3-1-1-12-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-12-10

Otsuse kuupäev

5. aprill 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Väärteoasi I. J. karistamises liiklusseaduse § 7422

lg-te 2 ja 4 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 9. juuni 2009. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-09-4115

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I. J. kaitsja vandeadvokaadi abi Kaarel Kaisi kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

3. märts 2010

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 9. juuni 2009. a otsus I. J. karistamises liiklusseaduse § 7422 lg-te 2 ja 4

järgi ja lõpetada väärteomenetlus väärteomenetluse seadustiku § 29 lg 1 p 1 alusel.

2. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lääne Politseiprefektuuri Pärnu politseiosakonna korrakaitsetalituse vanemkonstaabel Andres Kiiver

koostas I. J.-le 22. veebruaril 2009 väärteoprotokolli selle kohta, et ta juhtis mootorsõidukit kiirusega 84 ±3

km/h teelõigul, kus suurim lubatud sõidukiirus oli 50 km/h. Sellega ületas I. J. suurimat lubatud sõidukiirust

31 km/h, rikkudes liikluseeskirja (LE) § 124 p 1 nõudeid ja pannes toime liiklusseaduse (LS) § 7422 lg 2

järgi kvalifitseeritava väärteo. Kohtuvälise menetleja 6. märtsi 2009. a otsusega karistati I. J.-i 41

trahviühiku, s.o 2460 krooni suuruse rahatrahviga. LS § 7422 lg 4 alusel võeti temalt kaheks kuuks ära

mootorsõiduki juhtimisõigus.

2. I. J. esitas Pärnu Maakohtule kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse, milles taotles selle otsuse

tühistamist.

3. Pärnu Maakohtu 9. juuni 2009. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus I. J.-le määratud

lisakaristuse osas.

3.1 Maakohus leidis, et I. J.-le süüksarvatud väärtegu on tõendatud, see on õigesti kvalifitseeritud ja

väärteoasja menetlemisel ei ole menetlusõigust oluliselt rikutud. Kohtu hinnangul mõõdeti I. J.-i

mootorsõiduki kiirust nõuetekohase kiirusemõõteseadmega ja mõõtmist toimetas pädev mõõtja.

3.2 Maakohus märkis, et nii kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist kui ka tunnistajate ütlustest

nähtuvalt oli I. J.-i sõiduki kiiruse mõõtmisel radarinäiduks 84 km/h. Kohus leidis, et I. J.-ga samas autos

viibinud isikute ütlustega ei saa sõiduki kiirust tuvastada, sest nad ei saanud täpselt teada, millisel hetkel

sõiduki kiirus fikseeriti ja seega saab nende seisukohta spidomeetri tegeliku näidu kohta pidada pelgalt

hinnanguks-arvamuseks, millel ei ole tõenduslikku kvaliteeti. Kiiruse mõõtmise ajal oli I. J.-i auto sel

teelõigul ainuke sõiduk, mis minimeerib riski, et kiirust mõõtnud politseiametnik võis eksida.

3.3 I. J.-i karistamisel arvestas kohus seda, et menetlusalust isikut on varem korduvalt rahatrahviga karistatud

erinevate väärtegude, sealhulgas liiklusalaste ja ka kiiruse ületamisega seotud väärtegude toimepanemise

eest. Seetõttu asus kohus seisukohale, et üksnes rahatrahv ei ole karistus, mis suudaks hoida I. J.-i kiiruse

ületamisest ja pidas õigustatuks I. J.-i karistamist lisakaristusena LS § 7422 lg 4 alusel mootorsõiduki

juhtimise õiguse äravõtmisega üheks kuuks. Ühekuulise tähtaja määramisel arvestas kohus asjaolu, et I. J.

töötab autojuhina, kes mootorsõiduki juhtimise õiguse pikaajalise äravõtmise korral kaotaks töökoha, mis

omakorda seaks raskesse majanduslikku olukorda tema pere.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni I. J.-i kaitsja vandeadvokaadi abi Kaarel Kais, kes taotleb

maakohtu otsuse tühistamist ja VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteoasja menetluse lõpetamist või

alternatiivselt väärteoasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Kassaator leiab, et I. J.-i kiiruseületamine

ei ole tõendatud. Nii I. J. kui ka temaga koos autos viibinud isikud on väitnud, et auto kiirus oli spidomeetri

näidu kohaselt alla 60 km/h. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt oli kiirusemõõteseadme

näit aga 84 ±3 km/h. Ka seda on nii menetlusalune isik kui tunnistajad kinnitanud, kuid asunud seisukohale,

et näit ei ole saadud I. J.-i auto kiiruse mõõtmisel. Kiiruse mõõtmise asjaolude kohta ei ole kiirust mõõtnud

politseiametnik ütlusi andnud, kuigi üksnes nii saaks kaitsja hinnangul kõrvaldada kahtluse selles, kas I. J.

ületas või ei ületanud lubatud suurimat sõidukiirust. Selliselt on maakohus rikkunud VTMS § 123 lg-st 2

tulenevat kohustust arutada väärteoasja täies ulatuses. See on aga hinnatav väärteomenetluse olulise

rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes.

5. Kohtuväline menetleja esitas kassatsioonivastuse, milles taotleb kassatsiooni rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata jätmist. Kohtuvälise menetleja arvates on maakohus kõiki tõendeid kogumis hinnates

jõudnud õigele järeldusele, et I. J. pani talle süüksarvatud väärteo toime.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Arutatavas väärteoasjas teostas politseiametnik A. Kiiver 22. veebruaril 2009. a Pärnu linnas Ehitajate tee

maja nr 18 juures liiklusjärelevalvet, mõõtes sõidukite sõidukiirust. Kuigi selle sündmuse toimumise ajal

kehtinud liiklusjärelevalve määrustiku (kinnitatud politseipeadirektori 30. juuni 1992. a käskkirjaga nr 265)

p 2 kohaselt pidi liiklusjärelevalve toimkond olema vähemalt kaheliikmeline, teostas A. Kiiver

liiklusjärelevalvet üksinda.

7. Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas aktsepteerinud siiski ka võimalust, et liiklusjärelevalvet

toimetatakse üksi. Seejuures on kolleegium aga märkinud, et sellisel juhul peaks väärteosündmuse

tuvastanud kohtuvälise menetleja ametnik püüdma astuda täiendavaid samme võimaldamaks anda toimunule

objektiivset hinnangut. Nii näiteks saab liiklusjärelevalve toiminguid salvestada, tagades seeläbi võimaluse

kontrollida nii toimingu läbiviimise asjaolusid kui ka hinnata selle tulemuste usaldusväärsust (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 29. jaanuari 2010. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-82-09, p 17). Kolleegiumi hinnangul ei

ole käesolevas väärteoasjas neid nõudeid aga järgitud.

8. Väärteoprotokolli ja kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt mõõdeti I. J.-i juhitud auto

kiiruseks 84 ±3 km/h teelõigul, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Seejuures on

kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli märgitud, et I. J.-i juhitud auto liikus mõõtmise hetkel teel

üksinda. Kiiruse mõõtmise toimingut ei salvestatud ja kuigi kasutatud mõõteseade võimaldas saada teavet

mõõdetud sõiduki kauguse kohta, ei ole sellist teavet seadme kasutamise protokolli kantud. Menetlusalune

isik on menetluse kestel väitnud, et tema juhitud sõiduk kohtuvälise menetleja märgitud asjaoludel lubatud

suurimat sõidukiirust ei ületanud. Nii menetlusaluse isiku kui ka tunnistajate ütlustest nähtub sedagi, et

menetlusaluse isiku auto ei liikunud kiiruse mõõtmise ajal teel üksinda.

9. Vastavalt VTMS § 31 lg-le 2 ja § 123 lg-le 2 peab kohus väärteoasja uurima igakülgselt. Muuhulgas

tähendab väärteoasja igakülgne uurimine sedagi, et sõltumata esitatud kaebuse piiridest tuli maakohtul

selgitada välja kõik menetlusalust isikut süüstavad ja õigustavad asjaolud. Ka on kriminaalkolleegium

varasemas praktikas korduvalt selgitanud, et juhul, kui kohtulikul arutamisel tõusetuvad kahtlused

menetlustoimingu käigu ja tulemuste usaldusväärsuse suhtes, tuleb need lähtuvalt uurimispõhimõttest

täiendavate tõendite kogumise teel kõrvaldada (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. jaanuari 2009. a

otsus väärteoasjas nr 3-1-1-73-08, p 11 ja 5. oktoobri otsus väärteoasjas nr 3-1-1-85-09, p-d 8 ja 9).

Kriminaalkolleegium märgib, et ka neid nõudeid ei ole arutatava väärteoasja menetlemisel järgitud.

10. Käesoleva otsuse p-des 7 ja 9 kirjeldatud rikkumiste tõttu puuduvad väärteoasjas usaldusväärsed tõendid,

mille alusel oleks kohus saanud tõsikindlalt tuvastada, ehk siis kõrvaldada kahtlused selles, kas A. Kiiver

mõõtis just I. J.-i sõiduki kiirust ja kas mõõtmise ajal võis mõõtealasse jääda ka teisi sõidukeid. Samuti on

kõrvaldamata kahtlus selles, et kui tõepoolest mõõdeti I. J.-i sõiduki kiirust, siis kas see sõiduk oli jõudnud

väljuda märgi suurim kiirus 70 km/h mõjualast alale, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h.

Tulenevalt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest tuleb kõrvaldamata kahtlused

süüdistatava süüdiolekus tõlgendada aga süüdistatava kasuks.

11. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 4, § 150 lg-st 2 ning § 175 p-st 2 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu 9. juuni 2009. a otsuse ja lõpetab väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p

1 alusel.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris