3-2-1-5-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-5-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 29. märts 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull

Kohtuasi

Linconia OÜ hagi Swedbank AS-i (end. AS Hansapank) vastu

laenulepingute ülesütlemise tühiseks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-

07-49232

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Linconia OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

25 000 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Linconia OÜ (registrikood 10945670), esindaja

vandeadvokaat Rainer Objartel

Kostja Swedbank AS (registrikood 10060701)

Asja läbivaatamise kuupäev

1. märts 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-49232 muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Linconia OÜ kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Linconia OÜ (hageja) esitas 26. novembril 2007 Tartu Maakohtule hagi AS-i Hansapank (praegune

Swedbank AS) (kostja) vastu laenulepingute nr 05-255601-JI (edaspidi laenuleping nr 1) ja nr 05-

075321-JI (edaspidi laenuleping nr 2) ülesütlemise tühiseks tunnistamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled kaks laenulepingut: 1) 14. detsembril 2005 laenulepingu nr 1,

laen on tagatud korteriomandile Tartus, kinnistule Tartumaal ja korteriomandile Tallinnas seatud

hüpoteegiga ning R. Lääne ja A. Karu käendusega; 2) 15. aprillil 2005 laenulepingu nr 2, laen on

tagatud hüpoteegiga kinnistule Tartumaal, vallaspandiga korterile Tallinnas, R. Lääne ja A. Karu

käendusega ning Maaelu Edendamise Sihtasutuse (MES) tagatisega, mille suuruseks on 50% pangale

tagasi maksmata laenusummast.

Laenulepingute ülesütlemist kostja poolt ei saa lugeda kehtivaks, kuna ülesütlemise formaalne eeldus,

s.o ülesütlemisavalduse kättesaamine hageja poolt ja sellega tutvumine, ei ole täidetud. Lepingu

ülesütlemine on tühine.

Pärast 11. aprilli 2007 on hageja tasunud kostjale 236 965 krooni. Õiguspärane on kanda hageja

tasutud summad eelkõige varasema maksetähtajaga lepingust nr 1 tuleneva viivise, intressi ja

põhivõla katteks ja seejärel järelejäänud summa lepingu nr 2 katteks. Arvestades makstud

summadega, täitis hageja lepingust nr 1 tulenevaid kohustusi. Võlgnevused tekkisid lepingu nr 2

maksetähtaegades.

Hagejale ei ole teada, et kostja oleks MES-i poole pöördunud ja nõudnud lepingu nr 2 laenusumma

tagasimaksmist. Hageja sai sihtasutuse tagatisest aru selliselt, et juhul kui makseid jääb tähtajaks

tasumata, katab need sihtasutus. Eelneva põhjal luges hageja lepingu nr 2 ennetähtaegse ülesütlemise

põhjendamatuks ja tühiseks.

30. juulil 2007 algatas kohtutäitur kostja 30. juuli 2007. a täitmisavalduse ja täitmisdokumendi alusel

täiteasjad.

2. Kostja ei tunnistanud hagi.

Kostja väitel oli hageja alates 11. aprillist 2007 pidevalt kostjale võlgu ning vaatamata korduvalt

antud lubadustele ei suutnud hageja oma laenulepingust tulenevaid võlgnevusi likvideerida.

Lisaks 11. aprillil 2007 ja 7. mail 2007 saadetud teatistele saatis kostja hagejale 21. juunil 2007

tähitult kirjaliku teatise laenu võlgnevuse kohta (kokku kolmel erineval aadressil). Teatises andis

kostja hagejale aega laenulepingust tulenevate võlgnevuste tasumiseks 6. juulini 2007. Kostja teavitas

hagejat, et juhul kui hageja teatises märgitud tähtaja jooksul laenulepingust tulenevaid kohustusi

kohaselt ei täida, loeb kostja laenulepingud ülesöelduks ning alustab kogu laenulepingutest tuleneva

võlgnevuse väljanõudmiseks täite- ja/või kohtumenetlust. Hageja saatis tähitult kirjaliku teatise

võlgnevuste kohta ka laenulepingute käendajatele ning teavitas 22. juunil 2007 hageja esindajat

R. Läänet teatise saatmisest ka telefoni teel. 18. juulil 2007 lõpetas kostja hagejaga sõlmitud

laenulepingud ning 19. juulil 2007 edastas kostja laenulepingud täitemenetluse algatamiseks

kohtutäiturile. Kostjal oli õigus laenulepingud lepingute p 14.1.2 kohaselt üles öelda.

Kostja lähtus hageja makstud summade seostamisel lepingutega hageja antud maksekorraldustest.

Isegi juhul, kui hageja oleks suutnud tasuda ühest laenulepingust tuleneva võlgnevuse kostjale, oleks

kostjal õigus lõpetada hagejaga kõik sõlmitud laenulepingud laenulepingu nr 2 p 14.1.5 alusel.

Laenulepingute lõpetamise hetkel oli hageja võlgnevuses mõlemast laenulepingust tulenevate

kohustuste täitmisega.

Ekslik on hageja arusaam MES-i tagatise realiseerimisest. MES-i käendus on lisatagatis, mis

realiseeritakse pärast laenulepingute ülesütlemist ning MES-i ja kostja vahel sõlmitud kokkulepete

kohaselt (laenulepingu nr 2 p 2.17.4). Kostja ja MES-i vahel sõlmitud koostöölepingu kohaselt

realiseeritakse MES-i käendus alles pärast kõigi ülejäänud krediidilepingu tagatiste realiseerimist,

st tagatistest viimasena.

3. Tartu Maakohus jättis 17. märtsi 2009. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda. Maakohus tühistas maakohtu 29. novembri 2007. a määruse alusel hagi tagamise abinõuna

rakendatud täitemenetluste peatamise Tartu tööpiirkonna kohtutäitur Anne Böckleri menetluses

olevates täiteasjades nr 182/2007/1100 ja nr 182/2007/1101.

Maakohtu otsuse kohaselt lähtus maakohus laenulepingute ülesütlemise nõuetele vastavuse

kontrollimisel 21. juunil 2007 vormistatud teatisest, kuna kostja luges laenulepingud ülesöelduks

selle teatise alusel.

Laenulepingute ülesütlemise kohta lisateatise saatmise kohta leidis maakohus, et võlaõigusseadusest

ega laenulepingutest ei tulene laenuandjale sellist kohustust. Hagejale saadetud teatisest laenu

võlgnevuse kohta nähtus selgelt kostja tahe lõpetada laenulepingud ühepoolselt. Praegusel juhul sidus

kostja laenulepingute ülesütlemise lepingutest tulenevate kohustuste kohase täitmisega hagejale antud

täiendava tähtaja jooksul. Hoiatusega sõnastuses !Nimetatud tähtaja jooksul lepingutest tulenevate

kohustuste mittekohasel täitmisel loeb AS Hansapank lepingud ennetähtaegselt ülesöelduks [---]" on

määratud lepingu ülesütlemise tingimused ja aeg, seega ei olnud vaja saata veel eraldi teatist

ülesütlemise toimumise kohta. Asjaolu, et tegelikult luges kostja oma arvutiprogrammis lepingud

lõpetatuks 18. juulil 2007 (hoiatuses märgitud viimaseks täitmise tähtpäevaks 6. juuli 2007), ei

mõjuta laenulepingute ülesütlemise õiguspärasust.

Maakohus leidis, et teatised on hagejale kätte toimetatud kooskõlas lepinguga ning tuleb lugeda

kättesaaduks ja seega kehtivaks.

Maakohus leidis, et laenulepingu nr 1 osas võib lepingu ülesütlemise aluse tulenevalt laenulepingu

nr 1 p-st 14.1.2 lugeda äralangenuks, kuna hageja tasus võlgnevuse enne ülesütlemisteatises antud

tähtaega.

Ekslik on hageja arusaam, et laenulepingu nr 2 ülesütlemine on põhjendamatu, kuna lepingu p 2.17.4

järgi pidi tagasimaksete võlgnevused tasuma MES ja pank oleks pidanud hagejal võlgnevuse

tekkimisel oma nõude esitama MES-ile. Laenulepingu nr 2 p 2.17.4 järgi kinnitab laenusaaja üksnes,

et on teadlik, et MES tagab ainult laenusumma, s.o (laenulepingu nr 2 p-s 3 toodud mõiste selgituse

kohaselt) pangalt laenusaajale lepingu alusel tegelikult välja makstud rahasumma, mitte näiteks

intressi ja viivise, tagasimakseid. Tagatislepingu p 2.4 järgi laieneb lepingust tulenev MES-i vastutus

üksnes võlgniku põhikohustusele (tagades pangale tagasi maksmata krediidi põhivõlga) ning täiendab

võlgniku vastutust. Tagatislepingule on krediidisaaja esindajana alla kirjutanud Roland Lääne (hageja

esindaja). Hageja ei saanud nii tagatise (kui käenduse) tähendusest üldlevinud arusaama kui ka laenu-

ja tagatislepingus märgitut arvestades mõistlikult eeldada, et MES-i antud tagatise arvel kaetakse

hageja võlgnevus juba vahetult mittekohase täitmise järel, mitte alles pärast kõigi teiste tagatiste

realiseerimist. Eeltoodust tulenevalt esines laenulepingu nr 2 p-s 14.1.2 alus laenulepingu

ülesütlemiseks.

Mõlema laenulepingu samal ajal ülesütlemise põhjendatuse kohta osutab kostja asjaolule, et mõlemad

laenulepingud öeldi üles laenulepingu nr 1 p 14.1.6 ja laenulepingu nr 2 p 14.1.5 alusel, mille järgi on

pangal õigus leping üles öelda, kui laenusaaja ei täida kohaselt teistest panga ja/või panga

konsolideerumisgruppi kuuluva(te) äriühingu(te) ja/või teis(t)e krediidiandja(te)ga sõlmitud

lepingu(te)st tulenevaid varalisi kohustusi. Vaidlusaluse tüüptingimuse kasutamine ei ole laenusaajat

ebamõistlikult kahjustav, arvestades nii krediidiasutuse kui tulu teenimise eesmärgil loodud ettevõtte

õigustatud huvi laenusaaja usaldusväärsuse vastu kui teiseks ka asjaolu, et selles lepingutingimuses

kirjeldatud tagajärgede saabumine sõltub otseselt laenusaaja käitumisest. Kostja on oma lepingust

tulenevate õiguste kasutamisel käitunud kooskõlas hea usu põhimõttega. Praegusel juhul ei ole alust

rääkida tüüptingimuse vastuolust heade kommetega, kuna see rajaneb eeldusel, et laenusaaja käitub

oma kohustuste täitmisel kohusetundlikult, ning selle mõningane distsiplineeriv toime laenusaajale ei

muuda tüüptingimust teise poole jaoks ebamõistlikult koormavaks või kahjustavaks. Laenulepingu

nr 1 p-s 14.1.6 ja laenulepingu nr 2 p-s 14.1.5 sisalduv tüüptingimus ei ole tühine.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 5. oktoobri 2009. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ning

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid oma otsuses

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 alusel korrata.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on põhjendatud maakohtu seisukoht, et lepingu ülesütlemise

formaalsed eeldused olid täidetud.

Hageja võtab omaks, et ta sai kolmel korral (11. aprillil 2007, 7. mail 2007, 26. juunil 2007) pangalt

teatise lepingutest tuleneva võlgnevuse kohta ning teatises anti talle tähtaeg kohustuse täitmiseks.

Hageja seisukoht, et pärast täitmiseks antud tähtaja möödumist oleks pank pidanud saatma talle eraldi

ülesütlemisavalduse, ei tulene seadusest. Kostja saadetud teatisest nähtub panga tahe leping

ühepoolselt lõpetada ning selliselt pidi ka hageja sellest aru saama. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 116

lg-st 5 järelduvalt võib juba täitmiseks täiendava tähtaja andmise avalduses ette nähta, et kohustuse

täiendava tähtaja jooksul täitmata jätmise tagajärjeks on lepingu lõpetamine. Selline ülesütlemine on

lubatud olulise lepingurikkumise korral.

Hageja arusaam, et võlgnevuse oleks pidanud tasuma MES, on ekslik ja vastuolus nii laenulepingu

nr 2 p-ga 2.17.4 ning tagatislepingu p-ga 2.4 kui ka käenduse olemusega. Ringkonnakohus viitas

VÕS § 145 lg-le 1 ja VÕS § 65 lg-le 1 ning leidis, et pangal ei olnud kohustust nõuda MES-ilt hageja

võlgnevuse maksmist.

Maakohus on õigesti leidnud, et laenulepingu nr 1 p 14.1.6 ja laenulepingu nr 2 p 14.1.5 ei ole

tühised, kuna ei kahjusta hagejat ebamõistlikult ega ole vastuolus heade kommetega. Hageja pidi

äriühinguna lepingu sõlmimisel arvestama, et juba ühest lepingust tuleneva kohustuse rikkumise

korral on kostjal õigus öelda mõlemad lepingud üles ning see on sõltuvuses ainult tema enda

käitumisest. Väidetava suure maksukoormuse kandmise riski peab kandma laenusaaja ning ebaõige

on hageja väide, et tal on ainult ajutised makseraskused ning kohustuse rikkumisest tingitud

tagajärjed kahjustavad teda ebamõistlikult. Juhul kui hageja oleks vormistanud vaidlusalused laenud

ühe laenulepinguga, oleks saabunud sama tagajärg, s.o kohustuste maht ja ülesütlemise tagajärjed

oleksid olnud samad.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu

otsuse tühistada ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohtu otsus menetlusnormidega kooskõlas.

Ringkonnakohus on märkinud, et hageja võtab omaks, et on kostjalt kolmel korral (11. aprillil 2007,

7. mail 2007 ja 26. juunil 2007) saanud lepingutest tulenevate võlgnevuste kohta teatise, millega anti

tähtaeg kohustuse täitmiseks. Kohtuotsusest ei nähtu, milline tõend viitab kostja 21. juuni või

26. juuni 2007. a kirja kättesaamisele. Hagiavalduses on hageja vaidlustanud laenulepingu

ülesütlemise teate kättesaamise.

Õige ei ole VÕS § 116 lg 5 kohaldamine. VÕS § 116 lg 6 kohaselt võib kestvuslepingu üles öelda

VÕS § 196 norme järgides. Seetõttu on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 116 lg-t 5.

Sellist lepingu ülesütlemise avaldust, nagu sätestab VÕS § 196, ei ole kostja hagejale esitanud. Väär

on ringkonnakohtu tõlgendus, nagu oleks kostja teated käsitatavad ülesütlemisavaldustena.

Ringkonnakohus on valesti tõlgendanud laenulepingut nr 2 tagamiskohustuse osas. Laenulepingu nr 2

järgi oli kostjal õigus ja võimalus hageja tekkinud maksevõlgnevus sisse nõuda MES-ilt.

Ringkonnakohus on eiranud VÕS § 29 nõudeid.

Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et laenulepingute tüüptingimuste p-des 14.1.6 ja 14.1.5

esinevad laenulepingute ülesütlemise alused on kooskõlas heade kommetega. VÕS § 42 lg-tele 1 ja 2

viidates leiab hageja, et lepingupoolte õigused ja kohustused ei ole tasakaalus. Ei saa lugeda

mõistlikuks ja heade kommetega kooskõlas olevaks, kui konkreetse lepingu täitmine seotakse mis

tahes teise samade poolte vahel sõlmitud lepingu täitmisega või siis hoopis võlgniku ja kolmanda

isiku vahel sõlmitud lepingu täitmisega. Maakohus tuvastas, et laenulepingu nr 1 puhul oli

ülesütlemise alus ära langenud. Seetõttu ei saanud kostja siduda teise laenulepingu täitmisega

üleskerkinud küsimusi faktiliselt täidetud laenulepinguga.

8. Kostja ei ole kassatsioonkaebusele nõuetekohaselt vastanud. Kassatsioonkaebusele on vastuse

esitanud kostja lepinguline esindaja, kes ei ole vandeadvokaat ega kostja seaduslik esindaja.

TsMS § 218 lg-te 3 ja 4 koostoimes võib kassatsioonkaebusele vastata üksnes menetlusosaline ise

(juriidilise isiku puhul seaduslik esindaja) või vandeadvokaadist esindaja.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks,

mistõttu tuleb TsMS § 691 p 1 alusel jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus

muutmata.

10. Vastuseks kassatsioonkaebusele märgib kolleegium, et ringkonnakohus ei rikkunud asja

lahendades menetlusõiguse normi, kui leidis, et hageja võttis omaks, et ta sai kolmel korral kostjalt

teatise lepingutest tulenevate võlgnevuste kohta ning teatises anti talle tähtaeg kohustuse täitmiseks.

Hageja märkis apellatsioonkaebuses, et kostja saatis talle teatise 11. aprillil 2007, 7. mail 2007 ja

21. juunil 2007 (toimiku I kd, lk 164). Samuti on hageja apellatsioonkaebuses märkinud, et kostja on

andnud hagejale kolmel korral, s.o 11. aprillil 2007, 7. mail 2007 ja 26. juunil 2007 lepinguliste

kohustuste täitmiseks mõistliku aja (toimiku I kd, lk 165). Hageja on veel kolmandatki korda

märkinud apellatsioonkaebuses, et talle saadeti teatis, milles nõuti kohustuste täitmist, kolmel korral,

s.o 11. aprillil 2007, 7. mail 2007 ja 26. juunil 2007 (toimiku I kd, lk 165). Ka ringkonnakohtu

istungil on hageja esindaja märkinud: ![---] teatised on saadetud kolm korda. Vastustaja on

määranud rikkumise lõpetamiseks mõistliku tähtaja." (Toimiku I kd, lk 178.) Kolleegium leiab, et

apellatsioonkaebusele tuginedes oli ringkonnakohtu järeldus põhjendatud, kuna hageja ei

vaidlustanud apellatsioonkaebuses ega ringkonnakohtu istungil kostjalt kolmel korral teatise saamist.

11. Ekslik on hageja arusaam, et ringkonnakohus on kohaldanud vääralt VÕS § 116 lg-t 5, kui leidis,

et kostja teated on käsitatavad ülesütlemisavaldustena ja et pärast täitmiseks antud tähtaja möödumist

ei pidanud kostja saatma hagejale eraldi ülesütlemisavaldust. Tulenevalt VÕS § 116 lg-st 5 võib

VÕS §-s 114 nimetatud täiendava tähtaja andmisel kahjustatud lepingupool määrata, et juhul, kui

teine lepingupool ei täida täiendava tähtaja jooksul oma kohustust, loeb kahjustatud lepingupool

ennast lepingust taganenuks. Kahjustatud lepingupool ei või sel viisil lepingust taganeda, kui

kohustus, mida lepingut rikkunud lepingupool täiendava tähtaja jooksul ei täitnud, moodustas tema

lepingulistest kohustustest ebaolulise osa. Riigikohus on 21. mail 2009. a tsiviilasjas nr 3-2-1-53-09

tehtud otsuse p-s 11 leidnud, et lepingust taganemine ja ülesütlemine on sarnased

õiguskaitsevahendid, millele kohaldatakse ka analoogseid reegleid. Nii võib VÕS § 196 kohaldamisel

osutuda vajalikuks tugineda ka taganemise sätetele. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ja leiab,

et VÕS § 116 lg-t 5 võib kohaldada ka lepingu ülesütlemise korral. Ringkonnakohus on õigesti

leidnud, et VÕS § 116 lg-st 5 järelduvalt võib juba täitmiseks täiendava tähtaja andmise avalduses

ette näha, et kohustuse täiendava tähtaja jooksul täitmata jätmise tagajärjeks on lepingu lõpetamine.

12. Kohtud on õigesti leidnud, et ekslik on hageja arusaam, et võlgnevuse oleks pidanud tasuma

MES. Kostja ei pidanud MES-ilt nõudma hageja võlgnevuse maksmist enne laenulepingu

ülesütlemist. Põhjendatud on kohtute järeldus, et hageja ei saanud nii tagatise (käenduse) tähendusest

üldlevinud arusaama kui ka laenu- ja tagatislepingus sätestatut arvestades mõistlikult eeldada, et

MES-i antud tagatise arvel kaetakse hageja võlgnevus juba vahetult mittekohase täitmise järel, mitte

alles pärast kõigi teiste tagatiste realiseerimist.

13. Hageja leiab, et laenulepingute p-des 14.1.5 ja 14.1.6 sisalduv tüüptingimus on teda

ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine, kuna lepingupoolte õigused ja kohustused pole tasakaalus

ning tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Laenulepingute p-de 14.1.5 ja 14.1.6 kohaselt on

pangal õigus leping üles öelda ning nõuda varaliste kohustuste ja teiste lepingust tulenevate nõuete

kohest täitmist, teatades sellest laenusaajale kirjalikult, kui laenusaaja ei täida kohaselt teistest panga

ja/või panga konsolideerimisgruppi kuuluva(te) äriühingu(te) ja/või teis(t)e krediidiandja(te)ga

sõlmitud lepingu(te)st tulenevaid varalisi kohustusi. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine,

kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid

arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust

tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud või kui

tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Kolleegium leiab, et laenulepingute p-des 14.1.5 ja 14.1.6

sisalduv tüüptingimus ei kahjusta hagejat ebamõistlikult. Kohtud on õigesti leidnud, et praegusel

juhul pole tüüptingimusega lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu hageja kahjuks

oluliselt rikutud, samuti ei ole tüüptingimus vastuolus heade kommetega. Asjas on pooled sõlminud

samaliigilised lepingud ning hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingutest tulenevat laenusuhet

saab käsitada ühtse laenusuhtena.

Kolleegium märgib, et nimetatud tüüptingimus võib teistsugustel asjaoludel siiski teist poolt

ebamõistlikult kahjustada. Selle tüüptingimuse hindamisel tuleb muu hulgas arvestada, kas tegemist

on tarbijaga või mitte, samuti seda, missuguste lepingute puhul seda tingimust on kasutatud. Näiteks

olukorras, kus pank ütleb tarbija krediitkaardi kasutamise lepingu rikkumise tõttu üles tarbijaga

sõlmitud eluasemelaenu lepingu, tuginedes nimetatud tüüptingimusele, võib tüüptingimus tarbijat

ebamõistlikult kahjustada.

14. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata hageja tasutud kautsjon riigituludesse.

Menetluskulud tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta TsMS § 171 lg 1 järgi

kassatsioonkaebuse esitaja kanda. Menetlusosaline võib TsMS § 174 lg 1 järgi nõuda asja lahendanud

esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse

alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Villu Kõve, Henn Jõks, Ants Kull