3-1-1-29-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-29-10

Otsuse kuupäev

30. aprill 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja

Hannes Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi R. R., M. S. ja E. V. süüdistuses KarS § 263 p 1 ja

4 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 8. detsembri 2009. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-08-7184

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. S.-i kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja R. R. kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Aivar Kello, kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev

31. märts 2010, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 6. augusti 2009. a ja Tartu Ringkonnakohtu 8. detsembri 2009. a

kohtuotsused R. R., M. S. ja E. V. süüditunnistamises KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi.

2. Tunnistada R. R., M. S. ja E. V. süüdi KarS § 121 järgi.

3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

4. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.

5. Välja mõista riigieelarve vahenditest In Jure Advokaadibüroo kasuks 1920 (üks tuhat üheksa sada

kakskümmend) krooni vandeadvokaat Anu Pärteli poolt M. S.-le ja vandeadvokaadi vanemabi Aivar

Kello poolt R. R.-le õigusabi osutamise eest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 6. augusti 2009. a otsusega tunnistati KarS § 263 p 1 ja 4 järgi süüdi M. S., R. R. ja E. V.

M. S.-i karistati rahalise karistusega 150 päevamäära, s.o 12 300 krooni. Karistusseadustiku § 66 alusel

määrati rahalise karistuse kandmine ositi ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest selliselt, et

igakuiselt tuleb M. S.-l tasuda 1025 krooni.

R. R.-d karistati rahalise karistusega 100 päevamäära, s.o 5000 krooni. Karistusseadustiku § 66 alusel

määrati rahalise karistuse kandmine ositi viie kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest nii, et igakuiselt

tuleb R. R.-l tasuda 1000 krooni.

E. V.-d karistati rahalise karistusega 200 päevamäära, s.o 16 000 krooni. Karistusseadustiku § 66 alusel

määrati rahalise karistuse kandmine ositi ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest selliselt, et

esimese 11 kuu jooksul tuleb E. V.-l tasuda igakuiselt 1330 krooni ja viimasel kuul 1370 krooni.

1.1 Maakohus tunnistas R. R., M. S.-i ja E. V. süüdi selles, et nad panid 1. juulil 2007 kella 22:30 ja 23:05

vahel Tartumaal Tartu vallas A külas toime avaliku korra rikkumise grupis ja vägivalda kasutades.

Kohus mõistis süüdistatavad süüdi selles E. V. surus kannatanu K. P. sõiduauto ukse vahele, mille järel võttis

R. R. kannatanu kaelast kinni ning E. V. ja M. S. lõid kannatanut mitmeid kordi rusikate ja jalgadega näkku.

Sellega tekitasid süüdistatavad K. P.-le füüsilist valu ja näo põrutuse verevalumiga parema silma all. Seejärel

lükkas E. V. kannatanu C. P. sõiduauto istmele ja nii E. V. kui ka M. S.-iga lõid kannatanut kumbki ühe korra

jalaga näkku. C. P. tõmbas sõiduauto ukse kinni, kuid R. R. tõmbas ukse uuesti lahti ja lõi C. P.-d jalaga

näkku. Sellega tekitasid süüdistatavad C. P.-le füüsilist valu ning pea ja näo põrutuse nahamarrastuste ja

verevalumitega laubal.

Eelneva tegevusega rikkusid R. R., M. S. ja E. V. kohtuotsuse kohaselt avalikku korda ilmse lugupidamatuse

avaldamisega ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega kinnistatud isikutevahelise suhtlemise

reeglistiku vastu, kuna tarvitasid vägivalda grupis võõraste isikute vastu ilma erilise põhjuseta ja häirisid

konfliktis mitteosalenud V. P., E. B. ja M. V.-i rahu. Lisaks süüdistuses märgitule tunnistas kohus

süüdistatavad süüdi ka selles, et nad eelneva tegevusega rikkusid sündmuskoha lähedal elava T. L.-i ja tema

perekonna rahu.

1.2 Maakohus leidis, et süüdistatavate süü on tõendatud kannatanute K. P. ja C. P. ning tunnistajate E. Ü.

(endine B.), M. V.-i ja V. P. ütlustega ning dokumentaalsete tõenditega. Tunnistaja T. L.-i ütlusi ei pidanud

kohus usaldusväärseks, kuna ta jälgis sündmust 50 m kauguselt läbi akna, mistõttu ei pruukinud toimuvat

täpselt näha. Süüdistatavate ütlusi selle kohta, et kannatanud C. P. ja K. P. ründasid hoopis neid, pidas kohus

ebaloogiliseks ja teiste tõenditega vastuolus olevaks.

1.3 Kuigi konflikt sai alguse süüdistatava E. V. ja kannatanu K. P. omavahelisest tülist, kaasati selle

lahendamisse kõrvalised isikud - E. V. poolt M. S. ja R. R. ning K. P. poolt C. P., mistõttu ei ole

süüdistatavate tegu käsitatav kehalise väärkohtlemise, vaid avaliku korra rikkumisena. Löömise

pealtnägijateks olid asjasse mittepuutuvad isikud M. V. ja V. P., kelle õigusrahu ilmselgelt tekkinud olukord

rikkus. Kohus ei käsitanud E. Ü.-d kõrvalise isikuna, kuna pidas teda E. V. ja K. P. konflikti kaudseks

põhjustajaks. Lisaks sellele märkis kohus, et A tall on küll eravaldus, kuid seal käivad ratsutamistreeningutel

kõrvalised isikud ja läheduses asub T. L.-i elamu. See oli kõigile kolmele süüdistatavale teada ja nad pidid

arvestama, et nende käitumine võis häirida mitte ainult K. P.-ga kaasas olnud isikute rahu, vaid ka T. L.-i

pere rahu. Seega ainuüksi asjaolu, et peksmine toimus eravalduses, ei tähenda, et tegemist ei olnud avaliku

kohaga. Erinevalt KarS §-st 262 ei pea KarS §-s 263 sätestatud süütegu aset leidma avalikus kohas.

Karistusseadustiku § 263 puhul on oluline tuvastada, kas süüdistatav rikkus oma teoga rahu või avalikku

korda.

2. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatava M. S.-i kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel,

süüdistatava R. R. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Aivar Kello ja süüdistatava E. V. kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Heiki Kuningas. Kõik kaitsjad märkisid, et süüdistatavate tegevust ei saa käsitada

avaliku korra rikkumisena, kuna kannatanud viibisid ilma omaniku loata võõral territooriumil ja asetleidnud

konflikt oli isiklikku laadi. E. V. kaitsja märkis, et maakohus on ilma mõjuva põhjuseta pidanud

usaldusväärseks kannatanute ja nendega koos olnud isikute ütlusi ning jätnud kõrvale süüdistatavate ja

tunnistaja T. L.-i ütlused. Pole tõendatud, et süüdistatavate käitumine oleks häirinud T. L.-i rahu. Tunnistaja

ütlustest nähtub hoopis, et teda häiris võõraste isikute saabumine talli territooriumile. M. S.-i kaitsja palus

süüdistatavale kergema karistuse mõistmist, märkides, et süüdistatav on ainsana löömist tunnistanud ja oma

tegu kahetsenud. M. S.-le karistuse mõistmisel peaks arvestama sellega, et kuriteo toimepanemisest on

möödunud juba üle kahe aasta. R. R. kaitsja märkis, et R. R. ei ole kedagi tekkinud konflikti käigus löönud.

3. Tartu Ringkonnakohus jättis 8. detsembri 2009. a otsusega Tartu Maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonid rahuldamata.

3.1 Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et süüdistatavate süü on tõendatud kannatanute ja

tunnistajate ütlustega ning dokumentaalsete tõenditega. Puutuvalt kaitsjate väitesse, et A tall ei ole käsitatav

avaliku kohana, märkis ringkonnakohus järgmist. Kohtupraktika kohaselt loetakse avalikuks kohaks selline

koht, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole õigusrikkujaga isiklikult seotud. A talli territooriumil

toimuvad ratsutamistreeningud ja lähedal asub T. L.-i elukoht. Kujukalt näitab seda, et A talli tuleb käsitada

avaliku kohana ka asjaolu, et tunnistaja E. Ü. ja temaga kaasas olnud isikud pääsesid takistamatult A talli

territooriumile. Samas ei nõustunud ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei pea KarS §-s

263 sätestatud süütegu aset leidma avalikus kohas. Viitega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele

kriminaalasjas nr 3-1-1-7-07 märkis ringkonnakohus, et isiku tegu täidab KarS §-s 263 sätestatud kuriteo

objektiivse koosseisu vaid juhul, kui see vastab ka ilma kvalifitseeriva tunnuseta avaliku korra rikkumise

põhikoosseisule, s.o rikub avalikus kohas teiste isikute rahu või avalikku korda.

3.2 Tõendatud on, et süüdistatavad ründasid K. P.-d ja C. P.-d, pekstes neid käte ja jalgadega. Süüdistatavate

ja kannatanute vahelise konflikti lahendamisse kaasati kolmandad isikud V. P. ja M. V. Isegi kui mitte lugeda

V. P.-d ja M. V.-i kõrvalisteks isikuteks, rikkusid süüdistatavad T. L.-i ja tema perekonna rahu. Seega on

tuvastatud, et süüdistatavad panid toime avaliku korra raske rikkumise. Ühtlasi märkis ringkonnakohus, et ka

juhul, kui kannatanud ja nendega kaasas olnud seltskond sisenesid eravaldusesse omavoliliselt, ei andnud see

süüdistatavatele õigust tarvitada K. P. ja C. P. suhtes vägivalda. Süüdistatavate tegevust ei saa käsitada

omaabina asjaõigusseaduse § 41 lg 1 mõttes, kuna nad ületasid kannatanuid pekstes hädakaitse piire, sest

kumbki kannatanutest süüdistatavaid füüsiliselt ei rünnanud.

3.3 M. S.-le karistuse mõistmisel on maakohus arvestanud kõigi KarS §-s 56 sätestatud asjaoludega. M. S.-i

on karistanud rahalise karistuse, s.o kergeima karistusliigiga, mida näeb ette KarS § 263 sanktsioon.

Maakohus on andnud M. S.-le võimaluse kanda rahaline karistus ositi ühe aasta jooksul. M. S.-i kaitsja ei ole

esitanud mingeid uusi asjaolusid, mis tingiksid süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamise.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale on kassatsioonid esitanud M. S.-i kaitsja A. Pärtel ja R. R. kaitsja A.

Kello. Ka E. V. kaitsja H. Kuningas esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, kuid Riigikohus jättis

10. veebruari 2010. a määrusega selle KrMS § 345 lg 1 ja § 350 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, kuna kaitsja ei

olnud eelnevalt esitanud kassatsiooniteadet.

Kaitsjad on jätkuvalt seisukohal, et A talli territoorium on eravaldus ega ole käsitatav avaliku kohana.

Kannatanutel ja nendega kaasas olnud isikutel puudus luba sellel territooriumil viibida. Süüdistatavate ja

kannatanute vaheline konflikt tekkis isiklike suhete pinnalt ja süüdistatavate tahtlus ei olnud suunatud

avaliku korra rikkumisele. Lähtudes eeltoodust taotleb M. S.-i kaitsja maa- ja ringkonnakohtu otsuste

tühistamist M. S.-i süüditunnistamise osas ja tema teo ümberkvalifitseerimist KarS § 121 järgi. Ühtlasi

taotleb M. S.-i kaitsja süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamist, kuna muutunud majandusliku

olukorra tingimustes on süüdistataval kohtute poolt mõistetud rahalist karistust isegi ositi raske kanda.

Seejuures tuleb kaitsja hinnangul karistuse mõistmisel arvestada, et süüdistatava kanda on ka menetluskulud.

R. R. kaitsja taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist R. R. süüditunnistamise osas ja süüdistatava

õigeksmõistmist põhjendusel, et R. R. kannatanuid ei löönud.

5. Vastuses kassatsioonidele leiab Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Tatjana Tamm, et maa-

ja ringkonnakohtute otsused on seaduslikud ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. R. R. kaitsja on kassatsioonis esitanud väite, mille kohaselt ei ole R. R. kedagi löönud.

Kriminaalkolleegium märgib, et kaitsja kassatsioonis taotletakse sisuliselt faktiliste asjaolude tuvastamist,

milline pädevus Riigikohtul KrMS § 363 lg 5 kohaselt puudub. Kriminaalkolleegium leiab aga, et maa- ja

ringkonnakohus on veenvalt põhjendanud oma seisukohta, mille kohaselt osalesid kannatanute peksmises

kõik kolm süüdistatavat.

7. Vaatamata eelnevale ei nõustu Riigikohtu kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu arusaamaga, et

käsitletavas kriminaalasjas rikuti avalikku korda. Avaliku korra rikkumine KarS §-de 262 ja 263 mõttes

eeldab obligatoorselt, et tegu oleks toime pandud avalikus kohas või et teo tagajärjel oleks rikutud väljaspool

vahetut tegutsemiskohta viibivate isikute rahu või avalikku korda muul viisil. Seejuures loetakse avalikuks

kohaks selline koht, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole õigusrikkujaga isiklikult seotud.

Avaliku korra all on kohtupraktikas mõistetud tavade, heade kommete, normide või reeglitega kinnistatud

isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma

õigusi, vabadusi ja kohustusi. Samuti on kriminaalkolleegium märkinud, et teiste isikute rahu rikkumine

eeldab personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu, mistõttu selle all tuleb eelkõige mõista teiste isikute

turvalisust, elu ja tervist ning rahu häirivat tegevust, samuti lugupidamatuse väljendamist teiste isikute

suhtes, kui need teod ei moodusta eraldi süüteo koosseisu, nt lärmamine või muu müra tekitamine,

ebasündsate väljendite kasutamine, teiste isikute tülitamine jms (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

8. septembri 2003. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-102-03, p-d 8 ja 9 ning 21. mai 2007. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-7-07, p 7.1).

7.1 Käesoleval juhul toimus kannatanute peksmine A talli territooriumil. Riigikohtu kriminaalkolleegium

nõustub maa- ja ringkonnakohtuga selles, et A tall on käsitatav avaliku kohana, kuna sinna on juurdepääs

kolmandatel isikutel, kes pole õigusrikkujatega isiklikult seotud. Nimelt on kriminaalasjas tuvastatud, et A

tallis toimuvad ratsutamistreeningud ja sinna pääsevad ilma takistusteta kõik isikud, kes soovivad

treeningutest osa võtta. Ometi ei saa eelnevast iseenesest järeldada, et süüdistatavad on õigesti süüdi

tunnistatud KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi. Kvalifitseerimaks süüdlase tegevuse avaliku korra rikkumisena,

tuleb peale selle, et süütegu pandi toime avalikus kohas, igal konkreetsel juhul tuvastada, millega

objektiivselt avalikku korda rikuti (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. septembri 2005. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-78-05, p 7.3). Kriminaalkolleegium on muu hulgas märkinud seda, et iga süütegu

rikub avalikku õigusrahu ning pelgalt konstateering, et tegu toimus avalikus kohas, ei saa automaatselt kaasa

tuua süüdlase käitumise kvalifitseerimist KarS § 263 järgi (vt eespool viidatud Riigikohtu 21. mai 2007. a

otsus, p 7.2). Seega tuleb vägivallategude kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena lisaks vägivalla

tarvitamisele tuvastada, et sellega häiriti juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute rahu (vt eespool viidatud

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. septembri 2003. a otsus, p 9 ja 18. juuni 2007. a otsus kriminaalasjas nr

3-1-1-24-07, p 6.1). Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et A talli territooriumile tulid ühe sõiduautoga

kannatanud C. P. ja K. P. ning tunnistajad M. V., V. P. ja E. Ü. Seal kulmineerus juba varem E. V. ja K. P.

vahel telefoni teel alanud konflikt kannatanute C. P. ja K. P. peksmisega süüdistatavate poolt. Seega on

kohtud tuvastanud olmelist laadi isikliku konflikti, millesse lisaks konflikti algatajatele kaasati K. P.-ga

kaasas olnud C. P. ning E. V. kaaslased M. S. ja R. R.. Kohtud märkisid ka seda, et konflikt häiris

asjassepuutumatute isikute M. V.-i, V. P. ning A talli naabruses elava T. L.-i ja tema perekonna rahu.

Tunnistaja E. Ü. kohtud asjassepuutumatuks isikuks ei pidanud, leides, et ta oli kaudselt K. P. ja E. V.

vahelise konflikti põhjustajaks.

7.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et kahtlemata häiris kannatanute peksmine M. V.-i ja V. P. rahu.

See asjaolu iseenesest ei anna aga veel alust kvalifitseerida vägivallategu avaliku korra rikkumisena. M. V. ja

V. P. viibisid A talli territooriumil koos kannatanutega ja moodustasid viimastega ühise seltskonna. Kuigi E.

V. ja K. P. vaheline konflikt, kuhu sekkusid ka süüdistatavad M. S. ja R. R. ning tõmmati kaasa C. P., M. V.-i

ja V. P.-d isiklikult ei puudutanud, ei saa neid kui K. P.-ga kaasasolijaid võrdsustada avalikkusega.

Kriminaalasja lahendamisel tuleb silmas pidada konkreetse juhtumi eripära ning mitte iga kolmas, vahetult

konfliktiväline isik ei ole hinnatav asjasse mittepuutuva, kõrvalise isikuna, kelle õigusrahu rikutakse KarS

§ 263 mõttes (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. mai 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-15-07, p

14). Seda, millistel põhjustel osutusid pärast süüdistatavate ja kannatanute vahel konflikti tekkimist kaks

kannatanutega samas seltskonnas viibinud isikut täiesti kõrvalisteks ja asjasse mittepuutuvateks isikuteks,

kohtuotsustest ei nähtu.

7.3 Kohtute hinnangul häiris süüdistatavate vägivallategu A talli naabruses elava T. L.-i ja tema pere rahu.

Seoses sellega märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist. Süüdistuse kohaselt rikkusid E. V., M. S. ja

R. R. avalikku korda sellega, et tarvitasid vägivalda grupis võõraste isikute vastu ilma erilise põhjuseta ja

häirisid konfliktis mitteosalenud V. P., E. Ü. ja M. V.-i rahu. Seega on kohtud, leides, et süüdistatavate tegu

häiris T. L.-i ja tema pere rahu, väljunud süüdistuse piiridest. Ühtlasi on kohtud jätnud tähelepanuta asjaolu,

et T. L. vaatas sündmust pealt oma kodu aknast, millest saab järeldada, et süüdistatavad T. L.-i ei näinud.

Seetõttu oleks kohtud, tuvastades, et süüdistatavad rikkusid objektiivselt T. L.-i ja tema pereliikmete rahu,

pidanud kontrollima, kas süüdistatavatel esines selles osas vähemalt kaudne tahtlus. Selleks, et lugeda KarS

§ 263 subjektiivne koosseis täidetuks, ei piisa ainult avalikku korda rikkuva teo objektiivsest avaldumisest.

Isikud peavad vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks, et nende käitumine võib olulisel

määral rikkuda teiste inimeste õigusrahu KarS 16. peatüki tähenduses ning sellisest teadmisest lähtudes

valitakse isikliku konflikti lahendamiseks koht ja viis, mis võib kaasata ja kaasabki tahtevastaselt konflikti

rohkem või vähem määratletud kõrvaliste isikute ringi (vt ka eespool viidatud Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 17. mai 2007. a otsus, p 14).

7.4 Lähtudes eeltoodust asub Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale, et E. V., M. S. ja R. R. panid

vägivallateo toime küll avalikus kohas, kuid nad ei rikkunud sellega avalikku korda. Seetõttu tuleb M. S.-le

ja R. R.-le KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi avaliku korra raske rikkumisena süüksarvatud kuritegu ümber

kvalifitseerida kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 järgi. Seejuures laiendab kriminaalkolleegium KrMS

§ 352 lg 6 kohaselt kriminaalasja läbivaatamise piire ka E. V.-le ning kvalifitseerib ka E. V. teo ümber KarS §

121 järgi.

8. Maakohus arvestas süüdistatavatele karistust mõistes sellega, et nad on kriminaalkorras karistamata.

Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Eelnevast lähtudes pidas maakohus

võimalikuks süüdistatavaid karistada rahalise karistusega, kusjuures mõistis kõigile süüdistatavatele

karistuse alla keskmise määra. Seejuures arvestas kohus süüdistatavatele karistust mõistes nende

teopanusega, millest lähtuvalt karistas E. V. rahalise karistusega 200 päevamäära, M. S.-i rahalise karistusega

150 päevamäära ja R. R.t rahalise karistusega 100 päevamäära. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on

maakohtu seisukoht piisavalt põhjendatud ja puudub alus rahuldada M. S.-i kaitsja taotlus süüdistatava

karistuse kergendamiseks. Alust mõistetud karistuste kergendamiseks ei anna ka süüdistatavate tegude

ümberkvalifitseerimine KarS § 121 järgi. Mõistetud karistused jäävad alla sanktsiooni keskmist määra ning

arvestades süüdistatavate süüd jätab Riigikohus need muutmata.

9. Tuginedes eeltoodule ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ning § 362 p-st 1 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsused osaliselt, s.o M. S.-i, R. R. ja E. V.

süüditunnistamises KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi ja teeb täiendavaid tõendeid kogumata uue otsuse, millega ei

raskenda süüdistatavate olukorda. Kriminaalkolleegium tunnistab M. S.-i, R. R. ja E. V. süüdi KarS § 121

järgi. Muus osas jätab kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata.

10. M. S.-i kaitsja A. Pärtel ja R. R. kaitsja A. Kello esitasid koos kassatsioonidega taotluse tasu

väljamõistmiseks riigi õigusabi osutamise eest. Mõlemad kaitsjad taotlevad 800 krooni väljamõistmist,

millele lisandub käibemaks kummagi tasu puhul 160 krooni. Kriminaalkolleegium leiab, et esitatud taotlused

vastavad justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määruse nr 2 § 8 lg-s 1 ja § 1 lg-s 2 kehtestatud tasumääradele

ja need tuleb rahuldada. Riigikohus on varasemalt asunud seisukohale, et süüdistataval on õigus eeldada, et

tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud

hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14.

aprilli 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-119-09, p 35; 22. mai 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-26-

08, p 14 ja 12. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-94-06, p 10.2). Seetõttu tuleb M. S.-i ja R. R.

kaitsjale makstav tasu jätta riigi kanda.

Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Hannes Kiris