3-2-1-11-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-11-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 30. märts 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Artur Melnitðenko hagi VARIETAS OÜ vastu 16 500 krooni

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 2-08-14468

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Artur Melnitðenko kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

16 500 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Artur Melnitðenko (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Vadim Filimonov

Kostja VARIETAS OÜ (registrikood 11207359), esindaja

vandeadvokaat Kaspar Lind

Asja läbivaatamise kuupäev

8. märts 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 3. märtsi 2009. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 30. oktoobri

2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-14468 ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Artur Melnitðenkole kassatsioonkaebuselt 27. novembril 2009. a tasutud kautsjon

400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Artur Melnitðenko (hageja) esitas 16. aprillil 2008. a Harju Maakohtule hagi VARIETAS OÜ

(kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista 16 500 krooni.

Hagiavalduse kohaselt ostis hageja 7. mail 2006. a kostjalt massaaþivanni. 6. juulil 2007. a purunes

üks vanni detail, mille tagajärjel muutus vann kasutuskõlbmatuks. Hageja tellitud ekspertiisiakti

kohaselt oli tegemist tootedefektiga, kuna tootja paigaldatud vee pealeandmise voolik oli liiga lühike.

30. juulil 2007. a esitas hageja kostjale avalduse, milles teatas vannil avastatud defektist ja soovis

ostuhinna tagastamist. Sellega avaldas hageja soovi lepingust taganeda, kuna kostja eelnev

tegevusetus ja hageja suulistele avaldustele reageerimata jätmine andis põhjust arvata, et kostja ei

täida ka edaspidi oma kohustusi. Kuna kostja avaldusele ei vastanud, esitas hageja 26. septembril

2007. a kostjale uue avalduse, milles väljendas selget tahet loobuda ebakvaliteetsest tootest ja saada

tagasi ostuhind. Kostja ei olnud enne avaldanud mingit tahet asja parandada.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja ei ole kostjalt nõudnud vanni

parandamist. Kostja helistas 30. juulil 2007. a hagejale ning avaldas soovi vann üle vaadata ja

vajadusel parandada, kuid hageja keeldus sellest. Vanni võib olla purunenud vale kasutamise või

paigaldamise tõttu.

3. Harju Maakohus jättis 3. märtsi 2009. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohus leidis, et pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal oli õigus lepingust taganeda.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg 1 järgi võib lepingust taganeda üksnes juhul, kui teine lepingupool

on lepingut oluliselt rikkunud. VÕS § 223 kohaselt peaks ostja asja lepingutingimustele

mittevastavuse ilmnemisel sellest üldjuhul müüjat teavitama ning andma mõistliku tähtaja asja

parandamiseks või asendamiseks. Lepingust taganemise õigus tekiks ostjal alles siis, kui müüja

õigustamatult keelduks asja parandamast või asendamast või ei teeks seda mõistliku aja jooksul

pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist või kui asja parandamine või asendamine

ebaõnnestuks. Lepingust taganemine asja parandamiseks või asendamiseks täiendavat tähtaega

andmata võiks olla mõeldav juhul, kui asja parandamine või asendamine oleks objektiivselt võimatu

või sellega tekitataks tarbijast ostjale põhjendamatuid ebamugavusi.

Ei ole tõendatud, et hageja oleks kostjat enne taganemisavalduse tegemist massaaþivannil ilmnenud

puudustest teavitanud. Kostja on varasemate pretensioonide saamist hagejalt eitanud ning hageja ei

ole enda väiteid suuliste pretensioonide esitamise kohta millegagi tõendanud. Puuduvad tõendid selle

kohta, et kostja oleks keeldunud müüdud asja parandamast või asendamast. Asja materjalide hulgas

oleva eriteadmistega isiku arvamuse põhjal võib eeldada, et asja on võimalik parandada. Seega ei saa

lugeda kostjat müügilepingut oluliselt rikkunuks ning hagejal ei olnud õigust müügilepingust

VÕS § 223 lg 3 ja § 116 lg 1 alusel taganeda.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha asjas

uus otsus, millega hagi rahuldada.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. oktoobri 2009. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud

neid kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-ga 6.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja ei ole kostjat teavitanud

müüdud asja puudustest ega andnud kostjale võimalust puudust kõrvaldada. Hageja ei ole tõendanud,

et enne taganemisavalduse tegemist oleks ta kostja poole pöördunud ettepanekuga vann parandada.

Kostja väitis, et ta on helistanud ja pakkunud vanni parandamist pärast hageja 30. septembri 2007. a

kirja (taganemisavalduse) saamist, kuid hageja ei olnud parandamisega nõus. Seda hageja ei eita.

30. septembri 2007. a taganemisavalduse kehtivuse hindamisel ei ole olulised poolte pärast

30. septembrit 2007. a tehtud toimingud.

30. juuli 2007. a avalduses hageja taganes lepingust ja ei teinud kostjale ettepanekut vanni parandada.

Seega ei saa hageja kostjale ette heita, et kostja pärast seda vanni ei parandanud. Meelevaldne on

hageja käsitlus, mille kohaselt ta esitas 30. juulil 2007. a kostjale VÕS § 222 lg 1 järgi asja

parandamise nõude, kuid kostja vanni ei parandanud ja on sellega VÕS § 223 lg 1 järgi oluliselt

lepingut rikkunud, mistõttu hageja võis lepingust 26. septembril 2007. a taganeda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada ja teha

asjas uus otsus, millega hagi rahuldada, või saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hageja leiab, et ringkonnakohus jättis võtmata seisukoha hageja apellatsioonkaebuse väite kohta, et

hageja andis 30. juuli 2007. a avaldusega kostjale asja puudustest teada, ning rikkus sellega

TsMS § 654 lg-t 5. Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 223 lg-t 1. Selle sätte kohaselt loetakse

müüja müügilepingut oluliselt rikkunuks, kui müüja ei paranda ega asenda asja mõistliku aja jooksul

pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist, mitte lepingu täitmise nõude esitamist,

nagu leidis ringkonnakohus.

Isegi kui leida, et VÕS § 223 lg-s 1 sätestatud tähtaeg algaks täitmisnõude esitamisest, ei ole õige

ringkonnakohtu seisukoht, et hageja ei ole andnud kostjale võimalust puuduse kõrvaldamiseks.

Lähtudes Euroopa Ühenduste asutamislepingu art 95 lg-s 3 sätestatud tarbijakaitse kõrgema taseme

põhimõttest ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ tarbekaupade müügi ja

nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta (direktiiv) art 3 lg-st 3, tuleks asuda seisukohale,

et kui tarbija on teatanud asja mittevastavusest, kuid pole esitanud avaldust asja parandamiseks või

tema muu avaldus ei ole kehtiv, tuleks siiski eeldada, et tarbija soovib asja parandamist. Seega tuleks

hageja 30. juuli 2007. a avaldust lugeda asja parandamise nõudeks. Kuna see küsimus puudutab

Euroopa õiguse tõlgendamist, on selles osas vaja küsida Euroopa Kohtult eelotsust.

Ringkonnakohus on ekslikult viidanud hageja 30. septembri 2007. a avaldusele. Ükski hageja avaldus

ei ole esitatud 30. septembril 2007. a. Hageja on kostjale teinud kaks avaldust: 30. juulil ja

26. septembril 2007. a. Kui ringkonnakohtu otsust tõlgendada selliselt, et ringkonnakohus leidis, et

hageja on omaks võtnud asjaolu, et kostja pakkus vanni parandamist ajavahemikul 30. juulist

26. septembrini 2007. a, on see vastuolus TsMS § 231 lg-ga 2, kuna hageja on kostja nendele

väidetele menetluse käigus pidevalt vastu vaielnud.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Asi tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Praeguses asjas on alama astme kohtud tuvastanud, et pooled olid sõlminud müügilepingu,

millega kostja müüs hagejale massaaþivanni. 6. juulil 2007. a ilmnes vannil puudus, mille tõttu ei

olnud enam võimalik seda sihipäraselt kasutada. 30. juulil 2007. a tegi hageja kostjale avalduse,

milles soovis lepingust taganeda kostja lepingurikkumise tõttu. 26. septembril 2007. a tegi hageja

kostjale teise samasisulise avalduse. Kostja on need avaldused kätte saanud. Nende asjaolude

tuvastamise üle pooled ei vaidle.

Riigikohtus ei vaidle pooled ka selle üle, et hageja 30. juuli 2007. a taganemisavaldus ei toonud

endaga kaasa õiguslikke tagajärgi, kuna sel hetkel ei olnud lepingust taganemise täidetud õiguslikud

eeldused. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja võis 26. septembril 2007. a lepingust taganeda.

11. VÕS § 116 lg 1 järgi võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust

tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Seega on praeguses asjas oluline see, kas kostja oli oluliselt

lepingut rikkunud. Müügilepingu puhul loetakse VÕS § 223 lg 1 viimase alternatiivi järgi müüjat

müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas ka siis, kui müüja ei ole asja mõistliku aja jooksul

pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist parandanud või asendanud. Lepingu

olulise rikkumisega ei ole tegemist, kui müüja pakub ostjale asja mõistliku aja jooksul parandamist

või asendamist, kuid ta ei saa seda teha ostjast tulenevate asjaolude tõttu, sh kui ostja keeldub müüja

ettepanekust asja parandamiseks või asendamiseks.

Kolleegium ei nõustu alama astme kohtute seisukohaga, et müügilepingu olulise rikkumisega on

tegemist ainult siis, kui ostja nõuab enne asja parandamist. VÕS § 223 lg 1 viimase alternatiivi

kohaldamise eelduseks on see, et ostja teatab müüjale asja lepingutingimustele mittevastavusest,

mitte lepingu täitmise nõude esitamine õiguskaitsevahendina. Pärast seda, kui ostja on müüjat asja

lepingutingimustele mittevastavusest teavitanud, on müüjal võimalik rikkumine VÕS § 107 kohaselt

heastada. Kui ta seda mõistliku aja jooksul ei tee, on ta VÕS § 223 lg 1 viimase alternatiivi järgi

oluliselt lepingut rikkunud ning ostjal on õigus lepingust taganeda. Ka direktiiv ei näe tarbijalemüügi

puhul taganemise eeldusena ette enne täitmisnõude esitamist.

12. Kolleegium nõustub hagejaga, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lg-t 5 sellega, et ei võtnud

seisukohta hageja apellatsioonkaebuse väite kohta, mille kohaselt hageja teavitas 30. juuli 2007. a

taganemisavaldusega kostjat vanni puudustest. Praeguses asjas on ringkonnakohus küll nõustunud

maakohtu põhjendustega, kuid ka maakohus ei ole selle asjaolu kohta seisukohta võtnud. Maakohus

on küll leidnud, et ei ole tõendatud, et hageja oleks enne taganemisavalduse tegemist kostjat vanni

puudustest teavitanud, kuid maakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu, kumma taganemisavalduse

kohta on see järeldus tehtud.

Ringkonnakohus on oma otsuse põhjendustes viidanud ka hageja 30. septembri 2007. a

taganemisavaldusele. Selles osas on ringkonnakohtu põhjendused ebaselged, kuna hageja on

tuginenud kahele taganemisavaldusele, mis on esitatud 30. juulil 2007. a ja 26. septembril 2007. a.

Kumbki pool pole toonud välja asjaolu, et hageja oleks esitanud taganemisavalduse ringkonnakohtu

viidatud kuupäeval, 30. septembril 2007. a.

13. Praeguses asjas ei ole kohtud võtnud seisukohta asjaolude kohta, mis on olulised hageja lepingust

taganemise õiguspärasuse hindamisel. Seetõttu tuleb lisaks ringkonnakohtu otsusele tühistada ka

maakohtu otsus ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

VÕS § 218 lg 1 teise lause kohaselt vastutab tarbijalemüügi puhul müüja asja lepingutingimustele

mittevastavuse eest, mis on olemas asja ostjale üleandmisel. Seega tuleb asja uuel läbivaatamisel

tuvastada, kas vanni lepingutingimustele mittevastavus oli olemas juba vanni üleandmisel hagejale.

Juhul kui vann ei vastanud üleandmisel lepingutingimustele, tuleb kindlaks teha, kas kostja rikkus

oluliselt lepingut, st tuleb tuvastada, kas 30. juuli 2007. a taganemisavalduses teavitas hageja kostjat

vanni lepingutingimustele mittevastavusest, kas 26. septembri 2007. a taganemisavalduse esitamise

ajaks oli möödunud mõistlik aeg vanni parandamiseks ja kas kostja pakkus enne seda hagejale vanni

parandamist.

14. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

15. Menetluskulude jaotus poolte vahel tuleb lahendada asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle

tulemustest.

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu