3-4-1-21-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-4-1-21-09

Otsuse kuupäev

25. mai 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Priit Pikamäe ja

Harri Salmann

Kohtuasi

Majandus- ja kommunikatsiooniministri 1. juuni 2004. aasta määruse nr 144

"Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamise metoodika" § 4 lg 6 p 4,

§ 5 lg-te 1-4, 6 ja 10 ning § 7 lg 4 põhiseadusele vastavuse kontroll

Menetluse alus

Tallinna Halduskohtu 11. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas 3-05-381

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Anda Tallinna Halduskohtu 11. septembri 2009. aasta taotlus lahendamiseks Riigikohtu

üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Raudteeinspektsiooni (RI) peadirektor määras 25. aprilli 2005. a käskkirjaga nr 51ü (käskkiri) AS-i

Eesti Raudtee (ER) raudteeinfrastruktuuri prognoositava kasutustasu põhiteenuse ja lisateenuse eest

29. mail 2005 algavaks liiklusgraafikuperioodiks.

RI peadirektor määras 25. juuli 2005. a käskkirjaga nr 81ü, 30. augusti 2005. a käskkirjaga nr 93ü,

21. septembri 2005. a käskkirjaga nr 104ü, 25. oktoobri 2005. a käskkirjaga nr 118ü, 24. novembri

2005. a käskkirjaga nr 131ü, 27. detsembri 2005. a käskkirjaga nr 152ü, 23. jaanuari 2006. a

käskkirjaga nr 15ü, 21. veebruari 2006. a käskkirjaga nr 32ü, 21. märtsi 2006. a käskkirjaga nr 43ü,

24. aprilli 2006. a käskkirjaga nr 61ü, 24. mai 2006. a käskkirjaga nr 75ü ja 26. juuni 2006. a

käskkirja nr 88ü p-ga 1 ER-i raudteeinfrastruktuuri täpsustatud kasutustasud 29. mail 2005 alanud

liiklusgraafikuperioodil.

2. ER palus halduskohtusse esitatud kaebuses tunnistada käskkirjad nr 51ü, 81ü, 93ü, 104ü, 118ü,

131ü, 152ü, 15ü, 32ü, 43ü, 61ü, 75ü ning käskkirja nr 88ü p 1 õigusvastasteks. Kaebaja põhjendatud

huviks on kahju hüvitamise kaebuse esitamine.

Kaebaja väitis järgmist:

1) majandus- ja kommunikatsiooniministri 1. juuni 2004. a määrusega nr 144 kehtestatud

"Raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamise metoodika" (metoodika) aluseks olev raudteeseaduse

(RdtS) § 59 lg 6 ja metoodikas sätestatud nõuded on vastuolus põhiseadusega (PS) ja Euroopa

Parlamendi ja Nõukogu 26. veebruari 2001. a direktiiviga 2001/14/EÜ raudteeinfrastruktuuri

läbilaskevõimsuse jaotamise, raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kehtestamise ja ohutustunnistuste

andmise kohta (direktiiv 2001/14);

2) metoodikast tulenevad kasutustasu arvestamise põhimõtted on põhiseadusega materiaalses

vastuolus; metoodika § 6 lg-s 5 ja § 8 lg-s 2 sätestatud reisi- ja kaubavedajate poolt tasumisele

kuuluva raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasu diferentseerimiseks puudub seadusest tulenev alus;

3) metoodika § 6 lg 5 ja § 8 lg 2 on vastuolus PS §-ga 113, kuna sellisel avalik-õiguslikul rahalisel

kohustusel puudub seadusest tulenev alus;

4) metoodika § 3 lg 4 piirab RdtS § 59 lõikele 4 rajanevat kaebaja õigust saada hüvitist kõigi

abiteenuste osutamisega kaasnevate kulude eest;

5) metoodika § 3 lg 5 piirab RdtS § 59 lg-le 5 rajanevat kaebaja õigust saada hüvitist kõigi

sihtotstarbelise ühekordse läbilaskevõimeosa kasutada andmisega kaasnevate kulude eest;

6) metoodika §-s 5 sätestatud kapitalikulu arvestamise juhend on koosmõjus vastustaja ning

majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi selgitustega õigusvastane, kuna see piirab RdtS § 59

lg 3 ning konkurentsiseaduse (KonkS) § 17 lg 2 alusel kaebajale võimaldatud kapitalikulu

komponendi määra alla infrastruktuuri säilitamiseks vajalike ning põhjendatud kasulike kulutuste

hüvitamiseks vajaliku määra;

7) metoodika § 7 alusel arvutatav mõistlik ärikasum ei taga äriühingusse tehtud investeeringute

tootlikkust määras, et investorid oleksid äriühinguga seotud riskimäära arvestades huvitatud

äriühingusse investeerima ning raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja toodaks lisaväärtust; metoodika § 7

lg-s 1 sisalduv kapitali kaalutud keskmise hinna (WACC) arvutamise juhis ei taga sellisel kujul, nagu

seda on rakendanud käskkirjas vastustaja, koosmõjus metoodika § 4 lg 6 p-le 4 ning § 5 lg-tele 6 ja 7

antud tõlgendusega investoritele mõistlikku ärikasumit neile kuuluvalt vara väärtuselt;

8) metoodika kasutustasu arvestamise põhimõtted piiravad kaebaja omandiõigust

raudteeinfrastruktuurile ja on vastuolus PS §-ga 32 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni 1. protokolli artikliga 1;

9) põhivara ümberhindluse arvestamata jätmine ei võimalda direktiivis 2001/14/EÜ sätestatud

eesmärke ellu viia;

10) käskkirjad ei vasta haldusmenetluse seaduse § 56 lg-s 1 sätestatud nõuetele;

11) kaebaja põhivara ümberhindluse arvestamata jätmine on ebaseaduslik ka vastuolu tõttu

raamatupidamist reguleerivate õigusaktide, raudteeseaduse ning kehtiva metoodikaga;

12) raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja otse- ja üldkulude arvestuses ettevõtja 2004. a andmete aluseks

võtmine on vastuolus metoodika § 4 lg-ga 5.

3. Tallina Halduskohus tunnistas 11. septembri 2009. a otsusega asjas nr 3-05-384 RI peadirektori

käskkirjad nr 51ü, 81ü, 93ü, 104ü, 118ü, 131ü, 152ü, 15ü, 32ü, 43ü, 61ü, 75ü ja käskkirja nr 88ü p 1

õigusvastasteks ning metoodika (kehtis 15. juuni 2004 kuni 25. mai 2008) § 4 lg 6 p 4, § 5 lg-d, 1, 2,

3, 4, 6 ja 10 ning § 7 lg 4 PS §-ga 3, § 94 lg-ga 2, §-ga 31 ja §-ga 32 vastuolus olevaks ning jättis

need kohaldamata.

4. Riigikohus palus 20. jaanuari 2010. aasta kirjas menetlusosalistel vastata lisaküsimustele, mis

puudutasid AS-i Eesti Raudtee põhiõigusvõimelisust ja Riigikohtu pädevust kontrollida metoodika

materiaalset põhiseaduspärasust. Kuna asja arutaval koosseisul tekkisid kahtlused ka metoodika

aluseks oleva volitusnormi põhiseadusele vastavuse kohta, siis palus Riigikohus 1. aprilli 2010. aasta

kirjas menetlusosalistel avaldava oma arvamus ka selles küsimuses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5 Halduskohus leidis järgmist:

1) kaebajal on vaidlustatud käskkirjade õigusvastasuse tuvastamiseks olemas põhjendatud huvi;

2) ER on samal ajal nii raudteeinfrastruktuuri majandav raudtee-ettevõtja kui ka raudteeveoteenust

osutav raudtee-ettevõtja. Kuna ER omab raudteeinfrastruktuuri, millele juurdepääsuta ei ole võimalik

raudteeveoteenust osutada ning mida ei ole võimalik või majanduslikult otstarbekas dubleerida, siis

on ta olulist vahendit omav ettevõte. Seetõttu on ta kohustatud lubama teistele ettevõtjatele mõistlikel

ja mittediskrimineerivatel tingimustel juurdepääsu raudteeinfrastruktuurile;

3) kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kasutab raudteeinfrastruktuuri raudteeveoteenuse osutamiseks

ka ise, jaotab läbilaskevõimet RI (praegune Tehnilise Järelevalve Amet (TJA)) peadirektori

moodustatud komisjon. RI peadirektor otsustab kehtiva metoodika ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja

raamatupidamisandmete alusel raudteeinfrastruktuuri kasutustasu määramise.

ER-i 31. detsembri 2004 majandusaasta aruandest nähtub, et ettevõttes korraldati terviklik varade

ümberhindamine, mille tulemusena kasvas pea kõigi ettevõtte põhivarade väärtus kokku 3,945

miljardit krooni. Varade ümberhindamise tulemusel kasvas ettevõtte aastane kulum ca 386 miljoni

krooni võrra. ER esitas RI-le kasutustasu määramiseks raamatupidamisandmed, milles

ER-i põhivara oli kajastatud ümberhinnatud väärtuses;

4) vastustaja ei ole arvutanud kaebuse esitajale kasutustasu abiteenuste, vaid lisateenuste eest.

Metoodika § 3 lg 4 kooskõla raudteeseaduse ja põhiseadusega ei ole käesolevas vaidluses

asjassepuutuv. Seega puudub kohtul vajadus menetlusosaliste vastavaid väiteid sisuliselt hinnata;

5) RdtS § 59 lg 6 annab majandus- ja kommunikatsiooniministrile selgesõnalise volituse määruse

kehtestamiseks. Volitusnormis sisaldub volituse eesmärk (delegeerida raudteeinfrastruktuuri

kasutustasu arvestamise viis ministrile) ja ulatus (kasutustasu puudutab raudteeinfrastruktuurile

juurdepääsu tagavaid põhi-, lisa- ja abiteenuseid ning sihtotstarbelist ühekordse läbilaskevõime osa).

Seetõttu puudub kohtul alus tuvastada RdtS § 59 lg 6 ning metoodika formaalset vastuolu

põhiseadusega. Samuti ei ole volitusnorm vastuolus ka direktiivi 2001/14/EÜ kolmekümne viienda

põhjendusega. Kasutustasu ei ole põhiseaduse §-s 113 sätestatud riiklik maks, koormis ega lõiv, mis

peaks olema sätestatud seadusega;

6) metoodika § 6 lg 5 formaalne vastuolu põhiseadusega puudub. Kasutustasu diferentseerimine

eraldatud läbilaskevõimeosade kasutamise alusel on kooskõlas RdtS § 59 lg 1 kolmandas lauses

toodud volitusnormi sisuga;

7) kasutustasu diferentseerimine lähtuvalt rongide füüsilistes iseärasustest ning sellest tulenevast

raudteeinfrastruktuuri erineva kulutamise astmest ei ole vastuolus direktiivi 2001/14

üheteistkümnenda põhjendusega. Direktiivide kohaselt peetakse kasutustasu diferentseerimist

lähtuvalt kasutamise mõjust raudteeinfrastruktuuri seisundile võimalikuks ja vajalikuks ning sellega

ei kaasne erinevate raudteeveo-ettevõtjate (kauba- ja reisirongide) erinevat kohtlemist;

8) asjaolu, et otsekulu ning kapitali- ja üldkulu ei ole sünonüümid, nähtub ka metoodika § 3 lg-st 3,

kus eelnimetatud kulud on kõik iseseisvalt loetletud. Seega on metoodika § 3 lg 5 kooskõlas

RdtS § 59 lg-ga 5. Kuna metoodika § 3 lg 5 täpsustab, mitte ei täienda RdtS-i eeltoodud sätet, on

metoodika § 3 lg 5 PS-iga formaalselt kooskõlas;

9) raudteeseaduse ja metoodika kohaselt ei ole raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kohustatud esitama

RI-le aktsionäride kinnitatud majandusaasta aruannet. Seega ei ole RI-l kohustust arvestada

kasutustasu määramisel vaid ER-i aktsionäride kinnitatud majandusaasta aruandes kajastatud

andmetega;

10) RI jättis vaidlustatud käskkirjadega kasutustasu määramisel kasutustasu arvestusest välja

ER-i põhivarade ümberhindluse. Põhivara väärtuse tõus ei ole raamatupidamise ega ka

raamatupidamise toimkonna juhendi mõistes käsitatav kuluna, mistõttu ei ole põhivara väärtuse

suurenemist iseenesest võimalik raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kogukuludesse lülitada. Kuluna on

käsitatav põhivara amortisatsioonikulu. RI-l, kui ta leidis, et põhivarade ümberhinnatud väärtus ei

kajastanud põhivarade õiglast väärtust, oli võimalik lugeda põhivarade üleshindlusest tekkinud

suurenenud amortisatsioonikulu metoodika § 4 lg 6 p 6 ning metoodika § 5 lg-te 1-3 alusel

põhjendamatuks kuluks. Kuna metoodika § 4 lg 6 p-s 4 sätestatud keeld võib tuleneda metoodika § 5

lg-tes 1-2 sätestatud kapitalikulu eesmärgist, siis tuleb metoodika § 4 lg 6 p 4 tõlgendada laiemalt, see

tähendab, et see hõlmab ka keeldu arvestada raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kogukuludesse varade

väärtuse suurenemisest tulenevat täiendavat kapitalikulu;

11) ER-i põhivara väärtuse puhul ei saa rääkida soetusmaksumuse alusel kujunenud põhivara

väärtusest, kuna ER-i väitel on tema põhivara 1993. aastal juba kord ümber hinnatud;

12) kuna metoodika § 5 lg-d 5, 7, 8, 9, 11, 12 ja 13 kaebaja õigusi iseseisvalt ei riku, siis eelnimetatud

sätete põhiseaduspärasust kohus ei kontrolli. Kohtus annab hinnangu metoodika § 5

lg-tele 1, 2, 3, 4, 6 ja 10;

13) tõlgendades metoodika § 5 lg-s 4 sätestatud lineaarse kapitalikulu arvestamise meetodit koos

metoodika § 5 lg-tega 1 ja 2, saab järeldada, et kapitalikulu arvestatakse ainult põhivara

soetusmaksumuselt ehk põhivara algselt ostuhinnalt. Metoodika § 5 lg-d 1, 2, 3, 4, 6 ja 10 ei

võimalda ER-i üleshinnatud põhivarade väärtust kapitalikulu määramisel arvestada;

14) põhivarade väärtuse testi võimalik puudumine ei tõenda ümberhinnatud põhivara mittevastavust

selle õiglasele väärtusele;

15) ER-i investeeringute, kapitalikulude erinevuse ning majandusteadlaste arvamuste kohaselt ei

katnud ER-ile 2005/2006 liiklusgraafikuperioodiks arvestatud kapitalikulud 2005/2006

liiklusgraafikuperioodil ER-i infrastruktuuri majandamiseks tehtud investeeringuid. Metoodika §-s 5

sätestatud kapitalikulu arvestamine põhivara soetusmaksumuse alusel ei taga inflatsioonilises

keskkonnas vastavate investeeringute katmist ka tulevikus. Metoodika § 5 lg-te 1 ja 2 järgi on

kapitalikulu see kulukomponent, mis peab katma ER-i materiaalse põhivaraga seotud investeeringud.

Ekslik on vastustaja seisukoht, et kapitalikulu piisavuse kindlakstegemiseks peab analüüsima kõigi

tulevaste investeeringute ja remondiplaanide tegelikku teostamist ning põhjendatust. Sellist eesmärki

ei ole põhivara kasuliku eluea pikkust (15-50 aastat) arvestades võimalik käesolevas kohtumenetluses

teostada. Järeldusi põhivara soetusmaksumuse alusel arvestatud kapitalikulu piisavuse kohta saab

teha ka ainult majandusteoreetilistele teadmistele tuginedes. Kuigi majandusteadlased on erinevates

aruannetes ER-i põhivarainvesteeringute katmiseks lisaks kapitalikulu komponendile välja pakkunud

ka teisi allikaid, on selliste võimaluste sügavamal analüüsimisel ilmnenud, et nende kasutamine on

kas raskendatud või piiratud (laenu saamine) või ei ole aktsionäride huve arvestades realistlik

(dividendidest loobumine). Kuna põhivara ajalooliselt soetusmaksumuselt arvestatud kapitalikulu

mõjutab ka kaebaja ärikasumi suurust ning saadab seeläbi negatiivseid signaale võimalikele

investoritele, on ka lisakapitali kaasamine problemaatiline;

16) kapitalikulu on metoodika § 3 lg 3 kohaselt kasutustasu arvestamise aluseks ja RdtS § 59 lg 3

kohaselt üks raudteeinfrastruktuuri kasutada andmise kuludest. RdtS näeb ühemõtteliselt ette

kasutustasu arvestamise raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja raamatupidamisandmete alusel.

Raudteeinfrastruktuuri teenuse kvaliteedi tagamine tähendab ka investeeringuid põhivara

säilitamiseks ning parendamiseks. Investeeringuid põhivara säilitamiseks ja parendamiseks teeb

kaebuse esitaja praegustes hindades. Raha põhivara investeeringuteks peab pikemas perspektiivis

tagama metoodika §-s 5 sätestatud kapitalikulu komponent. Selleks peab kaebuse esitaja iga-aastane

kapitalikulu olema enam-vähem tasakaalus jooksva aasta investeeringuvajadusega. Põhivara kulumi

arvestamisel põhivara ajalooliselt soetusmaksumuselt võib selline tasakaal olla saavutatav vaid väga

madala inflatsiooniga keskkonnas, vastasel juhul tekivad vahed faktiliselt kasutustasuna saadavate

ning investeeritavate rahavoogude vahel;

17) arvestades raudteeinfrastruktuuri kasuliku eluea pikkuseks keskmiselt 20 aastat, ei saa seda

pidada direktiivi 2001/14 artikli 6 (1) esimese lause mõistes mõistlikuks ajavahemikuks, mille

jooksul peaks raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja bilanss tasakaalustuma. Eesti ettevõtjate äritingimusi

ajavahemikus jaanuar 1993 kuni detsember 2004 ei saa pidada tavapärasteks. Statistikaameti

väljastatud andmete kohaselt tõusis tarbijahinnaindeks Eestis eeltoodud ajavahemikus 308,3%.

Kaebaja põhivara ajalooline soetusmaksumus ei väljendanud 2004. aastal enam selle õiglast väärtust

kehtivates hindades, mistõttu kulu arvestamine põhivara ajalooliselt soetusmaksumuselt ei katnud

kehtivates hindades kulumi katmiseks tehtavaid investeeringuid. Metoodika §-s 5 sätestatud

kapitalikulu arvestamise metoodika välistab kaebaja võimaluse teenida põhivaralt tulu ning piirab

kaebaja võimalusi kasutustasu arvel põhivara parandada ja uuendada. Seega riivab metoodika §-s 5

sätestatud kapitalikulu arvestamise metoodika kaebaja PS §-st 32 tulenevat omandiõigust ja §-st 31

tulenevat ettevõtlusvabadust;

18) metoodika §-s 5 sätestatud kapitalikulu arvestus on nii formaalselt kui ka materiaalselt

põhiseadusega vastuolus. Majandus- ja kommunikatsiooniminister on metoodika § 5 kehtestamisel,

mis lubab kapitalikulu arvestuses lähtuda vaid põhivara ajaloolisest soetusmaksumusest või selle

alusel arvestatud põhivara jääkväärtusest, väljunud talle seadusandja antud volituse piiridest.

Majandus- ja kommunikatsiooniminister on kaebaja omandiõigust ja ettevõtlusvabadust piiranud ilma

seadusliku aluseta ja väljunud talle raudteeseadusega etteantud raamidest;

19) direktiivi 2001/14 p 11 ja p 35 ning RdtS § 59 lg 3 kohaselt peaks kasutustasu kehtestamise

eesmärgiks olema katta raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kõik raudteeinfrastruktuuri kasutada andmise

kulud ning võimaldada tal teenida ka mõistlikku ärikasumit. Samas ei tohi kasutustasu olla

ebamõistlikult suur, kuna see peab võimaldama kõikidel raudteeveo-ettevõtjatel ühetaolise ja

diskrimineerimata juurdepääsu raudteeinfrastruktuurile. Metoodika § 5 lg-s 2 on sätestatud

kapitalikulu eesmärk, milleks on põhivara soetamiseks tehtud kulutuste tagasiteenimine teenuste

müügi kaudu põhivara kasuliku eluea vältel. Metoodika § 5 lg-s 2 sätestatud eesmärki silmas pidades

tuleks kaebuse esitajal teha põhivara asendamiseks vajalikke investeeringuid suures osas

omavahendite arvel ning investeeringute kulud teeniks ta tagasi põhivara kasuliku eluea vältel.

Metoodika § 5 lg-s 2 sätestatud kapitalikulu eesmärk ei ole kasutustasu kehtestamise eesmärgi

saavutamiseks sobiv, kuna majandusteadlaste arvamuse kohaselt ei kataks soetusmaksumuse pealt

arvestatav kulum kiire inflatsiooni tingimustes vajalikke investeeringuid ja selle tulemusena sisuliselt

doteeritaks praegusi veoettevõtteid tulevaste raudteeinfrastruktuuri teenuste kõrgemate hindade arvel.

Seega ei arvesta metoodika § 5 lg 2 tarbijahinnaindeksi tõusuga ning sellega eelistatakse praeguste

raudtee-ettevõtjate huve tulevaste raudtee-ettevõtjate, samuti raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja huvidele

selle asemel, et eeltoodud huve tasakaalustada. Metoodika §-s 5 sätestatud põhieesmärgi

saavutamiseks rakendatavad abinõud ei ole ka vajalikud, kuna majandusteadlaste arvamuse kohaselt

on kasutustasu kehtestamise eesmärki (katta raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kõik

raudteeinfrastruktuuri kasutada andmise kulud ning võimaldada tal teenida ka mõistlikku ärikasumit,

mis ei oleks samas ebamõistlikult suur, et kõikidel raudteeveo-ettevõtjatel oleks ühetaoline ja

diskrimineerimata juurdepääs raudteeinfrastruktuurile) võimalik saavutada ka kaebajat vähem

koormavate abinõudega. Seetõttu on metoodika §-s 5 sätestatud kapitalikulu arvestus vastuolus PS §-

dega 31 ja 32;

20) kaebaja õigusi rikuvad koosmõjus metoodika § 5 lg-d 1, 2, 3, 4, 6 ja 10, mis tuleb jätta

kohaldamata. Kuna metoodika § 5 on PS-iga vastuolus, tuleb analoogilistel põhjendustel kohaldamata

jätta ka metoodika § 4 lg 6 p 4;

21) kuivõrd enne on leitud, et vastustaja on kapitalikulu arvestamisel lähtunud põhivara väärtusest,

mis ei kajastanud põhivara õiglast väärtust, ning ei saa eeldada, et metoodika piires kasutustasu

määramisel oleks kaebaja põhivara väärtus erinev, on sel põhjusel õigusvastane ka vastustaja tehtud

WACC-i arvutus. Seetõttu ei ole vajadust tuvastada metoodika § 7 lg-s 1 sätestatud valemi PS-iga

vastuolu;

22) metoodika § 7 lg 4 eesmärk on ergutada raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjat kaasama

raudteeinfrastruktuuri majandamisse võõrkapitali vähemalt 50% ulatuses kogukapitalist. Kaebaja

karistamine regulatiivse oma- ja võõrkapitali osakaalude sätestamisega selle eest, et tal ei ole

metoodika alusel võimalik kaasata raudteeinfrastruktuuri majandamiseks piisavalt võõrkapitali, ei ole

sobiv, vajalik ega proportsionaalne abinõu võõrkapitali kaasamise suurendamiseks. Nimetatud abinõu

piirab kaebaja omandiõigust ja ettevõtlusvabadust. Kuivõrd RdtS sellist piirangut ei sätestanud ega

andnud ka majandus- ja kommunikatsiooniministrile volitust sellist piirangut kehtestada, on

metoodika § 7 lg 4 nii formaalselt kui ka materiaalselt PS-iga vastuolus. Kuigi WACC-i arvutus ei

sõltu ainult metoodika § 7 lg 4 kohaldamisest, vaid ka hinnangust põhivara õiglase väärtuse kohta,

tuleb menetlusökonoomia huvides algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ka metoodika § 7

lg 4 suhtes, kuivõrd metoodika § 5 lg-te 1, 2, 3, 4, 6 ja 10 ning § 4 lg 6 p 4 põhiseadusvastasuse

äralangemise korral on metoodika § 7 lg 4 WACC-i arvutamisel endiselt asjassepuutuv;

23) vastustaja prognoos ei ole metoodika § 4 lg-ga 5 vastuolus, kuna vastustaja on prognoosinud

liiklusgraafikuperioodi otse- ja üldkuludeks 2004. aasta andmed.

6. AS Eesti Raudtee väidab põhiõigusvõimelisuse kohta järgmist:

1) raudteeinfrastruktuuri majandamine ei ole avalik ülesanne, kuna see ei tulene RdtS §-st 2 ja § 3

lg 1 p-st 16 ja lg-st 2 ega teistest õigusaktidest. Raudteeinfrastruktuuri majandamine on tavapärane

majandustegevus ja riik peab võimaldama seda tegevust teha tavapärastes äritingimustes.

Raudteeinfrastruktuuri avalikuks kasutamiseks määramine ei tähenda, et tegemist on avaliku

ülesandega;

2) ER on materiaalsete põhiõiguste kandja, kuna juriidilist isikut ei saa jätta ilma põhiõigustest

üksnes seetõttu, et riik omab 100% tema aktsiatest. See ei oleks kooskõlas võrdsuspõhimõttega.

Raudteeinfrastruktuur kuulub ER-ile, mitte riigile. Aktsia annab riigile üksnes need õigused, mis on

sätestatud äriseadustikus. ER-i õigusvõime tekkis registrisse kandmisega ja seda ei mõjuta

aktsiatehingud;

3) ER-i põhiõigusvõime olemasolu peab hindama vaidlustatud akti andmise ja kaebuse esitamise aja

seisuga;

4) Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26. juuni 2008. a määrus asjas

nr 3-4-1-5-08 ei ole kohaldatav, kuna vaidlus ei puuduta EL-i õiguse põhiseadusele vastavavuse

kontrolli ja kohus pole väitnud, et EL-i õigus oleks põhiseadusega vastuolus. Ühtlasi ei reguleeri EL-i

õigus kasutustasu komponente, arvutuslikku alust ega mõistlikku ärikasumit. EL-i õigus ei reguleeri

seda, kuidas tuleb sätte formaalset põhiseaduspärasust kontrollida.

7. AS Eesti Raudtee väidab, et RdtS § 59 lg 6 on põhiseadusega formaalses vastuolus, kuna:

1) metoodika piirab ER-i õigust ise kujundada turureeglite alusel kasutustasu suurus;

2) ER-i ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse piiramise aluseks on seadus. Täitevvõim võib seadusega

sätestatud põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid ainult täpsustada. RdtS § 59 lg 6 annab ministrile

volituse kehtestada praeter legem määruse, mis on vastuolus PS § 94 lg-ga 2;

3) volitusnorm ei anna ühtegi sisulist juhist ja ei määratle mõisteid. Seetõttu piirab metoodika

ER-i põhiõigusi ja -vabadusi iseseisvalt. Metoodika sätestab nii kasutustasu komponendid kui ka

nende arvutamise põhimõtted, mis oleks tulnud sätestada seadusega.

8. AS Eesti Raudtee väidab, et metoodika § 4 lg 6 p 4, § 5 lg-d 1-4, 6, 10 ja § 7 lg 4 on põhiseaduse

§ 3 lg-ga 1, § 94 lg-ga 2, §-ga 31 ja §-ga 32 vastuolus, kuna:

1) metoodika § 4 lg 6 p 4, § 5 lg-d 1-4, 6, 10 ja § 7 lg 4 on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuvateks

säteteks, sest need sätted ei luba ER-il kogukuludesse arvestada põhivara ümberhindlust ja määravad

kindlaks ER-i kapitali kaalutud keskmise hinna. Nimetatud sätete alusel määratakse kindlaks

kasutustasu ja mõistlik ärikasum;

2) RdtS § 59 lg 3 koostoimes KonkS § 17 lg-ga 2 alusel tuleb ER-ile hüvitada raudteeinfrastruktuuri

kasutusse andmisega majanduslikult kaasnevad põhjendatud kulud ilma piiranguteta.

Raudteeinfrastruktuuri kasutamisega kaasneb selle seisundi halvenemine. ER-i 2006. a auditeeritud

majandusaasta aruande kohaselt oli ER 2005. aastal investeerinud 426 317 000 krooni ja 2006. aastal

334 060 000 krooni. Raudteeinfrastruktuuri korrashoidmiseks on vaja iga aasta investeerida 350-400

miljonit krooni. Metoodika alusel arvutatud kapitalikulu komponendi suurus on 130 351 000 krooni;

3) ER-i saab kohustada andma tema omandis oleva raudteeinfrastruktuuri veoettevõtjate kasutusse

üksnes adekvaatse tasu eest. Vara kolmandate isikute kasutusse andmine alla hariliku hinna tekitab

konkurentsimoonutust ja viib ebavõrdse kohtlemiseni;

4) tulenevalt RdtS § 59 lg-st 3 ja metoodika § 3 lg-st 2 peab kapitalikulu komponent võimaldama

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjal katta kõik materiaalse põhivara kasutusse andmisega seotud kulud

(vara kasutamisest tuleneva vara väärtuse vähenemine ja vajalikud investeeringud). Direktiivi

2001/14, mis sätestab üldreeglid, kohaselt peab kasutustasust saadav tulu tagama ka

raudteeinfrastruktuuri pikaajalise ja efektiivse kasutamise;

5) RdtS § 59 lg 3 ja metoodika § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on kapitalikulu põhivara kasutada andmise

kulu, mida arvutatakse amortisatsiooni (kulumi) alusel. Mida suurem on vara väärtus, seda kõrgem on

tema kasutamise hind ehk tasu. Kulumit arvutatakse raamatupidamise eeskirjade kohaselt.

Materiaalse põhivara soetusmaksumuse võib erandkorras asendada ümberhinnatud väärtusega, kui

vara õiglane väärtus erineb oluliselt tema bilansilisest jääkmaksumusest. Õiglaseks väärtuseks on

vara turuväärtus;

6) võrreldes 2005. ja 2006. a keskmist investeeringute summat (ca 380 miljonit krooni)

ER-i ümberhinnatud varalt arvestatud kulumisummaga 351 321 000 krooni, oli ER-i ümberhinnatud

varalt arvutatud kulum samas suurusjärgus tegelike investeeringutega raudteeinfrastruktuuriga seotud

põhivarasse. Seega ei võimalda metoodika ER-il tagasi saada suurt osa raudteeinfrastruktuuri

majandamisega seotud kuludest. Sellisel piirangul ei ole seaduslikku alust;

7) metoodika § 5 lg-d 1 ja 2 võimaldavad ER-il tagasi saada üksnes põhivara soetamisel tehtud

tegelikke kulusid;

8) raudteeinfrastruktuuri kasutustasu regulatsioon ei ole õigusselge, kuna seda ei ole võimalik mõista;

9) kuna metoodika § 7 lg 4 ei võimalda WACC-i arvutamisel lähtuda ER-i tegelikust

kapitalistruktuurist, siis see piirab ER-i õigusi. Metoodika § 7 lg-s 4 sätestatud võõrkapitali suhe

kogukapitali (50%) ei vasta ER-i tegelikule näitajale, mis on 25,52%. Seetõttu on mõistlik ärikasum

väiksem, kui see on vajalik nimetatud komponendi majandusliku funktsiooni täitmiseks.

9. Justiitsminister väidab, et RdtS § 59 lg 6 ei ole põhiseadusega formaalses vastuolus, kuna:

1) RdtS § 59 lg 6 ei sisalda täiendavat regulatsiooni kasutustasude kujunemise, ulatuse ega aluste

osas. Kasutustasu kujunemist reguleerivad RdtS § 59 lg-d 3-5. RdtS § 59 lg 6 ei täpsusta, kas lõigetes

3-5 nimetatud kasutustasu üldised alused on metoodika kujunemise aluseks;

2) kasutustasu riigipoolne kujundamine kitsendab intensiivselt raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja

põhiõigusi. Seadusandja peab tagama, et määrava tähtsusega küsimused (kasutustasu kujunemise

alused) oleks reguleeritud seadusega. Seadust ei tohiks koormata arvutusskeemide tehnilise

esitamisega;

3) raudteeseaduses peaksid olema sätted, mis määratlevad selgelt, kuidas kasutustasu kujuneb ja

millised on selle komponendid. Volitusnormis on jäetud konkretiseerimata kasutustasu arvutamise

metoodika kujunemise alused, samuti puuduvad viited seadusest tulenevale regulatsioonile;

4) ebaselgeks jääb volitusnormis termini "metoodika" kasutamine, kuna sellest ei selgu, mis võib olla

määruse sisu ja selle regulatsiooni ulatus. Metoodika kehtestamine sellisel kujul määruses mitte ei

täpsusta raudteeseadust, vaid võimaldab seadust täiendada kasutustasu määrava tähtsusega

komponentide osas olulises ulatuses.

10. Justiitsminister väidab, et metoodika § 4 lg 6 p 4, § 5 lg-d 1-4, 6 ja 10 ning § 7 lg 4 on

põhiseadusega formaalselt vastuolus:

1) metoodika vaidlusalused sätted on asjassepuutuvad;

2) metoodika riivab PS § 32 lg-t 2, kuna ER ei saa ise kasutustasu suurust määrata;

3) RdtS §-st 59 ei nähtu, millest peab majandus- ja kommunikatsiooniminister metoodika

kehtestamisel lähtuma. Metoodika vaidlusalused sätted kitsendavad iseseisvalt ER-i õigust otsustada

enda omandi kasutamise üle. Seetõttu on tegemist praeter legem määrusega;

4) metoodika § 7 lg 4 on olemuselt soovituslik, kuid mõjutab siiski kasutustasu suurust. Seetõttu on

tegemist sättega, mis riivab ER-i põhiõigust. Nimetatud säte ei täpsusta, vaid täiendab raudteeseadust,

mistõttu on tegemist praeter legem määruse osaga;

5) kuna metoodika vaidlusalused sätted on formaalselt PS-iga vastuolus, siis ei ole vaja analüüsida

nende sätete materiaalset kooskõla PS-iga.

11. Majandus- ja kommunikatsiooniminister väidab, et ER ei ole põhiõiguste kandja, kuna:

1) raudteeseaduses avalikule raudteele antud tähendus ja avaliku raudtee omajale pandud ülesanded

teiste isikute avalikule raudteele juurdepääsu võimaldamisel (RdtS § 7 lg 1, § 50 lg-d 1-3) näitavad

selgelt, et seadusandja peab avaliku raudtee majandamist avalikuks ülesandeks. Eesti Vanariik on ka

ajaloolises plaanis pidanud avaliku raudtee majandamist avalikuks ülesandeks;

2) PS § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning

kohalike omavalitsuste kohustus. Kui seadusest ei tulene teisiti, võib riik seda kohustust täita ka

eraõiguslike juriidiliste isikute kaudu. Seega riik, samuti eraõiguslik juriidiline isik, mille kaudu riik

avalikke ülesandeid täidab, on põhiseadusest tulenevalt kohustatud subjekt, mitte õigustatud subjekt.

Avaliku raudtee majandamise avaliku ülesande täitmiseks on riik valinud eraõigusliku vormi. Avaliku

raudtee majandamise avaliku ülesande täitmisega tagab ER selliste põhiõiguste realiseerumise nagu

ettevõtlusvabadus, tegevusala, elukutse ja töökoha valiku vabadus, liikumisvabadus ja elukoha valiku

vabadus. Kuna ER täidab avalikku ülesannet, ei ole ta mitte põhiseaduse õigustatud subjekt, vaid

kohustatud subjekt ning temale kui avaliku raudtee majandajale põhiõigusvõime ei laiene. Seega ei

saa ER avaliku raudtee majandajana kohtus riigi vastu tugineda sellele, et riik rikub tema

ettevõtlusvabadust ja omandiõigust;

3) ER-i kõik aktsiad kuuluvad riigile. Kui Eesti Vabariik ER-i ainuaktsionärina võtaks vastu otsuse

ER lõpetada, siis pärast võlausaldajate nõuete rahuldamist läheks kogu järelejäänud ER-i vara

vahetult Eesti Vabariigi omandisse. Kui Eesti Vabariik ER-i ainuaktsionärina otsustab ER-i

ärikasumist välja maksta dividende, siis laekuvad need riigieelarvesse ning neil on üksnes

fiskaaleesmärk. ER-i taga ei ole erahuvi, vaid üksnes riigi ehk avalik huvi. Seetõttu ei saa 100%-liselt

riigile kuuluv ER kohtus riigi vastu tugineda väitele, nagu rikuks riik tema ettevõtlusvabadust ja

omandiõigust;

4) ER-il kui avaliku raudtee majandajal puudus põhiõigusvõime nii kohtusse pöördumise ajal kui ka

kohtulahendi tegemise ajal. Täiendavalt tuleb märkida, et kui kaebuse esitaja surm ja juriidilise isiku

õigusjärgluseta lõppemine toovad kaasa menetluse lõpetamise, siis põhiõigusvõime minetamine

välistab kohaldamisele kuuluvate õigusnormide suhtes konkreetse normikontrolli algatamise

(vt HKMS § 24 lg 1 p 6),

5) metoodika § 4 lg 6 p 4, § 5 lg-d 1, 2, 3, 4, 6 ja 10 ning § 7 lg 4 on Euroopa Liidu õigusega seotud

sätted, kuna metoodika on antud raudteeseaduse alusel ning järgib raudteeseaduses sätestatud

kasutustasu arvestamise ja määramise põhimõtteid. Raudteeseadus aga lähtub direktiivist 91/440 ja

direktiivist 2001/14. Direktiiv 2001/14 sätestab üldised tingimused, millele raudteeinfrastruktuuri

kasutustasu peab vastama. Metoodika eelnõu seletuskirja kohaselt on metoodika eelnõu kooskõlas

Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Komisjoni Transpordi ja Energeetika Direktoraadi 24. novembri

2005. a kirjast ER-ile nähtub, et põhivara ajaloolisest väärtusest (soetusmaksumusest) juhindumine

põhivara puhul ei ohusta iseenesest pikaajalist raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja bilansi

tasakaalustamist. Sama on Euroopa Komisjon kinnitanud ka 24. augusti 2005. a kirjas.

12. Majandus- ja kommunikatsiooniminister väidab, et RdtS § 59 lg 6 ei ole põhiseadusega

formaalses vastuolus, kuna:

1) volitusnormis sisaldub selgelt nii volituse eesmärk kui ka ulatus. Lisanõuded volituse sisule

tulenevad eeskätt RdtS § 59 lg-test 1, 3, 4, 5, § 4 lg-st 2; § 7 lg-st 1, § 50 lg-test 1, 2, ja 3, § 63

lg-st 1 ja lg 4 p-st 6, § 63 lg-st 1. Seetõttu on RdtS § 59 lg 6 formaalselt põhiseadusega kooskõlas;

2) metoodika üksnes täpsustab seaduses sätestatud kitsendust. Metoodika vaidlusalused sätted on

kõik taandatavad raudteeseaduse sätetele. Metoodika § 4 lg 6 p 4 on taandatav RdtS § 59

lg-tele 3-5. Metoodika § 4 lg 6 p 4 on taandatav RdtS § 7 lg-le 1 ja § 50 lg-le 1. Riigikohus on

18. detsembri 2002. a otsuses asjas nr 3-3-1-66-02 KonkS § 14 p 1 (praegune KonkS § 16 p 1)

sisustanud järgmiselt: "Turgu valitseva ettevõtja poolt kehtestatud hind, mis ei ole mõistlikus

vahekorras teenuse majandusliku väärtusega, on ebaõiglane. Teenuse majanduslik väärtus on

omakorda seotud teenuse osutamiseks vajalike kuludega. [---] Teenuse hind võib olla ebaõiglaselt

kõrge ka juhul, kui kasumit ei teenitagi. Turgu valitseva ettevõtja tarbijatelt ei ole õiglane nõuda ka

ebaefektiivse majandamisega kaasnevate lisakulude kandmist. Kulutus on põhjendatud, kui ta on

tegelikult kantud ja vajalik teenuse osutamiseks." Seega on käesolevas kohtuasjas AS-i Eesti Raudtee

kui turgu valitsevat seisundit omava ettevõtja nõudmine, et ta saaks koguda raudteeinfrastruktuuri

investeeringuteks vajalikud rahalised vahendid kasutustasuna enne investeeringu tegemist ette, mida

aga samal ajal tulevikus võib-olla ei tehtagi või mida raudteeveo-ettevõtja, kellelt sellist ettemaksu

kasutustasu koosseisus nõutakse, tulevikus võib-olla ei kasutagi, vastuolus nii RdtS§ 59 lg-tega 3-5

kui ka KonkS § 16 p-ga 1;

3) metoodika § 5 lg-d 1-4, 6 ja 10 on taandatavad RdtS § 59 lg-tele 3-5. Raudteeseaduse § 59 lõiked

3-5 seovad raudteeinfrastruktuuri kasutustasu tegelikult kantud kuludega, see tähendab, et seaduse

kohaselt võib kasutustasu olla seotud vaid materiaalse põhivara soetamisel tehtud kuluga, mitte aga

põhivara raamatupidamislikult, n-ö vaid paberil üleshinnatud väärtusega. Põhivarainvesteering

hüvitatakse põhivara kogu kasuliku eluea vältel. Ühe liiklusgraafikuperioodi ehk ühe aasta jooksul

annab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja raudteeveo-ettevõtjatele kasutada ja raudteeveo-ettevõtjad

kasutavad vaid 1/20 põhivarasse tehtud investeeringust. Ka metoodika § 5

lg-d 3, 4, 6 ja 10 tagavad kasutustasu arvestamise kulupõhisena ka siis, kui raudteeinfrastruktuuri-

ettevõtja raamatupidamises ei kasutata põhivara arvestusmeetodina soetusmaksumusel põhinevat

meetodit. Kuna RdtS § 59 lg-d 3-5 lubavad kasutustasu siduda vaid raudteeinfrastruktuuri kasutada

andmise kuludega ning RdtS § 7 lg 1 ja § 50 lg 1 sätestavad kasutustasude osas raudteeveo-

ettevõtjate diskrimineerimiskeelu, on raudteeseaduse eelnimetatud sätete täpsustamiseks vajalik

metoodika § 5 lg 2, mille kohaselt on kapitalikulu eesmärk põhivara soetamiseks tehtud kulutuste

tagasiteenimine teenuste müügi kaudu põhivara kasuliku eluea vältel;

4) metoodika § 7 lg 4 on taandatav RdtS § 59 lg-le 3. Elektroonilise side seaduse § 52 lg 3, § 55 lg 5,

§ 56 lg 2 ja § 75 lg 4, väärismetalltoodete seaduse § 39 lg 2 ning riigivaraseaduse § 10 lg 2

sätestavad, et eri- või ainuõigust või olulist vahendit omava ettevõtja teenusetasu või müügihind peab

olema mõistlik. Regulatiivse kapitali struktuuri kasutamine tagab ettevõtjate võrdse kohtlemise ning

ärikasumi suuruse arvestamise igal aastal ühtsetel alustel, sõltumata sellest, kuidas infrastruktuuri-

ettevõtja tegelik bilansiline oma- ja võõrkapitali suhe ajas muutub.

13. Majandus- ja kommunikatsiooniminister väidab, et Tallinna Halduskohtu taotlus tuleb jätta läbi

vaatamata ning metoodika vaidlusalused sätted on nii formaalselt kui ka materiaalselt põhiseadusega

kooskõlas:

1) ER-i kõik aktsiad kuuluvad Eesti Vabariigile (ER-i aktsiad tulid Eesti Vabariigi omandisse tagasi

9. jaanuaril 2007). ER-i raudteeinfrastruktuur on RdtS § 7 lg-ga 1 määratud avalikuks raudteeks.

Seega on ER-i taga avalik huvi, mistõttu ei laiene temale põhiõiguste kaitse. Seetõttu ei ole

metoodika vaidlusalused sätted asjassepuutuvad;

2) kuigi ER osteti riigi omandisse tagasi kohtumenetluse ajal, siis uute faktiliste asjaolude

arvestamata jätmine ei ole õigusmõistmise eesmärkide kohaselt otstarbekas ega asjakohane.

Menetluse jätkamisel oleks abstraktne tähendus, sest isikut, kelle õigusi haldusakt võib rikkuda, enam

ei ole;

3) põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse esemeks ei saa olla ER-i juhatuse ja ER-i omaniku

vaheline vaidlus. Halduskohtu otsusest võib järeldada, et riik, kes kehtestab kasutustasu reeglid ja on

ER-i ainuomanik, rikub endale kuuluva äriühingu ehk iseenda ettevõtlusvabadust ja

omandipõhiõigust. Eeltoodu ei saa olla võimalik, kuna riigi eesmärgiks on avalike huvide

realiseerimine ja kaitse. ER-i makstav dividend laekub riigieelarvesse ja sellel on fiskaalne eesmärk;

4) kuna vara väärtuse test oli tegemata, siis Eesti Vabariik ei nõustunud põhivarade ümberhindlusega.

ER-i aktsionäride üldkoosolek ei kinnitanud ümberhindlust sisaldavat majandusaasta aruannet. Seega

ei ole ER-i põhivara 2004. aastal tegelikult ümber hinnatud (äriseadustiku § 298 lg 1 p 7, § 334 lg-d 1

ja 2). ER on 2004. ja 2005. a majandusaasta aruannetele esitanud äriregistrile auditeeritud ja

aktsionäride kinnitatud majandusaasta aruanded ka 2006. ja 2007. a kohta, milles kajastati põhivarad

soetusmaksumuse meetodil. Rahvusvahelise finantsaruandluse standardite kohaselt (IFRS) peab

ettevõtja põhivara kasutamiseks valima ühe kindla meetodi. IFRS-i kohaselt ei saa ettevõtjal korraga

olla kahte komplekti õigeid raamatupidamisandmeid, mis kajastavad põhivara erinevatel meetoditel.

RdtS § 74 lg 1 kohaselt peavad raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja poolt kasutustasu määramiseks

esitatud raamatupidamisandmed olema tõesed ja täielikud. Halduskohtu käsitlus ümberhindlusest,

majandusaasta aruannetest ja uutest faktilistest asjaoludest võimaldab praktikat, kus ER-i juhatus

hindab igal aastal enne kasutustasu määramist põhivarade väärtuse üles, saavutades kõrgema

kasutustasu, kuid hiljem loobub ümberhindlusest majandusaasta aruande kinnitamise ajaks. Kuna

2004. a raamatupidamisandmetes oli ER-i põhivara tegelikult kajastatud soetusmaksumuse, mitte

ümberhindluse meetodil, siis metoodika sätted ei rikkunud ER-i õigusi. Seetõttu ei ole konkreetne

normikontroll lubatav;

5) halduskohus on jätnud arvestamata RdtS § 7 lg-st 1 tuleneva diskrimineerimiskeelu. Nimetatud

säte annab indikatsiooni kasutustasu suurusele, mida halduskohus ei ole arvestanud. Samuti on kohus

valesti sisustanud RdtS § 59 lg-s 3 kasutatud terminit "raudteeinfrastruktuuri kasutada andmise

kulud". Halduskohus on vääral seisukohal, et kapitalikulu eesmärgiks on tagada raha põhivara

investeeringuteks. Metoodika § 5 kohaselt ei ole kapitalikulu eesmärgiks jooksvate

põhivarainvesteeringute hüvitamine nende investeeringute tegemise aastal. Kapitalikulu on seotud

materiaalse põhivara soetamisega ja see peab tagama tehtud kulutuste tagasiteenimise teenuste müügi

kaudu põhivara kasuliku eluea vältel (keskmiselt 20 aastat). Põhivara on pikema kasutusajaga vara

ning investeeringuna käsitletakse sellise vara soetamist. Mitte üheski majandusharus ega

-keskkonnas ei teeni ettevõtjad põhivarainvesteeringuid tagasi nende tegemise aastal;

6) metoodika § 4 lg 6 p 4 saaks olla asjassepuutuv ainult osaliselt, mitte tervikuna, sest säte sisaldab

ka teisi tingimusi, mis praegusel juhul asjasse ei puutu;

7) metoodika vaidlusalused sätted on formaalselt põhiseaduspärased. RdtS § 59 lg 3 sätestab

raudteeinfrastruktuuri kasutustasu kulupõhisuse printsiibi, see tähendab, et kasutustasu peab

põhinema raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja poolt raudteeinfrastruktuuri kasutada andmisega seoses

tegelikult tehtud väljaminekutega kaasnevatel kuludel. Kulupõhisuse printsiip tuleneb direktiivi

2001/14 preambuli p-dest 7, 35, 38, 39, 40, art 6 lg-st 2, art 7 lg-test 3 ja 6. RdtS § 59 annab

ministrile volituse kehtestada metoodika, mis vastaks sellele, et kasutustasu ei oleks ebamõistlikult

suur ja ei piiraks raudteeveo-ettevõtja juurdepääsu avalikuks kasutamiseks määratud

raudteeinfrastruktuurile ja et kasutustasu hõlmaks raudteeinfrastruktuuri kasutada andmiseks

vajalikke, mõistlikke ja põhjendatud kulusid, mis on seotud raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja tegelikult

tehtud väljaminekutega. Kapitalikulu arvestuse sidumine põhivara ümberhinnatud väärtusega oleks

vastuolus kasutustasu kulupõhisuse printsiibiga. Põhivara soetamiseks tegelikult tehtud väljamineku

lülitamine kasutustasu koosseisu selle väljamineku tegemise hetkel tervikuna, oleks vastuolus

kasutustasu kulupõhisuse printsiibiga, kuna seda väljaminekut kajastatakse kuludes kogu põhivara

kasuliku eluea jooksul amortisatsioonikuluna. Seega ei piira metoodika iseseisvalt ER-i õigusi, vaid

täpsustab raudteeseadusest tulenevaid piiranguid;

8) RdtS § 59 lg 6 annab termini "mõistlik ärikasum" täpsema sisustamise ning ärikasumi arvutamise

juhise kehtestamise õiguse ministrile. Metoodika §-s 7 sätestatud nõuetest lähtuvalt arvestatud

ER-i ärikasum vastab RdtS § 59 lg-st 3 tulenevale mõistlikule ärikasumi kriteeriumile ka siis, kui

kohaldada metoodika § 7 lg-t 4;

9) vaidlusalused sätted on materiaalselt põhiseaduspärased, kuna need ei riiva iseseisvalt

ER-i põhiõigusi ja -vabadusi, vaid täpsustavad volitusnormi. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja, kes on

sisuliselt monopoolses seisundis, omab olulist vahendit, tegemist on avaliku raudteega ning ta ei tohi

raudteeveo-ettevõtjaid diskrimineerida. Eelnimetatut aitab tagada hinnaregulatsioon. Raudteeveo-

ettevõtjatel puuduvad konkureerivad võimalused kasutada raudteed. Seetõttu on piirangul legitiimne

eesmärk. Põhivarainvesteeringuid ei tehta ainult kapitalikulu arvel, vaid kapitalikulu kaudu

hüvitatakse tegelikult tehtud põhivarainvesteeringud vastava investeeringu kasuliku eluea vältel.

Hinnaregulatsioon on sobiv abinõu, kuna see soodustab eesmärgi (tagada raudteeveo-ettevõtjate

mõistlikel tingimustel ja diskrimineerimata juurdepääs raudtee-infrastruktuurile kui olulisele

vahendile) saavutamist. Vähem koormava abinõuna ei saa käsitleda kapitalikulu arvestamist

põhivarade asendusmaksumuselt arvestatud amortisatsioonist lähtuvalt, kuna sellisel juhul ei oleks

kasutustasu suurus enam seotud raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja tegeliku rahalise panusega

raudteeinfrastruktuuri, vaid raudteeveo-ettevõtjad peaksid hakkama raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjale

hüvitama raudteeinfrastruktuuri väärtust, mis on põhivara soetamiseks tegelikult tehtud

väljaminekutest oluliselt suurem. Sellisel juhul aga saaksid põhjendamatult kahjustada praeguste

raudteeveo-ettevõtjate huvid;

10) metoodika § 7 lg 4 on materiaalselt põhiseadusega kooskõlas. Metoodika § 7 lg 4 rakendamisega

kaasneda võiva riive proportsionaalsust tuleb hinnata eelkõige sellest lähtuvalt, kas metoodika § 7

lg 4 rakendamine toob kaasa sellise ärikasumi arvutamise, mis on väiksem mõistlikust ärikasumist.

Metoodika § 7 lg 4 on abinõu mõistliku ärikasumi arvestamiseks, mis tagab nii erinevate

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjate võrdse kohtlemise kui ka erinevate raudteeinfrastruktuuri-

ettevõtjate raudteeinfrastruktuuri kasutavate raudteeveo-ettevõtjate võrdse kohtlemise.

14. TJA väidab AS-i Eesti Raudtee põhiõigusvõimelisuse kohta järgmist:

1) eraõiguslik juriidiline isik, mis täidab avaliku ülesannet ja mille omanik on riik, ei ole

materiaalsete põhiõiguste kandja. Personaalse substraadi teooriast lähtuvalt peab tuvastama, kas

põhiõiguste rikkumisele tugineva juriidilise isiku taga on era- või avalik huvi. Kui juriidilise isiku

taga on avalik huvi, siis juriidilisel isikul põhiõigusvõime puudub. Juriidilisteks isikuteks, mille taga

on avalik huvi ja mis seetõttu ei ole põhiõigusvõimelised, loetakse avalik-õiguslikke juriidilisi

isikuid, eraõiguslikke juriidilisi isikuid, mille kõik osakud kuuluvad riigile või riigist alamal seisvale

avalik-õiguslikule juriidilisele isikule ja mis teostavad avalikke ülesandeid, ja eraõiguslikke juriidilisi

isikuid, mis ei täida avalikke funktsioone, kuid mille kõik osakud kuuluvad riigile või riigist alamal

seisvale avalik-õiguslikule juriidilisele isikule. Avalikke ülesandeid täitval eraõiguslikul juriidilisel

isikul puudub põhiõigusvõime osas, milles ta täidab nimetatud ülesandeid, ka siis, kui tema osakud

kuuluvad osaliselt riigile ja osaliselt eraõiguslikele isikutele. Kuna

ER-i kõik aktsiad kuuluvad riigile, ei ole ta materiaalsete põhiõiguste kandja. Ta ei olnud põhiõiguste

kandja ka siis, kui 66% aktsiatest kuulus Baltic Rail Service OÜ-le, sest ka siis täitis ER avalikku

ülesannet;

2) raudteeinfrastruktuuri majandamine on avalik ülesanne, kuna ER-ile kuuluv raudteeinfrastruktuur

on avalik raudtee ja selle käigushoidmine on seotud ülekaaluka avaliku huviga. Seda kasutatakse

kaubaveo- ja reisijateveoteenuse osutamiseks. Raudteeinfrastruktuuri majandamine, mis oli

ajalooliselt avalik ülesanne, oli avalik ülesanne ka pärast riigiettevõtte ümberkujundamist ER-iks,

samuti ajal, mil 66% ER-i aktsiatest kuulus eraõiguslikule juriidilisele isikule. Raudteeinfrastruktuuri

majandamine on avalik ülesanne ka praegu. Kõigi viidatud perioodide lõikes seisneb erinevus vaid

selles, et alates 1997. aastast on riik kasutanud selle ülesande täitmiseks eraõigusliku juriidilise isiku

vormi;

3) põhiõigusvõimelisust tuleb hinnata kohtulahendi tegemise aja seisuga. Selleks, et õigusnorm

rikuks isiku põhiõigusi, peab ta olema põhiõigusvõimeline. Kui tal puudub põhiõigusvõime, ei rikuta

ka tema õigusi. Analoogne regulatsioon on sätestatud HKMS § 24 lg 1 p-s 6, mille kohaselt lõpetab

halduskohus menetluse, kui juriidiline isik on lõppenud ilma õigusjärgluseta;

4) metoodika § 4 lg 6 p 4, § 5 lg-d 1, 2, 3, 4, 6 ja 10 ning § 7 lg 4 on Euroopa Liidu õigusega seotud

sätted Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26. juuni 2008. a määruse

nr 3-4-1-5-08 tähenduses. Raudteeseadus põhineb EL-i direktiividel. Direktiiv 2001/14 sätestab

üldised tingimused, millele kasutustasu peab vastama. Metoodika eelnõu seletuskirja kohaselt on

metoodika kooskõlas EL-i õigusega. Euroopa Komisjoni Transpordi ja Energeetika Direktoraadi

24. novembri 2005. a kirjast ER-ile nähtub, et põhivara ajaloolisest väärtusest (soetusmaksumusest)

juhindumine põhivara puhul ei ohusta iseenesest pikaajalist raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja bilansi

tasakaalustamist. Sama on Euroopa Komisjon kinnitanud ka ER-ile 24. augustil 2005. aastal saadetud

kirjas.

15. TJA väidab, et RdtS § 59 lg 6 ei ole põhiseadusega formaalses vastuolus järgmistel põhjustel:

1) RdtS § 59 lg-st 6 nähtub: raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamist reguleeriva üldakti

andmiseks pädev haldusorgan on majandus- ja kommunikatsiooniminister; ministri kehtestatav

määrus peab hõlmama juurdepääsu tagavate põhiteenuste (RdtS § 3 p 23) ja lisateenuste (RdtS § 3

p 24), juurdepääsu abiteenuste (RdtS § 3 p 25) ning kasutustasu sihtotstarbelise ühekordse

läbilaskevõimeosa (RdtS § 7 lg 2 ja § 61) kasutustasu arvestamist; ministri kehtestatav üldakt peab

oma olemuselt olema raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvestamise juhend ehk metoodika;

2) seadusandja on raudteeseaduses reguleerinud kõik raudteeinfrastruktuuri kasutustasu arvutamise

olulised aspektid. RdtS § 59 lg 1 teise lause kohaselt kuulub kasutustasu raudteeinfrastruktuuri

kasutustingimuste hulka. RdtS § 59 lg 3 piiritleb ministrile antud volituse sisu ja ulatust juurdepääsu

tagavate põhiteenuste ja lisateenuste kasutustasu arvestamise juhendi kehtestamisel. RdtS § 59 lg 4

piiritleb ministrile antud volituse sisu ja ulatust juurdepääsu abiteenuste kasutustasu arvestamise

juhendi kehtestamisel. RdtS § 59 lg 5 piiritleb ministrile antud volituse sisu ja ulatust sihtotstarbelise

ühekordse läbilaskevõimeosa eest võetava kasutustasu arvestamise juhendi kehtestamisel. RdtS § 7

lg-st 1 ja § 50 lg-st 1 tuleneb nõue, mille kohaselt peab kasutustasu tagama raudteeinfrastruktuuri

diskrimineerimata kasutamise;

3) RdtS § 59 lg 3 kohaselt koosneb juurdepääsu tagavate põhiteenuste ja lisateenuste kasutustasu

raudteeinfrastruktuuri kasutada andmise kuludest ja mõistlikust ärikasumist. Raudteeinfrastruktuuri

kasutada andmise kuludest tuleneb kasutustasu kulupõhisuse printsiip, mis tähendab, et kasutustasu

peab põhinema raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja poolt raudteeinfrastruktuuri kasutada andmisega

seoses tegelikult tehtud väljaminekutega kaasnevatel kuludel. Raudteeinfrastruktuuri kasutustasude

kulupõhisus on kooskõlas raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja turgu valitseva seisundiga;

4) konkurentsiseaduse normid on raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjate tegevuse reguleerimisel

käsitatavad üldnormidena, mida tuleb kohaldada raudteeseaduses vastava erinormi puudumisel.

Sellele vaatamata tuleb konkurentsiõiguse eesmärke ja põhimõtteid arvestada ka

raudteeinfrastruktuurile juurdepääsu võimaldavate normide, sealhulgas raudteeinfrastruktuuri

kasutustasu sätestavate normide, tõlgendamisel;

5) sarnaselt raudteeseadusele rõhutab ka direktiiv 2001/14 raudteeinfrastruktuuri kasutustasu

kulupõhisuse printsiipi. Direktiivi 2001/14 preambuli p 36 sätestab, et võimaldamaks kehtestada

infrastruktuuri kasutusmaksude sobilikud ja õiglased määrad, peavad raudteeinfrastruktuuri-

ettevõtjad muu hulgas jõudma täielikule selgusele infrastruktuuri käigushoidmise kulutegurite osas.

Direktiivi 2001/14 art 7 lg 6 järgi peab infrastruktuuri kasutustasude suhteline määr olema seotud

teenuste osutamise kuludega;

6) asjaolu, et raudteeseadus ise ei sätesta üksikasjalikult, milliseid kulusid tuleb käsitada

raudteeinfrastruktuuri kasutada andmise kuludena, vaid on vastavate kulude detailsema määramise ja

arvestamise juhendi kehtestamise delegeerinud majandus- ja kommunikatsiooniministrile, ei too

kaasa volitusnormi põhiseadusvastasust;

7) RdtS § 59 lg-s 3 kasutatud termin "mõistlik ärikasum" viitab seadusandja eesmärgile piirata

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja poolt raudteeinfrastruktuuri kasutada andmisega seoses teenitavat

ärikasumit. Sellise piirangu sätestamise vajadus on põhjendatud raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja turgu

valitseva seisundiga. Seadusandja on põhjendatult loobunud mõistliku ärikasumi arvestamise

üksikasjaliku valemi sätestamisest seaduses ning delegeerinud ärikasumi arvestamise juhendi

kehtestamise majandus- ja kommunikatsiooniministrile. Raudteeseadusest ministrile tulenevad

juhised määratlemata õigustermini "mõistlik ärikasum" sisustamiseks on piisavad, et vajadusel

kontrollida, kas metoodikas sätestatud ärikasumi arvestamise juhend on kooskõlas raudteeseadusest

tuleneva volitusega.

16. TJA väidab, et Tallinna Halduskohtu taotlus tuleb jätta läbi vaatamata ning metoodika

vaidlusalused sätted on põhiseadusega kooskõlas:

1) konkreetne normikontroll ei ole lubatav, kuna metoodika vaidlusalused sätted ei riku ER-i õigusi.

Metoodika §-s 5 sätestatud kapitalikulu funktsiooniks on mineviku põhivara investeeringute

hüvitamine nende kasuliku eluea jooksul, sest põhivara soetamise tehing ei kajastu raamatupidamises

kuluna, vaid põhivara soetamisega kaasnevad väljaminekud kajastuvad tekkepõhiselt kuludes

põhivaara kasuliku eluea jooksul amortisatsioonikuluna. Tulevase investeeringu maht ja maksumus ei

ole minevikus tehtud investeeringutest. Kapitalikulu peab katma põhivara soetusmaksumuse selle

kasuliku eluea jooksul. Seetõttu on halduskohus kapitalikulu valesti tõlgendanud.

Halduskohus ei saanud metoodika vaidlusaluseid sätteid PS-iga vastuolus olevaks tunnistada, kuna

ER-i põhivara ei oldud 2004. aastal tegelikult ümber hinnatud. ER-i poolt TJA-le esitatud

raamatupidamisandmed 2004. a kohta olid põhivara raamatupidamisliku väärtuse osas ebaõiged ning

aktsionärid seda ei kinnitanud. ER-i aktsionärid kinnitasid 9. jaanuaril 2007 ER-i 2004. a

majandusaasta aruande ilma põhivara ümberhindluseta, milles ER-i põhivarasid kajastati

soetusmaksumuse meetodil. Kinnitatud aruandest nähtuvalt oli ER-i põhivarade tegelik

raamatupidamislik väärtus 31. detsembri 2004 seisuga 2,702 miljardit krooni (3,497 miljardit krooni

vähem ER-i poolt TJA-le deklareeritud põhivara väärtusest). Raudteeinfrastruktuuri majandamisega

seotud põhivara väärtus moodustas sellest 1,656 miljardit krooni. Põhivara väärtuse kasv ei olnud

tingitud mitte ER-i tehtud lisainvesteeringutest, vaid sellest, et ER muutis põhivara arvestuspõhimõtet

(soetusmaksumuse meetodi asemel kajastati põhivara ümberhindluse meetodil). Seega oli ER-i

põhivara tegelik raamatupidamislik ja õiglane väärtus soetusmaksumuse meetodil arvutatud 1,656

miljardit krooni. Samuti ei saa ER-i põhivaral ühel ja samal bilansipäeval olla IFRS-i alusel koostatud

finantsaruannetes mitut erinevat bilansilist väärtust;

2) metoodika § 4 lg 6 p 4 võib olla asjassepuutuvaks üksnes osaliselt;

3) metoodika vaidlusalused sätted on formaalselt põhiseadusega kooskõlas. RdtS § 59 lg 3 sätestab

kasutustasu kulupõhisuse printsiibi, mis tähendab, et kasutustasu peab põhinema

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja poolt raudteeinfrastruktuuri kasutada andmisega seoses tegelikult

tehtud väljaminekutega kaasnevatel kuludel. RdtS § 59 lg 6 annab ministrile volituse kulupõhisuse

printsiibi ellurakendamiseks. Kulupõhisuse printsiibi realiseerumise kapitalikulu arvestuse puhul

tagavad metoodika § 5 lg-d 1 ja 2 ning kapitalikulu arvestamine soetusmaksumuses kajastatud

põhivara amortisatsiooni alusel (metoodika § 5 lg-d 3, 6, 7, 10 ja 11). Põhivara soetamiseks tehtud

väljaminekut ei kajastata raamatupidamises kuluna mitte selle tegemise hetkel, vaid põhivara

kasuliku eluea jooksul amortisatsioonikuluna. Kapitalikulu arvestuse sidumine põhivara

ümberhinnatud väärtusega oleks vastuolus kasutustasu kulupõhisuse printsiibiga. Seega ei piira

metoodika § 5 ER-i õigusi iseseisvalt, vaid täpsustab raudteeseadusest tulenevat piirangut

(kulupõhisuse printsiipi).

Metoodika § 5 ja § 4 lg 6 p 4 kohaldamisalad on erinevad, kuna metoodika § 5 käsitleb kapitalikulu

ja metoodika § 4 lg 6 p 4 kogukulu komponente. Seetõttu on halduskohus jätnud metoodika § 4 lg 6

p 4 osas väidetava põhiseadusvastasuse põhjendamata.

Metoodika §-s 7 sätestatud nõuetest lähtuvalt arvestatud ER-i ärikasum vastab RdtS § 59 lg-st 3

tulenevale mõistliku ärikasumi kriteeriumile ka juhul, kui ärikasumi arvutamisel kohaldada

metoodika § 7 lg-t 4. Seetõttu ei ole minister metoodika § 7 lg-t 4 kehtestades väljunud volituse

raamidest;

4) metoodika vaidlusalused sätted on materiaalselt põhiseaduspärased. Raudteeseadusest tulenevalt

on ER-i omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse piirangutel legitiimne eesmärk, milleks on tagada

raudteeveo-ettevõtjate mõistlikel tingimustel ja diskrimineerimata juurdepääs raudteeinfrastruktuurile

kui olulisele vahendile. Raudteeinfrastruktuurile juurdepääsu omamata ei ole raudteeveo-ettevõtjatel

võimalik raudteeveo-teenust osutada. Kasutustasu suuruse reguleerimine raudteeseaduse ja

metoodika tasemel kaitseb raudteeveo-ettevõtjaid ja välistab selle, et monopoolses seisundis olev

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja rakendab põhjendamatult suurt ja ebamõistlikku kasutustasu.

Põhivara investeeringuid ei tehta ainult kapitalikulu arvel, kapitalikulu kaudu hüvitatakse tegelikult

tehtud põhivara investeeringud vastava investeeringu kasuliku eluea jooksul. Tulevaste

investeeringute kandmise kohustuse panemine kasutustasu kaudu ainult raudteeveo-ettevõtjatele

rikub kasutustasu kehtestamise põhimõtteid. Ühtlasi soetas ER põhivara alles 1997. aastal. Metoodika

§-s 5 sätestatud kapitalikulu arvestamise regulatsioon tagab, et raudteeveo-ettevõtjate tasutava

kasutustasu koosseisu arvatakse üksnes raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja tegelikult kantud kulud ning

põhivara soetamiseks tehtud väljaminekutest kannab raudteeveo-ettevõtja vastaval perioodil tema

kasutusele langeva osa. Kuna põhivara kasutatakse ka järgnevatel perioodidel, on õiglane, et selle

soetamiseks tehtud väljamineku hüvitamisel osalevad ka järgmiste perioodide raudteeveo-ettevõtjad.

Samal ajal on raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjale tagatud, et ta saab põhivara soetamiseks tehtud

väljamineku tagasi kulumiperioodi lõpuks. Kuna põhivara soetamisel raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja

põhivara bilansiline maksumus kasvab, hakkab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja põhivara soetamiseks

tehtud väljaminekult kohe ka kasumit teenima. See omakorda peaks raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjat

motiveerima ärikasumit reinvesteerima. Mõistlikult toimiv ettevõtja kasutab ärikasumit alati

vähemalt osaliselt äritegevuse arendamiseks.

Metoodika § 7 lg 4 on abinõu mõistliku ärikasumi arvestamiseks, mis tagab raudteeinfrastruktuuri

kasutavate raudteeveo-ettevõtjate võrdse kohtlemise. Nimetatud säte aitab vältida kuritarvitusi.

Seetõttu on majanduslikult põhjendatud arvestada WACC-i arvutamisel kapitalistruktuuriga, mille

aluseks on amortiseeritud soetusmaksumus ja intressikandvad ER-i kohustused;

5) halduskohus ei ole tuvastanud, kas kapitalikulust piisab raudteeinfrastruktuuri säilitamiseks

vajalike investeeringute rahastamiseks.

17. Õiguskantsler väidab, et ER on põhiõiguste kandja järgmistel põhjustel:

1) eraõigusliku juriidilise isiku põhiõigusvõime üle otsustamisel ei tuleks lähtuda personaalse

substraadi teooriast. Eraõiguslik juriidiline isik on põhiseaduse valguses riigist selgelt eraldiseisev

õigussubjekt ka siis, kui tema 100% omanik on riik. 100% riigi osalusega eraõiguslikule juriidilisele

isikule võib osal juhtudel olla vajalik anda võimalus toetuda materiaalsetele põhiõigustele riigi vastu.

Eraõiguslikku juriidilist isikut, ükskõik, kas riigi osalusega või mitte, ei saa pidada põhiõiguste ja -

vabaduste kandjaks nende suhete raames, kus nimetatud isik täidab avaliku võimu ülesannet. Seetõttu

omab ER põhiõigusvõimet, mis peab olema isikul kogu kohtumenetluse jooksul;

2) eraõiguslik juriidiline isik, olenemata sellest, kes on ta omanik, on iseseisev õigussubjekt PS § 9

lg 2 tähenduses. Eraõiguslik juriidiline isik ei ole käsitatav avaliku halduse organisatsiooni ühe osana

isegi siis, kui tema 100% osaluse omanik on riik. Riigi õiguslik seisund ei erine aktsionärina

eraisikust aktsionäri seisundist;

3) eraõigusliku juriidilise isiku põhiõigusvõimet on tarvis kaitsta selleks, et kaitsta õiguskäivet;

4) tuleb toetada nende 100% riigi osalusega eraõiguslike juriidiliste isikute võimet olla materiaalsete

põhiõiguste ja -vabaduste kandja, kes täidavad ülesandeid ja eesmärke, mida õigusaktide ning

turumajanduse toimimise põhimõtete kohaselt saabki sisuliselt täita vaid eraõiguslik juriidiline isik;

5) ülesandeid, mille eest AS-il Eesti Raudtee oli õigus saada 2005/2006 liiklusgraafikuperioodil

kasutustasu, mille kehtestamise aluseks oleva regulatsiooni on Tallinna Halduskohus tunnistanud

põhiseadusvastaseks ja jätnud kohaldamata, ei saa pidada avaliku võimu ülesanneteks. Nimetatud

ülesanded on avalikes huvides täidetavad ülesanded, kuid need ei ole avaliku võimu ülesanded ehk

ülesanded, mida olemuslikult peab täitma avaliku halduse organ;

6) metoodika § 5 on küll EL-i õigusega seotud säte Riigikohtu 26. juuni 2008. a määruse

nr 3-4-1-5-08 tähenduses, kuid selle puhul on viidatud Riigikohtu määruses nimetatud konkreetse

normikontrolli algatamise eeldused täidetud. Seejuures ei ole tähtsust, kuivõrd intensiivselt on

Tallinna Halduskohus kontrollinud sätte kooskõla EL-i õigusega, kuna metoodika § 5 on formaalselt

põhiseadusega vastuolus. Järelikult on Riigikohus pädev kontrollima metoodika § 5

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ning Tallinna Halduskohtu algatatud normikontroll

kõnealuse sätte suhtes lubatav.

18. Õiguskantsler väidab, et volitusnorm on põhiseaduspärane järgmistel põhjustel:

1) RdtS § 59 lg-t 6 tuleb hinnata koostoimes sama paragrahvi lg-ga 3. Kuna kasutustasude

arvestamise põhimõtted on kehtestatud RdtS § 59 lg-tes 3-5, saab öelda, et RdtS § 59 lg-te 3-6

koostoimest tuleneb, et minister peab kehtestama juhendi, kuidas rakendada RdtS § 59 lg-d 3-5 ehk

kasutustasude arvestamise põhimõtteid;

2) seadusandja on RdtS § 59 lg-ga 3 otsustanud raudteeinfrastruktuuri põhi- ja lisateenuste

kasutustasude osas kõik olulised küsimused ning sätet on võimalik majandusteaduse põhimõtete abil

mõistlikult tõlgendada. Ettevõtja peab kasutustasu arvel saama kaetud kõik põhi- ja lisateenuste

osutamiseks vajalikud põhjendatud kulud. Üksnes teenusega seotud põhjendatud kulud nende

põhjendatud ulatuses peab ettevõtja saama kaetud kuluefektiivsuse tagamiseks. Nimelt kui ettevõtja

saaks küsida kasutustasu ka põhjendamatute kulude osas, siis oleks see vastuolus konkurentsiõiguse

põhimõtetega, mis lähtuvad vaba kaubaturu olemusest: vabal turul tegutsev ettevõtja saab oma

klientidelt nõuda üksnes kindla kauba tootmiseks vajalike kulude katmist. Kuna vabal kaubaturul

kujuneb hind nõudluse ja pakkumise tulemusel, ei leia kauba müüja üldjuhul oma kaubale ostjaid, kui

ta on selle kauba tootmiseks teinud põhjendamatult kulutusi. Põhjendamatute kulutuste tegemine

tooks kaasa selle, et tema kauba hind oleks põhjendamatult kõrge ning tarbija valiks teise müüja

kauba. Turgu valitsevas seisundis oleval ettevõtjal puudub oluline tarbijasurve, st puudub hinna

reguleerimise mehhanism, mistõttu ei ole tal motivatsiooni tagada kuluefektiivsus. Seepärast

sekkubki hinnakujundusse riik, nõudes, et ka suure turujõuga ettevõtja küsiks osutatavate teenuste

eest tasusid üksnes sedavõrd, et kaetud saaks vaid selle teenuse osutamisega seotud ettevõtja

põhjendatud kulud põhjendatud ulatuses. Seda, millised konkreetsed kulud ettevõtjal põhjendatud on,

peaks hindama iga kord majandusteaduse põhimõtetest lähtuvalt kasutustasu kehtestaja,

kooskõlastaja või hindaja (kas AS Eesti Raudtee või Raudteeinspektsioon (Tehnilise Järelevalve

Amet) või järelevalve korras Konkurentsiamet (vt ka RdtS § 64)), arvestades ettevõtja esitatud

andmeid ja prognoose. See, et seaduse tasemel on jäänud lahtiseks, millised konkreetsed ettevõtja

kulud on teenuse osutamiseks põhjendatud, on majandustegevuse spetsiifikat arvestades mõistlik.

Seaduses on väga keeruline ammendavalt reguleerida, milline kulu on põhjendatud ja milline mitte;

3) raudteeseaduses on seadusandja volitanud ministrit kehtestama ka kasutustasu kulude osa

rakendamise täpsemat tegutsemisõpetust (RdtS § 59 lg 6). Ministrile antud volitust ei saa pidada

põhiseadusvastaseks, sest minister võib täpsustada, milliseid kulusid tuleb põhi- ja lisateenuste

kasutustasu arvestamisel arvesse võtta. Metoodikas ei saa tekitada ammendavat loetelu kuludest,

mida pidada põhjendatuks, sest sellisel juhul võivad raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjale jääda katmata

majanduslikult põhjendatud kulud, mida metoodika koostamisel ei suutnud minister ette näha, ning

ohtu võib sattuda teenuse jätkusuutlikkus ning võidakse rikkuda infrastruktuuri-ettevõtja põhiõigusi;

4) RdtS § 59 lg-s 3 sätestatud "mõistlikku ärikasumit" on võimalik sisustada majandusteaduse

põhimõtete kohaselt, mistõttu on ka see säte piisavalt reguleeritud. Majandusteaduse põhimõtteid

arvesse võttes saab öelda, et ettevõtjale tuleb tagada selline tootlus investeeritud varadelt, mida ta

saaks vabaturul. Vabaturu varade tootlus on üldjuhul ka selline, mis motiveerib ettevõtjat

investeerima ja sellega tagama teenuse jätkusuutlikkust. Arvestades, et seda, milline oleks selle

ettevõtja varade tootlikkus vabaturul, on keeruline määrata, sest vabaturul võib ettevõtja erinevatel

perioodidel saada erinevat kasumit, tuleb lugeda ka vastava kasumi arvestamise meetodi ammendavat

sätestamist õigustloovas aktis küsitavaks. Ettevõtja mõistliku ärikasumi määramine peaks olema

kasutustasu kehtestaja või järelevalvaja ülesanne. Põhiseadusvastaseks ei saa pidada ka seda, et

seadusandja on volitanud majandus- ja kommunikatsiooniministrit kehtestama kasutustasu mõistliku

ärikasumi komponendi arvestamise täpsustatud juhist. Seda juhist kehtestades peab aga minister

arvestama, et ammendavat ärikasumi arvestamise regulatsiooni ei saa õigustloovas aktis kehtestada,

sest vastasel juhul võib ettevõtjale olla tagatud väiksem tulukus kui see, mida ta saaks vabaturul. See

oleks vastuolus majanduspõhimõtetega ning tähendaks ka seda, et ettevõtjal ei pruugi enam olla

motivatsiooni investeerida ning kahjustada võiks saada teenuse jätkusuutlikkus. Lisaks võib liiga

madal varade tootlus tähendada ettevõtjate põhiõiguste võimalikku rikkumist. Ärikasumi määra või

valemi ammendav sätestamine seaduses võib omakorda tähendada ka seda, et ettevõtja võiks saada

seetõttu põhjendamatult suurt tulukust, mis oleks omakorda vastuolus tarbijate ja teiste kasutajate

huvidega.

19. Õiguskantsler väidab, et metoodika § 4 lg 6 p 4 ja § 7 lg 4 ei ole asjassepuutuvad ning § 5 on

põhiseadusega vastuolus:

1) kuna ER tegutseb reguleeritud turul, kus ta ei ole vaba kujundama tasu, mida ta küsib enda omandi

teistele kasutada andmise eest, siis peab ER kasutustasu kaudu saama katta kõik infrastruktuuri

kasutada andmise kulud ja ühtlasi saama võimaluse mõistlikuks ärikasumiks. RdtS § 59 lg 6 kohaselt

peab minister kehtestama metoodika, mis katab ER-i raudteeinfrastruktuuri kasutada andmisega

seotud kulud ja tagab ER-ile võimaluse mõistlikuks ärikasumiks. Metoodikas on põhjalikult

reguleeritud raudteeinfrastruktuuri kasutustasu määramise aluseid, millest haldusorgan pidi lähtuma;

2) ER-i poolt RI-le esitatud majandusaasta aruanne ei pidanud lisaks olema aktsionäride kinnitatud

(äriseadustiku § 334). Käesolevas haldusasjas ei pea arvesse võtma asjaolu, et 9. jaanuaril 2007

kinnitas ER-i aktsionär ER-i 2004. a majandusaasta aruande soetusmaksumuse meetodit arvestades;

3) RI kohaldas ER-i kapitalikulu arvestades metoodika § 5 lg-d 4-12;

4) kasutustasust peab ettevõtja saama mõistliku aja jooksul kaetud investeeringud, mida ta peab

tegema põhivara säilitamiseks ja selle kasutuskvaliteedi tagamiseks;

5) ei ole selge, kas halduskohus tuvastas kõik vajalikud asjaolud. Kohtuotsusest ei selgu, et need

investeeringud, mida ER nimetas, olid tehtud või olid plaanitud teha põhivara säilitamiseks ja mitte

näiteks põhivara arendamiseks. Teisisõnu, oleks selle tuvastamiseks, kas ER-il oli perioodil

2005/2006 piisavalt raha põhivara investeeringute tegemiseks ja on ka edaspidi, pidanud hindama,

kas need investeeringud, mida ER nimetas, olid kõik need investeeringud, mida peab katma

RdtS § 59 lg-s 3 sätestatud kasutustasu arvel. Kui selgub, et kõiki ER-i nimetatud investeeringuid ei

pea katma kasutustasu arvel, oleks võinud kohtu järeldus olla teistsugune ning kohus ei oleks

tunnistanud metoodika norme põhiseadusvastasteks põhjusel, et kasutustasu ei taga vajalikke

investeeringuid. Hindamaks, kas kasutustasu on piisav põhivara investeeringute katteks, peab ka

hindama, kas ER oleks kulutusi põhivarasse saanud kapitalikulu komponendi asemel katta mõne teise

kasutustasu komponendi arvel, näiteks otsekulude (metoodika § 4 lg 4) arvel. Kui osa

ER-i kulutustest põhivarasse oleks pidanud saama katte muude kulukomponentide arvel, võiks

esineda olukord, kus RI poolt metoodika § 5 alusel arvestatud kapitalikulu ei oleks olnud ebapiisav

põhivara säilitamiseks vajalike kulutuste tegemiseks. Sellisel juhul ei oleks kohus pidanud tunnistama

metoodika § 4 lg 6 p 4 ja § 5 lg-d 1-4, 6 ja 10 põhiseadusvastaseks;

6) kui Riigikohtu hinnangul on halduskohus tuvastanud asjas kõik olulised asjaolud, eelkõige selle, et

ER-il polnud ja pole võimalik kasutustasu arvel katta põhivara investeeringuid, mida nõuab

raudteeseadus, siis tuleb halduskohtus põhiseadusvastaseks tunnistatud metoodika § 5 lg-d 1-4, 6 ja

10 tunnistada asjassepuutuvaks. Kuna kohtu hinnangul peab just kapitalikulu komponendi kaudu

ettevõtja saama kaetud vajalikud põhivarainvesteeringud, siis tuleb asjassepuutuvaks lugeda

kapitalikulu arvestamist reguleeriva metoodika § 5 tervikuna. Viimast põhjusel, et kapitalikulu

arvestamise normid on omavahel vahetus seoses. Kahtlane on, kas metoodika § 4 lg 6 p 4 puutub

asjasse, kuna kapitalikulu arvestamisel ei ole vaja kohaldada metoodika § 4 lg 6 p 4, vaid üksnes

metoodika § 5;

7) kohtuotsusest ei ole võimalik leida põhjendusi, kuidas kohtu hinnangul regulatiivne oma- ja

võõrkapitali suhte arvestus WACC-i valemis rikub ER-i õigust ettevõtlusvabadusele ning omandile

(metoodika § 7 lg 4). Halduskohus on andnud metoodika § 7 lg-le 4 vale tõlgenduse ja tunnistanud

sätte selle tõttu põhiseadusvastaseks. Kohus leidis, et säte on põhiseadusvastane, sest see sätestas

regulatiivse oma- ja võõrkapitali suhte ja ei võimaldanud arvesse võtta ER-i tegelikku oma- ja

võõrkapitali suhet WACC-i arvestamisel. Selleks, et võtta ärikasumi arvestamisel arvesse ER-i oma-

ja võõrkapitali tegelikku suhet, ei pea tunnistama metoodika § 7 lg-t 4 põhiseadusvastaseks.

Metoodika § 7 lg 4 võimaldab oma sõnastuses võtta kasutustasu ärikasumi komponendi arvestamisel

arvesse ER-i oma- ja võõrkapitali tegelikku suhet. Seega ei ole metoodika § 7 lg 4 kohtuasja

lahendamisel asjassepuutuv säte, kuna kohus ei peaks metoodika § 7 lg 4 põhiseadusvastasuse korral

asja teisiti otsustama kui selle põhiseaduspärasuse korral. Kohus ei saanud järeldada, et RI võttis

WACC-i arvestamisel omakapitali rahalise mahu väljaselgitamiseks arvesse ER-i põhivara enne selle

ümberhindamist, sest RI ei arvestanud oma- ja võõrkapitali suhet lähtuvalt ER-i oma- ja võõrkapitali

tegelikust väärtusest. Kohtu seisukohad WACC-i valemis sätestatud oma- ja võõrkapitali suhte

arvestamise aluseks olevate andmete kohta ehk siis ka omakapitali rahalise mahu arvestamise kohta

oleks saanud asjassepuutuvad olla vaid siis, kui kohus oleks leidnud, et RI käskkirjad on

õigusvastased, sest ta on põhjendamatult kohaldanud metoodika § 7 lg-t 4. Kohus seda ei leidnud;

8) tulenevalt direktiivist 2001/14 on kasutustasude regulatsiooni väljatöötamine liikmesriigi

pädevuses;

9) kui isikut kohustatakse omandit andma teistele isikutele kasutada avaliku võimu määratud

tingimustel, siis sellega riivatakse isiku omandipõhiõigust (PS § 32). Kui avalik võim on määranud,

kui palju võib isik küsida tasu enda omandi kolmandatele isikutele kasutada andmise eest, siis sellega

piiratakse ettevõtja võimalust teenida enda omandi kasutada andmise pealt tulu (PS § 31). Metoodika

§ 5 piirab ettevõtja õigust küsida tasu enda ettevõtluses kasutatava omandi kasutamise eest ja õigust

teenida tulu enda omandi kasutada andmiselt. Sellega võib metoodika § 5 riivata eelkõige PS § 31,

kuid ka PS § 32;

10) minister täidab metoodikat kehtestades RdtS § 59 lg-test 3 ja 6 tuleneva volituse üksnes siis, kui

ta kehtestab metoodika ehk kasutustasu arvestamise viisid, mis tagavad raudteeinfrastruktuuri-

ettevõtjale raudteeinfrastruktuuri kasutada andmise kulude hüvitamise ning mõistliku ärikasumi.

Raudteeseadus ei ava selgelt seda, millised kulud ja millise aja jooksul peab raudteeinfrastruktuuri-

ettevõtja saama kaetud kasutustasu arvel. RdtS § 59 lg 3 sisaldab määratlemata õigusmõisteid, millele

saab anda sisu majandusteaduslikult. Majanduseksperdid osutavad oma arvamuses sellele, et

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja peab saama kasutustasu arvel jooksvalt hüvitada kõik

infrastruktuuriteenuse osutamiseks vajalikud jooksvad kulud. Kuna Eestis ei toetata

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjat riiklikult, peab ettevõtja bilansis olema mõistliku aja jooksul

tasakaalus tulud kasutustasudest ning infrastruktuurikulud. Kui võimaldada ettevõtjal katta jooksvad

kulud jooksvate tulude arvel, on nimetatud kriteerium täidetud. Majanduseksperdid pidasid

raudteeinfrastruktuuri jooksvateks kuludeks, mis tuleb katta kasutustasu arvel, ka ettevõtja

investeeringuid infrastruktuuri põhivara säilitamisele ja korrashoiule;

11) osa raudteeinfrastruktuuri põhivara hooldamiseks tehtud kuludest saab raudteeinfrastruktuuri-

ettevõtja kaetud otsekulude alusel arvestatud kasutustasu komponendist (metoodika § 4).

Otsekuludeks loetakse teenuse osutamiseks tehtavad hooldus- ja materjalikulud. Seega saab

järeldada, et otsekulude komponendi kaudu ei saa ettevõtja kaetud neid põhivarasse tehtud rahalisi

panuseid, mis on käsitatavad põhivara investeeringutena ehk mis kapitaliseeritakse, st võetakse

põhivarana arvele;

12) kohtuotsusest ei ole võimalik selgelt aru saada, kas kohus peab silmas, et ER ei saa kapitalikulu

komponendi arvel ühegi perioodi jooksul tagasi kõiki põhivara investeeringukulusid, või leiab kohus,

et ER ei saa neid tagasi mõistliku perioodi jooksul. Igal juhul saab aga kohtuotsusest järeldada, et

kohtu hinnangul ei saa ER kasutustasu kaudu mõistliku aja jooksul tagasi põhivara säilitamiseks

tehtud investeeringute kulu;

13) infrastruktuuri-ettevõtja peab kasutustasu arvel saama jooksvalt kaetud ka infrastruktuuri

põhivara säilitamiseks vajalikud investeeringud. Ettevõtja peab saama põhivara säilitamiseks

vajalikud investeeringud katta metoodika §-s 5 sätestatud kapitalikulu komponendi arvel. Metoodika

§ 5 järgi arvestatud kapitalikulu komponent ei taga infrastruktuuri-ettevõtjale võimalust katta

vajalikke põhivarainvesteeringuid ning seetõttu on metoodika alusel arvestatud kasutustasu

regulatsioon majanduslikult ebapiisav;

14) minister on väljunud volituse piiridest. Metoodika ei taga kasutustasu arvestamist, mis kataks

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja raudteeinfrastruktuuri kasutada andmisega seotud kulud. Seetõttu on

metoodika § 5 vastuolus PS §-ga 3, §-ga 31 ja § 94 lg-ga 2;

15) kui metoodika § 5 on PS-iga vastuolus, tuleb õigusselguse eesmärgil põhiseadusvastaseks

tunnistada metoodika § 3 lg 3, § 4, § 5, § 6, § 8 ja § 9.

20. Riigikogu põhiseaduskomisjon väidab, et RdtS § 59 lg 6 on põhiseaduspärane, kuna:

1) RdtS § 59 lg-s 6 on sätestatud akti andmiseks pädev organ. Metoodika sisustamisel tuleb lähtuda

kogu raudteeseaduses sätestatust ehk sisu piirid tulenevad RdtS §-st 59, § 7 lg-st 1, § 50 lg-st 1;

2) ministrile on antud pädevus kehtestada üksnes kasutustasu arvestamise n-ö valem ja valemi

väljatöötamisel tuleb arvestada seaduses sätestatut;

3) seadusandja on lähtunud seisukohast, et igasuguste juhendite, eeskirjade, metoodikate jmt

reguleerimine, mis seaduse regulatsiooni täpsustavad ja rakendamist abistavad, peaks jääma

täitevvõimu pädevusse, et mitte koormata seaduseid liiga detailsete regulatsioonidega. Vastasel korral

muutuvad seadused mahukateks ja raskesti jälgitavateks.

21. Riigikogu majanduskomisjon väidab, et RdtS § 59 lg 6 on põhiseaduspärane, kuna:

1) volitusnormist nähtub selle ulatus, sisu ja eesmärk;

2) hinna täpne valem on seaduse tasemel reguleerimiseks liialt üksikasjalik;

3) volitusnormist tulenev ettevõtlusvabaduse piirang on proportsionaalne.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

22. Kuna põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumis tekkisid Tallinna Halduskohtu taotlust arutades

põhimõttelised lahkarvamused, peab kolleegium vajalikuks anda see taotlus põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 esimese lause alusel arutamiseks Riigikohtu üldkogule.

Märt Rask, Priit Pikamäe, Peeter Jerofejev, Harri Salmann, Henn Jõks