3-1-1-35-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-35-10

Otsuse kuupäev

10. mai 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi J. R. süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 5, 7,

8, 9 ja § 209 lg 2 p-de 1 ning 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. novembri 2009. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-08-14611

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J. R. kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

14. aprill 2010, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 17. novembri 2009. a kohtuotsus J. R. süüdistusasjas KarS § 199 lg

2 p-de 5, 7, 8, 9 ja § 209 lg 2 p-de 1 ning 3 järgi muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

2. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Vanalinna Advokaadibüroo kasuks välja 960 (üheksasada

kuuskümmend) krooni, sealhulgas käibemaks 160 (sada kuuskümmend) krooni, J. R.-le

kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

3. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks J. R.-lt Eesti Vabariigi kasuks välja 960

(üheksasada kuuskümmend) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.1 Harju Maakohtu 9. juuli 2009. a otsusega tunnistati J. R. lühimenetluses süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 5, 7,

8 ja 9 järgi ning teda karistati vangistusega 3 aastaks. Samuti tunnistati ta süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 3

järgi ning karistati vangistusega 1 aastaks. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel mõisteti süüdistatavale

liitkaristuseks 3 aastat vangistust, mida vähendati vastavalt KrMS § 238 lg-le 2 ühe kolmandiku võrra ja

ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 2 aastat vangistust. Karistusseadustiku § 65 lg 2 alusel suurendati

seda karistust Harju Maakohtu 18. septembri 2006. a kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa,

s.o 1 aasta 4 kuu ja 11 päeva võrra ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 3 aastat 4

kuud ja 11 päeva vangistust. Vastavalt KarS § 68 lg-le 1 loeti karistusaja alguseks 17. detsember 2008. a.

Maakohus rahuldas tsiviilhagid ja mõistis J. R.-lt OÜ K kasuks välja 4200 krooni, A. Õ. kasuks 2395 krooni,

solidaarselt E. G.-ga D. S.-i kasuks 4556 krooni ning A. V.-i kasuks 10 990 krooni.

1.2 Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi veel E. G. ja V. F., kuid nende osas maakohtu otsust ei vaidlustatud.

1.3 Karistusseadustiku § 209 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi tunnistati J. R. süüdi selles, et olles varem toime pannud

varguse, kasutas ta 9. septembril 2007 ajavahemikus kl 14.12 kuni 14.40 koos E. G.-ga Tallinna Kaubamaja

Ilumaailmas ja Toidumaailmas D. S.-i nimele väljastatud Hansapanga deebetkaarti. J. R. esines pangakaardi

omanikuna ja allkirjastas ostutšekid, mille tulemusena said süüdistatavad enda valdusesse 4556 krooni

väärtuses kaupa.

1.4 Karistusseadustiku § 199 lg 2 p-de 5, 7, 8 ja 9 järgi tunnistati J. R. süüdi mitmete varguste

toimepanemises ajavahemikul 13. septembrist 2007 kuni 17. detsembrini 2008. Sealhulgas tunnistati ta süüdi

selles, et 13. septembril 2007 kl 18.00 paiku küsis ta Tallinnas X mnt 7 asuvas arvutiklubis E. S.-lt

helistamiseks mobiiltelefoni, lahkudes seda tagastamata sündmuskohalt, ja selles, et 24. septembril 2007 kl

19.20 paiku küsis ta Tallinnas M. 5 A. P.-lt helistamiseks mobiiltelefoni eesmärgiga see endale jätta ning

hiljem ära müüa. Saanud kannatanult telefoni, J. R. lahkus ega reageerinud palvetele telefon tagastada.

2. Maakohus märkis, et J. R. tunnistas ennast temale etteheidetavate kuritegude toimepanemises süüdi.

Kuritegude toimepanemist kinnitavad ka kaassüüdistatavate, kannatanute ja tunnistajate ütlused. Kelmuse

puhul said süüdistatavad D. S.-i pangakaardi enda käsutusse seadusliku valdaja tahte vastaselt ja osalesid

selle kasutamises ühiselt. Süüdistatavad viisid müüjad eksitusse, mille tõttu väljastati neile kaupa ja nad said

varalist kasu. A. P.-lt telefoni võtmise ja sellega sündmuskohalt lahkumisega pani J. R. toime avaliku

varguse. E. S.-ilt mobiiltelefoni küsimine ja sellega sündmuskohalt lahkumine on samuti käsitatav avaliku

vargusena, sest kannatanu ei andnud telefoni valdust üle, vaid eeldas, et saab selle peale lühiajalist

kasutamist tagasi. Telefoniga sündmuskohalt lahkudes murdis J. R. kannatanu valduse. Karistuse mõistmisel

arvestas maakohus süü suurust, toimepandud kuritegude laadi, varasemat karistatust, süü tunnistamist,

kahetsust ja karistuse eripreventiivseid eesmärke.

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni J. R., taotledes maakohtu otsuse tühistamist süüdistuses

KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi, leides, et tema käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 7

alusel. Samuti taotles süüdistatav otsuse tühistamist süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 4, 5, 7 ja 8 järgi 13. ja

24. septembril 2007 toimepandud kuritegudes, nende tegude kvalifitseerimist KarS § 201 lg 2 p 1 alusel ning

kergema karistuse mõistmist.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 17. novembri 2009. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon

rahuldamata. Ringkonnakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist.

4.1 Süüdistatavatel puudus kannatanu nõusolek viimasele kuuluva deebetkaardi kasutamiseks ja pangakontol

oleva raha käsutamiseks. Esitades müüjale võõra pangakaardi ja valides maksmiseks kassa, kus puudus PIN-

kalkulaator, identifitseeris J. R. ennast kaardi ning konto omanikuna, kellel on õigus pangakontol oleva

rahaga ostu eest tasuda. Selle tõttu tegi müüja pangakaardiga kassaterminalis vajaliku toimingu ja panga

arvutis käivitunud protsessi tagajärjel võeti kannatanu kontolt tehingu katteks 4556 krooni, millise summa

väärtuses omastasid süüdistatavad kaupa. Kirjeldatud käitumise näol on tegemist nn kolmnurkkelmusega,

mille puhul viiakse eksitusse kolmas isik, kes teeb pettuse tõttu varakäsutuse, mille tagajärjel saab kannatanu

varalist kahju ja süüdlane varalist kasu. Seega kvalifitseeris maakohus J. R. käitumise põhjendatult KarS §

209 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi.

4.2 Ringkonnakohus ei nõustunud apellandiga selles, et 13. ja 24. septembril 2007 E. S.-ilt ning A. P.-lt

mobiiltelefonide hõivamise näol oli tegemist süüdistatava valduses olnud võõraste vallasasjade enda kasuks

pööramisega. Kannatanud andsid telefonid süüdistatavale, et viimane saaks helistada ja eeldasid, et

mobiiltelefonid tagastatakse. Seega anti telefonid valdusest välja tingimuslikult. Lahkudes sündmuskohalt ja

jättes telefonid kannatanutele tagastamata, omastas süüdistatav võõrad vallasasjad. Viidates Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-78-06 märkis ringkonnakohus, et juhul, mil uue

valduse kehtestaja tegutses algusest peale ebaausate kavatsustega, on tegemist vara hõivamisega valduse

murdmise näol ja seega vargusega.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni J. R. kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil, kes

taotleb kassatsioonitähtaja ennistamist, ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja uueks arutamiseks

saatmist samale ringkonnakohtule. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

5.1 Ringkonnakohus ei ole 13. ja 24. septembril 2007 toimepandud kuritegude puhul jälgitavalt põhistanud

järeldust, mille kohaselt tegutses süüdistatav kavatsusega hõivata kannatanutelt mobiiltelefonid. Kohus

analüüsis küll süüteokoosseisu objektiivsete tunnustega seonduvat, kuid jättis osutamata asjakohastele

tõenditele. Süüdistatav küsis telefone helistamiseks, kavatsus telefonid omastada tekkis tal alles pärast nende

enda valdusesse saamist. Süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste analüüsimisel tulnuks lähtuda süüdistatava

ütlustest.

5.2 Karistuse mõistmist ei ole piisavalt põhistatud. Maakohus osutas pelgalt sellele, et J. R. pani kuriteod

toime katseajal ja ta pole varasemast karistusest järeldusi teinud. Mõistetud karistus ei vasta süüdistatava süü

suurusele ega isikule ja küllaldaselt ei ole arvestatud karistust kergendavaid asjaolusid.

6. Kassatsioonivastuses palub Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Lea Pähkel jätta ringkonnakohtu

otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Prokurör märgib kokkuvõtlikult, et kohtud kvalifitseerisid 13.

ning 24. septembril 2007 toimepandud kuriteod põhjendatult avaliku vargusena. Varguse ja omastamise

piiritlemine taandub enamasti küsimusele, kas asi oli süüdlase valduses (omastamine) või pidi ta sellele oma

valduse kehtestama (vargus). Kõnealustel juhtudel kehtestas süüdistatav mobiiltelefonidele enda valduse,

sest kannatanute nõusolekut telefonide kasutamiseks ei saa käsitada valduse lõpetamisena. Valdus lõppes, kui

J. R. sündmuskohtadelt lahkus. Hõivates võõrad asjad, pani ta toime avaliku varguse. Seaduslik on ka

J. R.-le mõistetud karistus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kassaator on maa- ja ringkonnakohtu otsused vaidlustanud J. R. süüditunnistamises 13. ja 24. septembril

2007 toimepandud tegudes, kus J. R. küsis kannatanutelt mobiiltelefoni helistamiseks, kuid lahkus telefoni

tagastamata. Kaitsja arvates tulnuks süüdistatava selline käitumine kvalifitseerida omastamisena KarS § 201

lg 2 p 1 järgi, mitte aga vargusena, nagu seda tegid maa- ja ringkonnakohus. Kriminaalkolleegium kaitsja

nende seisukohtadega ei nõustu ja märgib vastuseks kassatsiooni väidetele järgmist.

7.1 Hõivamine kui varguse objektiivne koosseisutegu seisneb võõra valduse lõpetamises senise valduse

murdmisega ja uue valduse kehtestamises. Valduse murdmine eeldab omakorda valduse üleminekut senise

valdaja nõusolekuta. Seega saab varguse toimepanemisest rääkida vaid siis, kui asi on süüdlase jaoks võõras

valduses. Senise valdaja nõusolek asja valduse loovutamiseks välistab süüteo kvalifitseerimise vargusena,

mistõttu võib kõne alla tulla süüdlase käitumise subsumeerimine omastamisena. Kriminaalkolleegium on

varasemas praktikas tõdenud, et võimalikud on olukorrad, kus vähemalt valduse esialgne üleandmine leiab

aset senise valdaja näilisel või ka tingimuslikul nõusolekul. Lahendamaks küsimust, kas tegemist on näilise

nõusolekuga, tuleb lähtuda faktilis-sotsiaalsest valdusemõistest, mille kohaselt ei kaota isik valdust asjale

siis, kui ta annab selle küll näiliselt vabatahtlikult enda valdusest välja, kuid seda pelgalt tingimusel, et ta

saab valdusest väljaantu eest vastutasu. Tingimusliku nõusoleku korral on senise valdaja nõusolek vargust

välistavaks asjaoluks aga vaid siis, kui uue valduse kehtestaja tema poolt seatud tingimuse täidab (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-78-06, p 11). Seega peab

senise valdaja nõusolek olema suunatud eeskätt valduse lõpetamisele. Viimasest ei ole alust rääkida neil

juhtudel, mil valdaja viiakse valduse üleandmise asjaolude osas eksimusse või rikutakse tingliku nõusoleku

väljendamise aluseks olevat kokkulepet. Näiteks ei saa senise valduse lõpetamisest rääkida olukorras, kus

müüja annab kliendile kauba proovimise eesmärgil müügil oleva eseme, viimane aga lahkub sellega poest

kauba eest maksmata. Valdusest loobumine aktualiseeruks vaadeldaval juhul vaid kliendi maksmisvalmiduse

korral.

7.2 Kohtud tegid kindlaks, et süüdistatav küsis kannatanutelt mobiiltelefone helistamiseks, s.t ta sai need

enda kätte lühiajaliselt. Kriminaalkolleegium nõustub kohtuotsustes sisalduva järeldusega, mille kohaselt

eeldasid kannatanud, et J. R. tagastab telefoni kohe pärast kõnet. Lähtuvalt kohtulikul arutamisel tuvastatust

pole kummagi süüteo osas alust väita, et kannatanud oleksid süüdistatavale mobiiltelefone loovutades

soovinud senise valduse lõpetamist. Seega andsid kannatanud nii 13. kui ka 24. septembril 2007 telefoni J.

R.-le üksnes helistamiseks, s.o tingimusel, et see pärast helistamist koheselt tagastatakse. J. R. seda tingimust

ei täitnud, mistõttu ei saa kõnealusel juhul rääkida kannatanute nõusoleku andmisest valduse lõpetamiseks,

nagu ka J. R.-l valduse tekkimisest. Jättes mobiiltelefonid enda kätte ja lahkudes sündmuskohtadelt, murdis

J. R. võõra valduse ning kehtestas hõivatud esemetele uue valduse. Selline käitumine on käsitatav võõra

vallasasja äravõtmisena selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil ja avalikult, millest johtuvalt

kvalifitseeriti 13. ning 24. septembril 2007 toimepandud teod õigesti KarS § 199 lg 2 p 5 järgi.

8. Seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks märgib kriminaalkolleegium obiter dictum korras veel

järgmist.

8.1 J. R. tunnistati muu hulgas süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi grupilise kelmuse toimepanemises

isikuna, kes on varem toime pannud varguse. Kohtud käsitasid kelmusena võõra pangakaardiga ostude

sooritamist, kaardi omanikuna esinemist ja ostutšekkide allkirjastamist, millise tegevuse tulemusena said

toimepanijad enda valdusesse 4556 krooni väärtuses kaupa.

Karistusseadustiku § 209 lg 1 objektiivsed tunnused eeldavad pettust, s.o tegelikest asjaoludest teadvalt

ebaõige ettekujutuse loomist, mille tõttu satub kannatanu eksitusse ja teeb varakäsutuse ning teo toimepanija

saab varalist kasu. Käesoleval juhul puudus süüdistatavatel kannatanu nõusolek viimasele kuuluva

pangakaardi ja pangakontol oleva raha kasutamiseks. Esitades müüjale võõra pangakaardi ja valides

maksmiseks kassa, kus puudus PIN-kalkulaator, identifitseeris J. R. ennast kaardi ning konto omanikuna,

mille tagajärjel tegi müüja kassas toimingu. Selle tulemusena võeti kannatanu kontolt tehingu katteks raha,

millise summa väärtuses omastasid toimepanijad kaupa. Ringkonnakohus märkis põhjendatult, et

eelkirjeldatud tegu on käsitatav nn kolmnurkkelmusena, sest petetu ja isik, kelle arvel toimus varalise kasu

saamine, ei olnud omavahel kokkulangevad (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-3-10, p 15).

8.2 Karistusseadustiku § 209 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteoga ei ole aga tegemist neil juhtudel, mil võõra

pangakaardiga maksmisel kaardi seadusliku valdaja nõusolekuta sisestab toimepanija PIN-kalkulaatorisse

selle pangakaardi kasutamiseks vajaliku PIN-koodi, mille tagajärjel tehakse kannatanu arvelduskontol

varakäsutus ja süüdlane saab varalist kasu. Sellist käitumist tuleb vaadelda KarS § 213 lg-te 1 või 2

(Arvutikelmus) objektiivsetele tunnustele vastava kuriteona, sest maksmiseks on vajalik täiendav toiming -

andmete ebaseaduslik sisestamine, mille tulemusena käivitatakse lubamatult andmetöötlusprotsess.

Kolleegium on ka varasemas praktikas osutanud, et andmete ebaseaduslik sisestamine hõlmab näiteks

arvelduskontole juurdepääsu ja sellel oleva varaga toimingute tegemist võimaldavate andmete sisestamise,

kui selleks puudub arvelduskonto omaniku nõusolek - nt kontoomaniku nõusolekuta virtuaalsesse

maksekeskkonda sisenemine ja korralduse tegemine raha ülekandmiseks teise isiku arvelduskontole (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. aprilli 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-83-07, p 16).

9. Kaitsja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse ka süüdistatavale mõistetud karistuse raskuse osas.

Kriminaalkolleegium kassaatori seisukohtadega ei nõustu ja leiab, et J. R.-le karistuse mõistmisel on kohus

õigesti lähtunud KarS § 56 lg-s 1 sätestatud põhimõtetest. Põhistatud on karistusliigi ja -määra valikut ning

arvesse on võetud ka muid karistuse mõistmisel tähtsust omavaid asjaolusid. Kohtu järeldused on karistuse

mõistmise osas jälgitavad ja veenvad, mistõttu puudub alus kohtu põhistusele etteheidete tegemiseks.

10. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu 17. novembri 2009. a otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.

11. J. R. kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu väljamõistmiseks. Taotluse kohaselt soovib kaitsja

800 krooni väljamõistmist, millele lisandub käibemaks 20 %, s.o 160 krooni, seega kokku 960 krooni.

Esitatud taotlus vastab Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega kinnitatud "Riigi õigusabi

osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi

osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" punktidele 2 ja 21 ning tuleb rahuldada summas

960 krooni. Vastavalt KrMS § 186 lg-le 2 tuleb see menetluskulu välja mõista süüdistatavalt.

Priit Pikamäe, Hannes Kiris, Lea Kivi