3-1-1-26-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-26-10

Otsuse kuupäev

30. aprill 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Väärteoasi R. H. karistamises liiklusseaduse § 7422

lg-te 3 ja 5 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17. septembri 2009. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-09-10845

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja Prefektuur, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

31. märts 2010

Istungil osalenud isikud

Kassatsioonimenetluse pooled istungile ei ilmunud

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 17. septembri 2009. a kohtuotsus R. H. väärteoasjas liiklusseaduse §

7422 lg-te 3 ja 5 järgi ning saata väärteoasi Harju Maakohtule uueks arutamiseks.

2. Põhja Prefektuuri kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhja Politseiprefektuuri 26. mai 2009. a otsusega karistati R. H.-d liiklusseaduse (LS) § 7422 lg 3 järgi

120 trahviühiku suuruse rahatrahviga ja sama paragrahvi 5. lõike alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse

äravõtmisega kolmeks kuuks. Karistus määrati selle eest, et R. H. juhtis 2. mail 2009. a kell 13.44 Tallinnas

Pärnu maanteel Paide ja Vineeri tänavate vahelisel lõigul mootorratast kiirusega 136 +/-5 km/h, millega

ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 81 km/h. Karistuse määramisel võttis kohtuväline menetleja

arvesse R. H. kahte kehtivat karistust ja seda, et kiirust ületati suures ulatuses, pannes seetõttu ohtu

kaasliiklejaid.

2. R. H. esitas Harju Maakohtule Põhja Politseiprefektuuri otsuse peale kaebuse, milles taotles rahatrahvi

vähendamist ja lisakaristuse kohaldamata jätmist.

3. Harju Maakohtu 17. septembri 2009. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus lisakaristuse osas.

Kohus tegi selles osas uue otsuse, millega võttis R. H.-lt ära üksnes A-kategooria mootorsõiduki

juhtimisõiguse, määrates lisakaristuse tähtajaks 10 kuud. KarS § 66 lg 3 alusel määras kohus põhikaristusena

kohaldatud rahatrahvi tasumisele võrdsetes osades 10 kuu jooksul, s.o 720 krooni kuus. Maakohtu

põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

3.1 Lubatud sõidukiiruse ületamine on tõendatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga ja R. H. enda

ütlustega. Karistusregistri väljavõttest ja Põhja Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna 2. juuli 2009. a

õiendist nähtub, et R. H.t on varem kahel korral karistatud liiklusalaste väärtegude eest, neist ühel korral

kiiruse ületamise eest.

3.2 Kohtuvälise menetleja poolt määratud põhi- ja lisakaristus vastavad põhimõtteliselt toimepandud teo

iseloomule. Samas tuleb vältida seda, et väärteokaristuse tulemusena kaotaks inimene töö. R. H. põhjendas

kohtuistungil lisakaristuse kohaldamata jätmise taotlust sellega, et tema töö autoremondiettevõttes eeldab

juhtimisõiguse olemasolu. Seega on R. H.-l juhtimisõigus vajalik tööülesannete täitmiseks. Arvestades

lisaks, et arutatav väärtegu pandi toime mootorrattaga, tuleb R. H.-lt lisakaristusena ära võtta A-kategooria

mootorsõiduki juhtimise õigus. Kuigi KarS § 50 ei näe otsesõnu ette võimalust võtta ära kindla kategooria

mootorsõiduki juhtimise õigus, on õiguskirjanduses leitud, et mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist võib

piirata mootorsõiduki kategooriate kaupa. Ka mitmete teiste lisakaristuste (nt tegutsemiskeeld,

loomapidamiskeeld) puhul on võimalik lisakaristuse ulatust täpsustada.

3.3 Võttes juhtimisõiguse ära üksnes ühe kategooria osas, pikendas maakohus juhtimisõiguse äravõtmise

tähtaega. Seda põhjusel, et karistus tervikuna jääks teo suhtes proportsionaalseks. Samuti arvestas kohus

sellega, et A-kategooria sõidukeid talvisel ajal reeglina ei kasutata.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni kohtuväline menetleja, kes taotleb kohtuotsuse

tühistamist menetlusõiguse rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ning kohtuvälise

menetleja otsuse jõustamist. Kohtuväline menetleja põhjendab oma taotlusi järgmiselt.

4.1 Asulasisesel teel on kiiruse ületamine niivõrd suurel määral (üle 80 km/h) enamohtlik rikkumine, millega

R. H. seadis ohtu nii enda kui ka teiste liiklejate elu, tervise ja vara. Ainuüksi asjaolu, et juhi vaateväljas ei

liigu teel teisi sõidukeid, ei välista ohtu teistele liiklejatele, näiteks jalakäijatele või juhi nähtavusulatusest

väljaspool asuvate sõidukite juhtidele ja kaassõitjatele. Menetlusalune isik on ka varem toime pannud

samalaadseid rikkumisi. R. H. lisakaristus ei saa sõltuda sõiduki liigist, millega väärtegu toime pandi.

Varasemad väärteod pani ta toime autoga. Sellest järeldub, et sõidukiiruse ületamine iseloomustab R. H.

käitumist liikluses üldiselt, mitte ainult mootorratta juhina. Seetõttu puudub mõistetud karistusel

eripreventiivne mõju, kuna menetlusalusel isikul on võimalik jätkata väärtegude toimepanemist.

4.2 KarS § 50 ei näe ette võimalust kohaldada isiku suhtes lisakaristusena vaid teatud kategooria sõiduki

juhtimise õiguse äravõtmist. Nii tegutsemiskeelu kui ka loomapidamisõiguse äravõtmist reguleerivates

sätetes on sõnaselgelt väljendatud seadusandja tahe anda karistuse mõistmisel võimalus otsustada

lisakaristuse äravõtmise ulatuse üle.

4.3 R. H. ei ole kohtuvälises menetluses ega kohtuistungil esitanud tõendeid selle kohta, et juhtimisõiguse

äravõtmisel kaotab ta töö. Tal on võimalik jõuda tööobjektile ka muul viisil kui mootorsõidukit juhtides.

Mootorsõiduki juhtimise õiguse olemasolu hõlbustab küll R. H.-l õiguste ja kohustuste realiseerimist, kuid

selle puudumine ei takista reeglina tööülesannete täitmist autoremonditeenust pakkuvas ettevõttes.

4.4 Kohtuotsusega raskendati R. H. olukorda, sest juhtimisõiguse äravõtmise tähtaja pikendamisega

kaasnevad tal lisakulutused juhtimisõiguse taastamiseks (LS § 44 lg 1).

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Kõnealuse väärteoasja lahendamisel on määrava tähtsusega küsimus sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise

kui KarS § 50 lg 1 ja LS § 7422 lg 5 alusel kohaldatava lisakaristuse sisust ja piiridest. Juhtimisõiguse

äravõtmise sisuks on tulenevalt LS §-st 42 keeld juhtida sõidukit. Sõidukiks liiklusseaduse tähenduses on teel

liiklemiseks ettenähtud või teel liiklev liiklusvahend (LS § 12), mis liigub mootori (mootorsõiduk, v.a

mootoriga jalgratas, mopeed ja mootori jõul liikuv rööbassõiduk) või muul jõul. KarS § 50 lg 1 p 2 kohaselt

võivad kohtuväline menetleja ja kohus kohaldada seaduses ettenähtud juhtudel mootor-, õhu-, või

veesõiduki, samuti trammi või raudteeveeremi ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud

väärteo eest lisakaristusena juhtimise õiguse äravõtmist kuni üheks aastaks. LS § 7422 lg 5 näeb ette

kohtuvälise menetleja ja kohtu õiguse kohaldada LS § 7422 lg-s 3 sätestatud süüteo eest, s.o mootorsõiduki

juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 40 km/h lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse

äravõtmist ühest kuust kuni kuue kuuni.

6. Mootorsõiduki juhtimise õiguse seisukohalt jagunevad mootorsõidukid erinevatesse kategooriatesse (LS §

21). Sellele vaatamata on väljakujunenud karistuspraktikas võetud omaks just kõigi, mitte üksnes teatud

kategooria mootorsõidukite juhtimise õiguse äravõtmine. Ka on õige kohtuvälise menetleja väide selle kohta,

et seadused ei näe expressis verbis ette võimalust kohaldada isiku suhtes lisakaristusena vaid teatud

kategooria sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist. Samas ei tähenda nõustumine kassaatori kõnealuse väitega

seda, et juhtimise õiguse äravõtmise selline kohaldamine, s.o vaid ühe või mitme kategooria mootorsõiduki

juhtimise õiguse äravõtmine, oleks iseenesest välistatud. Vastupidi - lisakaristuse sellise kohaldamiseni viib

KarS § 50 lg 1 ja LS §-de 21, 42 ja 7422 kitsendav ehk isikule soodsam tõlgendamine, mis kolleegiumi

hinnangul võimaldab vajadusel ka individuaalsemat lähenemist igale rikkumisele ja selle toimepannud

isikule. Samas märgib kolleegium, et juhtimisõiguse sellise n-ö osalise äravõtmise puhul saab olla tegemist

pigem erandiga, mida võivad õigustada eeskätt eripreventiivsed kaalutlused. Seda põhjusel, et mootorsõiduki

juhtimise õiguse äravõtmine kui abinõu, millega eemaldatakse liiklusnõuete rikkuja mootorsõiduki juhina

ajutiselt liiklusest, seondub reeglina rikkuja üldise liiklusalase käitumise ja hoiakutega, mitte aga vajadusega

hoida teda ajutiselt eemal vaid teatud kategooria mootorsõiduki juhtimisest.

7. Jaatades seega seadusest tulenevat võimalust kohaldada isikule, kellel on mitme kategooria mootorsõiduki

juhtimise õigus, ohutu liiklemise või sõiduki käituseeskirjade rikkumisega seotud süütegude eest

lisakaristusena ka üksnes teatud kategooria mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist, tuleb lahendada

küsimus sellest, kas R. H.-le lisakaristuse mõistmisel kohaldas maakohus materiaalõigust õigesti ja

menetlusõiguse nõudeid järgides.

7.1 Kohtuvälise menetleja otsusega karistati R. H.-d 120 trahviühiku suuruse rahatrahvi ja mootorsõiduki

juhtimise õiguse äravõtmisega kolmeks kuuks. Maakohus jättis põhikaristuse muutmata, määrates selle

tasumisele võrdsetes osades 10 kuu jooksul. Lisakaristusena võttis kohus R. H.-lt aga üksnes A-kategooria

mootorsõiduki juhtimise õiguse, kuid tähtajaga 10 kuuks, põhjendades seda vajadusega jätta karistus

tervikuna teo suhtes proportsionaalseks. Kohus arvestas R. H. väidet, et tema töö autoremondiettevõttes

eeldab juhtimisõiguse olemasolu. Samuti arvestas kohus asjaolu, et arutatav väärtegu pandi toime

mootorrattaga.

7.2 Esmalt märgib kolleegium, et kuigi KarS 50 lg 1 p 2 näeb ette juhtimisõiguse äravõtmise väärteo korral

lisakaristusena kuni üheks aastaks, siis LS § 7422 lg 5 võimaldab kohaldada LS § 7422 lg-s 3 sätestatud

süüteo eest, s.o mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 40 km/h

lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist vaid ühest kuni kuue kuuni. Mõistes R. H.-le 10 kuu

pikkuse lisakaristuse ja ületades seega nelja kuuga seaduses R. H. rikkumise eest ette nähtud lisakaristuse

ülemmäära, kohaldas maakohus materiaalõigust ebaõigesti ja maakohtu otsus tuleb seetõttu VTMS § 175 p 1

alusel tühistada.

7.3 Väärteoasja kohtuliku arutamise tulemina asus maakohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja poolt

määratud põhi- ja lisakaristus vastavad põhimõtteliselt R. H. toimepandud teo iseloomule. Kohus leidis, et

arvestades sõidukiiruse ületamise ulatust on põhikaristuse kohaldamine üle sanktsiooni keskmise määra

põhjendatud ja et kohtuväline menetleja on karistuse määramisel arvestanud nii teo asjaolusid kui ka R. H.

varasemaid karistusi. Märkides sedagi, et juhtimisõiguse äravõtmist lisakaristusena kohaldatakse reeglina

juhul, kui isikul on varasemast mitmeid karistusi ja jätkuv väärtegude toimepanemine näitab, et ta ei ole oma

liikluskäitumist muutnud, leidis kohus üheselt, et juhtimisõiguse äravõtmine R. H.-lt on põhjendatud. Kohtu

eeltoodud järelduste taustal on maakohtu otsus R. H. lisakaristuse muutmise osas

jäänud

kriminaalkolleegiumi hinnangul aga piisava põhistuseta, millega on rikutud väärteomenetlusõigust VTMS §

150 lg 1 p 7 tähenduses. Nii ei nähtu maakohtu otsusest põhjendusi, mille alusel saaks teha järelduse selle

kohta, et R. H. puhul tuleb lisakaristusena kohaldada vaid ühe kategooria mootorsõiduki juhtimise õiguse

äravõtmist. Leides, et arutatav rikkumine pandi toime mootorratast juhtides ja tehes sellest järelduse, et ära

tuleb võtta vaid A-kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus, ei ole kohus pööranud tähelepanu sellelegi,

millise mootorsõidukiga pani R. H. samalaadse rikkumise toime umbes kuus kuud varem ning millise ulatuse

ja tähtajaga lisakaristus

suudaks

kõige

tõhusamalt

suunata

teda

õiguskuulekale

käitumisele.

Kriminaalkolleegium märgib sedagi, et kuigi üldiselt võib nõustuda maakohtu seisukohaga, mille kohaselt

tuleks vältida töökoha kaotust väärteokaristuse tulemusena, ei saa töökoha kaotamise võimalus olla

iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks, sest KarS 50 lg 2 kohaselt ei või

mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu.

8. Väärteoasja uuel arutamisel maakohtus ei saa jätta tähelepanuta, et tulenevalt VTMS § 132 p-st 2 võib

maakohus kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel kohtuvälise menetleja otsust

täies ulatuses või osaliselt tühistades teha uue otsuse vaid raskendamata menetlusaluse isiku olukorda.

Kriminaalkolleegium märgib, et sellise raskendamisena on vaadeldavad kõik olukorrad, kus kohus mõistab

lisakaristuse, mille ulatus või tähtaeg ületab kohtuvälise menetleja poolt määratud lisakaristuse ulatust või

tähtaega.

9. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VTMS § 175 p-dest 1 ja 2, § 150 lg 1 p-st 7 ning § 174 p-st 7, tühistab

kolleegium Harju Maakohtu 17. septembri 2009. a kohtuotsuse, ja rahuldades kohtuvälise menetleja

kassatsiooni osaliselt, saadab väärteoasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Hannes Kiris