3-1-1-7-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-7-10

Otsuse kuupäev

17. märts 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi V. M. süüdistuses KarS § 408 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2009. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-08-5092

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. M. kaitsja vandeadvokaat Rene Varul, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

17. veebruar 2010, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2009. a otsus V. M. süüdistusasjas muutmata ja kassatsioon

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 26. märtsi 2009. a otsusega tunnistati V. M. süüdi KarS § 408 lg 1 järgi ja talle mõisteti

karistuseks kuus kuud vangistust. Karistusseadustiku § 73 alusel määrati, et mõistetud vangistust ei pöörata

täitmisele, kui V. M. ei pane kolme aasta pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu.

1.1 V. M-le esitati süüdistus KarS § 408 lg 1 järgi selles, et ta ajavahemikus 2005. aastast kuni 2006. aastani

ehitas projektile mittevastavalt Tartumaal X vallas X külas R. N.-le kuuluvale XXXXXX kinnistule

üksikelamu, rikkudes ehitusseaduse (EhS) § 3 lg-s 1, § 6 1g-s 1, § 12 lg-s 1 ja § 48 p-des 1 ja 4 ning Eesti

standardi EVS 812-3:2002 p-des 6.2.3 ja 6.2.9 sätestatud nõudeid. V. M. muutis omavoliliselt saunaahju

suitsu ehitisest väljaviimise projektijärgset lahendust, kinnitades maja seina külge projektis mittekavandatud

täiendava vertikaalse korstna ning ühendas kerise ja korstna horisontaalses asendis oleva lõõriga, milleks

kasutas pikisuunas kokku valtsitud ning üksteise sisse lükatud mustast metallist plekktoru. Plekktoru

väljutuskohas ei paigaldanud ta tule- ja kuumakindlat ohutu paksusega soojusisolatsiooni kihti ja seega oli

põlevmaterjal paigaldatud vaid 40 mm kaugusele suitsulõõri välispinnast. Ehitusnõuetele mittevastava

ehitamise tagajärjel kuumenes 27. märtsil 2007 saunaahju kütmisel suitsulõõri välispind sellisel määral, et

selle soojuslikust toimest süttis lõõrile liiga lähedale paigaldatud tuuletõkkeplaat ja sealt edasi elamu

puitkonstruktsioonid ning puhkes tulekahju, mis põhjustas reaalse ohu elamus viibinud isikute elule ja

tervisele. Tulekahjus hävines osaliselt R. N.-i elamu ja kodune vara, tule- ja veekahjustuste tõttu on paljud

hoone põhikonstruktsioonid ja valdav osa kodusest varast kasutuskõlbmatud. Sellega tekkis R. N.-ile

materiaalne kahju 122 500 krooni.

1.2 Maakohus märkis esmalt, et vastavalt ehitusseaduse § 12 lg-le 3 ja §-le 41 võib ehitamisega tegeleda

ettevõtja, kellel on majandustegevuse registri registreering ja vastavasisuline õigussuhe vastutava

spetsialistiga või on füüsilisest isikust ettevõtja ise pädev tegutsema vastutava spetsialistina. Süüdistataval

puudub ehitusalane eriharidus ja füüsilisest isikust ettevõtjana ei ole tal majandustegevuse registri

registreeringut ehitustegevuseks. Eelnev ei oma kohtu hinnangul aga tähtsust, kuna KarS § 408 lg-s 1

sätestatud süüteo objektiivse koosseisu tunnusena kirjeldatud ehitamise all tuleb mõista ehitamise tegelikku

toimumist. Karistusseadustiku § 408 lg 1 vastupidisel tõlgendamisel oleks isikul tahtlikult ehitusseadusest

tulenevate nõuete rikkumisel võimalik vältida karistamist kuriteo toimepanemise eest.

1.3 Kohus tuvastas, et süüdistatav korraldas R. N.-i elamus kerisahju paigaldamise, sellest lähtuva suitsu

ärajuhtimise ja hankis vajalikud ehitusmaterjalid. Kohtuekspertiisi ja kriminalistika keskuse ekspertiisiaktile

nr PT-34-07/2446 viidates luges kohus tõendatuks, et tulekahju sai alguse sauna leiliruumis kohas, kus

kerisahju metallist suitsutoru läbis välisseina ja et tulekahju põhjuseks oli kerisahju kütmisel kuumenenud

suitsutoru toimel kuumenenud põlevmaterjalist ehitustarindite süttimine. Tulekahju tagajärjel sattusid ohtu

K. N.-i, K. L.-i ja Kn. N.-i elu ja tervis.

1.4 Karistusseadustiku § 408 lg 1 näeb ette vastutuse ehitusnõuetele mittevastava ehitise ehitamise eest, kui

sellega on põhjustatud oht inimese elule või tervisele. Ehitusseaduse § 3 lg 1 järgi peab ehitis olema

projekteeritud ja ehitatud hea ehitustava ning ehitamist ja ehitusprojekti käsitlevate õigusaktide kohaselt ega

või tekitada ohtu inimese elule, tervisele või varale või keskkonnale. Kohus asus seisukohale, et hea

ehitustava järgimiseks oli süüdistatav kohustatud arvestama Eesti Standardikeskuse poolt avaldatud Eesti

standardi EVS 812-3:2002 p-des 6.2.3 ja 6.2.9 sätestatud nõudeid kerisahju suitsulõõri materjali valikul ning

suitsulõõri

isoleerimisel

põlevmaterjalist.

Ehitusekspertiisibüroo

OÜ

eksperdi

Aivar

Tammiku

eksperdiarvamuse kohaselt ei ole kannatanu R. N.-ile kuuluva elamu sauna kerise suitsuärastussüsteem (lõõr

ja korsten) ehitatud vastavalt ehituse tuleohutust reguleerivatele õigusnormidele ja tuleohutusnõuetele, muu

hulgas eespool nimetatud standardi p-dele 6.2.3 ja 6.2.9. Kohtuekspertiisi ja kriminalistika keskuse

ekspertiisiakti nr PT-34-07/2446 kohaselt oli välimise laudise ja tuuletõkkeplaadi kaugus suitsutoru

välispinnast 40-50 mm. Kohtuistungil asitõendina uuritud suitsutorul puudus isolatsioon ning väliskest.

Suitsutoru välisosa läbimõõduks oli 120-123 mm ja selle seina paksuseks oli 0,54 mm. Eelnevaga on kohtu

hinnangul tõendatud, et süüdistatav paigaldas kannatanu R. N.-ile kuuluva elamu kerisahjule suitsutoru, mis

ei vastanud tuleohutusnõuetele, kuna toru sein oli liiga õhuke ja suitsutorul puudus väliskest. Leiliruumi

välisseinas oleva ava läbimõõdust tulenevalt on üheselt selge, et nimetatud kohas oli suitsutoru ja

põlevmaterjali vahel nõuetele vastavast oluliselt vähem soojusisolatsiooni. Seega on tulekahju põhjuseks nii

sobimatu suitsutoru kasutamine kui ka ebapiisav soojusisolatsioon suitsutoru ja seina põlevmaterjalide vahel,

s.t Eesti standardi EVS 812-3:2002 p-des 6.2.3 ja 6.2.9 sätestatud nõuete järgimata jätmine. Sellega on

süüdistatav rikkunud EhS § 3 lg-s 1 sätestatud head ehitustava ja EhS § 48 p-s 4 sätestatud kohustust

paigaldada ehitisse nõuetele vastavaid ehitustooteid, millega ta on omakorda rikkunud ehitusnõudeid

KarS § 408 lg 1 tähenduses. Põhjuslik seos süüdistatava tegevuse ja kannatanute elu ja tervise ohtu seadmise

vahel on kohtu arvates olemas, kuna juhul, kui süüdistatav oleks ehitades tuleohutusnõudeid järginud, oleks

kannatanute elu ja tervist ohustanud tulekahju jäänud toimumata.

1.5 Maakohus asus seisukohale, et põhjendatud ei ole V. M. süüditunnistamine osas, millega talle heidetakse

ette EhS § 6 1g-s 1, § 12 lg-s 1 ja § 48 p-s 1 sätestatud nõuete rikkumist. Vastavalt EhS § 6 lg-le 1 võib

ehitustoodet ehitisse püsivalt paigaldada, kui see võimaldab ehitisel tervikuna vastata EhS § 3 lg-tes 2-7

sätestatud nõuetele. Kohus leidis, et sellest normist ei tulene kohustuslikke ehitusnõudeid KarS § 408 lg 1

tähenduses. Kuna EhS § 6 lg-s 1 on viide sama seaduse paragrahvile 3, mis samuti kohustuslikke

ehitusnorme ei sisalda, märkis kohus, et EhS § 6 lg 1 on liiga üldine norm ja selle sisustamine konkreetsete

ehitusnõuetega ei ole võimalik. Ehitusseaduse § 12 lg 1 kohaselt peab ehitamine toimuma vastavalt

ehitusprojektile. Kohus tuvastas, et süüdistatav ei muutnud omavoliliselt ehitusprojekti, kuna sauna kerisahju

suitsu ärajuhtimine ei olnud projektiga reguleeritud. Samal põhjusel leidis kohus, et süüdistatavale ei saa ette

heita EhS § 48 p 1 rikkumist.

1.6 Süüdistatav on kinnitanud, et vaatamata ehitusalase erihariduse puudumisele on ta ka varem maju

ehitanud ja on kursis ehitusalaste nõuetega. Sellest järeldas kohus, et süüdistatav oli teadlik, et ta kasutab

sauna kerisahju suitsu ärajuhtimiseks tuleohutusnõuetele mittevastavat suitsulõõri ja et suitsulõõri

soojusisolatsioon leiliruumi välisseinast läbiminekul ei vasta tuleohutusnõuetele. Seega ehitas süüdistatav

nõuetele mittevastava ehitise otsese tahtlusega. Teades tuleohutusnõuetele mittevastavast kerisahju

suitsulõõrist ning maja kasutamisest selle omaniku ja tema perekonnaliikmete poolt, oli süüdistatavale

ettenähtav, et kerisahju suitsulõõri kuumenemisel võib elamu süttida ja seada ohtu elamus viibivate inimeste

elu ja tervise. Seega süüdistatav vähemalt möönis elamu omaniku, tema perekonnaliikmete või võimalike

külaliste elule ja tervisele ohu tekkimise võimalikkust, tegutses selles osas kaudse tahtlusega.

2. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni V. M. kaitsja R. Varul, taotledes maakohtu otsuse

tühistamist ja süüdistatava KarS § 408 lg 1 järgi õigeks mõistmist. Apellant märkis, et EhS § 3 lg 1 ja § 48 p

4 ei saa sisustada Eesti standardis EVS 812-3:2002 sätestatud nõuetega, sest standardid on soovituslikud.

Ehitusnõuded, mille rikkumist apellandile ette saaks heita ja millega KarS § 408 sisustada, peavad tulenema

õigusaktist. Süüdistusakt ei määratle standardite kohustuslikku tähendust läbi EhS § 3 lg 1 ja § 48 p 4

sisustamise. Kuna maakohus on just sel viisil süüdistatava vastutust põhjendanud, on rikutud süüdistatava

kaitseõigust. Apellant asus seisukohale, et Eesti standard EVS 812-3:2002 reguleerib lõõri viimist läbi

vahelae ja katuse, mitte läbi seina, nagu seda tegi süüdistatav. Ühtlasi vaidlustas apellant OÜ

Ehitusekspertiisibüroo eksperdiarvamuse usaldusväärsuse, märkides, et ekspert on arvamuse aluseks võtnud

üksnes kriminaaltoimiku materjalid (sh kohtu poolt mitteaktsepteeritud AS CHB Europe arvamuse) ja ei ole

uuritavat objekti ise tajunud. Maakohus on asunud seisukohale, et kuna seinas oleva ava mõõt oli ca 10 cm

suurem kui suitsutoru läbimõõt, ei võimaldanud välisseina ava tarindiosa ja suitsulõõri seina ühenduskohale

nõuetekohase 100 mm paksuse soojusisolatsioonimaterjali kihi paigaldamist. Kohus ei ole aga arvestanud, et

toru ümber mähituna väheneb kivivilla paksus, mis tähendab seda, et ka ca 50 mm ava sisse on võimalik

paigaldada 100 mm kiht villa.

3. Tartu Ringkonnakohus jättis 1. oktoobri 2009. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni

rahuldamata.

3.1 Ringkonnakohus märkis, et süüdistusaktis ja prokuröri süüdistuskõnes on standardite kohustuslikkust

määratletud läbi hea ehitustava mõiste sisustamise ja apellandi etteheide kaitseõiguse rikkumise kohta on

põhjendamatu. Karistusseadustiku §-s 408 sätestatud süüteokoosseisu sisustamiseks tuleb pöörduda

ehitusnõudeid kehtestavate õigusaktide poole, millest olulisemad on ehitusseadus ja selle alusel vastu võetud

õigusaktid. Käesolevas kriminaalasjas on süüdistatav süüdi mõistetud EhS § 3 lg-s 1 ja § 48 p-s 4 sätestatud

nõuete rikkumises. Seejuures on maakohus põhjendanud, miks süüdistatav oli EhS § 3 lg-s 1 ja § 48 p-s 4

sätestatud nõuete järgimiseks kohustatud arvestama Eesti standardis EVS 812-3:2002 sätestatud

tuleohutusnõudeid ja kuidas nende nõuete rikkumine on käsitatav ehitusnõuete rikkumisena KarS § 408 lg 1

tähenduses. Ringkonnakohtu hinnangul annab EhS § 3 lg 1 heale ehitustavale seaduse jõu ja käsitab seda

võrdsena õigusaktidest tulenevate kohustuste kõrval. Kuna KarS § 408 näeb ette vastutuse ehitusnõuete, sh

ehitusseaduses sätestatud nõuete rikkumise eest, siis järelikult on selle sätte alusel karistatav ka hea

ehitustava järgimata jätmine. Käesolevas kriminaalasjas ei ole hea ehitustava jäänud üldmõisteks, vaid seda

on konkretiseeritud Eesti standardi EVS 812-3:2002 p-des 6.2.3 ja 6.2.9 sätestatud nõuetega. Eelnevalt

toodud põhjusel on ka EhS § 48 p-s 4 sätestatud nõude rikkumine tuvastatav Eesti standardi EVS 812-3:2002

kaudu.

3.2 Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et ei ole alust kahelda Ehitusekspertiisibüroo OÜ

eksperdiarvamuse usaldusväärsuses. See on jälgitav ja üheselt arusaadav. Ekspert kasutas järelduste

tegemisel vahetult pärast õnnetust koostatud sündmuskoha vaatlusprotokolli andmeid, mille objektiivsuses

alust kahelda ei ole. Eksperdiarvamusest nähtub, et lõõri sisekest tuleb teha vähemalt 4 mm paksusest

terasest või malmist, mis tuleb katta soojusisolatsiooniga ja omakorda ümbritseda vähemalt 0,5 mm paksuse

metall-lehest valmistatud väliskestaga. Käesolevas kriminaalasjas on tegemist lõõriga, mis on tehtud 0,54

mm paksusest metalltorust. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga ka selles, et isegi kui ehitustöö käigus

paigaldati suitsutoru ümber tulekindlat villa, jäid põlevmaterjalist laudis ja tuuletõkkeplaat suitsutorule

lubatust lähemale. Ka leidis ringkonnakohus, et ava välisseinas oli nii väike, et see ei võimaldanud

põlevmaterjalist tarindiosa ja suitsulõõri seina ühenduskohale nõuetekohast 100 mm paksuse

soojusisolatsioonimaterjali kihi paigaldamist.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale on esitanud kassatsiooni süüdistatava kaitsja R. Varul, taotledes maa-

ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava KarS § 408 lg 1 järgi õigeksmõistmist. Kassaatori

põhiväited on järgmised.

4.1 Kohtud on seisukohal, et V. M. rikkus EhS § 3 lg-s 1 sätestatud nõuet püstitada ehitis hea ehitustava

kohaselt. Kohtute hinnangul tähendab hea ehitustava EhS § 3 lg 1 mõttes Eesti standardi EVS 812-3:2002 p-

des 6.2.3 ja 6.2.9 sätestatud nõuete järgimise kohustust ja nende nõuete rikkumise korral on täidetud KarS §

408 lg 1 koosseis. Kassaator ei nõustu sellega ja leiab, et standardid ei ole õigusaktid ja nende järgimine on

soovituslik, mistõttu ei saa nende rikkumine kaasa tuua kriminaalvastutust. Isiku süüdimõistmiseks KarS §

408 lg 1 järgi peab olema tuvastatud, et ta rikkus õigusaktis sisalduvat normi, mis sätestab konkreetse

ehitusliku nõude. Selliseks õigusaktiks on näiteks EhS § 3 lg 11 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 27.

oktoobri 2004. a määrus nr 315 "Ehitisele ja selle osale esitatavad tuleohutusnõuded", kuid selles õigusaktis

sisalduvate ehitusnõuete rikkumist ei ole süüdistatavale ette heidetud. Ehitusseaduse § 48 p 4 kohaselt on

ehitusettevõtja kohustatud paigaldama ehitisse nõuetele vastavaid ehitustooteid. Ehitusseaduse § 48 p 4 on

blanketne norm, mistõttu tuleb viidata õigusaktile, mis konkreetse ehitustoote nõuded sätestab. Kohtud on

leidnud, et selline nõue tuleneb standardi EVS 812-3:2002 p-st 6.2.9, kuid standardi kaudu ei saa tuvastada

nõuetele mittevastavat ehitustoodet ja sellest omakorda ehitusnõuete rikkumist.

4.2 Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et V. M-le esitatud süüdistus ei määratle standardite

kohustuslikkust läbi hea ehitustava mõiste sisustamise. Seetõttu said süüdistatav ja tema kaitsja alles

maakohtu otsusest teada, millise juriidilise konstruktsiooniga tuvastati ehitusnõuete rikkumine.

4.3 Isegi kui asuda seisukohale, et KarS § 408 lg 1 on võimalik sisustada standarditega, ei rikkunud

süüdistatav Eesti standardi EVS 812-3:2002 p 6.2.3 ja 6.2.9. Nimelt reguleerib Eesti standard EVS 812-

3:2002 juhtumeid, kus küttekolde metallist viimalõõr viiakse läbi vahelae ja katuse vertikaalselt, mitte läbi

seina horisontaalselt. Seda kinnitab AS CHB Europe eksperdiarvamus, mida kassaatori hinnangul saab

käsitada dokumentaalse tõendina. Ühtlasi seab kassaator jätkuvalt kahtluse alla OÜ Ehitusekspertiisibüroo

eksperdiarvamuse usaldusväärsuse, leides, et eksperdiarvamus on suuresti standardeid kirjeldav ja tugineb

üksnes kriminaalasjas kogutud materjalidele. OÜ Ehitusekspertiisibüroo arvamuse kohaselt ei olnud

suitsulõõril mingit isolatsiooni, samas kui Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse poolt teostatud

ekspertiisiakti kohaselt oli suitsutorul läbimineku kohas seina sees mineraalvillast isolatsioon paksusega ca

40 mm.

5. Kassatsioonile on vastuse esitanud Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ene Timmi, kes

palub jätta ringkonnakohtu otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata. Prokurör märgib, et ehitusseadus ja

selle alusel kehtestatud õigusaktid ei reguleeri ehitusnõudeid eriti täpselt. Sellega on seadusandja jätnud

ehitajale võimaluse kasutada ehitamisel innovatiivseid lahendusi. Samas tuleneb ehitusseadusest, et kõik

lahendused peavad olema ohutud, keskkonnasäästlikud ja kooskõlas hea ehitustavaga. Kuna iga ehitusega

tegelev isik ei oma süvateadmisi erinevate ehitusmaterjalide omadustest, on abiks Eesti standardid, millest on

võimalik saada teavet selle kohta, millised tooted ja millisel viisil teostatud ehitised on ohutud ning tagavad

hea ehitustava järgimise ja selle läbi ehitise ohutuse. Isik, kes ehitamiseks vajalikke eriteadmisi ei oma ja

neid kuskilt ka ei ammuta, kuid vaatamata sellele tegeleb ehitamisega, vähemalt peab võimalikuks ja

möönab, et ta rikub ehitusnõudeid selliselt, et ehitis võib olla ohtlik.

5.1 Süüdistatavale ei heideta ette Eesti standardi EVS 812-3:2002 p-de 6.2.3 ja 6.2.9 rikkumist, vaid hea

ehitustava rikkumist sellisel viisil, mis tekitas ohu inimeste elule, tervisele, varale ja keskkonnale.

Süüdistuses on kirjeldatud, millisel viisil süüdistatav ehitustöö teostas ja miks selline ehitamine on ohtlik.

Ühtlasi on süüdistuses välja toodud Eesti standardi EVS 812-3:2002 nõuded, mille järgimine oleks taganud

ehitise ohutuse. Sellega on süüdistuses konkretiseeritud, milles seisnes hea ehitustava rikkumine. Eesti

standard EVS 812-3:2002 toob loodusseadusi arvesse võttes välja minimaalsed nõuded, mida isik peab

ehitamisel järgima selleks, et tagada ehitise ohutus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Karistusseadustiku § 408 lg 1 näeb ette kriminaalvastutuse ehitusnõuetele mittevastava ehitise ehitamise

eest, kui sellega on põhjustatud oht inimese elule või tervisele. Eelnevast nähtub, et KarS § 408 lg-s 1

sätestatud süüteokoosseis on koosseisutüübilt blanketne ja konkreetne ohudelikt. Süüteokoosseisu

objektiivseteks tunnusteks on ehitusnõuetele mittevastava ehitise ehitamine, mille tagajärjena põhjustati oht

inimese elule või tervisele. Seega on KarS § 408 lg-ga 1 kaitstavaks hüveks inimese elu ja tervis, kusjuures

süüteokoosseisu realiseerimine ei eelda kaitstava õigushüve tegelikku kahjustamist, vaid koosseis on täidetud

ohu tekitamisega.

6.1 Kriminaalkolleegium nõustub maakohtuga, et KarS § 408 lg-s 1 sätestatud ehitamisena tuleb käsitada

reaalselt toimuvat tegevust ja tähtis ei ole see, kas ehitajal on selleks vastav luba. Ehitusseaduse § 6 p-de 1-5

kohaselt on ehitamine ehitise püstitamine, laiendamine, rekonstrueerimine, ehitise tehnosüsteemi või selle

osa muutmine või tehnosüsteemi terviklik asendamine ja ehitise lammutamine. Seega on ehitamine

ehitusseaduses defineeritud läbi tegevuse, mitte läbi vastava õiguse omamise. Nagu eespool märgitud, on

KarS § 408 lg-ga 1 kriminaliseeritud üksnes selliste ehitusnõuete täitmata jätmine, millega kaasneb oht

inimese elule või tervisele. Need nõuded on aga üldtunnustatud ehitusnõuded ning neid peab teadma ja

järgima igaüks, kes ehitustöid teeb. Seetõttu tuleb nõustuda maakohtu seisukohaga, et vastutusest

vabastamine KarS § 408 lg 1 järgi põhjusel, et puudub ehitamiseks vastav õigus, oleks vastolus õiguse

ühetaolise kohaldamise põhimõttega.

6.2 Ehitisena EhS § 2 lg 1 järgi tuleb mõista aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse

tulemusena ehitatud terviklikku asja. Ehitised jagunevad hooneteks ja rajatisteks. Hoone on EhS § 2 lg 2

kohaselt väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis. Rajatisena käsitatakse

EhS § 2 lg-st 3 lähtudes ehitist, mis ei ole hoone. Ehitusnõuded, millele mittevastava ehitise ehitamise eest

saab isikut karistada, tulenevad eelkõige ehitusseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest. Seejuures

on KarS § 408 lg 1 sõnastusest lähtudes olulised üksnes need ehitusnõuded, mis peavad tagama ehitise

ohutuse inimese elule või tervisele. Seega peavad süüdistuses olema välja toodud nii ehitusnõuded, mida

süüdistatav rikkus kui ka näidatud, et vastavate nõuete rikkumise tagajärjena tekkis oht inimese elule või

tervisele.

6.3 Subjektiivsete tunnuste poolest eeldab KarS § 408 lg 1 vähemalt kaudset tahtlust kõigi selle objektiivse

koosseisu tunnuste suhtes.

7. Käsitletavas kriminaalasjas on süüdistatav süüdi tunnistatud EhS § 3 lg-s 1 ja § 48 p-s 4 sätestatud

ehitusnõuete rikkumises, millega põhjustati oht kolme inimese elule ja tervisele. Kohtud on jõudnud

järeldusele, et süüdistatav rikkus EhS § 3 lg-s 1 sätestatud head ehitustava ja EhS § 48 p-s 4 sätestatud

kohustust paigaldada ehitisse nõuetele vastavaid ehitustooteid sellega, et ta teostas ehitamist viisil, mis ei

olnud kooskõlas Eesti standardi EVS 812-3:2002 p-dega 6.2.3 ja 6.2.9. Kassaatori peamine vastuväide

seisnebki selles, et kohtud ei oleks tohtinud EhS § 3 lg 1 ja § 48 p 4 sisustamisel lähtuda Eesti standardist,

vaid oleksid pidanud viitama asjakohastele õigusaktidele. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu

kassaatoriga järgmistel põhjendustel.

7.1 Kohtute otsustest nähtub, et süüdistatavale heidetakse ette EhS § 3 lg 1 ja § 48 p 4 rikkumist.

Ehitusseaduse § 3 lg 1 kohaselt peab ehitis olema projekteeritud ja ehitatud hea ehitustava ning ehitamist ja

ehitusprojekti käsitlevate õigusaktide kohaselt ega või tekitada ohtu inimese elule, tervisele või varale või

keskkonnale. Ehitusseaduse § 48 p 4 kohustab ehitusettevõtjat paigaldama ehitisse nõuetele vastavaid

ehitustooteid. Seega on EhS § 3 lg-s 1 määratlemata õigusmõiste "hea ehitustava", mille sisustamine jääb

kohtu kaalutlusõiguse piiresse. Ehitusseaduse § 48 p 4 tuleb aga sisustada viitega vastavale ehitustootele

esitatud nõudele. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tulenevad heast ehitustavast mitmed nõuded, sh

ohutusnõuded - head ehitustava järgides ehitatud ehitis ei ole ohtlik inimese elule ja tervisele. Ka EhS § 48 p-

s 4 sätestatud kohustus teenib ehitise ohutuse tagamise eesmärki ja on seega tihedalt seotud EhS § 3 lg-s 1

sätestatud kohustusega järgida ehitamisel head ehitamistava. Eelnevast lähtudes on käesoleva kriminaalasja

keskseks küsimuseks, millised on nõuded, mille täitmise korral saab asuda seisukohale, et isik on järginud

head ehitustava EhS § 3 lg 1 mõttes ja on kasutanud nõuetele vastavaid ehitustooteid EhS § 48 p 4

tähenduses.

7.2 Sellises tehnilises valdkonnas nagu ehitus on palju erinevaid nõudeid, mida ei ole nende rohkuse tõttu

mõistlik ega ka võimalik õigusaktides sätestada. Seetõttu on vaid üksikud nõuded toodud ehitusseaduses ja

muudes õigusaktides. Ülejäänud ehitusnõuded ei tulene õigusaktidest, vaid on kehtestatud eelkõige

standarditega, sh Eesti standarditega. Eesti standardid ei ole õigusaktid, kuna neid ei ole kehtestatud vastava

õigusliku menetlusega. Sellest asjaolust tuleneb ka standardite soovituslik iseloom, mida kaitsja

kassatsioonis korduvalt rõhutab. Samas ei tähenda standardite soovituslikkus seda, et nendest tulenevad

ohutusnõuded oleksid iseenesest soovituslikud. Ehitusseaduse § 3 lg-s 1 sätestatud kohustust järgida

ehitamisel head ehitustava ja tagada ehitise ohutus täidab üksnes isik, kes järgib ehitamisel ohutusnõudeid, st

nõudeid, mis on ehitamise valdkonna spetsiifika tõttu sätestatud lisaks õigusaktidele ka soovituslikku

tähendust omavates aktides. Ka EhS § 48 p-s 4 sätestatud kohustus paigaldada ehitisse nõuetele vastavaid

ehitustooteid ei tähenda üksnes kohustust järgida õigusaktides sätestatud nõudeid, vaid arvestada ka

standardites toodud nõuetega.

7.3 Head ehitustava on võimalik sisustada ka selliste ehitusnõuetega, mis ei tulene standarditest, vaid näiteks

teaduskirjanduses avaldatud seisukohtadest, kutseorganisatsioonide reeglistikust või on tuletatavad

loodusseadustest. Nii on isikul võimalik hea ehitustava rikkumise etteheitele vastu väita, et ta ei järginud küll

standardis sätestatud nõudeid, vaid lähtus muudest talle teadaolevatest ehitusnõuetest. Sellisel juhul on

kohtul võimalik omakorda hinnata, kas isik on järginud head ehitustava või mitte.

7.4 Eelnevast lähtudes leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et EhS § 3 lg-s 1 ja § 48 p-s 4 sätestatud nõuete

rikkumist on võimalik sisustada Eesti standardi EVS 812-3:2002 sätete rikkumisele viitamisega. Ühtlasi ei

nõustu kriminaalkolleegium kassaatoriga selles, et kohtud on käsitletavas kriminaalasjas rikkunud

süüdistatava kaitseõigust. Süüdistuses on isikule ette heidetud muu hulgas EhS § 3 lg 1, § 48 p 4 ja Eesti

standardi EVS p-de p 6.2.3 ja p 6.2.9 eiramist. Esitatud on üksikasjalik kirjeldus selle kohta, milliste

tegudega ja mil viisil süüdistatav neid sätteid rikkus. Seega on süüdistatavale olnud teada, milles teda

süüdistatakse ja tal on olnud võimalik vastuväiteid esitada. Asjaolu, et kohus on standardile viidanud EhS § 3

lg 1 ja § 48 p 4 kaudu, ei muuda süüdistuse sisu.

8. Ebaõige on kassaatori seisukoht, et standardi p-de 6.2.3 ja p 6.2.9 rikkumine süüdistatava poolt ei ole

tõendatud. Asjaolu, et standard käsitleb suitsulõõri vertikaalset viimist läbi vahelae ja katuse, mitte selle

horisontaalset viimist läbi seina, ei oma käesolevas kriminaalasjas tähtsust, kuna suitsulõõr tuleb

põlevmaterjalist isoleerida mõlemal juhul. Kohtud on OÜ Ekspertiisibüroo eksperdiarvamust hinnanud ja

leidnud, et see vastab kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud nõuetele ja on kooskõlas teiste

kriminaalasjas kogutud tõenditega. Vastuolu OÜ Ehitusekspertiisibüroo ning Kohtuekspertiisi ja

Kriminalistika Keskuse eksperdiarvamuse vahel, millele kassaator tähelepanu juhib, ei oma samuti tähtsust,

kuna isegi kui süüdistatav paigutas suitsulõõri ja põlevmaterjali vahele 40 mm paksuse isolatsiooni, ei vasta

see standardis ettenähtud 100 mm paksuse kihi nõudele. Kui aga süüdistatav paigutas ümber suitsulõõri 100

mm paksuse isolatsioonikihi, tuli tal see lõõri läbi seina viimisel niivõrd tugevalt kokku suruda, et villa

isoleeriv omadus oli pärsitud. Ühtlasi on vaieldamatult tõendatud, et suitsulõõr oli põlevmaterjalile liiga

lähedal, s.o maksimaalselt 40 mm kaugusel.

9. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohus ringkonnakohtu otsuse muutmata ja

kassatsiooni rahuldamata.

10. Seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks peab kriminaalkolleegium siiski obiter dictum korras

vajalikuks selgitada järgmist. Karistusseadustiku § 408 lg 1 näeb ehitusnõuetele mittevastava ehitise

ehitamise ette konkreetse ohudeliktina, mistõttu tuleb selle sätte kohaldamiseks alati tuvastada ehitusnõuetele

mittevastava ehitise ehitamise tagajärjena ohu põhjustamise inimese elule või tervisele. Ohu põhjustamise all

inimese elule ja tervisele tuleb mõista sellise olukorra tekitamist, mis võib endaga kaasa tuua inimese surma

või tema tervise kahjustamise. Seega ei ole süüteokoosseis täidetud, kui ehitusnõuetele mittevastava ehitise

ehitamisega põhjustati üksnes asja rikkumise või hävimise oht. Kui aga ehitusnõuetele mittevastava ehitise

ehitamisega põhjustatakse oht isiku elule või tervisele ja lisaks sellele ka varaline kahju, subsumeeritakse

isiku tegu ideaalkogumina KarS § 408 lg 1 ja § 203 või KarS § 408 lg 1 ja § 205 järgi. Ka juhul kui

realiseerub oht KarS § 408 kaitseala mõttes, st nõuetele mittevastava ehitise ehitamisega põhjustatakse isiku

tervisekahjustus või surm, ei neeldu ohudelikt järgnevas kahjustusdeliktis, vaid süüdistatavale

subsumeeritakse KarS § 408 lg 1 ja vastavat tagajärge ettenägev paragrahv ideaalkogumis. Selline lahendus

tuleneb asjaolust, et KarS § 408 lg 1 ei hõlma konkreetse ohudeliktina õigushüvede tegelikku kahjustamist,

mistõttu tuleb reaalse kahju tekitamine täiendavalt subsumeerida eriosa vastava muu sätte järgi.

Priit Pikamäe, Eerik Kergandberg, Lea Kivi