3-2-1-37-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-37-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 11. mai 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

Logistika Pluss Osaühingu hagi Aktsiaseltsi KRISS

TRADING vastu 138 041 krooni 58 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 2-07-22258

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi KRISS TRADING kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

138 041 krooni 58 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Logistika Pluss Osaühing (registrikood 10364192),

esindaja vandeadvokaat Alice Salumets

Kostja Aktsiaselts KRISS TRADING (registrikood 10711392),

esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik

Asja läbivaatamise kuupäev

19. aprill 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 11. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-22258

muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes Aktsiaseltsi KRISS TRADING kanda.

3. Arvata 8. jaanuaril 2010 Aktsiaseltsi KRISS TRADING tasutud kassatsioonikautsjon

1380 (üks tuhat kolmsada kaheksakümmend) krooni riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Logistika Pluss Osaühing (hageja) esitas 11. juunil 2007 Harju Maakohtule hagi

Aktsiaseltsi KRISS TRADING (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla

124 456 krooni 62 senti ja viivise põhinõude ulatuses kuni põhinõude täitmiseni. Hageja muutis

menetluse käigus korduvalt haginõuet ning tema lõplikuks põhinõudeks jäi 138 041 krooni 58 senti

ning viivisenõudeks 977 364 krooni 56 senti (seisuga 6. jaanuar 2009).

Hagi ja selle täienduste järgi osutas hageja kostjale 7. augustil 2006 sõlmitud lepingu (leping) alusel

logistikateenust. Hageja esitas osutatud teenuse eest kostjale 6. märtsil, 4. aprillil, 3. mail ja 4. juunil

2007 arved, mis kostja jättis osaliselt tasumata. Hageja on oma lepingust tulenevad kohustused

täitnud ja kostja on osutatud teenuse pretensioonideta vastu võtnud. Lepingu järgi on teenustasu

arvutamise aluseks hageja laost kostja klientidele komplekteeritud ja laiali veetud kauba maksumus.

Lepingu p 4.1 ja lisa nr 1 järgi on teenustasu määraks 4%, lisaks kaubaaluste hoiustamise eest

4 krooni iga aluse eest, st 1,5% kauba maksumusest, kokku seega 5,5% kauba müügist. Klientide

tagastatud kauba maksumust maha ei arvata. Selline tõlgendus tasu arvutamise kokkuleppele ei vasta

poolte tahtele ega ole majanduslikult põhjendatud. Varem on kostja tasunud esitatud arved olukorras,

kus kaupu on tagastatud. Võlgnetav summa tuleb kostjalt välja mõista. Samuti on hagejal lepingu

järgi õigus nõuda viivist 1,15% võlgnetavast summast iga maksmisega viivitatud päeva eest.

2. Kostja hagi ei tunnistanud.

Kostja väitel on esitatud arved tasumata osas, mis ei vasta lepingule, ja kostja on arvetele vastu

vaielnud. Hageja ei tuginenud arvete esitamisel mitte kokkulepitule, vaid oma 16. jaanuari 2007. a

ettepanekule lepingu muutmiseks, millega kostja ei nõustunud. 7. märtsil 2007 on hageja samuti

esitanud kostjale teate lepingu lõpetamise kohta 31. augustist 2007. Lepingu järgi tuli kauba

maksumusest maha arvata tagastatava kauba väärtus ja tasu arvestatakse müüdud kaubalt, kuid hageja

nõuab kostjalt ka klientide tagastatud kauba eest tasumist. Klientidel on õigus müügilepingute alusel

teatud aja jooksul müügilepingust taganeda ja jätta tagastatud kauba eest tasumata. Selline müük on

hulgikaubanduses tavaline, et arvestada ostjate tegelikke vajadusi. Kostja esitab sel juhul kliendile

kreeditarve. Hageja on varem nõustunud lepingut tõlgendama kostja esitatud viisil. Tagastuste

mitteaktsepteerimist väljendas hageja esimest korda kirjalikult 15. jaanuaril 2007. Suurendatud

viivisenõudelt peab hageja maksma riigilõivu. 4. juuni 2007. a arvele tuginev nõue ei ole haginõude

suurendamine, vaid uuel alusel uue hagi esemeks oleva nõude esitamine. Viivist tuleb vähendada

põhivõla suuruseni.

3. Kostja esitas hageja vastu ka vastuhagi, milles nõudis kahju hüvitamist. Maakohus määras selle

19. veebruari 2008. a määrusega menetlemiseks eraldi hagina. Seejärel taotles kostja asjade liitmist

ühte menetlusse, kuid maakohus jättis taotluse 5. novembri 2008. a määrusega rahuldamata.

Kostja esitas maakohtule ka taotluse, milles palus juhuks, kui kohus hagi rahuldab, määrata, et ta ei

ole kohustatud otsust täitma enne, kui on jõustunud otsus tema vastuhagis, mis võeti menetlusse

eraldi hagina.

4. Harju Maakohus rahuldas 27. mai 2009. a otsusega hagi põhivõla nõudes ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 138 041 krooni 58 senti. Viivisenõude rahuldas maakohus osaliselt ja mõistis kostjalt

välja viivise 138 041 krooni 58 senti. Maakohus jättis rahuldamata taotluse, milles kostja palus

kindlaks määrata kohtuotsuse täitmise viisi, tähtaja ja korra. Menetluskulud jättis maakohus kostja

kanda.

Maakohtu otsuse järgi ei vaidle pooled lepingu sõlmimise üle ega selle üle, et hageja esitas kostjale

vaidlusalused arved, millest kostja on jätnud tasumata kokku 138 041 krooni 58 senti. Pooled ei

vaidle teenuse mahu (põhivõla) üle, mistõttu ei ole vaja analüüsida teenuse mahu kohta esitatud

tõendeid. Pooled vaidlevad selle üle, kas teenuse mahust tuleks maha arvata kostja klientide

tagastatud kaubad või mitte. Sõlmitud leping on töövõtuleping. Lepingu lisa 1 järgi on aluste

hoiustamise, kauba komplekteerimise ja laialiveo, reklaammaterjali logistika ja tagastuste

maksumuseks kokku 4% kauba hinnast. Kogu logistikateenuse hinnaks on 5,5% müügist. Pooled ei

ole kokku leppinud, et teenuse mahust tuleb maha arvata lõppkliendi poolt kostjale tagastatud kauba

maksumus. Poolte erimeelsused võivad tuleneda sellest, et hinnakirjas on kasutatud paralleelselt

mõisteid "kauba maksumus" ja "müük" ning pooled sisustavad neid mõisteid erinevalt. Kumbki pool

ei ole tõendanud oma tahet lepingu sõlmimise ajal, samuti ei ole tõendatud, et neil oli lepingu

sõlmimisel ühine tahe. Kostja esitatud e-kirjadest ei nähtu poolte 7. augustil 2006 avaldatud tahe ega

ka poolte ühine tahe. Kirjadest nähtub ainult see, et pooled tõlgendavad sõlmitud lepingut erinevalt.

Samuti ei ole pooled tõendanud oma käitumist pärast lepingu sõlmimist. Kostja ei ole tõendanud, et

hageja esitas kuni 6. märtsini 2007 kostjale arved, arvates käibest maha kostja klientide tagastatud

kauba, ja hageja ei ole tõendanud vastupidist. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks

teha, tõlgendatakse võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 4 järgi lepingut nii, nagu lepingupooltega

sarnane mõistlik isik seda pidi samadel asjaoludel mõistma. Lepingust nähtub, et kostja kohustus

hagejale tasuda tuleneb saatedokumentide koonditest ja saatedokumentidest, st kliendile

transporditud kauba kogusest. Pooled ei ole eraldi kokku leppinud, et teenuse mahust tuleb maha

arvata lõppkliendi poolt kostjale tagastatud kauba maksumus. Sellist poolte tahet ei nähtu lepingust

ega selle lisast nr 1, mille kohaselt on logistikateenuse eest tasutava summa suuruseks 5,5% müügist.

Pooled ei ole eraldi täpsustanud, mida tuleb mõista müügi all. Mõistlik isik saaks lepingu p-dest 1.5,

4.1 ja 4.2 aru nii, et müügi aluseks on klientidele transporditud kauba kogus. Seega ei ole kostjal

õigust arvata teenuse mahust maha lõppkliendi poolt kostjale tagastatud kaup. Kostja peab tasuma

kogu lepingu alusel laiali veetava kauba maksumuse alusel. Seega tuleb hageja esitatud põhivõla

nõue rahuldada.

Kuna arvete esitamise aluseks on leping ning selle lisad 1 ja 2, ei ole asjakohased hilisemad poolte

tehtud lepingu muutmise ettepanekud ning lepingu muudatused. Samuti ei ole asjakohane kostja viide

lepingu lõpetamisele. Kuna menetluses ei ole esitatud kahju hüvitamise nõudeid, mis tulenevad

lepingu täitmisest ja toodete olemasolust, tuleb poolte sellekohased väited jätta tähelepanuta.

Hageja õigus nõuda kostjalt viivise väljamõistmist ei ole lõppenud. Kostjal on õigus vastuhagi

menetluses taotleda hagejalt viivise väljamõistmist ning pärast selle rahuldamist kohtuotsustega

väljamõistetud summad tasaarvestada. Seadus võimaldab tasaarvestada ka kohtuotsusega välja

mõistetud summasid (täitemenetluse seadustiku § 221). Hageja viivisenõuet tuleb VÕS § 113 lg 8

ja § 162 lg 1 alusel vähendada põhivõla suuruseni. Kuna kostja taotles viivise vähendamist, pidanuks

hageja tõendama kahju tekkimist osas, milles viivis ületab põhivõlga.

Kostja taotlus määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise viis, tähtaeg ja kord tuleb jätta rahuldamata.

Kostjal on võimalik tasaarvestust kasutada ka pärast vastuhagi rahuldava otsuse jõustumist. See, et

kohtu menetluses on kostja esitatud hageja nõudega tasaarvestatav nõue, ei tingi kohtuotsuse täitmise

edasilükkamist teise tsiviilasja lõppemiseni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 450 järgi on

ka tasaarvestuse reservatsiooniga tehtud osaotsust võimalik täita kohe pärast selle jõustumist.

Arvestades menetlusseaduse regulatsiooni, ei ole põhjendatud lükata kohtuotsuse täitmist edasi kuni

teise tsiviilasja menetluse lõppemiseni.

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 11. detsembri 2009. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonimenetluse

kulud jättis ringkonnakohus kostja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ja ei pidanud vajalikuks neid korrata. Kostja

tõlgendas valesti maakohtu seisukohta, mille järgi pooled on kokku leppinud, et nad põhivõla suuruse

üle ei vaidle. Maakohus pidas silmas, et kostja ei ole vaidlustanud, et hageja oleks valesti hinnanud

tasumata jäänud arvete suurust ning et selles osas jäid kostjal arved tasumata põhjendusel, et tegemist

on tasunõudega klientidelt tagastatud kauba eest. Pooled ei vaidle teenuse mahu üle, vaid selle üle,

kas kostjal on kohustus hagis nõutud põhivõlg tasuda. Vaidlus põhineb lepingu erineval

tõlgendamisel. Seega on ekslik kostja seisukoht, et maakohtu otsus oli talle üllatuslik ja kohus

pidanuks juhtima poolte tähelepanu vajadusele esitada nende tegeliku tahte väljaselgitamiseks

lepingu sõlmimisel lisatõendeid. Vaidluse korral lepingu tõlgendamise üle peab kohus selle

lahendama ja lepingut tõlgendama. Ebaõige ja asjakohatu on kostja väide, et kohus ei ole pädev või

suuteline tõlgendama lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi nii, nagu lepingupoolega sarnane mõistlik isik

seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Maakohtu otsus vastab TsMS § 442 lg 8 nõuetele. Maakohus

on põhjendanud, miks ta ei saa kostja esitatud e-kirjadest tuvastada poolte tahet lepingu sõlmimisel,

samuti seda, miks ei ole tähtsust hilisematel ettepanekutel lepingut muuta ning lepingu lõpetamisel.

Maakohus ei saanud võtta seisukohta väidetava tasaarvestuse olemasolu ja põhjendatuse kohta.

Kostja ei esitanud menetluses tasaarvestuse avaldust ega menetlusdokumenti, millest nähtuks

tasaarvestuse tahteavaldus või selle vastuväide. Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust see, et

maakohus ei rahuldanud kostja taotlust määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise viis, tähtaeg ja kord.

Kostja vastuhagi on menetlusse võetud eraldi hagina, mistõttu maakohtu viide tasaarvestuse

reservatsiooniga vaheotsuse täidetavuse kohta on asjakohane. Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna

alust ka kostja väited kohtuotsuse teatavaks tegemise kohta valele adressaadile. Apellatsioonkaebuse

esitas kostja tähtaegselt ja see võeti ringkonnakohtu menetlusse. Kostja võib vastuhagi lahendamisel

taotleda hagi tagamise korras TsMS § 378 lg 1 p 6 järgi täitemenetluse peatamist või TsMS § 378 lg 1

p 10 kohaselt praeguses asjas tehtava otsuse sundtäitmiseks esitamise keelamist kuni teises

tsiviilasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni.

Hageja muutis oma nõuet korduvalt ja tema lõplikuks nõudeks jäi põhinõue 138 041 krooni 78 senti

ja viivis"100% põhivõlast". Seetõttu rahuldas maakohus tegelikult hagi täielikult ja jättis

menetluskulud õigesti kostja kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palub kostja maakohtu ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi

uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Ringkonnakohus ei vastanud kostja arvates apellatsioonkaebuse väitele, et maakohus jättis tuvastama

faktilised asjaolud, mis tõi kaasa materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise. Nimelt jättis

maakohus tuvastamata, et pooltel ei olnud kuni 15. jaanuarini 2007 erimeelsusi lepingu lisa 1

tõlgendamisel. Maakohtul tuli lepingu tõlgendamisel analüüsida poolte käitumist nii enne kui ka

pärast lepingu sõlmimist. Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta ka apellatsioonkaebuse väite kohta,

et maakohus tohtinuks pooltevahelist õigussuhet sisustada alles siis, kui asjaolude väljaselgitamine

tõendite alusel ei annaks tulemusi.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta apellatsioonkaebuse väite, et maakohus rikkus asja lahendamisel

menetlusõiguse norme. Maakohus keeldus õigustamatult kostja vastuhagi menetlusse võtmast ning

jättis arvestamata tema vastuväited haginõude tasaarvestamise kohta. Maakohus jättis analüüsimata

enamiku esitatud tõenditest ega põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja väidetega. Samuti tugines

maakohus asjaoludele, mille kohta ei olnud pooltel võimalik arvamust avaldada, kui leidis, et kumbki

pool ei tõendanud oma tahet lepingu sõlmimise ajal ning tõendatud ei ole, et pooltel oli lepingu

sõlmimisel ühine tahe.

8. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium jätab kassatsioonkaebuse TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse

muutmata.

10. Hageja nõuab kostjalt lepingujärgse tasu maksmist. Nõude õiguslikuks aluseks on seega

VÕS § 108 lg 1.

11. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on osutanud kostjale lepingu alusel nn logistikateenust,

samuti, et kostja on tasunud hageja esitatud arved osaliselt. Mõlemad pooled tegutsesid lepingut

sõlmides ja täites oma majandustegevuses.

12. Maakohus luges pooltevahelise lepingu töövõtulepinguks, millega nõustus ka ringkonnakohus.

Kolleegiumi arvates sisaldab leping endas mitme teenuse osutamise lepingutüübi elemente, kuid

praeguse asja lahendamisel ei ole lepingu täpne õiguslik kvalifikatsioon tähtis.

Poolte vaidlus põhineb lepingu erineval tõlgendamisel. Pooled ei vaidle, et kostja pidi hagejale

lepingu alusel maksma tasuna protsendi kaupade maksumusest. Eri meelt on pooled aga selles, kas

tasu arvutamise aluseks olevast kaupade maksumusest tuleb maha arvata nende kaupade maksumus,

mis kostja kliendid tagastavad. Eelkõige on vaidluse põhjustanud lepingu lisas 1 sisalduvad

lausekatked "4,0 % kauba m." ja "logistikateenus moodustaks 5,5% müügist."

13. Maakohus tõlgendas lepingut, hinnates seejuures poolte väiteid ja esitatud tõendeid, eelkõige

poolte kirjavahetust. Seejuures jõudis maakohus seisukohale, et poolte ühist tahet lepingu sõlmimisel

ei saa välja selgitada, ja tõlgendas lepingut VÕS § 29 lg-le 4 tuginedes selliselt, et hinna määramisel

ei tulnud teenuse mahust maha arvata klientide poolt kostjale tagastatud kaupade maksumust. Seega

tõlgendas maakohus lepingut põhimõtteliselt sarnaselt hagejaga. Ringkonnakohus nõustus maakohtu

tõlgendusega.

14. Kolleegiumi arvates ei ole kohtud lepingu tõlgendamisel seaduse vastu eksinud. Kohtule esitatud

väiteid poolte ühise tegeliku tahte kohta on kohtud hinnanud ja leidnud, et ühist tegelikku tahet

lepingu sõlmimisel ei ole võimalik kindlaks teha. Seetõttu tõlgendasid kohtud lepingut VÕS § 29 lg 4

järgi objektiivselt, n-ö mõistliku isiku seisukohast.

Kohtud on hinnanud tõendeid ja oma järeldusi põhjendanud. Menetlusnorme seejuures kolleegiumi

hinnangul ei rikutud. Arvestades pooltevahelise kirjavahetuse suurt mahtu ja sedagi, et pooled ise

konkreetselt ei viidanud, milliseid väiteid nad milliste tõenditega tõendada soovivad, ei pidanud

kohtud praegusel juhul otsuses viitama igale e-kirjale eraldi, mh eraldi käsitlema kassatsioonkaebuses

viidatud väidetavat nn omaksvõttu. Kohtud on hinnanud kirjavahetust kogumis. Samuti on

ringkonnakohus kolleegiumi arvates piisava põhjalikkusega vastanud kostja apellatsioonkaebuse

väidetele. Kohtud ei ole käsitlenud otsuses asjaolusid, mida pooltega ei arutatud, ka ei saanud kohtute

tõlgendus tulla kostjale üllatuslikult. Kassatsioonkaebuses kordab kostja paljuski apellatsioonkaebuse

väiteid. See, et kostja kohtute tõlgendusega lepingule ei nõustu, ei muuda kohtute hinnangut

lepingule valeks ega põhjendamatuks. Riigikohtu võimalused kaebuse lahendamisel piirduvad

TsMS § 688 lg-te 3-5 järgi tuvastatud asjaoludele antud õigusliku hinnangu kontrollimisega, samuti

kontrolliga, kas kohtud on oma seisukoha kujundamisel poolte väidetele vastanud ja muus osas

menetlusnorme järginud.

15. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et maakohus keeldus põhjendamatult tema vastuhagi menetlemast

koos hagiga. Maakohus põhjendas vastuhagi menetlemist eraldi hagina oma määruses (II kd, tl 136)

sellega, et vastuhagi läbivaatamine samas menetluses pikendaks asja menetlust ja lisaks uued

tuvastamist vajavad asjaolud. Vastuhagi, mis on suunatud haginõude tasaarvestamisele, peab kohus

TsMS § 373 lg 1 p 1 alusel menetlema vastuhagina, kui vastuhagi on esitatud enne kohtuvaidlust ja

täidab muus osas üldised menetlusse võtmise nõuded. Siiski tuleneb kohtule ka sel juhul hagi

vastuhagina menetlusse võtmiseks kaalutlusruum eelkõige TsMS § 375 lg-st 1, mille järgi võib kohus

hagi ja vastuhagi menetlused eraldada, mh kui asjade eraldi arutamine võimaldab asja kiiremat

läbivaatamist või lihtsustab menetlust oluliselt. Ebamõistlik oleks seadusetõlgendus, et kohus on

esmalt kohustatud vastuhagi menetlusse võtma ja seejärel võib selle kohe teise menetlusse eraldada.

Isegi kui maakohus oleks vastuhagi samasse menetlusse võtnud, võinuks ta TsMS § 450 lg 2 alusel

teha haginõude osas tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsuse, mis oleks kostja jaoks täitemenetluse

mõttes tähendanud analoogset olukorda, milles ta on praeguse asja lahendamise järel.

Kolleegium märgib, et isegi kui maakohus oleks alusetult keeldunud vastuhagi praeguse asja raames

menetlemast, ei saaks seda juba ainuüksi menetlusökonoomilisel kaalutlusel lugeda menetlusõiguse

normi oluliseks rikkumiseks, mis oleks aluseks kohtuotsuse tühistamisele, kui lahend on põhinõude

osas seaduslik.

16. Kostja palus maakohtult TsMS § 445 lg 1 alusel ette näha, et ta ei ole kohustatud kohtuotsust

täitma enne, kui on jõustunud kohtuotsus tema vastuhagis, mis võeti menetlusse eraldi hagina.

Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus selle taotluse põhjendatult rahuldamata, kuna selline otsustus

teinuks kohtuotsuse täitmise sisuliselt määramata ajaks sõltuvaks teise asja lahendamisest.

17. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu otsuses on ebatäpsus, mille järgi jäi hageja viivise

nõudeks maakohtus "100% põhivõlast", mistõttu rahuldas maakohus tegelikult hagi täielikult ja jättis

menetluskulud õigesti kostja kanda. Seejuures viitas ringkonnakohus maakohtu toimikus olevale

hageja 22. veebruari 2008. a avaldusele (II kd, tl 184-188), jättes tähelepanuta, et hageja lõplik nõue

on esitatud 6. jaanuaril 2009 ja selles on hageja palunud kohtult mõista viivisena kostjalt välja

977 364 krooni 56 senti (II kd, tl 181-182). Lisaks on ringkonnakohus märkinud ekslikult, et hageja

põhinõude suuruseks oli 138 041 krooni 78 senti, kui tegelikult oli see hageja 10. oktoobri 2008. a

avalduse (II kd, tlk 164-170) järgi 138 041 krooni 58 senti.

Sellega seoses juhib kolleegium maakohtu tähelepanu vajadusele pidada toimikut vähemalt üldjuhul

esitatud menetlusdokumentide ajalises järgnevuses ja mitte koormata toimikut tõenditega, millega

tõendatavate asjaolude üle ei vaielda. Lisaks märgib kolleegium, et TsMS § 163 lg 1 valguses jääb

mõistmatuks maakohtu otsus jätta menetluskulud tervikuna kostja kanda, kuna hageja kogunõudest

1 115 406 krooni 14 senti (138 041 krooni 58 senti + 977 364 krooni 56 senti) rahuldas maakohus

vaid väikese osa, st kokku 276 083 krooni 16 senti. Samas ei ole kostja kassatsioonkaebuses sellele

rikkumisele tuginenud ja kolleegium on TsMS § 688 lg 1 järgi kaebuse piiridega seotud.

Menetluskulude jaotuse maakohtus saab Riigikohus TsMS § 173 lg 3 järgi tühistada või seda muuta

omal algatusel eelkõige juhul, kui ta teeb uue otsuse või saadab asja uueks lahendamiseks

maakohtule. Kuna ringkonnakohtu otsus jääb muutmata, jäävad menetluskulud maakohtus kostja

kanda nagu ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud. Riigikohtus kantud menetluskulud jäävad

kostja kanda, kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.

18. Lisaks märgib kolleegium, et ringkonnakohus ei ole märkinud vastuolus TsMS § 442 lg 2 p-ga 51

ning § 654 lg 1 teise lausega ja lg-ga 2 otsuses asja hinda.

19. Kostja tasutud kassatsioonikautsjon arvatakse TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse.

Lea Laarmaa, Villu Kõve, Jaak Luik