3-2-1-41-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-41-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 25. mai 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

E. J (pankrotis) hagi A. E vastu 755 811 krooni saamiseks või

pärandist loobumise kehtetuks tunnistamiseks ja

kinnistusraamatu kande muutmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 2-08-29221

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E. J (pankrotis) kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

755 811 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja E. J (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja pankrotihaldur

Katrin Prükk

Kostja A. E (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

26. aprill 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada tsiviilasjas nr 2-08-29221 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 22. detsembri 2009. a

otsus ja Pärnu Maakohtu 24. augusti 2009. a otsus osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue

müüa kostja kinnisasi ja rahuldada selle arvel hageja võlausaldajate 755 811 krooni suurune

nõue, ning menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Pärnu

Maakohtule. Ülejäänud osas jätta kohtuotsused muutmata.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada E. J-le (pankrotis) kassatsioonkaebuselt 15. veebruaril 2010. a tasutud kautsjon

1000 (üks tuhat) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E. J (hageja, pankrotis) esitas seadusliku esindaja, pankrotihaldur Katrin Prüki kaudu 9. juulil 2008

Pärnu Maakohtule hagi A. E (kostja) vastu, milles esitas pärast mitmeid täpsustusi järgmised nõuded:

1) rahuldada Pärnus Xxxxxx xx-x asuva korteriomandi (korteriomand) arvel AS ETK Vikero Tekstiil

(pankrotis) nõue 750 000 krooni, Eesti Vabariigi nõue 4295 krooni ja kohtutäitur T. Lorvi nõue

1516 krooni;

2) müüa korteriomand avalikul enampakkumisel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ja

tasuda müügist saadud raha, kuid mitte rohkem kui 755 811 krooni hageja pankrotivarasse.

Lisaks esitas hageja alternatiivsed nõuded:

1) tunnistada kehtetuks hageja avaldus tema isa E. J pärandist loobumiseks;

2) ennistada tähtaeg 13. novembril 2003 surnud E. J pärandi vastuvõtmiseks;

3) tuvastada kostja kohustus anda nõusolek korteriomandi kohta tehtud kande muutmiseks

kinnistusraamatus viisil, et hageja kantakse kinnistusraamatusse korteriomandi ainuomanikuna.

Hagiavalduse kohaselt rahuldas Pärnu Maakohus 21. aprilli 2004. a otsusega AS ETK Vikero Tekstiil

(pankrotis) hagi hageja vastu ja temalt nõuti välja 750 000 krooni. Hageja ei täitnud vabatahtlikult

kohtuotsust. Pärnu Maakohus kuulutas 1. juuli 2008. a otsusega välja hageja pankroti. Pankrotivarast

ei piisanud esitatud nõuete rahuldamiseks.

Hageja isale E. J-le kuulus kinnistusraamatu andmetel kuni 2. aprillini 2004 korteriomand aadressil

Xxxxxx xx-x, Pärnu linn. Hageja isa suri 13. novembril 2003 testamenti tegemata. Tema ainus

esimese järjekorra pärija oli hageja. Pärnu notar Marje Jürioja avaldas 27. jaanuaril 2004 väljaandes

Ametlikud Teadaanded pärimisteate, mille kohaselt on notari menetluses 13. novembril 2003 surnud

E. J (sünd. xx. juulil xxxx) pärimisasi. Juba enne pärimisteate avaldamist, 15. jaanuaril 2004 tegi

hageja pärandist loobumise avalduse. Rahvastikuregistri andmetel on kostja hageja tütar. 30. aprillil

2004 väljastas notar kostjale seadusjärgse pärimistunnistuse. Selle kohaselt koosneb E. J pärandvara

korteriomandist. Kinnistusraamatu väljatrükist nähtub, et 2. aprillil 2004 on korteriomandi kohta

tehtud kanne, mille kohaselt on nimetatud korteriomandi omanik kostja.

Pärnu Maakohus on 1. juuli 2008. a kohtuotsuses tuvastanud, et pärast hageja isa surma pärandi

vastuvõtmiseks avalduse esitamisel oleks hageja pärinud isale kuulunud korteriomandi, sest ta oli

esimese järjekorra pärija enne 1. jaanuari 2009 kehtinud pärimisseaduse (PärS) § 13 lg 1 mõttes.

Kostja peab lubama rahuldada AS ETK Vikero Tekstiil, Eesti Vabariigi ja kohtutäitur T. Lorvi nõuded

korteriomandi arvel. Kuna kostja sellega ei nõustunud, siis tuleb tema nõusolek asendada

kohtuotsusega, korteriomand müüa avalikul enampakkumisel täitemenetluse seadustikuga ettenähtud

korras ja müügist saadaolevast rahast rahuldada võlausaldajate nõuded. Pankrotihalduril on pädevus

esitada nõue PärS § 125 alusel. Võlausaldajate huvide kaitsmise pädevusest tuleneb ka halduri

pädevus nõuda, et pärandist loobunu need võlad, mida ei saa loobunu varast tasuda, tasutakse temal

õiguse järgi saada olevast pärandiosast.

Juhuks, kui pankrotihaldur ei ole pädev esitama PärS § 125 alusel nõuet, palus hageja alternatiivselt

hagi rahuldada pankrotiseaduse (PankrS) § 109 lg 1 järgi tagasivõitmise korras. Pärandist loobumine

on kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldust sisaldav tehing, mille tagajärjena

tekkis olukord, kus hageja asemel sai pärijaks tema tütar. Hageja on pärandist loobunud jaanuaris

2004, s.o ajal, mil Pärnu Maakohus menetles AS ETK Vikero Tekstiil (pankrotis) hagi hageja vastu

750 000 krooni nõudes.

Hageja ja kostja tegevus pärandi vastuvõtmisel on seetõttu vastuolus ka hea usu põhimõttega.

Loobudes vahetult enne eeldatavalt hageja kahjuks tehtavat kohtuotsust pärandi vastuvõtmisest, mille

hulgas oli eeldatavalt olulise väärtusega korteriomand, kahjustas hageja sellega oma võlausaldajate

huve. Arvestades asjaoluga, et hageja ei ole kohtuotsusega väljamõistetud summast midagi tasunud

ning hagejal ei ole kinnisvara või muud vara, mille arvel saab kohtuotsust täita, on ilmne, et hageja

soovis oma tegevusetusega saavutada enda täielikku varatust, et mitte asuda hüvitama võlausaldajate

nõudeid.

PärS § 118 lg 2 p 1 kohaselt võib pärima õigustatud isiku avalduse alusel sama paragrahvi lõikes 1

nimetatud tähtaja ennistada kohus, kui ta loeb tähtaja möödalastuks mõjuval põhjusel. PärS § 118 lg 3

tulenevalt saab pärandi vastu võtta 10 aasta jooksul pärandi avanemisest, s.o praegusel juhul hiljemalt

13. novembril 2013. PankrS § 120 kohaselt on pärandi vastuvõtmise tahte avaldamine

pankrotihalduri pädevuses. Juhul kui pärandist loobumist ei saa kehtetuks tunnistada pankrotiseaduse

alusel, tuleb anda võlgniku tegevusele hinnang hea usu ja heade kommete täitmise nõude valguses.

Isik, kellel on täitmata kohustusi ja kes loobub pärandist, käitub oma võlausaldajate suhtes ebaausalt

ja ebaõiglaselt.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata.

Kostja arvates kehtib nii hageja kui ka kostja kohta tingimatu pöördumatuse printsiip (enne

1. jaanuari 2009 kehtinud PärS § 115 lg 2, alates 1. jaanuarist 2009 kehtiv PärS § 116 lg 2). Halduril

ei ole PankrS § 120 lg 1 järgi pädevust otsustada, kas võlgnik võtab pärandi vastu või mitte. Enne

1. jaanuari 2009 kehtinud PärS § 125 alusel sai nõude esitada võlausaldaja. Võlausaldajad said

nõudeid esitada avaldusena pärimismenetluses sätestatud tähtaja jooksul, praeguses vaidluses kuni

27. märtsini 2004. Arvestades olukorda, kus võlausaldajal ei olnud pärandi avanemise ajal

tunnustatud nõuet, kuid samas kestis kohtumenetlus kahju väljamõistmiseks, oli võlausaldajal

võimalus rakendada oma nõude tagamiseks pärandi hoiumeetmeid (PärS §-d 110-111). Seega on

võlausaldaja jätnud õiguskaitsevahendid õigel ajal kasutamata.

PankrS § 109 lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmise korral PankrS §-des 110-114 sätestatud

alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab

võlausaldajate huve. PankrS §-des 110-114 sätestatud tagasivõidetavate tehingute loetelus pärandist

loobumist märgitud ei ole.

3. Pärnu Maakohus jättis 24. augusti 2009. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohus leidis, et PärS § 125 alusel ei saa haldur esitada võlausaldajate huvides kohtule nõuet, sest

pankrotihaldur on PankrS § 54 lg 1 kohaselt võlgniku seaduslik esindaja.

PankrS §-des 111-114 esitatakse loetelu tehingutest, mida saab tagasivõitmise korras kehtetuks

tunnistada, kuid pärandist loobumist selles loetelus ei ole. Seadusandja on kehtestanud loetelu vara

kohta, mis on võlgniku omandis olnud, kuid pärandvarast loobumise korral ei olegi see vara võlgniku

omandis olnud ja seetõttu seda tehingut ei saa hiljem vaidlustada. Selline seisukoht haakub pärandist

loobumise puhul PärS §-st 115 tuleneva pöördumatuse printsiibiga.

PankrS § 120 lg 1 kohaselt, kui võlgnik saab pärast pankroti väljakuulutamist pärandi või annaku,

otsustab selle vastuvõtmise või sellest loobumise haldur. Hageja sai pärandi ja loobus sellest pärast

pankroti väljakuulutamist ning seega ei ole halduril alust esitada nõudeid pärandvara suhtes.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Kostja palus jätta kaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 22. detsembri 2009. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja

kanda.

Ringkonnakohtu otsuse järgi nõustus kohus täielikult maakohtu põhjendustega ega pidanud

vajalikuks neid korrata.

PärS § 125 alusel ei saa haldur võlausaldajate huvides esitada kohtule nõuet, sest pankrotihaldur on

võlgniku seaduslik esindaja PankrS § 54 lg 1 alusel. Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud PärS § 125

kohaselt võib võlausaldaja nõuda, et pärandist loobunu need võlad, mida ei saa loobunu varast tasuda,

tasutakse temal õiguse järgi saada olevast pärandiosast. Võlgade rahuldamisest järele jäänud

pärandiosa läheb üle pärijatele, kes pärivad pärandist loobunu asemel. Ringkonnakohus ei nõustunud

kaebuses esitatud seisukohaga, mille kohaselt saab PärS § 125 alusel nõude esitada ka pankrotihaldur

võlgniku seadusliku esindajana.

Maakohus on õigesti leidnud, et rahuldada ei saa ka hageja alternatiivselt esitatud nõudeid. Pärandist

loobumine on kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldust sisaldav tehing, mille

tagajärjena tekkis olukord, kus hageja asemel sai pärijaks tema tütar. Hageja tugineb PankrS § 110

lg 1 p-le 4, mille kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis on tehtud viie aasta jooksul enne

pankrotimenetluse algatamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldaja huve ja tehingu

teine pool oli tema lähikondne, kes sellest teadis või pidi teadma. Nimetatud alusel hagi rahuldada ei

saa, sest pärandist loobumine on ühepoolne tehing. Seega puudub kausaaltehing hageja ja kostja

vahel. Kostja õigus pärida oma vanaisa vara tuleneb pärimisseadusest. Kostjat ei ole võimalik

käsitada tehingu (pärandist loobumise avaldus) teise poolena.

TsÜS § 86 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Praeguses

asjas on kostjaks A. E, kes sai pärijaks pärandi vastuvõtmise avalduse alusel tulenevalt

pärimisseadusest. Kuivõrd hageja ja kostja vahel puudub kausaaltehing, siis maakohus ei pidanudki

hinnangut andma asjaolule, kas hageja toimis pärandist loobumisel kooskõlas heade kommetega või

kas tema käitumine oli kooskõlas hea usu põhimõttega. Peale selle on hagiavalduses esitatud vaid

üldiseid väiteid, kuid pole viidatud tõenditele, millest võiks järeldada, et hageja tahe oli suunatud

pärandist loobumisel vaid sellele, et pärand ei läheks kogukonna hüvanguks. Hagiavaldusest ei selgu,

kuidas vaidlusaluse pärandi ülemineku korral kogukonna hüvanguks oleks paremini olnud kaitstud

hageja võlausaldajate huvid.

Kui hageja tahteavaldus pärandist loobumiseks olnuks tehtud vastuolus hea usu põhimõttega, siis ei

laieneks samad asjaolud kostja tahteavaldusele, mille ta tegi vanaisa pärandi

vastuvõtmiseks 15. jaanuaril 2004 notarile. Neid kahte pärimisseaduse alusel tehtud tahteavaldust ei

ole võimalik käsitada kahepoolse tehinguna, nagu seda on tehtud hagiavalduses ja

apellatsioonkaebuses.

Maakohus on küll ekslikult leidnud, et ka praegu kehtiva õiguse kohaselt saab tagasi võita vaid

võlgniku omandist välja läinud vara, kuid see ei mõjuta otsuse sisu. Alates 1. jaanuarist 2004 kehtiva

pankrotiseaduse sätete kohaselt ei ole tagasivõitmise puhul oluline, kas tagasivõidetava tehinguga

läks vara võlgniku omandist välja või mitte. Määravaks on asjaolu, kas tehinguga kahjustati

võlausaldajate huve (PankrS § 109 lg 1).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu ja maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

hagi rahuldada. Kui asjas ei ole võimalik teha uut otsust, tuleb asi saata samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ebaõigesti kohaldatud PärS § 125. Asjaolust, et pankrotihaldur on

võlgniku seaduslik esindaja, ei saa järeldada, et ta ei saa korraldada võlausaldajate nõuete rahuldamist

PärS § 125 alusel. Pärandist loobunud isiku pankroti korral tuleks PärS § 125 tõlgendada selliselt, et

loobunu võlausaldajate nõuete rahuldamist loobunul õiguse järgi saada olevast pärandiosast saab

nõuda ka pankrotihaldur. PärS § 125 reguleerib üksnes võla tasumise korda ega loo iseseisvat

õigussuhet võlausaldaja ja pärandi vastuvõtja vahel. Hagi esitades pankrotihaldur korraldab

võlausaldajate selliste nõuete täitmist, mis võlausaldajatel on pärandist loobunud pankrotivõlgniku

vastu. Kui pärandist loobunu pärandiosast ei jätku kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (nagu

praegusel juhul), siis on PärS § 125 kohase nõude esitamine pankrotihalduri kaudu ainus moodus,

kuidas tagatada pärandist loobunu võlausaldajate võrdne kohtlemine.

Kui asuda seisukohale, et PärS § 125 ei saa tõlgendada selliselt, et nõude saaks esitada ka

pankrotihaldur, tulnuks hagejale anda võimalus tugineda lepingulisele esindusele. Ringkonnakohus

jättis sellele väitele vastamata ega andnud hagejale võimalust küsida võlausaldajatelt volitust.

Tagasivõitmise mõistega oleks vastuolus tõlgendus, et ühepoolseid tehinguid ei saa tagasivõitmise

korras kehtetuks tunnistada. See on võimalik PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel, jättes kõrvale sätte selle

osa, mis räägib teisest poolest. Hageja ei ole esitanud nõuet tunnistada kostja tahteavaldus pärandi

vastuvõtmiseks kehtetuks.

Ühepoolsed tehingud saavad olla vastuolus heade kommetega ja tühised. Ekslik on ringkonnakohtu

seisukoht, et hageja tahteavaldust pärandist loobumiseks ja kostja tahteavaldust pärandi

vastuvõtmiseks tuleb tühisuse aspektist vaadelda koos. Hageja tahteavaldus võib olla tühine, ilma et

kostja tahteavaldus oleks tühine. Hageja ja tema tütar tegutsesid pärimismenetluses kooskõlastatult,

hageja käitus oma võlausaldajate suhtes ebaausalt.

7. Kostja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas,

millega jäeti rahuldamata hageja nõue müüa kostja kinnisasi ja rahuldada selle arvel hageja

võlausaldajate 755 811 krooni suurune nõue, ning menetluskulude jaotuse osas. Kolleegium peab

TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel vajalikuks tühistada ka maakohtu otsus samas osas ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

9. Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus on ekslikult jätnud asjas kohaldamata enne

1. jaanuari 2009 kehtinud PärS § 125. PärS § 125 kohaselt võib võlausaldaja nõuda, et pärandist

loobunu need võlad, mida ei saa loobunu varast tasuda, tasutakse temal õiguse järgi saada olevast

pärandiosast. Võlgade rahuldamisest järele jäänud pärandiosa läheb üle pärijatele, kes pärivad

pärandist loobunu asemel.

Seega kaitseb PärS § 125 võlausaldaja huve juhtudel, mil talle võlgu olev isik on pärandist (temal

saada olevast pärandiosast) loobunud ja loobunul ei ole vara, mille arvel oleks võimalik võlga tasuda.

Praeguses asjas tuleb mh lahendada õiguslik küsimus sellest, kas PärS § 125 on võimalik kohaldada

ka juhul, mil on välja kuulutatud pärandist loobunud isiku pankrot. Jaatava vastuse korral sellele

küsimusele tuleb selgitada PärS § 125 järgse nõude esitamise korda pankrotimenetluses.

10. Kolleegium leiab, et PärS § 125 on võimalik kohaldada ka pärast pärandist loobunud isiku

pankroti väljakuulutamist, st kui loobumine toimus enne pankroti väljakuulutamist. Raske oleks leida

mõistlikku põhjendust lahendusele, mille kohaselt oleksid võlausaldaja huvid PärS § 125 alusel

kaitstud enne pankroti väljakuulutamist, kuid mitte pärast seda (vt käesoleva otsuse p 13 selle kohta,

et pankrotiseaduse kohaselt ei ole võimalik pärandist loobumise tagasivõitmine). Kui pärandist

loobumine tuleks otsustada pärast pankroti väljakuulutamist, siis enne 1. jaanuari 2010 kehtinud

PankrS § 120 kohaselt oli see pankrotihalduri pädevuses.

11. Ringkonnakohus on otsuses leidnud, et PärS § 125 ei ole võimalik kohaldada seetõttu, et

pankrotihaldur on PankrS § 54 lg 1 kohaselt võlgniku, mitte võlausaldajate seaduslik esindaja.

Kolleegium nõustub seisukohaga, et pankrotihaldur on võlgniku seaduslik esindaja, kuid märgib, et

PankrS §-de 2 ja 108 alusel on võimalik praegusel juhul lugeda hagi esitajaks pankrotivõlgnik, mitte

PärS §-s 125 märgitud võlausaldaja. Pankrotihaldur esitab hagi pankrotivõlgniku nimel, kuid kaitseb

teiste isikute, s.o võlausaldajate huve.

PärS § 125 annab võlausaldajale õiguse nõuda pärandist loobunud isiku võlgade tasumist temal

õiguse järgi saada oleva pärandiosa arvelt. Pankrotiseaduse § 54 lg 1 enne 1. jaanuari 2010 kehtinud

redaktsiooni kohaselt teeb võlgniku nimel tehinguid ja muid toiminguid ning esindab võlgnikku

kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes pärast pankroti väljakuulutamist pankrotihaldur.

Pankrotiseaduse § 44 lg 1 kohaselt võivad võlausaldajad pärast pankroti väljakuulutamist esitada oma

nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras. Kuigi praegusel juhul ei ole PankrS

§ 44 tähenduses tegemist võlgniku vastu suunatud nõudega, võib seda pankrotiseaduse üldise loogika

ja menetlusökonoomia alusel selliseks nõudeks lugeda. Kolleegium märgib, et nt äriseadustiku § 187

lg 4 esimese lause kohaselt võib juhatuse liikme tekitatud kahju hüvitamist osaühingule nõuda ka

osaühingu võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada osaühingu vara arvel. Sama lõike teise

lause kohaselt võib osaühingu pankroti väljakuulutamise korral nõude osaühingu nimel esitada

üksnes pankrotihaldur.

12. Praegusel juhul on hagis märgitud, et pärandist loobunul on kolm võlausaldajat. Võlausaldajate

nõuded tulenevad eelduslikult olemasolevatest täitedokumentidest (Pärnu Maakohtu 21. aprilli

2004. a otsus ning kohtutäituri tasu otsus). Seega tuleb vastata küsimusele, milles seisneb PärS § 125

järgne nõue, kui võla kohta on olemas täitedokument.

Kolleegium on seisukohal, et PärS § 125 sätestab võlausaldajate seadusjärgse pandiõiguse, mis annab

õiguse nõuda võla tasumist selle pärandvara arvel, millest võlgnik on loobunud. Kuna seadusjärgse

pärimise korral pärandvarast loobumisel on siiski alati olemas pärija (PärS § 18 lg 1 kohaselt muude

pärijate puudumisel kohalik omavalitsusüksus), siis on pärandvara pärast loobumist läinud üle

mõnele kolmandale isikule. PärS § 125 alusel peab see kolmas isik taluma, et talle üle läinud

pärandvara arvel tasutakse pärandist loobunud isiku võlad. Pärandi vastuvõtnud isiku isikliku vara

arvel ei või võla tasumist nõuda.

Seega kujutab haginõue endast praegusel juhul nõuet tunnustada pankrotis oleva hageja õigust lasta

täitemenetluses müüa pärandvara hulka kuulunud korteriomand, st nõuet seadusjärgse pandiõiguse

realiseerimiseks. Riigikohus on sarnasele järeldusele jõudnud 24. oktoobril 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-

93-06 tehtud otsuses, mil kolmas isik oli taganud teise isiku võlga oma kinnisasjaga.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et analoogiliselt tehingulisel alusel oma kinnisasja kolmanda

isiku võla katteks pantinud isiku õigusega esitada asjaõigusseaduse § 351 lg 3 alusel vastuväiteid

pandiõigusega tagatud nõudele on praegusel juhul ka kostjal õigus selliseid vastuväiteid esitada.

13. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega hageja alternatiivse nõude rahuldamata

jätmise kohta ega pea TsMS § 689 lg 5 alusel vajalikuks neid korrata. Pankrotiseadus ei näe ette

võimalust tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks ühepoolne vastuvõtmist mittevajav tahteavaldus

(tehing), s.o pärandist loobumine. Samuti nõustub kolleegium ringkonnakohtu otsuse põhjendustega,

mis käsitlesid pärandist loobumise võimalikku vastuolu heade kommetega.

14. Kolleegium juhib kohtute tähelepanu järgnevale. Pärnu Maakohus on 21. juuli 2008. a määrusega

hagi tagamise korras seadnud keelumärke kostjale kuuluvale korteriomandile (I kd, tl 61-62).

TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga mh rakendatud hagi tagamise

abinõudega seotud küsimused. Otsuse resolutsioonis ei ole aga ei maakohus ega ringkonnakohus

järginud TsMS § 442 lg 5 nõudeid ega lahendanud määratud hagi tagamise abinõu küsimust. Asja

uuel läbivaatamisel tuleb täita ka TsMS § 442 lg 5 nõuded.

15. Kolleegiumi arvates määrasid kohtud, sh Riigikohus, vääralt hagi hinna. TsMS § 123 järgi

võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi esitamise aeg. TsMS § 137 lg 1 järgi on

apellatsioon- või kassatsioonkaebuse esitamisel asja hind sama mis esimeses kohtuastmes, arvestades

kaebuse ulatust (vt ka Riigikohtu 29. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 26).

Maakohus ei ole otsuses hagihinda käsitlenud. Ringkonnakohus on hagi hinnaks märkinud

600 000 krooni, lähtudes ilmselt hageja sellekohasest seisukohast (I kd, tl 47), milles hageja nimetab

kostjale kuuluva korteriomandi väärtuseks 600 000 krooni ja nimetab selle summa ka hagihinnaks.

Kohtud on jätnud tähelepanuta, et hageja on hiljem hagi täiendanud alternatiivse nõudega, milles

nõuab 755 811 krooni saamist kostja korteriomandi müügi arvel. TsMS § 134 lg 1 kohaselt

määratakse alternatiivsete nõuete korral hagihind suurema nõude järgi. Riigikohus muudab seetõttu

TsMS § 137 lg 11 alusel hagihinda. Hagihinnaks kõigis kohtuastmetes on 755 811 krooni.

16. Menetluskulude jaotus lahendatakse asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.

17. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel hagejale tagastada.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Jaak Luik