3-1-1-116-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-116-09

Otsuse kuupäev

18. mai 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter

Jerofejev, Ott Järvesaar, Hannes Kiris, Indrek Koolmeister, Ants

Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Priit Pikamäe, Jüri

Põld, Harri Salmann ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

E. S.-i väärteoasi liiklusseaduse § 7420 lg-te 1 ja 2 ja § 7435 lg 1

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 17. augusti 2009. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-

09-5669

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E. S.-i kaitsja vandeadvokaat Rene Varul, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

20. aprill 2010

Istungil osalenud isikud

Õiguskantsleri esindaja Madis Ernits ja E. S.-i kaitsja

vandeadvokaat Rene Varul

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 17. augusti 2009. a otsus osas, milles E. S.-i karistati liiklusseaduse §

7420 lg-te 1 ja 2 järgi, samuti osas, milles talle heideti ette politseiametnikule liikluskindlustuse poliisi

esitamata jätmist. Lõpetada selles osas väärteomenetlus KarS § 5 lg 2 ja VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

2. Mõista E. S.-ile liiklusseaduse § 7435 lg 1 järgi karistuseks rahatrahv 3 (kolm) trahviühikut, s.o 180

(ükssada kaheksakümmend) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lääne Politseiprefektuuri 30. märtsi 2009. a otsuse kohaselt juhtis E. S. 12. veebruaril 2009

mootorsõidukit, olles alkoholijoobe tunnustega ja keeldudes samas joobe tuvastamisest. Samuti puudusid E.

S.-i politseiametnikule esitamiseks nõutavad dokumendid, s.o juhiluba, sõiduki registreerimistunnistus,

sõiduki omaniku kirjalik volikiri ja liikluskindlustuse poliis. Sellega rikkus menetlusalune isik liikluseeskirja

(LE) § 76 p 1 ja § 70 p-de 1, 2 ja 3 nõudeid, pannes toime vastavalt liiklusseaduse (LS) § 7420 lg 1 ja § 7435

lg 1 järgi karistatava teo. Lähtudes karistusseadustiku (KarS) § 63 lg-st 1, karistati E. S.-i LS § 7420 lg 1

alusel rahatrahviga 10 020 krooni. LS § 7420 lg 2 alusel võeti menetlusaluselt isikult lisakaristusena

seitsmeks kuuks ära mootorsõiduki juhtimise õigus.

2. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas Pärnu Maakohtule kaebuse E. S., kes taotles otsuse tühistamist

ja väärteomenetluse lõpetamist.

3. Pärnu Maakohus jättis 17. augusti 2009. a otsusega kohtuvälise menetleja otsuse muutmata ja kaebuse

rahuldamata. Maakohus leidis, et menetlusaluse isiku süü teo toimepanemises on tõendatud. Tunnistajate

ütlustega, protokolliga alkoholijoobe tuvastamise kohta ja joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktiga on

kindlaks tehtud nii see, et E. S. keeldus joobeseisundi tuvastamisest, kui ka see, et menetlusalusel isikul olid

ilmsed välised alkoholi tarvitamise tunnused. Samuti on tuvastatud, et isik ei esitanud politseiametnikele

nõutavaid dokumente, s.o juhiluba, kohustusliku liikluskindlustuse poliisi ja sõiduki registreerimistunnistust,

mis on vastuolus LE § 70 p-dega 1, 2 ja 3.

4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni E. S.-i kaitsja vandeadvokaat Rene Varul, kes taotles

kohtuotsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Kaitsja märkis, et 1. juulil 2009. a jõustus

liiklusseaduse muutmise seadus, millega tunnistati LS § 7420 kehtetuks. KarS § 5 lg 2 kohaselt on seadusel,

mis välistab teo karistatavuse, tagasiulatuv jõud. Seetõttu pidanuks maakohus väärteomenetluse lõpetama.

Samuti vaidlustas kassaator väärteo toimepanemise tõendatust.

5. Kassatsioonivastuses nõustus kohtuväline menetleja väärteomenetluse lõpetamisega kergendava seaduse

tagasiulatuva jõu tõttu.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium andis asja läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule, põhjendades seda

järgmiselt.

6.1 Maakohus analüüsis tunnistajate ütlusi ja kohtuvälise menetleja selgitusi väärteomenetluse käigu kohta

ning põhjendas veenvalt oma seisukohta, et väärteoprotokollis nimetatud kohas ja ajal sai mootorsõidukit

juhtida vaid E. S. Samas tuleb väärteomenetlus LS § 7420 lg-te 1 ja 2 järgi lõpetada KarS § 5 lg 2 alusel, s.o

isiku olukorda kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu tõttu. 1. juulil 2009 jõustunud liiklusseaduse ja

karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seadusega (RT I 2008, 54, 304) tunnistati LS

§ 7420 kehtetuks. Sellest tulenevalt ei olnud joobeseisundit tuvastavast läbivaatusest keeldumine maakohtu

otsuse tegemise ajal, s.o 17. augustil 2009 enam karistatav.

6.2 Eeltoodust lähtuvalt tuleb E. S.-ile mõista uus karistus LS § 7435 lg 1 järgi. Nii kohtuväline menetleja kui

ka maakohus on E. S.-ile LS § 7435 lg 1 järgi muu hulgas ette heitnud politseiametnikule liikluskindlustuse

poliisi esitamata jätmist. Selline kohustus sisaldub LE § 70 p-s 2, mille kohaselt mootorsõidukijuhil peavad

olema kaasas ning ta peab seadustest tulenevalt esitama politseiametniku või muu selleks seadustega

volitatud isiku nõudel kohustusliku liikluskindlustuse poliisi või tõendi kindlustuslepingu sõlmimisest

vabastamise kohta.

6.3 LE § 70 p-s 2 sisalduv kohustus on vastuolus LS § 17 lg-ga 1, mille kohaselt peavad juhil mootorsõiduki

juhtimisel olema kaasas juhiluba või muu juhtimisõigust

tõendav

dokument,

mootorsõiduki

registreerimistunnistus ja muud dokumendid, kui seda nõuab seadus, ning LS § 181 lg-ga 2, mille kohaselt

peab juht esitama kontrollijale viimase nõudel LS §-s 17 nimetatud dokumendid. Kohustust kanda kaasas

kohustusliku liikluskindlustuse poliisi ja esitada seda politseiametnikule kontrollimiseks ei sätesta ka ükski

muu seadus. Isiku süü suurus ja seega ka talle mõistetav karistus sõltuvad vahetult talle etteheidetava teo

asjaoludest. Sellest tulenevalt pidas kolleegium vajalikuks anda väärteoasi arutamiseks Riigikohtu üldkogule,

selgitamaks, kas LE § 70 p 2 on kooskõlas PS § 3 lg-s 1 ja § 87 p-s 6 sätestatuga.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Justiitsminister on seisukohal, et LE § 70 p 2 ületab volitusnormi piire ja ei saa olla LS §-s 7435 sisalduva

rikkumise aluseks. LS § 17 lg-s 1 esitatud dokumentide loetelu ei ole ammendav ning juhilt võib nõuda ka

muude dokumentide kaasaskandmist, kuid seda vaid siis, kui see nõue tuleneb seadusest. Samas ei kohusta

liiklusseadus ega muu seadus kaasas kandma kohustusliku liikluskindlustuse poliisi või tõendit

kindlustuslepingu sõlmimisest vabastamise kohta. Liikluseeskirja on Vabariigi Valitsus kui õigustloov organ

andnud LS § 3 lg-s 2 sätestatud volitusnormi alusel Vabariigi Valitsuse määrusena. LS § 3 lg 2 ütleb, et

liikluskorra määrab Vabariigi Valitsus liikluseeskirjaga, kuid tegemist ei ole piisavalt konkreetse normiga,

mis võimaldaks täiendada LS §-s 17 sisalduvat kohustust. Tõenäoliselt on LE § 70 p-s 2 ettenähtud kohustus

kanda kaasas liikluskindlustuse poliisi ekslikult jäänud muutmata ja LS §-ga 17 kooskõlla viimata.

8. Majandus- ja kommunikatsiooniminister esitas arvamuse, mille kohaselt LE § 70 p 2 ja LS § 17 lg 1 on

omavahel vastuolus, mistõttu LE § 70 p 2 ei ole kooskõlas PS § 3 lg-ga 1 ja § 87 p-ga 6.

9. Õiguskantsler leiab, et seadusest ei tulene volitust kohustada juhti kandma endaga kaasas

liikluskindlustuse poliisi, mistõttu LE § 70 p-l 2 puudub põhiseaduse nõuetele vastav volitusnorm. Seetõttu

on LE § 70 p 2 vastuolus PS § 3 lg 1 esimeses lauses, § 19 lg-s 1 ja § 87 p-s 6 sätestatuga. Samuti on säte

vastuolus HMS § 89 lg-ga 1 ja § 90 lg-ga 1. Õiguskantsler põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

10. LE § 70 p 2 on käesoleva väärteoasja lahendamisel asjassepuutuv säte, kuna selle kehtivusest sõltub isiku

süü suurus ja sellest tulenevalt talle mõistetav karistus. Sõiduki juhtimine on üldise vabaduspõhiõiguse (PS §

19 lg 1) kaitsealas. Kuna kindlustuspoliisi kaasaskandmise kohustus mõjutab vabadust, siis esineb PS § 19 lg

1 riive. Põhiseadus sätestab üldnormina § 3 lg 1 esimeses lauses, et riigivõimu tohib teostada üksnes

põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seega on määruse põhiseaduspärasuse esimeseks

tingimuseks volitusnormi olemasolu. Vabariigi Valitsuse määruste osas täpsustab seda nõuet PS § 87 p 6,

mille kohaselt annab Vabariigi Valitsus määrusi seaduse alusel ja täitmiseks. Peale selle tuleneb volitusnormi

nõue haldusmenetluse seaduse (HMS) § 90 lg-st 1, mille kohaselt võib määruse anda ainult seaduses

sisalduva volitusnormi olemasolul ning kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. Volitusnormi

vajalikkusele määrusandluse puhul viitab ka HMS § 89 lg 1.

11. LE § 70 p 2 on kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusega LS § 3 lg 2 alusel, mis ei sisusta liikluskorra

olulisi küsimusi ega määra ka raami, mille sees täitevvõim saaks liikluskorda täpsustada. Tegemist ei ole

piisava volitusega liikluseeskirja kehtestamiseks, vaid üksnes Vabariigi Valitsusele antud pädevusnormiga.

Järelikult vajab iga liikluseeskirjas sisalduv piirang selleks täpset, selget ja piirangu intensiivsusega

vastavuses olevat volitusnormi. Kuna LS § 17 lg 1 ei sisalda kohustust kanda endaga kaasas

liikluskindlustuse poliisi, veelgi enam, sellest kohustusest loobumine on seadusandja sõnaselgelt väljendatud

eesmärk, siis ei ole LS § 17 lg 1 volitusnormiks LE § 70 p-le 2. Volitusnormiks ei ole ka LS § 9 lg 5, mis

sätestab juhi kohustuse veenduda enne sõidu alustamist sõiduki suhtes sõlmitud kohustusliku

liikluskindlustuse lepingu olemasolus ja selle alusel väljastatud poliisi kehtivuses, kuid ei näe ette juhi

kohustust kanda poliisi endaga kaasas. Karistamine liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 661 järgi on

võimalik üksnes ilma kindlustuskaitseta sõiduki juhtimise korral. Seetõttu ei saa ka LKindlS § 661 olla

volitusnormiks LE § 70 p-le 2, sõltumata vastusest küsimusele, kas väärteonorm eraldivõetult saab üldse olla

sobilik ja piisav määrusandlusvolituseks. Seega on praegusel juhul piirang põhiseadusega vastuolus, kuna sel

ei ole seaduslikku alust.

12. Täiendavalt osutab õiguskantsler sellele, et LS § 7435 lg 1 võib olla vastuolus PS § 13 lg-s 2 ja §-s 10

sätestatud õigusselguse põhimõttega. Määramatuse tõttu ei pruugi LS § 7435 lg 1 kaitsta mootorsõiduki juhti

piisavalt riigivõimu omavoli eest. LS § 7435 lg 1 järgi on karistatavad erineva kaaluga ja eri iseloomuga

rikkumised. Sätte suure rakendusulatusega kaasneb ka vastuoluliste normide esinemise suurem oht, mis toob

kaasa normiadressaadi õiguste rikkumise suurema võimaluse. Samuti on võimalik, et ebapiisava

volitusnormi tõttu on liikluseeskirjas reguleeritud küsimusi, mida nende sisust tulenevalt peaks lahendama

seadusandja. Sel juhul oleks ka karistusnormi kohaldamine põhiseadusvastane, sest isikut karistataks

põhiseadusvastaselt kehtestatud kohustuse rikkumise eest. Selle tõttu palub õiguskantsler Riigikohtu

üldkogul kujundada selles küsimuses seisukoht, millest saaksid õigusloojad tulevikus väärteokoosseisude

sõnastamisel juhinduda ning mida saaksid õiguspraktikud edaspidi nende kohaldamisel arvestada. Samas

möönab õiguskantsler, et Riigikohtu praktika kohaselt tuleb piirangu rikkumise karistatavaks tunnistamise

põhiseaduspärasust kontrollida vaid juhul, kui piirang ise osutub põhiseadusega kooskõlas olevaks. Praegusel

juhul on piirang aga põhiseadusvastane.

13. Riigikohtu istungil jäi õiguskantsler oma arvamuses esitatud seisukohtade juurde. E. S.-i kaitsja palus

mõista menetlusalusele isikule tema süü suurust arvestava karistuse.

ASJAKOHANE SÄTE

14. Liikluseeskirja § 70 p 2 nägi kuni 25. aprillini 2010 kehtinud redaktsioonis ette:

"§ 70. Mootorsõidukijuhil ja trammijuhil peavad olema kaasas ning ta peab esitama politseiametniku või

muu selleks seadustega volitatud isiku nõudel seadustest tulenevalt:

[---]

2) kohustusliku liikluskindlustuse poliisi või tõendi kindlustuslepingu sõlmimisest vabastamise kohta."

ÜLDKOGU SEISUKOHT

15. Riigikohtu üldkogu võtab kõigepealt seisukoha E. S.-i karistamise kohta LS § 7420 lg-te 1 ja 2 järgi (I),

seejärel analüüsib LE § 70 p 2 asjassepuutuvust (II) ja lahendab väärteoasja (III). Lõpuks käsitleb üldkogu

määrusandlust puudutavaid üldisi küsimusi (IV).

I

16. Üldkogu nõustub kriminaalkolleegiumi seisukohaga, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust,

karistades E. S.-i LS § 7420 lg-s 1 kirjeldatud teo, s.o joobeseisundit tuvastavast läbivaatusest keeldumise

eest. 1. juulil 2009 jõustunud liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste

muutmise seadusega (RT I 2008, 54, 304) tunnistati LS § 7420 kehtetuks. Seaduse seletuskirjas põhjendati

muudatust sama seadusega kehtestatud uue joobeseisundi tuvastamise regulatsiooniga, mis sisaldus 1. juulist

31. detsembrini 2009 politseiseaduse peatükis V2 "Joobeseisundi tuvastamine" (kehtetu - RT I 2009, 62, 405)

ja alates 1. jaanuarist 2010 politsei ja piirivalve seaduse (RT I 2009, 26, 159) 21. peatüki 3. jao 2. jaotises

"Joobeseisundi kahtlusega isiku suhtes kohaldatavad järelevalve erimeetmed". Alates 1. juulist 2009

tuvastatakse joobeseisund süüteomenetluses tõendusliku alkomeetri või vereproovi uuringuga. Isikul on

võimalik loobuda joobe tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga, kuid vereproovi andmisest keelduda ei saa.

Vereproovi võtmiseks tervishoiuteenuse osutaja juures või riiklikus ekspertiisiasutuses on politseiametnikel

õigus kasutada sellele allutatud isiku suhtes vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks

vältimatu. Seadus ei näe ette joobeseisundi tuvastamist läbivaatuse käigus, samuti ei võimalda see keelduda

vereproovi võtmisest. Seetõttu ei ole E. S.-i kõnealune tegu karistatav ka mõne muu sätte järgi.

17. Eeltoodust tulenevalt ei olnud joobeseisundit tuvastavast läbivaatusest keeldumine maakohtu otsuse

tegemise ajal, s.o 17. augustil 2009 enam karistatav. KarS § 5 lg 2 kohaselt on seadusel, mis välistab teo

karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. Selle sätte

kohaselt on isiku süüditunnistamine ja karistamine välistatud mitte üksnes siis, kui isiku tegu ei vasta

toimepanemise ajal kehtinud süüteokoosseisule, vaid ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles

hiljem, näiteks seaduse muutmise tõttu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. jaanuari 2010. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-112-09, p 7). Seega tuleb maakohtu otsus E. S.-i karistamises LS § 7420 lg-te 1 ja 2

järgi tühistada ja väärteomenetlus selles osas lõpetada KarS § 5 lg 2 ja VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

II

18. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2 esimese lause kohaselt

kontrollib Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse käigus vaid asjassepuutuva õigustloova

akti vastavust põhiseadusele. Asjassepuutuv on seadus, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega

(vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p 10). Seadus on otsustava

tähtsusega siis, kui kohus peaks juhul, kui seadus on põhiseadusega vastuolus, otsustama teisiti kui seaduse

põhiseadusele vastavuse korral (vt Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02).

19. E. S.-ile mõisteti LS § 7420 lg 1 ja § 7435 lg 1 järgi kvalifitseeritud tegude eest KarS § 63 (põhikaristuse

kohaldamine mitme süüteo eest) lg-st 1 juhindudes karistus vaid LS § 7420 lg-te 1 ja 2 järgi. Kuna maakohtu

otsus E. S.-i karistamises LS § 7420 lg-te 1 ja 2 järgi tühistatakse, tuleb otsustada talle LS § 7435 lg 1 järgi

kvalifitseeritud teo eest mõistetava karistuse küsimus. LS § 7435 lg 1 järgi heideti E. S.-ile ette seda, et tal

puudusid politseiametnikule esitamiseks nõutavad dokumendid, s.o juhiluba, sõiduki registreerimistunnistus

ja liikluskindlustuse poliis. Kohtuotsuse kohaselt rikkus menetlusalune isik selle teoga LE § 70 p-de 1, 2 ja 3

nõudeid. Kuni 25. aprillini 2010 kehtinud redaktsioonis nägi LE § 70 p 2 ette, et mootorsõidukijuhil peavad

olema kaasas ning ta peab esitama politseiametniku või muu selleks seadustega volitatud isiku nõudel

seadustest tulenevalt kohustusliku liikluskindlustuse poliisi või tõendi kindlustuslepingu sõlmimisest

vabastamise kohta. Kriminaalkolleegium leidis, et LE § 70 p-s 2 sisalduv nõue võib olla vastuolus PS § 3 lg-

s 1 ja § 87 p-s 6 sätestatuga, kuna sellise kohustuse kehtestamiseks puudub volitusnorm.

20. Üldkogu nõustub kriminaalkolleegiumi seisukohaga, et menetlusalusele isikule LS § 7435 järgi mõistetav

karistus sõltub KarS § 56 lg 1 kohaselt süü suurusest, mis on omakorda vahetult seotud menetlusalusele

isikule etteheidetava teo asjaoludega ja nendele antava õigusliku hinnanguga. Samas märgib üldkogu, et 25.

aprillil 2010 jõustunud Vabariigi Valitsuse 15. aprilli 2010. a määrusega nr 48 "Vabariigi Valitsuse

2. veebruari 2001. a määruse nr 48 "Liikluseeskiri" muutmine" tunnistati LE § 70 p 2 kehtetuks. KarS § 5 lg

2 kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, tagasiulatuv jõud (vt otsuse p 17). Sellest tulenevalt ei

ole LE § 70 p-s 2 sisalduva kohustuse rikkumine praegusel ajal enam LS § 7435 lg 1 järgi karistatav

sõltumata vaidlustatud sätte põhiseaduspärasusest selle kehtimise ajal. Väärteomenetlus selles osas tuleb igal

juhul lõpetada KarS § 5 lg 2 ja VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Seega ei mõjuta LE § 70 p 2 põhiseaduspärasus

enam väärteoasja lahendamise tulemust, sh E. S.-ile LS § 7435 lg 1 järgi mõistetavat karistust. Seetõttu leiab

üldkogu, et see säte ei puutu väärteoasja lahendamisel enam asjasse.

21. Kuna Riigikohus ei lahenda liikluskindlustuse poliisi kaasaskandmise kohustuse põhiseaduspärasuse

küsimust, ei pea ta vajalikuks analüüsida ka LS § 7435 lg 1 kui selle kohustuse rikkumise eest sanktsiooni

sätestanud sätte põhiseaduspärasust.

III

22. Üldkogu leiab, et väärteoasjas on tuvastatud, et E. S. rikkus LS § 17 lg 1 ja LE § 70 p-de 1 ja 3 nõudeid,

kuna tal puudusid kontrollijale esitamiseks juhiluba ja sõiduki registreerimistunnistus. Maakohus on

põhistatult leidnud, et E. S. oli kontrollimise hetkel mootorsõiduki juht, kellel oli vastavate dokumentide

kaasaskandmise ja kontrollijale esitamise kohustus. Seega tuleb E. S.-ile mõista karistus LS § 7435 lg 1 järgi.

Karistust mõistes võtab üldkogu arvesse, et tegemist on väheohtliku rikkumisega ja dokumentide puudumine

ei takistanud E. S.-i isiku tuvastamist.

23. Eeltoodust tulenevalt ja PSJKS § 14 lg-st 3 ning VTMS § 174 p-st 8 ning § 175 p-st 1 juhindudes

tühistab Riigikohtu üldkogu maakohtu otsuse E. S.-i karistamises LS § 7420 lg-te 1 ja 2 järgi, samuti osas,

milles E. S.-ile heideti ette kontrollijale liikluskindlustuse poliisi esitamata jätmist, ja karistab E. S.-i LS §

7435 lg 1 järgi rahatrahviga kolme trahviühiku ulatuses, s.o 180 krooni.

IV

24. Väljaspool käesoleva väärteoasja lahendamise piire peab üldkogu vajalikuks selgitada, et PS § 3 lg 1

esimese lause kohaselt tohib riigivõimu teostada üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste

alusel. Seega on määruse põhiseaduspärasuse esimeseks tingimuseks volitusnormi olemasolu. Vabariigi

Valitsuse määruste osas täpsustab seda nõuet PS § 87 p 6, mille kohaselt annab Vabariigi Valitsus määrusi

seaduse alusel ja täitmiseks. (Vt ka Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-4-1-10-00.) Peale selle tuleneb

volitusnormi nõue HMS § 90 lg-st 1, mille kohaselt võib määruse anda ainult seaduses sisalduva

volitusnormi olemasolul ning kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. Volitusnormi

vajalikkusele määrusandluse puhul viitab ka HMS § 89 lg 1.

25. Liikluseeskiri on kehtestatud LS § 3 lg 2 alusel, mille kohaselt liikluskorra määrab Vabariigi Valitsus

liikluseeskirjaga. Tegemist on üldise pädevusnormiga, mis ei ole samas piisav materiaalõiguslik alus,

võimaldamaks Vabariigi Valitsusel ilma seaduses sisalduva täiendava volitusnormita panna liikluseeskirjaga

mootorsõiduki juhile liiklusseadusest erinevaid kohustusi dokumentide kaasaskandmise osas.

Mootorsõidukijuhilt nõutavate dokumentide loetelu sisaldub LS §-s 17, mille esimese lõike kohaselt peavad

juhil olema mootorsõiduki juhtimisel kaasas selles sättes nimetamata dokumendid vaid juhul, kui seda nõuab

seadus. Seejuures ei näe üldkogu mõistlikku põhjust ka LS §-s 17 sisalduva loetelu kordamiseks

liikluseeskirjas, kuna see võib põhjustada segadust nii õigusloomes kui ka kohtumõistmises ja viia

lõpptulemusena õigusselguse põhimõtte rikkumiseni.

Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev

Ott Järvesaar, Hannes Kiris, Indrek Koolmeister, Ants Kull

Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Priit Pikamäe

Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu