3-2-1-43-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-43-10

Määruse kuupäev

Tartu, 18. mai 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

AS-i Tallink Grupp ja AS-i HANSATEE CARGO avaldus

menetluskulude kindlaksmääramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2010. a määrus tsiviilasjas

nr 2-06-20151

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Vabariigi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Eesti Vabariik, esindaja vandeadvokaat Äili Rodi

Kostja AS Tallink Grupp, esindajad vandeadvokaat Toomas Vaher

ja vandeadvokaat Martin Triipan

Kostja AS HANSATEE CARGO, esindajad vandeadvokaat

Toomas Vaher ja vandeadvokaat Martin Triipan

Asja läbivaatamise kuupäev

26. aprill 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-06-20151

osas, milles ringkonnakohus mõistis Eesti Vabariigilt AS-i Tallink Grupp ja AS-i HANSATEE

CARGO kasuks välja menetluskulu 279 217 krooni. Tühistatud osas jätta jõusse Harju

Maakohtu kohtunikuabi 23. septembri 2009. a määrus, arvestades Riigikohtu põhjendusi.

Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.

2. Kohtumääruse lõplik resolutsioon on järgmine:

2.1. Välja mõista Eesti Vabariigilt AS-i Tallink Grupp ja AS-i HANSATEE CARGO kasuks

menetluskulu 141 608 (ükssada nelikümmend üks tuhat kuussada kaheksa) krooni 50 senti.

2.2. Alates määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb Eesti Vabariigil tasuda menetluskuludelt

viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

3. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariik (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu) (edaspidi hageja) esitas

31. juulil 2006 hagi AS Tallink Grupp (kostja I) ning AS HANSATEE CARGO (kostja II) vastu

kostja I ja Veeteede Ameti ning kostja II ja Veeteede Ameti vahel tsiviilõigusliku suhte tuvastamiseks

ning kostjalt I ja kostjalt II kokku 33 553 600 krooni ulatuses tasumata tuletorni- ja jäämurdetasu

väljamõistmiseks. Harju Maakohus jättis 24. oktoobri 2007. a otsusega hagi rahuldamata ja kostjate

menetluskulud hageja kanda. Tallinna Ringkonnakohus jättis 26.veebruari 2008. a otsusega maakohtu

otsuse muutmata. Riigikohus jättis 20. juuni 2008. a otsusega ringkonnakohtu otsuse muutmata.

2. Kostjad esitasid 14. juulil 2008 Harju Maakohtule avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks.

Avalduse kohaselt on kostjate menetluskulud kokku 283 217 krooni. Menetluskulusid tõendavate

dokumentidena on avaldusele lisatud advokaadibüroo esitatud arved ja raamatupidamise õiend.

Kostjate kokkuleppe järgi esitas advokaadibüroo menetluskulude arved kostjale I.

3. Hageja esitas 16. oktoobril 2008 vastuväited kostjate menetluskulude kindlaksmääramise

avaldusele. Kostjate menetluskulude suurus ei ole põhjendatud ega proportsionaalne tsiviilasja mahu

ja keerukusega. Kuigi ka hagejat esindas menetluses vandeadvokaat, olid tema kulud vaid

53 940 krooni. Asjaolu, et kostjaid esindas kaks esindajat, ei ole menetluskulude suuruse hindamisel

tähtis, sest hageja esitas mõlema kostja vastu sama nõude. Kostjate nii suured menetluskulud ei olnud

põhjendatud ega vajalikud ka seetõttu, et kohtud ei asunud hagi sisuliselt arutama, sest ei lahendatud

tasude määramist, vaid määrati kindlaks pooltevahelise õigussuhte olemus. Kostjate esindajad

esitasid kõigis kolmes kohtuastmes samu väiteid, kuid vaatamata sellele on apellatsiooni- ja

kassatsiooniastme õigusabikulud kokku 93 996 krooni. Arvelt ei selgu kulude täpne liigendus ja

kulude kandmine ei ole tõendatud.

4. Kostjad vaidlesid hageja väidetele vastu. Poolte õigusabikulude võrdluse alusel ei saa pidada

kostjate menetluskulude suurust põhjendamatuks. Hageja esitas hagi kohtule 2006. a suvel, kuid

hagejale asuti õigusteenust osutama alles 2007. a septembris. Kui advokaadibüroo oleks osalenud

hageja poolel menetluses algusest peale, oleks ka hageja menetluskulud olnud suuremad. Kostjate

nõutav menetluskulu on kantud õigusabi eest kahele erinevale kostjale. Asjaolu, et hageja nõuded

olid sarnased, ei ole oluline. Kostjate kulud ei ületa õigusabikulude hüvitamise piirmäärasid.

Menetlusdokumentidest nähtub, et hagi menetlemisel käsitletud vaidlusküsimused olid mahukad,

menetlus kestis kokku kaks aastat ja läbis kõik kohtuastmed. Kostjad on tõendanud, et on

menetluskulud kandnud.

5. Harju Maakohus rahuldas 23. septembri 2009. a määrusega kostjate avalduse osaliselt ning mõistis

hagejalt kostjate kasuks välja menetluskulu katteks 141 608 krooni ja 50 senti.

Maakohtu määruse kohaselt ei ületa kostjate lepinguliste esindajate tasu 283 217 krooni Vabariigi

Valitsuse 4. septembri 2008. a määrusega nr 137 kehtestatud piirmäära. Samas ei tähenda ainuüksi

menetluskulude jäämine piirmäärade piiresse esitatud menetluskulude suuruse põhjendatust. Kahe

esindaja kasutamine ei saa olla aluseks menetluskulude suuruse põhjendamisele ega nende

suurendamisele. Kaotanud menetlusosalisel tuleb hüvitada teisele poolele üksnes need

menetluskulud, mis olid mõistlikult vajalikud kostjate õiguste ja huvide kaitseks. Esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb eelkõige arvestada, kui palju pidi esindaja töötama

selleks, et kostjate huvid saaksid kaitstud. Selleks tuli esindajal tutvuda hagiavalduse ja selle lisadega,

saada asjakohane ülevaade ja dokumendid kostjatelt, kujundada seisukoht ja formuleerida see

kirjalikus vastuses. Kostjate menetluskulud on tsiviilasja menetlemise mahtu ja keerukust arvestades

ebaproportsionaalselt suured. Arvestada tuleb ka sellega, et mõlema kostja vastu esitati sama nõue ja

mõlemat kostjat esindasid samad esindajad. Eeltoodut arvestades tuleb hagejalt välja mõista kostjate

menetluskulud nende nõutust poole väiksemas ulatuses, s.o 141 608 krooni ja 50 senti.

6. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada ja teha uue

määruse, millega määrata kostjate menetluskulude suuruseks hageja menetluskulude suurus.

7. Kostjad esitasid samuti maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palusid määruse tühistada

osas, milles maakohus jättis nende avalduse rahuldamata, ning teha tühistatud osas uue määruse,

millega määrata kostjate menetluskuludeks lisaks 141 608 krooni 50 senti ja määrata, et hageja peab

väljamõistetud menetluskuludelt tasuma viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud määras.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 5. veebruari 2010 määrusega maakohtu määruse ning jättis

hageja määruskaebuse rahuldamata ja rahuldas kostjate määruskaebuse osaliselt.

Maakohus ei ole põhjendanud, miks tuleb hagejalt välja mõista just pool kostjate menetluskuludest.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 175 lg 1 järgi on kostjatel õigus taotleda, et hageja

hüvitaks nende lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kuna kostjaid esindas

kaks esindajat, pidi kohus TsMS § 175 lg 3 järgi hindama selle vajalikkust. Maakohus kohaldas

valesti Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008 määrust nr 137. Kuna tsiviilasja menetleti ja

kohtulahend tehti ajal, kui kehtis Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrus nr 306, tuleb

menetluskulude jagamisel lähtuda selle määrusega kehtestatud piirmääradest.

Kostjad on tõendanud, et nad kandsid õigusabikulud. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja I tasus OÜ-

le Advokaadibüroo Raidla ja Partnerid kokku 283 217 krooni. Esitatud ajaarvestuse alusel vastab

tehtud töö hulk asjas tehtud toimingutele. Õigusabikulude vajalikkuse üle otsustamisel on oluline

hinnata ka vaidluse keerukust. Vaidlus oli õiguslikult keskmisest keerukam ning tingis vajaduse

kõrgelt kvalifitseeritud õigusabi järele. Menetlusdokumentide koostamiseks oli vajalik analüüsida

seaduste erineval ajal kehtinud redaktsioone, nende seletuskirju ja Riigikohtu lahendeid nii tsiviil- kui

ka haldusasjades. Menetlus läbis kõik kolm kohtuastet ja igas kohtuastmes tuli kostjatel koostada

menetlusdokumente. Menetluskulude kindlaksmääramisel ei tule arvestada asjaoluga, et samad

esindajad esindavad kostjaid samadel faktilistel asjaoludel põhinevas haldusvaidluses. Nii tsiviil- kui

ka haldusvaidluses tuleb esindajatel koostada erinevaid menetlusdokumente ja vastata teiste

menetlusosaliste menetlusdokumentidele, mistõttu ei anna see asjaolu alust väljamõistetavaid

menetluskulusid vähendada.

Mitme esindaja kulud hüvitatakse TsMS § 175 lg 3 kohaselt ainult asja erilise keerukuse korral.

Tsiviilasja menetluses esindasid kostjaid vandeadvokaadid T. Vaher ja M. Triipan, kusjuures enamiku

menetlusdokumentidest on koostanud T. Vaher, ainult ühe vastuse on koostanud M. Triipan.

Maakohtu ja ringkonnakohtu istungil on esindanud kostjaid mõlemad esindajad. Seega ei ole

enamiku menetluse ajast kostjate esindajad osutanud kostjatele õigusteenust teineteist dubleerides.

Tsiviilasi on küll õiguslikult keerukas, kuid mitte sellisel määral, mis oleks tinginud pidevalt mitme

esindaja kasutamise vajaduse. Kuna kostjaid on kaks esindajat koos esindanud ainult kohtuistungitel

ja menetlusdokumendid on koostanud kumbki esindaja eraldi, on põhjendatud vähendada poole võrra

istungitel esindamise eest tasumisele kuuluvat, mitte aga ülejäänud menetluses tehtud toimingute eest

tasutud summat. Maakohtu istung kestis ühe tunni, ringkonnakohtu istung üle poole tunni. Seetõttu

tuleb väljamõistmisele kuuluvaid menetluskulusid vähendada 4000 krooni võrra. Seega tuleb hagejalt

kostjate kasuks välja mõista 279 217 krooni.

Poolte menetluskulud ei pea olema võrreldavad. Hageja menetlusdokumendid on koostanud hageja

töötajad, kellel on oma valdkonnas põhjalikud õigusalased teadmised. Seetõttu ei vajanud hageja

kogu menetluse vältel lepingulist esindajat. Asja keerukust ja mahtu arvestades olid kostjate

menetluskulud hagejale ettenähtavad olenemata tema enda kulude suurusest.

Maakohus jättis valesti määruse reolutsiooni märkima, et menetluskuludelt tuleb tasuda TsMS § 177

lg 2 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 177 lg 2 enne 1. jaanuari

2009. a kehtinud redaktsiooni järgi pidi kohus märkima viivise maksmise kohustuse määrusesse ilma

poole taotluseta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse

tühistada ja teha uue määruse, millega määrata kostjate menetluskulud sama suurtena või mitte

oluliselt suurematena hageja menetluskuludest, või saata asi ringkonnakohtule uueks lahendamiseks.

Määruskaebuse kohaselt jättis ringkonnakohus põhjendamata seisukoha, et tsiviilasja vaidlus oli

keskmisest keerukam. Kostjate ja hageja esindajate töötundide mahu erinevust ei saa õigustada

asjaolu, et mõne menetlusdokumendi koostasid hageja ametnikud. Hagi koostamine ei olnud kõige

töömahukam ja aeganõudvam toiming. Hiljem esitatud menetlusdokumentide koostamiseks kulunud

töömaht on olnud oluliselt suurem. Samas jäid hageja põhilised seisukohad samaks, mistõttu ei olnud

kostjatel vaja kujundada uusi vastuargumente. Menetluskulude väljamõistmise ulatus ei ole seetõttu

kooskõlas õigusabi mahu ja sisuga. Ringkonnakohus ei arvestanud, et kõikides kohtuastmetes arutati

ainult üht osa haginõudest, mis eeldas küll erineval ajal kehtinud õigusaktidega tutvumist, kuid

õigusaktide põhisisu oli sama, mistõttu ei nõudnud need alati mahukat analüüsi. Ringkonnakohus

leidis valesti, et asjas ei ole tähtsust sellel, et kostjaid esindasid samad esindajad

halduskohtumenetluses. Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse kindlaksmääramisel tuleb

tuvastada, kui palju pidid lepingulised esindajad kostjate huvide kaitsmiseks tööd tegema. Olukorras,

kus kostjad pöördusid oma nõudega halduskohtusse esimesena, olid nad hagi esitamise ajaks oma

seisukohad kujundanud ning see lihtsustas tsiviilasja menetluses osalemist.

Kostjad rikkusid menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise ajal kehtinud TsMS § 174

lg-s 2 sätestatud nõuet, mille järgi tuli koos menetluskulude kindlaksmääramise avaldusega esitada ka

kulusid tõendavad dokumendid.

10. Kostjad vaidlevad määruskaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.

Hagejalt kostjate kasuks väljamõistetud menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud. Ringkonnakohus

märkis õigesti, et menetlusdokumentide koostamiseks oli vajalik analüüsida erinevaid seadusi,

seletuskirju ja kohtupraktikat. Tegemist oli keerulise õigusvaidlusega, mis lahendati alles Riigikohtus.

Enne algatatud halduskohtumenetlus ei tähenda, et tsiviilkohtumenetluse raames tehtud töö oleks

seetõttu põhjendamatu. Hageja esitas kostjate vastu suure rahalise nõude, millele vastuvaidlemine

eeldas kvaliteetset õigusabi. Õige ei ole hageja väide, et tsiviilasi ei olnud keerukas seetõttu, et

kohtud lahendasid üksnes õigussuhte olemasolu küsimust. Vaidlus oli seotud põhiõiguslike

küsimustega, mille tulemusel tunnistas Riigikohus osa õigusakte, millele hageja tugines,

põhiseadusega vastuolus olevaks. Poolte menetluskulud ei pea olema võrreldavad. Menetluskulude

vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel on oluline, kas õigusabi osutamise kulud ning töömaht on

mõistlikud ja põhjendatud iseseisvalt, mitte võrreldes samas asjas teise poole esindaja kulude või

töömahuga. Pooled ei vaidle kostjate esindajate tasumäärade suuruse üle. Samuti ei ole õige hageja

väide, et kostjad ei esitanud kulusid tõendavaid dokumente.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 695, § 701 lg 3 ja § 692 lg 1 p 2 alusel

tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles ringkonnakohus mõistis hagejalt

kostjate kasuks välja menetluskulu 279 217 krooni. Selles osas tuleb jätta TsMS § 691 p 5 alusel

jõusse maakohtu kohtunikuabi määrus, arvestades Riigikohtu määruse põhjendusi. Määruskaebus

tuleb rahuldada osaliselt.

12. Kolleegium kontrollib kooskõlas TsMS § 688 lg-ga 1 ja §-ga 695 ringkonnakohtu määrust üksnes

osas, mille peale on kaevatud. Hageja ei ole määruskaebuses vaidlustanud ringkonnakohtu määrust

osas, millega ringkonnakohus märkis, et hageja peab menetluskuludelt kohtumääruse jõustumisest

kuni täitmiseni tasuma viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Samuti ei vaidlusta hageja ringkonnakohtu määrust osas, milles ringkonnakohus vähendas kostjate

kasuks välja mõistetavaid menetluskulusid 4000 krooni võrra.

13. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks

määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud,

mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepingulise esindaja kulude teistelt

menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad on TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud Vabariigi

Valitsuse määrusega.

Asjas kohaldub hagi esitamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrus nr 306

(vt nt Riigikohtu 6. jaanuari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-09 ja 8. detsembri 2009. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-09). Selle määrusega kinnitatud lepingulise esindaja ja nõustaja

kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärade kohaselt sõltub tsiviilasjas lepingulise

esindaja kuludena teiselt poolelt väljamõistetava kulu maksimaalne suurus tsiviilasja hinnast.

Määruse nr 306 § 1 lg 1 järgi, kui tsiviilasja hind on kuni 2 500 000 krooni, on maksimaalselt

sissenõutav kulu 235 000 krooni. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt, kui tsiviilasja hind on üle

2 500 000 krooni, suureneb kulude väljamõistmise piirmäär 2500 krooni võrra iga 50 000 krooni

kohta. Määruse § 2 kohaselt võib kohus asja keerukuse või mitme esindaja menetluses osalemise

korral (näiteks kui menetluse käigus on esitatud määruskaebusi, asjas on toimunud tavalisest rohkem

kohtuistungeid või aeganõudvaid menetlustoiminguid, asjas käsitletavate asjaolude ja tõendite maht

on tavapärasest suurem, poolel on olnud vaja esindajat vahetada), samuti kui osa kuludest on

põhjustatud menetluse venimisest või menetlusõiguse kuritarvitamisest, rakendada kulude

sissenõudmise kõrgendatud piirmäära, mis saadakse §-s 1 toodud tsiviilasja hinnale vastava piirmäära

korrutamisel koefitsiendiga 1,3.

Praegusel juhul oli hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 125 järgi hagi hind 33 553 600 krooni.

Kostjad taotlesid, et menetluskulude suuruseks määrataks 283 217 krooni. Ringkonnakohus pidas

TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatuks hüvitada kostjate õigusabikuludest 279 217 krooni.

14. Ringkonnakohus luges kostjate õigusabikulud TsMS § 175 lg 1 järgi põhjendatuks ja vajalikuks,

hinnates kostjate esindajate töö mahtu ehk seda, kui palju pidid esindajad kostjate huvide kaitsmiseks

tööd tegema. Ringkonnakohus leidis, et vaidlus oli õiguslikult keskmisest keerukam, mistõttu oli

kostjate lepingulistel esindajatel vaja analüüsida erineval ajal kehtinud seadusi, seaduste seletuskirju

ja Riigikohtu praktikat tsiviil- ja haldusasjades, ning menetlus läbis kõik kohtuastmed, milles tuli

kostjate esindajatel koostada menetlusdokumente. Kolleegium leiab, et toodud asjaolude alusel saab

hinnata töö mahtu, kuid need asjaolud iseenesest ei kinnita vaidluse keerukust.

Tsiviilkohtumenetluses on tavaline, et esindajad peavad analüüsima erinevaid õigusakte ja nende

seletuskirju, samuti kassatsioonikohtu praktikat, ning koostama dokumente.

Kolleegium leiab, et TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindajate töö mahtu ka selle

kaudu, kuivõrd nende koostatud menetlusdokumendid erinevad või sarnanevad. Kuigi kostjate

vastuväited on samasisulised nende vastu esitatud nõude tõttu, kattuvad nende eri kohtuastmetes

esitatud vastused osaliselt sõna-sõnalt (vrd nt II kd, lk 15, p 1.4-1.5 ja lk 60, p 1.13-1.14, lisaks

väiksemate lõikude täpsed kattuvused).

15. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kostjate menetluskulude vähendamiseks ei

anna alust asjaolu, et kostjaid esindavad sarnastel faktilistel asjaoludel põhinevas haldusvaidluses

samad esindajad. Toimiku materjalidest nähtuvalt oli tsiviil- ja halduskohtumenetluses lahendatud

vaidluste peamine õiguslik küsimus analoogne - kas poolte vahel oli avalik-õiguslik või eraõigussuhe.

Kuna hagi esitamise ajaks oli halduskohus kostjate kaebused menetlusse võtnud, on alust arvata, et

kostjate esindajad olid hagi esitamise ajaks oma seisukohad välja kujundanud. Kostjad ei ole väitnud,

et esindajad arvestasid arvete koostamisel varasemat halduskohtumenetlust.

16. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, millest tulenevalt ta leiab, et vaidlus on keskmisest

keerukam. Kooskõlas määruse nr 306 §-s 2 sätestatuga tuleb asja keerukuse hindamisel arvestada mh

asjaoludega, kas menetluse käigus on esitatud määruskaebusi, asjas on toimunud tavalisest rohkem

kohtuistungeid või aeganõudvaid menetlustoiminguid, asjas käsitletavate asjaolude ja tõendite maht

on tavapärasest suurem. Toimikust ei nähtu, et asjas toimus tavalisest enam või aeganõudvamaid

toiminguid, sh kohtuistungeid või määruskaebuste menetlemist, ning et käsitletud asjaolude ja

tõendite maht oleks olnud tavalisest suurem. Kuigi kohtumenetluse kestus iseenesest ei kinnita

tsiviilasja keerukust, peab kolleegium vajalikuks märkida, et kaheaastane kohtumenetlus, mille

käigus läbiti kõik kohtuastmed, ei ole erakordselt pikk, mis oleks seetõttu võinud suurendada kostjate

menetluskulusid. Asja keerukuse hindamisel ei ole tähtsust kostjate väitel, et hageja rahalise nõude

tõttu muudeti seadust, millega kaasnes võimalus nõuda tasu sisse haldusaktiga, ning kostja vaidlustas

hageja tasunõude sissenõudmiseks antud haldusaktid halduskohtus. Halduskohtumenetluses

menetletava asja keerukust hinnatakse selles menetluses tekkinud kulude väljamõistmisel.

17. Kolleegium leiab, et poolte menetluskulud ei pea olema võrdsed. Menetluskulude vajalikkuse ja

põhjendatuse kontrollimisel tuleb TsMS § 175 lg-ga 1 kooskõlas hinnata, kas õigusabi osutamise

kulud ja töömaht on mõistlikud ja põhjendatud eraldiseisvalt, mitte võrrelduna samas asjas teise

poole esindaja kulude või töömahuga.

18. Ekslik on hageja seisukoht, et kostjad ei esitanud koos menetluskulude kindlaksmääramise

avaldusega enne 1. jaanuari 2009. a kehtinud TsMS § 174 lg 2 teises lauses nõutud menetluskulusid

tõendavaid dokumente. Toimikust nähtuvalt esitasid kostjad avalduse lisadena advokaadibüroo arved.

Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei nõudnud, et menetluskulud oleksid avalduse esitamise ajal kantud

(vt Riigikohtu 8. detsembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-09).

19. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine

TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid

juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Kuna ringkonnakohtu määrus ei ole põhjendatud,

jätab kolleegium jõusse maakohtu kohtunikuabi määruse.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Jaak Luik