse

liikluse korraldus Eesti teedel. Tee mõiste määratlemisel tuleb lähtuda nii LS §-st 4, LE § 2 p-st 48 kui ka

teeseaduse (TeeS) §-st 2. TeeS § 2 lg 1 kohaselt on tee maantee, tänav, metsatee, jalgtee ja jalgrattatee või

muu sõidukite või jalakäijate liiklemiseks kasutatav rajatis, mis võib olla riigi või kohaliku omavalitsuse või

muu juriidilise isiku või füüsilise isiku omandis. J. M. omistatav väärtegu leidis aset Lindi sadama

sadamakail. Kolleegium märgib, et nii liiklusseaduse § 1 kui liikluseeskirja § 1 sätestavad Eesti liiklusnõuete

kehtivusala mitte funktsionaalselt - kõikjal, kus toimub liiklus -, vaid tee mõiste kaudu. Käesolevas

väärteoasjas ei ole kohtuväline menetleja selgitanud neid faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid teha

järelduse, kas Lindi sadama sadamakai on käsitatav teena eelnimetatud õigusaktide mõttes. Maakohtu 3.

novembri 2009. a istungi protokolli kohaselt on sadamatöötajast tunnistaja M. J. märkinud vastuseks kaitsja

küsimusele, kuidas on Lindi sadama territooriumil autode liiklemine korraldatud, et võõrad sadama

territooriumil käia ei või (tl 25, pöördel). Sellele vaatamata ei ole maakohus liiklusseadusest- ja eeskirjast

tulenevate nõuete kehtivust kõnealuse sadama territooriumil käsitlenud. Samas pole liiklusseaduse peatükis

141 kirjeldatud tegevuste eest võimalik isikut karistada juhul, kui tegu ei panda toime teel. Kolleegium leiab,

et nende faktiliste asjaolude selgitamata jätmine, mille pinnalt saab järeldada liiklusnõuete kehtivust

olukorras, kus nende rakendatavus ei ole ühemõtteliselt selge, ja menetlusalust isikut on karistatud nende

nõuete rikkumise eest, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes.

9. Kui maakohus tuvastab asja uuel arutamisel, et Lindi sadama sadamakaid saab pidada teeks liiklusseaduse

mõttes, tuleb kohtul muu hulgas pöörata tähelepanu järgmistele asjaoludele. Menetlusaluse isiku karistamine

LS § 7419 lg 1 järgi on käesolevas väärteoasjas välistatud. Seda seetõttu, et J. M.-i joovet mõõdeti nn

indikaatorvahendiga, ent alates 1. juulist 2009. a ei ole võimalik lugeda isikut alkoholijoobes olevaks, kui

tema joobe tuvastamisel on piirdutud üksnes indikaatorvahendi kasutamisega (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-112-09, p 8). Et J. M. on LS § 7419 lg 1 kõrval ette

heidetud ka LS § 741 lg-s 1 ja § 7417 lg-s 1 sätestatud väärtegude toimepanemist, tulebki liiklusseaduse

kehtivuse korral Lindi sadamas asja uuel arutamisel analüüsida J. M.-i vastutust LS § 741 lg 1 ja §-s 7417 lg

1 järgi.

10. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 6 ja § 175 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu 3. detsembri 2009. a otsuse ja saadab väärteoasja Pärnu Maakohtule

uueks arutamiseks.

Priit Pikamäe, Eerik Kergandberg, Lea Kivi