3-2-1-20-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-20-10

Määruse kuupäev

Tartu, 6. aprill 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Antti Olavi Silvo hagi mittetulundusühingu Eesti

Liikluskindlustuse Fond vastu 3476 krooni 40 sendi ja viivise

nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. detsembri 2009. a määrus

tsiviilasjas nr 2-09-19733

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Antti Olavi Silvo määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Antti Olavi Silvo (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Maano Saareväli

Kostja mittetulundusühing Eesti Liikluskindlustuse Fond

(registrikood 80206477)

Asja läbivaatamise kuupäev

8. märts 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 11. detsembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-19733

muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

2. Määruskaebusega seotud menetluskulud jätta Antti Olavi Silvo kanda.

3. Arvata 21. detsembril 2009 OÜ Advokaadibüroo Sirk ja Saareväli poolt Antti Olavi Silvo

eest tasutud kassatsioonikautsjon 400 (nelisada) krooni riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Antti Olavi Silvo (hageja) esitas 30. aprillil 2009 Harju Maakohtule hagi mittetulundusühingu

Eesti Liikluskindlustuse Fond (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista 3476 krooni 40 senti ja

viivise kuni hüvitise täieliku väljamaksmiseni.

Hagiavalduse kohaselt toimus 26. juulil 1999 liiklusõnnetus, mille tagajärjel tekkis hagejal

tervisekahjustus. Kostja vastutab liiklusõnnetusega põhjustatud kahju hüvitamise eest õnnetuse

toimumise ajal kehtinud liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) alusel. Kostja on hagejale

kindlustushüvitist välja maksnud osaliselt. Tervisekahjustuse tõttu on hagejal vajadus erinevate

tervishoiuteenuste järele. Hageja, kelle elukoht on Paides, on käinud Tallinnas perearsti ning

ortopeedi juures ning on nõudnud kostjalt transpordikulude hüvitamist. Kostja on osaliselt hüvitanud

kulud ortopeedi juures käimiseks (sõidukulud 2 krooni kilomeetri kohta). Hüvitamata on jäetud

sõiduki rehvide kulum, samuti hooldus-, remondi- ja kindlustuskulud ning amortisatsioonikulu.

Täielikult on hüvitamata jäetud perearsti juures käimise kulud.

Nimetatud kulude hüvitis 3476 krooni 40 senti tuleb kostjalt välja mõista. Lisaks tuleb kostjalt välja

mõista viivis võlaõigusseaduse § 113 alusel. 30. aprilli 2009. a seisuga võlgneb kostja hagejale

viivisena 128 krooni 8 senti.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

Kostja on nõustunud hüvitama hageja mõistlikud sõidukulud ortopeedi juurde. Hageja kulutused

sõiduks perearsti juurde Tallinna ei ole aga mõistlikud, kuna hageja saanuks valida perearsti elukoha

lähedal.

3. Harju Maakohus jättis 26. oktoobri 2009. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Otsuse järgi ei vaidle pooled, et 26. juulil 1999 toimunud liiklusõnnetuse tõttu on kostjal kohustus

tasuda hagejale kindlustushüvitist. Alates 1. juunist 2001 kehtiva liikluskindlustuse seaduse § 68 lg 5

järgi tuleb kohaldada 26. juulil 1999 kehtinud LKindlS. Liikluskahju on selle seaduse § 4 lg 1 järgi

isiku- või varakahju, § 19 lg 2 p 3 järgi on isikukahju kannatanu ravikulud. LKindlS § 22 järgi on

kannatanu ravikulud tema raviasutusse toimetamise, ravimise, traumajärgsete tüsistuse kergendamise

ning tervislikule seisundile vastava uue eriala õpetamise otsesed kulud.

LKindlS § 30 lg 4 kolmanda lause järgi ei pea kindlustusandja hüvitise summa arvutamisel

juhinduma kannatanu tegelikult tehtud kulutustest, vaid vara taastamiseks või asendamiseks

vajalikest põhjendatud kulutustest. Kuigi nimetatud norm reguleerib varakahju hüvitamist, saab

sellest analoogia korras lähtuda ka ravikulude hüvitamisel. Sellest tulenevalt ei pea kostja hüvitama

mitte igasuguseid kulutusi, vaid üksnes vajalikke põhjendatud kulutusi. Hagejal on võimalik saada

perearsti teenust ka Paidest. Kuigi hagejal on õigus vabalt valida perearsti, ei tähenda see, et kostjal

oleks kohustus transpordikulud hüvitada, sõltumata perearsti tegutsemiskohast. Väljaspool hageja

elukohta tegutseva perearsti juurde sõitmiseks kantud transpordikulusid saaks pidada vajalikeks, kui

elukohajärgse perearsti juures ei ole võimalik saada kvaliteetset arstiabi. Hageja ei ole tõendanud, et

Paides saadav perearsti teenus ei oleks kvaliteetne. Seetõttu ei ole põhjendatud hageja nõue hüvitada

transpordikulud, mis on tekkinud Paidest Tallinnasse perearsti juurde sõitmisega.

Transpordikulud raviasutusse sõitmiseks, mis ei seondu Tallinnasse perearsti juurde sõitmisega, on

kostja hüvitanud hagejale määraga 2 krooni kilomeetri kohta. Tulenevalt LKindlS §-st 22 on

kannatanu ravikulud tema raviasutusse toimetamise otsesed kulud. Raviasutusse toimetamise

otsesteks kuludeks saab pidada üksnes kütusekulusid. Rehvide kulumit, sõiduki hooldus-, remondi- ja

kindlustuskulu ning amortisatsioonikulu ei saa pidada raviasutusse toimetamise otsesteks kuludeks.

Lisaks ei ole kindlustuskulu kahjujuhtumiga põhjuslikus seoses. Hageja ei ole väitnud, et ta vajab

sõidukit üksnes arsti juurde sõitmiseks ning ainult seetõttu on ta sõlminud sõiduki suhtes

kindlustuslepingu. Vaidlusaluste sõitude eest eriarsti juurde ja sanatooriumisse on kostja hüvitanud

hagejale kokku 2016 krooni. Hagiavalduses esitatud arvestusest lähtuvalt on kütusekulu nimetatud

sõitudele kokku 1859 krooni 88 senti. Seega on kostja tasunud hagejale kütusekulu eest rohkem, kui

on hageja tegelik kütusekulu.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja

uue otsusega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus keeldus 11. detsembri 2009. a määrusega apellatsioonkaebust menetlusse

võtmast.

Ringkonnakohtu otsuse järgi esitas hageja raha maksmisele suunatud hagi, milles nõudis 3476 krooni

40 sendi väljamõistmist kostjalt. Seetõttu oli tegemist lihtmenetluses menetletava asjaga

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 tähenduses. Maakohus ei ole andnud asjas luba

edasikaebamiseks. Kuigi maakohus täitis seadusest tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele

edasikaebamise korda käsitleva selgituse, ei ole see edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg 21

tähenduses. Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, mille puhul

edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole välistatud ka muudel TsMS § 637 lg-s 21

sätestatud alustel. Tsiviilasjas ei esine aluseid, mille alusel saaks väita, et maakohus oleks selgelt

ebaõigesti kohaldanud materiaal- või menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti tõendeid hinnanud.

Vastupidise väitmiseks ei anna alust see, et hageja maakohtu otsusega ei nõustu ja sisustab vaidluse

lahendamisel aluseks võetud õigusnorme maakohtust erinevalt. Seetõttu puudub ringkonnakohtul

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks õiguslik alus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määrus tühistada ja

kohustada ringkonnakohut võtma apellatsioonkaebus menetlusse.

Määruskaebuse järgi on maakohus andnud otsuses edasikaebamiseks loa. Maakohtu otsusest ei nähtu

keeldu otsuse edasikaebamiseks või otsuses antud vaidlustamisviite kitsendavaks mõistmiseks.

Esinevad ka teised apellatsioonkaebuse esitamise alused TsMS § 637 lg 21 järgi. Materiaalõiguse

normi selgelt ebaõige kohaldamine seisneb selles, et maakohus on transpordikuludeks lugenud

üksnes bensiinikulu. Tervishoiuasutusse sõiduks oma transpordi kasutamisel ei kulu ainuüksi

bensiini, vaid kulub ka auto ise (amortisatsioon), mis on üldteada asjaolu. Menetlusõiguse selgelt

ebaõige kohaldamine seisneb selles, et maakohus ei ole oma seisukohta transpordikulude kohta

põhjendanud.

7. Kostja ei ole määruskaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel jätta muutmata

ja määruskaebus rahuldamata. Määruskaebusega seotud menetluskulud jäävad hageja kanda.

9. Hageja on palunud kostjalt välja mõista 3476 krooni 40 senti ja viivise kuni selle summa täieliku

väljamaksmiseni. Hagihind on TsMS § 124 lg 1 esimese lause ning § 133 lg-te 1 ja 2 järgi seega

3476 krooni 40 senti.

10. Kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole,

menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt

lihtsustatud korras, järgides üksnes üldisi menetluspõhimõtteid. Seejuures saab kohus menetlust

lihtsustada esmajoones TsMS § 405 lg 1 teises lauses ette nähtud võimaluste kasutamisega, nt teha

TsMS § 405 lg 1 p 9 alusel asjas otsus (vähemalt algselt) kirjeldava ja põhjendava osata.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 405 eesmärk on väiksema hagihinnaga asjades menetluse

lihtsustamise ja kiirendamise kaudu tõhusama õigusemõistmise tagamine. Kohus saab väikese

varalise nõudega hagiasjas menetlust paindlikult kujundada, st sisuliselt luua ise konkreetse asja

võimalikult kiireks lahendamiseks sobiva normistiku.

11. Kolleegium rõhutab, et lihtmenetlus ei ole hagimenetluse eriliik, vaid väikese hagihinnaga

varaliste nõuetega hagide menetlemisel ei pea kohus järgima kõiki menetlusnorme, st seadus tähistab

lihtmenetlusena kõiki menetlusi, mille esemeks on TsMS § 405 lg 1 esimeses lauses nimetatud

nõuded.

Asja lihtmenetluses läbivaatamise kohta ei ole TsMS § 405 lg 3 esimese lause kohaselt vajalik teha

eraldi määrust. Samuti ei pea kohus pooltele eraldi teatama, et asja menetletakse lihtmenetluse korras.

Küll peab kohus juhtima poolte tähelepanu lihtmenetluse erisustele, kui ta kavatseb üldistest

menetlusreeglitest erisusi teha, st pooled peavad aru saama, mis osas kohus lihtmenetluse tõttu

üldistest menetlusreeglitest kõrvale kaldub. Kohus peab tagama poolte oluliste menetlusõiguste

järgimise ja nende ärakuulamise (TsMS § 405 lg-d 2 ja 3).

12. Kolleegium märgib, et lihtsustatud korras võib asja menetleda üksnes maakohus. Lihtmenetluse

reeglid ei kehti asja lahendamisel apellatsiooni- ega kassatsioonimenetluses. Küll kontrollitakse seal

lihtmenetluses tehtud kohtulahendit piiratumalt ja hinnatakse esmajoones seda, kas maakohus on

lihtmenetluses järginud olulisi menetluspõhimõtteid ega ole põhimõtteliselt eksinud materiaalõiguse

kohaldamisel.

13. Seadusest tulenevalt on lihtmenetluses tehtud asjades edasikaebeõigus apellatsioonimenetluses

piiratud. Nii sätestab TsMS § 637 lg 21, et lihtmenetluses tehtud maakohtu otsuse peale esitatud

apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud

tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Lisaks sellele kehtestab TsMS § 442 lg 10 edasikaebamise erikorra. Maakohus võib TsMS § 442

lg 10 esimese lause järgi lihtmenetluses tehtud otsuses märkida, et ta annab loa otsuse

edasikaebamiseks. Sellise loa annab kohus sama lõike teise lause järgi eelkõige juhul, kui

ringkonnakohtu lahend on maakohtu arvates vajalik ringkonnakohtu seisukoha saamiseks mingi

õigusnormi kohta. Edasikaebamise loa andmist ei pea sama lõike kolmanda lause järgi otsuses

põhjendama.

Vaatamata sõnastuslikule ebatäpsusele ei tulene eelviidatud sätetest, et lihtmenetluse asjas tehtud

otsus ei oleks üldiselt edasikaevatav. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 637 lg-st 21 järeldub selgelt,

et ringkonnakohus võib apellatsioonkaebust menetleda sõltumata maakohtu loast, st et ka

apellatsioonkaebuse saab esitada sõltumata maakohtu loast. Seega tuleneb seadusest, et

lihtmenetluses tehtud otsus on põhimõtteliselt edasikaevatav tavakorras. Seetõttu tuleb ka

lihtmenetluses tehtud otsuse resolutsiooni juures TsMS § 442 lg 6 esimese lause järgi märkida otsuse

edasikaebamise kord ja tähtaeg.

14. Edasikaebamise korra ja tähtaja märkimine ei ole aga võrdsustatav TsMS § 442 lg-s 10 nimetatud

maakohtu loaga otsuse edasikaebamiseks. Nimetatud luba tuleb TsMS § 637 lg 21 kontekstis mõista

maakohtu eraldi otsustusena, millest tuleneb, et ringkonnakohus ei või jätta apellatsioonkaebust

menetlemata ainuüksi põhjusel, et tegemist on lihtmenetluse asjaga.

Eeltoodust tulenevalt peaks maakohus sõnastama edasikaebamise loa andmise otsuses koos viitega

TsMS § 442 lg-le 10 ja § 637 lg-le 21. Maakohtu otsustus apellatsioonkaebust mitte menetleda ei

välista kaebuse menetlusse võtmisest keeldumist ringkonnakohtu poolt muul alusel (nt kui riigilõiv

on tasumata).

15. Kui maakohus ei ole TsMS § 442 lg-s 10 sätestatud luba andnud, ei pea ringkonnakohus

TsMS § 637 lg 21 järgi lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlema, v.a kui

menetlusse võtmise otsustamisel on ringkonnakohtule ilmne, et maakohus on selgelt ebaõigesti

kohaldanud materiaalõiguse normi, rikkunud menetlusõiguse normi või ebaõigelt hinnanud tõendeid

ning mõni eelnenud põhjus võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Seega lahendab ringkonnakohus

lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral kaebuse ka juba

sisuliselt.

16. Ringkonnakohtu määrus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise kohta on

sõltumata keeldumise põhjusest TsMS § 638 lg 9 järgi vaidlustatav Riigikohtus. Seejuures ei kontrolli

Riigikohus maakohtu otsust suuremas ulatuses, kui oli seda kohustus teha ringkonnakohtul kaebuse

menetlusse võtmise otsustamisel. Lisaks ei hinda Riigikohus TsMS § 688 lg-st 5 tulenevalt tõendeid.

Maakohus ei ole käesolevas asjas andnud TsMS § 442 lg-s 10 märgitud edasikaebamise luba.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et maakohus ei ole asja lahendamisel

materiaalõigust selgelt ebaõigesti kohaldanud. Samuti ei ole maakohus rikkunud selgelt

menetlusõiguse normi. Seetõttu on ringkonnakohus jätnud hageja apellatsioonkaebuse TsMS § 637

lg 21 alusel õigesti menetlusse võtmata. Ringkonnakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja

määruskaebus rahuldamata.

17. Määruskaebusega seotud menetluskulud tuleb määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostjal on TsMS § 174 lg 1 järgi õigus esitada menetluskulude

kindlaksmääramise taotlus 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kolleegium

märgib, et maakohus on jätnud hagi rahuldamata jätmise tõttu esimese kohtuastme menetluskulud

hageja kanda. Ka nende kulude korral on kostjal õigus esitada TsMS § 174 lg 1 järgi menetluskulude

kindlaksmääramise taotlus 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates.

18. Kuna kolleegium jätab määruskaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata hageja tasutud kautsjon riigituludesse.

Lea Laarmaa, Villu Kõve, Tambet Tampuu