3-1-1-22-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-22-10

Otsuse kuupäev

26. mai 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi V. R. süüdistuses KarS § 293 lg 2 p-de 2 ja 4, T. S.

süüdistuses KarS § 295 lg 1 ning A. P. süüdistuses KarS § 297

lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. novembri 2009. a kohtuotsus

nr 1-08-4276

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. R. kaitsja vandeadvokaat Aivar Pilv, T. S. kaitsja

vandeadvokaat Üllar Talviste ja A. P. kaitsja vandeadvokaat

Maria Mägi-Rohtmets, kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev

23. märts 2010, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 20. novembri 2009. a otsus muutmata ja kassatsioonid rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.1 Käesolevas kriminaalasjas esitati V. R.-le süüdistus KarS § 293 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi selles, et tema, olles

keskkonnaminister ehk ametiisik, kelle ülesannete hulka kuulus keskkonnaministeeriumi juhtimine ja

riigivara valitsemine ning müük, nõudis A. P.-lt T. S. vahendusel suures ulatuses pistist. Süüdistuse kohaselt

nõudis V. R. T. S. vahendusel A. P.-lt algselt 1 miljonit ja seejärel varem küsitu asemel 1,5 miljonit krooni

AS-le W. soodsate otsuste vastuvõtmise eest riigile kuuluva Rävala pst 8 asuva kinnisasja müügi käigus.

V. R..i 21. märtsi 2006 käskkirjaga otsustati müüa Tallinna linnas X pst 8 asuv kinnisasi, mis oli

keskkonnaministeeriumi valitsemisalas. T. S. ülesannete hulka kuulus juriidiline nõustamine ja müügi korras

ettenähtud juhtudel ministeeriumi esindamine. AS W., mille juhatuse liige oli A. P., esitas

Keskkonnaministeeriumi poolt 11. mail 2006 välja kuulutatud eelläbirääkimistega pakkumismenetluse

käigus kaks pakkumist (420 miljonit ja 380 miljonit krooni), mis olid vastavalt 10. juuli 2006. a pakkumiste

hindamise protokollile paremuselt teine ja kolmas pakkumine.

2006. aasta juulis esitas T. S. A. P.-le V. R.-i nõudmise saada 1 miljon krooni. Vastutasuks lükkas V. R. 2.

augustil 2006 tagasi X pst 8 kinnisasja valikpakkumisel parimaks tunnistatud OÜ R. pakkumise summas

426 miljonit krooni ning võttis vastu paremuselt teiseks tunnistatud AS W. pakkumise summas 420 miljonit

krooni.

9. augustil 2006 esitas T. S. A. P.-le V. R.-i nõudmise saada varem küsitud 1 miljoni krooni asemel 1,5

miljonit krooni. Vastutasuks, AS W. loobumisel 420 miljoni krooni pakkumisest, võttis V. R. 25. augustil

2006 vastu AS W. paremuselt kolmandaks tunnistatud pakkumise summas 380 miljonit krooni. 31. augustil

2006 sõlmiti AS W. ja Keskkonnaministeeriumi vahel X pst 8 kinnisasja ostu-müügileping.

22. septembril 2006 esitas T. S. A. P.-le V. R.-i nõudmise maksta ära lubatud 1,5 miljonit krooni, misjärel

oleks tulevikus võimalik arutada A. P-.ga seotud ettevõtete suhtes täiendavate soodsate otsuste tegemist, s.o

ettevõtetelt AS W. ja OÜ R. äravõetud tagatisrahade tagastamist.

1.2 T. S. le esitati süüdistus KarS § 295 lg 1 järgi suures ulatuses pistise nõudmise ja pistise lubamise

vahendamises A. P.-lt V. R.-le. Süüdistuse kohaselt aitas T. S. oma tegevusega kaasa Rävala pst 8 müügiga

seotud läbirääkimiste käigus V. R.-i ja A. P. vahelise kokkuleppe saavutamisele pistise osas.

1.3 A. P.le esitati süüdistus KarS § 297 lg 1 järgi pistise lubamises keskkonnaminister V. R.-le T. S.

vahendamisel. Süüdistuse kohaselt nõustus A. P. T. S. vahendusel esitatud V. R.-i nõudmisega maksta AS W.

jaoks soodsate otsuste vastuvõtmise eest pistist, lubades nõutava summa - algselt 1 miljoni ja seejärel juba

1,5 miljonit krooni - ära maksta.

2. Harju Maakohtu 19. mai 2009. a otsusega tunnistati V. R. süüdi KarS § 293 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi ning talle

mõisteti karistuseks kahe aasta ja kolme kuu pikkune vangistus, mis jäeti KarS § 73 alusel tingimisi

kohaldamata kolmeaastase katseajaga. T. S. tunnistati süüdi KarS § 295 lg 1 järgi ja talle mõisteti rahaline

karistus 270 päevamäära ulatuses, s.o 102 870 krooni. A. P. tunnistati süüdi KarS § 297 lg 1 järgi ja teda

karistati rahalise karistusega 220 päevamäära ulatuses, s.o 143 440 krooni. Kohtu põhjendused olid

kokkuvõtvalt järgmised.

2.1 V. R. oli alates keskkonnaministri ametisse astumisest kuni tema vabastamiseni ametiisik KarS § 288

tähenduses. Kriminaalasjas kogutud ja uuritud tõenditest nähtuvalt allkirjastas V. R. T. S. koostatud

käskkirjad, mis puudutasid riigivara müüki, samuti kirjavahetuse pankadega ja muud dokumendid, mille

tulemusena müüdi X pst 8 kinnistu A. P.-ga seotud äriühingule AS W 380 miljoni krooni eest.

2.2 T. S. tegutses A. P.-lt pistist nõudes V. R.-i teadmisel ja temaga kooskõlastatult. Kuna A. P. ja V. R. olid

omavahel tuttavad ning A. P. sai V. R.-lt kinnituse T. S. volituste kohta, on nn näilik vahendus välistatud.

Pistise nõudmine toimus nii enne A. P. huvides teo toimepanemist (müügi toimumist) kui ka pärast seda.

Pistis oleks tulnud üle anda kolmandale isikule, kes oli teada nii pistise nõudjale, vahendajale kui ka lubajale.

Kriminaalasjas uuritud tõenditest nähtuvalt oli pistise saamine seotud V. R.-i kui ametiisiku otsustusega ja

pikaajalised läbirääkimised A. P.-ga näitavad, et V. R. ja A. P. lid ühel meelel selles, et A. P. maksab V. R.-le

pistist just soodsate otsuste eest. A. P. ütlustest nähtuvalt oli ta teadlik sellest, et V. R. tegutseb ametiisikuna

T. S.-lt saadavate õiguslike nõuannete põhjal, mille tulemusena saab A. P. soodsa tehingu, hoides kokku

rahalisi vahendeid ja teenides vaheltkasu. Lisaks lootis A. P. tema arvates ebaseaduslikult äravõetud

tagatisraha kas täielikku või osalist tagastamist.

2.3 A. P. käitumine näitab objektiivselt, et ta oli andnud lubaduse nõutud pistist maksta ja pidas selle

lubaduse täitmist oluliseks enda usaldusväärsuse seisukohalt. Kriminaalasja kohtulikul menetlusel

kontrollitud tõenditest nähtuvalt ei teadnud A. P. ega V. R. kinnistu müügimenetluse üksikasju ega olnud

tuttavad müügi korraga ja riigivara võõrandamist puudutava seadusandlusega. Nad tegutsesid T. S.

juhtnööride kohaselt, usaldades T. S. väiteid, et kõik läheb plaanipäraselt. A. P. tegutses süüteo

toimepanemisel kaudse tahtlusega.

2.4 Tegutsedes A. P. huvides, ei ületanud V. R. oma pädevuse piire ega pannud toime seadusega keelatud

tegu, kuna müügimenetlus toimus keskkonnaministeeriumi huvides, kinnistu võõrandamise eesmärgil ja T.

S. koostatud müügi korra alusel. Viimase nõuete rikkumist ei saa seejuures pidada seadusega mittelubatud

teoks,

kuna

tegemist

oli

keskkonnaministeeriumi

sisedokumendiga.

Rikkumised

pandi

toime

keskkonnaministeeriumi huvides, sundimaks A. P. koostööle ja kohtuvaidlustest loobumisele seoses Rävala 8

kinnistuga. Kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtub, et V. R. pani kavatsetult toime A. P. huvides seadusega

lubatud teo ning oli valmis kaaluma järgmist tegu A. P. ja tema äripartnerite huvides.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid V. R.-i, T. S. ja A. P. kaitsjad vandeadvokaadid Üllar

Talviste, Aivar Pilv ja Maria Mägi-Rohtmets, kes taotlesid otsuse tühistamist ja oma kaitsealuste

õigeksmõistmist.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 20. novembri 2009. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid

rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

4.1 Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Maakohus ei ole rikkunud otsuse põhjendamise kohustust.

Kohtuotsuses on ära näidatud, milliste tõendite alusel luges maakohus tõendatuks igale süüdistatavale

omistatud kuriteod ja otsuse mahukus ei anna alust väita, et maakohtu siseveendumuse kujunemine ei ole

jälgitav.

4.2 Ebaõige on T. S. kaitsja väide, mille kohaselt maakohus rikkus menetlusõigust, uurides vahetult

ebaseaduslikke tõendeid. KrMS § 61 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Tõendi

seaduslikkuse ja usaldusväärsuse otsustab kohus otsuse tegemisel.

4.3 Jälitustoiminguga 9. augustil 2006 saadud ja jälitusprotokollis vormistatud teave on käsitatav seadusliku

tõendina. KrMS § 112 lg 3 kohaselt võib §-s 118 nimetatud jälitustoimingutega tõendeid koguda

eeluurimiskohtuniku loal. Samas näeb KrMS § 114 lg 4 ette erandi, mil KrMS §-s 118 nimetatud toimingu

teostamiseks pole edasilükkamatul juhul vaja eelnevat kohtu luba. Sel juhul teatab prokuratuur teostatud

jälitustoimingust viivitamatult eeluurimiskohtunikule, kes otsustab jälitustoimingu lubatavuse või

jälitustoimingu jätkamiseks loa andmise määrusega. Kõnealuses kriminaalasjas esitas prokuratuur 9. augustil

2006 eeluurimiskohtunikule taotluse jälitustoimingu lubamiseks. Seega pöörduti loa küsimiseks kohtu poole

juba enne toimingu teostamist, mistõttu kohtu kontroll selle seaduslikkuse üle oli tagatud. Uuesti taotluses

esitatud põhjendusi kontrollides vormistas eeluurimiskohtunik kirjaliku loa järgmise tööpäeva alguses, andes

määrusega loa nii 9. augustil 2009 pärast kella 17.20 juba läbiviidud jälitustoimingu kui ka jälitustegevuse

jätkamise osas.

4.4 Kohtuotsuse tegemisel võis kohus tugineda D. T. ja A. P. suhtlemist puudutavale jälitustoimingu

protokollile, sest kutsesaladuse hoidmise kohustus ei laiene igasugusele informatsioonile. Kuna D. T. ei

saanud A. P.le edastatud teabest teadlikuks kutsetegevusega seonduvalt, oli kõnealuse jälitustoimingu

protokoll lubatav tõend.

4.5 Puutuvalt A. P. kohtueelsel uurimisel antud ütluste kasutamisse tõendina märkis ringkonnakohus, et

kohtuistungi protokolli kohaselt eitas A. Pärn ütlusi andes esmalt pistise andmist või lubamist. Seejärel aga

kasutas süüdistatava õigust ütluste andmisest keelduda, kuid kinnitas kohtueelsel uurimisel antud ütluste

tõesust, lisades, et need on rajatud tema oletustele. Kohus rahuldas KrMS § 294 p 1 alusel prokuröri taotluse

A. P. kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamiseks. Kohtuotsuses esitatud tõendite analüüsist järeldub, et

T. S. ja V. R. i suhtes tehtud süüdimõistev otsus ei tugine täielikult ega olulises ulatuses A. P. kohtueelsel

uurimisel antud ütlustele, mistõttu puudub alus süüdimõistva otsuse tühistamiseks. Maakohus on oma

siseveendumuse kujunemisel toetunud nii kohtule esitatud ja kohtuistungil vahetult kontrollitud kirjalikele

tõenditele, kui ka kohtuistungil vahetult uuritud süüdistatavate ja tunnistajate ütlustele.

4.6 Süüdistatavatele esitatud pistise võtmise, vahenduse ja andmise süüdistused eeldavad ametiisiku poolt

pistiseandja huvides õiguspärase teo toimepanemist või toimepanemata jätmist. Ametiisiku teo

õigusvastasust eeldab KarS §-s 294 sätestatud altkäemaksu võtmise süüteokoosseis, mis on pistise võtmisega

võrreldes raskem kuritegu. KrMS §-st 268 tulenevalt puudub kohtul pädevus väljuda süüdistuse piiridest,

raskendades süüdistatavate olukorda, mistõttu jättis ringkonnakohus sellesisulised väited tähelepanuta.

Süüdistatavatele etteheidetud tegude karistatavuse seisukohalt ei ole sisulist tähtsust kaitsjate ja

süüdistatavate väidetel, et Rävala 8 kinnistu müük tervikuna oli riigile kasulik.

4.7 Maakohtu järeldust, et T. S. küsis A. P.-lt esialgselt 1 miljonit ja hiljem 1,5 miljonit krooni, ei ole

vaidlustatud. Samas leiavad kaitsjad, et tegemist oli õigusabikuludega, mida A. P. pidi hüvitama. Selline

versioon on maakohtu otsuses kummutatud. Vastavalt kliendilepingule pidi OÜ L riigivara võõrandamisega

seotud kulud kandma keskkonnaministeerium. Tõendid selle kohta, et advokaadibüroo kandis seoses Rävala

8 asuva kinnisasja müügiprotsessiga kulutusi, ei anna alust väita, et need kulutused pidi kinni maksma

enampakkumise võitnud äriühing.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni T. S., V. R.-i ja A. P. kaitsjad vandeadvokaadid

Ü. Talviste, A. Pilv ja M. Mägi-Rohtmets, kes taotlevad otsuste tühistamist ja süüdistatavate

õigeksmõistmist. Kokkuvõtvalt on kassatsioonide sisu järgmine.

5.1 Maakohtu otsuse arutluskäik ja siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitavad kohtuotsuse mahukuse

tõttu. Samas käsitles ringkonnakohus apellatsioonide väiteid pealiskaudselt ega ole otsust nõuetekohaselt

põhjendanud.

5.2 T. S. ja V. R.-i kaitsjad leiavad, et süüdistuse põhjal ei ole võimalik aru saada, millest järeldub, et T. S.

tegutses V. R.-i juhiste kohaselt. Pistise vahendamise koosseis eeldab pistise andja või võtja algatust teo

toimepanemiseks ja vahendaja tegutsemist selle isiku juhiste kohaselt. Kriminaalasjas sellekohased tõendid

puuduvad.

5.3 V. R.i kaitsja arvates ei nähtu kriminaalasjast, et V. R. oleks kasutanud ära oma ametiseisundit

pistiseandja huvides ehk talle soodsa teo toimepanemiseks. Tehingu sõlmimine oli kasulik

Keskkonnaministeeriumile, mitte A. P.-le ega AS-le W.

5.4 A. P. kaitsja on seisukohal, et keskkonnaministrina ei sooritanud V. R. A. P. jaoks ei õiguspärast ega

soodsat tegu. Samuti leiab kaitsja, et ringkonnakohus ei andnud hinnangut sellele, milles ja mil viisil avaldus

A. P. lubadus pistist maksta. Tuvastatud ei ole ka süüdistatava tahtlus tegu toime panna.

5.5 T. S. kaitsja leiab, et maakohus on tõendite uurimisel oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust sellega,

et jättis istungile kutsumata D. T. ja L. G., kelle ülekuulamist T. S. kaitsja oli taotlenud. Samuti tugines

maakohus otsust tehes tunnistajate A. S.-i ja H.-P. L.-i ilmselgelt ebausaldusväärsetele ütlustele. Seejuures

pidas maakohus H.-P. L.-i ütlusi usaldusväärseks vaid osaliselt, mis on vastuolus Riigikohtu praktikaga.

Lubamatu oli ka A. U. ütluste kasutamine, kuna teda ei kuulatud kohtuistungil vahetult üle. Kohtuistungil

ütluste andmisest keeldunud A. P. kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamisega rikkus maakohus

süüdistatava konfrontatsiooniõigust, samas on A. P. ütluste tõendina arvestamine lubamatu ka seetõttu, et

need tunnistati kohtu poolt usaldusväärseteks vaid osaliselt. Kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

tuleb käsitada ka maakohtu poolt kriminaaltoimiku dokumentide avaldamist menetlusosaliste taotluseta.

5.6 Samuti leiab T. S. kaitsja, et kohtud jätsid analüüsimata kaitseväite, et süüdistuses märgitud rahasumma

näol ei olnud tegemist pistisega, vaid müügimenetluses osalenud isikute poolt alustatud kohtuvaidlustega

seotud õigusabikuluga.

5.7 Kohtud on arvestanud tõendina ebaseadusliku jälitustegevusega saadud teavet. Maakohus on tõendina

arvestanud A. P. ja T. S. vestluse salvestust, mis tehti 9. augustil 2006. Jälitustoimingu loa andis

eeluurimiskohtunik suuliselt 9. augustil 2006 kell 17.20, kuid kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette sellist

loa andmise vormi. Alles järgmisel päeval, s.o 10. augustil 2006 tegi kohtunik kirjaliku määruse, mis on

kriminaalasja kohaselt jälitustoimingute läbiviimise aluseks.

5.8 D. T. poolt A. P.-le saadetud sõnumi ja nendevahelise telefonivestluse tõendina kasutamine on vastuolus

KrMS § 118 lg 3 nõuetega. Tõendid puudutavad advokaadi ja kliendi vahelist suhet, sest samal ajal osutas D.

T. A. P.-le (AS-le W) õigusabiteenust.

6. Kassatsioonivastuses leiab riigiprokurör Triin Bergmann, et kaitsjate väited ei anna alust kohtuotsuste

tühistamiseks.

6.1 Maakohtu otsuse mahukus ei muuda kohtu siseveendumuse kujunemist jälgimatuks ja kohtu järeldusi

põhjendamatuiks. Samuti ei saa nõustuda etteheidetega ringkonnakohtu otsusele, kuna apellatsioonikohus

selgitas põhjalikult, milliseid apellatsioonis esitatud väiteid peab ta vajalikuks analüüsida üksikasjalikumalt.

Kuivõrd ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega teo tõendatuse kohta, ei pidanudki ta maakohtu

vastavaid põhjendusi kordama.

6.2 9. augustil 2006 salvestatud A. P. ja T. S. vestluse kasutamine tõendina on lubatav. Kaitsjatel võimaldati

tutvuda jälituslubadega, samuti kontrollis neid maakohus. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta prokuröri

poolt eeluurimiskohtunikule esitatavale taotlusele kirjalikku vormi. Jälitustoimingu lubatavuse üle on

kohtunikul võimalik otsustada ka suulise loa andmisel. Kõnealusel juhul ei kasutanud prokurör võimalust

alustada jälitustegevust eeluurimisasutuse juhi loaga ja taotleda hiljem selle legaliseerimist kohtu poolt.

Sisuliselt tagati sellega läbiviidud jälitustoimingute kõrgem seaduslikkus, kuna ka edasilükkamatul juhul

taotleti eelnevalt kohtu luba.

6.3 D. T. ja A. P. vahelise vestluse kasutamine tõendina oli lubatav ega ole vastuolus KrMS § 118 lg 3

nõuetega. Õigusteenuse osutamise käigus edastatud teabena ei saa käsitada igasugust inimestevahelist

suhtlust. Seoses D. T. ja L. G. ülekuulamata jätmisega märgitakse kassatsioonivastuses, et kõnealuste

tunnistajate ülekuulamise taotlusest loobus T. S. kaitsja ise, mistõttu on alusetu väita, et kohus oleks pidanud

nad siiski istungile kutsuma.

6.4 T. S. kaitsja väide kriminaalasja materjalide ebaseadusliku avaldamise kohta on alusetu, kuna tegemist

oli süüdistusaktis nimetatud tõenditega, mille avaldamist taotles prokurör juba avakõnes.

6.5 Maakohus ei ole kriminaalmenetlusõiguse vastu eksinud ka tunnistajate ja A. P. ütluste hindamisel.

Kohus on põhjendatult jõudnud järeldusele, et tunnistajate ütlustes ei esinenud selliseid vastuolusid, mis

oleks tinginud nende tunnistamist ebausaldusväärseiks. Süüdistatava A. P. kohtueelses menetluses antud

ütluste avaldamine ja kasutamine oli nõuetekohane, kuna ütlustes ei esinenud suuri vastuolusid ja tegemist ei

olnud ainsa ega määrava tõendiga. Samuti võis kohus otsuse tegemisel tugineda jälitusprotokollile, mis

kajastas A. U. kõnelusi. Jälitusprotokollides kajastatud teavet ei pea ilmtingimata toetama isikuliste

tõenditega, mistõttu prokurör võis loobuda A. U. tunnistajana ülekuulamisest. Kaitsjad ei taotlenud samuti

tunnistaja kutsumist, vaid toetasid prokuröri taotlust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitleb esmalt kassatsioonide etteheiteid kohtuotsuste jälgitavuse (I) ning

V. R.-i, T. S. ja A. P. süüditunnistamise (II) kohta. Seejärel vaeb kolleegium kassatsioonide väiteid

kriminaalasjas läbiviidud jälitustoimingute seaduslikkusest (III) ja tunnistajate ütluste kasutamise

lubatavusest (IV) ning kujundab lõpuks seisukoha kassatsioonimenetluse tulemuse kohta (V).

I

8.1 Kolleegium nõustub menetlusosaliste arvamusega, et maakohtu otsus käesolevas kriminaalasjas on

äärmiselt mahukas (kokku 265 lk). Soostuda tuleb kassatsioonidega selleski, et maakohtu otsuse põhiosa

moodustab valdavalt kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite ja kohtuistungi protokolli refereeringud, mis

kriminaalasjas

kogutud

dokumentaalsete

tõendite

hulka

arvestades

on

muutnud

kohtuotsuse

suuremahuliseks. Kolleegium on seisukohal, et selliselt toimides ei ole maakohus pidanud kinni KrMS §-ga

312 kohtuotsuse põhiosale esitatavatest nõuetest. Kohtuotsuses obligatoorselt sisalduma pidavale tõendite

analüüsile seavad raamid KrMS § 312 p-d 1-3. Nimetatud sätete kohaselt piisab, kui kohus esitab otsuses

asjaolud, mida ta loeb kohtuliku uurimise tulemina tõendatuks ja näitab ära tõendid, millele kohtu vastavad

järeldused põhinevad (p 1). Samuti peab kohus märkima, kui ta leiab, et mingit asjaolu ei ole vaja üldse

tõendada selle üldtuntuse tõttu (p 3). Ühtlasi on kohtul kohustus nimetada tõendid, mida ta ei pea

usaldusväärseiks ja põhjendada nende ebausaldusväärseteks lugemist (p 2). Käesolevas kriminaalasjas on

maakohus otsuse põhjenduste esitamisel ilmselgelt nimetatud piiridest väljunud, refereerides ülekuulatud

isikute ütlusi, taasesitades otsuse põhiosas kirjalikke tõendeid, sh jälitustoimingute protokolle ning kajastades

kohtuistungi käiku. Kolleegium märgib, et kohtuliku arutamise käigu talletamiseks on seadusandja KrMS §

155 kohaselt pannud kohtutele kohtuistungi protokolli pidamise kohustuse ning kohtuistungi protokolli kantu

veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Tulenevalt kohtuistungi

protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste

taasesitamist kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste

sisu, seostades selle konkreetsete tõendamiseseme asjaoludega.

8.2. Kolleegium märgib, et vajadus kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite sisu üksikasjaliku kordamise

järele kohtuotsuses puudub ka seetõttu, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole tõendite

refereerimine kohtuotsuses käsitatav tõendite analüüsina ega otsuse põhjendustena. Nii on Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 17. novembri 2006. a otsuse kriminaalasjas nr 3-1-1-100-06 p-s 18 asutud seisukohale,

et süüdistuse tõendite pelk loetlemine otsuses ei ole KrMS § 312 nõuete täitmiseks piisav ega ole vaadeldav

tõendite hindamise ja analüüsina. Kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt peab tõendite analüüs

kajastama seda, millise süüteokoosseisu tunnuse esinemist konkreetne tõend kinnitab, kui uuritud tõendeid

on asetatud omavahelisse konteksti. Eeltoodust tulenevalt ei ole maakohtu otsuse põhjendusena käesolevas

kriminaalasjas vaadeldav maakohtu otsus osas, milles kohus kirjeldab otsuse tegemisel aluseks võetavaid

tõendeid. Kolleegium on siiski seisukohal, et kirjeldatud minetused ei moodusta kriminaalmenetlusõiguse

olulist rikkumist. Nimelt sisaldab maakohtu otsus ka tõendite põhjalikku analüüsi ja sellega seostatud kohtu

järeldusi (kokku ca 34 lk). Seega pole käesolevas asjas ühelgi juhul alust rääkida kohtuotsuse põhjenduste

puudumisest KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses kui kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest. Kuigi

kohtuotsuse ülesehituse aspektist liigne, ei ole kriminaalasjas kogutud tõendite taasesitamine kohtuotsuses

käesoleval juhtumil vaadeldav ka kaitseõiguse teostamise takistusena, sest vaidlustatud kohtuotsusest on

ühemõtteliselt arusaadav, kust algab kohtu poolne tõendite analüüs ja sellel põhinev õiguskäsitlus.

Kolleegium leiab, et viimases osas sisaldab maakohtu otsus tõenditele antud hinnangut nende kogumis ja

kohtuotsuses on põhistatud kõiki olulisi järeldusi, milleni kohus tõendeid hinnates jõudis. Kohtuotsuse

põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine süüdistatavate süüküsimuses ja mõistetud

karistuste osas otsuse lugejale jälgitav.

9. Kaitsjate väited ringkonnakohtu otsuse pealiskaudsuse osas on põhjendamatud. Juhindudes KrMS § 342 lg

3 p 1 nõuetest nõustus ringkonnakohus maakohtu hinnanguga tuvastatud asjaoludele ega pidanud vajalikuks

seda korrata. Samas on apellatsioonikohus käsitlenud põhjalikult kaitsjate väiteid tõendite lubatavuse osas.

II

10. Kassatsioonides leitakse, et V. R.-i, T. S. ja A. P. süüditunnistamine on olnud alusetu ja neid süüdi

mõistes on kohtud rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Vastuseks kõnealustele etteheidetele märgib

kolleegium järgmist.

11. Peamiselt nähtub kassatsioonidest, et kuigi kaitsjad vaidlustavad süüdistuse konkreetsust ja kohtuotsuste

põhjendatust, ei nõustu nad tegelikult maa- ja ringkonnakohtu hinnanguga kriminaalasjas kogutud tõenditele

ja kohtute tehtud järeldustega. KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada.

Tulenevalt KrMS § 362 p-st 2 saab Riigikohus vaid kontrollida, kas kohtud on faktiliste asjaolude

tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on

kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. mai

2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-19-09, p-d 15-16).

12. Kolleegium on seisukohal, et maa- ja ringkonnakohtu otsustega on ühemõtteliselt tuvastatud, et V. R.-i

ülesandel küsis T. S. A. P.-lt raha otsustuste tegemise eest viimasega seotud äriühingu AS W. suhtes seoses

Tallinnas aadressil X 8 asuva kinnisasja pakkumismenetlusega. Süüdistuses ja kohtuotsustes loetletud

otsustuste langetamine oli V. R.-i pädevuses tema ametialaste volituste tõttu keskkonnaministrina, s.o tema

ametiseisundi tõttu. Kohtuotsuses on piisava põhjalikkusega analüüsitud ka pistise võtmise ja andmise

kuriteokoosseisude seisukohalt keskse tunnuse - ekvivalentsussuhte - sisu: T. S. vahendusel nõudis V. R.

esmalt A. P.-lt raha selle eest, et lükata tagasi X pst 8 kinnisasja pakkumisel parimaks tunnistatud OÜ R.

pakkumine ja võtta vastu paremuselt teiseks tunnistatud AS W.- pakkumine, seejärel selle eest, et võtta

samas pakkumismenetluses vastu AS W. rahaliselt odavam pakkumine ja lõpuks selle eest, et edasiselt

kindlustada AS W. ja OÜ R. tagatisrahade tagastamine. Kolleegium märgib, et selle tuvastamine, kus ja mis

ajal täpselt V. R. T. S.-le pistise küsimise nõude edastas, ei ole süüdimõistmise seisukohalt määrav. Pistise

võtmise ja andmise koosseisud eeldavad eeskätt isikutevahelise ekvivalentsussuhte (kokkuleppe) esinemise

kindlakstegemist. Kolleegium soostub kohtute järeldustega, et kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt on

sedastatav V. R.-i, T. S. ja A. P. vahel vastava kokkuleppe olemasolu.

13. A. P. kaitsja kassatsioonis esitatud väited puudutavad valdavalt selle tõendatust, et A. Pärn lubas V. R.-le

raha riigihankemenetluses AS W suhtes vastuvõetavate otsuste eest. Kolleegium leiab, et kriminaalasjas on

tuvastatud A. P. nõustumine V. R.-i T. S. vahendusel esitatud pistise nõudmisega. Kassatsioonis esitatud

väited ei lükka ümber kohtute seisukohta, et A. P. tegutses tahtlikult, nõustudes raha maksmisega AS W

suhtes tehtavate otsuste eest. Vastutus KarS § 297 lg 1 järgi on võimalik ka juhul, kui pistise lubaja ei olnud

pistise võtmise ja andmise algataja, vaid nõustus talle esitatud pistise nõudmisega. Soostumine pistise

nõudmisega ei ole lubaja teo õigusvastasust välistav asjaolu.

13.1 Kaitsja leiab, et süüdistuse sisu ei vasta tegelikkusele, kuna V. R.i otsused riigihankemenetluses olid

ebaseaduslikud ega olnud A. P.-le ega AS-le W. soodsad. Sellest tulenevalt puudus A. P.-l motiiv V. R.-le

vara lubada. Maakohus leidis, et V. R.-i tegu oli seaduslik, kuna ta ei rikkunud oma teenistuskohustusi.

Kolleegium möönab, et Tallinna Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2007. a otsusega tühistati keskkonnaminister

V. R.-i 2. augusti 2006. a käskkiri õigusliku aluse puudumise tõttu, mis mõjutab objektiivselt tema teo

õiguspärasust. Samas märgib kolleegium, et ex post facto antav objektiivne hinnang ametiisiku tegude

seaduslikkusele ja kasulikkusele pistiseandja jaoks ei pruugi kokku langeda süüdistatavate ettekujutusega

vastavatest asjaoludest teo toimepanemise ajal. Lisaks ei nõuagi pistise ja altkäemaksu koosseisud selle

tuvastamist, et tegemist oleks objektiivselt hinnates vara andjale või lubajale faktiliselt kõige soodsama

võimalusega, kuigi reeglina see nii on. Ekvivalentsussuhte seisukohalt on määrav vaid pistise nõudja ja

lubaja ettekujutus selle kohta, et pistist nõutakse ja lubatakse seoses ametiisiku poolt toimepandud või

tulevikus toimepandava teoga. Ekvivalentsussuhte moonutamisega võib tegemist olla juhul, kui lubatakse

tegu, mis ei ole ametiisiku pädevuses või mida ta ei kavatsegi toime panna. Viimast aga käesolevas asjas

tuvastatud ei ole.

13.2 Samuti peab kolleegium vajalikuks selgitada, et karistusseadustik kriminaliseerib vara või muu

soodustuse võtmise ja andmise nii õiguspärase (pistis) kui ka õigusvastase (altkäemaks) teo toimepanemise

eest. Kuigi tegemist ei ole klassikalises mõttes põhi- ja kvalifitseeritud koosseisudega, on altkäemaks

sisuliselt pistise modifitseeritud (raskem) koosseis. Selline seisukoht on põhjendatav sellega, et altkäemaksu

võtmise ja andmise koosseisude keskse tunnuse moodustab ametiisiku õigusvastane tegu, samas kui pistise

võtmise ja andmise puhul on selleks ametiisiku õiguspärane käitumine. Muude tunnuste osas langevad aga

nii altkäemaksu kui pistise võtmise ja andmise süüteokoosseisud kokku. Eeltoodust tulenevalt ei analüüsi

kriminaalkolleegium eraldi seda, kas V. R.-i otsustused hankemenetluses olid seaduslikud, kuna see ei

muudaks käesoleval juhul kriminaalasja lahendamise tulemust - süüdimõistva kohtuotsuse tühistamine on

välistatud, kuna süüdistatavate tegudes on tuvastatud vähemalt pistise nõudmise, lubamise ja vahendamise

koosseisud. Süüdistatavate vastutuse raskendamine (s.o süüdimõistmine altkäemaksus) kohtu enda algatusel

oleks aga KrMS § 268 lg-st 8 tulenevalt välistatud ka juhul, kui kohtu hinnangul oleks V. R.i teod

ebaseaduslikud ja see asjaolu olnuks süüdistatavatel teada teo toimepanemise ajal.

III

14. Kaitsjate kassatsioonides leitakse ühtlasi, et kohtud rikkusid kriminaalmenetlusõigust, kui kasutasid

tõendina KrMS § 118 alusel 9. augustil 2006 tehtud jälitustoiminguga saadud teavet (s.o A. P. ja T. S.

vestlus), kuna see tõend saadi jälitustegevusele esitatavaid nõudeid rikkudes. Kolleegium nõustub selle

seisukohaga, põhjendades seda järgmiselt.

14.1 KrMS §-s 118 nimetatud jälitustoiminguga võib tõendeid koguda eeluurimiskohtuniku loal. KrMS §

114 lg 1 kohaselt vaatab eeluurimiskohtunik menetlust juhtiva prokuröri põhjendatud jälitustoimingu taotluse

läbi viivitamata ja annab määrusega jälitustoiminguks loa või keeldub sellest. KrMS § 114 lg 4 näeb ette, et

edasilükkamatutel juhtudel võib sellise jälitustoimingu teha ka Politseiameti, Keskkriminaalpolitsei või

Kaitsepolitseiameti juhi või tema määratud ametniku määruse alusel ilma kohtu loata. Sel juhul tuleb

prokuröril teatada teostatud jälitustoimingust viivitamata eeluurimiskohtunikule, kes otsustab jälitustoimingu

lubatavuse või selle jätkamiseks loa andmise määrusega.

14.2 Käesolevas asjas pöördus prokurör 9. augustil 2006 eeluurimiskohtuniku poole ja palus nõusolekut

jälitustoimingu, s.o teabe salajase pealtkuulamise teostamiseks. Selline nõusolek suuliselt ka anti -

jälitustoimingu protokolli (kd I tl 106) kohaselt on eeluurimiskohtuniku suuline luba väljastatud 9. augustil

2006. a kell 17.20. Kassatsioonivastuse kohaselt ei olnud kirjaliku loa (määruse) andmine võimalik

tehnilistel põhjustel, kuna tegemist ei olnud kohtu tööajaga. Jälitusasutuse juhi või tema määratud ametniku

määrust ei vormistatud. Sama päeva õhtul jälitustoiming teostati ja järgmise päeva, s.o 10. augusti hommikul

vormistas eeluurimiskohtunik kirjaliku määruse, millega andis jälitustegevuse loa, nii tagantjärgi 9. augusti

kohta kui ka edasiseks jälitustegevuseks.

14.3 KrMS § 111 kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõendina kasutatav vaid juhul, kui selle

saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Käesoleval juhul ei toimunud tõendi saamine kooskõlas KrMS §-de

112 ja 114 nõuetega. KrMS § 112 lg 3 kohaselt peab sama seadustiku §-s 118 nimetatud jälitustoimingu

teostamiseks olema eeluurimiskohtuniku määrus. Juba seaduse mõttest tulenevalt, mida kinnitab ka KrMS §

114 lg 4, peab selline määrus olema antud enne jälitustoimingu tegemisele asumist. Määrusele esitatavaid

nõudeid reguleerib KrMS § 145, mille lg 1 p 1 kohaselt kujutab määrus endast menetleja kirjalikult

vormistatud ja põhistatud menetlusotsustust. Kuna käesoleval juhul ei järgitud ka KrMS § 114 lg 4 nõudeid -

jälitustoimingu tegemiseks puudus selles sättes nimetatud politseiasutuse juhi või tema määratud ametniku

määrus -, oli jälitustoimingu tegemine, s.o 9. augustil 2006. a asetleidnud A. P. ja T. S. vestluse salajane

pealtkuulamine ja salvestamine ebaseaduslik. KrMS § 111 kohaselt loetakse igasugune hälbimine seadusega

jälitustegevusele seatud regulatsioonist automaatselt kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks.

14.4 Kolleegium märgib, et prokuröri kassatsioonivastuses esitatud seisukohta, et käesoleval juhul tagati

jälitustoimingule allutatud isikutele kõrgemad põhiseaduslikud garantiid, küsides jälitustoimingu

läbiviimiseks politseiasutuse juhi loa asemel eeluurimiskohtuniku suulist luba, ei saa pidada asjakohaseks.

Esmalt on kriminaalkolleegiumi praktikas korduvalt osutatud sellele, et põhiseaduse § 3 lg 1 esimese lause

kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, ning et

riigivõimu teostamine on vaieldamatult ka kriminaalmenetluse läbiviimine selleks määratud ametiisikute

poolt, mis põhiseaduse tsiteeritud sättest tulenevalt saab toimuda eranditult kooskõlas seadusega. Seejuures

on kohtueelset menetlust toimetav ametiisik seotud kehtiva kriminaalmenetlusõigusega ega saa jätta seda

rakendamata. Mõistagi on ka uurimisasutuse ametnik ja prokurör vajadusel õigustatud kohaldatavat

õigusnormi tõlgendama, kuid mitte uut õigusnormi looma. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli

2010. a otsused kriminaalasjades nr 3-1-1-119-09, p 15 ja nr 3-1-1-19-10). Seaduslikkuse põhimõtet tuleb

eriti rangelt järgida jälitustegevuses, sest jälitustoimingule allutatute teadmatus nende suhtes läbiviidava

toimingu suhtes riivab põhiõigusi intensiivsemalt, kui mis tahes muu uurimistoimingu teostamine (vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2008. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-08, p 13.2).

Jälitustegevuse kontrollitavuseks on seadusandja ette näinud kindla menetluskorra, milles kohtul lasub

jälitustegevuse seaduslikkuse ja põhjendatuse kontrollija roll. Täitevvõim ei saa kriminaalmenetluses

kalduda kõrvale seadusandja kehtestatud menetlusreeglitest ja asuda ise looma uut õigust isegi siis, kui ta

tegevust motiveerivad õilsad eesmärgid.

14.5. Kuigi põhimõtteliselt saab vaid nõustuda prokuröri kassatsioonivastuses tooduga, et jälitustoimingule

allutatud isikutele tuleb kindlustada põhiõiguste kaitse maksimaalsel võimalikul viisil, peab kolleegium

samas vajalikuks märkida, et sellest ajendatud kehtivate menetlusnormide muutmisele suunatud argumendid

saavad olla adresseeritud vaid seadusandjale. Põhiseaduse § 104 lg 2 p-st 14 tulenevalt on viimane pädev

otsustama, milline on optimaalne lahendus põhiõiguste kaitse ja kriminaalmenetluse eesmärkide vastandlike

huvide vahel. Kolleegium märgib üksnes, et ka selline menetluskord, milles nähakse ette edasilükkamatutel

juhtudel jälitustoimingu tegemine eeluurimiskohtuniku suulise eelloa alusel, ei pruugi olla õiguslikult

probleemitu isegi juhul, kui kohtunikule tagatakse pärast jälitustoimingu teostamist võimalus ex post siiski

keelduda loa andmisest. Ühelt poolt tähendab suulise eelloa andmine paratamatult seda, et kohus lubab

jälitustegevust taotluse aluseks olevate kirjalike materjalidega eelnevalt tutvumata. Viimane aga raskendab

kui ei muuda isegi võimatuks kohtul kontrollida KrMS § 110 lg-s 1 sätestatud jälitustoimingu lubatavuse

eelduste täidetust konkreetses asjas, sealhulgas õigusriiklikult olulise jälitustegevuse ultima ratio põhimõtte

järgimist. Teiselt poolt ei saa aga jätta märkimata, et eelotsustuse tegemine mõjutab paratamatult kohtuniku

siseveendumuse kujunemist ka selles osas, kas lugeda juba läbiviidud jälitustoimingut seaduslikuks või

mitte. Olles juba eelnevalt aktsepteerinud taotletavat jälitustoimingut, võib kohtunikul hilisemal asja

materjaliga

põhjalikumal

tutvumisel

tekkida

tugev

motivatsioonisurve

läbiviidud

toimingu

sanktsioneerimiseks näiteks isegi siis, kui ta tagantjärele möönab, et jälitustegevuse lubatavuse eeldused

võisid konkreetsel juhul olla ebapiisavalt täidetud. Sellist lahendust ei saa põhiõiguste kaitse valguses pidada

aga kuidagi õigustatuks. Eeltoodut silmas pidades on kolleegium seisukohal, et arvestades kohtu olemuslikku

rolli jälitustoimingu seaduslikkuse kontrollijana on seadusandja põhjendatult andnud edasilükkamatul juhul

jälitustoiminguks loa andmise pädevuse kohtusüsteemist väljapoole jäävale ametiisikule (KrMS § 114 lg 4).

Kolleegium ei välista samas, et lähtudes prokuratuuri ühest põhiülesandest kindlustada uurimisasutuste

tegevuse seaduslikkus kohtueelse menetluse toimetamisel, võib seadusandja luua ka sellised menetlusreeglid,

mis annavad edasilükkamatul juhul jälitustoimingu lubamise pädevuse prokurörile. Samas peab kolleegium

veel kord vajalikuks rõhutada, et kriminaalmenetluse normide kehtestamine on seadusandja kompetentsis

ning kuni viimane pole pidanud vajalikuks kehtivat normistikku muuta, saab KrMS §-st 111 tulenevalt

jälitustoimingu tulemina tõendiks olla vaid kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid järgides saadud teave.

14.6 Kuigi tulenevalt ülaltoodust tuleb käesolevas kriminaalasjas jälitustoimingu protokoll osas, milles ta

kajastab 9. augustil 2006 asetleidnud A. P. ja T. S. vestlust, tunnistada lubamatuks tõendiks ning jätta

tõendikogumist välja, leiab kolleegium, et nimetatud tõendi väljajätmine ei too endaga kaasa kohtuotsuste

tühistamist, kuna tegemist ei olnud kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava tõendiga.

Kriminaalkolleegium on ka varasemalt pidanud võimalikuks, et tõendi väljajätmine ei tingi igal juhul

kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks. Selle otsustamisel tuleb hinnata, kas tõendikogum ja sellele

tuginev kohtu arutluskäik võimaldab järeldada, et tegemist ei olnud kohtu veendumuse kujunemisel määrava

tõendiga. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. veebruari 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-98-07,

28. aprilli 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-32-09, p 9 ja 25. veebruari 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-

1-1-85-08, p 14.2). Käesolevas kriminaalasjas nähtub maakohtu otsuse põhjendustest, et 9. augusti 2006. a

vestlusega loeti eeskätt tõendatuks asjaolu, et A. P.lt nõuti varasema 1 miljoni asemel pistisena 1,5 miljonit

krooni. Seega kinnitas vaatlusalune tõend kohtute arvates pistisena nõutud rahasumma suurenemist aja

jooksul. Seda fakti kinnitava tõendi väljajätmine tõendikogumist ei muuda olematuks varem aset leidnud

pistise nõudmist summas 1 miljon krooni, millise tehiolu on kohtud lugenud tõendatuks muude

kriminaalasjas kogutud tõendite alusel. Seega ei mõjuta 9. augusti 2006. a vestlust kajastava jälitustoimingu

protokolli väljajätmine pistise võtmise, vahendamise ja andmise kuriteokoosseisude tuvastatust

süüdistatavate käitumises.

15. A. P. kaitsja leiab, et vastuolus KrMS § 118 lg 3 nõuetega kasutati tõendina ka D. T. poolt A. P.-le

saadetud sõnumit ja nendevahelist telefonivestlust. KrMS §-d 72 ja 118 lg 3 välistavad koosmõjus salajasel

pealtkuulamisel või -vaatamisel saadud advokaadi edastatava teabe tõendina kasutamise, kui selle sisuks on

advokaadile ameti- või kutsetegevuses teatavaks saanud asjaolud. Kolleegium leiab, et kohtud on

põhjendanud oma seisukohta, mille kohaselt D. T. sõnum ja tema vestlus A. P.-ga ei puudutanud õigusabi

osutamist süüdistatavale ega AS-le W. Muu hulgas selgitas maakohus, et tegemist ei olnud D. T.

kutsetegevuses teatavaks saanud asjaoludega, vaid kõrvalise isiku käest saadud informatsioonist järelduse

tegemise ja selle edastamisega A. P.-le. KrMS § 72 lg 4 kohaselt on kohtul õigus kohustada isikut ütlusi

andma, kui ta veendub menetlustoimingu põhjal, et keeldumine ei seondu tema kutsetegevusega. Seega on

kohus pädev otsustama, kas tegemist on kutsetegevuse saladusega ehk õigusabi osutamisega seotud teabega,

ja sellest tulenevalt ka selle teabe tõendina kasutamise lubatavuse üle. Käesolevas asjas taotles T. S. kaitsja

D. T. ja L. G. tunnistajatena ülekuulamist sõnumi sisu ja telefonivestlust puudutavas osas. Saanud teada, et

nimetatud isikud keelduvad kutsetegevuse saladusele viidates ütluste andmisest, ei esitanud T. S. kaitsja

kohtule taotlust KrMS § 72 lg-s 4 sätestatu rakendamiseks, vaid leidis, et jälitustegevusega saadud teabe

kasutamine on keelatud, loobudes sellega sisuliselt tunnistajate ülekuulamisest. Kaitsja loobumine

tunnistajate ülekuulamise taotlusest ei tingi jälitustegevusega saadud tõendi lubamatuks tunnistamist.

IV

16. T. S. kaitsja kassatsiooni kohaselt rikkus maakohus kriminaalmenetlusõigust dokumentide avaldamisega

ilma menetlusosaliste vastava taotluseta. Kolleegium märgib, et istungiprotokollist nähtuvalt toimus

kohtulikul arutamisel dokumentaalsete tõendite avaldamine prokuröri taotluse alusel. Vastav taotlus esitati

süüdistusakti avaldamisel kohtuliku uurimise alguses, kuna tegemist oli süüdistusaktis loetletud tõenditega.

Seetõttu on kaitsja väide, et ükski menetlusosaline ei taotlenud vastavate tõendite avaldamist, eksitav. Samuti

nendib kolleegium, et vastupidiselt kaitsja väidetule ei ole kohtumenetluses kasutatud A. U. ütlusi, vaid

jälitusprotokolli, mis sisaldab ka tema vestlusi A. P.-ga. Kriminaalmenetlusõigus ei nõua sellistel juhtudel

tingimata isiku ülekuulamist, kuivõrd jälitusprotokoll on iseseisvaks tõendiks KrMS § 63 lg 1 mõttes. A. U.

ülekuulamist tunnistajana käesolevas kriminaalasjas ei ole taotlenud ka kaitsja. Kolleegium märgib lisaks, et

maakohus on arusaadavalt selgitanud, miks ta peab usaldusväärseks nii A. S.-i kui ka H.-P. L.-i ütlusi

vaatamata sellele, et viimane tunnistaja ei soovinud avaldada üksikasju A. P.-ga toimunud vestluse sisust.

17. Kaitsja leiab samuti, et A. P. kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisega rikkus kohus

kriminaalmenetlusõigust, kuna teistel süüdistatavatel puudus võimalus teda küsitleda. Kolleegium märgib, et

A. P. keeldus kohtumenetluses ütlusi andmast, mistõttu tema ütlused avaldati KrMS § 294 p 1 alusel. Õigus

süüdistuse tunnistajat (sh ka kaassüüdistatavat) küsitleda kuulub tõepoolest õiglase kohtumenetluse

miinimumnõuete hulka, olles nimetatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 §-s

3(d). Samas on Riigikohus asunud aga seisukohale, et see ei tähenda kohtueelses menetluses antud ütluste

avaldamise keeldu, vaid seda, et isiku suhtes tehtud süüdimõistev otsus ei või tugineda täielikult või

määravas ulatuses sellise isiku ütlustele, keda süüdistataval ei olnud võimalik küsitleda. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 7. märtsi 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-127-06, p 9). Kuna kohtuotsus ei

põhine valdavas või määravas osas A. P. ütlustel, ei ole rikutud ka teiste süüdistatavate kaitseõigust, s.o

õigust kaassüüdistatavat küsitleda. Maakohus põhjendas oma seisukohta, miks ta loeb süüdistatava ütlusi

määravas osas usaldusväärseks.

V

18. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et maa- ja ringkonnakohus ei ole kohtuotsuste tegemisel

kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ega rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, mis annaks aluse

otsuste tühistamiseks. Juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu 20. novembri 2009. a otsuse T. S., V. R.-i ja A. P. süüdistusasjas muutmata ja kassatsioonid

rahuldamata.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe