3-1-1-33-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-33-10

Otsuse kuupäev

18. mai 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi S. Š.-i süüdistuses KarS § 319 lg 1 ja § 320

lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu

23. detsembri

2009.

a

otsus

kriminaalasjas

nr 1-08-13042

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lõuna Ringkonnaprokuratuur ja süüdistatava S. Š.-i kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Anne Vissak, kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev

21. aprill 2010, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 23. detsembri 2009. a kohtuotsus S. Š.-i õigeksmõistmises KarS §

319 lg 1 järgi teadvalt vale kaebuste esitamise eest 2. mail 2007 ja saata kriminaalasi selles osas Tartu

Ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Prokuröri kassatsioon rahuldada, kaitsja kassatsioon jätta rahuldamata.

4. Mõista Eesti Vabariigilt Advokaadibüroo Sirje Must kasuks välja 960 (üheksasada kuuskümmend)

krooni, sealhulgas käibemaks 180 (sada kaheksakümmend) krooni, advokaat Anne Vissaku poolt S. Š.-

le kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

5. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks S. Š.-lt Eesti Vabariigi kasuks välja 960

(üheksasada kuuskümmend) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.1 S. Š. mõisteti Tartu Maakohtu 20. märtsi 2009. a otsusega süüdi KarS § 319 lg 1 ja § 320 lg 1 järgi ja

teda karistati vangistusega vastavalt 8 kuuks ja 1 aastaks ja 6 kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti S. Š.-le

liitkaristuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel suurendati mõistetud karistust Harju

Maakohtu 29. novembri 2007. a otsusega mõistetud karistuse võrra ning liitkaristuseks mõisteti 2 aastat ja 3

kuud vangistust, millest arvati maha Harju Maakohtu 29. novembri 2007. a otsusega mõistetud, kuid

täielikult kantud karistus ja lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 1 aasta 5 kuud ja 24 päeva

vangistust.

1.2 KarS § 319 lg 1 järgi mõisteti S. Š. süüdi Lõuna Politseiprefektuurile teadvalt vale kaebuse esitamise eest

järgmistel asjaoludel:

- 20. veebruaril 2007 esitas ta teadvalt vale kaebuse selle kohta, et ajavahemikul 10. veebruarist kuni 11.

veebruarini 2007 Tartu Vangla 3. sektori kambris nr 1099 lõi rinnasilti XXXXXXXXX kandev Tartu Vangla

ametnik teda kätega kehasse ja näkku;

- 2. mail 2007 esitas ta teadvalt vale kaebuse selle kohta, et 17. märtsi 2007. a öösel kella 1.30 paiku Tartu

Vangla kambris nr X peksid kaks Tartu Vangla ametnikku teda jalgadega ribidesse, põlvedega vastu pead ja

jalaga näkku. Peksmise tagajärjel murdus tal hammas ja tekitati lõuale haav;

- 2. mail 2007 esitas ta teadvalt vale kaebuse selle kohta, et 17. märtsil 2007, hommikuse kontrolli ajal lõi

Tartu Vangla ametnik teda kahel korral rusikaga kõhtu ja ähvardas füüsilise vägivallaga.

1.3 KarS § 320 lg 1 järgi mõisteti S. Š. süüdi selles, et ta 1. märtsil 2007 ja 18. mail 2007 andis eeltoodud

episoodides kirjeldatud asjaoludel kriminaalmenetluses kannatanuna teadvalt vale ütlusi.

1.4 Maakohus luges tõendatuks, et süüdistatav esitas kolmel korral valekaebuse isikute kohta, kes tegelikult

ei ole kuritegusid toime pannud. Samuti leidis maakohus, et kannatanuna ülekuulamisel 1. märtsil ja 18.

märtsil 2007 andis S. Š. valeütlusi enda peksmise kohta. Maakohus tõdes, et S. Š. esitas valekaebused KarS §

319 lg 1 järgi ja andis valeütlusi KarS § 320 järgi kavatsetult.

2. S. Š.-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Anne Vissak esitas Tartu Maakohtu otsuse peale apellatsiooni,

taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja S. Š.-i täielikku õigeksmõistmist. Kaitsja leidis, et kriminaalasjas

puuduvad tõendid S. Š.-i otsese tahtluse kohta panna toime kuritegusid KarS § 319 lg 1 ja § 320 lg 1 mõttes.

2.1 Tartu Ringkonnakohtu 23. detsembri 2009. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt. S. Š. mõisteti

KarS § 319 lg 1 järgi õigeks 2. mail 2007 toime pandud tegudes ja uueks karistuseks mõisteti talle KarS §

319 lg 1 järgi 4 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 1 järgi mõistetud karistused jättis ringkonnakohus

muutmata. Apellatsioon jäeti rahuldamata.

2.2 Ringkonnakohus asus seisukohale, et S. Š.-i süüdistusest KarS § 319 lg 1 järgi tuleb jätta välja teadvalt

valede kaebuste esitamine 2. mail 2007. KarS § 319 lg 1 näeb ette kriminaalvastutuse teadvalt vale kaebuse

esitamise eest kuriteo toimepanemise kohta teise isiku poolt. Süüteokoosseisus kirjeldatud tunnus "teine isik

" tähendab konkreetselt identifitseeritavat isikut, mitte aga isikute piiramatut ringi. Süüdistuses märgitud

"Tartu Vangla ametnik või ametnikud" osutab aga laiale isikute ringile. Kui kuriteo kohta edastatud

informatsioon ei sisalda viidet konkreetsele teo toimepanijale, ei ole tegemist KarS § 319 lg-s 1 kirjeldatud

kuriteoga. Ringkonnakohus tõdes, et kuna S. Š.-i 2. mail 2007 esitatud kaebustest ja temale hiljem esitatud

süüdistusest ei selgu konkreetne isik, kelle kohta kaebus esitati, tuleb ta 2. mail 2007 valekaebuste esitamises

õigeks mõista.

2.3 S. Š. teadis, et esitab valekaebuse ja annab valeütlusi tema vastu suunatud väidetavate kuritegude kohta,

mida objektiivselt ei toimunud. Tegemist ei ole vale hinnanguga vanglatöötajate jõu kasutamisele, vaid

tegelike sündmuste vale kirjeldamisega. Neil asjaoludel leidis ringkonnakohus, et S. Š. esitas 20. veebruaril

2007 teadvalt vale kaebuse ja andis 18. mail 2007 teadvalt valeütlusi, soovides, et nende alusel alustatakse

vanglaametnike suhtes kriminaalmenetlust.

2.4 Ringkonnakohus põhjendas KarS § 319 lg 1 järgi karistuse kergendamist süüdistuse mahu vähenemisega.

Maakohtu poolt KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 1 järgi mõistetud liitkaristused jäeti muutmata.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

3. Tartu

Ringkonnakohtu

otsuse

peale

esitasid

kassatsioonid

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Kristiina Laas ja süüdistatava kaitsja A. Vissak.

3.1 Prokurör taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega S. Š. mõisteti õigeks ning tühistati

karistus KarS § 319 lg 1 ja KarS § 64 lg 1 järgi mõistetud karistuste osas. Mõistes S. Š.-i õigeks 2. mail 2007

toimepandud tegudes KarS § 319 lg 1 järgi, kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust. Ei saa

nõustuda ringkonnakohtu järeldusega, et S. Š. esitas sel kuupäeva kaebused piiramatu isikute ringi suhtes.

Kassaator leiab, et KarS § 319 lg-s 1 toodud koosseisuline tunnus "teine isik" ei eelda isiku nime ära toomist,

kui isikut saab identifitseerida kaebuses toodud asjaolude kaudu. Vangla on suletud süsteem ja seetõttu on

vaadeldavate sündmustega seotud isikute ring piiratud ja tuvastatav. Kuigi S. Š.-i kaebuse asjaolud

võimaldavad kindlaks teha, kelle suhtes konkreetselt kaebused esitati, saab talle KarS § 319 lg 1 järgi

esitatud süüdistuses kajastada ainult seda informatsiooni, mida valekaebus sisaldas. S. Š. soovis esitada ja

esitaski kaebused nende konkreetsete Tartu Vangla ametnike vastu, kes 18. märtsil 2007 kell 1.30 kasutasid

tema suhtes ohjeldamismeetmeid ja kellega ta samal hommikul kontrolli ajal kokku puutus.

Š

Š

3.2 S. Š.-i kaitsja palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti muutmata maakohtu otsus S. Š.-i

süüdi tunnistamises KarS § 319 lg 1 ja KarS § 320 lg 1 järgi. Kaitsja leiab, et KarS § 319 lg-s 1 ja § 320 lg-s

1 eeldatav otsene tahtlus on S. Š.-i puhul täielikult tõendamata. Kaebust esitades S. Š. ei teadnud ega

saanudki teada, et vanglaametnike poolt tema suhtes jõu kasutamine osutub hiljem põhjendatuks. Süüdistatav

tajus sündmusi oma kehalise puutumatuse rikkumisena ja reageeris sellele vastavalt.

4. Prokuratuuri kassatsioonile esitas vastuse S. Š.-i kaitsja, kes palub jätta kassatsiooni rahuldamata. Kaitsja

leiab jätkuvalt, et valekaebusena karistusõiguslikus mõttes saab käsitleda üksnes sellist avaldust, milles

osutatakse konkreetsele, üheselt identifitseeritavale isikule.

5. S. Š.-i kaitsja kassatsioonile esitas vastuse ringkonnaprokurör, kes palub jätta kaitsja kassatsiooni

rahuldamata. Prokurör leiab, et Tartu Ringkonnakohtu otsus on kaitsja poolt vaidlustatud osas seaduslik ja

põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kriminaalkolleegium käsitleb esmalt kaitsja kassatsiooni väiteid süüdistatavale omistatud kuritegude

tõendatusest (I), seejärel analüüsib KarS § 319 lg-s 1 sätestatud teadvalt vale kaebuse esitamise

kuriteokoosseisu tunnuseid (II), ning lõpuks võtab seisukoha kassatsioonimenetluse tulemuse kohta,

lahendades ühtlasi kaitsjatasuga seonduva (III).

I

7. Puutuvalt kaitsja kassatsiooni märgib kolleegium järgmist. Vastavalt KrMS §-le 362 lg-le 5 ei või

Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, kuid saab anda hinnangu sellele, kas kohtud järgisid kriminaalasja

lahendamisel kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tõendite hindamise üldpõhimõtteid ja kohtuotsuse

põhistamise nõuet (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-15-10 p 7).

Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu

siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et

kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele

tõenditele ja miks kohus seejuures tugines (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-

1-1-21-10 p 8). Käesolevas asjas on kohtud nõuetekohaselt ja veenvalt põhjendanud, milliste tõendite alusel

leitakse, et süüdistuses 20. veebruari 2007. a kuriteoepisoodis KarS § 319 lg 1 järgi ja süüdistuses KarS §

320 lg 1 järgi pani S. Š. kuriteod toime vähemalt otsese tahtlusega. Kolleegium tõdeb, et kohtud ei ole S. Š.-

le süüksarvatud kuritegude subjektiivse koosseisu tuvastamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Kaitsja

kassatsiooni rahuldamiseks alust ei ole.

II

8. Kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohus on sisustanud KarS § 319 lg 1 tunnust "teine isik"

põhjendamatult kitsalt. KarS § 319 lg 1 näeb ette karistuse teadvalt vale kaebuse esitamise eest kuriteo

toimepanemise kohta teise isiku poolt. Selle paragrahvi mõttes esitatakse valekaebus isiku suhtes, kes

tegelikult ei ole kuritegu toime pannud. Teist isikut süüstav kuriteokaebus kui kuriteoteate alaliik on

kriminaalmenetluse ajend KrMS § 194 lg 1 järgi, millele võib järgneda kriminaalmenetluse alustamine.

Seega saab olla tegu kuriteokaebusega KarS § 319 lg 1 mõttes vaid siis, kui kaebuses viidatakse üheselt

identifitseeritavale isikule, mitte aga piiramatule isikute ringile (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30.

septembri 1997. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-87-97).

9. Karistusseadustiku § 319 lg-s 1 kirjeldatud kuriteokoosseisu tunnus "teine isik" ei eelda kuriteokaebuses

konkreetse isiku nime esitamist. Selline kitsas lähenemine ei oleks kooskõlas KarS §-s 319 sätestatud

kuriteokoosseisu ühe eesmärgiga kaitsta isikuid põhjendamatute kitsenduste eest, mis süüteomenetlusega,

eriti valekaebuse alusel alustatud menetlusega, paratamatult kaasnevad. Isiku nime ära näitamine kaebuses

on mõistagi konkreetseim isiku identifitseerimise viis, kuid tunnus "teine isik" on KarS § 319 lg 1 mõttes

täidetud ka siis, kui teadvalt vale kaebuse esitaja kirjeldab kuriteo toimepanijat mingite muude tunnuste abil

ning see kirjeldus koostoimes kaebuses esitatud teiste asjaoludega võimaldab pädevatel ametiasutustel seda

isikut tuvastada.

10. Vaidlusaluse süüdistuse sisuks KarS § 319 lg 1 järgi on S. Š.-i poolt 2. mail 2007 kahe teadvalt vale

kaebuse esitamine Tartu Vangla ametnike vastu Tartu Vanglas toimunud sündmuste kohta. Süüdistustes KarS

Š

§ 319 lg 1 järgi on kirjeldatud S. Š.-i kaebuste sisu 17. märtsil 2007 tema suhtes toimepandud vägivalla

kohta. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et S. Š. ei ole kaebustes tema suhtes vägivallategusid toime

pannud vanglaametnike nimesid ära toonud. Samas sisalduvad S. Š.-i kaebustes ka kirjeldatud kuritegude

täpsed ajad, kohad ja neid toimepannud vanglatöötajate arv. Käesoleva asja lahendamisel tuleb arvestada ka

väidetavate kuritegude toimepanemise kohta. Tartu Vangla on kinnine kambervangla, kus on VangS § 66

kohaselt korraldatud kinnipeetavate pidev järelevalve selleks, et tagada üldine julgeolek vanglas. Sellises

spetsiifilises süsteemis on põhimõtteliselt võimalik tuvastada iga konkreetse töötaja või kinnipeetava asukoht

mistahes ajahetkel. Seetõttu ei moodusta seal töötavad isikud piiramatut isikute ringi. Neil põhjustel leiab

kriminaalkolleegium, et S. Š.-i kõnesolevates avaldustes (I kd tlk-d 54 ja 144) märgitu ja süüdistuse sisu

kirjeldavad piisaval määral asjaolusid, mis ka tehiolusid arvestades võimaldab kogumis kindlaks teha

konkreetsed Tartu Vangla töötajad, kes on vaadeldavad "teise isikuna" KarS § 319 lg 1 tähenduses. Seda

järeldust toetab ka asjaolu, et kriminaalasja materjalist nähtuvalt S. Š.-i avaldustes silmas peetud vangla

töötajad ka tuvastati (I kd, tlk-d 5-9). Seda arvestades leiab kolleegium, et S. Š.-i KarS § 319 lg 1 järgi

osalisel õigeksmõistmisel kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust.

III

11. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 tühistab Riigikohus ringkonnakohtu otsuse

osaliselt, s.o S. Š.-i õigeksmõistmises 2. mail 2007 valekaebuste esitamises KarS § 319 lg 1 järgi ja saadab

kriminaalasja selles osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu

otsuse muutmata. Prokuröri kassatsioon tuleb rahuldada ja kaitsja kassatsioon jääb rahuldamata.

12. Kaitsja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmiseks seoses

kassatsioonimenetluseks ettevalmistamisega. Taotluse kohaselt palutakse välja mõista 800 krooni, millele

lisandub 20 % käibemaks (160 krooni), seega kokku 960 krooni. Arvestades riigi õigusabi seaduse § 21 lg-ga

3 tuleb see rahuldada. KrMS § 186 lg-st 1 lähtudes tuleb eelmärgitud menetluskulu S. Š.-lt välja mõista.

Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Hannes Kiris