3-2-1-35-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-35-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 5. mai 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Nessen hagi Nikolai Smelovi vastu 568 355 krooni

suuruse võlgnevuse ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 2-06-21398

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Nikolai Smelovi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

568 355 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja aktsiaselts Nessen (registrikood 10066039)

Kostja Nikolai Smelov (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Natalia Lausmaa

Asja läbivaatamise kuupäev

5. aprill 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-21398

ning teha uus otsus, millega jätta aktsiaseltsi Nessen hagi Nikolai Smelovi vastu 568 355 krooni

suuruse võlgnevuse ja viivise saamiseks rahuldamata.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Jätta aktsiaseltsi Nessen menetluskulud tema enda kanda. Nikolai Smelovi menetluskulud

jätta aktsiaseltsi Nessen kanda.

4. Tagastada Viktoria Smelovale 19. jaanuaril 2010. a Nikolai Smelovi kassatsioonkaebuselt

tasutud kautsjon 5700 (viis tuhat seitsesada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts Nessen (hageja) ja Aleksander Valjaikin esitasid 11. augustil 2006. a Harju Maakohtule

hagi Nikolai Smelovi (kostja) vastu 638 870 krooni saamiseks. A. Valjaikin loobus hagist kostja vastu

153 554 krooni saamiseks ja maakohus lõpetas 23. jaanuari 2008. a määrusega selles osas tsiviilasja

menetluse. Hageja täpsustas hagi ja maakohus jätkas menetlust hageja nõudes kostja vastu 568 355

krooni suuruse võlgnevuse ja viivise saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja laenulepingud nr 1 (18. märtsil 1999), nr 2

(18. märtsil 2000), nr 3 (18. märtsil 2001), nr 4 (18. märtsil 2002) ja nr 5 (30. septembril 2002).

Kassa väljamineku orderite kohaselt oli lepingutes märgitud raha üle antud lepingu sõlmimise päeval.

Laenulepingute nr 1-5 järgi andis hageja kostjale ajavahemikul 18. märts 1999 kuni 30. september

2002 laenu kokku 327 700 krooni intressimääraga 8% aastas. Kostja kohustus laenud tagasi maksma

hiljemalt 17. märtsiks 2003. Laenu kasutamise otstarbeks loeti kostja ja Aktsiaseltsi Hansa Liising

Eesti (edaspidi liisinguandja) vahel 18. märtsil 1999 sõlmitud liisingulepingu järgi maksete tegemist.

Enne laenu tagasimaksmise tähtaja saabumist tunnistas kostja oma võimetust täita laenulepingust

tulenevat tagasimaksmise kohustust, mida kinnitas oma allkirja andmisega 30. oktoobril 2002

laenulepingule nr 6, kus fikseeriti, et kostja võlgneb hagejale 395 281 krooni. Seda dokumenti saab

käsitada deklaratiivse võlatunnistusena. Samas leppisid pooled kokku, et alates 30. oktoobrist 2002

maksab hageja kostja käsundi kohaselt iga kuu osamakseid, mis tulenevad 18. märtsil 1999 sõlmitud

liisingulepingust. Ülekannete tegijaks oli määratud hageja juhatuse liige A. Valjaikin (edaspidi hageja

seaduslik esindaja). Lepingu nr 6 kohaselt tuli laen tagastada hiljemalt pärast liisingulepingu järgi

viimase osamakse tegemist, s.o 26. juulil 2004. Laenu võis tagastada alternatiivselt kas

liisingulepingu esemeks oleva korteriomandi üleandmisega hagejale või tema seaduslikule esindajale

või raha väljamaksmisega nimetatud korteriomandi turuväärtuse ulatuses, kuid mitte vähem kui

568 355 krooni.

Kostja jättis kokkulepitud kuupäevaks laenu tagastamise kohustuse täitmata. Kostja müüs

korteriomandi 1. oktoobril 2004 hageja seadusliku esindaja lastele. Seega tuleb kostjal tagastada

hagejale lepingu nr 6 järgi korteriomandi turuväärtus, kuid mitte vähem kui 568 355 krooni. Hageja

palus kostjalt välja mõista laenu põhivõlgnevusena 481 254 krooni, intressina 87 101 krooni ja alates

26. juulist 2004 viivise kuni kohustuse kohase täitmiseni.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ei ole kunagi hagejalt raha

laenanud. Hageja esitatud lepingud ja kassa väljamineku orderid on hageja võltsinud. Hageja

seadusliku esindaja endine abikaasa ja kostja abikaasa on õed. Liisinguleping, millest räägitakse

nn laenulepingutes, sai vormistatud Õismäe tee 148-125 asuva korteri väljaostmiseks. See korter oli

alates 1997. aastast hageja seadusliku esindaja ja tema perekonna elukohaks. Algselt oli korter hageja

omandis. Hageja seaduslik esindaja oli ja on praegugi hageja omanik ja juhatuse ainuliige. 1999. a

palus hageja seaduslik esindaja kostjalt abi, et viimane aitaks korteri hageja omandist tema perekonna

omandisse saada sel moel, et kõigepealt müüa korter liisinguandjale, seejärel ostaks kostja korteri

liisinguandjalt välja ja vormistaks selle ümber hageja seadusliku esindaja perekonna omandisse.

Loomulikult kohustus hageja seaduslik esindaja ise liisinguandjale makseid tegema. Pärast maksete

tegemise lõpetamist andis kostja korteri tasuta hageja seadusliku esindaja laste omandisse, nad elavad

senini selles korteris. Kostja ei ole laenulepingutele alla kirjutanud. Laenulepingud on rahatud.

3. Harju Maakohus jättis hagi 8. aprilli 2008. a otsusega rahuldamata. Maakohus kohaldas

tsiviilkoodeksi § 272 ja § 276 ning tuvastas, et kostja ei ole hagejalt nõude aluseks olevaid

rahasummasid saanud ning ei ole seetõttu kohustatud neid tagastama.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 10. oktoobri 2008. a otsusega maakohtu otsuse, rahuldas hagi

ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 568 355 krooni ning alates 26. juulist 2004 viivise

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 ettenähtud suuruses kuni kohustuse kohase täitmiseni.

Ringkonnakohus osutas, et lepingus nr 6 sätestatud võlatunnistust saab käsitada nn deklaratiivse

võlakohustusena VÕS § 30 lg 1 mõttes ning kostja ei ole lepingus nr 6 võetud kohustust täitnud, kuna

võõrandas korteri pärast väljaostmist kolmandatele isikutele, mitte hagejale ega tema seaduslikule

esindajale. Deklaratiivse võlakohustuse puhul ei ole tähtsust sellel, kas raha tegelikult saadi või mitte.

Kostja sai enda omandisse korteri, mille sissemakseid tehti lepingute järgi kostjale väljamakstud

laenu arvel. Kostja omandas korteriomandi, mille eest ta ühtegi makset ei teinud, ja võõrandas selle

oma äranägemisel kolmandatele isikutele, mistõttu ta ei vabanenud võlakohustuse täitmisest.

6. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse

tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

7. Riigikohus tühistas 8 aprilli 2009. a otsusega (tsiviilasi nr 3-2-1-22-09) ringkonnakohtu otsuse ja

saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Riigikohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu hindamisel

kindlaks teha, kas võlg on olemas või mitte. Põhjendamatu on ringkonnakohtu järeldus, et kostja sai

korteriomandi omanikuks. Korteriomandi notariaalse müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimisel, millega

võõrandati korteriomand hageja seadusliku esindaja lastele, oli müüjaks ja korteriomandi omanikuks

liisinguandja, mitte kostja. Samuti tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel hinnata,

missugused õigussuhted asjaosaliste vahel olid ning kas sõlmitud lepingute puhul võis olla tegemist

omavahel seotud lepingutega, mille puhul tuleb arvestada seda, et ühe lepingu kehtetus võib kaasa

tuua kogu tehingu tühisuse. Ringkonnakohus ei ole pööranud tähelepanu sellele, kas lepingute

sõlmimisel on pooled täitnud lepingute vorminõudeid. Nii liisinguleping kui ka kokkulepe

korteriomandi üleandmise kohustuse kohta lepingus nr 6 on vormipuudusega, sest need lepingud

tulnuks sõlmida notariaalselt tõestatud vormis. Vormipuudusega leping saab muutuda kehtivaks

üksnes juhul, kui selle lepingu alusel sõlmitaks asjaõigusleping kinnisomandi üleandmiseks ja tehtaks

kanne kinnistusraamatusse. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel tuvastada, kas hageja

seadusliku esindaja lastega sõlmitud lepingut saab pidada liisingulepingu täitmiseks ning kas

liisinguleping muutus kehtivaks kinnistusraamatu kande tegemisega hageja seadusliku esindaja laste

kasuks. Samuti tuleb tuvastada, kas lepingus nr 6 sätestatud kokkulepe on liisingulepinguga seotud

leping ja seaduses sätestatud vorminõude rikkumise tõttu tühine. Kui ringkonnakohus asja uuel

läbivaatamisel tuvastab, et leping nr 6 kehtib, tuleb hinnata, kas korteriomandi üleandmist seadusliku

esindaja lastele saab käsitada sellest tuleneva kohustuse täitmisena hageja seaduslikule esindajale.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 18. detsembri 2009. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja

uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

Ringkonnakohtu arvates tuvastas maakohus õigesti, et kostja ei ole hagejalt laenu saanud ning et

liisingulepingujärgsed maksed tasus hageja seaduslik esindaja. Maakohus ei ole aga arvestanud, et

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte õiguslike

hinnangutega. Maakohus on olulises osas jätnud täitmata TsMS § 400 lg-st 5 tuleneva

selgituskohustuse ning jätnud tuvastamata pooltevahelised õigussuhted.

VÕS § 692 lg 1 kohaselt on komisjonileping leping, millega üks isik (komisjonär) kohustub teise

isiku (komitent) jaoks oma nimel ja komitendi arvel tegema tehingu, eelkõige müüma komitendile

kuuluva eseme või ostma komitendile teatud eseme (komisjoniese). Tulenevalt lepingust nr 6 ja

kostja vastuväidetest sõlmisid pooled komisjonilepingu. Selle lepingu kohaselt pidi kostja hageja

kulul (hageja seadusliku esindaja tasutavate liisingumaksete eest) omandama hagejale kuulunud ja

liisinguandjale müüdud korteri, kostja eest pidi liisingumakseid tasuma hageja seaduslik esindaja ja

kostja pidi pärast kõigi liisingumaksete tasumist, s.o pärast korteriomandi väljanõudeõiguse

omandamist, andma korteriomandi kas hageja või tema seadusliku esindaja omandisse. Kostja jättis

viimase kohustuse täitmata, kui andis liisinguandjale õiguse anda korteriomand üle kolmandatele

isikutele, s.o hageja seadusliku esindaja lastele. Lepingu p 6 järgi lepiti kokku hüvitatava kahju

suurus juhuks, kui kostja korteri omandit hagejale või hageja seaduslikule esindajale üle ei anna (ei

"kirjuta ümber"). Sellisel juhul pidi kostja tasuma hagejale korteri turuväärtuse, kuid mitte vähem kui

568 355 krooni.

VÕS § 158 lg 3 kohaselt juhul, kui lepingupooled on enne kokku leppinud hüvitatava kahju summas,

mida peab maksma kohustust rikkunud lepingupool, tuleb kohaldada leppetrahvi reguleerivaid

võlaõigusseaduse sätteid.

VÕS § 33 kohaselt on kokkulepe, millega pooled kohustuvad tulevikus sõlmima lepingu (eellepingus

kokkulepitud tingimustel), eelleping. Kui seaduse kohaselt tuleb leping sõlmida teatud vormis, peab

ka eelleping olema sõlmitud samas vormis. Nii kostja ja liisinguandja sõlmitud korteri järelmaksuga

ostu-müügileping (liisinguleping) kui ka poolte sõlmitud komisjonileping nägid ette tulevikus

sõlmida korteri omandi üleandmise lepingu. Eellepingud ei olnud sõlmitud ettenähtud notariaalses

vormis. Mis puutub liisingulepingusse, siis see muutus kohustustehinguna kehtivaks asjaõigusseaduse

(AÕS) § 119 lg 2 järgi korteriomandi omandi üleandmiseks 1. oktoobril 2004 sõlmitud notariaalse

asjaõiguslepingu sõlmimisega ja sellekohase kande tegemisega kinnistusraamatusse. Liisinguandja

andis korteriomandi kostja nõusolekul üle hageja seadusliku esindaja lastele.

Korteriomandi omandamisele (üleandmisele) suunatud komisjonilepingu täitmist ei saa hageja nõuda

notariaalse vormi järgimata jätmise tõttu ja seetõttu, et kostja ei ole korteriomandi omanik, küll aga

saab ta nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 101 lg 3 ja § 115 lg 1 järgi.

Kuigi kostja rikkus lepingus nr 6 sätestatud kohustust ja lepingus oli kokku lepitud sellel juhul

hüvitatava kahju (miinimum)suurus, ei saa ringkonnakohus TsMS § 436 lg 4 järgi ise asjas otsust

teha, sest hageja tugines esimese astme kohtu menetluses laenulepingutele (s.o nõudis nende

täitmist), mitte lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist sätestavatele õigusnormidele ja

asjaoludele. Seega tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule, andmaks hagejale võimaluse

muuta oma nõude materiaalseid ja õiguslikke aluseid ja andmaks kostjale võimaluse esitada nendest

tulenevaid vastuväiteid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega

jõustada maakohtu otsus, millega jäeti hagi rahuldamata.

Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui ületas haginõude ja apellatsioonkaebuse piire.

Hagiavalduse kohaselt nõudis hageja tasumata võlakohustuse täitmist ning ei ole soovinud hagi alust

muuta, samuti ei ole ta esitanud selle kohta apellatsioonkaebust. Kostja ei ole ka TsMS § 376 lg 1

järgi hagi aluse muutmiseks nõusolekut andnud. Samuti ei ole ringkonnakohtu istungil arutatud hagi

aluse muutmise võimalust ega tehtud pooltele sellekohast ettepanekut.

Ringkonnakohus rikkus materiaalõiguse norme, kui leidis, et kuigi liisinguleping ja kokkulepe

lepingus nr 6 on vorminõuete rikkumise tõttu tühised, on hagejal õigus nõuda nende lepingute

rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Tühisel tehingul ei saa olla sellist õiguslikku tagajärge.

Selliselt on ringkonnakohus rikkunud ka TsMS § 693 lg-t 2, jättes Riigikohtu selles asjas antud

juhised järgimata.

10. Hageja ei ole kostja kassatsioonkaebusele nõuetekohaselt vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Kolleegium saab TsMS § 691 p 5 alusel teha uue

otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

12. Ringkonnakohus tuvastas asja uuel läbivaatamisel samas asjas tehtud Riigikohtu lahendist

juhindudes, et kostja ei ole hagejalt laenu saanud, ning selgitas välja pooltevahelise õigussuhte sisu.

Ringkonnakohus tuvastas, et pooled sõlmisid komisjonilepingu. Komisjonilepingu järgi pidi kostja

hageja kulul omandama hagejale kuulunud ja liisinguandjale müüdud korteri, kostja eest pidi

liisingumakseid tasuma hageja seaduslik esindaja ja kostja pidi pärast kõigi liisingumaksete tasumist

andma korteri omandi kas hageja või tema seadusliku esindaja omandisse. Ringkonnakohus leidis, et

kostja ei ole vabanenud komisjonilepingu täitmisest (kohustus võõrandada korteriomand hagejale või

tema seaduslikule esindajale). Kolleegiumi arvates saab selline kohustus kostjal olla juhul, kui

komisjonileping on kehtiv.

13. Analüüsides poolte õigussuhteid tuvastas ringkonnakohus, et nii liisinguleping kui ka

komisjonileping nägid ette sõlmida tulevikus korteri omandi üleandmise leping, kuid need lepingud

ei olnud sõlmitud seaduses ettenähtud notariaalses vormis. Ringkonnakohus asus seisukohale, et

liisinguleping muutus kohustustehinguna AÕS § 119 lg 2 järgi kehtivaks korteriomandi üleandmiseks

sõlmitud notariaalse asjaõiguslepingu sõlmimise ja sellekohase kande tegemisega

kinnistusraamatusse. Ka märkis ringkonnakohus, et liisinguandja andis korteriomandi kostja

nõusolekul üle hageja seadusliku esindaja lastele. Seejärel hindas ringkonnakohus lepingus nr 6

sisalduva komisjonilepingu kehtivust ja leidis, et selle täitmist ei saa nõuda tulenevalt asjaolust, et

leping ei ole sõlmitud notariaalses vormis ning kostja ei ole korteriomandi omanik. Seega on

ringkonnakohus tuvastanud korteriomandi üleandmisele suunatud komisjonilepingu tühisuse. Selline

järeldus on kolleegiumi arvates kooskõlas AÕS § 119 lg-ga 1, mille kohaselt peab tehing, millega

kohustatakse omandama või võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. Komisjonilepingu

järgi oli kostja kohustuseks mh anda pärast kõigi liisingumaksete tasumist korteriomand kas hageja

või tema seadusliku esindaja omandisse.

AÕS § 119 lg 2 (1. juulil 2003. a jõustunud sõnastuses) järgi saaks vormipuudusega kohustustehing

muutuda kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne

kinnistusraamatusse. Samas asjas tehtud Riigikohtu lahendis on kolleegium selgitanud, et selle sätte

viidatud redaktsiooni saab kohaldada ka lepingutele, mille puhul asjaõigusleping sõlmiti ja

kinnistusraamatu kanne tehti pärast AÕS § 119 lg 2 kehtiva redaktsiooni jõustumist. Kolleegium

järeldab vaidlustatud kohtuotsuse põhjendusest, et ringkonnakohtu hinnangul ei muutunud poolte

vahel sõlmitud korteriomandi üleandmisele suunatud komisjonileping kehtivaks liisinguandja

(müüja) ja hageja seadusliku esindaja alaealiste laste (ostjad) vahel kostja nõusolekul korteriomandi

üleandmiseks sõlmitud notariaalse asjaõiguslepingu sõlmimise ja sellekohase kande tegemisega

kinnistusraamatusse. Nii märgib ringkonnakohus, et liisinguandja andis korteriomandi kostja

nõusolekul üle hageja seadusliku esindaja lastele (II kd, tlk 49). Seega võõrandati notariaalse

asjaõiguslepingu kohaselt korteriomand hageja seadusliku esindaja alaealistele lastele. Järelikult ei

saa notariaalse asjaõiguslepingu sõlmimist lugeda korteriomandi üleandmisele suunatud

komisjonilepingu, mille kohaselt oli kostja kohustuseks anda korteriomand kas hageja või tema

seadusliku esindaja omandisse, täitmiseks.

14. Tuvastades korteriomandi üleandmisele suunatud komisjonilepingu tühisuse, leidis

ringkonnakohus põhjendamatult, et hageja saab nõuda selle lepingu rikkumisega tekitatud kahju

hüvitamist. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohtu eeltoodud järeldus ei

ole kooskõlas seadusega. TsÜS § 84 järgi ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi.

Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse alusetu rikastumise sätete kohaselt, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti. Seega ei saa tühise tehingu alusel esitada nõudeid tulenevalt tehingu täitmisest või

täitmata jätmisest. Kuivõrd hageja ei saa nõuda korteriomandi üleandmisele suunatud tühise

komisjonilepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb jätta hagi rahuldamata.

15. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus ületas asja lahendamisel

haginõude ja apellatsioonkaebuse piire. TsMS § 438 lg 1 järgi peab kohus asja lahendamisel

otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada. TsMS § 436 lg 7 kohaselt

ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Seega tuleb kohtul kvalifitseerida

haginõue sõltumata hageja taotlusest, st kohus kohaldab õigust omal algatusel (vt nt 11. mai 2009. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-09, p 13; 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19).

Ringkonnakohus ei ole hageja nõude kvalifitseerimisel tuginenud menetluses esitamata asjaoludele.

16. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hageja

menetluskulud jäävad tema enda kanda. Hageja peab hüvitama kostja menetluskulud. TsMS § 174

lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul

alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse

hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule.

17. Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada. Praeguses asjas on kostja eest kautsjoni tasunud Viktoria Smelova. TsMS § 149 lg 8

sätestab, et kautsjon tagastatakse avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes

selle tasus või kelle eest see tasuti või tema korraldusel muule isikule. Kostja on teatanud

Riigikohtule, et kautsjon tuleb tagastada Viktoria Smelova arvelduskontole.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Jaak Luik