3-1-1-31-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-31-10

Otsuse kuupäev

30. aprill 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi S. T. süüdistuses KarS § 291 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 15. detsembri 2009. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-06-15409

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S. T. kaitsja vandeadvokaat Andrus Lillo, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

7. aprill 2010, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 30. septembri 2009. a ja Tartu Ringkonnakohtu 15. detsembri 2009. a

otsused osaliselt S. T. süüditunnistamises ning karistamises KarS § 291 järgi, tsiviilhagi rahuldamises

ja temalt kriminaalmenetluse kulude väljamõistmises.

2. Mõista S. T. süüdistuses KarS § 291 järgi õigeks.

3. Vabastada S. T. vahi alt.

4. Jätta kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata.

5. Muus osas jätta maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata.

6. Kassatsioon rahuldada.

7. Kriminaalmenetluse seadustiku § 314 p 6 ja riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega

tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 2 lg 2 kohaselt tekib S. T.-l õigus hüvitisele vahi all viibitud aja

eest alates 30. septembrist 2009 kuni 30. aprillini 2010.

8. Mõista Eesti Vabariigilt S. T. kasuks välja 10 000 (kümme tuhat) krooni valitud kaitsjale makstud

tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Serge Tumanov anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 291 ja § 118 p 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude

toimepanemises.

1.1 Karistusseadustiku § 291 järgi süüdistati S. T.-d selles, et töötades Ida Politseiprefektuuri Jõhvi

politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaablina ja olles vanempolitseiametnikuks politseiteenistuse seaduse

§ 5 lg 2 p 3 ning ametiisikuks KarS § 288 mõttes, kellel lasuvad PolS §-des 12 ja 13 sätestatud õigused ning

kohustused, kasutas ta 24. juulil 2006 kl 02.00 paiku Kohtla-Järvel K 16 juures kinni peetud V. K. suhtes

ebaseaduslikult füüsilist vägivalda. Pärast V. K. kinnipidamist, politseisõidukisse paigutamist ja sõidu

alustamist peatas S. T. auto, andis kannatanule korralduse sõidukist väljuda, pani talle käerauad ja lõi

rusikaga parema külje piirkonda. Seejärel viis süüdistatav V. K. politseiosakonda, tõukas arestikambrisse ja

peksis käte, jalgade ning kumminuiaga keha piirkonda, tekitades eluohtliku tervisekahjustuse.

1.2 Karistusseadustiku § 118 p 1 järgi süüdistati S. T.t selles, et 24. juulil 2006 kl 02.00 paiku pidas ta

Kohtla-Järvel K 16 juures kinni V. K. ja paigutas politseiautosse. Sõites Järveküla teele, peatas ta auto,

talutas V. K. sõidukist välja ja kasutas tema suhtes ebaseaduslikult füüsilist vägivalda, lüües rusikaga vastu

paremat külge. Seejärel pani süüdistatav kinnipeetu käed raudu ja lõi teda ühel korral rusikaga vastu paremat

külge. Olles toimetanud kinnipeetu politseiosakonda ja paigutanud arestikambrisse, tõukas S. T. ta põrandale.

Seejärel lõi süüdistatav põlvili asetsevat ja käeraudades kinnipeetut käte, jalgade ja kumminuiaga viiel korral

vastu parema külje piirkonda ning ühel korral jalaga rinna piirkonda, tekitades eluohtliku tervisekahjustuse.

2. Viru Maakohtu 30. septembri 2009. a otsusega tunnistati S. T. süüdi KarS § 291 järgi, teda karistati

vangistusega 3 kuuks ja ta vahistati kohtusaalis. Samuti mõisteti süüdistatavalt välja kriminaalmenetluse

kulud ja rahuldati V. K. tsiviilhagi. Süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi mõisteti süüdistatav kuriteo

tõendamatuse tõttu õigeks.

2.1 S. T. tunnistati süüdi selles, et töötades Ida Politseiprefektuuri Jõhvi politseiosakonna korrakaitsetalituse

konstaablina, olles vastavalt Politseiteenistuse seaduse § 5 lg 2 p-le 3 käsitatav vanempolitseiametniku ja

seega ametiisikuna KarS § 288 mõttes, kellel lasuvad tulenevalt ametiseisundist PolS §-des 12 ning § 13

sätestatud õigused ja kohustused, kasutas ta 24. juulil 2006 kl 02.00 paiku kinni peetud V. K. suhtes

ebaseaduslikult füüsilist vägivalda, mis seisnes ebaseaduslikus erivahendi kasutamises. Pärast V. K.

kinnipidamist väänas süüdistatav tema kätt ja paigutas alusetult käerauad, jättes järgimata PolS § 14 lg-s 7

sätestatu. Seejärel viis S. T. V. K. sunniviisiliselt politseiosakonda, paigutades ta kainenemisele PolS § 152

lg-s 1 ja lg 3 p-s 3 sätestatud alusteta. Kannatanu oli orienteerumisvõimetu, kuid joovet tal seaduses

ettenähtud korras ei tuvastatud. Sellega pani S. T. toime KarS § 291 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o

ametialaseid ülesandeid täitva ametiisiku poolt vägivalla ja erivahendi ebaseadusliku kasutamise.

2.2 Maakohus märkis, et tegu, mille toimepanemises S. T. süüdi tunnistati, erineb süüdistuses sisalduvast

teokirjeldusest. Süüdistusakti aluseks olevad faktilised asjaolud on aga võrreldes süüdimõistva otsusega

samad. Kuigi süüdistuses ei kajastu ka politseiseaduse sätted, hindamaks politseiametniku tegevuse

seaduslikkust, ei kaasne süüdistuse konkretiseerimatusega õigeksmõistva otsuse tegemine. S. T. käitumisele

saab anda teise õigusliku hinnangu, kuna sellega ei raskendata tema olukorda ja süüdistus ei muutu oluliselt.

Nendel põhjustel tuleb süüdistust muuta, et S. T.-le etteheidetava käitumise kirjeldus vastaks blanketse

süüteokoosseisu nõuetele.

2.3 Kriminaalasjas puudub vaidlus, et süüdistatav, kes täitis teenistusülesandeid, kasutas käeraudu ja väänas

kannatanu kätt, paigutades ta jõuga autosse, toimetas politseiosakonda ja paigutas arestikambrisse

kainenema. Eelnev on tõendatud süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate O. I., S. F.-i ning S. S.-i ütluste,

patrullilehe ja kainenemisele paigutamise protokolliga. Füüsilise jõu kasutamine, mis seisnes kannatanu käe

väänamises ja käeraudade kasutamises, oli õigusvastane. Jõudu ja erivahendit kasutades eiras S. T. PolS § 14

lg-tes 7 ning 8 sätestatud nõudeid. Kuigi kannatanu vehkis kätega, lukustas seestpoolt politseisõiduki ukse ja

kasutas ebatsensuurseid sõnu, oli ta politsei saabumise ajaks õigusvastase tegevuse lõpetanud ning

rahunenud. Seetõttu ei kujutanud tema käitumine politseinikele reaalset ohtu. Üksnes ohu korral olnuks jõu

ja käeraudade kasutamine lubatav. Politseiametnikel oli võimalik tuvastada kannatanu isik sündmuskohal,

rakendades leebemaid sunnimeetmeid.

2.4 Tunnistajate ütlustest nähtuvalt oli kannatanu purjus, ei orienteerunud ajas ja kohas ega suutnud teatada

oma isiku- ning elukoha andmeid, kuid tema joobeseisundit ei tuvastatud õigusaktides sätestatud korras.

Seetõttu puudusid PolS § 152 lg-tes 1 ja 3 sätestatud alused V. K. politseiosakonda toimetamiseks ning

arestikambrisse kainenemisele paigutamiseks. Jättes joobeseisundi nõuetekohaselt tuvastamata ja kohaldades

kainenemisele toimetamisel ning arestikambrisse paigutamisel sundi, rikkus S. T. PolS § 152 lg-s 3 sätestatut.

3. Viru Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid S. T. kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev ja

ringkonnaprokurör Rita Hlebnikova. Kaitsja apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist ja

süüdistatava õigeksmõistmist. Prokurör taotles maakohtu otsuse tühistamist S. T. õigeksmõistmises KarS §

118 p 1 järgi ja temale KarS § 291 alusel mõistetud karistuse osas, süüdimõistva otsuse tegemist ning

karistuse mõistmist KarS § 118 p 1 järgi ja KarS § 291 alusel raskema karistuse mõistmist.

4. Tartu Ringkonnakohtu 15. detsembri 2009. a otsusega tühistati Viru Maakohtu otsus S. T. karistamises

KarS § 291 järgi ja teda karistati vangistusega üheks aastaks. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata.

Prokuröri apellatsioon rahuldati osaliselt, kaitsja apellatsioon jäeti rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse

põhiseisukohad olid järgmised.

4.1 Maakohus andis S. T. teole võrreldes süüdistusaktis märgituga teise õigusliku hinnangu, kuid

teokirjelduse aluseks olevad faktilised asjaolud jäid samaks. Süüdistusaktis sisaldub viide nii PolS § 13 lg-le

1 kui ka PolS §-st 14 tulenevale sunni mõistele. Ühtlasi hõlmas etteheidetava teo kirjeldus erivahendite

kasutamist kui ka kannatanu kainenemisele toimetamist. Samuti ei väljunud kohus süüdistusakti piiridest,

osutades süüdistuses nimetamata politseiseaduse normide rikkumisele. Nendel põhjustel ei ole vaidlustatud

otsuse järeldused käsitatavad süüdistuse olulise muutmise ega süüdistatava olukorra raskendamisena.

4.2 Vastavalt PolS § 4 lg-tele 1 ja 4 peab politsei lähtuma seaduslikkuse ja humanismi põhimõtetest ega tohi

kasutada ebaseaduslikku füüsilist või psüühilist vägivalda, inimese väärikust alandavat kohtlemist või

karistust. Lähtuvalt PolS § 14 lg-st 7 tuleb erivahendi kasutamisel hoiduda inimese tervise kahjustamisest

suuremal määral, kui see on konkreetsel juhul vältimatu. Politseiseadusest ei tulene politseiametnike õigust

kasutada jõudu muudel juhtudel kui politseiametnike ohutuse tagamiseks ja ka erivahendi kasutamine on

põhjendatud üksnes siis, kui leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud. Maakohus

kummutas ühtlasi kaitseversiooni, nagu oleks kannatanu käitumine tinginud vajaduse füüsilise jõu ja

käeraudade kasutamiseks. Olukorda arvestades oli politseinikel võimalik kohaldada leebemaid meetmeid.

4.3 Maakohus karistas süüdistatavat 3-kuulise vangistusega, kuid KarS § 291 sanktsiooni alammääraks on 1

aasta vangistust. Seetõttu tuleb vaidlustatud otsus tühistada osaliselt ja karistada S. T.t vangistusega 1

aastaks, lugedes karistuse kandmise aja alguseks 30. septembri 2009.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni S. T. kaitsja vandeadvokaat Andrus Lillo, taotledes

maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist osas, millega süüdistatav KarS § 291 järgi süüdi tunnistati ning

teda selle teo eest karistati. Kassaatori seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

5.1 Kohtulikul arutamisel tuvastatu pinnalt on ilmne, et V. K. osutas politseiametnikele vastupanu. See andis

PolS § 14 lg 6 p-s 6 sätestatud aluse erivahendi kasutamiseks. Kannatanu oli alkoholijoobes, ettearvamatu

käitumisega ega soovinud politsei korraldustele alluda. Tulenevalt joobeseisundist pidid politseinikud

arvestama tema võimalikke samme, mh katset põgeneda, kuid ka seda, et kannatanu võis kujutada ohtu

iseendale. Politseiseaduse § 14 lg-st 7 nähtuvalt peab politseinik erivahendi kasutamisel arvestama

konkreetse olukorraga. Käeraudu kasutati alles pärast seda, kui V. K.-le tehti korduv ettepanek istuda

politseiautosse. Agressiivse ja ettearvamatu käitumise tõttu võinuks kannatanu osutuda sõidu ajal ohtlikuks.

Politseiameti 11. märtsi 1993. a käskkirja nr 51 punkti 85 kohaselt lasub autopatrulltoimkonnal kohustus

järgida ettevaatusabinõusid, et vältida kinnipeetavale vigastuste tekitamist. Ringkonnakohus ei ole käsitlenud

küsimust, kas kinnipeetav võis osutuda ohtlikuks transportimise käigus. Erivahendi kasutamisega hoidis S. T.

ära potentsiaalse ohu nii politseiametnikele kui ka kannatanu elule ja tervisele. Süüdistatavale saaks

politseiseaduse nõuete rikkumist ette heita vaid juhul, mil erivahendi kasutamine olnuks ilmselgelt lubamatu.

5.2 Maakohus rikkus süüdimõistvat otsust tehes KrMS § 268 nõudeid. Erinevalt teost, milles S. T. süüdi

tunnistati, ei heidetud talle süüdistuses ette erivahendi ebaseaduslikku kasutamist ega seda, et ta oleks V. K.

sündmuskohal kinnipidamisel kasutanud käeraudu või väänanud kannatanu käsi. Seega asus maakohus omal

algatusel tuvastama uusi faktilisi asjaolusid, mis ei ole kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt lubatav

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-46-08). Süüdistuse piiridest väljumine on käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Keeld süüdistust oluliselt muuta

tuleneb nii kaitseõiguse tagamise vajadusest, konventsiooni artiklist 6, kui ka mitmetest Euroopa Inimõiguste

Kohtu lahenditest. Asudes täitma süüdistusfunktsiooni, rikkus maakohus S. T. kaitseõigust.

5.3 Süüdistatava vahistamine kohtuotsuse kuulutamisel oli põhjendamatu, sest maakohus ei arvestanud

KrMS § 130 lg-tes 41 ja 5 ning § 429 lg-s 1 sätestatut. Süüdistatav osales vaatamata halvale tervislikule

seisundile kõikidel kohtuistungitel ega hoidunud menetlusest kõrvale. Ringkonnakohus ei käsitlenud tõkendi

muutmisega seonduvat üldse, eirates KrMS § 306 lg-s 1, § 312 p-s 7 ja § 313 lg 1 p-s 8 märgitut.

5.4 S. T. süüdistusasja menetlemisel rikuti konventsiooni artikli 6 lg-st 1 tulenevat mõistliku menetlusaja

nõuet. Süüdistatav pani temale etteheidetava teo toime 24. juulil 2006. Alates 15. augustist 2006 kõrvaldati ta

töökohalt, mille tõttu ta kaotas sissetuleku. Maakohus kuulutas otsuse 30. septembril 2009, millise ajani

kulus üle 3 aasta. Kohtumenetluse käigus vahetus kohtukoosseis ja prokurör muutis kolmel korral süüdistust.

Samas ei ole kohtuasja näol tegemist mahuka ega keerulise kriminaalasjaga. Põhjendamatu ja arusaamatu on

maakohtu seisukoht, nagu tinginuks menetluse venimise süüdistatava käitumine.

5.5 Ringkonnakohus jättis karistuse mõistmisel tähelepanuta süüdistatava isikut iseloomustavad andmed.

6. Kassatsioonivastuses peab ringkonnaprokurör R. Hlebnikova kaitsja väiteid põhjendamatuks, taotledes

kassatsiooni rahuldamata jätmist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kriminaalkolleegium kontrollib esmalt väidet, mille kohaselt eirati S. T. süüdimõistmisel KrMS § 268

nõudeid ja rikuti süüdistatava kaitseõigust (I), lahendab seejärel küsimuse, kas kohtud olid õigustatud

süüdistusakti väidetavatele puudustele vaatamata tegema süüdimõistvat otsust (II), analüüsib kassaatori

seisukohti, milles osutatakse vahistamise ebaseaduslikkusele (III) ning lahendab viimaks kassatsiooni ja

kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotluse (IV).

I

8. Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava

suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui sama paragrahvi lõigetes 2-6 ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg-st 8

tulenevalt võib kohus kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo

kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Nõue lähtuda kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel kuriteo

samadest asjaoludest tähendab, et kohtu poolt teo kvalifikatsioonis tehtav muudatus ei tohi eeldada uute,

süüdistuses nimetamata faktiliste asjaolude tuvastamist. Kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised

asjaolud peavad olema süüdistuses kirjeldatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2008. a

otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 30). Samaaegselt tuleb silmas pidada ka KrMS § 268 lg-st 2 järelduvat nõuet,

mille kohaselt ei või süüdistatava olukorra kergendamine võrreldes esitatud süüdistusega endaga kaasa tuua

süüdistuse olulist muutmist. Kolleegium on varasemas praktikas tõdenud, et süüdistuse oluline muutmine

võib seisneda ka selles, et kohus annab faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva

õigusliku hinnangu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-116-06, p 17 ja

25. veebruari 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-85-08, p 10.1). Käesoleva kriminaalasja lahendamiseks tuleb

lähtuvalt KrMS §-s 268 sätestatust vaagida, kas kohtud tuginesid süüdistusaktis sisalduvale teokirjeldusele ja

kas S. T. süüditunnistamisega kaasnes süüdistuse oluline muutmine või mitte.

9. Kriminaalmenetluse seadustiku § 154 lg 3 p-des 2 ja 3 sisalduvate nõuete kohaselt tuleb süüdistusakti

lõpposas ära näidata süüdistuse sisu, s.o süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus ning kuriteo

kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti täpsusega. Nõue kirjeldada täpselt

süüdistatavale omistatavat tegevust ja näidata karistusseaduse need sätted, mille põhjal isiku käitumine

moodustab kuriteo, kujutab endast kaitseõiguse keskset garantiid, sest süüdistatav peab olema täielikult ning

detailselt informeeritud süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes

lähtuda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. detsembri 2005. a määrus asjas nr 3-1-1-139-05, p 24, 12.

detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 30 ja 22. detsembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-96-06, p 13).

Kolleegium märgib ühtlasi, et süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb

näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu.

Seejuures määratleb süüteokoosseisu olemus nõuded sellele, millises ulatuses ja viisil peab süüdistusakti

lõpposas isikule inkrimineeritavat käitumist kirjeldama. Nii tuleb näiteks blanketne kuriteokoosseis sisustada

seadusest või muudest õigusaktidest tulenevate kohustuste või keeldudega, mille rikkumises koosseisu

realiseerimine seisneb (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. septembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-69-06,

p 7).

10. Süüdistatavale heidetakse ette KarS § 291 (Võimuliialdus) järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist.

Kõnealuse süüteokoosseisu dispositsioonis sätestatakse vastutus ametialaseid ülesandeid täitva ametiisiku

poolt relva, erivahendi või vägivalla ebaseadusliku kasutamise eest. Koosseisutüübilt on KarS § 291 näol

tegemist alternatiiv-aktilise formaalse kuriteokoosseisuga. Süüteo kvalifitseerimiseks võimuliialdusena tuleb

süüdlase käitumises tuvastada vähemalt ühe dispositsioonis kirjeldatud koosseisutunnuse esinemine, kuid

vaadeldav süütegu võib seisneda ka mitme tunnuse samaaegses realiseerimises. Igal konkreetsel juhul tuleb

süüdistuses näidata, milles süüdlase teo ebaseaduslikkus seisnes. Teisisõnu peab süüdistusfunktsiooni kandja

süüdistuses osutama õigusnormidele, mille nõudeid toimepanija rikkus.

11. Süüdistusakti kohaselt paigutas S. T. kannatanu politseisõidukisse, alustas sõitu, kuid peatas mõne aja

pärast auto ja andis V. K.-le korralduse sõidukist väljuda. Seejärel paigutas ta kannatanu kätele käerauad,

lüües teda rusikaga parema külje piirkonda. Viies kannatanu politseiosakonda, peksis süüdistatav teda käte,

jalgade ja kumminuiaga keha piirkonda. Kriminaalkolleegiumi hinnangul võimaldab süüdistusakti lõpposas

sisalduv teokirjeldus sedastada, et S. T.-le karistusõiguslikult etteheidetav tegu seisnes vägivalla

ebaseaduslikus kasutamises. Seda järeldust kinnitab muu hulgas nii süüdistusaktis tehtud viide politsei

kohustusele hoiduda inimese tervise kahjustamisest suuremal määral, kui see on antud olukorras hädavajalik,

kuid ka see, et KarS § 291 koosseisulistest alternatiividest ongi esile toodud üksnes vägivalla ebaseaduslik

kasutamine. Kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et S. T. oli ametiisik, kes täitis süüdistuses märgitud ajal

politseinikuna ametialaseid ülesandeid.

12. Kohtud ei lugenud tõendatuks, et süüdistatav oleks süüdistuses märgitud ajal ja kohtades kannatanut

rusika, käte ning jalgadega löönud. Küll tunnistati S. T. süüdi selles, et ta kasutas ebaseaduslikult kinni

peetud V. K. suhtes füüsilist vägivalda, mis seisnes ebaseaduslikus erivahendi kasutamises, st selles, et peale

kannatanu kinnipidamist väänas ta viimase kätt ja paigutas talle käerauad, jättes järgimata PolS § 14 lg-s 7

sätestatud nõuded. Seejärel viis süüdistatav kinnipeetu viimase tahte vastaselt politseiosakonda, paigutades ta

arestikambrisse kainenemisele PolS § 152 lg-s 1 ja lg 3 p-s 3 sätestatud aluseta. Kohtuotsuse kohaselt pani S.

T. ametialaseid ülesandeid täitva ametiisikuna eelpool kirjeldatud käitumisega toime vägivalla ja erivahendi

ebaseadusliku kasutamise. Seega käsitati erinevalt süüdistuses sisalduvast teokirjeldusest süüdistatavale

karistusõiguslikult etteheidetava käitumisena kannatanu käe väänamist, talle alusetut käeraudade

paigaldamist, tema politseiosakonda viimist ja kainenemisele paigutamist. Kuni 1. jaanuarini 2010 kehtinud

PolS § 14 lg-s 7 ja § 152 lg-s 1 ning lg 3 p-s 3, millele süüdimõistvas otsuses samuti osutati, sätestati

erivahendite kasutamise tingimused ja kainenemisele paigutamise alused. Ringkonnakohus, nõustudes

eelnevate järeldustega, märkis, et S. T. süüditunnistamisel lähtuti süüdistusaktis kirjeldatud faktilistest

asjaoludest ja süüdistatava teole antud õiguslik hinnang ei muutunud oluliselt. Kriminaalkolleegium leiab, et

maa- ja ringkonnakohtu järeldused on ekslikud.

13. Tunnistades S. T. süüdi kannatanu käe väänamises ja käsitades seda vägivalla ebaseadusliku

kasutamisena KarS § 291 mõttes, väljusid kohtud süüdistuse piiridest, kuivõrd sellist karistusõiguslikult

etteheidetavat käitumist süüdistusakti lõpposas sisalduvast faktiliste asjaolude kirjeldusest ei tulene. Samuti

ei nähtu süüdistusest, et prokuratuur oleks käeraudade kui erivahendi kasutamist, kannatanu politseiosakonda

viimist ja kainenemisele paigutamist käsitanud kõnealuse süüteokoosseisu mõttes ebaseadusliku tegevusena.

Süüdistusaktis puuduvad viited ka nendele politseiseaduse normidele, millest lähtuvalt sisustati kohtuotsustes

S. T. käitumise ebaseaduslikkust. Ringkonnakohus asus seejuures põhjendamatult seisukohale, et kuigi

süüdistuses kõnealuseid norme näidatud ei ole, tuleneb nende sisu süüdistusakti tekstist ja see minetus ei

kujuta endast kriminaalmenetlusõiguse rikkumist. Lähtuvalt käesoleva otsuse punktis 10 märgitust oli nõutav

süüdistuses nende õigusnormide äranäitamine, mille nõudeid S. T. rikkus.

14. Kolleegium ei nõustu apellatsioonikohtuga selleski, et süüdlasele etteheidetava käitumise kirjelduse saab

tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna. Selline seisukoht on otseselt vastuolus KrMS § 154 lg 3 p-des 2 ja 3

sätestatuga, mille kohaselt tuleb just süüdistusakti lõpposas esitada süüdistuse sisu, st süüdistatavale

inkrimineeritava käitumise kirjeldus. Käesoleva otsuse punktis 9 märgitu kohaselt on KrMS § 154 lg 3 p-de

2 ja 3 eesmärgiks süüdistatava täieliku ja detailse informeerituse tagamine süüdistuse aluseks olevatest

asjaoludest. Riigikohus ei pea menetlusõiguslikult aktsepteeritavaks olukorda, mil toimepanija käitumise

erinevaid aspekte, mis moodustavad tervikuna kuriteokoosseisu, kajastatakse süüdistusakti erinevates osades

ja üksnes süüdistuse teksti erinevate osade kogumis vaatlemisel selgub, milles isikule inkrimineeritav tegu

seisnes. Selliselt puudub süüdlasel võimalus ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta, sest talle võib jääda

arusaamatuks, millised temale etteheidetavad käitumisaktid süüteokoosseisu tunnustele vastavad ja millised

mitte.

15. Kõnealusel juhul tunnistati S. T. süüdi kuriteos, mille kirjeldust süüdistusakti lõpposast ei tulene. Seetõttu

leiab kassaator õigustatult, et süüdimõistva otsuse tegemisel rikuti KrMS § 268 nõudeid ja tugineti uutele

faktilistele asjaoludele, millega kohtud väljusid süüdistuse piiridest. Samuti anti S. T. teole võrreldes

süüdistuse tekstiga oluliselt erinev õiguslik hinnang, sest KarS § 291 objektiivsete tunnuste sisustamisel

lähtuti politseiseaduse normidest, millele süüdistusaktis pole osutatud.

II

16. Maa- ja ringkonnakohus leidsid, et süüdistusakti puudused ei andnud vastavalt KrMS § 309 lg-le 2 alust

õigeksmõistva otsuse tegemiseks, sest kohtul oli võimalik olemasoleva süüdistuse muutmine.

Kriminaalkolleegium ei pea seda järeldust põhjendatuks.

17. Riigikohtu varasemas praktikas on osutatud nõudele, mille kohaselt puuduvad kohtul tulenevalt

kriminaalmenetluses kehtivast võistlevuse põhimõttest volitused omal algatusel süüdistust muuta või

täiendada, samuti nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist. Kohtu

pädevuses on aga KrMS § 268 lg 8 ja § 306 lg 1 p 3 alusel kohtuotsuse tegemisel teatud ulatuses süüdistusest

kõrvalekaldumine ja süüdistatava käitumisele uue õigusliku hinnangu andmine, järgides KrMS § 268 lg-s 8

sätestatud nõudeid. Õigeksmõistva otsuse tegemine aktualiseerub eeskätt olukorras, kus süüdistuse

puudulikkus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb

tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 2006. a otsus

asjas nr 3-1-1-96-06, p-d 15-16).

18. Refereerides õigesti eelpool tsiteeritud seisukohti, jõudsid kohtud siiski väärale järeldusele, nagu

võimaldanuks olemasoleva süüdistuse tekst süüdimõistva otsuse tegemist. Nimelt jäeti tähelepanuta, et

süüdistuse piiridest väljumata ja kuriteole oluliselt erinevat õiguslikku hinnangut andmata, teisisõnu

kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud korda järgides, puudus võimalus teha kindlaks süüdistatava

karistusõigusliku vastutuse aluseks olevaid asjaolusid, eeskätt aga tuvastada koosseisupärasuse teo

toimepanekut. Otsuse punktis 15 märkis kriminaalkolleegium, et süüdistatav tunnistati süüdi kuriteos, mille

toimepanemist talle süüdistusaktis ette ei heidetud ning et süüdimõistva otsuse tegemisel tugineti faktilistele

asjaoludele, mida süüdistuses sisalduv teokirjeldus ei hõlmanud. Samuti anti S. T. teole võrreldes

süüdistusaktis sisalduva teokirjeldusega oluliselt erinev õiguslik hinnang. Lähtuvalt kohtulikul arutamisel

tuvastatust asub kolleegium seisukohale, et süüdistusakti puudused tõid kaasa kuriteosündmuse ja

tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude tuvastamatuse, millise vea kõrvaldamine kohtu poolt ei olnud

tulenevalt KrMS § 268 lg-te 1, 2 ja 8 nõuetest võimalik. Sellistel tingimustel tulnuks maakohtul juhindudes

KrMS § 309 lg-st 2 teha õigeksmõistev otsus.

19. Süüdistuse piiridest väljumine ja süüdistatava teole oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmine on

käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob vastavalt KrMS

§ 362 p-le 2 kaasa maa- ning ringkonnakohtu otsuste tühistamise. Lähtudes eelnevast ei pea kolleegium

vajalikuks asuda edasiselt käsitlema kaitsja väiteid, milles analüüsitakse süüteo koosseisupärasust seonduvalt

kannatanu käitumisega ja heidetakse kohtutele ette mõistliku menetlusaja nõude rikkumist.

III

20. Kassaator leiab, et vahistades süüdistatava kohtuotsuse täitmise tagamiseks, ei arvestanud maakohus

KrMS § 130 lg 5 nõudeid ega analüüsinud, kas vahistamiseks esinevad KrMS § 429 lg-st 1 tulenevad alused.

Ka ringkonnakohus ei käsitlenud otsuses tõkendi muutmisega seonduvat, eirates KrMS § 306 lg 1 p-s 9, §

312 p-s 7 ja § 313 lg 1 p-s 8 sätestatut. Vastuseks nendele seisukohtadele märgib kriminaalkolleegium

järgmist.

21. KrMS § 130 lg 41 kohaselt võib kohus vahistada vabaduses viibiva süüdistatava, tagamaks süüdimõistva

kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmise. KrMS § 130 lg-st 5, millele osutab kassaator ja millises sättes

viidatakse omakorda KrMS §-le 429, räägitakse süüdimõistetu vahistamisest. Seega reguleerivad KrMS §

130 lg 5 ja § 429 olukorda, mil juba jõustunud kohtuotsuse täitmisel lahendab kohus küsimust

süüdimõistetult vabaduse võtmisest. Seevastu KrMS § 130 lg-s 41 käsitatakse juhtumit, mil kohtulahendi

tegemise raames on muuhulgas vajalik otsustada süüdlasele kohaldatud tõkendi muutmine.

22. Vastavalt KrMS § 312 p-le 7 tuleb kohtuotsuse põhiosas esitada tõkendi kohaldamise, muutmise või

tühistamise motiivid. Kooskõlas KrMS § 313 lg 1 p-ga 8 moodustab kohtuotsuse olulise osa ka kohaldatud

tõkendi muutmise või tühistamisega seotud põhistuste äranäitamine. Kolleegium on varasemas praktikas

leidnud, et kohtuotsuse põhjendatus tähendab muuhulgas seda, et otsusest peab olema nähtav, millistele

õigusnormidele tuginedes otsus on tehtud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. mai 2008. a otsus asjas nr

3-1-1-22-08, p 9.2). Seega tuleb kohtul raskemaliigilise tõkendi valimisel esitada otsuses põhjendused ja

näidata asjaolud, mis tingivad senise menetluse käigus kohaldatud tõkendi muutmise. Vahistamise korral

peab kohus kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku regulatsiooniga põhistama, miks ta peab vajalikuks

süüdistatavalt vabaduse võtmist ja millistele faktilistele asjaoludele selline järeldus rajaneb.

23. Maakohus märkis S. T. vahistamise küsimust lahendades, et senine tõkend - elukohast lahkumise keeld -

teenis kriminaalmenetluse läbiviimise tagamise eesmärki. Kuivõrd aga süüdistatavat karistatakse

vangistusega, ei ole varasema tõkendi kohaldamise jätkamine enam põhjendatud, mille tõttu tuleb ta

vahistada. Kaitsja leiab õigustatult, et vaidlustatud otsusest ei nähtu, millistele faktilistele asjaoludele ja

põhistustele maakohus raskemaliigilise tõkendi valimisel tugines. Süüdlase karistamine vangistusega

iseenesest tõkendi muutmiseks alust ei anna. Lähtuvalt KrMS § 312 p-s 7 sätestatust tulnuks maakohtul S. T.

vahistamist põhjendada, näidates need faktilised või süüdistatava isikust tulenevad asjaolud, mis olid aluseks

järeldusele, et süüdistatav võib asuda kohtuotsuse täitmisest kõrvale hoiduma. Sellega rikuti oluliselt

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Ringkonnakohus kõnealust rikkumist

apellatsioonimenetluse raames ei kõrvaldanud.

IV

24. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 309 lg-st 2, § 361 p-st 7 ning § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused osaliselt ning mõistab S. T. KarS § 291 järgi esitatud

süüdistuses õigeks. Õigeksmõistva otsuse tegemise tõttu tuleb kannatanu tsiviilhagi KrMS § 310 lg 2 alusel

jätta läbi vaatamata. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada.

25. KrMS § 314 p 6 ja riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 2

lg 2 kohaselt tekib S. T.-l õigus hüvitisele vahi all viibitud aja eest alates 30. septembrist 2009 kuni käesoleva

otsuse jõustumiseni, milleks KrMS § 408 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuse resolutiivosa kuulutamise päev.

26. S. T. kaitsja esitas Riigikohtule KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 189 lg 2 alusel taotluse kriminaalmenetluse

kulude hüvitamiseks. Taotlusest ja sellele lisatud dokumentidest nähtub, et kassatsioonimenetluses osutatud

õigusabi eest on valitud kaitsjale makstud 20 250 krooni, sealhulgas käibemaks 3375 krooni. Arvestades

süüdistuse mahtu ja kriminaalasja keerukust peab kriminaalkolleegium põhjendatuks S. T.-le

kriminaalmenetluse kulude hüvitamist 10 000 krooni suuruses summas.

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi