3-3-1-8-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-8-10

Määruse kuupäev

12. mai 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Oleg Bortniku kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. detsembri 2009. a määrus asjas

nr 3-09-1530

Menetluse alus Riigikohtus

Oleg Bortniku määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Oleg Bortniku määruskaebus rahuldamata.

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 15. detsembri 2009. a määrus ja Tallinna Halduskohtu

7. oktoobri 2009. a määruse resolutsiooni p 1 asjas nr 3-09-1530 muutmata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Oleg Bortnik esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse 13. juulil 2009, milles taotles Tallinna Vangla

toimingu, millega jäeti O. Bortniku kirjad Euroopa Inimõiguste Kohtule edastamata, õigusvastasuse

tuvastamist ja sellega tekitatud mittevaralise kahju 9000 euro või 140 000 kr hüvitamist.

Kaebaja väidab, et ta üritas saata Euroopa Inimõiguste Kohtule (EIK) vangla kulul kirja 10. juulil

2006, kuid vangla tagastas kirja järgmisel päeval. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

kohaselt ei tohi Eesti Vabariik takistada kaebuste esitamist EIK-le. Kirjade mitteedastamisega tekitati

kaebajale moraalset kahju, teda sunniti närveerima, põhjustades sellega kahju tema psüühilisele ja

füüsilisele tervisele. Kahju ei ole võimalik kõrvaldada muud moodi kui rahalise hüvitusega.

Vabandus ei ole piisav hüvitus.

Ühtlasi taotles kaebaja riigilõivust vabastamist, kuna ta viibib vanglas ja tal ei ole sissetulekut ega

vara. Tallinna Vangla 8. septembril 2009 esitatud O. Bortniku vanglasisese isikuarve väljatrüki

(periood 1. jaanuar 2009 kuni 8. september 2009) kohaselt on kinnipeetava isiklikul arvel vabaks

kasutamiseks 20 senti.

2. Tallinna Halduskohus jättis 7. oktoobri 2009. a määruse resolutsiooni p-ga 1 kaebaja taotluse

riigilõivust vabastamiseks rahuldamata.

Halduskohus leidis, et kaebaja ei ole kohtule esitanud tõendeid mittevaralise kahju põhjustamise

kohta. Väited vangla õigusvastase toimingu ja tekkinud kahju vahel oleva põhjusliku seose kohta on

paljasõnalised ja põhjendamata. Samuti ei ole kahjusumma suuruse kujunemise osas esitatud ühtegi

arvutuskäiku ega loogilist selgitust. Kaebusest ei nähtu erandlikke intensiivseid asjaolusid, mis

õigustaksid mittevaralise kahju hüvitamist. Tallinna Vangla on selgitanud oma 24. juuli 2009. a

vastuses kaebajale kahjunõude rahuldamise eeldusi. Sellest nähtuvalt ei esine antud juhul alust

kaebajale kahju hüvitamiseks, kuna kahju hüvitamise eeldused (kaebajal kahju tekkimine, vastustaja

õigusvastane toiming, põhjuslik seos tekkinud kahju ja õigusvastase toimingu vahel) on täitmata.

Kuna kaebaja ei ole esitanud ühtegi täiendavat selgitust ega tõendit kahju hüvitamise eelduste

täidetuse kohta, on kaebus perspektiivitu ega oma kaebaja jaoks eduväljavaateid.

Tallinna Vangla vastusest kohtunõudele nähtub, et vangla on pakkunud kaebajale võimalust asuda

tööle ja saada sissetulekut, kuid kaebaja on sellest keeldunud. Kaebaja on ise vabatahtlikult tekitanud

olukorra, kus ta on maksejõuetu.

Arvestades kaebaja pahatahtlikku käitumist enda maksejõuetuna näitamisel ja seda, et kaebus on

perspektiivitu, puudub mõistlik põhjendus kaebaja vabastamiseks riigilõivu tasumise kohustusest.

Seadusandja on halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 91 lg-s 1 sätestatud võimaluse näinud

ette eelkõige isikute oluliste õiguste ja huvide kaitseks juhuks, kui need jääksid muidu materiaalsetel

põhjustel vajaliku kohtuliku kaitseta.

3. O. Bortnik esitas määruskaebuse, milles palus halduskohtu määrus tühistada, vabastada ta

riigilõivu tasumise kohustusest ja kohustada halduskohut võtma kaebus menetlusse.

4. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. detsembri 2009. a määrusega asjas nr 3-09-1530 O. Bortniku

määruskaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 7. oktoobri 2009. a määruse muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et kaebaja on maksejõuetu, kuna tema vanglasisese isikukonto väljavõtte

kohaselt on arvel 20 senti, mis on ebapiisav 7000 krooni suuruse riigilõivu tasumiseks. Põhjendatud

ei ole maksejõuetu isiku vabastamine riigilõivu tasumisest ilmselgelt perspektiivitu kaebuse

esitamisel, sest sellise kaebuse esitamine ei ole isiku oluliste õiguste kaitse seisukohalt vajalik.

Maksejõuetu isiku riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust hinnates tuleb anda eelhinnang

kaebaja õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta.

Kaebaja esitas kohtule mittevaralise kahju hüvitamise nõude ning väidetavaks kahjuks on

närveerimisega tekkinud kahju kaebaja psüühilisele ja füüsilisele tervisele. Iseenesest on väidetud

kahju tõendatuse korral kaebajal õigus saada rahalist hüvitist, kuid sellise hüvitise saamist ei saa

pidada niivõrd oluliseks, et see õigustaks riigilõivu tasumisest vabastamist kohtusse kaebuse

esitamisel.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga, et kaebus on käesoleval juhul ka ilmselgelt

perspektiivitu. Kaebaja väited, et tema kirjade EIK-le edastamata jätmisest tingitud närveerimisest

tekkis tema psüühilisele ja füüsilisele tervisele kahju, on ebausutavad ega ole millegagi tõendatud.

Samuti ei ole millegagi põhjendatud kaebuses nimetatud kahjuhüvitise suurust. Kaebajal on õigus

selles, et tal on käesoleval juhul kaebeõigus olemas, kuid kaebuse menetlusse võtmiseks tuleb tal

tasuda seaduses ettenähtud riigilõiv, kuna väheperspektiivikaid kaebusi ei pea lahendama riigi kulul.

Kaebaja riigilõivust vabastamata jätmine on antud juhul põhjendatud, olenemata sellest, kas ta on

enda maksejõuetuses süüdi või mitte. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks hinnata kaebaja

väiteid temale pakutud töö iseloomu, tasuvuse ega võimalike julgeolekuprobleemide osas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. O. Bortnik palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määrus ja vabastada ta riigilõivu

tasumisest.

6. Tallinna Vangla palub jätta O. Bortniku määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu

määrus muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. O. Bortnik esitas halduskohtusse kaebuse, milles taotles vangla toimingu õigusvastasuse

tuvastamist ja psüühilisele ning füüsilisele tervisele tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Vangla

väidetav õigusvastane toiming seisnes selles, et vangla keeldus enda kulul kaebaja kirja EIK-le

edastamast. O. Bortnik väidab, et kirja edastamata jätmisega tekitati talle tervisekahjustus.

Kolleegium märgib, et O. Bortnik esitas halduskohtule kaebuse, milles kaebaja väitis kehavigastust

või muud terviseriket.

8. Nii haldus- kui ka ringkonnakohus asusid seisukohale, et kaebus on ilmselgelt perspektiivitu, kuna

kahju hüvitamise eeldused on täitmata; hüvitise saamist ei saa kaebaja jaoks pidada niivõrd oluliseks;

kaebaja on ise viinud ennast olukorda, mis on tinginud maksejõuetuse. Seetõttu jätsid kohtud

O. Bortniku taotluse riigilõivust vabastamiseks rahuldamata.

9. Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 11 sätestab, et riigilõivu ei võeta kehavigastuse või muu

terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise hagi läbivaatamise eest.

Riigikohtu halduskolleegium on pidanud õigeks tõlgendada RLS § 22 lg 1 p 11 nii, et selles

sätestatud riigilõivuvabastus laieneb ka kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga

tekitatud kahju hüvitamise kaebuse esitamisele halduskohtumenetluses (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 10. veebruari 2010. a määrus asjas nr 3-3-1-89-09, p 9).

10. Kolleegium leiab, et RLS § 22 lg 1 p-s 11 sätestatud riigilõivuvabastus ei ole tingimusteta ja

piiramatu. RLS § 22 lg 1 p 11 kohaselt peab tegemist olema kehavigastuse või muu terviserikkega,

selleks et kaebus oleks lõivuvaba.

HKMS § 11 lg 1 p 3 kohaselt kontrollib kaebuse saanud halduskohus asja kohtuliku läbivaatamise

ettevalmistamise käigus, kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks võimalikud ja

asjakohased taotlused, ning teeb vajaduse korral kaebuse esitajale ettepaneku kaebust muuta. HKMS

§ 10 lg 1 p 4 kohaselt peab kaebaja ära näitama ka kaebust põhjendavad asjaolud. Seetõttu, kui

halduskohtule esitatakse kaebus, milles väidetakse kehavigastuse või muu terviserikke tekitamist ja

nõutakse kahju hüvitamist, saab kohus hinnata, kas väidetav kehavigastus või muu terviserike on

kaebuses põhjendatud, mis lubaks eeldada kehavigastust või muud terviseriket. Kui kaebaja ei ole

kaebuses kehavigastust või muud terviseriket üldse põhjendanud (nt kaebaja ei ole esitanud kahju

kohta tõendeid, puudub põhjuslik seos väidetava õigusvastase teo ja kahju vahel), on tegemist

ilmselgelt sisutühja väitega, selleks et kaebusele laieneks RLS § 22 lg 1 p-s 11 sätestatud

lõivuvabastus. Kui kohtule nähtub kaebuse ja sellele lisatud materjalide pinnalt, et väidetud

kehavigastus või muu terviserike ei ole põhjendatud, saab kohus jätta kaebuse käiguta ja anda

kaebajale võimaluse täiendavalt põhjendada oma väiteid või esitada tõendeid.

Kui kaebaja jätab kohtu poolt mainitud puudused kõrvaldamata, on väidetav kehavigastus või

terviserike ilmselgelt põhjendamata. Sellisele kaebusele ei laiene automaatne lõivuvabastus, kuna

tegemist ei ole kehavigastuse või muu terviserikke kahju hüvitamise kaebusega RLS § 22 lg 1 p 11

mõttes.

Kui kaebusest, millega taotletakse kehavigastuse või tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamist,

ja sellele lisatud dokumentidest nähtub, et sõnastusest hoolimata ei kujuta kaebus endast

kehavigastuse või terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise kaebust, vaid sellega soovitakse kaitsta

muud õigushüve, tuleb niisuguse kaebuse esitamisel tasuda riigilõivu riigilõivuseaduses sätestatud

ulatuses.

11. Praegusel juhul seisnes väidetav õigusvastane tegu selles, et vangla keeldus kinnipeetava kirja

EIK-le edastamast. Kaebaja on seisukohal, et sellega tekitati tema psüühilisele ja füüsilisele tervisele

kahju 140 000 kr. Halduskohus oli seisukohal, et kaebuse ja sellele lisatud materjalide pinnalt ei

nähtu, et kahju hüvitamise eeldused oleksid täidetud. Ühtlasi puudusid tõendid kahju kohta. Seetõttu

jättis halduskohus kaebuse käiguta ja palus kaebajal põhjendada oma väiteid ja esitada tõendeid

kehavigastuse või muu terviserikke kohta. Kaebaja ei esitanud tõendeid ega ka sisulisi põhjendusi

väidetava kehavigastuse või muu terviserikke kohta.

Eeltoodu tõttu märgib kolleegium, et väidetav kehavigastus või muu terviserike ei ole kaebuse ja

selles esitatud materjalide pinnalt põhjendatud, mistõttu ei ole tervisekahju ka eelduslikult võimalik.

Seetõttu ei ole tegemist kehavigastuse või muu terviserikke kahju hüvitamise kaebusega RLS § 22

lg 1 p 11 mõttes ning halduskohus on õigesti nõudnud kaebajalt riigilõivu tasumist.

12. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et kaebus on ilmselgelt perspektiivitu, mistõttu ei ole

kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud. Seetõttu ei pea kolleegium vajalikuks korrata

kohtute vastavaid põhjendusi.

13. Eeltoodust tulenevalt jätab kolleegium O. Bortniku määruskaebuse rahuldamata. Muutmata

jäävad Tallinna Ringkonnakohtu määrus ja Tallinna Halduskohtu määruse resolutsiooni p 1 asjas

nr 3-09-1530.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann