3-3-1-5-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-5-10

Otsuse kuupäev

7. aprill 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Silver Semiskari (Semiskar) kaebus Viru Vanglale ettekirjutuse

tegemiseks, Viru Vangla toimingu (spordisaali ja -väljaku

kasutamise mittevõimaldamine) õigusvastaseks tunnistamiseks

ja Justiitsministeeriumi 18. augusti 2008. a vaideotsuse nr 11-

7/685 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2009. a otsus haldusasjas

nr 3-08-1842

Menetluse alus Riigikohtus

Silver Semiskari kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Silver Semiskari kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2009. a otsus haldusasjas nr 3-08-1842 täielikult

ja Tartu Halduskohtu 14. mai 2009. a otsus samas asjas osas, mis puudutab S. Semiskari

taotlusi Viru Vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks ja Viru Vanglale ettekirjutuse

tegemiseks.

Saata asi tühistatud osas uueks arutamiseks Tartu Halduskohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Silver Semiskar esitas 18. septembril 2008 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla toimingu

(spordisaali ja -väljaku kasutamise mittevõimaldamine) õigusvastaseks tunnistamiseks, Viru Vanglale

ettekirjutuse tegemiseks ning Justiitsministeeriumi 18. augusti 2008. a vaideotsuse nr 11-7/685

tühistamiseks. Kaebaja taotles toimingu õigusvastaseks tunnistamist selleks, et talle tagataks Viru

Vanglas võimalus kehakultuuriga tegelemiseks selliselt, et ta saaks kasutada ka spordisaali ja -

väljakut. Ta soovib kehakultuuriga tegelemise võimaluse tagamist paremates tingimustes ja suuremas

mahus kui seni, sest E7 ja E8 osakondades saavad kinnipeetavad kasutada üksnes päevaruumis

asuvaid trenažööre ja sedagi ainult kinnipeetavatele ettenähtud vabal ajal, mis on piiratud. Samal ajal

tegelevad osakonna kinnipeetavad samas ruumis veel lauamängude mängimise, teleri vaatamise ja

suhtlemisega. Lisaks asub umbes 70 cm kaugusel ühest trenažöörist suitsetamisruum ning vangla

poolt pärast vaide esitamist paigaldatud täiendav trenažöör ja kang rippest kätekõverduste tegemiseks

asuvad väikeses kehva ventilatsiooniga ruumis. Sektsioonis E7, kus kaebaja viibib, on

37 kinnipeetavat. Vanglal on spordisaal ja spordiplatsid olemas ning kaebaja sooviks tegeleda

üldfüüsilise treeninguga, näiteks mängida palli. S-hoone kinnipeetavatel on võimalus kasutada

spordisaali ja spordiplatsi iga päev 1 tund ja 20 minutit ning lisaks treenida trenažööriga. Vastustaja

rikub oma tegevusega Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse REC(2006)2 "Euroopa

Vanglareeglistik" (EVR) sätteid.

2. Vastustaja Justiitsministeerium vaidles kaebusele vastu. Ta leidis, et tulenevalt haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 87 lg 2 p-st 3 tuleks vaideotsuse tühistamise taotluse osas halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 24 lg 1 p 1 alusel menetlus lõpetada, sest kohtul puudub pädevus menetleda

kaebusi vaideotsuse osas, mis on seotud vaidemenetluse esemega. Ülejäänud kaebuse palus vastustaja

jätta rahuldamata, põhjendades seda järgnevalt:

a) Riigikohtu halduskolleegiumi 26. mai 2008. a otsusest nr 3-3-1-20-08 tuleneb, et võrdse

kohtlemise põhimõtet rikkuvaks ei saa lugeda näiteks erinevusi ruumide suuruses, lisaruumide

olemasolus või jalutusväljaku suuruses, samuti helistamise korralduse erinevusi, kui igal juhul on

kinnipeetavale tagatud vangistusseadusest ja muudest õigusaktidest tulenevate õiguste kasutamine

tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus. Õiguskantsler kontrollis 2008. aastal kontrollkäigul Viru

Vanglas muu hulgas ka seda, kuidas tugevdatud järelevalvega osakondades (E7 ja E8) on tagatud

kinni peetavate isikute põhiõigused ja -vabadused. Õiguskantsler leidis, et Viru Vangla kodukorrast ja

eluosakondade päevakavast ei tulene tuntavaid erisusi vastavates osakondades karistust kandvate

isikute õigustes;

b) vangistusseaduse (VangS) § 55 lg 1 järgi tagatakse kinnipeetavatele võimalus kehakultuuriga

tegelemiseks. Seejuures tuleb lähtuda VangS § 66 lg-s 1 sätestatud piirangust. VangS § 41 lg 2

kohaselt allutatakse kinnipeetava vabadus seaduses toodud piirangutele. Vanglas kinni peetaval isikul

ei ole õigust valida omal soovil kehakultuuri liiki, kehakultuuriga tegelemiseks sobivaid aegu või

kohti. Kehakultuuriga tegelemise õiguse realiseerimise viis sõltub vangla võimalustest ning

julgeoleku tagamise vajadusest. Tugevdatud järelevalvega osakondadesse paigutatud kinnipeetavate

riske on hinnatud kõrgemaks kui teiste kinnipeetavate puhul, seega ei saa neile võimaldada

üldspordisaali kasutamist koos teiste kinnipeetavatega;

c) "Euroopa Vanglareeglistik" on Euroopa Nõukogu soovituslik instrument, mille eesmärgiks on püüd

ühtlustada Euroopa Nõukogu liikmesriikide vangistusalast praktikat. Tegemist ei ole riigile kohustusi

ja kinnipeetavatele õigusi loova aktiga. "Euroopa Vanglareeglistikus" sisalduv ei saa muuta

vangistusseaduse normide sisu ja tõlgendamist;

d) käesoleval hetkel ei võimaldata Viru Vanglas ühelegi kinnipeetavale iga päev ühte tundi sportimist

värskes õhus, küll aga võimaldatakse VangS § 55 lg 2 alusel kõikidele kinnipeetavatele vähemalt

tunnine jalutuskäik värskes õhus. S-hoonete eluosakondade kinnipeetavatele võimaldatakse

spordisaali külastust graafiku alusel ja üks kord nädalas.

3. Vastustaja Viru Vangla vaidles kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata, põhjendades oma

seisukohta järgnevalt:

a) E7 osakonna päevaruumi pindala on ca 33 m2 ja osakonnas on hetkel 32 kinnipeetavat.

Päevaruumis asub velotrenažöör. Tegemist ei ole kinnise ruumiga, see avaneb osakonna koridori,

mistõttu on õhu liikumine päevaruumis piisav. Päevaruumiga on ühenduses eraldi 10 m2 suurune

ruum, kus asub multitrenažöör ja seinale paigutatud kang rippest kätekõverduste sooritamiseks.

Kinnipeetavatel on võimalus päevaruumis asuvaid spordivahendeid kasutada iga päev neli tundi,

seega nädalas kokku 28 tundi, ajal, kui neil on vaba aeg osakonnasiseseks liikumiseks. Kuna

osakonnas on kolm treeningvahendit, tähendab see kehakultuuriga tegelemise võimaldamist nädalas

ca 2,6 tundi kinnipeetava kohta. Päevaruumis asub tõepoolest ka suitsetamiseks mõeldud ruum, kuid

see on kinnine boks koos spetsiaalse tugevdatud ventilatsiooniga. Suitsulõhn ei levi boksist

päevaruumi. Päevaruumis paiknevad nii telefon kui televiisor, seejuures paikneb velotrenažöör ühes

pooles telefoniga, mida kasutab üldiselt üks kinnipeetav korraga. See ei tohiks sportimist häirida;

b) VangS § 55 lg 1 ei anna kinnipeetavale õigust nõuda teatud liiki kehakultuuriga tegelemist või

kehakultuuriga tegelemist kindlas kohas. Erinevalt E7 osakonnast on teistesse eluosakondadesse

paigutatud vaid üks trenažöör - seega on spordisaali ja -väljaku kasutamise võimaluse puudumist

kompenseeritud täiendavate seadmetega;

c) E7 eluosakonda paigutatud kinnipeetavate riske on vastavad spetsialistid hinnanud kõrgemaks

võrreldes teiste osakondade kinnipeetavatega. Tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamise

eesmärk on välistada seal viibivate isikute kokkupuude teiste kinnipeetavatega. Spordisaali või -

väljakule viimisel (st osakonnast väljumisel) tekib neil aga võimalus kokkupuuteks teiste osakondade

kinnipeetavatega;

d) käesoleval hetkel ei võimaldata Viru Vanglas ühelegi kinnipeetavale iga päev ühte tundi sportimist

värskes õhus.

4. Tartu Halduskohus rahuldas 14. mai 2009. a otsusega haldusasjas nr 3-08-1842 kaebuse

osaliselt, tunnistades õigusvastaseks Viru Vangla toimingu, mis seisnes S. Semiskarile spordisaali ja -

väljaku kasutamise mittevõimaldamises, ning kohustades Viru Vanglat järgima S. Semiskari osas

eelnimetatud toimingu suhtes õigusaktidest tulenevaid nõudeid, lähtudes kohtuotsuse motiividest.

Halduskohtu põhjendused on järgmised:

a) S. Semiskari vaide on Justiitsministeerium lahendanud tähtaegselt ja menetlusvigadeta, mistõttu

puudub alus selle tühistamiseks;

b) soovitusliku iseloomuga "Euroopa Vanglareeglistiku" normid ei ole küll õiguslikult siduvad, kuid

neid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse

korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel. Seega tuleb VangS § 55 lg 1

sisustamisel võtta arvesse EVR p 27.3, 27.4, 27.1, 27.2 ja 27.7. Riigikohus asus 5. veebruari 2009. a

määruses asjas nr 3-3-1-95-08 seisukohale, et VangS § 55 lg 1 järgimiseks tuleb vanglal talle

kättesaadavate vahendite ning võimaluste piires võimaldada kinnipeetavatele kehakultuuriga

tegelemist vastavalt "Euroopa Vanglareeglistikus" sätestatud tingimustele. Samuti märkis Riigikohus,

et vanglal lasub kohustus kohelda kinnipeetavaid võrdselt, kui erinevaks kohtlemiseks puudub mõjuv

põhjus;

c) kaebaja leiab, et Viru Vangla ei ole talle taganud küllaldast võimalust kehakultuuriga tegelemiseks,

keelates tal vangla spordisaali ja spordiväljaku kasutamise. Kaebuse kohaselt on tingimused, mis

kaebajale kehakultuuriga tegelemiseks loodud, ebapiisavad ja ebatervislikud.

Halduskohus leidis, et kaebajale ei ole võimaldatud kehakultuuriga tegelemist spordikompleksis.

VangS § 55 lg-st 1 tulenev õigus tegeleda kehakultuuriga tuleb kaebajale reaalselt tagada. Kohus tegi

Viru Vanglale ettekirjutuse kohaldada edaspidi S. Semiskari suhtes Viru Vanglas viibimise ajal

"Euroopa Vanglareeglistiku" soovitusliku iseloomuga norme p 27.1-27.4 ja p 27.7 Eesti õigusaktide

tõlgendamisel ja rakendamisel, s.o VangS § 55 lg 1 kohaldamisel.

5. Viru Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu 14. mai 2009. a

otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebust on põhjendatud

järgmiselt:

a) halduskohus on rikkunud menetlusnorme ja vääralt sisustanud VangS § 55 lg-t 1 ning

meelevaldselt andnud "Euroopa Vanglareeglistikule" kohustusliku iseloomu. Kuigi õigusaktidest

tuleneb, et vanglal on kohustus tagada võimalus tegeleda kehakultuuriga, tuleb selle võimaluse

tagamisel arvestada nii vangla võimalusi kui ka julgeolekukaalutlusi. Ekslik on halduskohtu järeldus,

et VangS § 55 lg-s 1 sätestatud õigus saab realiseeruda ainult kaebajale spordikompleksi kasutamise

võimaldamisega. Ka "Euroopa Vanglareeglistikus" ei ole vabas õhus spordiga tegelemine sätestatud

imperatiivselt;

b) "Euroopa Vanglareeglistik" on vastavalt seletuskirjale loodud eesmärgiga olla ühtlaseks

heatahtlikuks juhiseks vangistusalase seadusandluse ning praktika kujundamisel. Tegemist ei ole

riigile kohustusi ja kinnipeetavatele õigusi loova aktiga. Ka õiguskantsler leidis 2008. aastal Viru

Vanglasse tehtud kontrollkäigu kokkuvõttes, et ei ole võimalik väita, et isikute põhiseadusest,

vangistusseadusest või muudest õigusaktidest tulenevaid õigusi oleks Viru Vanglas rikutud;

c) käesoleval hetkel ei võimaldata ühelegi kinnipeetavale Viru Vanglas iga päev ühte tundi sportimist

värskes õhus. Halduskohtu otsusest lähtuvalt aga on ka ülejäänud kinnipeetavatel alust nõuda iga

päev ühte tundi värskes õhus kehakultuuriga tegelemist. Vangla töökorraldusest tulenevalt ei ole

selline kehakultuuri tagamise võimalus mõeldav mitte ühegi eluosakonna puhul. Vanglal ei ole

selleks ka piisavalt vahendeid - spordiväljakuid on vanglal vaid kolm ning ajaliselt ei jõuaks kõik

vanglas viibivad isikud väljakuid iga päev tund aega kasutada.

6. Justiitsministeerium toetas apellatsioonkaebuses esitatud väiteid, leides, et halduskohtu otsuse

motivatsioon ei põhine kehtival õigusel.

7. Silver Semiskar vaidles apellatsioonkaebusele vastu. S. Semiskari hinnangul jääb arusaamatuks,

mis eesmärgil rajatakse vanglasse spordisaale ja -väljakuid, kui kinnipeetavad ei saa nimetatud

rajatiste kasutamist nõuda. Nõustuda ei saa seisukohaga, et VangS § 55 lg 1 täitmine on tagatud

ainuüksi trenažööri ja rippest kätekõverduste tegemise kangi paigutamisega osakonda. S. Semiskari ei

ole Viru Vanglas viibimise kestel karistatud, ta on käitunud hästi, kuid kaebajale tehakse

põhjendamatult takistusi kehakultuuriga tegelemisel võrdses ulatuses teiste kinnipeetavatega.

Apellatsioonkaebusest ei nähtu, millised asjaolud takistavad S. Semiskari spordisaali ja -väljakule

saatmast. Väited kaebaja ohtlikkuse kohta on paljasõnalised.

8. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 22. oktoobri 2009. a otsusega haldusasjas nr 3-08-1842

kaebuse, tühistas Tartu Halduskohtu otsuse osas, millega rahuldati S. Semiskari kaebus, ja tegi

tühistatud osas uue otsuse, millega jättis S. Semiskari kaebuse tervikuna rahuldamata.

Ringkonnakohus põhjendas otsust järgnevalt:

a) õige on apellandi väide, et halduskohus on otsuse tegemisel rikkunud menetlusnorme. Halduskohtu

otsusest ei nähtu, millel põhineb järeldus, et Viru Vangla toiming on õigusvastane, seega on kohus

eksinud HKMS §-st 25 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 442 tulenevate nõuete vastu;

b) VangS § 55 lg 1 ega "Euroopa Vanglareeglistiku" p-d 27.1-27.4 ja 27.7 ei anna kinnipeetavale

õigust nõuda teatud liiki kehakultuuriga tegelemist või kehakultuuriga tegelemist teatud kohas. See,

kuidas on võimalik tagada kinnipeetavatele võimalus tegeleda kehakultuuriga, oleneb vangla

vahenditest ja võimalustest ning konkreetse kinnipeetavaga seotud asjaoludest;

c) E7 eluosakonna päevaruum avaneb koridori, mistõttu ei ole alust arvata, et seal võiks olla umbne

ajal, kui ruumis viibivad inimesed. Osakonnas on kohtumenetluse ajal asunud 32-37 kinnipeetavat,

kellel on võimalus kasutada päevaruumis asuvaid trenažööre iga päev neli tundi, seega nädalas kokku

28 tundi. Kui arvestada, et päevaruumis on kolm treenimisvahendit, siis tähendaks see kehakultuuriga

tegelemise võimalust nädalas ligikaudu 2,6 tundi kinnipeetava kohta. Kuigi velotrenažöör asub

suitsetamisruumi läheduses, on asjakohatu väita, et suitsuruumi olemasolu takistab trenažööri

kasutamist, sest tegemist on kinnise ruumiga. Täiendavate treeningvahendite paigutamine tugevdatud

järelevalvega osakondadesse on kooskõlas EVR p-ga 27.4. Treeningvahendite päevaruumi

paigutamise kaudu järgib vangla EVR p-st 27.7 tulenevat soovitust. Arvestades kinnipeetavate arvu,

vangla töökorraldust ja võimalusi ning "Euroopa Vanglareeglistiku" normide mittesiduvust, ei ole

vanglal otsest kohustust võimaldada igale vangile iga päev vähemalt üks tund sportimist värskes

õhus, kui ilm seda lubab (EVR p 27.1). Küll aga on ka E7 osakonnas kinnipeetavatele tagatud

võimalus jalutada vähemalt üks tund päevas värskes õhus (VangS § 55 lg 2). Seetõttu ei ole alust

asuda seisukohale, et Viru Vangla E7 osakonnas kinni peetavatele isikutele loodud

sportimisvõimalused ja -tingimused on ebapiisavad, ebasobivad või tervist kahjustavad;

d) võrdse kohtlemise põhimõtte sisustamise kohta on Riigikohus 12. detsembri 2006. a lahendis nr 3-

3-1-65-06 märkinud, et võrdse kohtlemise rikkumisega on tegemist siis, kui ühesuguseid asjaolusid

käsitletakse ilma nähtavate mõistlike põhjendusteta erinevalt. Viru Vangla selgituste kohaselt on E7

eluosakonda paigutatud kinnipeetavate, sh kaebaja riske hinnatud kõrgemaks võrreldes teiste

eluosakondade kinnipeetavatega. Sellest tulenevalt ei ole neil lubatud spordisaali ja -väljaku

kasutamine, sest osakonnast väljaviimisel tekib neil võimalus kokkupuuteks teiste osakondade

kinnipeetavatega. Seega ei rikuta käesolevas asjas võrdse kohtlemise põhimõtet, sest kõrge ja madala

riskiga kinnipeetavate osas ei ole tegemist võrdsete gruppidega. E7 osakonna kinnipeetavate

kõrgendatud ohtlikkus on küllaldane põhjus nende erinevaks kohtlemiseks võrreldes teistes

osakondades kinni peetavate isikutega. Spordisaali ja -väljaku kasutamise mittelubamine E7 ja E8

osakondades asuvatele kinnipeetavatele on eeltoodut arvestades ka proportsionaalne piirang, s.o

kohane, vajalik ja mõõdukas;

e) arvestades E7 osakonna päevaruumi ja selle lisaruumi suurust, sinna paigutatud treeningvahendite

ja nende kasutajate võimalikku arvu päevas, ei ole ringkonnakohtul alust asuda seisukohale, et

S. Semiskaril puudub kehakultuuriga tegelemise võimalus üldse või oleks sedavõrd väike, et see

moonutaks vastava õiguse olemust sellisel määral, et VangS § 55 lg-st 1 tuleneva õiguse

realiseerimine oleks muutunud praktiliselt võimatuks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Silver Semiskar esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu

Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2009. a otsuse haldusasjas nr 3-08-1842 ja jätta jõusse Tartu

Halduskohtu otsus. Kassaator leidis, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse

normi ja ebaõigesti hinnanud tõendeid, ning põhjendas seda järgnevalt:

a) Viru Vanglas on VangS § 55 lg 1 järgimise tagamiseks olemas spordisaal ja spordiväljakud.

Võimalust tegeleda kehakultuuriga ei taga aga eluosakonna päevaruumi ning kööginurka paigutatud

kaks trenažööri ja kang rippest kätekõverduste tegemiseks. Ruumides puudub spordisaalile vastav

ventilatsioon ning kuigi suitsuruum on kinnine, tuleb sealt päevaruumi suitsu sisse iga kord, kui uks

avatakse. Lisaks märgib kassaator, et multitrenažööri ja rippest kätekõverduste tegemise kangi ei ole

võimalik samaaegselt kasutada, sest ruum on selleks liiga väike. Viru Vangla ei ole kassaatorile

taganud küllaldast võimalust kehakultuuriga tegelemiseks, keelates tal vangla spordisaali ja värskes

õhus asuvate spordiväljakute kasutamise. Kassaatorile kehakultuuriga tegelemiseks loodud

tingimused on ebatervislikud;

b) kuna vangistusseadus ega vangla sisekorraeeskiri (VSkE) ei täpsusta kehakultuuriga tegelemise

tingimusi, tuleb VangS § 55 lg 1 tõlgendamisel tugineda "Euroopa Vanglareeglistikule";

c) Viru Vangla väited kaebaja ohtlikkuse kohta on paljasõnalised ja tõendamata ning ringkonnakohus

lähtus neist põhjendamatult. Kaebaja kohta koostatud iseloomustusest on näha, et ta on loov ja

tundlik inimene, üldjuhul on tema käitumine kaaskinnipeetavatega ja vanglaametnikega viisakas.

2008.-2009. a jooksul on kaebaja saanud ainult kaks noomitust;

d) Eesti Vabariigi poolt ratifitseeritud piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või

karistamise tõkestamise Euroopa konventsiooni alusel moodustatud Piinamise ja Ebainimliku või

Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) standardite II osa p 48

rõhutab kinnipeetavatele vabas õhus sportimise võimaldamise olulisust. Ka CPT standardeid peaks

Viru Vangla järgima.

10. Justiitsministeerium leidis, et kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud, ning jäi seisukohtade

juurde, mis on käesolevas haldusasjas eelnevalt esitatud.

11. Viru Vangla jäi seniste seisukohtade juurde, leidis, et kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud, ning

selgitas järgnevat:

a) VangS § 55 lg-s 1 sätestatud õiguse realiseerimine ei pea tingimata toimuma spordisaali ja -

väljakute kasutamise võimalusega. Kassaatorile on kehakultuuriga tegelemise võimalus tagatud E7

osakonna siseselt;

b) suitsulõhn ei levi boksist päevaruumi ja kindlasti ei ole päevaruumis sportimine tervisele ohtlik.

Lisaks kaalutakse suitsuruumi ümbertegemist seoses suunitlusega tubakavaba keskkonna loomiseks

vanglas, mille tulemusena jäävad vangla siseruumid suitsuvabaks;

c) "Euroopa Vanglareeglistik" on soovitusliku iseloomuga. E7 ja E8 osakondades kinnipeetavate

spordivõimaluste tagamisel ei ole rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet - erinev kohtlemine võib olla

lubatud mõjuval põhjusel ning antud juhul on selleks kinnipeetava osas hinnatud risk;

d) kuivõrd S. Semiskar ei ole käesolevas asjas vaidlustanud oma paigutamist osakonda E7, on

asjakohatud kassaatori selgitused selle kohta, et tema ohtlikkus on tõendamata;

e) ka CPT seisukohad on soovitusliku iseloomuga ega sea riigile kohustusi. Viru Vanglas ei

võimaldata ühelegi kinnipeetavale iga päev ühte tundi sportimist värskes õhus. Samas ei ole

kinnipeetavatel välistatud värskes õhus viibimine, sest VangS § 55 lg 2 alusel võimaldatakse

kõikidele kinnipeetavatele jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Käesolevas asjas on vaidluse all Silver Semiskari taotlus tunnistada Viru Vangla toiming

(spordisaali ja -väljaku kasutamise mittevõimaldamine) õigusvastaseks ning teha Viru Vanglale

ettekirjutus kaebajale kehakultuuriga tegelemise õiguse tagamiseks - spordisaali ja -väljaku

kasutamise võimaldamiseks.

13. Vangistusseaduses reguleerib vaidlusalust küsimust VangS § 55 lg 1, mis sätestab, et

kinnipeetavale tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt

võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Alates

märtsist 2009 kehtiva Viru Vangla kodukorra p 12.2 alusel võimaldatakse spordisaali külastada S1

kuni S18 osakondade kinnipeetavatel. Viidatud kodukorra sätet ei ole siiani kohtumenetluses

käsitletud - kaebuse esitamise ajal see veel ei kehtinud, 2008. aastal kehtinud kodukorras analoogne

säte puudus. Uus kodukord kehtestati Viru Vangla direktori 25. märtsi 2009. a käskkirjaga nr 1.1-./61,

seega ajal, kui käesolev kohtuasi oli Tartu Halduskohtu menetluses.

14. Kohtuasjas nr 3-3-1-5-09 tehtud asja Riigikohtu üldkogule andmise määruses leidis

halduskolleegium (p 12), et kohustamiskaebuse rahuldamiseks peab kohus hindama, kas toimingu

sooritamine on vanglale õigusaktidest tulenevalt kohustuslik ja lubatud kohtuotsuse tegemise, mitte

aga taotletud toimingu tegemisest keeldumise ajal või kaebuse esitamise ajal. Kohus ei saa kohustada

haldusorganit toimingut sooritama, kui kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv õigus seda ei võimalda.

Samale seisukohale asus selles asjas ka üldkogu (Riigikohtu üldkogu otsus kohtuasjas nr 3-3-1-5-09,

p 44). Kui viidatud kohtuasjas oli tegemist seadusemuudatusega, siis käesolevas asjas on

kohtumenetluse kestel muudetud vangla kodukorda, mis Riigikohtu praktika kohaselt on üldkorraldus

(Riigikohtu halduskolleegiumi määrus kohtuasjas nr 3-3-1-95-07, p-d 10-11). Kuivõrd kehtiv

haldusakt on täitmiseks kohustuslik (HMS § 60 lg 2), siis ei saa kohus käesolevas asjas S. Semiskari

kaebust rahuldada, kui Viru Vangla kodukorra vastav säte on kehtiv.

15. HKMS § 11 lg 1 p 3 sätestab, et kaebuse saanud halduskohus kontrollib, kas kaebuses on esitatud

kaebaja eesmärgi saavutamiseks võimalikud ja asjakohased taotlused, ning teeb vajaduse korral

kaebuse esitajale ettepaneku kaebust muuta. HKMS § 19 lg 8 kohaselt võib kaebuse esitaja kaebuses

esitatud taotlust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses täiendavate

taotluste ja tõendite esitamise tähtaja möödumiseni, kui ülejäänud menetlusosalised annavad selleks

nõusoleku või kui kohus peab seda otstarbekaks. Riigikohtu praktikas on järjepidevalt rõhutatud

halduskohtu selgitamiskohustuse olulisust - kohus peab nõustama kaebajat asjakohase taotluse

valikul (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-50-09, p 13). Riigikohtu

halduskolleegium leidis kohtuasjas nr 3-3-1-6-05 tehtud otsuse p-s 17, et halduskohtunik võib nii

eelmenetluse jooksul kui ka kohtuistungil enne kohtuvaidlusi selgitada kaebajale, milline nõue oleks

tema õiguste kaitseks tulemuslikum, ning võimaldama kaebajal taotlust muuta. Kohtuasjas nr 3-3-1-

77-09 tehtud otsuse p-s 12 märkis Riigikohus, et kohtutel lasub selgitamiskohustus ka siis, kui

ilmneb, et kohtumenetluse ajal muutunud asjaolude (näiteks kinnipeetavast kaebaja vanglast

vabanemine) tõttu ei oleks vastustajal kaebuses esitatud kohustamisnõuet enam võimalik täita ja

kaebus tuleks pelgalt sellel põhjusel jätta rahuldamata. Sellises olukorras võib kohus anda kaebajale

võimaluse nõuet täpsustada või muuta, näiteks minna kohustamiskaebuselt üle tuvastamiskaebusele,

kui kaebaja näitab ära põhjendatud huvi haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, ning

selgitada kaebajale nõude täpsustamata või muutmata jätmise tagajärgi. Kolleegium märgib, et

kaebuse muutmine on sellistes olukordades võimalik ka juhul, kui muudatused asjaoludes või õiguses

toimuvad alles apellatsiooni- või kassatsioonimenetluse ajal (kassatsiooniastmes kaebuse muutmise

võimalusele viidatakse Riigikohtu halduskolleegiumi otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-62-09, p 12).

16. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et olukorras, kus kohtumenetluse ajal kehtestati

Viru Vangla uus kodukord, mille p 12.2 välistab E7 osakonna kinnipeetavate jaoks spordisaali

kasutamise, pidanuks halduskohus selgitama S. Semiskarile, et tema kaebus ei vii senisel kujul sihile,

ning soovitama tal kaebust täiendada taotlusega tunnistada kehtetuks kodukorra vastav säte. Seetõttu

tühistab Riigikohus ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused kohtuasjas nr 3-08-1842, kuna käesolevas

asjas tuleb selgitamiskohustuse täitmata jätmist pidada kohtumenetluse normi oluliseks rikkumiseks,

mida ei saa kõrvaldada kassatsioonimenetluses, ning saadab asja halduskohtule uueks

läbivaatamiseks. Rahuldamata jääb kassaatori taotlus jätta jõusse Tartu Halduskohtu 14. mai 2009. a

otsus.

17. Kaebeõiguse ja -tähtaja küsimustel seoses vangla kodukorraga on kolleegium peatunud määruses

kohtuasjas nr 3-3-1-95-07 (p-d 13-14), kus kolleegium leidis, et üldkorralduses sisalduva abstraktset

laadi ettekirjutuse mõju selle adressaatide õigustele ei pruugi ilmneda akti teatavakstegemise ajal,

vaid alles siis, kui esineb aktis kirjeldatud olukord ning tekib vajadus kehtestatud käitumisjuhise

kasutamiseks või rakendamiseks. Sellises olukorras ei saa isikult nõuda kohtusse

pöördumist 30 päeva jooksul akti teatavakstegemisest. Üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kulgema

hakkamine sõltub sellest, millal avaldub selle mõju akti adressaadi õigustele. Juhul, kui üldkorralduse

säte mõjutab isiku õigusi vahetult, tuleb kaebus halduskohtule esitada 30 päeva jooksul korralduse

teatavakstegemisest. Kui tegemist on aga määratlemata arvu juhtumeid käsitleva sättega, mis akti

adressaadi õigusi selle teatavakstegemise ajal ei mõjuta, saab isik esitada kaebuse üldkorralduse

tühistamiseks 30 päeva jooksul pärast mõju ilmnemist, näiteks pärast üldkorralduse alusel tema

suhtes toimingu sooritamist või haldusakti andmist.

18. Käesolevas kohtuasjas toimuva vaidluse kohta peab kolleegium vajalikuks märkida veel järgmist.

Kaebaja tugineb kaebuse põhjendustes "Euroopa Vanglareeglistiku" sätetele ning CPT standarditele.

EVR p 27.1 järgi tuleb igale vangile iga päev võimaldada vähemalt üks tund sportimist värskes õhus,

kui ilm lubab. EVR p 27.2 kohaselt tuleb halva ilma korral vangile võimaldada sportimist muudes

tingimustes. EVR p-s 27.3 märgitakse, et õigesti organiseeritud tegevus füüsilise vormi edendamiseks

ning küllaldaste sportimis- ja meelelahutusvõimaluste tagamiseks moodustab vanglarežiimi

lahutamatu osa. EVR p 27.4 järgi muretsevad vanglaasutused sellise tegevuse soodustamiseks

asjakohased seadmed ja varustuse.

CPT (Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa

Komitee) standardite (CPT üldaruannete osatekstid) II osa p-s 48 selgitatakse: "Eraldi tuleks ära

märkida sportimine vabas õhus. Nõue, et kinnipeetavad saaksid vähemalt ühe tunni päevas vabas

õhus tegutseda, on laialdaselt omaks võetud. CPT rõhutab, et eranditult kõigile kinnipeetavatele

(kaasa arvatud need, kelle puhul rakendatakse karistusena üksikvangistust) tuleb anda võimalus iga

päev vabas õhus sportida. Enesestmõistetavalt peaksid spordirajatised olema piisavalt avarad ja

võimalust mööda pakkuma varju halva ilma eest."

19. Käesolevas haldusasjas tehtud määruses (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus kohtuasjas nr 3-3-

1-95-08, p 9) leidis kolleegium, et soovitusliku iseloomuga "Euroopa Vanglareeglistiku" normid ei

ole küll õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise

poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel.

Seega saab VangS § 55 lg 1 sisustamisel võtta arvesse "Euroopa Vanglareeglistiku" eelviidatud

punkte. VangS § 55 lg 1 järgimiseks tuleb vanglal talle kättesaadavate vahendite ning võimaluste

piires võimaldada kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemist vastavalt "Euroopa Vanglareeglistikus"

sätestatud tingimustele.

Kolleegium jääb eelnimetatud määruses esitatud seisukohtade juurde. Kuigi kinnipeetavatel puudub

subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetel väljakutel või

ruumides, peab kehakultuuriga tegelemise võimalus vanglas olema võimalikult lähedane "Euroopa

Vanglareeglistikus" sätestatule ning vanglal on kohustus selgitada ja tõendada, miks ei ole "Euroopa

Vanglareeglistikus" seatud eesmärkide järgimine võimalik. Lisaks märgib kolleegium, et asjakohane

on ka kassaatori viide CPT standarditele - kuigi CPT aruannetes esitatakse üksnes mittesiduvaid

ettepanekuid (piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa

konventsiooni art 10 lg 1), lisavad need kaalu "Euroopa Vanglareeglistikus" sätestatule.

20. Seetõttu on käesoleva asja sisulisel lahendamisel põhiküsimus see, millised on vastustaja

tegelikud võimalused kaebajale kehakultuuriga tegelemise võimaldamiseks. Kaebaja on kogu

menetluse kestel rõhutanud, et vahendid ja võimalused värskes õhus sportimiseks on Viru Vanglas

olemas (vanglal on olemas spordiväljakud, samuti spordisaal). Viru Vangla on aga märkinud, et

eluosakondades E7 ja E8 asuvate kinnipeetavate spordisaali ja -väljakule viimine eeldab osakonnast

väljaviimist, mis toob kaasa võimaluse kokkupuuteks teiste osakondade kinnipeetavatega.

Tugevdatud järelevalvega eluosakonna mõtteks on aga välistada seal viibivate isikute kokkupuude

teiste kinnipeetavatega. Lisaks leiab vastustaja, et kinnipeetavatel on osakonna E7 siseselt piisavalt

sportimisvõimalusi (kaks trenažööri ja kang rippest kätekõverduste tegemiseks).

S. Semiskar märkis vastuses apellatsioonkaebusele, et väide selle kohta, et spordisaali ja -väljakule

saatmiste käigus võib kaebaja kokku puutuda teiste kinnipeetavatega, on paljasõnaline ja tõendamata.

Samas esitas ta ka Viru Vangla plaani, millelt nähtuvalt K-hoone, kus asub spordisaal, ja spordiplatsid

paiknevad E-hoone ja S-hoonete vahel.

21. HKMS § 47 lg 1 kohaselt lähtub ringkonnakohus otsuse tegemisel ja vormistamisel HKMS §-

st 28 ja tsiviilkohtumenetluse sätetest. TsMS § 654 lg 1 teise lause alusel kohaldatakse

ringkonnakohtu otsusele esimese astme kohtu otsuse kohta sätestatut, kui TsMS § 654 lõigetes 2-6

sätestatust ei tulene teisiti. TsMS § 654 lg 4 sätestab, et otsuse põhjendavas osas märgitakse

ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu

järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. TsMS § 654 lg 5 järgi peab kohus võtma

põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, muu hulgas

seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Kolleegium on

seisukohal, et ringkonnakohus on käesolevas asjas jätnud hindamata S. Semiskari väited ning

kohtumenetluse kestel esitatud tõendid, mis võivad mõjutada asja otsustamist. HKMS § 35 lg 4

sätestab, et kui ringkonnakohus asja ettevalmistamisel leiab, et esimese astme halduskohtu poolt

kontrollitud, samuti menetlusosaliste poolt täiendavalt esitatud tõendid ei ole küllaldased asja õigeks

otsustamiseks, võib ta teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid või koguda

neid omal algatusel kooskõlas HKMS §-dega 16-18.

22. Ringkonnakohus ei ole oma otsuses põhjendanud, miks on usutav vastustaja väide, et E-hoone

kinnipeetavaid ei ole võimalik viia spordisaali ja -väljakutele ilma, et nad puutuksid kokku teiste

kinnipeetavatega; ta ei ole andnud hinnangut S. Semiskari vastuväidetele. Vangla ei ole esitanud oma

väite kinnitamiseks tõendeid ning ka ringkonnakohus ei ole teinud ettepanekut täiendavate tõendite

esitamiseks. Seega on kohus rikkunud uurimispõhimõtet ja kohtuotsuse põhjendamise kohustust.

23. Juhul kui käesoleva kohtuasja uuel arutamisel esimese astme kohtus osutub võimalikuks

kohustamiskaebuse sisuline lahendamine, peab kohus tuvastama, millised on vastustaja reaalsed

võimalused kaebajale kehakultuuriga tegelemise võimaldamiseks, arvestades ka "Euroopa

Vanglareeglistikku". Kolleegium märgib, et juhul, kui kohtud jõuavad järeldusele, et vanglal ei ole

võimalik tagada kõigile kinnipeetavatele iga päev ühte tundi spordiga tegelemiseks värskes õhus,

tuleks kaaluda, kas vanglal oleks võimalik lasta kinnipeetavatel värskes õhus kehakultuuriga tegeleda

harvemini (näiteks üks tund nädalas).

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann