3-3-1-29-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-29-10

Otsuse kuupäev

24. mai 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Leo Jakobsoni kaebus Pärnu Linnavolikogu 21. veebruari

2008. a otsuse nr 11 ning Pärnu Linnavalitsuse 24. aprilli 2008. a

otsuse nr 3-5/423 ja ehitusloa nr EL-2785 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. detsembri 2009. a otsus haldusasjas

nr 3-08-629

Menetluse alus Riigikohtus

Pärnu Linnavalitsuse kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Pärnu Linnavalitsuse kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 29. aprilli 2009. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

4. detsembri 2009. a otsus haldusasjas nr 3-08-629. Teha asjas uus otsus, millega jätta Leo

Jakobsoni kaebus rahuldamata.

Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Linnavalitsus väljastas 8. augustil 2005 projekteerimistingimused Pärnus Karja 29 asuvale

kinnistule kahekorruselise korterelamu ehitamiseks. Projekteerimistingimuste kohaselt oli maa

sihtotstarbeks väikeelamumaa, projekteeritava hoone suurim kõrgus 10 m maapinnast ning krundi

lubatud täisehituse protsent maksimaalselt 35%.

21. novembril 2005 andis Pärnu Linnavalitsus nõusoleku ehitamiseks üle kinnisasja piiri,

30. novembril 2005 väljastas ehitusloa 283 m2 suuruse ehitusaluse pinnaga korterelamu ehitamiseks

ning 25. septembril 2006 korterelamu kasutusloa.

2. Pärnu Linnavolikogu kehtestas 21. veebruari 2008. a otsusega nr 11 Karja 29 kinnistu

detailplaneeringu, millega tehti ettepanek linna üldplaneeringu muutmiseks eesmärgiga muuta krundi

(806 m2) maakasutuse sihtotstarve väikeelamumaast korruselamumaaks, et kasutusele võtta juba

2005. a ehitusloa alusel valminud hoone pööningukorrus ning ehitada seal välja kaks täiendavat

korterit.

Detailplaneeringuga sooviti kaotada ka vastuolu ehitusloa alusel valminud ehitise ning

üldplaneeringu vahel. Kehtiva üldplaneeringu kohaselt on sellel kinnistul lubatav täisehitusprotsent

30, tegelikkuses hõlmab ehitis 35%.

Pärnu Linnavolikogu leidis detailplaneeringu kehtestamisel, et olemasolev korterelamu sobib oma

mahult ja välimuselt tänavafronti ning sulandub olemasolevasse keskkonda. Pööningukorruse

kasutuselevõtmine ei suurenda hoone olemasolevat mahtu. Samas on see linnaehituslikult

otstarbekas, kuna täiendavat elamispinda luuakse uut hoonet ehitamata. Parkimine on lahendatud

kinnistu piires ja vastab parkimisnormatiivile. Detailplaneeringu ala ei hõlma tänavat. Üldplaneeringu

muutmist taotledes arvestatakse ka nende heausksete omanike huvidega, kes ostsid korterid majas,

mis pole ehitatud kooskõlas üldplaneeringuga. Linnavolikogu osundas detailplaneeringu kehtestamise

otsuses ka planeerimismenetluses vastuväiteid esitanud vastasmaja elanik Leo Jakobsoni

seisukohtadele ning leidis, et kuna L. Jakobsoni huve ega elamistingimusi ei mõjuta otseselt, kas

pööningukorrusel asuvad korterid või muud ruumid, tuleb eelistada kortermaja elanike huve.

3. Pärnu Linnavalitsuse 24. aprilli 2008. a otsuse nr 3-5/423 kohaselt väljastati ehitusluba nr EL-

2785 Karja 29 korterelamu laiendamiseks (pööningukorruse kahe korteri väljaehitamiseks).

4. L. Jakobson esitas kaebuse, milles palus tühistada Pärnu Linnavolikogu 21. veebruari 2008. a

otsus nr 11, Pärnu Linnavalitsuse 24. aprilli 2008. a otsus nr 3-5/423 ja ehitusluba nr EL-2785.

Kaebaja väitel on kehtestatud detailplaneering vastuolus üldplaneeringuga. Kaebaja leidis, et tal on

kohtulikult kaitstav õigus miljööväärtusliku piirkonna säilimisele ja huvi, et ei legaliseeritaks

üldplaneeringuga vastuolus olevat olukorda ega loodaks alust sarnasele praktikale. 2005. aastal

väljastatud projekteerimistingimuste alusel ehitatud hoone varjab tema kui vastasmaja elaniku

väljavaate ja valguse. Katusekorruse väljaehitamine vähendaks maja juurde kuuluva haljasala

proportsiooni ehituse kogupinnaga võrreldes ning haljasala pind muutub üldplaneeringuga lubatud

alampiirist väiksemaks. Kaebaja väitel suurendab kahe korteri ehitamine liikluskoormust Karja

tänaval.

Ehitusluba tuleb tühistada, kuna see ei tugine kehtivale detailplaneeringule. Ehitusloa andmise ajal oli

detailplaneering kohtus juba vaidlustatud. Pärnu linna ehitusmääruse § 25 lg 11 p 1 järgi ehitusluba ei

väljastata, kui projekt ei vasta detailplaneeringule. Ehitusloa realiseerimine tähendab kaebaja kui

naabruses elava isiku jaoks elanike arvu ja liikluskoormuse suurenemisest tingitud negatiivseid

tagajärgi.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 29. aprilli 2009. a otsusega haldusasjas nr 3-08-629 kaebuse,

tühistas vaidlustatud haldusaktid ja mõistis vastustajatelt kaebaja kasuks välja menetluskulud.

Kohtu hinnangul on kehtestatud detailplaneering vastuolus üldplaneeringuga ning linnavolikogu on

otsustamisel rikkunud diskretsioonireegleid. Halduskohtu otsuse kohaselt on ajaloolises

miljööväärtuslikus piirkonnas asuvale detailplaneeringualale ehitatud hoone kõrgem (9,85 m) selle

piirkonna tavapärasest (8 m). Krundi tegelik täisehitusprotsent (35%) on suurem üldplaneeringuga

ette nähtust (30%). Üldplaneeringu muutmist taotledes soovitakse lubamatult seadustada

õigusvastaselt realiseeritud ehitusõigust. Sellisel viisil pandaks alus edaspidisele praktikale, kus

üldplaneeringuga vastuolus olevate projekteerimistingimuste ja ehitusloa tulemusena valminud ehitis

seadustatakse üldplaneeringu muutmise kaudu. Üldplaneering peab tagama parima võimaliku

elukeskkonna ning selle muutmine peab olema erandlik. Üldplaneeringu seletuskirja kohaselt tuleb

haljasala suuruseks planeerida vähemalt korruselamu põrandapindade suurune ala. Täiendavate

korterite ehitamise lubamisel väheneb veelgi haljasala ja elamispinna proportsioon. Aktsepteeritav

pole linnavolikogu lahendus, et haljasala puudumise hoovis kompenseerivad linnapargid. Haljastuse

säilitamine ja suurendamine on kehtiva üldplaneeringu järgi oluline keskkonda mõjutav tegur.

Detailplaneeringu kehtestamisel pole arvestatud miljööväärtusliku ala elanike huvidega.

Kaebajal kui detailplaneeringu ala vahetus naabruses elaval isikul on halduskohtu hinnangul

kaebeõigus ka ehitusloa vaidlustamiseks. Detailplaneeringu kehtestamise otsuse tühistamise

tulemusena langeb ära ehitusloa õiguslik alus ning seetõttu tuleb tühistada ka ehitusluba.

6. Halduskohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused Pärnu Linnavolikogu ja Pärnu

Linnavalitsus.

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 4. detsembri 2009. a otsusega apellatsioonkaebused

rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis

ringkonnakohus menetlusosaliste endi kanda. L. Jakobsoni menetluskulude väljamõistmist

vastustajalt ei pidanud kohus võimalikuks põhjusel, et polnud esitatud nende tasumist tõendavat

dokumenti.

Ringkonnakohus leidis järgmist:

1) vaidlusalune detailplaneering on vastuolus planeerimisseaduse (PlanS) § 1 lg-s 2 ja Pärnu linna

üldplaneeringu p-s 1.3 sätestatud säästva arengu ja parima võimaliku elukeskkonna tagamise

põhimõttega. Linnavolikogu pole vaidlustatud detailplaneeringu kehtestamisel neid eesmärke

piisavalt arvestanud;

2) linnavolikogu ei ole kogunud piisavalt informatsiooni üldplaneeringu muutmise ettepaneku

tegemiseks ega ole põhjendanud, miks ta ei arvesta planeeringuala püsielanike õigust oma ümbruse

miljöö säilimisele. Need menetluslikud rikkumised on kaasa toonud vigase diskretsiooniotsuse;

3) detailplaneeringu kehtestamise otsuse üldsõnaline põhjendus üldplaneeringu muutmiseks ei

selgita, miks on põhjendatud pööningukorruse korterite väljaehitamise tulemusena kolmanda korruse

lisandumine ajaloolise ilme säilitanud ja väikeelamutega hoonestatud piirkonda, kuhu üldplaneering

lubab püstitada kuni kahekorruselisi elamuid. Tegemist pole perspektiivse elamumaaga ega alaga, kus

oleks linnaehituslikult otstarbekas hoonestust tihendada;

4) nõustuda võib linnavolikogu seisukohaga, et miljööväärtuslikul alal elavate inimeste ega nende

kasutuses olevate mootorsõidukite arv pole õigusaktidega piiratud, kuid kaudselt tulenevad vastavad

piirangud üldplaneeringust;

5) õige on halduskohtu seisukoht, et kahe täiendava korteri ehitamisega rikutakse üldplaneeringust

lähtuvat kaebaja subjektiivset õigust miljöö ja elukeskkonna säilimisele;

6) väljakujunenud väikeelamupiirkonnas on krundi haljasala suurus planeeringumenetluses kaitstav

õigushüve, mille vähenemist ei kompenseeri eemalasuv park ega muu roheala. Täiendavate korterite

ehitamisega väheneb elamispinna ja haljasala pindala suhe alla üldplaneeringus sätestatud määra;

7) vaidlust ei ole selles, et kaebajal on õigus nõuda ehitusloa kui iseseisva haldusakti tühistamist, kui

see rikub tema subjektiivseid õigusi. Kaebaja elab ehitusloaga hõlmatud hoone vahetus naabruses.

Pööningukorrusele ehitatavate korterite väljaehitamine suurendab elanike ja liiklusvahendite arvu

ning sellega kaasnevad negatiivsed tagajärjed (müra, heitgaaside ning liikluskoormuse kasv ning

privaatsuse vähenemine). Kaebajal on õigus nõuda, et tema eluruumi läheduses ei toimuks ehitamist

üldplaneeringuga ettenähtust suuremas ulatuses. Kuna detailplaneeringu kehtestamise otsus

tühistatakse, tuleb tühistada ka ehitusluba, mille õiguslik alus on ära langenud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Pärnu Linnavalitsuse kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega

jäeti rahuldamata Pärnu Linnavolikogu ja Pärnu Linnavalitsuse apellatsioonkaebused ning

halduskohtu otsus ning teha asjas uus otsus, millega jätta rahuldamata L. Jakobsoni kaebus. Pärnu

Linnavalitsus märgib kassatsioonkaebuses järgmist:

1) kehtestatud detailplaneering pole vastuolus säästva arengu põhimõttega. Pigem aitab

olemasolevatesse hoonetesse uute eluruumide rajamine kaasa säästvale arengule, sest puudub vajadus

uue maja ehitamiseks. Säilib varasem haljastus ning pole vaja luua täiendavaid parkimiskohti;

2) üldplaneeringu tekst on ebaselge osas, mida tähendavad mõisted "kogupind" ja "korruste

kogupind". Seega on vaieldav kohtute lähenemine, et korterite lisandumisel väheneb haljasala suurus;

3) üldplaneeringu punkt 2.1.1. on ülemäära piirav ega võimalda põhjendamatult kohalikule

omavalitsusele kaalumisruumi. Selle punktiga on sätestatud tingimused detailplaneeringute

koostamiseks kolme- või enamakorruseliste korterelamute maal. Need piirangud on sätestatud kogu

linna jaoks, kuid linnaosad on olemuselt erinevad ning nimetatud piirangute järgimine pole realistlik;

4) ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et üldplaneeringu kohaselt pole selles piirkonnas lubatav

hoonestuse tihendamine. Olemasolevasse hoonesse korterite lisamine ei kujuta endast hoonestuse

tihendamist. Pööningukorruse väljaehitamine ei muuda hoone välisilmet ning detailplaneeringuga ei

kahjustata miljööväärtuslikku piirkonda;

5) kohalikul omavalitsusel on planeerimisel ulatuslik otsustusruum. Linn on pidanud olemasolevas

hoones korterite rajamist positiivseks. Karja tänav on niigi tiheda asustusega ja detailplaneeringuala

haljastus ei mõjuta tänavapilti ega loo lisaväärtust;

6) ringkonnakohtu poolt välja toodud kahjulikud mõjud (müra, heitgaasid, liikluskoormuse

suurenemine ja privaatsuse vähenemine) on hüpoteetilised. Kahe korteri elanike ja võimalike

transpordivahendite lisandumine on marginaalne. Pole kehtestatud piirnorme miljööväärtuslikul alal

elanike arvule. Tegemist on niigi intensiivse liiklusega tänavaga ning potentsiaalseid liiklusprobleeme

on nende tekkimisel võimalik lahendada muude meetmetega;

7) kehtiv õigus (Vabariigi Valitsuse 23. veebruari 2008. a määrus nr 155 "Katastriüksuste

sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord") ei erista enam maa jagunemist väikeelamumaaks ja

korruselamumaaks.

9. Vastuses kassatsioonkaebusele palub L. Jakobson jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja alama

astme kohtute otsused muutmata. Vastuses leitakse, et Pärnu Linnavalitsusel puudub edasikaebeõigus

Pärnu Linnavolikogu haldusakti üle peetavas vaidluses. Samas peab L. Jakobson õigusselguse

huvides oluliseks kassatsioonkaebuse menetlemist. Ta peab vajalikuks, et Riigikohus väljendaks oma

seisukohti linnatingimustes hoonestuse ja asustuse tihendamise takistamiseks kohaldatavate

kriteeriumite osas. Vastuse kohaselt on Riigikohtu seisukohad olulised ka selleks, et vältida praeguse

juhtumiga sarnast planeerimis- ja ehitamispraktikat linnaruumis.

10. Kassaator on esitanud omapoolse kirjaliku seisukoha L. Jakobsoni vastusele. Pärnu

Linnavalitsus on jätkuvalt seisukohal, et tal on HKMS § 52 lg-st 1 tulenev õigus kassatsiooni korras

ringkonnakohtu otsuse peale edasi kaevata. Kassaatori hinnangul on kaebaja menetluse käigus

loobunud oma subjektiivsete õiguste kaitsmisest ning tugineb ainult avaliku huvi riivele. Ehituloa

tühistamise aluseks saab olla vaid kaebaja õiguste rikkumine, mitte aga avalik huvi.

11. Pärnu Linnavolikogu toetab oma kirjalikus vastuses Pärnu Linnavalitsuse kassatsioonkaebust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Praeguses haldusasjas on vaidlustatud Pärnu Linnavolikogu 21. veebruari 2008. a otsus nr 11,

millega kehtestati Pärnus Karja 29 kinnistu detailplaneering, ning Pärnu Linnavalitsuse 24. aprilli

2008. a otsus nr 3-5/423, millega otsustati väljastada ehitusluba planeeringualal asuva hoone

pööningukorruse väljaehitamiseks, ja ehitusluba nr EL-2785. Planeeringuala hõlmava kinnistu

vastasmajas elav kaebaja on taotlenud nimetatud haldusaktide tühistamist.

Kolleegium analüüsib esmalt kassaatori edasikaebeõiguse ulatust (I) ning seejärel võtab seisukoha

vaidlustatud detailplaneeringu kehtestamise otsuse (II) ja ehitusloa (III) tühistamise nõuete osas ning

lahendab kassatsioonkaebuse taotlused (IV).

I

13. Kassatsioonkaebuse on esitanud Pärnu Linnavalitsus kui vaidlustatud 24. aprilli 2008. a otsuse

nr 3-5/423 ja ehitusloa nr EL-2785 andnud haldusorgan. Kassatsioonkaebuse kohaselt vaidlustatakse

ringkonnakohtu otsust täies ulatuses. L. Jakobson seab kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele

kahtluse alla Pärnu Linnavalitsuse edasikaebeõiguse Pärnu Linnavolikogu 21. veebruari 2008. a

otsuse nr 11 osas.

HKMS § 52 lg 1 kohaselt on õigus ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni korras edasi kaevata

poolel, kelle arvates ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi või rikkus

kohtumenetluse normi. Ringkonnakohtu vaidlustatud otsusega jäeti muutmata halduskohtu otsus,

millega tühistati ka vaidlustatud ehitusluba. Seega ei ole vaidlust selles, et Pärnu Linnavalitsusel on

edasikaebeõigus tema aktide üle toimuvas kohtuvaidluses. Pärnu Linnavalitsuse eesmärk selles

kohtumenetluses on saavutada tema väljastatud ehitusloa kehtimajäämine. Kohtud on vaidlustatud

ehitusloa tühistanud põhjusel, et samas kohtumenetluses tühistatakse ehitusloa andmise õiguslikuks

aluseks olnud detailplaneeringu kehtestamise otsus ega ole seetõttu ehitusloa õiguspärasust eraldi

põhjalikumalt analüüsinud.

14. Pärnu Linnavalitsuse kassatsioonkaebuse väited on eelkõige seotud vaidlusaluse

detailplaneeringu kehtestamise otsuse õiguspärasusega. Kolleegium on seisukohal, et Pärnu

Linnavalitsusel peab olema võimalus oma akti õiguspärasuse üle kassatsioonimenetluses vaielda ka

juhul, kui see eeldab sisulist hinnangut detailplaneeringu õiguspärasusele, kuid detailplaneeringu

kehtestanud haldusorgan (linnavolikogu) pole oma edasikaebeõigust kasutanud ega kasseerinud

ringkonnakohtu otsust, millega detailplaneeringu kehtestamise otsus tühistati.

II

15. PlanS § 26 lg 1 kohaselt on igal isikul õigus pöörduda planeeringu kehtestamise otsuse

vaidlustamiseks kohtusse, kui ta leiab, et see otsus on vastuolus seaduse või muu õigusaktiga või selle

otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Seega võimaldab viidatud säte kaebuse

esitamist nii subjektiivsete õiguste rikkumise tõttu kui ka avalikes huvides ehk populaarkaebusena.

Detailplaneeringu kehtestamise otsuse tühistamiseks esitatud kaebuse väidetest nähtuvalt on kaebuse

esitaja soovinud kaitsta nii oma väidetavalt rikutud subjektiivseid õigusi kui ka avalikku huvi.

16. Halduskolleegium on 10. novembri 2009. a otsuses asjas nr 3-3-1-84-08 (p 10) rõhutanud, et kui

kaebuse esitamise eelduseks on kaebaja õiguste ja vabaduste riive, siis populaarkaebuse esitamise

eelduseks on avalike huvide riive. Nimetatud lahendi kohaselt on võimalik esitada kaebus

samaaegselt ka kahel erineval alusel, s.o subjektiivsete õiguste rikkumise tõttu ja populaarkaebusena,

kuid kolleegiumi hinnangul peavad need erinevad alused ja kaebuse osad olema piiritletud ja

eristatavad (vt ka 25. septembri 2008. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-15-08, p 17). Kolleegium peab

vajalikuks siinkohal rõhutada, et ka kohtul lasub sellise kaebuse menetlemisel kohustus selgelt

eristada, millises osas on kaebus esitatud subjektiivsete õiguste kaitseks ja millises osas soovitakse

kaitsta avalikku huvi vastuolu tõttu seaduse või muu õigusaktiga.

17. Kaebaja leiab, et kohtulikult on kaitstav tema õigus miljööväärtusliku hoonestusala säilimisele

ning huvi, et ei legaliseeritaks üldplaneeringuga vastuolus olevat olukorda ega loodaks alust sarnasele

praktikale edaspidiseks. Planeeringualal asuv vastasmaja varjab kaebaja sõnul valgust ja

harjumuspärast vaadet. Planeeringuga kavandatavate korterite väljaehitamisega kaasnevate mõjudena

märkis kaebaja elanike arvu suurenemist ja täiendavat liikluskoormust, parkimisprobleeme ning muid

negatiivseid tagajärgi (müra, heitgaasid, privaatsuse vähenemine). Planeeringu tulemusena väheneks

kaebaja väitel hoone elamispinna ja haljasala pindala suhe alla Pärnu linna üldplaneeringuga

sätestatud määra.

Kaebuse kohaselt on kavandatav detailplaneering vastuolus ka linna üldplaneeringuga ning selle

kehtestamisel on eiratud PlanS § 1 lg-s 2 sätestatud eesmärki tagada võimalikult paljude

ühiskonnaliikmete vajadusi ja huve arvestavad tingimused säästva ja tasakaalustatud ruumilise

arengu kujundamiseks, ruumiliseks planeerimiseks, maakasutuseks ning ehitamiseks.

18. Ringkonnakohus on otsuses välja toonud, milles seisneb tema hinnangul vaidlustatud akti

objektiivne õigusvastasus, kuid nõustub halduskohtuga ka selles, et katusekorterite väljaehitamisega

eiratakse planeeringuala vahetus läheduses elava kaebaja subjektiivset, üldplaneeringust lähtuvat

õigust olemasoleva miljöö ja elukeskkonna kvaliteedi säilimisele. Seega on ringkonnakohus

detailplaneeringu kehtestamise otsuse tühistanud põhjusel, et see rikub kaebaja subjektiivseid õigusi,

kuid samas esineb ka vastuolu kehtiva õigusega, mis annab aluse populaarkaebuse rahuldamiseks.

Ringkonnakohus nõustus ka halduskohtu seisukohaga, et väljakujunenud väikeelamupiirkonnas on

krundi haljasala suurus planeerimismenetluses kaitstav õigushüve, mille vähendamist ei kompenseeri

eemalasuv park või muu roheala.

19. Esmalt peab kolleegium vajalikuks märkida, et haljasala suurus ühe kinnistu (806 m2) piires ei

ole käesoleval juhul käsitatav hüvena, mida saaks kaitsta PlanS § 26 lg-s 1 sätestatud igaühe õigusega

vaidlustada detailplaneeringu kehtestamise otsust. Majaelanikud ise pole detailplaneeringule

vastuväiteid esitanud ega haljasala ning korterialuse pinna suhte muutumises näinud oma õiguste

riivet, mille korral pöörduda kohtusse. Halduskolleegiumi 10. novembri 2009. a otsuses asjas nr 3-3-

1-84-08 leidis kolleegium, et populaarkaebuse eesmärgiks ei ole kolmandate isikute erahuvide kaitse.

Ka populaarkaebuse puhul peab kaebaja juhinduma HKMS § 10 lg 1 p 4 ning lg 3 p 3 nõuetest, st

välja tooma vaidlustatava haldusakti väidetava õigusvastasuse alused, osutades sealjuures

õigusvastaselt kahjustatud avalikule huvile.

Seega ei ole detailplaneeringu alal asuva ühe kinnistu piiresse jääva haljasala suurus praegusel juhul

käsitatav avalikes huvides kaitstava õigushüvena, vaid kinnistul asuva maja elanike või

korteriomanike (st kolmandate isikute) erahuvina, mille kaitseks kaebajal pole võimalik kohtusse

pöörduda.

20. Kohtud on detailplaneeringu kehtestamise otsuse tühistamisel leidnud, et kahe täiendava korteri

ehitamisega rikutakse kaebaja üldplaneeringust lähtuvat subjektiivset õigust senise miljöö ja

elukeskkonna säilimisele. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et kehtestatud üldplaneering

ei tekita isikutele abstraktselt kaitstavat usaldust, et kord kindlaks määratud tingimused säiliksid

muutumatuna. Isikul tuleb leppida võimalusega, et teda ümbritsev elukeskkond võib muutuda

(19. aprilli 2007. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-12-07). Elukeskkonna muutmine planeerimismenetluse

tulemusena peab aga toimuma õiguspäraselt.

21. Asjas on tuvastatud, et Pärnus Karja 29 asuv elamu on praeguse suuruse ja välisilme saanud juba

30. novembril 2005 väljastatud ehitusloa alusel ja sellele on väljastatud kasutusluba. Asja

materjalidest ei nähtu, et L. Jakobson oleks püüdnud kõnelause ehitusloaga seonduvalt oma õigusi

kaitsta ja hoida ära tema arvates miljööpiirkonda sobimatu hoone ehitamist, mis pealegi varjab

valgust ja vaadet tema elamust. Seega pole detailplaneeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisel

enam asjakohased kaebaja väited hoone suuruse ja tänavafronti sobivuse kohta ning valguse ja vaate

varjamise üle. Asjakohane oleks analüüsida, milliseid mõjutusi võib kaasa tuua kahe korteri

lisandumine ja kuivõrd need võiksid rikkuda kaebaja õigusi.

22. Kolleegium on seisukohal, et miljöö ja olemasoleva keskkonna säilimine iseenesest pole

subjektiivsete õigustena kaitstavad väärtused. Samas möönab kolleegium, et täiendavate korterite

rajamine valmisolevasse ehitisse võib teatud asjaoludel endaga kaasa tuua naabruses elava isiku

subjektiivsete õiguste rikkumise. Liiklusintensiivsusest tingitud müra ja heitgaasid võivad rikkuda

isiku õigust tervise kaitsele.

23. Kohtud pole praeguses asjas esile toonud, mil moel kaebaja poolt nimetatud kahjulikud

mõjutused (liikluskoormus, müra, heitgaasid) rikuksid kaebaja õigust tervise kaitsele ja mõjutaksid

tema privaatsust ega välja selgitanud, kas ja mil määral kaebaja poolt välja toodud võimalikud

kahjulikud mõjutused ületaksid kehtivast õigusest tulenevaid piirmäärasid või muudaksid

elukeskkonda planeeringuala läheduses sedavõrd, et saaksid endast kujutada kaebaja subjektiivsete

õiguste rikkumist.

Eelpool nimetatud ehitamisega seonduvad mõjutused võivad olla hüpoteetilised ja nende ulatus vahel

raskesti prognoositav. Kahjulike mõjutuste vältimiseks ja sätestatud piirides hoidmiseks on

võimalikud erinevad avalik-õiguslikud vahendid. Liiklusintensiivsusest tingitud probleemide

tekkimisel on vastustaja hinnangul linnal erinevaid liikluskorraldust ja -koormust muutvaid võimalusi

(parkimise keelamine, liikluse muutmine ühesuunaliseks jm). Liikluskoormuse reguleerimise

tulemusena välditaks ka liigset müra ja heitgaase, mida kaebaja nimetab elanike arvu kasvuga

seonduvate kahjulike mõjutuste hulgas. Asjas on tuvastatud, et Karja 29 elanike parkimisküsimused

on lahendatud kinnistu piires.

24. Kolleegiumi hinnangul ei ole asjas tuvastatud, et ainuüksi kahe täiendava korteri väljaehitamine

toob kaasa selliseid mõjutusi, mida võib pidada kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste rikkumiseks.

Seega puudub alus kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebuse rahuldamiseks.

25. Nagu märgitud eelnevalt punktis 15, esitas L. Jakobson detailplaneeringu kehtestamise otsuse

peale ka populaarkaebuse avalikes huvides. Ringkonnakohus on detailplaneeringu kehtestamise

otsuse tühistamisel leidnud, et see on vastuolus PlanS § 1 lg-s 2 ja Pärnu linna üldplaneeringu p-s 1.3

sätestatud säästva arengu ja parima võimaliku elukeskkonna tagamise põhimõttega ning

linnavolikogu pole vaidlustatud detailplaneeringu kehtestamisel neid eesmärke piisavalt arvestanud.

PlanS § 1 lg 2 sätestab planeerimisseaduse eesmärgi, milleks on tagada võimalikult paljude

ühiskonnaliikmete vajadusi ja huve arvestavad tingimused säästva ja tasakaalustatud ruumilise

arengu kujundamiseks, ruumiliseks planeerimiseks, maakasutuseks ning ehitamiseks. Pärnu linna

üldplaneeringu p-s 1.3 määratletakse kestva ja säästva arengu põhitingimused. Samas ei ole asja

läbivaatamisel tuvastatud vastuolu iseseisva regulatiivse sisuga normidega, mis annaks aluse

populaarkaebuse rahuldamiseks.

26. PlanS § 9 lg 7 detailplaneeringu kehtestamise aegses sõnastuses sätestas, et detailplaneering võib

põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu muutmise ettepanekuid. Kõnealune

redaktsioon ei täpsustanud, milliseid üldplaneeringu muudatusi võis detailplaneeringuga taotleda.

Vaidlustatud detailplaneeringu üheks eesmärgiks oli teha ettepanek üldplaneeringu muutmiseks, et

kõrvaldada vastuolu üldplaneeringu ja tegelikkuse vahel, st suurendada lubatavat täisehituse määra.

Teiseks sooviti ühe kinnistu piiresse jääval detailplaneeringualal muuta üldplaneeringus nimetatud

maa sihtotstarve korterelamumaaks.

27. Kohtud on ka leidnud, et lubamatu on seadustada üldplaneeringu muutmise kaudu varasemat

ebaseaduslikku ehitamist. Kolleegium nõustub põhimõtteliselt kohtute selle seisukohaga. Kolleegium

on varasemas praktikas leidnud, et detailplaneeringu kaudu üldplaneeringu muutmine peaks olema

erandlik võimalus, mis tagab paindlikuma reageerimisvõimaluse muutuvatele oludele ja vajadustele

(15. jaanuari 2009. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-87-08, 19. aprilli 2007. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-

12-07). Selleks põhjendatud vajaduse äratundmisel on haldusorganil planeerimismenetlusele omane

ulatuslik kaalumisruum. Niisugune erandlik detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine on

võimalik näiteks üldplaneeringu kehtestamise tagajärjel tekkinud ülekaaluka ja õiguspärase erahuvi

korral (27. jaanuari 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-79-09, 19. aprilli 2007. a otsus haldusasjas

nr 3-3-1-12-07).

28. Vaidlust ei ole selles, et esineb vastuolu üldplaneeringu, mis lubas kõnealusel kinnistul ehitamist

30% ulatuses, ja tegelikkuse vahel, mille kohaselt 2005. a väljastatud ehitusloa alusel ehitatud hoone,

millele on väljastatud ka kasutusluba, hõlmab 35% krundist. Linnavolikogu on huve kaaludes

eelistanud Karja 29 maja elanikke ja korteriomanikke ning väärtustanud võimalust likvideerida nende

elukohaks oleva maja puhul vastuolu, mille on põhjustanud üldplaneeringuga kooskõlas mitteolev

ehitis. Üldplaneeringuga lubatust 5% suurema ehitusaluse pinnaga hoone või selle osa lammutamine

poleks reeglina mõistlik (vt ka halduskolleegiumi 8. aprilli 2004. a määrus asjas nr 3-3-1-13-04,

p 20).

Detailplaneeringu kehtestamise ajal kehtinud õiguse kohaselt ei olnud katusekorterite rajamiseks

kolmanda korruse väljaehitamine planeeringualal, mille sihtotstarve oli üldplaneeringu kohaselt

väikeelamumaa, võimalik ilma maa sihtotstarvet muutmata. Ettepaneku osas maa sihtotstarbe

muutmiseks tuleb märkida, et katusekorruse väljaehitamist võimaldava detailplaneeringu

kehtestamine oli kohaliku omavalitsuse pädevuse piires tehtav kaalutlusotsus ja selles osas ei

soovitud olemasoleva õigusvastase ehitamise seadustamist. Soov üldplaneeringus maa sihtotstarvet

detailplaneeringu kaudu muuta ei muuda detailplaneeringut veel õigusvastaseks.

29. Praegusel juhul planeerimismenetluses erinevaid huve kaaludes leidis Pärnu Linnavolikogu, et

katusekorterite väljaehitamine ei mõjuta otseselt detailplaneeringu menetluses vastuväiteid esitanud

L. Jakobsoni huve ega elamistingimusi ning ka kohtumenetluses ei ole selliste mõjude ilmnemist

tuvastatud.

Linnavolikogu on andnud oma hinnangu hoone sobivuse kohta olemasolevasse keskkonda ning

pidanud täiendavate korterite ehitamist olemasolevasse hoonesse linnaehituslikult otstarbekaks.

Planeeringumenetluses ei ole esitatud vastuväiteid, mis tooksid kaasa avaliku ja erahuvi põhjalikuma

kaalumise. Samas pidas volikogu oluliseks arvestada Karja 29 maja elanike huvidega, st elada majas,

mis on ehitatud vastavuses õigusnormidega, sh üldplaneeringuga. Majaelanikud pole kahe täiendava

korteri ehitamist võimaldavale detailplaneeringule vastuväiteid esitanud.

Eelnevast tulenevalt puudub alus ka detailplaneeringu kehtestamise otsuse tühistamiseks esitatud

populaarkaebuse rahuldamiseks.

III

30. Kolleegium jõudis eelnevalt käesoleva otsuse põhjenduste II osas järeldusele, et kohtud on

põhjendamatult tühistanud detailplaneeringu kehtestamise otsuse. Seetõttu on alusetu ka

ringkonnakohtu seisukoht, et ehitusluba tuleb tühistada seetõttu, et detailplaneeringu kehtestamise

otsuse tühistamisega on ära langenud planeeringualal ehitamiseks väljastatud ehitusloa õiguslik alus.

31. Nagu mainitud juba eelnevalt käesoleva otsuse punktis 21, on asjas tuvastatud, et vaidlusalusel

detailplaneeringualal paiknev hoone ehitati praeguses suuruses 2005. a väljastatud ehitusloa alusel

ning on saanud kasutusloa. Praegusel juhul vaidlustatud ehitusloa õiguspärasuse üle peetav

kohtuvaidlus ei võimaldaks enam vaielda hoone suuruse või sobivuse üle ega ka valguse ja vaate

varjamise üle, vaid üksnes selle üle, milliseid mõjutusi tooks kaasa kahe korteri lisandumine ja

kuivõrd need võiksid rikkuda kaebaja õigusi.

32. Sarnaselt põhjendustega, mida kolleegium tõi eelnevalt välja seoses detailplaneeringu

kehtestamise otsuse õiguspärasuse kontrollimisega, leiab kolleegium ka vaidlustatud ehitusloa osas,

et pelgalt miljöö ja olemasoleva keskkonna säilimine pole subjektiivsed õigused, mida isik saaks

kaitsta ehitusloa tühistamise menetluses ning oluline on analüüsida konkreetsel juhul ehitamisega

kaasnevaid mõjutusi.

Asjas pole tuvastatud, et täiendavate korterite lisandumine kaebaja naabruses (üle tee) asuvasse majja

suurendaks liikluskoormust selliselt, et liiklusmüra või õhu saastatus ületaks õigusaktides sätestatud

piirnorme või et nimetatud negatiivsed mõjud võiksid kujuneda piirmäärade lähedaseks. Samuti pole

tuvastatud, et vaidlustatud ehitusloa realiseerimisega kaasneksid niisugused mõjutused ulatuses, mis

võiks mõjutada kaebaja privaatsust.

Tuvastatud asjaolude pinnalt pole võimalik järeldada, et praegusel juhul oleks alust ehitusloa

tühistamiseks kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise tõttu.

33. Halduskohus on kaebust rahuldades tühistanud eraldi lisaks ehitusloale ka ehitusloa väljastamise

aluseks olnud Pärnu Linnavalitsuse 24. aprilli 2008. a otsuse nr 3-5/423. Ringkonnakohtu otsuse

kohaselt jäi halduskohtu otsus muutmata. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et Pärnu

Linnavalitsuse 24. aprilli 2008. a otsust nr 3-5/423 ja ehitusluba nr EL-2785 tuleb vaadelda ühtse

haldusaktina (vt ka näiteks halduskolleegiumi 14. mai 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-25-02).

IV

34. Eeltoodud põhjendustel tuleb Pärnu Linnavalitsuse kassatsioonkaebus rahuldada. Halduskohtu ja

ringkonnakohtu otsused tühistatakse ning kolleegium teeb asjas uue otsuse, millega jäetakse

L. Jakobsoni kaebus rahuldamata. Asjas kantud menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda.

Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 2 esimese lause alusel tagastada.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann