3-2-1-15-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-15-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 18. märts 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

Aktsiaselts Kolde hagi Olle Veisseriku, Aado Vahtra ja Ardi

Tedrema vastu 4 000 000 krooni saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. novembri 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 2-06-4557

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Kolde kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1 000 000 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS Kolde (registrikood 10423374), esindaja

vandeadvokaat Ain Kalme

Kostja Olle Veisserik (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Toivo Viilup

Asja läbivaatamise kuupäev

1. märts 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. novembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-4557 osas,

millega ringkonnakohus rahuldas Olle Veisseriku apellatsioonkaebuse ja tühistas O. Veisseriku

kohta tehtud Harju Maakohtu 10. novembri 2008. a vaheotsuse, millega jäeti O. Veisseriku

taotlus hagi aegumise kohaldamiseks rahuldama, ning saatis tsiviilasja selles osas menetluse

jätkamiseks esimese astme kohtule. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Aktsiaseltsile Kolde kassatsioonkaebuselt 18. detsembril 2009. a makstud kautsjon

20 000 (kakskümmend tuhat) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Kolde esitas 2. märtsil 2006 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus kostjatelt Olle

Veisserikult, Aado Vahtralt ja Ardi Tedremalt solidaarselt välja mõista 4 000 000 krooni.

Hagiavalduse kohaselt oli A. Tedrema hageja juhatuse liige aastatel 1999-2003 ning O. Veisserik ja

A. Vahtra olid hageja nõukogu liikmed aastatel 1997-2002.

OÜ Pro Marketing, keda esindas juhatuse liige O. Veisserik, ja Tallinna Linnaehituse AS sõlmisid

26. aprillil 2001 müügilepingu, millega müüdi 100% AS-i Kolde aktsiatest. Müügilepingus kinnitas

müüja, et ostjale üle antud dokumentatsioon sisaldab kõiki AS-i Kolde varasid ja kohustusi ning AS-

il Kolde ei lasu kohustusi, aktsiaselts ei ole andnud garantiisid ega tagatisi ning varal ei lasu

eelnimetatud dokumentides kajastamata koormatisi ega piiranguid kolmandate isikute kasuks.

10. mail 2004 on Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna hoonestusõiguse

registriossa nr 17127 kantud 35 000 000 krooni suurune hüpoteek AS-i United Terminals Group

kasuks. Kanne tehti AS-i Ewita Baltic (endise ärinimega AS United Terminals Group) 5. aprillil 2004

esitatud avalduse alusel. Seega ilmus 2004. aastal välja 1999. aastal sõlmitud hüpoteegi seadmise

leping, mille sõlmimisest ega olemasolust AS Kolde ei olnud teadlik. AS-i Ewita Baltic juhatuse liige

oli hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimise ajal O. Veisserik ning nõukogu liikmeteks A. Tedrema ja

A. Vahtra.

Kostjate vastutus tuleneb äriseadustiku (ÄS) § 315 lg-st 1, kuna nad rikkusid juriidilise isiku

juhtorgani liikmele sätestatud hoolsus- ja lojaalsuskohustust, võttes äriühingule ilma igasuguse

majandusliku sisu ja vajaduseta suuri kohustusi, mille tulemusel kandis äriühing kahju ning nõukogu

liikmed O. Veisserik ja A. Vahtra said AS-i Ewita Baltic (praeguse ärinimega

K.T.T. Intercontinental AS) vahendusel varalist kasu 4 000 000 krooni.

2. Kostjad O. Veisserik ja A. Vahtra leidsid, et nõue on aegunud ja tuleb seetõttu jätta rahuldamata.

ÄS § 315 lg 3 järgi on juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat rikkumise

toimumisest või rikkumise algusest. Hüpoteegileping sõlmiti 23. novembril 1999 ja seega möödus

hageja kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 106 lg 1 järgi

23. novembril 2004.

3. Kostja A. Tedrema võttis hagi õigeks.

4. Harju Maakohus tegi 10. novembril 2008 vaheotsuse, milles jättis kostjate O. Veisseriku ja

A. Vahtra taotluse hagi aegumise kohaldamiseks rahuldamata.

5. O. Veisserik ja A. Vahtra esitasid 10. detsembril 2008 apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada

maakohtu vaheotsuse ja rahuldada taotlus aegumise kohaldamiseks. Maakohus on vaheotsuse

tegemisel kohaldanud valesti tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-t 1, § 438 lg-t 1

ja § 442 lg-t 8.

6. 19. mai 2009. a määrusega keeldus Tallinna Ringkonnakohus O. Veisseriku apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmast, kuna O. Veisserik ei tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu, jättes kohtu

nõudmise tähtpäevaks täitmata. Sama määrusega võttis ringkonnakohus menetlusse A. Vahtra

apellatsioonkaebuse.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17. novembri 2009. a otsusega maakohtu vaheotsuse ja saatis

tsiviilasja menetluse jätkamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohus rahuldas O. Veisseriku ja

A. Vahtra apellatsioonkaebuse.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada

ringkonnakohtu otsus osas, millega ringkonnakohus rahuldas kostja O. Veisseriku

apellatsioonkaebuse, tühistas O. Veisseriku kohta tehtud maakohtu vaheotsuse ning saatis tsiviilasja

menetluse jätkamiseks esimese astme kohtule.

TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuivõrd Tallinna

Ringkonnakohus keeldus 19. mai 2009. a määrusega O. Veisseriku apellatsioonkaebust menetlusse

võtmast, ei tohtinud ringkonnakohus otsuse tegemisel kontrollida vaheotsuse seaduslikkust ja

põhjendatust O. Veisseriku osas. TsMS § 638 lg 10 järgi, kui kohus keeldub apellatsioonkaebust

menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et kaebust ei ole esitatud. Seetõttu on Harju

Maakohtu 10. novembri 2008. a vaheotsus O. Veisseriku suhtes jõustunud.

Kui ringkonnakohus ei oleks TsMS § 651 lg-t 1 rikkunud, oleks ringkonnakohus lahendanud otsusega

üksnes kostja A. Vahtra apellatsioonkaebuse ning tühistanud vaheotsuse ja saatnud tsiviilasja

menetluse jätkamiseks esimese astme kohtule üksnes A. Vahtra osas.

9. Kostja O. Veisserik vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt tühistab

ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud

asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme

kohtu otsus ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik

puudust kõrvaldada. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus ei ole piisavalt põhjendatud ja

olulised asjaolud on tuvastamata.

Ainsaks põhjuseks, miks O. Veisseriku apellatsioonkaebust ei menetletud, oli tema suutmatus tasuda

ebamõistlikult suurt riigilõivu. Seetõttu oleks ebamõistlik ning vastuolus hea usu põhimõttega jätta

O. Veisseriku suhtes kehtima olulises osas põhjendamata ning lõppjäreldustes ebaõige vaheotsus,

mille tühistamist kõrgema astme kohus on pidanud põhjendatuks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel osas, millega ringkonnakohus rahuldas O. Veisseriku

apellatsioonkaebuse ja tühistas tema kohta tehtud maakohtu vaheotsuse, millega jäeti tema taotlus

aegumise kohaldamiseks rahuldamata, ja saatis tsiviilasja selles osas menetluse jätkamiseks

maakohtule.

11. Põhjendatud on AS-i Kolde kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus rikkus oluliselt

menetlusõiguse normi, kui ta kontrollis maakohtu vaheotsust osas, milles maakohus võttis seisukoha

O. Veisseriku vastu esitatud nõude aegumise kohta.

TsMS § 638 lg 1 järgi otsustab ringkonnakohus viivitamata pärast apellatsioonkaebuse saabumist

kaebuse menetlusse võtmise või menetlusse võtmisest keeldumise. Asja materjalidest (II kd, lk 42-

44) nähtub, et 19. mai 2009. a määrusega keeldus Tallinna Ringkonnakohus menetlusse võtmast

kostja O. Veisseriku apellatsioonkaebust, mis oli esitatud Harju Maakohtu 11. novembri 2008. a

vaheotsuse peale. Ringkonnakohus põhjendas keeldumist sellega, et Tallinna Ringkonnakohtu

15. aprilli 2009. a määrusega kohustati O. Veisserikku tasuma apellatsioonkaebuselt riigilõivu kuue

kuu jooksul osamaksetena. Esimene osamakse tuli tasuda 15. maiks 2009. O. Veisserik ei esitanud

määruse tegemise päevani ringkonnakohtule dokumenti, mis tõendanuks apellatsioonkaebuselt

riigilõivu tasumist. Seetõttu keelduski ringkonnakohus TsMS § 3401 lg 2 alusel tema

apellatsioonkaebust menetlusse võtmast. Kui kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast

ja tagastab selle määrusega, loetakse TsMS § 638 lg 10 järgi, et kaebust ei ole esitatud.

12. Ringkonnakohtu 19. mai 2009. a määrusega võeti menetlusse sama maakohtu vaheotsuse peale

esitatud kostja A. Vahtra apellatsioonkaebus. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi

apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille

peale on edasi kaevatud. Kuna kostja O. Veisserik tulenevalt TsMS § 638 lg-st 10 ei esitanud kaebust

maakohtu vaheotsuse peale, rikkus ringkonnakohus TsMS § 651 lg-t 1, ületades apellatsioonkaebuse

piire, kuna kontrollis maakohtu vaheotsust ka O. Veisseriku vastu esitatud hagi aegumise küsimuses.

Kuigi kostjad esitasid maakohtu vaheotsuse peale apellatsioonkaebuse ühes dokumendis, ei saanud

ringkonnakohus praegusel juhul lähtuda TsMS § 207 lg-st 3, mille kohaselt, kui vaidlusalust

õigussuhet saab tuvastada üksnes kõigi kaashagejate või -kostjate suhtes ühiselt ja kas või üks

kaashageja või -kostja järgib menetlustähtaega, osaleb kohtuistungil, esitab kaebuse või osaleb muu

menetlustoimingu tegemisel, kehtivad tema toimingud ka teiste kaashagejate või -kostjate suhtes.

Tulenevalt TsMS § 207 lg-st 2 ja võlaõigusseaduse §-st 65 osalevad solidaarvõlgnikud menetluses

iseseisvalt. (Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-08, p 15,

14. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 18).

Ringkonnakohus jättis arvestamata ka asjaolu, et kohus on hagimenetluses üldjuhul seotud

menetlusosaliste esitatud materiaalõigusel põhinevate nõuetega ega saa teha otsust osas, milles ei ole

kaebust esitatud. Kolleegium on varasemas lahendis leidnud, et vastasel korral oleks

apellatsioonikohtul igas asjas võimalik maakohtu otsus tervikuna üle kontrollida ja tühistada ka osas,

mille peale ei kaevata, kuid kus maakohus on materiaalõigust vääralt kohaldanud. See ei vastaks aga

tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttele ega eesmärgile (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. jaanuari

2009. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 14).

13. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada tasutud kautsjon. Kolleegium märgib, et kui kaebus oleks jäänud rahuldamata, tulnuks

siiski TsMS § 140 lg 2 ja TsMS § 150 lg 1 p 1 analoogia alusel hagejale tagastada liigselt makstud

kautsjon 10 000 krooni. Hageja tasus kautsjonit 20 000 krooni 18. detsembril 2009, kuid 1. jaanuarist

2009 kehtivat TsMS § 137 lg-t 5 arvestades tulnuks kautsjoni tasuda 10 000 krooni. TsMS § 137 lg 5

järgi eeldatakse vaheotsuse peale apellatsioon- või kassatsioonkaebuse esitamisel, et asja hind on 1/4

asja hinnast esimeses kohtuastmes.

Jaak Luik, Villu Kõve, Lea Laarmaa