3-1-1-15-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-15-10

Otsuse kuupäev

12. aprill 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

Kriminaalasi M. K. süüdistuses KarS § 199 lg 2

p-de 3 ja 7 ning § 204 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. novembri 2009. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-07-11873

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. K. kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

10. märts 2010, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 14. juuli 2009. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 10. novembri 2009. a

kohtuotsused M. K.-i süüditunnistamises ning karistamises KarS § 199 lg 2 p-de 3 ja 7 järgi ning KarS

§ 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise osas.

2. Tunnistada M. K. süüdi KarS § 201 lg 2 p 4 järgi ja mõista talle karistuseks kaks aastat vangistust.

3. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda M. K.-le mõistetud kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõista talle

liitkaristuseks kolm aastat vangistust.

4. Muus osas, sh KarS § 68 lg 1 ja § 73 lg-te 1 ja 3 kohaldamise osas, jätta maa- ja ringkonnakohtu

otsused muutmata.

5. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 14. juuli 2009. a otsusega mõisteti M. K. süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 2 p-de 3 ja

7 järgi kahe aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega ning KarS § 204 lg 1 järgi kolme aasta pikkuse

vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti talle

kolm aastat vangistust, mis jäeti KarS § 73 alusel täitmisele pööramata neljaaastase katseajaga.

2. M. K. mõisteti süüdi selles, et ööl vastu 4. maid 2005, tegutsedes koos kohtueelse menetluse käigus

tuvastamata isikutega, rikkus ta Harjumaal asuvat kultuurimälestiseks tunnistatud ajaloolist Ubina

asulakohta. M. K. tegi kultuurimälestise pinnasesse kümmekond sissekaevet, eemaldas osa maapõues olevast

hõbeaardest, sealhulgas 108 hõbemünti, 1 hõbeehte ja 1 hõbekangi, ja ajas sissekaeved kinni, millega rikkus

oluliselt ja taastamatult kultuurimälestise kultuurikihti ning hävitas olulist teaduslikku informatsiooni.

Sellega pani M. K. toime KarS § 204 lg-le 1 vastava teo ehk kultuurimälestise rikkumise, millega on

tekitatud oluline kahju.

Samuti mõisteti M. K. süüdi selles, et tegutsedes koos kohtueelse menetluse käigus tuvastamata isikutega ööl

vastu 4. maid 2005 Harjumaal asuvas ajaloolises Ubina asulakohas, varastas ta Eesti Vabariigile kuuluvad

suure teadusliku, kultuuri- ja ajalooväärtusega 108 viikingiaegset hõbemünti, 1 hõbeehte ja 1 hõbekangi. M.

K. saatis 42 hõbemünti Saksamaale oksjonile, kus nende koguväärtuseks hinnati 8175 eurot, s.o 127 906

krooni 5 senti. Sellega pani M. K. toime KarS § 199 lg 2 p-dele 3 ja 7 vastava teo, s.o võõra vallasasja

äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui teo objektiks on suure teadusliku, kultuuri- ja

ajalooväärtusega ese ning kui tegu on toime pandud grupi poolt.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg, kes taotles

M. K.-i õigeksmõistmist materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise

tõttu.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 10. novembri 2009. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon

rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud, põhjendades seda

järgmiselt.

4.1 Maakohus ei ole rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Kaitsja mittenõustumine maakohtu hinnanguga

kriminaalasjas kogutud tõenditele ei tähenda kohtuotsuses põhjenduste puudumist või kohtuotsuse

resolutiivosa järelduste mittevastavust tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele KrMS § 339 lg 1 p-de 7 ja 8

tähenduses. Maakohus analüüsis asjas kogutud tõendeid ja põhjendas järeldust, et M. K. tuleb talle esitatud

süüdistuses süüdi mõista.

4.2 Maakohtu põhjendused jälitustegevusega saadud tõendusteabe lubatavuse kohta on asjakohased.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et jälitustoimingu luba nr 1714 saadi 25. augustil 2005 KrMS § 117

alusel tõendite kogumise eesmärgil M. K.-i, G. H. ja T. M.-i kasutuses olevate mobiiltelefonide kaudu

edastatud sõnumite fakti, kestuse, viisi ja vormi ning edastaja ja vastuvõtja isikuandmete ja asukoha andmete

kogumiseks ajaperioodil 2. maist kuni 4. maini 2005. Jälitustoimingu protokollist ja selle lisadest nähtub, et

jälitustoiming, s.o kõneeristuste ja mobiilside tugijaamade asukohtade analüüs viidi läbi 1. oktoobril 2005.

KrMS § 114 lg 2 kohaselt antakse jälitustoimingu luba kuni kaheks kuuks. Seega viidi jälitustoiming läbi

jälitustegevuseks lubatud aja jooksul. Kuna jälitustegevuseks anti luba 25. augustil 2005, siis ei saanud

jälitustoimingut kuidagi läbi viia 3. mail 2005, mistõttu jälitustegevuse protokollis punktis 3 märgitud

kuupäev on ilmselge trükiviga.

4.3 Ringkonnakohus nõustus apellatsiooni väitega, et kohus on rikkunud KrMS § 300 lg 3 sätteid, kuna lisas

prokuröri kõne teesid toimikusse pärast nõupidamistuppa lahkumist. KrMS § 300 lg 3 kohaselt võivad

kohtumenetluse pooled enne kohtu nõupidamistuppa lahkumist esitada oma kõne teksti selle lisamiseks

kohtuistungi protokollile. Esimese astme kohtuistungi protokollist nähtub, et prokurör esitas kohtuvaidluses

oma kõne, mis on protokollitud. Kõnet alustades on ta öelnud, et võib saata oma kõne teksti kohtule

elektrooniliselt, mida ta hiljem ka tegi. Ringkonnakohus leidis, et prokuröri kõne teeside hilisema toimikusse

lisamisega rikkus kohus kriminaalmenetlusõigust, kuid see rikkumine ei ole oluline, kuna sellega ei

kaasnenud ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse tegemist. KrMS § 155 lg 1 ja lg 2 p 10 kohaselt

talletab kohtuistungi sekretär kriminaalasja arutamise tingimused ja käigu ning kohtuvaidluses poolte

esitatud taotlused kokkuvõtliku sõnastusena. Prokuröri kõne teeside puhul ei ole tegemist tõendiga, vaid

KrMS § 155 lg 2 p 10 kohaselt kohtuvaidluses esitatud poole taotlusega, mis ei ole kohtule siduv.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat A. Luberg, kes

taotleb kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist, põhjendades oma taotlust järgmiselt.

5.1 Kaitsja seab kahtluse alla jälitustegevusega kogutud tõendi lubatavuse, pidades sellele tuginemist

kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks.

5.1.1 Ringkonnakohus leidis ekslikult, et jälitustoiming viidi läbi 1. oktoobril 2005. Selle kohta

kriminaalasjas andmed puuduvad. Jälitustoimingu protokoll koostati 1. oktoobril 2006. Seega on ebaõige

vaidlustatud kohtuotsuses sisalduv seisukoht, mille kohaselt jälitustoiming tehti kahe kuu jooksul

jälitustegevuse loa nr 1714 väljaandmisest (25. augustil 2005) kooskõlas KrMS § 114 lg-ga 2.

Jälitusprotokoll vormistati enam kui aasta möödudes pärast jälitusloa väljaandmist. Tegelikult samastati

jälitusprotokolli koostamise kuupäeva vääralt jälitustoimingu läbiviimise kuupäevaga. Jälitusprotokolli

vormistamise ajaks on jälitustoiming juba läbi viidud ja teave kogutud. Tegemist on olukorraga, kus

jälitustegevuse luba anti n-ö minevikku suunatult, mis nähtub nii jälitustegevuse protokollist kui vaidlustatud

otsusest. Luba anti 25. augustil 2005 2-4. mai 2005 suhtes. Kuigi jälitustoiminguid on teostatud nii 2. mai kui

ka 4. mai suhtes, on jälitusprotokollis viidatud jälitustoimingu kuupäevana vaid 3. maile. Seetõttu ei ole 2. ja

4. mai 2005 suhtes vormistatud jälitusprotokolli KrMS § 113 tähenduses.

5.1.2 Jälitusprotokolli kohaselt on jälitustoiming tehtud eesmärgiga koguda andmeid ajavahemikul 2-4. mai

2005. a, kuid loa nr 1714 kohaselt on lubatud jälitustoiminguid teostada alates 3. maist 2005.

Jälitusprotokollis on viidatud samuti 3. maile. Maakohus osutas sellele, et kaitsja ei esitanud taotlust

jälitustegevuse lubade kriminaalasja juurde võtmiseks, mistõttu maakohtul ei ole võimalik jälitustegevuse

käigus saadud tõendi lubatavuse küsimuses seisukohta võtta, kuid samas aktsepteeris tõendit. Maakohus

võimaldas kaitsjal tutvuda jälitustegevuse lubadega nr 1714 ja nr 876. Kaitsja ei taotlenud lubade lisamist

kriminaalasjale, kuna järelduse jälitusteabe lubamatuse kohta tegi ta jälitusprotokolli põhjal. Kui maakohus

leidis, et jälitustegevusega saadud tõendi lubatavuse tuvastamiseks pidanuks need olema lisatud

kriminaalasja juurde, siis oli kohtul õigus ja kohustus nendega tutvuda. Seetõttu on tegemist lubamatu

tõendiga.

5.2 Kaitsja ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et prokuröri kõne teeside vastuvõtmisega pärast

nõupidamistuppa lahkumist ei rikkunud maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Olulise kahju tunnuse

sisustamisel lähtus maakohus sõna-sõnalt prokuröri süüdistuskõne tekstist. Süüdistusaktis ei olnud olulise

kahju tunnust selliselt avatud. Ühele kohtumenetluse poolele eeliste andmine taotluste esitamisel ei ole

kooskõlas KrMS §-s 14 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõttega.

5.3 M. K. mõisteti süüdi vaid kaudsete tõendite põhjal, kuna tema süüd kinnitavad otsesed tõendid

puuduvad. Sellest tulenevalt jäi kaitsja hinnangul püsima kõrvaldamata kahtlus M. K.-i süüs. Maakohtu

mõttekäik on vastuoluline ega ole jälgitav, tõenditele on antud ebaõige hinnang. Ringkonnakohus on jätnud

apellatsioonis esitatud väited sisuliselt analüüsimata.

6. Kassatsioonile on esitanud vastuse prokurör, kes leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja

kassatsioon rahuldamata.

6.1 Kassatsioonivastuses analüüsitakse põhjalikult kaitsja väiteid jälitustegevusega saadud tõendi kasutamise

lubatavuse osas. Prokurör ei nõustu kaitsja seisukohtadega, põhjendades seda järgmiselt.

6.1.1 Kaitsjal võimaldati tutvuda prokuröri poolt 25. augustil 2005 väljastatud jälitustegevuse loaga nr 1714

ja 14. märtsil 2006 väljastatud jälitustegevuse loaga nr 876. 25. märtsi 2009. a kohtuistungi protokollist

nähtuvalt kinnitas kaitsja kohtuistungil, et jälitusprotokollis märgitud ja jälitustegevuse aluseks olnud

jälitusload olid füüsiliselt olemas. Kohtumenetluse käigus ei viidanud kaitsja kordagi sellele, et ta leidis

jälituslubades vastuolusid või puudusi, ega taotlenud lubade vahetut kontrolli. Samuti ei seadnud kaitsja

kohtumenetluse käigus kordagi otseselt kahtluse alla, et jälitusprotokollis analüüsitud ja kajastatud

ajavahemikuks, s.o 2.-4. mai 2005, oli väljastatud jälitusluba. Kuna kohtumenetluse käigus ei tõusetunud

kahtlust jälituslubade seaduslikkuses, ei pidanud maakohus andma sellele eraldi hinnangut.

6.1.2 Kaitsja tõi maakohtus kohtuvaidlustes välja, et jälitusprotokollis on märgitud jälitustoimingu teostamise

ajaks 3. mai 2005, kuigi tegelikult sisaldab protokoll andmeid ka 2. ja 4. mai kohta. Prokurör möönab, et

jälitusprotokollis märgitud jälitustoimingu aeg 3. mai 2005 on mõnevõrra eksitav, kuivõrd selguse mõttes

oleks protokolli sissejuhatavas osas võinud olla märgitud kogu kõneeristuste periood 2. maist 25. augustini

2005 või vähemalt jälitusprotokolli analüüsis ja lisades kajastatud ajavahemik 2.-4. maini 2005. Teisalt on

taoline jälitusprotokolli vormistamine kohtueelse menetleja poolt mõistetav, kuivõrd tõenduslikku tähendust

omas peamises ja määravas osas vaid 3. mail 2005. a toimunu. Selline minetus ei muuda jälitustoimingut

ebaseaduslikuks. Kuna jälitusprotokolli sisulises osas on otseselt viidatud, et kontrollitud ja analüüsitud on

ajavahemikku 2.-4.maini 2005, ei ole tegemist menetlusnormi sellise rikkumisena, mis välistaks nimetatud

tõendi lubatavuse KrMS § 111 alusel.

6.1.3 Kaitsja rõhutas kohtuvaidlustes ja kassatsioonis, et jälitusluba nr 1714 lubas kõneeristust ajavahemikus

3. mai 2005 kuni 25. august 2005, jättes aga tähelepanuta, et väljastatud on ka jälitusluba nr 876

kõneeristuste teostamiseks alates 2. maist 2005. Seega tekitas kaitsja kunstlikult olukorra, kus oleks võinud

tõusetuda küsimus, kas kõneeristuseks 2. mai 2005 kohta oli väljastatud jälitusluba või mitte.

Jälitusprotokollis kajastatud periood ja isikud olid aga hõlmatud KrMS § 117 alusel väljastatud

jälituslubadega nr 1714 ja nr 876. Jälitustegevuse tulemusena saadud teavet analüüsiti ja kajastati tervikuna

ühes jälitustegevuse protokollis.

6.1.4 Prokurör nõustub kaitsja märkusega, et ringkonnakohus viitas oma otsuses ekslikult 1. oktoobrile 2005,

kuivõrd jälitusprotokoll kannab tegelikkuses kuupäeva 1. oktoober 2006. Sarnaselt kaitsjaga ei nõustu

prokuratuur ka maa- ja ringkonnakohtu otsusest tuleneva käsitlusega, mille kohaselt samastatakse

jälitustoimingu teostamise aega jälitusprotokolli koostamise ajaga. KrMS § 117 puhul tuleb jälitustoimingu

teostamise ajaks pidada jälitusloas nimetatud kõneeristuste ajavahemikku kui sellist. Sellest tulenevalt on

eksitav ringkonnakohtu otsuses sisalduv arutluskäik selle kohta, et jälitustoiming tehti (jälitusprotokoll

vormistati) kahe kuu jooksul jälitusloa väljaandmisest arvates. Ka erandtoimingute jälitusprotokollid

vormistatakse reeglina lõplikul kujul alles kohtueelse menetluse lõpus, mistõttu jälitusprotokolli koostamisel

puudub igasugune seos KrMS § 114 lg-ga 2.

6.1.5 KrMS § 117 kohaselt on menetlejal jälitusloa väljastamise hetkest alates õigus teha järelepäring

elektroonilise side võrgu operaatorile loas nimetatud isikute ja ajavahemiku osas mobiiltelefoni kõneeristuste

saamiseks. Tegemist ei ole klassikalises mõttes jälitustegevusega, mis toimub reaalajas, vaid juba

olemasolevate andmete väljanõudmisega. Jälitusloa väljastamise, jälitusloas märgitud kõneeristuste

ajavahemiku, päringu esitamise, vastuste saamise, saadud vastuste analüüsimise ja lõpuks jälitusprotokolli

vormistamise kuupäevad ei saagi seetõttu olla kokkulangevad. Seega on igati loogiline ja seaduslik, et

25. augustil 2005 ja 14. märtsil 2006 väljastatud jälituslubade alusel 2.-4. mai 2005 kohta kogutud teave

vormistati jälitusprotokollis 1. oktoobril 2006.a.

6.2 Asjaolu, et prokuröri teesid on kohtule esitatud elektrooniliselt ja maakohus on need toimikule lisanud, ei

ole käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, kuivõrd prokurör on teesid avalikul

kohtuistungil toimunud kohtuvaidlustes suuliselt ette kandnud. Samuti ei ole süüdistuskõne tõend, vaid

prokuröri nägemus toimepandud kuriteost, selle kvalifikatsioonist ja süüdistust toetavatest tõenditest, mille

alusel taotleb prokurör kohtult vastava otsuse tegemist. Süüdistuses on kirjeldatud piisava täpsusega, milles

seisnes kultuurimälestise rikkumisega põhjustatud oluline kahju.

6.3 Kuivõrd Riigikohtus ei toimu enam tõendite hindamist, ei pea prokuratuur vajalikuks pikemalt peatuda

tõendite analüüsil, kuna maakohus on tõendeid põhjalikult analüüsinud ning ümber lükanud ja kõrvaldanud

võimalikud kahtlused ning analoogsele seisukohale on jõudnud ka ringkonnakohus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, kuid saab anda hinnangu

sellele, kas kohtud järgisid kriminaalasja lahendamisel kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tõendite

hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuste põhistamise nõuet (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. novembri

2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-102-09, p 7).

8. Kaitsja heidab maa- ja ringkonnakohtule ette seda, et M. K. mõisteti süüdi kaudsete tõendite põhjal,

mistõttu jäi püsima kahtlus tema süüs. Kolleegium märgib, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid

selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades

eluliselt usutav. Riigikohus on asunud seisukohale, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka

ainuüksi kaudsete tõendite alusel. Otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva

teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad.

(Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8-10, p-d 9-10). Seetõttu omandab

kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende

kogumis, mida maakohus käesoleval juhul ka tegi. Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et

käesolevas kriminaalasjas ei ole maakohus rikkunud ei tõendite hindamise ega kohtuotsuse põhistamise

nõuet.

9. Eraldi peab Riigikohus vajalikuks peatuda jälitustegevusega seonduval. Kassatsioonis ei ole vaidlustatud

asjaolu, et kriminaalasjas väljastati kaks jälitusluba, mis koostoimes hõlmasid jälitusprotokollis sisalduvat

teavet - märgitud on vaid, et luba nr 1714 lubas jälitustoiminguid teostada alates 3. maist 2005. Samuti

võimaldas maakohus kaitsjal lubadega tutvuda, kusjuures kaitsja ei ole tegelikult kahtluse alla seadnud

jälitustegevuse lubade seaduslikkust, vaid protokolli vormistamise korrektsust.

9.1 Jälitustoimingu protokollile esitatavad nõuded sisalduvad KrMS §-s 113. Kolleegium nendib, et

KrMS § 117 alusel teostatud jälitustoimingu nõuetekohane kajastamine jälitustoimingu protokollis tähendab,

et protokollist peab nähtuma, millal on jälitustegevuse luba antud, millal ja mis ajavahemiku suhtes on

teostatud teabepäring ning viimaks ka see, millal on koostatud jälitusprotokoll. Nende andmete põhjal on

võimalik kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust ja põhjendatust.

9.2 KrMS § 117 alusel kogutakse andmeid üldkasutatavate tehniliste sidekanalite kaudu edastatavate

sõnumite kohta. KrMS § 112 lg 3 kohaselt võib selle jälitustoiminguga tõendeid koguda menetlust juhtiva

prokuröri loal. Kolleegium märgib, et KrMS § 114 reguleerib vaid eeluurimiskohtuniku poolt

jälitustoiminguks loa andmist, mistõttu selle paragrahvi 2. lõikes sätestatud jälitustoimingu loa kehtivuse

tähtaeg (2 kuud) ja selle pikendamise kord ei rakendu KrMS § 117 alusel teostatava jälitustoimingu puhul.

See on ka loogiline, arvestades, et jälitustoimingut teostatakse menetlust juhtiva prokuröri loal, kes hindab

selle vajalikkust ja kestvuse põhjendatust. Kuna täiendavat kohtulikku kontrolli selle toimingu üle ette

nähtud ei ole, puudub vajadus näha ette loa tähtaega ja selle pikendamist prokuröri poolt.

9.3 Reeglina erinevad KrMS §-s 117 kirjeldatud jälitustoimingu puhul teabe valdajale tehtud päringu aeg ja

ajavahemik, mille suhtes päringut tehakse. Jälitustoimingu protokoll peab kajastama mõlemaid. Päringu

tegemise aeg võimaldab kontrollida, kas päring tehti jälitustegevuse loa alusel; ajavahemik, mille suhtes

andmeid nõuti, on aga oluline, tegemaks kindlaks isiku õiguste piiramise kestvust ja ulatust. Kolleegium

märgib, et täiendavalt peab jälitustoimingu protokollist nähtuma selle koostamise aeg, mis ei pea aga kokku

langema jälitustoimingu teostamise hetkega. Tegemist on jälitustoimingu kui menetlustoimingu protokolli

rekvisiidiga, mille abil on võimalik kontrollida tõendi usaldusväärsust. Seadus ei kirjuta ette jälitustoimingu

protokolli koostamise tähtaega, kuid kriminaalmenetluses tõendina kasutamisel peab jälitusteave olema

reeglina protokollis vormistatud.

9.4 Eeltoodust tulenevalt nõustub kolleegium kassatsioonis esitatud seisukohaga, et ebaõige on

ringkonnakohtu arutluskäik, mille kohaselt jälitustoiming teostati ja jälitusprotokoll koostati 1. oktoobril

2005. Jälitustoimingu protokollist (kd 3 tl 59) nähtub üheselt, et see koostati 1. oktoobril 2006 ja selles

sisaldub 25. augustil 2005 väljastatud jälitusloa nr 1714 ja 14. märtsil 2006 väljastatud jälitusloa nr 876

alusel kogutud teave ajavahemiku 2.-4. mai 2005 suhtes. Jälitustoimingu protokollist ei nähtu, millal tehti

päring teabe valdajale ehk elektroonilise side võrgu operaatorile (jälitustoimingu tegemise ajana on eksitavalt

märgitud 3. mai 2005, mis puudutab ilmselgelt perioodi, mille kohta päring tehti), kuid kriminaalasjas ei ole

seatud kahtluse alla seda, et jälitustegevust teostati pärast selleks loa andmist. Seega leiab kolleegium, et

kirjeldatud minetused jälitustoimingu protokolli vormistamisel ei too endaga kaasa jälitustegevuse

ebaseaduslikuks ja tõendi lubamatuks tunnistamist.

10. Puutuvalt prokuröri kõne teeside lisamisse kriminaalasja toimikule märgib kolleegium, et

ringkonnakohus on õigesti ja põhjendatult leidnud, et tegemist ei ole kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisega, kuna prokuröri kõne ei ole tõend, vaid kohtumenetluse poole põhistatud taotlus, mis esitati

suuliselt kohtuistungil. Seetõttu ei mõjutanud teeside hilisem lisamine kriminaalasjale kohtuotsuse

seaduslikkust ja põhjendatust.

11. Kaitsja etteheited kassatsioonis seonduvad ka olulise kahju kui KarS § 204 kooseisutunnuse väidetavalt

ebapiisava määratlusega süüdistuses, mistõttu kaitsja leiab, et maakohus on selle tunnuse sisustamisel

väljunud süüdistuse piiridest.

11.1 Kriminaalkolleegium leiab, et M. K.-i süüdimõistmisel ei ole rikutud tema kaitseõigust. Süüdistuse

kohaselt seisnes oluline kahju selles, et kultuurimälestise pinnasesse kümnekonna sissekaeve tegemise ja

maapõues olevast hõbeaardest osa eemaldamisega rikkus süüdistatav oluliselt ja taastamatult

kultuurimälestise kultuurikihti, hävitades sellega olulist teaduslikku informatsiooni. Maakohus tegi uuritud

tõendite põhjal kindlaks, et tegemist oli tõepoolest kultuurimälestise kultuurikihi pöördumatu

kahjustamisega, mis välistas olulise ajaloolise teabe (teadusliku informatsiooni) saamist. Seejuures arvestas

kohus aardeleiu tähtsust. Kohus põhjendas kahju olulisust täiendavalt sellega, et saamatajäänud teabe alusel

oleks

arheoloogidel

ja

ajaloolastel

võimalik

teha

teaduslikke

järeldusi

ajaloolise

asulakoha

(kultuurimälestise) kohta, kuna arheoloogiline kiht sisaldas unikaalset teavet ajalooperioodist, mille kohta on

Põhja-Euroopas vähe informatsiooni. Aardeleiu puhul on ajalooperioodi kohta saadav teave oluliselt tõesema

väärtusega, kusjuures tähtis on ka see, kus ja mille sees esemed asetsesid.

11.2 Seega põhjendas kohus oma seisukohta, et kahju olulisus seisnes käesoleval juhul tähtsa teadusliku

informatsiooni kaotsiminekus, mille põhjustas kultuurimälestise kultuurikihi rikkumine. Seejuures tugines

kohus kohtuistungil vahetult uuritud tõenditele. Süüdistataval oli kohtumenetluse jooksul võimalik esitada

vastuväiteid seisukohale, et tegemist oli oluliste teaduslike andmetega, mida ta ka tegi. Täiendavalt oli

süüdistataval võimalik teostada oma kaitseõigust ka kohtukaebemenetluses, maakohtu otsust vaidlustades ja

maakohtu järeldustele vastuväiteid esitades, millist võimalust M. K.-i kaitsja ka kasutas.

12. Kassatsiooni piiridest väljuvalt leiab kolleegium, et maa- ja ringkonnakohus kohaldasid ebaõigesti

materiaalõigust, mõistes M. K.-i süüdi varguses KarS § 199 lg 2 p-de 3 ja 7 järgi. Varguse objektiivne

koosseis eeldab võõra vallasasja äravõtmist. Võõras on selline vallasasi, mis ei ole teo toimepanija omandis

(vt asjaõigusseaduse § 68). AÕS § 105 lg 1 ja muinsuskaitseseaduse § 30 lg 2 sätestavad, et erilise

väärtusega peitvara (kultuuriväärtusega leid) kuulub riigile, sõltumata sellest, kelle kinnisasjast see leiti.

Tegemist on olemuslikult avalik-õiguslike normidega, mis välistavad omandi tekkimist sellise vara leidjal.

Seetõttu on õige kohtute järeldus, et esemed, mida M. K. välja kaevas, kuulusid alates nende leidmise hetkest

riigile. Vargusega on aga tegemist vaid siis, kui on täidetud ka äravõtmise tunnus, s.o teise isiku valduse

lõpetamine ja uue valduse kehtestamine ilma senise valdaja nõusolekuta. Kolleegium märgib, et seaduse

alusel tekkiv riigi omand ei ole võrdsustatav valdusega. Valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii

tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-46-08, p 20).

12.1 Käesoleval juhul oli tegemist maapõues oleva hõbeaardega, mille üle ei teostanud faktilist võimu ei riik

ega kinnistu omanik. Kuigi Ajaloo Instituudi ja Muinsuskaitseameti töötajad olid juba alustanud

väljakaevamisi kinnistul ja olid leidnud ka osa eeldatavast aardest, ei olnud nende tegeliku võimu all kõik

maapõues olevad ja veel väljakaevamata esemed, samuti puudus neil valitsemissooviks vajalik teadmine

nende olemasolust - oli vaid kahtlus, et tegemist on aardeleiuga. Seega ei olnud M. K.-i leitud esemed riigi

ega mõne teise isiku valduses, millest tulenevalt ei olnud asjade väljakaevamisel ja nendele valduse

kehtestamisel tegemist valduse murdmisega ning M. K.-i tegu ei vasta varguse objektiivsele koosseisule.

12.2 Kolleegium nendib, et isiku valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramisel on

tegemist omastamisega KarS § 201 lg 1 tähenduses. Kriminaalasjas on tuvastatud, et pärast väljakaevamist

olid riigile kuuluvad esemed M. K.-i valduses. Kuigi varguse koosseis nõuab vaid ebaseadusliku omastamise

eesmärgi tuvastamist, nähtub nii süüdistusest kui kohtuotsustest, et M. K. pööras leitud asjad enda kasuks, s.t

saatis neid oksjonile müügiks. Tegemist on vaieldamatult asja endale pidamisega ja ühtlasi ka

omastamistahte manifesteerimisega (vt 3-1-1-46-08, p 46). Tulenevalt AÕS § 105 lõigetest 1 ja 4 ning

muinsuskaitseseaduse §-dest 30-32 puudus M. K.-il õigus leiu käsutamiseks, mistõttu vara müük oli

ebaseaduslik. Kohtud on tuvastanud, et M. K.-i tegu oli tahtlik ja toime pandud isikute grupi poolt. Sellest

tulenevalt tuleb M. K.-i tegu kvalifitseerida KarS § 201 lg 2 p 4 järgi.

12.3 KrMS § 268 lg 8 kohaselt võib kohus kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta

kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Täiendavalt on Riigikohus leidnud, et teole antava

hinnangu olulisel muutmisel peab süüdistataval olema võimalik teostada kaitseõigust, esitades uuele

kvalifikatsioonile omapoolseid vastuväiteid (vt 3-1-1-46-08, p-d 32-34). Kriminaalkolleegium leiab, et

kvalifitseerides M. K.-i tegu KarS § 201 lg 2 p 4 järgi ei muudeta teole antavat õiguslikku hinnangut

oluliselt. Sisuliselt jäetakse süüdistusest välja üksnes valduse murdmine ehk valduse kehtestamine ilma

senise valdaja nõusolekuta. Muus osas jääb M. K.-i teole antav hinnang samaks.

12.4 M. K.-i teo subsumeerimisega KarS § 201 lg 2 p 4 järgi kaasneb vajadus mõista isikule uus karistus.

Kolleegium leiab, et teo toimepanemise asjaolud, sh omastatud vara rahaline väärtus, ei võimalda isikule

rahalise karistuse kohaldamist. Arvestada tuleb ka avalikku huvi suure teadusliku, kultuuri- ja

ajalooväärtusega esemete säilitamiseks nõuetekohastes tingimustes ja nende teaduslikuks uurimiseks.

Seetõttu tuleb mõista M. K.-le karistuseks KarS § 201 lg 2 p 4 järgi kaks aastat vangistust, KarS§ 64 lg 1

alusel lugeda see kaetuks KarS § 204 lg 1 järgi mõistetud karistusega ja mõista M. K.-le liitkaristuseks kolm

aastat vangistust.

13. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 1 tühistab Riigikohus maa- ja

ringkonnakohtu otsused osaliselt, s.o M. K.-i süüditunnistamise ja karistamise osas KarS § 199 lg 2 p-de 3 ja

7 järgi ning liitkaristuse mõistmise osas. Kolleegium teeb selles osas uue otsuse, raskendamata M. K.-i

olukorda. Muus osas jätab Riigikohus maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata. Seoses kohtuotsuste

osalise tühistamisega rahuldab kolleegium kaitsja kassatsiooni osaliselt.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar