3-2-1-7-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-7-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 31. märts 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

Vambola Raigi hagi Neeme Raigi, Kaie Raigi ja Aarne Karu

vastu solidaarselt 5 000 000 krooni ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-

08-13193

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vambola Raigi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

5 000 000 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Vambola Raig (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Leonid Tolstov

Kostjad Neeme Raig (isikukood xxxxxxxxxxx), Kaie Raig

(isikukood xxxxxxxxxxx) ja Aarne Karu (isikukood

xxxxxxxxxxx), ühine esindaja vandeadvokaat Tarvo Lindma

Asja läbivaatamise kuupäev

1. märts 2010. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat Leonid Tolstov ning kostjate

esindaja vandeadvokaat Tarvo Lindma. Istungit protokollis Ragne

Rebane.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada tsiviilasjas nr 2-08-13193 tehtud 9. veebruari 2009. a Tartu Maakohtu otsus ja

12. oktoobri 2009. a Tartu Ringkonnakohtu otsus osas, milles jäeti rahuldamata Vambola Raigi

hagi Neeme Raigi ja Aarne Karu vastu. Jätta kohtuotsused muutmata osas, milles jäeti

rahuldamata Vambola Raigi hagi Kaie Raigi vastu.

2. Tühistatud osas saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Maakohtule.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada Vambola Raigile (kontole nr xxxxxxxxxxxxxx, AS SEB Pank) 30. oktoobril 2009. a

tasutud kautsjon 40 000 (nelikümmend tuhat) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vambola Raig (hageja) esitas 9. aprillil 2008 Tartu Maakohtule hagi Neeme Raigi (kostja I), Kaie

Raigi (kostja II) ja Aarne Karu (kostja III) vastu, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt välja

5 000 000 krooni, viivise 1 767 599 krooni 55 senti (hiljem suurendas hageja viivisenõuet

2 200 065 krooni 50 sendini) ja lisanduva viivise alates hagi esitamisest 1506 krooni 85 senti päevas.

Hagiavalduse järgi asutas hageja 1993. a koos kostjaga I (hageja vend) aktsiaseltsi "Pere Leib"

(AS Pere Leib), mis erastas sama aasta lõpus endise riigiettevõtte Tartu Leivakombinaat. 2004. a

alguseks kuulus hagejale 600 AS Pere Leib aktsiat, s.o 50% aktsiakapitalist ning kostjale I samuti 600

aktsiat ehk 50% aktsiakapitalist. Hageja, kostja I ja kostja II (kostja I tütar) olid AS Pere Leib

nõukogu liikmed, kostja III aga juhatuse liige. Koostöö hageja ja kostja I vahel osutus isiklike

vastuolude tõttu keeruliseks ning hageja hakkas otsima võimalusi ärist väljumiseks, soovides oma

osaluse võõrandada. Kostja I hakkas samal ajal otsima võimalust suurendada oma osalus AS-s Pere

Leib üle 50%.

2004. a kuulus AS-le Pere Leib 94,25% aktsiaseltsi (AS) Cibus aktsiatest. Lisaks AS-le Pere Leib

olid AS Cibus aktsionärideks 3,59%-ga Osaühing (OÜ) Frominer, mille ainuosanik ja juhatuse liige

oli kostja I, ning veel 130 väikeaktsionäri, osalusega kokku pisut üle 2%. AS Pere Leib ja AS Cibus

juhatused sõlmisid 23. märtsil 2004 ühinemislepingu, mille kiitis 26. aprillil 2004 heaks AS Cibus

aktsionäride üldkoosolek. Kanne ühinemise kohta tehti äriregistrisse 31. augustil 2004. AS Pere Leib

aktsionäride üldkoosolekut, kus oleks arutatud ühinemist, kokku ei kutsutud ning hagejat ühinemisest

ei teavitatud. 27. aprillil 2004 avaldas AS Pere Leib väljaandes Ametlikud Teadaanded (AT)

ühinemisteate. Hageja elab USA-s ning tal on keeruline olla sündmustega kursis ja lugeda AT-d. Teda

hoiti sihilikult asjaoludest teavitamata, pealegi oli ta sel ajal tugevasti häiritud oma abikaasa raskest

haigusest. Ühinemise tulemusel moodustas hageja osalus AS-s Pere Leib 49,0591%, kostjal I

49,0591%, OÜ-l Frominer 1,1963% ning ülejäänud AS Cibus endistel väikeaktsionäridel kokku

0,8%. Seega omandas kostja I koos tema kontrolli all oleva OÜ-ga Frominer 50,255% AS Pere Leib

aktsiakapitalist. 15. septembril 2004 kutsuti kokku AS Pere Leib aktsionäride erakorraline

üldkoosolek, kus kutsuti tagasi senine nõukogu ning määrati ametisse uued nõukogu liikmed,

kusjuures nende hulgast jäeti välja hageja. Lisaks muudeti AS Pere Leib põhikirja selliselt, et

aktsionäride üldkoosoleku võib kokku kutsuda ka ainult ajaleheteatega. Hageja ei saanud sellel

üldkoosolekul osaleda abikaasa surma tõttu ja tal on alust arvata, et üldkoosoleku aeg määrati selliselt

just põhjusel, et hageja seal osaleda ei saaks.

Edaspidi ei ole hagejat kunagi AS Pere Leib aktsionäride üldkoosolekule isiklikult kutsutud, vaid on

avaldatud väikeses kirjas teateid ajalehes (enamasti laupäeval), vaatamata hageja esindaja palvele

teavitada teda üldkoosolekust ka eraldi. Kordagi ei ole hagejale enam makstud dividendi, ta kaotas

nõukogu liikme tasu ja töökabineti, samuti ei ole hagejat informeeritud AS Pere Leib tegevusest.

Kohe pärast häälteenamuse oma kontrolli alla saamist asus kostja I rakendama abinõusid AS Pere

Leib omakapitali vähendamiseks, mille eesmärgiks oli jätta lõpuks järgi üksnes väärtusetu "juriidiline

keha". Pärast ühinemist moodustati 15. aprillil 2005 AS Pere Leib Tootmine, kuhu kanti mitterahalise

sissemaksena kogu AS Pere Leib kinnisvara ja tootmise sisseseade, sh ülekursiga 17 500 000 krooni.

31. oktoobril 2005 sõlmisid AS Pere Leib ja Rein Kilgi kontrolli all olev osaühing (OÜ) Elikante

LÕUNA TOIDUAINETETÖÖSTUSE AKTSIASELTSI (hilisem ärinimi PERE AS)

asutamislepingu, kus kumbki äriühing omandas 50%-lise osaluse. AS Pere Leib andis sinna

mitterahalise sissemaksena üle kõik AS Pere Leib Tootmine aktsiad, OÜ Elikante mitterahalise

sissemakse väärtus oli sellest oluliselt väiksem. AS-le Pere Leib kahjulikel tingimustel aktsiakapitali

suurendamise kaudu on AS Pere Leib osalus PERE AS-s langenud 25%-le. Viimastel aastatel on

AS Pere Leib olnud tühi äriühing, mille ainsaks tegevuseks on olnud PERE AS aktsiate hoidmine.

Samas on AS Pere Leib üldhaldus- ja ärikulud olnud igal aastal mitu miljonit krooni, millega on

kaasnenud suur kahjum. Hageja on avaldanud soovi oma aktsiaid müüa, kuid vähemusosaluse

omandamisest ei ole keegi huvitatud ning sellest on keeldunud ka kostja I.

Kuna kostjale I oli teada, et hageja ei kiidaks ühinemist AS-ga Cibus heaks, kasutas ta äriseadustiku

(ÄS) § 421 lg-t 4 oma osaluse suurendamiseks AS-s Pere Leib. Hageja esitas ÄS § 403 lg 6 alusel

AS Pere Leib juhatuse ja nõukogu liikmete vastu kahju hüvitamise nõude. Osalusprotsendi

langemisel alla 50% kaotas hageja kontrolli aktsiaseltsi üle (nn blokeerimisõiguse) ning seeläbi

kaotas olulise osa senise aktsiapaki väärtusest. Tartu Ülikooli majandusteaduskonna lektorite Priit

Sanderi ja Andres Juhkami eksperdiarvamuse kohaselt jääb ühinemisega hagejale tekitatud

kogukahju vahemikku 3,75-5,293 miljonit krooni. Sellele hinnangule tuginedes nõudis hageja

5 000 000 krooni suuruse kahju hüvitamist. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p-le 5 viidates

leidis hageja, et ühinemise käigus on hageja aktsiate väärtus olulisel määral langenud, seega on

rikutud hageja omandiõigust. Hageja aktsiaosalus on langenud alla 50% just ühinemise tõttu ning see

on ka hagi esemeks oleva kahjunõude tekkimise põhjuseks (blokeerimisõiguse kaotuse allahindlus).

Kahju tekkimise hetkeks luges hageja AS Pere Leib ja AS Cibus ühinemise kandmise hetke

äriregistrisse 31. augustil 2004, kui tekkisid ühinemisega kaasnevad õigused ja kohustused ning

muutusid kapitaliosalussuhted. Viivise nõudmisel tugineb hageja VÕS § 113 lg-le 1, st ta nõuab

seadusjärgset viivist kahju hüvitamisega viivitamise eest.

2. Kostjad ei tunnistanud hagi ja palusid jätta see rahuldamata.

Kostjate arvates on hageja nõue lepinguvälisest õigussuhtest (deliktist) tulenev kahju hüvitamise

nõue. Küll puuduvad selle rahuldamise eeldused: objektiivne teokoosseis, õigusvastasus ja süü.

Hageja ei ole esile toonud ja tõendanud, milline oli tegu, mis põhjustas talle kahju. Ühinemine

iseenesest veel kahju põhjustada ei saa. Blokeerimisõiguse olemasolu ei saa pidada esmatähtsaks

aktsionäri õiguseks. Asjaolu, et aktsionäril ei õnnestu aktsiaid müüa kolmandatele isikutele ostusoovi

puudumise tõttu, ei ole juriidiline. Hageja esitatud kahju suurus on oletuslik ja hüpoteetiline. Ta saaks

nõuda kahju hüvitamist, mis on tekitatud ühinemise tõttu ühinemise momendil. Hageja ei ole

tõendanud, et väidetav aktsiate väärtuse vähenemine on põhjuslikus seoses kostjate kui endiste

juhtorgani liikmete tegevusega ühinemisel. Kostjad käitusid õiguspäraselt. Nad ei ole kahjustanud

hageja omandit, sest aktsiate omandiõigus on hagejal jätkuvalt olemas. Aktsiate väärtuse kasvamine

või kahanemine ei ole olnud õiguslikus mõttes põhjuslikus seoses kostjate tegevusega. Lisaks puudub

kostjate süü. Hageja viivisenõue on alusetu, sest kostjatel ei ole hageja ees rahalisi kohustusi.

3. Tartu Maakohus jättis 9. veebruari 2009. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse järgi on hageja oma nõude määratlenud kui deliktist tuleneva kahju hüvitamise

nõude, millega kvalifikatsiooniga nõustusid ka kostjad. Ainuüksi äriühingute ühinemine ei anna

aktsionärile alust esitada kahju hüvitamise nõudeid äriühingu juhtorganite liikmete vastu. Kostjad ei

vastuta hagejal tekkiva võimaliku kahju eest, sest puuduvad deliktilise vastutuse kohaldamiseks

vajalikud elemendid: kostjate õigusvastane tegu, hagejal selline kahju, mille hüvitamine oleks

deliktilise vastutuse puhul kostjate kohustus, ja kostjate süü hagejale kahju tekkimises. Kostjate teo -

äriühingute ühinemise äriregistrisse kandmise - ja hagejal aktsionärina nn blokeerimisõiguse kaotuse

ning sellest tekkinud n-ö arvestusliku kahju vahel on põhjuslik seos, kuid see ei anna hagejale alust

nõuda kostjatelt kahju hüvitamist.

Äriühingute ühinemise kandmine äriregistrisse ei olnud iseenesest kostjate õigusvastane tegu. Hageja

on kostjate teo õigusvastasust sisustanud viidetega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-dele 32

ja 35. TsÜS § 35 käsitleb juhtorganite liikmete hoolsus- ja lojaalsuskohustust juriidilise isiku, mitte

tema aktsionäri vastu ning seetõttu ei kohaldu. TsÜS §-s 32 sätestatud hea usu ja üksteise arvestamise

põhimõte aktsionäride omavahelistes suhetes ei anna konkreetsete asjaolude väljatoomiseta alust

väidetava rikkumise korral aktsionäril tekkida võiva kahju hüvitamiseks. Nn blokeerimisõigus ei ole

selline aktsionäri õigus, mida kaitseb hea usu ja üksteise huvide arvestamise põhimõte aktsionäride

suhetes TsÜS §-s 32 sätestatuna.

Hageja ei ole viidanud ega tõendanud, et kostjate otsusega määratud aktsiate asendussuhe oleks olnud

ebaõiglane või osaluse muutus ebaproportsionaalne, millest tulenevalt oleks äriühingute ühinemise

kandmine äriregistrisse olnud selline tegu, mis otseselt põhjustas hagejale kahju tema omandi

rikkumisega. Hageja on nõude alusena esitanud ainult blokeerimisõiguse kaotamisest arvutatud

aktsiate väärtuse vähenemise. Hageja kahju, mille olemasolu maakohus möönis, ei ole seotud

hagejale kuuluva asja (aktsiate) kahjustamisega. Hagejal tekkinud puhtmajandusliku kahju - saamata

jääva tulu - eest kostjad ei vastuta. Riigikohtu selgitustest tsiviilasjades nr 3-2-1-123-05 ja nr 3-2-1-

64-05 tuleneb, et deliktiõiguse järgi on esmajoones kaitstud konkreetsed õigushüved, mitte vara

tervikuna ning puhtmajandusliku kahju hüvitamist üldjuhul nõuda ei saa. Seega saaks hageja nõuda

kostjatelt VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel ainult tema omandi rikkumisega (aktsiate äravõtmisega, aktsiate

annulleerimisega, aktsia nimiväärtuse ebaproportsionaalse muutmisega vms) tekitatud varalise kahju

hüvitamist, mitte ühinemise tulemusena aktsiaosaluse proportsiooni muutumisest tingitud nn

blokeerimisõiguse kaotusest tuleneva aktsiate arvestusliku turuväärtuse vähenemisega põhjustatud

kahju hüvitamist. Hageja ei ole ilma jäänud ühestki aktsiast ning aktsiate asendussuhte ebaõigsust või

AS-s Pere Leib aktsiaosaluse muutumise ebaproportsionaalsust, mis annaks ÄS § 398 alusel õiguse

nõuda äriühingult kahju hüvitamist, ei ole hageja ei nõudnud, väitnud ega tõendanud.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja

teha uus otsus, millega hagi rahuldada.

5. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ning palusid jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 12. oktoobri 2009. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jättis

ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid. Ringkonnakohtu arvates

on ÄS § 403 lg-s 6 sätestatud deliktilise kahju hüvitamise nõue. Ebaõige on hageja seisukoht, et selle

sätte kohaldamine ei eelda kostjate toimingute väljaselgitamist, mida saaks seostada hagejale

tekkinud kahjuga. Hageja on nõustunud, et ühinemine toimus äriseadustikus ettenähtud korras. Kuna

hageja ei ole tõendanud, milline konkreetne kostjate tegevus põhjustas talle väidetava kahju, puudub

võimalus tuvastada tegu, mille kausaalseks tagajärjeks on hageja väidetav kahju, ehk põhjuslikku

seost. Seega ei ole täidetud deliktilise vastutuse esimene element - objektiivne teokoosseis.

Objektiivse teokoosseisu puudumise tõttu ei ole vaja hinnata teo õigusvastasust.

Ühinemise käigus aktsiaosaluse vähenemine ja seetõttu nn blokeerimisõiguse kaotus ei ole

õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses. Äriseadustiku § 403 lg 6 eesmärk ei ole kaitsta

aktsionäri blokeerimisõigusest tuleneva väidetava kahju eest. Hageja seisukoht, et ühinemine oli

õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel, kuna väidetav kahju tekitati seadusest tuleneva kohustust

rikkuva käitumisega, ei ole põhjendatud. Maakohus on õigesti leidnud, et blokeerimisõiguse

kaotusest tingitud väidetav kahju ei ole aktsionäri selline õigus, mida kaitseb hageja viidatud TsÜS §-

s 32 sätestatud hea usu ja üksteise huvide arvestamise põhimõte. Kuna kostjate käitumises ei ole

tuvastatud objektiivset teokoosseisu ega õigusvastasust, ei ole vaja hinnata kostjate käitumises süü

esinemist.

Maakohus ei tuvastanud, et kostjad oleks hagejale kahju tekitanud. Maakohtu otsusest nähtub, et

P. Sanderi ja A. Juhkami järeldusest tulenevalt võis hageja osaluse väärtuse langus olla saamata

jäänud tulu. Raskused aktsiate võõrandamisel (võimalik väärtuse langus) ei ole tingitud mitte

blokeerimisõiguse kaotusest äriregistrisse kandmise aja seisuga, vaid turusituatsioonist ja investorite

soovist omandada enamusosalust, mitte 50%-list osalust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub otsus tühistada ja

saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse järgi ei eelda kahjunõude esitamine ÄS § 403 lg 6 alusel konkreetsete

ühinemistoimingute väljaselgitamist, kuna kahju tekkimine seostatakse ühinemise õiguslike

tagajärgedega. Seega tuleb kostjate hagejale kahju põhjustavaks teoks lugeda AS Pere Leib ja

AS Cibus ühinemist tervikuna, mille käigus hageja aktsiaosalus langes alla 50%. Hagejale tekitati

kahju 5 000 000 krooni, mis seisneb aktsiate väärtuse langemises 5 000 000 krooni võrra. Seda kahju

tuleb käsitada otsese varalise kahjuna VÕS § 128 lg 3 tähenduses. Ringkonnakohus on

enamusosaluse väärtuse võimalikku kaotust hindama hakates väljunud apellatsiooni raamest, sest

enamusosaluse kaotus ei olnud vaidluse esemeks. Ringkonnakohtu seisukoht, et blokeerimisõigusest

ilmajäämine ei põhjustanud hageja aktsiate väärtuse langust, on alusetu.

Kostjate teo õigusvastasus tuleneb VÕS § 1045 lg 1 p-st 5 ning ÄS § 403 lg-st 6 ja TsÜS §-st 32.

TsÜS §-s 32 sätestatud hea usu põhimõtte eesmärgiks on muu hulgas vältida olukordi, kus ebaõiglust

õigustatakse näilise juriidilise korrektsuse argumendile tuginemisega. Väär on kohtute seisukoht, et

ÄS § 403 lg 6 eesmärk ei ole aktsionäri kaitsmine blokeerimisõiguse kaotamise eest. VÕS § 1045

lg 1 p-le 7 viidates leidis hageja, et kostjate teo õigusvastasus tuleneb ÄS § 403 lg-s 6 ja TsÜS §-s 32

sätestatud kohustuse rikkumisest. Aktsionäride kahju eelnimetatud sätte tähenduses saabki olla

tingitud eelkõige aktsiate väärtuse langusest. Samuti ei ole kohtud hinnanud hageja esile toodud

kostjate pahatahtlikku tegevust enne ja pärast ühinemise kandmist äriregistrisse ning selle tegevuse

kooskõla TsÜS §-s 32 sätestatud hea usu põhimõttega.

8. Kostjad vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta selle rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsuse muutmata.

9. Riigikohtu istungil jäid poolte esindajad varem esitatud seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, milles jäeti muutmata

maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise kohta kostjate I ja III suhtes. Kostjate I ja III suhtes hagi

rahuldamata jätmise osas tuleb TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel tühistada ka maakohtu otsus ja

saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonna- ja maakohtu otsus jäävad

muutmata osas, milles jäeti rahuldamata hagi kostja II vastu. Kassatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt.

11. Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõuet ning olulisi asjaolusid (I). Seejärel analüüsib kolleegium

äriühingute ühinemise õiguslikku raamistikku (II), hageja nõude rahuldamise võimalusi (III) ja

hüvitamisele kuuluvat kahju (IV). Lõpetuseks lahendab kolleegium asjaga seotud menetluslikud

küsimused (V).

I

12. Hageja on esitanud kostjate vastu kahju hüvitamise nõude. Oma kahjuks loeb hageja talle

kuuluvate AS Pere Leib aktsiate väärtuse vähenemist. Hageja on nimetanud nõude põhilise õigusliku

alusena ÄS § 403 lg-t 6, viidates ka VÕS §-le 1043 ning § 1045 lg 1 p-dele 5 ja 7. Viivisenõude

õigusliku alusena tugineb hageja VÕS § 113 lg-le 1. Kassatsioonkaebuses tugineb hageja esmajoones

nimetatud normide ebaõigele kohaldamisele. Kolleegium märgib selle kohta, et ei ole TsMS § 688

lg 2 järgi seotud kassatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega.

13. Vaidluse all ei ole järgmised olulised asjaolud:

hageja ja kostja I olid enne 31. augustit 2004 AS Pere Leib ainsad aktsionärid, kummalegi kuulus

võrdselt 600 aktsiat, st mõlemale kuulus seal 50%-line osalus;

2004. a kuulus AS-le Pere Leib 94,25% AS Cibus aktsiaosalusest, lisaks olid AS Cibus

aktsionärideks OÜ Frominer (mille ainuosanik ja juhatuse liige oli kostja I) 3,59%-ga ning veel 130

väikeaktsionäri, osalusega kokku veidi üle 2%;

AS Pere Leib ja AS Cibus juhatus sõlmisid 23. märtsil 2004 ühinemislepingu, mille kiitis 26. aprillil

2004 heaks AS Cibus aktsionäride üldkoosolek;

AS Pere Leib aktsionäride üldkoosolekut ühinemise arutamiseks kokku ei kutsutud ja USA-s elavat

hagejat ühinemisest ei teavitatud ning ta ei saanud ühinemisest enne ka muul viisil teada;

AS Pere Leib ja AS Cibus ühinemine kanti äriregistrisse 31. augustil 2004;

ühinemise järel oli hageja osalus AS-s Pere Leib 49,0591%, kostjal I 49,0591%, OÜ-l Frominer

1,1963% ning ülejäänud AS Cibus endistel väikeaktsionäridel kokku 0,8%;

hageja oli AS Pere Leib nõukogu liige, kuid kutsuti ametist tagasi aktsionäride üldkoosoleku otsusega

15. septembril 2004.

14. Hageja väidab hagis, et kostja I on tegutsenud selle nimel, et suurendada enda osalust AS-s Pere

Leib ja vähendada hageja osalust, nii et hageja ei saaks mõjutada oluliste otsuste vastuvõtmist.

Hageja väitel on kostja I lõppeesmärgiks olnud muuta hageja osalus AS-s Pere Leib väärtusetuks ja

omandada AS Pere Leib majandustegevuse üle kontroll hageja osaluseta. Sisuliselt väidab hageja

seega, et kostja I on soovinud õigusvastaselt omandada hageja kui algselt võrdväärse kaasaktsionäri

arvel eelist.

Hagist ei nähtu konkreetseid etteheiteid kostjatele II ja III, kuid järeldada võib, et hageja näeb nende

rolli kostja I tegevusele kaasaaitamises.

15. Oma väidete kinnitusena on hageja esitanud mh järgmised asjaolud:

AS Pere Leib ja AS Cibus ühinemine viidi läbi hagejat teavitamata ja selle eesmärgiks oli vähendada

hageja osalus AS-s Pere Leib alla 50%;

kostja I omandas ühinemise tulemusena koos enda kontrolli all oleva OÜ-ga Frominer 50,255%

suuruse osaluse AS-s Pere Leib, mis võimaldab sisuliselt üksinda vastu võtta olulisi otsuseid, nagu

aktsiaseltsi nõukogu liikmete nimetamine ja asendamine ning majandustegevuse korraldamine;

hageja kutsuti ühinemise järel tagasi AS Pere Leib nõukogust ja ta kaotas nõukogu liikme tasu;

hageja heakskiiduta (ajal, kui hageja oli seotud USA-s abikaasa matustega ega saanud Eestisse

aktsionäride üldkoosolekule tulla) muudeti AS Pere Leib põhikirja selliselt, et edaspidi ei pidanud

hagejale enam saatma koosoleku kokkukutsumise teadet, vaid piirdutud on ajakirjanduses kutsete

avaldamisega;

hagejale ei ole pärast AS Pere Leib ja AS Cibus ühinemist makstud aktsiatelt dividendi ega ole teda

ka teavitatud AS Pere Leib tegevusest;

15. aprillil 2005 asutas AS Pere Leib AS-i Pere Leib Tootmine, kuhu kanti mitterahalise

sissemaksena kogu AS Pere Leib kinnisvara ja tootmise sisseseade, sh ülekursiga 17 500 000 krooni;

31. oktoobril 2005 sõlmisid AS Pere Leib ja R. Kilgi kontrolli all olev OÜ Elikante LÕUNA

TOIDUAINETETÖÖSTUSE AKTSIASELTSI (hilisem ärinimi PERE AS) asutamislepingu, kus

kumbki äriühing omandas 50%-lise osaluse ning millele AS Pere Leib andis mitterahalise

sissemaksena üle kõik AS Pere Leib Tootmine aktsiad, OÜ Elikante mitterahalise sissemakse väärtus

oli sellest aga oluliselt väiksem;

AS-le Pere Leib kahjulikel tingimustel aktsiakapitali suurendamisega on AS Pere Leib osalus

PERE AS-s langenud edaspidi 25%-le;

viimastel aastatel on AS Pere Leib olnud sisulise majandustegevuseta äriühing, mille ainsaks

tegevuseks on olnud PERE AS aktsiate hoidmine, kuid samas on AS Pere Leib üldhaldus- ja ärikulud

olnud igal aastal mitu miljonit krooni, millega on kaasnenud suur kahjum;

kostja I on keeldunud hagejalt AS Pere Leib aktsiaid omandamast või talle kahju muul viisil

heastamast.

II

16. Hageja ei ole otseselt väitnud, et AS Pere Leib ja AS Cibus ühinemisel rikuti äriseadustiku

konkreetseid sätteid, vaid näinud oma õigusi rikkuvana ühinemist kui sellist. Seejuures väitis hageja,

et ühinemisel rikuti mh TsÜS § 32.

Kohus ei ole seotud poolte õiguslike hinnangutega asjaoludele, vaid hindab esitatud asjaolusid sellest

sõltumata. Seaduse kohaldamine ja nõude kvalifitseerimine on kohtu kohustus, kes ei ole seotud

poolte väidetega (vt TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, § 442 lg 8 esimene lause). Hageja

väitis, et talle tekitati ühinemise tagajärjel kahju, mis seisnes aktsiate väärtuse vähenemises osaluse

vähenemise tõttu. Kolleegiumi arvates ei ole kohtud hinnanud hageja esitatud asjaolusid piisavalt.

17. Seadus võimaldab äriühingutel kokkuleppel ühineda selliselt, et ühendatav ühing lõpeb ja tema

vara läheb üldõigusjärgluse korras üle ühendavale ühingule (ÄS § 391 lg-d 1 ja 4, § 403 lg 1 esimene

lause). Ühinemise kandmisega ühendava aktsiaseltsi asukoha äriregistrisse saavad ühendatava

aktsiaseltsi aktsionärid ühendava ühingu aktsionärideks ning nende aktsiad asendatakse ühendava

ühingu aktsiatega (ÄS § 391 lg 5 esimene lause, § 403 lg 3 esimene lause).

18. Ühinemiseks sõlmivad ühingute juhatused ÄS § 392 lg 1 järgi ühinemislepingu, millest tekivad

õigused ja kohustused pärast seda, kui ühinevad ühingud on lepingu heaks kiitnud (sama sätestab ka

ÄS § 397 lg 1 esimene lause). Aktsiaseltsi teise äriühinguga ühinemise otsustamine on ÄS § 298 lg 1

p 8 järgi aktsionäride üldkoosoleku pädevuses, st ühinemislepingu sõlmimine on lõppastmes

aktsiaseltsi aktsionäride otsustada.

Üldkoosolek võib ÄS § 297 lg 1 (enne 15. jaanuari 2009 kehtinud redaktsioonis) järgi vastu võtta

otsuseid, kui kohal on üle poole aktsiatega esindatud häältest, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud

suurema esindatuse nõuet. Ühinemisotsus on ÄS § 421 lg 1 järgi vastu võetud, kui selle poolt on

antud vähemalt 2/3 üldkoosolekul esindatud häältest.

19. Enne ühinemislepingu heakskiitmist otsustava aktsionäride üldkoosoleku toimumist tuleb

ühinevate aktsiaseltside juhatustel ÄS § 393 lg 1 esimese lause järgi koostada ühinemisaruanne.

Ühinemislepingut peab ÄS § 418 järgi kontrollima audiitor, kes koostab selle kohta ÄS § 396 lg 1

järgi omakorda aruande. Nii ühinemisleping kui ka viidatud ühinemisaruanne ja audiitori aruanne

peavad olema esitatud ühineva ühingu aktsionäridele tutvumiseks vähemalt üks kuu enne ühinemist

otsustavat üldkoosolekut (ÄS § 419 lg 1) ning aktsionäri nõudel antakse talle neist ka viivitamata

ärakiri (ÄS § 419 lg 2). Samuti peab juhatus ÄS § 419 lg 4 esimese lause järgi vähemalt üks kuu enne

ühinemist otsustavat üldkoosolekut esitama äriregistri pidajale ühinemislepingu ning avaldama AT-s

teate ühinemislepingu sõlmimise kohta.

Aktsiaseltsi juhatus peab ÄS § 420 lg 1 järgi selgitama üldkoosolekul ühinemise õiguslikke ja

majanduslikke tagajärgi, sealhulgas aktsiate asendamist. Ühinemise kohta peab üldkoosolekul

esitama arvamuse ka aktsiaseltsi nõukogu (ÄS § 420 lg 2). Aktsionäri nõudel antakse talle

üldkoosolekul teavet ka teisi ühinevaid ühinguid puudutavate asjaolude kohta (ÄS § 420 lg 3).

20. Enne 1. jaanuari 2006 kehtinud ÄS § 399 lg 2 esimese lause järgi pidi juhatus lisaks avaldama

ühinemisotsuse kohta AT-s kaks teadet vähemalt 15-päevase vahega.

Avalduse ühinemise kandmiseks äriregistrisse võis ÄS § 400 lg 1 esimese lause (enne 1. jaanuari

2006 kehtinud redaktsioonis) järgi esitada mitte varem kui kolme kuu möödudes teise ühinemise teate

avaldamisest.

21. Eelnevast (vt otsuse p-d 18-20) järeldub, et seadusega on üldiselt tagatud aktsionäride teavitamine

aktsiaseltsi ühinemisest ning vähemalt 1/3 aktsiate omanikele ka võimalus ühinemist blokeerida.

Eelkõige aktsionäride kaitseks sätestab ÄS § 398 lg 1 lisaks, et kohus võib osaniku, aktsionäri,

juhatuse või nõukogu liikme nõudel seaduse, ühingulepingu või põhikirjaga vastuolus oleva

ühinemisotsuse kehtetuks tunnistada, kui nõue on esitatud ühe kuu jooksul otsuse tegemisest.

Tagamaks tehtud organisatsioonilise muudatuse pöördumatust ja seeläbi õiguskindlust, näeb

ÄS § 403 lg 5 aga ette, et ühinemist ei saa vaidlustada pärast selle kandmist ühendava ühingu

asukoha äriregistrisse.

Samas näeb ÄS § 398 lg 3 vähemusaktsionäride kaitseks ette, et kui osade või aktsiate asendussuhe

määrati liiga madalaks, võib osanik või aktsionär nõuda ühendavalt ühingult nn tagasimakset.

Äriseadustiku § 403 lg 6 (enne 1. jaanuari 2006 kehtinud redaktsioonis) järgi vastutavad ühineva

aktsiaseltsi juhatuse ja nõukogu liikmed solidaarselt mh ühinemisega aktsionäridele süüliselt

tekitatud kahju eest. Kahju hüvitamise nõue on ÄS § 396 lg 3 järgi ka ühinemist kontrollinud

audiitori vastu.

22. Erandliku regulatsiooni ühinemise läbiviimiseks annab ÄS § 421 lg 4. Selle esimese lause järgi ei

ole ühendamiseks nõutav ühinemislepingu heakskiitmine ühendava aktsiaseltsi ühinemisotsusega, kui

vähemalt 9/10 ühendatava aktsiaseltsi aktsiakapitalist kuulub ühendavale aktsiaseltsile ning kui

vähemalt üks kuu enne ühinemislepingu heakskiitmise otsustamist ühendatava ühingu poolt on

ühendava aktsiaseltsi juhatus avaldanud ühinemislepingu sõlmimise teate § 419 lg-s 4 sätestatud

korras ning esitanud aktsiaseltsi asukohas aktsionäridele tutvumiseks § 419 lg 1 p-des 1-3 nimetatud

dokumendid. Sama lõike teise lause järgi on ühinemisotsus siiski vajalik, kui seda nõuavad

aktsionärid, kelle aktsiatega on esindatud vähemalt 1/20 aktsiakapitalist ja põhikirjaga ei ole ette

nähtud väiksemat esindatust.

Säte baseerub (nagu muugi ühinemise regulatsioon) Euroopa Liidu Nõukogu 9. oktoobri 1978. a

direktiivil nr 78/855/EMÜ, mis käsitleb aktsiaseltside ühinemist, konkreetselt direktiivi art-l 27. Sätte

mõte on lihtsustada ja kiirendada ühinemise läbiviimist nn kontsernisiseste ühinemiste puhul.

23. Käesolevas asjas ei ole vaidluse all, et AS-le Pere Leib kuulus enam kui 9/10 AS Cibus aktsiatest,

st tegemist on iseenesest ÄS § 421 lg 4 kohaldamist õigustava juhuga. Samuti ei vaielda, et kuigi

AS Pere Leib aktsionäride üldkoosolek ühinemist ei otsustanud, olid täidetud ühinemise

läbiviimiseks vajalikud formaalsed nõuded, nagu ühinemislepingu sõlmimine, vajalike aruannete

koostamine ja teadete avaldamine.

24. Küll on hageja tuginenud etteheitena kostjatele asjaolule, et enne ühinemist kuulus talle 50%

AS Pere Leib aktsiakapitalist, pärast ühinemist aga üksnes 49,0591%, st tema osalus vähenes

ühinemise tulemusena tema tahteta.

Kolleegiumi arvates ei ole hageja osaluse vähenemine esitatud asjaoludel seaduse järgi hageja enda

tahteta võimalik. Selleks, et ühendatava aktsiaseltsi aktsiad saaks vahetada ühendava ühingu

aktsiateks, peavad ühendaval ühingul need aktsiad olema või tuleb need tekitada. Ühinemine ei tekita

aktsiaid juurde ega õigusta muutma ühendava ühingu aktsiakapitali suurust ega proportsioone. Seega

peab ühendav aktsiaselts ühinemise läbiviimiseks, kui ta soovib oma aktsiaid anda ühendatava ühingu

aktsionäridele, suurendama aktsiakapitali. Seda kinnitavad ka mitmed äriseadustiku sätted, eelkõige

ÄS § 424, mille järgi tuleb ühinemiseks aktsiakapitali suurendamisel mitterahalise sissemakse

hindamiseks ettenähtud korras hinnata, kas ühendatavate ühingute varast piisab aktsiakapitali

suurendamiseks, ning esitada vara hindamist tõendavad dokumendid koos ühinemise avaldusega

äriregistri pidajale. Erisusi aktsiakapitali suurendamiseks ühinemise puhul näeb ette ka ÄS § 422,

mille esimese lõike järgi ei ole teistel ühendava aktsiaseltsi aktsionäridel aktsiaseltsi aktsiakapitali

suurendamisel seoses ühinemisega aktsiate omandamise eesõigust. Erandina on aktsiate asendamine

aktsiakapitali suurendamata võimalik üksnes juhul, kui ühendaval aktsiaseltsil on oma aktsiaid

(ÄS § 423), mida saab asendamiseks kasutada.

25. Enne 1. jaanuari 2006 kehtinud ÄS § 338 lg 1 redaktsiooni järgi võis aktsiakapitali suurendada

uute aktsiate väljalaskmisega ning sama paragrahvi teise lõike järgi kas täiendavate sissemaksetega

või sissemakseteta. Sissemakseta võib aktsiakapitali suurendada üksnes ÄS § 350 lg 1 järgi

omakapitali arvel nn fondiemissioonina.

Mõlemal juhul on aktsiakapitali suurendamine ÄS § 298 lg 1 p 2 järgi aktsionäride üldkoosoleku

pädevuses. Seda ei muuda ÄS § 244 lg 1 p 2, mille järgi võib aktsiakapitali suurus olla põhikirjas

märgitud ka miinimum- ja maksimumkapitalina. Nimetatud säte võimaldab üksnes muuta

aktsiakapitali miinimum- ja maksimumkapitali piires, põhikirja samal ajal muutmata. Aktsiakapitali

suurendamise otsus on ÄS § 341 lg 1 esimese lause järgi vastu võetud, kui selle poolt on antud

vähemalt 2/3 üldkoosolekul esindatud häältest. Aktsiakapital loetakse ÄS § 343 lg 5 järgi

suurendatuks ja uutest või suurendatud nimiväärtusega aktsiatest tulenevad õigused tekkinuks kande

tegemisest äriregistrisse.

Erandina võib üldkoosolek põhikirjaga delegeerida aktsiakapitali suurendamise õiguse nõukogule

kuni kolmeks aastaks ja üksnes sissemaksete tegemisega (ÄS § 349 lg 1). ÄS § 351 võimaldab

aktsiakapitali tingimusliku suurendamise õiguse anda põhikirjaga ka aktsiaseltsi juhatusele, kuid sätte

enne 1. jaanuari 2006 kehtinud redaktsioonis oli selline aktsiakapitali suurendamine võimalik vaid

vahetusvõlakirjade vahetamise teel (ÄS § 351 lg 1).

Aktsiakapitali regulatsiooni aluseks on Euroopa Liidu 13. detsembri 1976. a direktiiv nr 77/91/EMÜ,

mille art 25 lg 1 esimese lause järgi peab kõik kapitali suurendamise otsused samuti tegema

üldkoosolek. Sama sätte teise lõike järgi võib selle pädevuse anda muule aktsiaseltsi juhtorganile kuni

viieks aastaks.

26. Eelneva (vt otsuse p-d 24 ja 25) põhjal saab teha ühese järelduse, et ka aktsiaseltside ühinemise

korral peab ühendava ühingu aktsiakapitali suurendamise ja seega aktsiate jaotuse muutumise

otsustama alati aktsionäride üldkoosolek, v.a kui põhikirjas on see võimalus delegeeritud nõukogule

või erandlikult juhatusele. See kehtib ka juhul, kui ühinemislepingut ei pea ÄS § 421 lg 4 järgi heaks

kiitma ühendava aktsiaseltsi aktsionärid. Selliselt on mh tagatud, et aktsiate osalussuhe ei muutuks

aktsionäride teadmata.

Kui aktsiakapitali suurendatakse, ilma et seda oleks otsustanud aktsionäride üldkoosolek (kui just

põhikirjas ei olnud aktsiakapitali suurendamise õigust delegeeritud), on toimitud õigusvastaselt ja

registripidaja peab keelduma aktsiakapitali suurendamise ja ühinemise sissekandmisest. Kui

registripidaja seda õigusvastaselt siiski teeb, võib see olla aluseks mh riigivastutusele.

27. Lisaks on hageja väitnud, et teda ei teavitatud ühinemisest, kuigi ta oli lisaks aktsionäriks

olemisele ka AS Pere Leib nõukogu liige.

Nõukogu nõusolek on ÄS § 317 lg 1 teise lause järgi vajalik aktsiaseltsi nimel tehingute tegemiseks,

mis väljuvad igapäevase majandustegevuse raamest (sama järeldub ÄS § 306 lg 2 teisest lausest).

Eraldi on ÄS § 317 lg 1 teises lauses loetletud selliste tehingutena tehingud, millega kaasneb osaluse

lõppemine teistes ühingutes (p 1) ning ettevõtte omandamine (p 2). Samuti peab juhatus ÄS § 306

lg 3 järgi nõukogule teatama aktsiaseltsi majandustegevusega seotud olulistest asjaoludest.

Seega pidanuks ühinemise vähemalt aktsiaseltsi siseselt otsustama ka AS Pere Leib nõukogu. Igal

juhul pidanuks nõukogu liikmeid sellest informeerima. Kui seda oleks tehtud, saanuks hageja

ühinemisest teada ja oleks võinud kasutada ÄS § 317 lg-tes 6 ja 7 ette nähtud õigusi asjaolude

selgitamiseks ja dokumentidega tutvumiseks ning kasutada ÄS § 421 lg 4 teise lause järgset õigust

nõuda ühinemise otsustamiseks aktsiaseltsi üldkoosoleku kokkukutsumist.

28. Eelnevast järeldub, et AS Pere Leib ja AS Cibus ühinemisel võidi oluliselt rikkuda seadust, mille

tulemusena vähenes hageja osalus AS-s Pere Leib õigusvastaselt.

III

29. Äriseadustiku § 315 lg 1 ja § 327 esimene lause (enne 1. jaanuari 2006 kehtinud redaktsioonis)

ning TsÜS § 37 lg 1 näevad ette aktsiaseltsi juhtorgani liikmete vastutuse aktsiaseltsi ees oma

kohustuste rikkumise eest. Neile sätetele ei saa tugineda aktsiaseltsi aktsionär talle tekitatud kahju

hüvitamiseks, vaid sellest tulenev nõue kuulub ainuüksi aktsiaseltsile, kellel on juhtorgani liikmetega

tehinguline suhe. Kolleegium märgib, et alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva ÄS § 2892 järgi on eraldi

sätestatud ka aktsiaseltsi juhtorganit aktsiaseltsile kahjulikult tegutsema mõjutanud või sellest kasu

saanud isiku vastutus aktsiaseltsi ees.

30. Kuigi äriühingu juhtorganite liikmed vastutavad põhimõtteliselt üksnes ühingu enda ees, on

võimalik ka nende vastutus kolmandate isikute ees. Võlausaldajate ees vastutavad äriühingu

juhtorganite liikmed juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud

kas ainuüksi või sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks (vt ka nt Riigikohtu 22. septembri 2005. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-05, p 12; 25. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-07, p 10). Sel

juhul põhineb juhtorgani liikme vastutus deliktiõigusel, konkreetselt VÕS §-l 1043 ja § 1045 lg 1 p-

l 7. Lisaks on võimalik juhtorgani liikmete vastutus nende n-ö isiklike deliktide järgi ka muu

deliktiõiguse alusel. Seejuures tuleb kõne alla ka juhtorgani liikmete vastutus VÕS § 1045 lg 1 p-le 8

tuginedes heade kommete vastase tahtliku käitumisega tekitatud kahju eest (vt ka Riigikohtu

2. novembri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-07, p 13).

31. Komplitseeritud on äriühingu osanike ja aktsionäride õigussuhe äriühinguga ja ka nende

omavahel. Tegemist ei ole iseenesest tehingulise õigussuhtega. Tulenevalt osanike või aktsionäride

sisulisest liikmesusest ühingus, ei piirdu nende suhe äriühinguga ja omavahel samas üksnes

TsÜS § 138 järgse üldise hea usu põhimõtte järgimise kohustusega ja deliktiõigusest tuleneva

regulatsiooniga, mis esmajoones keelab üldiselt teistele isikutele kahju tekitamise.

Aktsionäridevahelise suhte määrab eelkõige TsÜS § 32, millest tulenevalt peavad aktsionärid

omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve. Samuti tuleb

aktsionäre ÄS § 272 järgi võrdsetel asjaoludel kohelda võrdselt, mis paneb esmajoones kohustuse

aktsiaseltsile aktsionäride suhtes.

Kolleegiumi arvates on aktsionäridel nii omavahelises suhtes kui ka suhtes aktsiaseltsiga kohustus

vastavalt panustada aktsiaseltsi juhtimisse ja mitte kahjustada aktsiaseltsi või teiste aktsionäride

õigustatud huve. Selle kohustuse kui seadusjärgsest võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumine võib

mh kaasa tuua aktsionäri vastutuse VÕS § 115 lg 1 alusel. Seda kinnitab erinormina ÄS § 289 lg 1,

mille järgi vastutab aktsionär just aktsionärina nii aktsiaseltsile kui ka teisele aktsionärile süüliselt

tekitatud kahju eest. See ei välista aga VÕS § 1044 lg 1 järgi vastutust deliktiõiguse alusel,

st paralleelselt saab nõude esitada ka VÕS § 1043 alusel.

32. Seadus näeb ühinguõiguses ette ka vastutuse erikoosseise. Selliseks erisätteks on ka ÄS § 403

lg 6, mille järgi vastutavad ühineva ühingu juhatuse ja nõukogu liikmed solidaarselt ühinemisega mh

aktsionäridele süüliselt tekitatud kahju eest. Kolleegiumi arvates annab see säte ühineva ühingu

aktsionäridele otsenõude juhtorganite liikmete vastu eelkõige juhul, kui juhatuse ja nõukogu liikmed

on hinnanud valesti aktsiate asendussuhet (sh selle aluseks olevat ühineva ühingu vara) või rikkunud

oma ühinemisega seotud muid kohustusi. Ka sätte aluseks oleva EL direktiivi nr 78/855/EMÜ art 20

kohustab otsenõuet aktsionäridele juhtorganite liikmete vastu andma "väära asjaajamise korral

ühinemise ettevalmistamisel ja rakendamisel".

Kolleegium ei nõustu hagejaga, et ÄS § 403 lg 6 annab talle abstraktse kahju hüvitamise nõude kõigi

juhatuse ja nõukogu liikmete vastu, kui ta on saanud ühinemisest kahju. Hageja arusaama vastu

räägib juba sättes kasutatud väljend "süüliselt tekitatud kahju eest", mille järgi peab iga juhatuse või

nõukogu liige panema toime mingi konkreetse süülise õigusvastase teo. Kolleegiumi arvates on

tegemist kahju hüvitamise erinormiga, mis väljendab sama mõtet VÕS §-ga 1043 ja § 1045 lg 1 p-

ga 7 (nende koostoimes), st tegemist on aktsionäride puhul nende kaitseks kehtestatud normide

(kaitsenormide) rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega. Sättel on eraldiseisev tähendus

üksnes selles osas, milles see näeb ette, et ühinemisega seotud kohustused on juhatuse ja nõukogu

liikmetel lisaks äriühingule ka selle aktsionäride ja võlausaldajate vastu, st see loeb kohustusi

ettenägevad sätted kaitsenormiks. Lisaks on ÄS § 403 lg-s 7 sätestatud eraldi aegumistähtaeg.

Solidaarvastutus väljendab selle sätte puhul sama mõtet, mis on kajastatud VÕS §-s 137. ÄS § 403

lg 6 ei välista juhatuse ja nõukogu liikmete vastutust muul alusel, mh muude deliktikoosseisude

alusel.

33. Eelneva põhjal ei piisa hagejale kahju hüvitamise nõudmiseks ÄS § 403 lg 6 järgi sellest, et ta

tugineb vaid tekkinud kahjule ja sellele, et kostjad olid vastavalt nõukogu ja juhatuse liikmed.

Eelkõige peab hageja selle normi kohaldamiseks näitama, millist kohustust on kostjad rikkunud või

kuidas muul viisil õigusvastaselt käitunud, nt millise hagejat kahjustava otsuse või aruande tegemisel

osalenud vms, lisaks tõendama tekkinud kahju ning põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Kostjad

võivad vastutusest vabanemiseks tõendada, et nad ei ole rikkumises süüdi.

Selliselt nõustub kolleegium kohtutega, et ÄS § 403 lg 6 kohaldamiseks peab hageja tooma esile

konkreetsed kostjate vastutust põhjendavad asjaolud.

34. Hageja on toonud esile mitmeid asjaolusid, mis tema arvates põhjendavad tema nõuet kostjate

vastu (vt otsuse p-d 14 ja 15). Kuna seaduse kohaldamine ja nõude kvalifitseerimine on poolte

esiletoodud asjaoludel kohtu kohustus, pidid kohtud hindama hageja nõude rahuldamise võimalusi ka

selliste õigusnormide alusel, millele hageja ei tuginenud. Kolleegiumi arvates on kohtud käsitlenud

hageja nõuet liiga kitsalt.

Nimelt on kohtud jätnud õiguslikult hindamata hageja väite, et tema osalus AS-s Pere Leib vähenes

AS Pere Leib ja AS Cibus ühinemisega alla 50%, mis on hageja väitel talle kahju tekkimise

põhiliseks põhjuseks. Kui AS Cibus aktsionäridele anti AS Pere Leib aktsiaid, mille väljalaskmist ei

olnud AS Pere Leib otsustanud, oli AS Pere Leib juhatuse (st kostja III) käitumine avalduse

esitamisel aktsiakapitali suurendamise äriregistrisse kandmiseks ja aktsionäride üldkoosoleku

kokkukutsumata jätmine seadusega vastuolus (vt otsuse p 26) ning võib olla aluseks vastutusele

ÄS § 403 lg 6 alusel.

35. Lisaks tugines hageja ka asjaolule, et teda ei teavitatud ühinemisest, kuigi ta oli AS Pere Leib

nõukogu liige. Kolleegium selgitas eespool (vt otsuse p 27), et aktsiaseltsi nõukogu peab (teistsuguse

regulatsiooni puudumisel põhikirjas) mh andma oma seisukoha ühinemise kohta, sõltumata sellest,

kas on tegemist ÄS § 421 lg-s 4 nimetatud juhtumiga. Seega pidi juhatus sellest nõukogu liikmeid ka

teavitama. Ka see võib olla esmajoones kostja III vastutuse aluseks, aga ka nõukogu esimehe

vastutuse aluseks, kes asjaoludest teades ei kutsunud nõukogu koosolekut kokku. See võib olla

aluseks nende isikute suhtes ÄS § 403 lg-le 6 tuginedes kahju hüvitamise nõude esitamisel.

36. Kohtud on jätnud tähelepanuta ka hageja keskse väite, et kogu ühinemise eesmärgiks oli

(vähemalt muu hulgas) hageja osaluse vähendamine AS-s Pere Leib alla 50% ja sellega hagejale

kahju tekitamine. Selle etteheite esitas hageja kaasaktsionärist kostjale I. Lisaks esitas hageja hulga

ühinemise järgseid asjaolusid (vt otsuse p 15), mis tegelikkusele vastavuse korral võivad hageja

väidet kinnitada.

Selliselt on hageja esitanud asjaolud, mis võimaldavad kontrollida tema nõuet kostja I vastu ÄS § 289

lg 1 (ja VÕS § 115 lg 1) järgse aktsionäri nõudena teisele aktsionärile süüliselt tekitatud kahju

hüvitamiseks, samuti VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel heade kommete vastase tahtliku

käitumisega tekitatud kahju hüvitamise nõudena.

37. Kolleegiumi arvates ei saa lugeda heade kommetega kooskõlas olevaks ja lubatuks aktsionäri või

osaniku tegutsemist äriühingu või selle majandustegevuse üle kontrolli haaramise nimel, kui seda

tehakse ebaausate vahenditega teiste aktsionäride või osanike arvel. Isegi kui sel eesmärgil

kasutatakse seadusega iseenesest otseselt vastuolus mitteolevaid vahendeid, võib tegutsemine sellise

eesmärgi nimel olla õigusvastane. Seda kinnitab mh TsÜS § 138 lg 2, mille järgi ei ole õiguse

teostamine lubatud mh selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.

Kolleegiumi arvates võib kahe võrdse osalusega osanikuga või aktsionäriga äriühingu puhul lugeda

tahtlikuks heade kommetega vastuolus olevaks käitumiseks mh osaniku või aktsionäri tegutsemist

teise aktsionäri või osaniku tahteta või vähemalt teadmiseta aktsiaseltsis enamuse omandamiseks,

aktsiaseltsi vara üleandmist ühe aktsionäri majandusliku kontrolli alla vms, mille tulemusena teine

aktsionär kaotab sisulise kontrolli aktsiaseltsi vara üle ja sellega muutub tema osalus sisuliselt

väärtusetuks. Tähtsust ei ole sellel, mida konkreetselt otsustas aktsionär kontrolli ebaõiglaseks

omandamiseks ise aktsionärina või juhtorgani liikmena või mõjutas selleks äriühingu juhtorganite

liikmeid või kasutas selleks kolmandaid äriühinguid või muid isikuid.

Asja lahendamisel ei oma tähendust, et osa hageja väidetud sündmustest toimus ajalises järgnevuses

pärast ühinemist, kuna just need võivad näidata kostja I tegelikku tahet omandada õigusvastaselt

ainukontroll AS Pere Leib majandustegevuse üle.

38. Hageja esitatud asjaoludel võib seega tulla kõne alla kostja I vastutus esmajoones AS Pere Leib

aktsionärina ja kostja III vastutus juhatuse liikmena hagejale õigusvastaselt kahju tekitamise eest.

Hageja ei ole siiski esile toonud ühtki väidet, millest võiks järeldada AS Pere Leib nõukogu liikmeks

oleva kostja II tegevuse õigusvastasust ja hagejale kahju tekitamist. Seetõttu on hagi rahuldamata

jätmine tema suhtes põhjendatud.

IV

39. Kahju hüvitamise eesmärk on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on

võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat

asjaolu ei oleks esinenud. Kohtud on õigesti leidnud, et üldjuhul ei vastuta kahju tekitaja

deliktiõiguse järgi nn puhtmajandusliku kahju eest, vaid üksnes konkreetsete õigushüvede

kahjustamise eest, st deliktiõiguslikult ei ole kaitstud vara kui selline (vt ka Riigikohtu 13. juuni

2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p 20; 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-

05, p 24).

See põhimõte ei ole siiski absoluutne. Esmajoones võib erandiks olla kahju tekitamine käitumisega,

mis rikub sellist normi (VÕS § 1045 lg 1 p 7), mille eesmärk on kaitsta kannatanut just

puhtmajandusliku kahju tekitamise eest (VÕS § 127 lg 2) (VÕS § 127 lg 2 rakendamise kohta vt ka

Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13; 14. oktoobri 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-75-08, p 14). Samuti võib puhtmajandusliku kahju hüvitamine tulla kõne alla

kahju tekitamise puhul heade kommete vastase tahtliku käitumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 8), eelkõige

kui kahju tekitaja tegevuse eesmärgiks ongi kannatanule sellise kahju tekitamine või kui sellise kahju

tekkimine on kahju tekitamisega tõenäoliselt kaasnev ja kahju tekitajale seetõttu ettenähtav.

Kolleegiumi arvates annab ka ÄS § 403 lg 6 aktsionärile eelkõige puhtmajandusliku kahju hüvitamise

nõude. Mõlemal juhul tekib aktsionärile kahju eelkõige tema aktsiate väärtuse vähenemise tõttu.

Puhtmajandusliku kahju hüvitamise nõue on kahtluseta olemas VÕS § 115 lg 1 (ja ÄS § 289 lg 1)

alusel kohustuse rikkumisele tuginedes.

40. Kolleegiumi arvates saab hageja kahjuks seega olla temale kuuluvate AS Pere Leib aktsiate

väärtuse vähenemine, kui see toimus kostjate käitumise tulemusena. Kahju hindamiseks tuleb

VÕS § 127 lg 1 järgi kindlaks teha hageja aktsiate väärtus enne väidetavat kahju tekitamist

(aktsiaseltside ühinemise jõustumist registrisse kandmisest) ja võrrelda seda aktsiate praeguse

väärtusega.

41. Lähtudes TsÜS §-st 65, tuleb kahju suuruse määramiseks kindlaks teha aktsiate harilik väärtus,

st turuhind. See on aga väärtpaberiturul vabalt mittekaubeldavate aktsiate puhul lisaks aktsiaseltsi

üldisele majanduslikule seisundile sõltuv esmajoones sellest, millised õigused annavad aktsiad

aktsiaseltsi juhtimisel ja kasumi jaotamisel. See sõltub omakorda mh osaluse suurusest, aktsiaseltsi

põhikirjast, aktsiate liigist tulenevatest võimalikest eriõigustest, vähemusosaluse puhul aga ka

võimalikust õiguslikust seotusest (kokkuleppest) suuraktsionäriga aktsiaseltsi juhtimiseks.

Aktsia annab ÄS § 226 järgi aktsionärile õiguse osaleda aktsionäride üldkoosolekul ning kasumi ja

aktsiaseltsi lõpetamisel allesjäänud vara jaotamisel, samuti muud seaduses sätestatud ja põhikirjaga

ettenähtud õigused. Äriseadustiku § 298 lg 1 järgi on aktsionäride üldkoosoleku pädevuses

mh aktsiakapitali suurendamine ja vähendamine (p 2), nõukogu liikmete valimine ja tagasikutsumine

(p 4), majandusaasta aruande kinnitamine ja kasumi jaotamine (p 7), aktsiaseltsi lõpetamise,

ühinemise, jagunemise ja ümberkujundamise otsustamine (p 8). Üldkoosoleku otsus on ÄS § 299 lg 1

esimese lause järgi vastu võetud, kui selle poolt on antud üle poole üldkoosolekul esindatud häältest,

kui seaduse või põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet. Mitmete oluliste otsuste

tegemiseks näeb seadus ette suurema häälteenamuse, nt 2/3-line häälteenamus on ette nähtud

põhikirja muutmise otsustamiseks (ÄS § 300 lg 1), aktsiakapitali suurendamiseks (ÄS § 341 lg 1) või

aktsiaseltsi lõpetamiseks (ÄS § 365 lg 1).

42. Ei ole kahtlust, et aktsiate väärtust mõjutab otseselt nende osalusprotsent, st võimalus otsustada

olulisi küsimusi või nende otsustamist blokeerida. Hageja üks põhiväide ongi olnud, et ühinemise

tulemusena kaotas ta nn blokeerimisõiguse, mis andis talle 50%-lise osaluse puhul võimaluse osaleda

AS Pere Leib juhtimisel võrdväärselt kostjaga I. Lihthäälteenamusega on võimalik põhimõtteliselt

aktsiaseltsi igapäevaselt juhtida ja selle tegevust korraldada, esmajoones kontrollida juhtorganite

liikmete määramist ja kasumi jaotamist. Ka 49%-lise osalusega aktsionäri võimalused seltsi tegevust

mõjutada on seaduse järgi väikesed.

Kolleegiumi arvates saab blokeerimisõiguse kaotamist aktsiate väärtuse vähenemisel põhimõtteliselt

arvestada, nagu hageja on seda kohtule ka esitanud.

43. Kui hageja põhinõue rahuldatakse, on tal VÕS § 113 lg 1 esimese ja teise lause järgi õigus ka

viivisele seaduses sätestatud ulatuses. Viivisenõude arvutamise algusajaks tuleb VÕS § 113 lg 2 järgi

lugeda kostjate teadasaamist või teada saama pidamist hageja kahjust, st kõige hiljem alates

hagiavalduse saamisest.

V

44. Nagu märgitud, jätab kolleegium kohtute otsused muutmata kostja II suhtes, kuid kostjate I ja III

suhtes tuleb asi uuesti läbi vaadata (vt otsuse p 38).

45. Kolleegiumi arvates on kohtud asja lahendamisel jätnud tähelepanuta olulised sätted, nagu

ÄS § 289 lg 1 ja § 298 lg 1 p 2 ning VÕS § 1045 lg 1 p 8. Samuti on kohtud liiga kitsalt tõlgendanud

sätteid puhtmajandusliku kahju hüvitamise võimalikkuse kohta. Esitatud asjaolusid on õiguslikult

hinnatud vaid osaliselt.

Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada. Lähtudes TsMS § 692 lg 5 teisest lausest tuleb koos

ringkonnakohtu otsusega tühistada maakohtu otsus. Asjas tuleb pooltele selgitada õiguslikku

olukorda ning selgeks teha õiguslikult relevantsed asjaolud.

46. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus on määranud tsiviilasja hinnaks ebaõigesti

7 200 065 krooni 50 senti. Hageja põhinõue on 5 000 000 krooni, millest lähtudes määras asja hinna

maakohus. Hinna määramisel on ringkonnakohus arvestanud ka sissenõutavaks muutunud

viivisenõuet 2 200 065 krooni 50 senti, tuginedes TsMS § 137 lg-le 4. Seejuures jättis

ringkonnakohus tähelepanuta, et nimetatud säte jõustus 1. jaanuaril 2009, hagi oli aga esitatud

9. aprillil 2008. Lähtudes TsMS § 137 lg-st 1 on apellatsioon- või kassatsiooonkaebuse esitamisel

tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes. Asja hinna määramisel maakohtus lähtutakse

TsMS § 123 järgi aga hagi esitamise ajast.

Seega on asja hind 5 000 000 krooni.

47. Menetluskulude jaotus, sh kostja II menetluskulude kandmine, lahendatakse asja uuel

läbivaatamisel, lähtudes selle tulemustest.

48. Tasutud kassatsioonikautsjon tuleb kaebuse osalise rahuldamise tõttu TsMS § 149 lg 4 esimese

lause järgi hagejale tagastada.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve